28.05.12

MOA #20: Jõulupidu

 Jason

Mulle ei meeldi peod.
Lasin tüdinud pilgu üle saali.
Miks ma üldse tulin?

Kiristasin hambaid, kui mu tark alateadvus kavatses juba vastuse kavatses ette sosistada. Ma lihtsalt ei tahtnud .. üle mõelda. Kuigi samal ajal ma teadsin väga hästi, et see oli tõsi.
Lihtsalt jätkame rääkimist pidudest .. peaasi, et mõtted veidi eemale saaks.
Nagu see üldse võimalik oleks, salvas mu alateadvus. Ignoreerisin seda.

Jah, tol ajal ei meeldinud mulle peod kohe üldse mitte. Sest kui meil mingid peod toimusid, siis jõid inimesed end tavaliselt lihtsalt täis ning laaberdasid ringi. Mis selle mõte pidi õigupoolest olema?
Miks ma nendega hiljem ära harjusin .. nii palju siis mõtete eemalesaamisest. Oh, olgu, on võimatu teda peast välja saada. Las ta siis olla.

Ma lihtsalt sain gümnaasiumiklassi esimesel paaril kuul aru, kui väga Carole need peod meeldivad. Ta tunneb end siis inimestega vabamalt. Pealegi polnud ta nagu suurem osa - tema "jooming" koosnes vaid ühest purgist siidrist ning ta keeldus alati mõnuained tarbimast.
Tark tüdruk, mis? Sulle ju sellised meeldivad. Jää vait, haugatasin mõttes oma alateadvuse hääle peale. Eriti loll. Vaidlen siin iseendaga. Puhta hulluks läinud.

Ning see, kuidas ta end aeglaset muusika taktis liigutas, püüdes seda teha siiski nii, et teised ei peaks teda imelikuks.
Kes vaid julgeks...
Ta oli igat pidi ingellik. Ning samal ajal püüdis endast teha kedagi mitte nii .. tüdrukulikku. Võib-olla ma ei mõelnud siiski vaid "valgetest" inglitest. Temas võis olla ka midagi tumedatest pooltest.

Mulle meeldis see koht, kus ma praegu olin. Samal ajal sain rahulikult mõelda oma mõtteid ja jälgida teisi, ilma et keegi teine mind märkas. (Olin rõdul.) Sealt sai jälgida nii Carot kui ka kõiki teisi tegelasi, nii igaks juhuks. Lasin silmadel taaskord üle saali käia, otsimas Zacki ning sattudes kergelt paanikasse, kui ma ei teda ega Carot ei näinud.
Kutsuge mind paranoiliseks, aga Zackilt võib kõike oodata.

Ning siis ma leidsin nad. Nägemas midagi, mis tekitas valu mu südames.

***

Caro

"Last Christmas I gave you my heart, but the very next day you gave it away..."
Ma tean küll, et see on tobe. Laulda üritusel, kus on palju rahvast, eriti kui see rahvas on sinu klassikaaslased, kes võivad su peale seda hakata võhikuks kutsuma.
Nagu ma seda juba niigi ei olnud...

"Caaaroooo," Micha potsatas mu kõrvale toolile ning võttis lonksu glögist.
Kallutasin pead, oodates tema kommentaari. Ei tea küll mille kohta.
"Miks sa ei tantsi oma unistuste poisiga?"
Kergitasin kulme. "Sest ta .. ei ole mind tantsima kutsunud? Kus ta on üldse?" proovisin samal ajal ka veidi teemat eemale viia, mitte et see õnnestunuks, aga proovida ju võib.

"Seal," Micha jõnksatas peaga Jasoni, Zacki ja Iani poole. "Miks sa teda ise ei kutsu?"
Ma ju ütlesin, et Michaga ei lähe see läbi.
"Sest .. ma ei julge?" proovisin oma häält teha selliseks, nagu paneks ma huupi, kuigi tegelikult oli see tõsi. Nagu ma kunagi mainisingi, olid meil Jasoniga tõsised suhtlusprobleemid ning peale seda korda, kui ma peale tema puudutust nii .. elektriangerjaks äkki muutusin, oli mul kerge kartus tema puudutamise suhtes.

"Tegelt? Mida seal karta?"
Kuid Micha ei teadnud mitte midagi. Ta ei teadnud midagi sellest, mida ma Jasoni suhtes tundsin. Kuidas me temaga msnis suhtleme, pilke vahetame, mida iganes. Ta ei teadnud midagi.

Veidi valjema potsatusega kui tarvis langetas tüdruk oma topsi lauale.
"Tead mis? Sa vajad vaheldust. Ära siis kutsu Jasonit tantsima .. vähemalt praegu mitte," Ta tõusis püsti ja haaras mul käest.
Läksin kergelt paanikasse. "Kuhu nüüd?"

"Näed neid?" Ta osutas veidi pimendatud kogudele saali eesotsas. "Seal on Cyle'i poistegäng. Ning me lähme nende juurde."
Nii et selle asemel, et tantsida oma unistuste poistega, õõtsutasin end muusika rütmis, seltskonnaks Micha, Cyle ja Corey.

Nendel momentidel, kui ma juhtusin olema näoga meie laua poole, võisin ma näha teda, Zacki ja Ianit meid jälgimas. Vnoh, mitte meid, muidugi mitte, ja mitte kogu aeg, kuid kohati leidsid nende pilgud meie omad. (C'mon, me tantsisime ju Cyle'i gängiga)

 ***

Micha naeratas mulle enesekindluseks.
"Ära sa muretse midagi. See on kõigest üks tants. Pealegi," Ta nõjatus mulle kõndides veidi lähemale ning tema juuksed riivasid mu õlga. "on see hea viis kedagi armukadedaks ajada,"
Kergitasin kulme. "Joshiga? Nalja teed?"
"Mis tal siis viga on?" ei saanud Michelle aru.

"Ei, ei, ma ei mõelnud seda üldsegi nii. Lihtsalt .. Jason teab ju niigi, et ma olen temasse niigi üle kõrvade armunud,"
Micha naeratas mesimagusalt. "Las ta teab. Kuid võib teda ka veidi pinges hoida,"
Raputasin pead. "Mida iganes,"

Ma peatusin, kui me istusime pingini, kus istusid Josh ja...
"Kas ma võin sind tantsule paluda?" küsis Micha Zacki käest.
Nii palju kui ma teda ka ei vihkaks, ei saanud ma tol hetkel midagi muud teha, kui pöörduda Joshi poole ja küsida täpselt sama. "Kas sa tantsida tahad?"

***


"Ta käis üleval väga tihti. Ja vaatas pidevalt tantsuplatsi." seletas Cassie, kui ma olin lõpetanud Joshiga tantsimise.
Kui ma olin endiselt oma mõtetes, jätkas Cassie: "Ma mõtlesin vahepeal, et saadaks su ka sinna üles, ning te saaksite seal kahekesi, ainult kahekesi tantsida. Nagu Twilight, tead küll."

Ma naeratasin, ma jumaldasin Cassie positiivsust meie suhtes. "Twilight, mis? Poistele ei istu Twilight,"
"Aga see olnuks niiiiiiiii romantiline,"

"Oleks tõesti. Kui ma vaid poleks nii tagasihoidlik ega kardaks teda tantsima kutsuda. Näiteks kui sina võtaksid Deani, siis oleks isegi võimalik,"
"Kunagi pole liiga hilja," lausus Cassie saladuslikult ning eiras mu kommentaari Deani kohta. "Kuidas oleks praegusega?"

Saatsin ühe pilgu rõdule, leides Jasoni just sealt. Vaatasin Cassie'le otsa, tundes end äkitselt kindlmana. "Miks ka mitte? Kunagi pole liiga hilja,"
"Mine, tüdruk. Aga üks tants. Sa ju ei taha, et keegi midagi kahtlustama hakkaks."

Üks tants polnud tõesti midagi imelikku, sest ma olin peale Cyle'i gängi ka teiste poistega varem tantsinud.
Üks tants.

Lippasin trepist kiiresti üles, süda iga sammuga üha kiiremini põksumas.
Kohe saabub see hetk, see oodatud...

Ma olin jõudnud juba üles, kuid...
"Ei," vallandus sosin mu huultelt. "Palun mitte seda,"

Jason oli läinud. Ta oli .. läinud.



***

Jason

Miks ma nii idioot olen lihtsalt?
Ma teadsin ju väga hästi, et Caro ja Joshi vahel ei ole midagi, ometigi murdis see mõnes mõttes mu südame, kui nägin, kuidas ta Joshi tantsima kutsus ja nad rumbat võimisiganes tantsu meie "tantsuplatsil keerutasid". Ma ei jaga neid tantse eriti.

Ma ju teadsin, et ta tegi seda kõigest lõbu pärast. Kõik ei pea kuskil nurgas konutama ja masetsema nagu mina. Ning ometi ajas see mul kopsu üle maksa.
Ma tahtsin joosta tema poole, raputada teda ja karjuda: "Miks sa seda teed?" Ning samal ajal tiksus mu peas mõte: C'mon, oled sa lolliks läinud? Sa isegi ei käi temaga, sul pole selleks mitte mingit õigust. Kes sa enda arust oled, et võtad endale õiguse tema tegemisi pärida?

Tol hetkel ma tõepoolest vihkasin ennast. Sellepärast, et lubasin endal välja minna. Sellepärast, et ei suutnud ennast kontrollida. Kuhu kadusid su põhimõtted, Jason? sarkasmitses mu alateadvus taaskord. Kuid kõige rohkem vihkasin ma end sellepärast, et ei suutnud tunnistada oma tundeid tüdrukule, keda armastan.

15.05.12

MOA #19: Segased armulood

Ma ei tea, kuidas teil on, aga minul on traditsioon. Kui ma külastan mingit linna, pean ma kindlasti sealt midagi saama. Ning et Melbourne on Austraalias üks neist linnadest, mida nimetatakse šopingukeskusteks .. siis jah, meie järgmine päev koosnes sellest, et kogu meie klass käis poode rüüstamas.

Sest isegi kui ma armastasin oma väikest Orbostit, siis seal polnud näiteks sellist (mulle) megavajalikku poodi nagu H&M. See oli muidugi meie põhimagnet.

"Eino ma ei tea," Micha piilus taaskord läbi mu kardina minu poole. "Mis sa arvad sellest?"
Ta astus oma kabiinist välja ning keerutas mu ees päris kenas ebamäärast värvi - roosakasbeež? - kroogitud allosaga kleidis.
Prunditasin mõtiskledes huuli. Kleidi kahtlasest värvusest hoolimata meeldis kleit mulle väga ning pealegi sobis Michale hästi. "Mulle see meeldib,"

"Mulle samuti," Ta pööras end peegli poole. "Aga 20 dollarit! Ma ei teagi..." Ning siis ta vakatas, sest nägi vahekäigust Craigi.
Hammustasin huulde, et poiss ei näeks mu laia irvet. Micha võis ju suhete osas olla diskreetsem - kui see just teda puudutas -, kuid see oli ilmselge, et ta oli Craigi kiindunud .. väga.

Ta lipsas kabiini tagasi ning ma tegin sama, kuid enne jõudsin vaadata Craigi poole, kes kuidagi kahtlaselt muigas. Ma küll ei teadnud, mida see võis täpselt tähendada, kuid oletasin, et talle meeldis see kleit. Või pigem Micha selles kleidis. Või lihtsalt Micha. Üleüldse.

"Micha, kallis," Sikutasin kardinat veidi kõrvale ning nägin peeglist Micha õnnelikku nägu.
Paistab, et Craig ei ole ainuke. Kuidas nad küll kokku viia? "Sa pead selle kleidi ostma,"
Ta kergitas kulmu. "Misjaoks?" küsis ta, kuigi mõttes oli ta valiku juba ära teinud.

Muigasin. "Sest kellelegi see meeldib," Ning ma lipsasin enda kabiini tagasi enne kui tüdruk mulle midagi vastata jõudis.
Küll meil on ikka huvitavad käitumismaneerid üksteise "poistega" käitumise suhtes.
See oli tõsi. Me kõik osalesime aktiivselt üksteise suhteloomistes, see oli väga huvitav protsess.

"Micha?" õhkasin ma, kui olin järjekordse kleidi selga pannud. "Ütle, kas see..." Ma ei jõudnud lõpetada, sest Micha oli juba kardina kõrvale tõmmanud ning ahmis õhku.
"Whoa, see näeb su seljas välja nagu valatult. Sa ju ikka tead, et sa pead selle saama, kas pole?"

Kleit oli tõepoolest väga nägus. Maonahaimitatsioon sobis oivaliselt kokku suurte rüüsidega, kleit paljastas pool selga ning abaluid "ühendas" omavahel koketne paelake.
"Ja mõtle vaid - 15 dollarit! Ma oleks võinud selle eest terve varanduse ka anda,"
"Veab sul," sõnas Micha naeratusega. Siis läks ta tagasi oma kabiini ning lausus: "Ma arvan, et ma siiski ostan selle. 20 dollarit ei ole nii palju," Oletasin, et ta naeratas samal ajal laialt, mõeldes ühele kindlale inimesele. Ega ma temast eriti maha ei jäänud.

Umbes poole tunni pärast olime oma paaritunnise šopingutuuri lõpetanud, kusjuures mu suurepärasele kleidile lisandus must-roosa tuunika õlgu paljastav tuunika, must, suurte roosade kividega ja pärlitega käevõru ning et mulle väga meeldis Idamaade kultuur, siis ka indiapärane käevõru. Nagu te aru võite saada, meeldivad mulle väga igasugused aksessuaarid.

Ning kui ma poest kahe kotiga väljusin, seekord Cassie'ga, kuna ma olin vahepeal tema juurde Jam Factory'sse läinud - peale sms'i "sa lihtsalt pead nende minisid nägema", kus ta mõtles nii kleite kui ka seelikuid -, ootas mind eest väike üllatus. Ning oojaa, ta arvas, et kui me juba eelmine õhtu Jasoniga veits juttu ajasime, siis minu tänane riietevalik peaks ta üldse minestama panema. Mina siis ütlesin talle, et loodame, et Jason näkkab selle peale enne, kui mingi purupurjus turist.

Aga vabandust mõtete eemaletriivimise pärast. Hakkasin üllatusest rääkima ja .. tegelikult jõudsin selleni isegi välja. Tähendab, kui me Cassie'ga poest väljusime, päikeseprillid lõõmava päikese eest kaitseks ees, liikusid mu silmad juba automaatselt Jasoni peale, kuigi ta oli meie grupi - nende, kes olid juba oma ostutuurid lõpetanud ning ootasid giidi - keskosas, ning ma pidin ise sinnasamasse minestama, sest tema silmad .. ta vaatas kordamööda mu kotti ja seejärel mind ning kui tema silmad minu omadega kontakti tegid - pigem minu omad tema omadega, sest mu päikeseprillid olid piisavalt tumedad, et ta ei näeks mind teda jõllitamas -, siis oli neis midagi säärase sõnumi taolist: "Tüdruk, ma tahan näha, mida sa seal ostsid. Sinu seljas,"

Mu jumal.
"Kas teil toimub väga hull eye-rape praegu?" küsis Cassie itsitades, kuigi ta vaatas hoopiski teisele poole. Oletan, et see oli lihtsalt katteks.
"Sa ei kujuta ettegi," naeratasin Jasonile oma säravat naeratust, kuigi vaevalt ta selle ära tabas, sest ta ei saanud ju ometi teada, et ma teda pidevalt läbi oma tumedate prilliklaaside jõllitasin.

***

Jason

"Whoa, see näeb su seljas välja nagu valatult. Sa ju ikka tead, et sa pead selle saama, kas pole?" kuulsin Micha häält sealpoolt, kust Craig äsja tuli, ning et olin tüdrukut näinud enne Caroga sellesse poodi tulemas, järeldasin, et see käis tüdruku kohta.
Mul tekkis kohutav tahtmine näha seda tema seljas, mis iganes see ka polnud, kas või aluspesu. Okei, see oli veidi perversne. Vabandust mu mõtete pärast.

Nägin Craigi pingil istumas, pea käte vahel, ning kuigi mul oli plaanis samuti poes ringi vaadata, otsustasin tema juurde minna ning küsida, mis lahti on, kuna ta oli üks vähestest, keda ma võiksin käsitleda sõbrana. Pealegi hoidis see mind selle eest, et ma oleks riietuskabiinide juurde läinud, lootuses "kogemata" Carot näha.

"Jou, mees, mis viga?" küsisin, potsatades tema kõrvale.
"Ah, see oled sina," Ta toetas selja vastu riiulit. "Ei, ma siin niisama,"
"Tüdrukutemured?" küsisin, kuigi ma ei olnud inimene, kes ennast tavaliselt teiste suhetesse segaks. Kuid vahel tuleb oma põhimõtetest üle olla, kui asi on kelleski, keda sa võid nimetada oma sõbraks.
"Võib ka nii öelda,"

"Michelle?" küsisin nii muuseas.
Ta kinnitas mu fakti, kui mulle poolhirmunult otsa vaatas. "Kuidas sa tead?"
Kehitasin õlgu. "Tahtsin lihtsalt kindel olla,"
"See on lihtsalt nii .. ma ei tea. Ta meeldib mulle, kohutavalt, aga tundub, et ma ei ole tema jaoks,"

Palun, ära räägi mulle mu enda elust, eks. "Miks?" Craig ei kuulunud maffiasse ning oli igati normaalne kutt. Tal oli mõistust, välimust ning ta ei tegelenud kahtlaste afääridega.
"Ta arvab, et ma olen mängur, tead küll. Kuna ma suhtlen Cyle'i ja nendega,"
"Sa suhtled minuga ka," sõnasin naljaga.

"Nojaa, aga .. ah, ma ei tea,"
Tahtsin teda aidata, kuid ma ei ole just kõige parem suhetenõustaja. Panin talle käe õlale. "Ma muidugi ei tea eriti neist asjadest, kuid soovitaks sul talle mingeid vihjeid teha. Võib-olla hakkad talle meeldima, kui juba ei meeldi,"
"Arvad?"

Ei tea, kust mul äkiline kindlusmoment tuli, aga ma olin kindel, et Craig meeldib Michale. Äkki on Caro midagi maininud? Ketrasin läbi kõik vestlused Caroline'iga - mhm ,ma tõesti mäletasin kõiki -, kuid midagi ei tulnud pähe. Nähtavasti olin liiga keskendunud .. "meile". "Jah," vastasin enne kui ta oleks märganud mu sügavaid mõtisklusi.

Craigi sõnad jäid mu pähe kummitama ning ma pidin neist kiiresti vabanema, enne kui oleksin Caro riietuskabiini tormanud ning talle kõik välja ladunud. Vaatasin ringi ning silmasin ujumispükste sektsiooni.
Tore, just neid mul vaja oligi.

***

Iga natukese aja tagant piidlesin poeust, kuhu nägin Carot poole tunni eest Cassie'ga sisenemas.
Kas talle tõesti meeldib mind ootuses hoida? Mu mõttelõng katkes, kui minu targem alter ego teatas mulle, et kes siin õigupoolest keda ootuses hoiab.
Chantal ütles mulle: "Dude, sa ei saa teda igavesti ignoreerida," ning viimased paar nädalat olin ma mõelnud, kuidas Caroga rääkida.

Probleem oli peamiselt selles, et ma ei teadnud absoluutselt, mida talle öelda. Enda mõtteid analüüsides oleks loogiline talle pakkuda käima hakata. Kuid ma ei teadnud, kui hea näitleja ta on. Selles suhtes, et kui me hakkaksimegi käima, siis Zack ei tohiks sellest teada saada, sest kes teab, mida see elajas temaga teha võiks... Ning kui öelda Carole, et me peame oma suhet saladuses hoidma, siis kui hästi oskaks ta seda teeselda?
Mul ei olnud õrna aimugi.

Päike lõõskas endiselt, kuigi kell oli juba viie paiku. Kohendasin päikeseprille ning lasin pilgu taas poeustest üle. Just siis väljus poest kaks neidu. Muidugi tundsin ma nad kohe ära.
Carol oli käes nüüd juba kaks kotti ning ma tahtsin teada, mis ta nüüd seal õigupoolest ostis. Piidlesin teda kaua aega, kuni mulle torkas pähe, et mu prillid pole nii tumedad, et ma saaksin jõllitada kedagi ilma, et see keegi seda ei märkaks.

Kuid enne, kui jõudsin pilgu ära pöörata, nägin Cassie't muigamas ning kuigi ta vaatas teisele poole, oletasin, et ta muigas siiski minu üle. Erinevalt temast olid Carol prillid peas, kuid teda tundes teadsin, et ta jälgib mind teraselt iga sekund.
Ning kui ta säravalt naeratas, tundsin ma end õnnelikumalt kui eales Jade'iga. Ning seda pelgalt naeratuse tõttu. Just siis sain ma aru, milles peitub armastus.

03.05.12

MOA #18: Melbourne, Melbourne - uute unistuste linn



"Kuid kas sa tõepoolest suudaksid sellega hakkama saada? Sellega, et ta tõepoolest tuleb ja hakkab sinuga sellest rääkima?" Need olid Chantali sõnad mulle, kui me oma 9. klassi lõpureisile, kuhu tema kahjuks tulla ei saanud, läksime.
Ning ma vastasin talle täiesti ausalt: "Ma ei tea,"

Sest .. ma tegelikult mõtlesin sellest väga palju. See, kuidas me temaga kokku saame ja räägime, oli mõte, mis kummitas mind viimase kuu. Ning kuigi ma väga tahtsin - ja vajasin - seda, polnud mul endiselt õrna aimugi, kuidas see võiks välja näha. Et mis ma talle ütlema pean ja mida jätan pärastiseks ning muidugi see, kuidas tema sellele reageerib ning mida mulle ütleb.

See oli raske, väga raske, kuid ma sain kuidagi hakkama. Nagu Chantal ütleski: "Sa oled päris kaua hakkama saanud", mille üle ta muidugi imestas ka. Mis ma oskan öelda .. ma ei tea ise ka, kuidas mul see välja tuli.

Kuid seal ma olin, laeval, mis viis meid imekaunisse linna Melbourne'i, ning mõtlesin, kas see juhtub seal või kuidas. Kui järgida Jasoni loogikat, siis oleks võinud juhtuda ainult sellises kohas, kus meid keegi ei näe - laevatekk näiteks. Ning tegelikult oli ka minul see teema, kuna .. okei, põhiliselt Zacki tõttu, kuna siis ta korraldaks sellest jälle stseeni ning ma ei tea, mis sellest oleks kõik välja tulnud. Või siis meie teised klassikaaslased, kes oleks tuletanud meelde mu blogi ning .. jah, sealt oleks ka mingi draama välja tulnud.
 
Nii et jah, kui see pidigi juhtuma meie reisil, siis kuskil, kus polnud inimesi. Ning arvestades seda, kui palju meie klass mööda laeva ringi liikus .. võis see olla suhteliselt raske.

Sõitsime sadamast välja kell 19, kuna koolipäevadest tohib tavaliseks reisiks kasutada vaid kaks päeva aastas. See oli tegelikult isegi päris tore, kuna tagas meile siis tervelt kaks päeva laevaklubis lõbutsemist.

Kõigepealt me muidugi otsisime oma kajutid üles ning pakkisime asjad lahti. Kahe tunni pärast ootas meid õhtusöök, mis oli lihtsalt ülihea. Mille poolest mulle need laevasöögid meeldivad, on see, et sul on seal Rootsi laud, kus sa saadki reaalselt süüa kõike. Austritest sorbetini, krabidest erisuguste pähkliteni, seakarbonaadist .. okei, see oli veidi liiga suur kõrvalepõige. See pole nii huvitav. Lähme nüüd tagasi meie lõbustuste juurde.

Õhtusöök kestis umbes 1,5 tundi, millest me sõime umbes pool ja siis vaarusime enda kajutitesse, et vaadata veidi Eurovisiooni. Veidi, sest kell 23 pidi algama SeaPubis karaoke ning muidugi pidime me kõik sinna minema. Ning oo, ärme unusta, et peale seda pidime me ilmselgelt minema kõik Ibizasse.
Mhm, meil sai põnev olema.

Kuid järgime aega ning vaatame kõike järjest. Eurovisiooni vaatamine kujutas endast suuremat osa lihtsalt selle kritiseerimist, sest c'mon, kuhu jäid normaalsed ja sügavamõttelised laulud? Siis vahepeal hakkas Michelle kanaleid klõpsima, peatudes .. jah, mul on ka väga häiriv seda mainida, aga ta peatus pornokanalil ning ta veel sundis mind seda vaatama, kuna tema arvates ma vajasin "haridust", kui kavatsesin Jasoniga midagi arendada.

Õnneks oli Cassie piisavalt veenev ning see õudus kestis kõige rohkem 8 minutit.

Siis juhtusime kelle vaatama, mis näitas juba kolmveerand üksteist, nii et otsustasime riidesse panna: mina - sinised pleegitatud teksašortsid, tumekuldne litritega topp ja pruunid satsikestega kontsad, Cassie - valge satsiline miniseelik, kuldne õhuline pluus ja valged "pitskingad, Michelle - teksakombekas, hall boolero ja lillad ogadega baleriinad. Juuksed jätsime lahti ning meiki panime vähe - kõigest veidi ripsmetušši ja mina tegin ka laineriga nooled. Olime valmis minekuks.

***

"Imagine there's no countries
It isn't hard to do
Nothing to kill or die for
And no religion too
Imagine all the people living life in peace"

Jamie ja Nich laulsid John Lennoni "Imagine"-it ning tegid seda niiiiii suurepäraselt. Mõnel ikka on taletnti.
Mul oli samuti suurepärane olla, sest ma sain Jasoni kõrval istuda.
Karaokebaarid näevad välja umbes sellised, et ühel pool on lauad-toolid, siis vahepeal mingid kott-toolide sarnased asjandused ning seinte ääres diivanid. Vähemalt meie oma oli selline.

Ning kuidas ma Jasoni kõrvale sain? Ütleme nii, et kõigepealt olid need diivanid üldse kinni, siis istus seal vahepeal Josh ning kui ta kuskile ära läks, hõivasime kolmekesi ülejäänud ruumi. Ning Jason .. lihtsalt tuli mingi hetk ja istus teisele diivanile, kuid toetas sellele käetoele, mis oli "meie" diivani käetoe vastas. Nii palju siis sellest, et "ärme tekita väärarusaama".

Kuigi, olgu peale, see on ülepakutud. Kui üks klassivend istub su kõrval, siis see on täiesti normaalne. Selles suhtes, et keegi ei hakka kohe ringi jooksma ega teid paari panema. See on juba minupoolne tobedus, et ma sellest sellise draama teen. Lihtsalt sellepärast, et see oli minu jaoks eriline.

Samas, ka Zack poleks seda niisama jätnud. Aga et ma polnud teda veel õhtu jooksul silmanud, otsustasin, et ju siis Jason laseb end rohkem vabaks, kui tema "parimat sõpra" lähedal pole.
Ent siis kunagi ilmus jälle välja Josh ning palus, kas ta saaks Jasoni kõrvale istuda, mis tähendas, et ta istus minu ja Jasoni vahele, kuna Jasoni diivan oli jällegi hõivatud.
Nii see oli - pidev inimeste liikumine.

Varsti lõõritamine lõppes ning noorem seltskond - mis koosneski 90% meist, ma kohe varsti mainin, kes need 10% olid - liikus kenasti Ibizasse. Seal oli suurepärane muusikavalik - ma mõtlen tänapäevaseid tantsuhitte, eks -, nii et me saime end korralikult vabaks lasta.

Me = 99% meie klassist, sest, ohhoo üllatust - Jason ei tantsigi. Teate, millega tema tegeles? Ta hõivas ühe suurtest diivanitest, mis olid laudade ümber, ja lihtsalt vaatas meid. Ma ei hakka taaskord üle pingutama ja ütlema, et ta ilmselgelt vaatas mind, mitte et ma seda ei tahtnuks muidugi. Aga enda lohutuseks võin öelda, et kui ma vahepeal baarileti juures peatusin, et kas Cassie, Micha või mõne muu klassikaaslasega juttu ajada ja veidi jalgu puhata, ning talle juhtusin üle laua otsa vaatama - meelega muidugi-, leidsin ta silmad ennast jälgimas küll.

Kahju, et tol ajal jäi kõik vaid jälgimise asemel. Sest kui juhtus midagi õige huvitavat, eeldasin ma Jasonist midagi rohkemat. Aga ma kohe räägin.
Lugu oli siis selline, et me olime Ibizas umbes pool tundi, kui sinna vaarusid kohale mingid purjus meesturistid, nii 20-25-aastased. Purjus tähendas nende arust lisaks karjumisele ka seda, et nad peaksid olema topless. Tore ju, eks?

Ning noh, need tüdrukud, kes meil seal ergutusvõistkonnas on, neil pole muidugi häda midagi - tahate tantsida, tantsime muidugi. Aga vaadake, kui keegi äkitselt tuleb ja haarab minu puusadest, surudes mind enda kõhu ja .. muude asjade vastu, siis ma olen pehmelt öeldes ärritunud. Pehmelt öeldes, sest minu tegevus oli järgmine: ma pöörasin end järsult ümber, vaadates mikrosekundiks otsa sellele värdjale, kes lubas endale mind näppida, järgnevate sekundite jooksul sai ta laksava kõrvakiilu - mida küll muusika tõttu polnud kuulda - ning siis ma jooksin ära.

Õigemini tahtsin ära joosta, aga kuna Cassie seda kõike pealt nägi, jõudis ta mul vahepeal käsivarrest haarata ning selle asemel, et ma keegi-ei-tea-kuhu jookseks, talutas mu diivanile istuma. Diivanile .. sinnasamasse, kus istus Jason.
"Oled sa okei?" küsis Cassie valjusti, et ma teda üle muusika kuuleks. Ning üle mu karjumise samuti, sest ma lihtalt karjusin 5 minutit takka. Tagantjärele mõeldes võis see päris loll olla, aga ma olin lihtsalt šokiseisundis.

Noogutasin pead ning vajusin vastu diivani seljatuge, ennast maha rahustades. Juhtusin korraks Cassie'le otsa vaatama ning seetõttu tabasin lühikese, kui siiski, ja mureliku pilgu, mille ta Jasonile saatis. Kortsutasin kulmu, saamata aru, millest mure, ning vaatasin Jasoni poole, kes mulle alles praegu meelde tuli.
Tema silmis oli midagi erikummalist. Oli küll pime ja ma ei saa täpselt kindel olla, kuid seda ma nägin, et ta kortsutas kulmu ja jälgis vihaselt tantsuplatsi. Tema silmades oli veel .. miski, kuid pimeduse tõttu ei tabanud ma seda ära. Kallutasin huviga pead, proovides asjale pihta saada.

***

Jason

Mul ei ole õrna aimugi, kuidas ma end talitseda suutsin. See oli tõesti kannatustnõudev. Selle asemel, et siin rahulikult istuda, tahtsin ma püsti karata, kohe sinnasamasse tantsuplatsile tormata ning seda tüüpi lihtsalt peksta, peksta, peksta...

Õigupoolest oli ta kõigest Carole käed külge pannud, oleks öelnud keegi, kellel poleks selle ingelliku tüdruku vastu tundeid. Kuid ma keesin vihast, kuna keegi julges talle seda teha. Võib-olla oleks mu viha väiksem, kui ma poleks teda mõned minutid tagasi kuulnud karjumas. Lihtsalt karjumas, vihast ja põlastusest. Ning just see, et ta tundis end haigetsaanuna, kallas õli tulle.

Ent ma polnud ilmaasjata maffias. See ei olnud midagi sellist nagu lihtsalt töö. See oli midagi, mis oli eluaegne, kus sa kogu aeg midagi õpid. Ning kui sa juba maffiategelane oled, siis sa ei istu tuimalt paigal, kui sinu tüdrukule keegi käed külge paneb. Oo, ei istu. Ei, siis küpseb su peas plaan.

***

Caro

"Eino ma arvan, et see oleks siiski tore, kui ta talle molli virutaks," sõnasin Cassie'le, kui me jälle sellel samal diivanil istusime. Jason oli kuskile kaduma läinud vahepeal, mis tegi mu meele kurvaks, kuid teiste jaoks säilitasin naeratuse näol.
"Oleks tore," nõustus Cassie ning põrnitses seda kohta, kus Jason istus.

"Aga ta ei tee seda," ohkasin vaikselt. "Tead ju teda küll,"
Cassie noogutas. "Teda tean. Aga ma tean sind samuti. Vaata, ta on kuskile uitama läinud. Zack on praegu tantsuplatsil. Sa saaksid temaga rääkida, vaikselt ja omaette."
Kortsutasin kulmu. Cassie plaan oli küll lihtne, kuid... "Kust ma ta üles leian?"
Tüdruk osutas ühele ustest. "Ma olen suht kindel, et ta tuleb varsti tagasi. Aga ta läks sealt välja,"

Kehitasin õlgu, sest vaatamata oma kartusele, teadsin, et see võiks olla võimalus. Mis sest, et ma kavatsesin temaga rääkida kunagi hiljem. Sest see vestlus pidi toimuma kuskil mujal, mitte laeval, mis on poolenisti täis purjus turiste. Ma lihtsalt mõtlesin, et vähemalt midagi ma saan teda. Kas või tühine vestlus, mida iganes. Just sellepärast tõusin ma püsti ja läksin mööda laeva Jasonit otsima.

***

Jason

Paremhaagiga ta vaarus veidi, kuid kui ma talle veel kõhtu ka virutasin, oli ta maas. Ma ei kavatsenud teda surnuks pesta, ei, muidugi mitte - milleks mulle probleemid meie kooliväljasõidul? Ka paarist jalalöögist kõhtu peaks talle piisama.
"See on sulle Caro eest," sosistasin, kui virutasin viimast korda.

Maffias õpetatakse sulle seda, kui palju ja millise tugevusega sa pead lööma, et inimest surmata, ja kui palju selleks, et teda lihtsalt oimetuks lüüa. Seetõttu teadsin, millal peatuda.
Hakkasin sama teed tagasi minema, kui kuulsin kellegi samme lähenemas.
Oh, crap, keegi ei tohi sinna sattuda praegu. Nii, kes meil seal .. oh.

Caro vaatas mulle häbelikult otsa, jäädes seisma paari meetri kaugusel. Et olin oma viha välja valanud ning et tema ei saakski mind kettasse ajada, naeratasin ma vastu. Siis rändas mu pilk tahes-tahtmata tema riietusele, mis mind taaskord pööraseks ajas.
Eino ta lihtsalt ei või kanda midagi sellist. Ei, oota, Jason, sa ei taha ju ometi, et ta seda näeks. Um, mõtle midagi välja, sa pead klubi kaitsvasse pimedusse saama.

"Mis sa teed siin?" küsisin esimese ettejuhtuva küsimuse ning jäin kohe mõtlema, kui tobedalt see kõlas. Nagu minu asi oleks tema käimisi kontrollima.
"Um..." Tema silmadest võisin näha segadust ja piinlikkust, mis ajas mu mõtlema, ega ta juhuslikult minu järel ei tulnud. Kui rumal minust. Ta ei teeks midagi sellist.

"Väljas on jahe," sõnasin ma umbes sellise hääletooniga, nagu prooviksin talle Ohmi seadust seletada. "Lähme sisse tagasi?"
Suutmata midagi öelda, ta noogutas. Kõndisin temani ja me läksime mööda koridore tagasi klubisse.

"Miks sa ei tantsi?" küsis ta äkki, kogunenud veidi julgust või midagi.
Kehitasin õlgu. "See lihtsalt ei ole minu ala,"
"Kuidas saab tantsimine kellelegi mitte meeldida?" arutles ta siis ning ma ei saanudki aru, kas ta küsis seda pigem enda või minu käest. Kuid ma teadsin, et talle meeldib minuga rääkida ning et mitte tekitada ebameeldivat vaikust, otsustasin vastata.
"Ma arvan, et probleem on selles, et ma ei oska,"

Ta kortsutas arusaamatult kulmu. "Kuid see on klubitants .. sa lihtsalt .. liigutad end muusika rütmis,"
"Võib-olla on asi selles, et mulle ei meeldi selle muusika järgi tantsida?"
"Mm..." Ta mõtles hetkeks järele. "Mille järgi sa tantsiksid? Klassikalise muusika järgi?"
Raputasin pead. "Ei, see on minu arust tobe. Ballitantsud ei istu mulle."

Ta jäi hetkeks mõtlema ning võib-olla oleks meie vestlus veninud veel pikemaks, kuid siis ma tundsin taskus surinat, mis tähendas seda, et boss helistas mulle.
"Kuule, ma pean korraks kajutis ära käima. Ibiza on sealsamas, saad hakkama, eks?"
Ta vaatas mulle korraks arusaamatult otsa, siis punastas ja pomises: "Nii et sa nägid,"

Ma oleksin tahtnud talle öelda, et see on okei, et see värdjas lebab kuskil seal ning ei tee talle enam kunagi viga, kuid see oleks liiga ränk reeglite rikkumine. Ning kuigi ma ütlesin talle kord, et reeglid ongi mõeldud rikkumiseks, teadsin ka, et omerta on palju rohkem kui lihtsalt reeglid.
Seetõttu saatsin talle veel ühe pilgu ning läksin kajutite poole.