Jake
"Sa pead," sisistas Zack telefoni.
"Kuule, ma ei saa lihtsalt lambist nende suhtesse ronida, öeldes talle, et ta meeldib mulle, eks ole. See ei ole tõsi isegi."
"Või kas ei ole? Sina täidan minu käske, mul on Jasonit vaja. Peale Caro ilmumist on ta üldse kui teine inimene. Kuidas sa aru ei saa?"
"Ma võin ise Jasoni töö ära teha,"
"See ongi Jasoni töö, idioot. Ma ütlesin, et sa ajad nad lahku ja punkt. Võrgutad selle eide ära või midagi. Kui ta on koos sinuga, siis Jason töötab paremini."
"Ma ei saa. Ja ta pole eit."
"Kas ma pean paluma kedagi sinuga tegeleda? Tahad sa riskida oma tervisega .. või isegi eluga mingi tühise plika pärast?" Muidugi ei pannud Zack tähele minu parandust.
Kuidas saab üks inimene olla nii südametu? "Kui ma ei riski sinu puhul, siis Jason annab mulle küll tappa, kui sellest teada saab," proovisin veenda Zacki kasutama teist võimalust.
"See jäta juba minu mureks," Zack pani toru ära.
"Fuck," sõnasin juba kinnivajutatud kõnesse ja viskasin telefoni vastu seina. Katki see õnneks - või kas õnneks - ei läinud.
Fukk, kuhu ma end küll mässinud olen? Miks ma pidin temaga üldse nõustuma?
***
Mingit muud võimalust mul siiski polnud. Töö vajas tegemist. Pealegi, Zackiga ei tasunud jamada. Ma lihtsalt pidin seda tegema.
Niisiis, proovisin võimalikult vara selle kaelast ära saada. Kuigi see oli nii suhteline.
Saada kaelast ära vestlus ja saada kaela tüdruk.
*Õigupoolest polnud Сaroline'il ju viga midagi. Ta meeldis mulle.
Kui sõber.
Kuigi ma teadsin, et see oli vale. Viimasel ajal hakkasin ma tundma midagi Caro vastu, ma armusin temasse. Kuid teadsin, kui väga see kõike (nende suhet ka.) segama hakkab, nii et proovisin matta tundeid endasse.
Ja nüüd veel Zack oma debiilse ülesandega.
Suuremas osas oma mitte päris maetud tunnete pärast ma ei tahtnudki nõustuda Zacki plaaniga. Muidu.. üks tüdruk ees või taga - mul oli suht suva.
Ja ma tean, et see on julm.
Kuid see oli äri.*
Olin jõudnud Caroline'i ukse taha. Maja oli vaikne.
Koputasin.
Uks läks lahti ja...
"Caroline... hei," See tüdruk hommikumantlis on lihtsalt liiga hot. Peast käis läbi: "..võrgutad selle eide ära või midagi.." ja muud vasakule mõtted, millest ma parem ei kirjuta.
Tüdruku näos oli segadus ja kohmetus.
"Hei... Jake," Caro näole ilmus võltsnaeratus.
Midagi oli toimumas. Oli näha, kuidas tüdruk võitles endaga.
Kuid miks? Mis toimub?
Pidin tegutsema kiiresti, et siit mitte ära joosta
"Ma tahtsin sinuga rääkida... Seda et, kas sa tuleks minuga jalutama? Ma võin oodata, kuni sa .. riidesse paned." Oi kui lollilt see kõlas. Nice job, Jake.
"Tegelikult..."
Tüdruk lõi pilgu maha. Kuulsime samme.
Mida...?
"Caro, kellega sa...? Jou, Jake," Jason jõudis ukseni, paigutades käe demonstratiivselt tüdruku pihale.
Ou, crap. See lihtsalt ei ole võimalik."Jou," proovisin säilitada rahulikkuse, kuid mõte sellest, kui kaugele nad olid oma suhtega jõudnud tegi selle liigagi võimatuks. Lisaks puuris Jason mind silmadega, justkui proovides midagi mu silmadest välja lugeda.
Kas tal võib aimu olla, millega tema, meie boss tema selja taga tegeleb? Tegelikult meie, sest kes teab, äkki tal on minugagi midagi plaanis.
Me vaatasime teineteisega mingi viis minutit tõtt. Tema uurivalt, mina proovides peita kõik, mis mu peas on.
Ja ma tõesti loodan, et see töötas, sest muidu... Väristasin end mõttes.
Siis nägin silmade ees kellegi nipsutavaid sõrmi.
Caro, kes siis veel.
"Hallooo?? Ma olen nagu ka siin."
On aeg põgeneda."Sorry. Ma.. lähen nüüd. Hiljem räägime."
Ma pöördusin ja sammusin kiiresti minema.
Fukk, kuidas see kõik ära rikub. Mina kõik ära rikun. Peale seda, kui nad... Ei, midagi peab tegema, see ei saa nii jätkuda.
Haarasin taskust telefoni ja valisin Zacki numbri.
"No kas ma võin sind õnnitleda?" kõlas Zacki üldsegi mitte õnnelik hääl nagu 'õnnesoovijale' kohane oleks. See oli vastik, ennasttäis ja nõudev hääl, kes kuulus samasugusele inimesele.
Kuigi ma eelistaks Zacki inimeseks mitte kutsuda. "Mitte päris." Teadsin, kuidas Zack samal ajal endasse õhku kogus, et nüüd mu peale karjuma hakata. Seega jätkasin: "Meil on väike mure. Nad jõudsid oma suhtega järgmisele tasemele."
"Mis fucking tasemele? Miks sa ei või lihtsalt oma tööd ära teha, sa..."
"Nad veetsid tänase öö koos,"
Torus valitses vaikus. Ka mina püsisin vagusi, oodates.
"Miks see sind segas?"
"Sest Jason tuli uksele, kui ma Caroga rääkima pidin,"
"Jason, Jason, jälle ta segab kõike..."
"Kuule, mees, ma ei saa lihtsalt pärast seda nende ellu tungima. Peab olema teine võimalus."
"Teist võimalust ei ole. Tüüp keeldub ennast kaugemale laskmast. Tal on ju naine nüüd. Ja sina pead ta naisest vabastama."
"Aga..."
"See võib raskendada sinu missiooni, kuid mind ei huvita. Nad peavad võimalikult kiiresti lahku minema."
Vaikisin. Alles nüüd sain ma aru, kui raske oli tegelikult kedagi lahku ajada. Isegi mitte seda. Kui raske on neil, keda lahku aetakse. Ma olen ikka täielik jerk.
"Mees?"
"Jah,"
"Väga hea,"
"Oota, ma ei..."
Toru oli juba tumm.
Fuck off.
***
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar