Открой моё сердце #28

"See oli..."
"...suurepärane,"
Ta vaatas kõigepealt mind, siis piidles minu kleidikest.
"Mis?" küsisin ma.
"Ma .. mõtlesin, et sa näeksid selleta ilusam välja,"
Naeratasin kavalalt. "Et siis muidu ma olen kole?"
"Ee-ei. Kuidas te tüdrukud sellest aru ei saa, et te kõik olete nii ilusad?!"
"Võib-olla sellepärast, et te ei ütle meile seda pidevalt?"
"Nii, olgu," Jason toetas end küünarnukile. "Sa oled ilus .. kogu aeg. Riides ja ilma, selles komplektis ja .. ilma." Ta osutas üleliigsete riiete hunnikule.
"Aww. Seda võiks sagedamini kuulda.
"Ma luban sulle, et sa kuuled seda nüüd iga päev. Mitu korda päevas. Kui tahad, siis mitu korda tunnis."
"Hahaa, ma tahaks kuulda, kuidas sa seda mitu korda millisekundis üt..."
"Iluskenaarmasnunnumuinasjutuline..."
"Eh .. okei, sain aru,"
Ta suudles mind ning vajus siis tagasi padjale, mina kõrgumas tema kohas ning paitades tema rinda.
"Sulle .. meeldis?" küsisin, vajudes tema peale.
"Sa veel küsid..."
Liigutasin pead, et talle otsa vaadata.
"Ma ju ütlesin, et see oli suurepärane,"
Panin pea endisele kohale tagasi, nautides momenti .. ja tema lauset.
"Ainult et... Kas sa ei kahetse seda?"
Vaatasin talle otsa. "Ei, muidugi mitte... miks peaks?"
Jason kehitas õlgu.
Pööritasin naljaga silmi ja heitsin tagasi pikali.
"Aga sina?" küsisin siis kergelt ehmudes. Kunagi ei või teada. 
"Muidugi mitte - ma ütlesin juba, mida sellest arvan. Mõtlesin ainult, et see tuli nii ootamatult. On sellel mingi tagamõte ka?"
Tagamõte, tagamõte, miks sa pead alati midagi nii ootamatut ja tabavat küsima? "Ma lihtsalt otsustasin, et aeg on käes,"
Jasoni sõrmed libisesid õrnalt üle mu selja üha uuesti ja uuesti.
"Ma võin varsti nurruma hakata," hoiatasin teda.
"Ega's sa ilmaasjata endale hüüdnimeks Felist ei valinud,"
Kehitasin õlgu. "Mingi tagamõte sellel siiski oli..."
"Mitte see, millest kõik räägivad?"
Pööritasin silmi. "Kõigil on lihtsalt mingi seostamine. Ma ei tea. Vb siis oligi, aga mitte enam. Pealegi, nagu ma kogu aeg räägin - tüüpilised kiisud-kiišud ja nii edasi on nii tibilikud. Midagi omapärast võiks ikka olla."
"Omapärast,"
Pööritasin taaskord silmi.
"Mida? Ladinakeelne ja samade algustähtedega mis Aaronil."
"Ohjah, ma tean. AGA, nagu sa tead, oli see juhuslik. Sp panin ma ka 'Lunae' ette. Nii on kergem."
Jason kehitas õlgu. "Võib-olla,"
"Ütle mulle nüüd, miks me peame kellestki teisest voodis rääkima?"
"Sina alustasid!"
"Mina?!  Ma ütlesin kõigest..."
Jasoni magus suudlus katkestas kogu selle mõttetu jutu.


***


Tippisin aeglaselt kööki, jättes Jasoni veel üles magama. Mõtlesin meile mõlemale hommikusööki teha.
Angeli näugumine tuletas mulle meelde, et ma pole teda täna veel toitnud.
"Sorry," naeratasin kassile.
Võtsin külmikust kassitoidu, kallasin kaussi ja panin Angeli ette.
"Head isu!"
Helises uksekell. Piilusin seina taha, nagu filmides tavaliselt tehakse, justkui see keegi oleks juba sisse tulnud.
Kui primitiivne.
Läksin ukse juurde, sidudes tee peal hommikumantlit kinni. Saatsin ka ühe pilgu peeglisse enne kui ukse lahti tegin.
Jah, muidu oleks kõik okei. Aga ma ei saa tunda end normaalselt praegu.
"Caroline... hei,"
"Hei... Jake," Proovisin manada näole võimalikult tavalise naeratuse. Ega sa iga päev kohta hommikul tüüpi, kellel võib sinuga crush olla. Või siis... ei, see on siiski minevikus.
"Ma tahtsin sinuga rääkida... Seda et, kas sa tuleks minuga jalutama? Ma võin oodata, kuni sa .. riidesse paned."
"Tegelikult..."
Kuulsin samme selja taga.
"Caro, kellega sa...? Jou, Jake," Jason jõudis ukseni, paigutades oma käe mu pihale.
"Jou,"
Poisid vahtisid mingi 5 minutit üksteisega tõtt.
Nipsutasin lõpuks mõlema nägude ees sõrmi.
"Hallooo?? Ma olen nagu ka siin."
"Sorry. Ma.. lähen nüüd. Hiljem räägime."
Jake pöördus ja sammus kiiresti minema.
Sulgesin ukse ja pöördusin. Jasonit mu selja taga enam polnud.
Tampisin kööki. Jason istus laua taga, vahtides enda ette.
"Mis see just oli?"
"Ma ei saa aru, millest sa räägid,"
"Kõik see. Teatraalsus. Tead küll. Juhuslikult ma märkasin teie ilmeid, eks ole."
"Caroline..."
Ristasin käed ja prunditasin huuli.
"Sa ei saaks aru,"
Kergitasin kulmu. "Minu arust me käime,"
Poiss vaatas mulle segaduses otsa. "Jah..." venitas ta.
"Ja me just liikusime oluliselt edasi,"
Poiss vaatas mulle ikka veel arusaamatult otsa.
"Ikka ei saa pihta?"
Ta raputas pead.
"Okei, ma seletan. Siis, kui me ei olnud koos, ei olnud mul põhjust sult liiga palju uurida, sest sa ei rääkinud millestki kunagi põhjalikult. Kuid. Nüüd me oleme koos. Ja juhuslikult ma tahan kas või natuke rohkem teada su elust."
Jasoni pilk oli taaskord kinnistunud lauale. "See on äriasi,"
"Äriasi?"
"Tead küll. See, kus ma töötan."
"Kullerina?"
"Ee... kullerina? Mis kullerina? Ma ei tööta kullerina, kust sa seda võtad?"
"Jason?"
Jasoni pilk selgines ja ta vaatas mulle ehmunult otsa. "Mis ma just ütlesin?"
"Sa pmst tunnistasid, et valetasid mulle,"