26.04.12

MOA #17: Meie väikesed seksuaalfantaasiad

Tavaliselt öeldakse, et kui sa armud, kaotavad su sõbrad poole sinust. Ma arvan, et viimasel ajal suht oligi nii, sest Jason oli igas teises lauses, mida ma ütlesin, ning kuigi tüdrukud ei teinud teist nägugi - välja arvatud Michelle muidugi - teadsin ma vägagi hästi, et see käib neile närvidele juba.
Kuid vaadake, kui te olete armunud, siis on raske midagi ette võtta. Mitte teie ju ei ütle südamele, keda ja kui palju armastada, hoopis teie süda teatab teile oma plaanidest, meeldib see siis teile või mitte.

Kuid see polnud praegu üldse point. Miks ma mainisin oma sõbrannasid just praegu - sest neil oli väga tähtis roll, kui mu armulugu oli veel olematu. Nad aitasid mind, lohutasid ning muidugi mõtlesid välja erisuguseid stsenaariume nii selle kohta, kuidas me Jasoniga võiks kokku saada ja asjad omavahel ära rääkida, kui ka lihtsalt lambiseid asju tavaliste koolipäevade kohta. Jasoni käitumine kannustas neid muidugi üha rohkem.

Meil on koolis selline asi, et mõned nädalad aastas peab iga klass olema hommikul garderoobis abiks. Aga et meie endine klassijuhataja oli nii hoolitsev, unustas ta meile mainida, et me peame olema.
Nagu ma juba kunagi rääkisin, tulin ma hommikul kooli eriti vara - sest iseenesest ma võiksin ju 15 minutit rohkem magada ning hiljem kooli tulla ning need 15 minutit võiksid isegi päästvad olla mõnes mõttes -, et Jasoniga rohkem "koos olla", kuigi vahel juhtus, et mina jõudsin enne teda - need momendid, kus me koos jõudsime ,on muidugi täiesti võrratud, eks ole. Sorry, teemast kõrvalekalle. Jälle.

Igatahes, Chantal tavaliselt ootas mind hommikuti ning see hommik ei erinenud selle poolest. Kuid kui me hakkasime garderoobitrepist juba üles minema, teatas meile garderoobihoidja - õudselt vastik, õel ja kuri tädi -, et me peame täna tal abiks olema.
Et meil kontrolltöid polnud, otsustasime jääda, et sellega esimese päevaga ühele poole saada.

Olime juba vahedes, kui kostsid tuttavad sammud - te ju ei hakka mind imelikuks pidama selle eest, et ma võisin vabalt ta sammude põhjal ära tunda, eks? - ning mõne sekundi pärast ilmus Jason ise vaatevälja. Tal oli täna seljas jälle valge T-särk, mis embas tema lihaselist keha, mis ajas mu järjekordselt hulluks.

Ja siis jõudsin ma järeldusele, et ma võin temaga rääkida. Selles suhtes, et selleks oli põhjust ning ta ei vaataks mind imelikult ja .. mu lollid mõtted. Ma ei usu, et keegi vaataks tüdrukut, kes on temasse armunud, imelikult. Aga selline ma tol ajal olin - arg ja kartlik.

"Eem .. Jason?" Toetasin end piirdele ning vaatasin poisile otsa. Tundsin endal Chantali pilku ja ma võisin öelda, et ta oli uhke mu üle, et ma viimaks suutsin sellest üle saada. Tühiasi küll, aga siiski.
Mõned kümned sekundid ta ignoreeris mind. Nagu ma hiljem oletasin, tulenes see sellest, et ma ei öelnud seda piisavalt valjult - arg ja kartlik ning vaikne, nagu ma ütlesingi. 

Kuid ta tõenäoliselt tundis mu pilku endal või midagi - mitte et ma teda niigi ei põrnitseks, aga ma mõtlen, et ma ei teinud seda nii pikaajaliselt ja intensiivselt -, igatahes vaatas ta minu poole küsiva pilguga.
Võinoh, küsiv oli see mõned millisekundid, mis ta jõudis mu poole pöörata. Sest siis rändasid tema silmad mu riietusele, õigemini siis mu ülaosale - milleks oli lilleline korsett, mis tõi väga hästi esile minu .. vormid - ning ta vakatas poole sõna pealt, mida iganes ta ka öelda ei kavatsenud.

"Me siin saime just teada, et..." Proovisin rääkida normaalse, mitte väriseva, häälega ning ignoreerida võimalikult palju tema pilku. "Igatahes, me peame täna garderoobis olema,"
"A.. h .. ahh," Ka tema hääl oli katkendlik ja värisev, mis andis mulle teada, et ma ei ole siin ainuke, kellel on praegu kahtlane olla.

Kostis köhatus ja mul tuli meelde, et ka Chantal on siin ja - oh, õudust! - ka meie garderoobitädi.
Awkward, awkward, awkward.
Ka Jason kuidagi "ärkas üles", saades aru, et tema käitumine võis nüüd väga palju välja anda - milline õnn, et ainult meie kolm tulime meie klassist nii vara kohale - ning ta pööras ümber ja läks jalanõusid vahetama.

Chantal hüppas korraks minu juurde, sosistades: "Paistab, et sa pole ainuke, keda teise riietus hulluks ajab," ning tormas siis jälle tagasi jalanõudekotte vastu võtma.
Naeratasin endamisi nagu segane - mida ma tegelikult niikuinii olin - ning asusin samuti tööle.

Meie kiirel üleloomulikul olendil ei läinud ilmselgelt kaua aega oma papude vahetamiseks ning üsna varsti oli ta ka olemas .. minu kõrvalvahes. See sundis mind muidugi veel rohkem naeratama, kuid 5 minuti pärast oli see asendunud tapmishimuga ning seda garderoobitädikese vastu, kes otsustas, et neid, kes minu vahes olid - 7. klass äkki? -, oli minu jaoks liiga vähe ja saatis põngerjate - 5. klass - juurde.

Tammusin vihaselt sinna, kuid mul polnud kaua aega mõelda, kuna neid oli tõepoolest palju ning nad ei suutnud hommikul normaalselt oma numbreid ka välja öelda, nii et võttis omajagu aega, kuni ma selle huvitava tegevuse nagu jopede ja jalanõudekottide tassimine selgeks sain.
Aga no hilisemate aastate jooksul muutusime me kõik selle ala meistriks.

Kell 8, kui meid oli tänatud töö eest, tormasin oma koti juurde, mille olin jätnud kuskile pingile vedelema, toppisin laialiolevad asjad sisse ning jooksin ühes Chantali ja Cassiega - kes oli koos Jamie ja Oweniga samuti meiega liitunud, kuna vaja oli 6 inimest - matemaatikatundi.

Tee peal rääkis Cassie mulle oma muljetest.
"Kui ma tulin, siis ma kohe ei näinud sind, läksin kohe meie vahesse. Siis vaatasin, et issand jumal, su asjad on seal mööda pinki laiali - kõrvaklapid ja mõned vihikud ja puha - ning tema luusis ka seal ringi ning, tead, ma siis mõtlesin, et kas tõesti muutus ta nii julgeks, et paiskas su sinna pingile pikali ja tead küll." Ta tegi meile näo, mis iseloomustas hästi tema reaktsiooni.

Chantal raputas naerdes pead. "Ja midagi loogilisemat sa välja ei mõelnud?" Ta saatis kiire pilgu meie taha, kus paari meetri kaugusel pidi Jason olema, ning lisas siis kiiresti: "Su šortsid töötavad sama hästi nagu korsett, nüüd on tema silmad su pringil tagumikul,"
"Ma tänan selle eest," noogutasin tunnustavalt ja vaatasin uuesti Cassie poole. "Ja edasi?"

"No ma vahepeal mõtlesin, et äkki on ufod su ära viinud või midagi..."
"See kõlab tõepoolest loogilisemalt," sõnas Chantal endiselt naerdes, kusjuures see ei olnud isegi sarkasm.
Ning olles aus, võin öelda, et see võiski rohkem tõsi olla, kui see, mis oli esimene variant. Mis muidugi meeldinuks mulle rohkem, aga jätame selle. "Ufod, mis? Midagi paremat siiski,"

"Eino hiljem ma muidugi nägin sind seal vahes ja värki-särki, aga endiselt..."
"Mõte jääb samaks," vastasin tema eest.

24.04.12

MOA #16: Jason, kallis, sa oled nii .. mitte-jasonilik

Chantaliga on alati lõbus rääkida. Põhiliselt sellepärast, et ta oskab sind julgustada - ja vajadusel teha seda ka karjudes, niivõrd kui see msnis võimalik on -, et sa oma crushiga räägiks. Või siis mõtleb ta välja midagi eriti geniaalset.


"Btw, mul tuli VÄGA pöörane idee täna,"
"Noo?"
"Kui sina ja teadküllkes peaksite ikkagi kokku saama, siis .. Pöörane idee seisnes selles, et räägiks ta ära, kirjutaks Eurovisioonile laulu, läheks, võistleks, saaks finaali ja sõidaks kuskile soojale maale :D
Ei, ma EI mõelnud seda tõsiselt :D"
"Ikka mõtlesid, sa oled ju nii tubli. Ainult et ma ei oska laulda,"
"Sa ei laulakski. Sa .. tantsiks näiteks,"
"Aww. Ma tean! Cassie teeb trenni laval, mina tantsin, Jason mängib kitarri ja Ian mängib klaverit! Sina hakkad laulma ja mängid viiulit?"
"xD,"
"Kui me Scotti ka võtame, siis ongi koos 6 inimest, mis on maksimum. Me oleme kõik järgmine aasta 17 ka,"
* Scott oli Chantali poiss *


"Niisiis, teie tantsite, Scott ja Ian mängivad klaverit ning meie Jasoniga kitarri,"
"Äitäha,"
"Viiulid on viimasel ajal in. Sa võid meile story ka välja mõelda. Ning Micha aitab liigutustega,"
"Ma tahan Jasonit aidata,"
"Mitte selles mõttes, aga suva. Btw, see idee hakkas mulle TÄIEGA meeldima,"
"Sa ju ikka tead, et see on teostamatu, kas pole?"
"Ei ole ju,"
"Kui see oleks teostatav, oleks keegi selle juba ammu järele proovinud,"
"Aga Eurovisioon ongi ju noori inimesi täis. Davai, proovime vähemalt :D"
"Ikkagist. Ning lisaks sellele on Eurovisioonil üks "saladus". Laul peab olema hea show'ga ja tabav,"
"Meil ongi ju, kui Micha koreograaf on,"
"Loodame, et ta ei pahanda, et me teda lavale kaasa ei võta :D"
"No eks ole,"
"Uskumatu. Me planeerime täiesti VÕIMATUT ideed,"
"Ei ole ju. Küsi kas või Jasoni käest,"
"Oo ei. ÄRA talle sellest küll räägi,"
"Juba kirjutan, kas tead :D


Siis me hakkasime lappama fotosid, mida tüdrukud olid päeval teinud. Ärge küsige, miks mul fotokas kaasas oli, ma jõudsin juba ise ära unustada. Aga sellest kujunes söögivahetunnis emakeele klassis päris lõbus fotosessioon.
Kõigepealt oli muidugi okei, kui me, pigem nad, üksteist pildistasime. Aga siis, kui nad hakkasid Jasonit pildistama, läks asi kahtlaseks.
Et kuidas või? Micha ja Cassie istuvad meie ees ning nad tegid, nagu pildistanuks mind, tegelikult oli objektiiv suunatud Jasonile. Me oleme segased, ma tean.


"Jasonit on palju," kirjutasin ma, kui me olime läbi lehitsenud oma 20 fotot, nad kõik sisaldamas teda.
"On. Näe, siin tundub, nagu ta peidaks end kaamera eest,"
"Caroline'i kaitsva õla taha :D Gaash, miks nad nii kaua laevad :S"
"Mnjaa,"
"Tead ju küll, kui kannatamatu ma olen,"
"Oled või? Sa oled seniajani suhteliselt hästi vastu pidanud,"
"See ongi mu kannatamatuks muutnud! Kuigi viimased paar nädalat on tunne, et kõik läheb hästi. Samas .. 'Kõrgele ronides võib valusalt kukkuda',"
"Võib. Aga ma arvan, et ta teeb seda sel juhul leebelt,"
"Lihtsalt viimasel ajal on nii palju asju juhtunud .. ja veel Melbourne ka .. ah,"


* Meie 9. klassi lõpureis oli Melbourne'i. *
"Mul on üks hüpotees, mis toimuma hakkab,"
"Mh?"
"Aga see ja teine variant on 50-50. Sorri, ma ei saa."
"Mäu. Räägi ikka. Mulle meeldivad su hüpoteesid,"
"Ütleme lihtsalt, et üks lõppeb hästi ja teine halvasti. Aga mõlemad sisaldavad seda, et sa meeldid talle. Ja miks ei saa või? Sest see oleks selle ainsa värgi väljarääkimine, mida ma veel öelnud pole. Ta ise tundus ka suht kahevahel, nii et..."
"Ohjah. Kui ta peaks teada saama, et ma tean suuremat osa..."
"Ma tõesti loodan, et ta EI saa teada,"


***


Kunagi mõne päeva pärast




Nagu ma ütlesingi, oli viimasel ajal "liiga palju asju juhtunud".
Ma juba ei tea, mis Melbourne'is ja jõulupeol saama hakkab, tõsiselt.
Vaadake, mulle täiesti meeldib, kui Jason minu lähedal on. See tekitab kindlust, rääkimata heaolust. Aga kui sa ei tea, mida su armastatu su vastu tunneb ning ta käitub kahtlaselt, siis see on segane.


Küsite, mida Jason kahtlast siis tegi? Okei, ma räägin teile.
Mäletate, ma mainisin kunagi, kuidas ta otsustas istuda vaid laua kaugusel minust? Loodan, et mäletate. Igatahes, me olime jälle sealsamas (minu lemmikus) klassis.
Tund oli poole peal, kui õpetaja hakkas tahvlile sõnu kirjutama.


Ning et Dean istus põhimõtteliselt otse tahvliga risti ei näinud ta ilmselgelt midagi, mida tahvlile kirjutati. "Kui sa ei näe, siis sa tuled ja istud sobivale kohale" peaks olema normaalse inimese loogika.
Ma ei tea küll, kas Dean teadis "minust ja Jasonist", kuid järgnev tekitas küll arvamuse, et teadis. Ta sosistas Jasonile midagi ning Jason lihtsalt .. nihutas end otse minu ette. Ma mõtlen, et ta oli nüüd reaalselt otse minu ees, tema laud risti minu omaga.


Kallutasin enda tolleaegsele "kassikombele" pea viltu ning vaatasin teda mõnda aega. Mingi hetk nügis Chan mind küünarnukiga, teatades mulle, et vahtimine ei ole viisakas, proovides seejuures tõsiseks jääda, mis tal küll halvasti õnnestus. Naeratasin talle vastu ja raputasin pead.
"Ma ei hakka temast kunagi aru saama," sosistasin talle peaaegu naerdes.


Ning kui tund lõppes, sai Jason oma asjad talle omase ebaloomuliku olendi kiirusega kiiresti pakitud ning liikus ukse poole. Kuid viimasel ajal - kuna ma tahtsin talle alati lähedal olla, lähemal kui ma tohiksin - õppisin ka mina selle kiiruse ruttu selgeks.
Kuivõrd seda on võimalik õppida...


Jason avas ukse ja tõenäoliselt selle tõttu, et aken klassis oli juba lahti tehtud, käis klassist läbi korraks tuuleiil, mis vallandus sealtsamast ukseavast, saates mu poole ülimõnusa õhupahvaku Jasoni lõhnaga. Ma mõtlen, tema odekolonni lõhnaga...
Kui Chantal minuni jõudis, sosistasin talle enda mõne hetke tagused mõtted ning ta muigas.


"On sul miskit selle vastu?"
Mõtlesin hetkeks järele. Mul tõesti polnud. "Ei, eriti kui mul tekib mingi lõhnavee reklaami tunne,"
"Haha," naeris tüdruk. "See hakkab juba täiega 'Printsessi päevikuid' meenutama,"
Selles ma küll nõustusin.


Ma muidugi ei saa kindel olla, kuid tahtsin arvata, et Jason sai minu lähedal istumisest mingi erilise energialaksu - see oli tobe mõte, ma tean küll -, sest emakeeles ei suutnud ta vait jääda.
Ah jaa, ma ei ole kindel, kas ma teile ka seda toredat füüsikaklassi mainisin, kus nad Deaniga istuvad meie taga. Nüüd igatahes ma tegin seda.
Ning selle läheduse tõttu kuulen ma hästi peaaegu kõike, mida nad seal räägivad - veel üks omadus, mida Jason mul arendada "aitas".


Mis iganes meil tunnis toimus - see oli üks viimastest tundidest tollel õppeaastal -, aga õpetaja küsis meilt igasugu käändeid ja silpe ja midaiganes veel.
Näiteks küsimusele "nimeta kahesilbiline sõna", mis oli suunatud Jamie'le, vastan Jason samuti, ainult et piisavalt vaikselt, et kuuleksid vaid lähedalistujad - ma ei ole kindel, kas see oli tehtud meelega, a'la mulle "muljet avaldada", või kogemata, tema puhul sa lihtsalt ei saa kindel olla. Mida ta vastas?


"Kutsu," Ja ma mõtlesin koera lapselikku nimetust, kusjuures sellesama lapsiku häälega.
Vaadake, iseenesest ei ole see midagi erilist. Aga kui sa kuuled seda sellise inimese poolt nagu Jason, kes tavaliselt ei proovi klassi tola olla, ning kui veel juurde arvestada tõsiasi, et ta oli mu crush, siis jah, ma ei suutnud turtsatamast jätta. Lapsik hääl aitas muidugi kaasa.


Ning kui õpetaja küsis minult midagi - ei mäleta, mis see oli - ning ma vastasin vaikselt, nagu ma tunnis alati tegin - kuulnuks te mind vabal ajal... -, küsis ta: "Kas te valjemalt ei saa?"
Sellele pidi Jason samuti vastama. "Ei, muidugi mitte,"
Pööritasin taas naeru kinni pidades silmi, kuigi taaskord polnud see midagi erilist.
Teiste jaoks.

20.04.12

MOA #15: See oli tore. Me võiksime seda veel mõnikord teha



Vanasti mõtlesin ikka, et miks nad kõik väidavad, et kui keegi, keda sa armastab, sind puudutab, siis läbib su keha kuumalaine - et see on ju tobe. Kuigi, kui nüüd järele mõelda, oli tol ajal mu arusaam armastusest vale ja ebaselge. Ma oletan, et just sellepärast, et ma ei olnud seda varem ise tundnud.

Aga tänu Jasonile muutus kõik. Ning nüüd, siin voodis lamades ja naeratades nagu idioot, sest ma mõtlen sellele, mis päeval koolis juhtus, olen ma õnnelik, et ta mulle midagi sellist suutis kinkida. Sest armastus on selline tunne, mida kõik inimesed peaksid tundma.

Väike lisa, enne kui ma jutu juurde lähen, armastuse kohapealt. Näiteks Michelle arvab, et armastus on mõttetu. Ülehinnatud ja värki. Kuid mina ütlen, et kui sa seda üks kord tunned, siis sa saad aru, kui eriline see on. Ning ma tegelikult usun, et tal võib see varsti juhtuda, sest me kõik näeme, kuidas tema ja Craig üksteist vaatavad.

Aga see teid vast ei huvita. Te tahate juba kiiremini teada saada, mille poolest minu 16. sünnipäev siis eriline oli. Võin öelda, et see oli tõesti my sweet sixteen. Ja magus mitte ainult sellepärast, et mul oli kodus ligi 60 muffinit lisaks nendele 36-le, mis olid mõeldud mu klassikaaslastele. Asi oli selles, et .. ei, ma ei ütle kohe ära. Lihtsalt ronige mu pähe ja vaadake see mälestus läbi.


***

Tegelikult ma arvasin, et mu sünnipäev ei ole midagi erilist. Jason oleks kohe öelnud selle peale, et sünnipäevad on ülehinnatud, kuid mina nii ükskõikne sünnipäeva puhul siiski ei ole. Muidu ma vist poleks eelmine õhtu muffinitega nii kaua tegelenud, kas pole?
Okei, okei, oleksin küll, sest ma tahtsin kellelegi VÄGA muljet avaldada.

Ka päeva algus ei tõotanud midagi erilist. Cassie ja Micha soovisid mulle õnne, nagu ikka kombeks oli, ning kinkisid mulle šokolaaditahvli (et me kavatsesime oma sünnipäevi nende lähestikkuse tõttu varsti kõik koos pidada, siis suuremad kingid jäid tolleks ajaks). Ka mõned teised klassiõed .. ja -vennad, näiteks Cyle, tulid mulle õnne soovima ja mind kallistama. Ning olid elevil muffinitesaamise pärast. See oligi eriline moment.

Otsustasin muffineid jagada eesti keele tunnis, põhiliselt sellepärast, et mulle meeldis meie tolleaegne õpetaja, ka praegune on tore muidugi, aga see on teemast kõrvalekalle. Ning esimesed viis minutit ma seisin oma karpidega klassi ees, vaadates täiesti x-kohtadesse ning proovides mitte kellegagi silmisidet luua. Teate küll seda tunnet, kui te seisate klassi ees ja kõik laulavad teile "Palju õnne sünnipäevaks!" või mida iganes ning te lihtsalt olete seal mõttega: "Mida ma nüüd tegema peaks?"

Aga see oli ka ainuke negatiivne aspekt. Siis läks muffinitejagamine lahti ning kõik olid eriti õnnelikud, et järjekordselt kommi ei toodud. (Autor: kui kedagi huvitab, siis need olid kirsimuffinid :D) Jason istus uksepoolses reas ning ma alustasin aknapoolsest (mitte meelega, vaid sellepärast, et õpetaja laud oli seal), nii et mul läks temani jõudmiseks hulk aega. Kuid ma usun, et see tasus end suhteliselt ära.

Niisiis, ma jõuan tema laua juurde, hakkan muffinikarpi tema ette panema - et Dean saaks samuti samal ajal kooki võtta - ning just siis teeb ta midagi mõtlematut ning täiesti segast. Ta sirutab käe nii, nagu ta tahaks selle karbi mu käest ära võtta või mulle õnne soovida või mis iganes tema peas mõlkus. Tulemuseks on kõigest meie käte kokkupuutumine.

See 'kõigest' oli meelega kursiivis, sest see on sarkasm. Kuna seda lihtalt ei saa nimetada 'kõigest käte kokkupuutumiseks'. See oli .. tulekahju. Laviin. Vulkaan. Tuumapomm? Jah, midagi sinnakanti. Te ei suuda seda lihtsalt endale ette kujutadagi, mida see pisike puudutus minuga tegi. Sest lisaks sellele - oojaa, ma nägin küll, mida see puudutus talle tegi - vaatab ta mulle oma säravate roheliste silmadega otsa ja soovib: "Palju õnne sünnipäevaks!"

Ma vaatan talle samuti otsa, silmades peegeldumas segadus, armastus ja iha - ma tõepoolest loodan, et ta ei lugenud seda eriti välja - ning vastan, naeratades ja kergelt punastades: "Aitäh,"

Ning selle asemel, et talle otsa viskuda või mis minul seal veel meeles mõlkus - ma tean jah, et ma olen veidi liiga otsekohene, aga pole midagi parata - jätkan rahulikult muffinitejagamist (kaks pinki oli veel peale teda, seda). Ning siis ma lähen tagasi õpetaja laua juurde, millel seisab tühi karp. Ma võtan laualt kaane, sooviga sulgeda kaas viie ülejäänud muffiniga (need läksid hiljem teistele õpetajatele), kui juhtub taaskord midagi ootamatut.

Ma ei tea, mis see täpselt oli. Ma arvan, et ma ei ole sellest endiselt lõpuni aru saanud. Mingi füüsikaseadus, ma oletan. Kaas on juba karbi peal, kui viimane mu kätest "välja kargab", nii poole meetri kõrgusele õhku, teeb seal paar pööret, paisates muffinid põrandale (oleme lihtsalt õnnelikud, et nad maandusid kenasti õiget pidi).

Mõned sekundid valitseb klassis vaikus. Ma kummardan, nägu juba päris punane - feil, feil, feil! -, ning asun neid korjama, kuulates taustaks klassikaaslaste vaikset suminat. Nad isegi ei aruta mind, isegi ei naera mu üle. Ei, nad on suureks kasvanud ning tunnevad mulle kaasa. Niipalju, kui see võimalik on. Ainult Jamie esimeses pingis sositab korraks Janile: "Päris hästi oskab mõni...", mille peale Jan talle järsult vastab: "Mis sa irvad?! Ikka juhtub. Aitaksid teda pigem,"

Tänud. Õnneks pole viie muffini korjamine eriline saavutus ega aeganõudev tegevus, nii et ma saan sellega kiiresti hakkama. Siis, nägu juba veidi normaalsemat värvi, võtan teise (suletud!) karbi ning lähen istun Cassie kõrvale.

"No mis see meil siis nüüd oli?" sosistab ta mulle.
"Kas sa nägid, mis juhtus, kui ma tema juures olin?" küsin vastu kergelt hingeldades - kuid nii vaikselt, et keegi teine seda ei märka.
Tüdruk raputab pead. "Ma vaatasin küll suure huviga, kuidas sa sinna laua juurde lähed ja ta sulle õnne soovib, kuid ma ei märganud midagi erilist..?" Ta hääl tõuseb lõpus, kuid mul oli ilmselgelt juba ette kavatsetud talle sellest rääkida.

"Kui ma tema juures olin, ta .. võib-olla seda kohta sa nägid, ta sirutas käe, nagu tahaks karpi mu käest ära võtta või õnne soovida. Ja siis puutusid meie käed kokku,"
"Ja..?"
"Ja torm," lõpetan.
"Torm?"

"Vulkaan, tsunaami, aatomipomm. Ja see kõik minu sees," seletan.
"Oo..." teeb Cassie suured silmad. "Ja mina arvasin, et sa lihtsalt ei tohi teda kaua vaadata, muidu juhtub see, mis just juhtus," Ta teeb peaga nõksu õpetaja laua poole, kuigi see on niigi arusaadav.

Ma ei vasta midagi, kuid tean sisimas, et ka tema lummavatel silmadel, mis mind jälle nii teistmoodi, nii omapäraselt piidlesid, oli selles oma roll. Kuid siiski ei suuda ta silmadega päris seda teha, mida oma üheainsa puudutusega.

Ning siis ma teen jälle midagi rumalat. Vnoh, kuivõrd rumal on kellegi vaatamine just, aga... Ma vaatasn tema poole. Ja satun nendesamade roheliste silmade otsa, millest vaid paar sekundit tagasi mõtlesin.

***

Jason

See tüdruk on .. kuum. Ei, ma ei tohi temast .. eriti temast niimoodi mõelda - ega ta mingi temperatuur ole. Aga sa ei saa öelda teistmoodi, kui su nahk tema omaga kokku puutub ja su keha sihuke maavärin läbib. Ma ei ole küll geograafias nii hea, kuid ma võin öelda, et magnituude oli väga palju. Või millega iganes nad neid seal mõõdavad... Ja tegelikult oli maavärin veel pehmendatult öeldud.

Tahaks ma teada, mis siis saab, kui meie huuled ükskord kokku puu.. Oota, mis asja?Miks ma äkki sellest mõtlen? Ma ei tohi sellest mõelda, muidu .. nojah, tore. Hea, et mul praegu laud ees on. Ja tundi on veel päris kaua.

Ning ometigi. Kuidas see juhtuda sai? Mis see on, mis tekitas sellise imelise tunde?
Ma jälgin pingsalt ühe silmaga seda imelist armsat olendit, kui ta teisele karbile kaane peale paneb, ning teisega tema enda kätega küpsetatud muffinit. Aitäh, Chantal.

Ning siis suudan jälle hakata mõtlema sellest, et kui ma seda sööma hakkan, puudutavad mu huuled seda tainast, mida ta oma peenikeste sõrmedega puudutas, ning see oleks justkui tema sõrmede suudlemine.

Jason, see on tobe ja rumal. Sa ei tohiks niimoodi mõelda. Sul ei ole praegu võimalust.
Ning siis käib kolksatus, mu mõtted selginevad järsku ning ma saan aru, et nii karp kui muffinid on põrandal, ning mul pole õrna aimugi, kuidas see juhtus, kuigi ma jälgisin teda kogu selle aja.
Ma vist peaksin lõpetama ülemõtlemise.

Ma vaatan taaskord tema poole, kuidas tema täna lokkis juuksed raamivad ta nägu, kui ta kummardub ning hakkab teekooke üles korjama, kuidas tema kleit (Autor: teises reas vasakult esimene) toob esile tema kauni figuuri. Ning kuigi tema nägu on tulipunane teeb see ta ometi omamoodi armsaks. Ning siis kõnnib ta graatsiliselt Cassie kõrvale istuma.

Ma kerin taaskord peas läbi mõned minutid tagasi juhtunud keeristormi põhjustanud puudutusemomendi läbi ning mõtisklen, kas see mõjus ka temale samamoodi. Mulle torkab pähe idee, et tema olekust võiks seda välja lugeda, ja ma saadan oma pingsa pilgu tema poole.
Võib-olla see siiski polnud hea idee. Sest kui selle imekauni tüdruku, keda sa armastad, omapärased meresinised-hallid silmad sind samasuguse huviga piidlevad, siis sa tunned end alistatult ja uppunult.

18.04.12

MOA #14: Vahel pingutan ma tõesti üle




"HEEI. Mul on just sind vaja. Kas meil bio referaadi tegemiseks juhiseid on antud? Ja mis muidu 
uudist? Kedagi ei olnud täna msnis. Ma juba arvasin, et midagi on juhtunud. Näiteks sa oled muutnud enda plaane selles osas, et millal teadküllkellega rääkida, ja läksid temaga rääkima. Sest teda ka polnud sees."

Veidi segane, kas pole? See oli Chantal. Nagu ma ütlesingi, oli tal alati palju olümpiaade ja muid asju ning ta võis ilma jääda päris huvitavatest asjadest. Jah, antud juhul, bio referaat ei olnud huvitav. Aga kui segaseks jääb see "oled muutnud enda plaane selles osas, millal teadküllkellega rääkida, ja läksid temaga rääkima", siis ma vastan meeleldi.

Asi oli siis nii, et viimasel ajal olin ma tihti mõelnud sellele, mida peaksin tegema Jasoni suhtes. Et okei, oletame, et ta teab. Aga miks ta vaikib siis? Ootab, et mina talle midagi ütleksin? Ning seda ma kavatsesingi teha. Sest kui Chan ütles: "Ta teab küll, et sa meeldid talle, aga mingil põhjusel (ta ei ole valmis või mis iganes) ta ei taha midagi praegu veel vähemalt,", siis ma mõtlesin, et pean kindlalt teadma. Nii et praegu käis asi selle ümber, millal ja kuidas ma seda tegema peaksin.

"Esiteks, jah, muidugi olime me Jasoniga kohtingul. Ja teised vaatasid pealt, eks ole. (jaa-jaa, Caro, looda edasi),"
"Pole paha, pole paha,"

"Teiseks, toon bio vihiku homme ja kirjutad maha,"
"Ohh .. see on tõesti nii pikk?"
"Ei, ma lihtsalt ei viitsi kirjutada,"
"Okei, see lohutab,"

"Muuseas. Näed. Ta on sees ka praegu :D"
 "Sellest ma rääkisingi. Ah, õigus. Temal ka ei ole biokava... Ma täiesti niisama mainin xD"
"Mhm,mhm... Okei, eks ma siis teen seda. Me polegi ammu rääkinud. Oh .. vabandust."
"Ah?"

"No tead küll. Et ma tema nimel skännin ja sina pead maha kirjutama :$"
"See on suht arusaadav, nii et ma ei saa pahandada. Ma olin see aasta, kui sind veel polnud, samasugune. Oo .. aitäh, et saatsid."

"Kui et ma juba tema jaoks seda skännin, siis jagan sinuga ka. Ja noh .. sa võid talle ka need saata,"
"Ei, ei. Parem sina :D"
"Um .. ma ei ole kindel. See on a'la: 'Kust sa seda tead?' 'Chantali käest,' 'Ee, okei, ja miks ta äkki seda ütlema pidi?'"

"'Sest ta arvas, et sul võib seda vaja minna.' See on praegu puhtast südamest tegutsemine ka .. osaliselt :D Ma arvan, et sa peaksid vajadusel seda lauset kasutama. Ausalt ka."
"Ee .. okei?"
"Jah, sa ei saa vist suht pihta. Okei. Tegelikult on asi nii, et viimane kord, kui me rääkisime, ütles ta, et ta sooviks, et ma ei mõjutaks midagi. Ma siis proovingi mitte mõjutada .. eriti :D Ainult vahepeal julgustan sind või jagan vajalikku infot jne. Aga ÄRA talle seda .. praegu .. ütle."

* Vahepealne kommentaar: Chantal "peksis" minult välja Jasoni msni ning hakkas temaga msnis rääkima (minust, teadagi). Ma sain sellest küll üsna varsti teada. See oli muidugi ka omapärane seiklus.

Et mulle väga meeldib, kui Jason ise vestlusi alustab (mida ta pole viimasel ajal peaaegu üldse teinud), olin ma väga õnnelik, kui ta mulle äkki "hei" kirjutas (ei tea, kuhu küll tema "(h)ommik jäi). Ning siis sekundi pärast "räägi" ja ma olin täiesti WTF?

Kaebasin Chantalile kohe ning siis Chan tunnistaski üles, et ta veidi "vestleb" Jasoniga ning  kuidas ta Jasonile hetk tagasi mainis, et ma tahan temaga rääkida - sest ma käisin Chanile väga pinda sellega, kuidas ma igatsen temaga rääkimist-, ja siis Jason otsustas, et ma muidugi tean kõigest ja .. jah, tore, eks ole? *

"Ma ei saa endiselt midagi aru,"
"Okei. Ma suhteliselt samuti. Mul pole õrna aimugi, mida ta tahab. Tal on mingid kaks teemat, sellest sain ma aru. Esimene on see, et mitte keegi ei tohi mitte midagi teada saada. Teine see, et las kõik läheb nii, nagu minema peab. Millest ma sain aru, et ta ei taha, et ma midagi mõjutaksin. See võis olla ka viisakas võimalus öelda "jäta mind/meid rahule". Aga ma parem ei käi talle pinda. Nii igaks juhuks. EGA mõjuta midagi."

"Em .. okei. Millest te rääkisite, kui ta sulle ütles seda?"
"Sinust muidugi. Nii raske arvata? Ma ütlesin. Ta teab palju rohkem, kui sa arvad,"


"See oligi siis see, mida sa eile mainisid, aga ei tohtinud rääkida?"
"Pmst. Aga noh, paistab, et ma eriti ei oska selle koha pealt vaikida. Ära talle ütle, eks?"

"Ei, muidugi ma kohe kirjutan talle ja ütlen: 'Kas tead? Chan rääkis mulle midagi väga huvitavat,' No eks ole."
"Tegelt ka. Ta teab väga palju. Ning me oleme sinust ja sellest, et ta sulle meeldib, rääkinud. Ta teadis seda juba enne,"

"Enne? Kui enne?"
"Enne, kui ma temaga rääkisin."
"Tohoh,"
"Ma ei ütleks. Seda on suht .. näha :D"


"Jah, täpselt. Aga seda et .. on ta küsinud näiteks, miks ma tema bussiga sõitnud olen?" Minu merehullust mäletate? No vot, mere poole sai ainult Jasoni bussiga :D No olgu-olgu, niigi näete mind läbi. Tegelikult oli veel 2 bussi, aga 'teatud põhjustel' sõitsin ma ainult selle kindla omaga.
"Ei, ei ole. Ma küsisin hoopis, mida ta mõtles, kui sind sama bussi peal nägi. Ning ta ei saaks küsida. Ma arvan, et sa meeldid talle küll, aga ta ei taha seda mitte kellelegi välja näidata. Kui ta küsiks, oleks see huvi väljanäitamine."

"Tundub loogiline. Ja mis ta vastas?"
"'Mõtlesin, et kaval mutt, endal sõitis oma buss just sisse', 'ma väga ei mäletagi, kus ta maha läks' ja 'aga ma olin enda mullis ka'. See tundus liigse protesteerimisena. Ta pingutas reaalselt üle. Mis jättis mulle mulje, et sa ikkagi meeldid talle .. aga see on puhtalt minu arvamus, eks ole?"

"Mutt? Tegelikult? Tänan, mu kallis. Ma löön su maha homme,"
"Ära üle pinguta :D Sa kahetseksid seda pärast,"
"Mjah .. pärast ise nutaksin haiglas ja lubaksin tema peksaandjale ise peksa anda. Aga suitsiid ei ole tore."
"Jah,"

"Aga mis ajast ta teab, mis bussiga ma käin?"
"Jah, see oli ka see kahtlane moment,"
"Veel midagi?"
"Tegelikult ma olen vist niigi palju rääkinud..."

"Palun-palun? Kui ma kutsikasilmi teen? Isegi, kui need mul välja ei tule?"
"Okei. Üks asi veel. Ma selgitasin talle, miks ma temaga räägin. Ütlesin, et tahan kõigest aidata. Ta ütles, et ta ei vaja mu abi praegu. Ehk kunagi hiljem. Ning see osa ei meeldinud mulle."

"Abi?"
"Mu esimene arvamus, et ta ütleb sulle 'ei' ja ma pean sind lohutama. Sellepärast see ei olnud hea. Aga teine oli hoopis kahtlane: et sa meeldid talle küll, aga ta ei taha sinuga praegu midagi. Et tahab hiljem ja ma pean teda aitama."

"Ärakasutaja!"
"Jamh .. aga seda ka, et tal kehtib põhimõte 'mida hiljem, seda parem'. Ära looda temalt seda 'esimest sammu'. See on muidugi kena, kui poiss teeb. Aga nad on nii kuradi isekad, et ei tee.

"Mnjaa, midagi sinnakanti. Davai, räägime veel mingi pool tundi, ma lähen siis muffineid küpsetama,"
Teate ju küll, et kui on sünnipäev, siis osad inimesed toovad kommi? Ma otsustasin nad üle trumbata ja tuua muffineid. Mina, vabandust :D

"Naah.Ma ei saagi neid maitsta :("
"Kus sa jälle oled? :("
"Tegelikult ma lihtsalt ei jõua ühiskonna tööks õppida. Aga ära seda kellelegi ütle,"
"Uh-oh. Ma pean ju jälle üksi istuma :/ Ja ok, ei ütle"


"No ei pea ju.."
"Jajaa, muidugi laseb ta enda kõrvale istuda,"
"Keegi ei tea, kuni sa proovinud pole :D"
"Nojah, ära ta mind sealt virutada ei saa. Põhiliselt, sest tüdrukuid ei lööda, ning siis muidugi see ka, et ta ei tohi mu tundeid riivata. Aga kuule, ma lähen neid küpsetama nüüd,"

"Ok, hiljem näeme-räägime,"
"Jepp,"

***

2 tunni pärast

"Oled sa seal?"
"Täiesti sõltub. Sest kui sa küpsetad 90 muffinit, siis on aeg-ajalt raske kohal olla,"
"ÜHEKSAKÜMMEND?! Mida sa nii paljudega teed?"
"Neid pidi algselt vähem tulema .. aga ma vist lisasin midagi liiga palju. Või siis ma proovin kellelegi liiga palju muljet avaldada oma kokandusoskustega,"

"Eem .. okei :D See on sinust .. huvitav. Sa võid mulle rääkida, mis esperanto töös oli,"
Aga et ma kirjutasin samal ajal: "Kuidas panna lehv just õige muffini peale?", siis kõik läks teistmoodi, kui oleks pidanud minema.
"Ma ei usu, et see võimalik on. Aga kui sa talle lihtsalt ilusa muffini annad, töötab see peaaegu sama hästi,"
"Pigem teeks sedamoodi. Üks kindel muffin (lehviga). Keegi hakkab võtma ja ma räuskan üle klassi: 'Tra sa näpid, see on Special!'"

"Südamega muffin, eks ole :D Või pane kiri tema muffini sisse. Kõik söövad vaikselt ja siis äkki: 'Aih!' 'Mis juhtus?' 'Ma lõikasin paberiga keelde,' 'MISASJA?!'"
"See MISASJA seal lõpus on päris hea :D Ta võiks mulle õnne soovida..."
"Ma proovin midagi .. oh, juba leidsin mooduse!"
"Räägi mulle ka!"

"Arvestades, et sa mulle esperantost ei rääkinud, küsin ma tema käest... Mainin ära ka, et ei saa sinu käest küsida, kuna sa küpsetad sünnipäevaks 90 muffinit,"
"Armas,"
"Halb külg on see, et ta ei vasta,"
"Tõepoolest. Polegi sellist möllureaktsiooni nagu: 'OMG!? 90 muffinit? Mida ma talle kingin?' Aga ta vastab küll kunagi. Tead ju teda."

"Näe, juba vastas."
"Noo?"
"Ta jättis selle osa kommenteerimata, nii et mu teooria peab paika. Mitte 100%. Aga nii 65?"
"See tundub hea olevat,"

"Seda ei ole palju, aga üle poole,"
"Mulle sobib :D Aga kle, dvj, ma lähen nüüd edasi küpsetama. Vaata, kas saad teda veel pinnida mingis osas ;)"
"Pinnimine on sinu teema. Aga dvj, näeb siis kunagi,"

Tegelikult oli 90 muffinit siiski palju. Aga nagu järgmine päev näitas, töötasid need vägagi hästi.




13.04.12

MOA #13: Miks sa pead alati nii saladuslik olema?



Vaatamata sellele, et me suhtlesime väga-väga palju msnis, oli meil suuri raskusi koolis suhtlemisel. Isegi mitte sellepärast, et alles oli maha vaibunud blogi-skandaal. Ma olin lihtsalt liiga arg ning paar kuud ette rutates võin öelda, et tema ka, kuid tol hetkel ma sellest midagi ei teadnud, nii et jätame selle praegu vahele.

Chantal ergutas mind kogu aeg talle hommikul vähemalt "tere" ütlema, kuid .. ma ei tea. Kui ma endiselt ütlen, et mul polnud piisavalt julgust, siis ma saan ka ise aru, kui tobe see on. Mis see üks "tere" ikka on? Kuid järele mõeldes saate ise, kes te armunud olete, kui raske on "esimest sammu" teha.

Lähemalt rääkides - sa oled tema lähedal, su keha läbib kuumalaine, su peopesad on higised ning kui sa veel midagi öelda tahad, siis su hääl kas väriseb või ei tule üldse midagi välja. Kõlab tuttavalt või mis? See oli minu pidev probleem nende kahe ja poole aasta jooksul. Ei, tegelikult vähem. Poolteist, ma oletan, sest tänu gümnaasiumis juhtunule sain ma sellest üle. See oli ka praegu etteruttamine. Luban, et ei tee seda enam.

Igatahes. Esimene kord, kui ma talle "tere" ütlesin, oli meil Chaniga korralikult välja kavandatud eelmine õhtu. Kuidas ta (Chantal) mulle vastu tuleb ning me koos sinna lähme ja ma talle lihtsalt möödaminnes "hei" ütlen. Kõlab ju lihtsalt?

Tagantjärele mõeldes .. see oli fail. Selles suhtes, et ma kõndisin temast tikksirgelt mööda (ta istus pingil koos mingite 7ndike või kellega iganes) ning ütlesin talle "hei" isegi pead pööramata. Seepärast ta vaataski mind imelikult, ma arvan. Ning need teised seal olid ka täielike WTF-was-that-nägudega. Aga vähemalt ma tegin sellega algust.

***

Vahepeal olin seda rohkem harjutanud ning see hakkas meil tasapisi välja tulema. Garderoobis oli hea, kuna siis sa lihtsalt tuimalt tulid ja tegid asja ära. Ning aja jooksul õppis temagi seda esimesena tegema. Sõltus muidugi, kes esimesena suu avada jõudis.

Aga kõige lõbusam oli siis, kui meil oli esperanto esimene tund uues klassis ning lisaks Chantalile istus pingi peal hoopis Dean, mis oli tegelikult imelik, kuna tavaliselt olime meie Jasoniga (või lisaks ka Chantalile, kui ta parajasti kusagil ei olnud) ainukesed, kes eriti vara - nii pool 8 - kooli tulid. Tema, sest ta elas kaugemal ega viitsinud bussiga tulla, ning mina, sest .. - oh, olgu, tunnistan üles - sest ma arvestasin välja, millal ta kooli jõuab ning hakkasin ise selleks ajaks kooli tulema.

Kõlab ju siis ülimalt imelikult, kui ma ütlen, et me ei rääkinud kunagi, eks? Ma lootsin tegelikult selle peale väga palju, et me hullult räägime. Ma ise ka imestan selle üle kogu aeg. Me lihtsalt istusime pingil üksteise kõrval. Üks, kes on täiega armunud teise, ning teine, kes teab seda, kuid vaikib. Ning isegi kui see välja jätta, oleks me ju võinud rääkida? Vist oli meil siis midagi viga...

Igatahes, tüüpiline mina hakkas muretsema, et mis nüüd toimub, et teda veel kohal pole. Ta ei jäänud kunagi hiljaks ega tulnud kooli hiljem ka. Ning ma ei olnud kuulnud-näinud, et ta oleks reisile läinud või midagi. Ütlen "näinud", sest normaalse inimese asemel, et kõigepealt küsida, stalkisin ma teda kas FaceBookis või kuskil mujal või lihtsalt kuulasin klassis, kui ta sellest rääkis (mis teeb selle eriti stalkerlikuks, kuna ta rääkis seda üldse kellelegi teisele kuskil klassi teises otsas). Ning juba hiljem, kui ma olin natuke asjaga kursis, siis rääkisin temaga sellest msnis. Päris creepy,eks?

Ohkasin vaikselt omaette - ärme unusta, et kõik mu muretsemised ja muud värgid toimusid mu peas ning lisaks sellele ka vaid mõned sekundid, nii et väljaspoolt keegi ei märganudki mingit muutust - ning istusin Chantali kõrvale. Pingil jäi ruumi veel kahele inimesele.

Õnneks tuli Jason juba viie minuti pärast, nii et torm mu sees võis rahumeeli vaibuda, ning ma sain talle särava naeratusega "hei" öelda. Pealegi kasvas mu naeratus veelgi suuremaks, kui ta meie kõrvale istus. Vnoh, esialgu istus ta muidugi esialgu Deani kõrvale.

"Esialgu", sest .. möödusid järjekordsed viis minutit ning inimesi oli vahepeal juurde tulnud ning äkki nägin ma silmanurgast liikumist. Silmanurgast, sest ilmselgelt ei saanud ma koolis tegeleda sellega, et üksisilmi Jasonit vahtida. Kuigi oleks tahtnud muidugi...
Kui ma enda pead veidi pöörasin, et juhtunust parimat sotti saada, nägin, et Jason oli end mulle piisavalt lähemale nihutanud.

Ning imelik oli see sellepärast,  et a) kui keegi oleks tahtnud istuda, siis ta oleks pidanud end Deani poole nihutama (põhimõtte pärast, kuigi minu poole oleks mulle rohkem meeldinud muidugi) ning b) sest keegi ei istunud pingile. Ning ei, muidugi ma ei kaeba, et see mulle ei meeldinud. Ma ei oleks seda kunagi teinud. Aga miks ma seda üldse mainisin - ma proovisin temast aru saada. Ta ei olnud mulle üldse midagi öelnud oma tunnete kohta, kuid ometigi tegi ta kohati selliseid asju, mis nagu tekitasid tunde, et ma meeldin talle. Ning siis jälle tegi ta midagi sellist, mis purustasid need lootused.

Ent selle "huvitava asjaga" lõbu veel ei lõppenud. Nagu ma mainisingi, oli meil esperanto uues klassis (teine esperantotund jäi endiselt sellesse toredasse klassi, kus ma Jasoni kõrval istusin). Meie uus klass oli sarnane sellele teisele klassile, kuid oli ligi kaks korda väiksem. Ka seal olid lauad pikas reas, kuid erinevalt kahest reast, oli siin vaid üks. Neli paari laudu oli pandud risti reaga - kaks kummalgi poolt õpetaja lauda.

Meie Chantaliga saime suht kiiresti klassi sisse, kui õpetaja ukse avas ning istusime rea lõppu akna juurde. Nii saame alati päikesevalgust nautida siin.
Jälgisime temaga, kuidas kõik teised kohad valisid - eriti siis Jasonit, nagu arvata võiski.

Ning siin algabki lõbu. Ta sisenes klassi, kui tal oli veel hea valik kohti järel - ta võis istuda rea teise otsa või sealpoolsesse eraldi pink, kuna esimene oli hõivatud Cyle'i ja Jamie poolt.
Kuid mida teeb Jason? Ta astub klassi, vaatab seal sekundi ringi - minu armas üliloomulik olend - ning astub uhke sammuga otse meie poole, Dean taga.

Ning et minu kõrval istus Chantal ning tema kõrval juba Cecily, istub Jason sellesse teise pinki, mis on otse minu vastas ning tähendab seda, et ta istub peaaegu minu kõrval, kui vaid ühte lauda vahel poleks.

Kui kedagi polnuks klassis, oleks me Chantaliga hüsteerilisse naeru purskunud. Kuid teiste kohalolu ei tähenda siiski, et me suudame näole poker face'id manada. Me peame end mitu korda ümber pöörama, seina poole, et maha rahuneda. Ent ka see ei tähendanud, et me rahulikud olnuks. Tervelt pool tundi olid meil suured irved nägudel. Õnneks ei pannud teised neid eriti tähele .. välja arvatud Jason, sest kui ma tema poole vaatasin (nii 10 korda äkki?), nägin ta näol seda salapärast naeratust mängimas, mis mind alati rööpast välja viis. Viib. Ning muidugi püüdis ka tema mu pilke kinni. Või siis avastasin ma hoopis teda mind vaatamast.

Ka see suurepärane esperanto polnud veel lõbusa päeva lõpp. Viimasel ajal olin märganud, et Jason vaatab mind üha rohkem. See tõi mu näole alati naeratuse ning sisendas üha suuremat lootust, et ta ei ole mu vastu ükskõikne.

Kui ma tavaliselt istusin emakeeles kõige viimases uksepoolses pingis Chantaliga ja mul oli suurepärane vaade Jasonile, kes istus aknapoolses reas eelviimases pingis, ilma et keegi minu pilke isegi märkaks, siis täna istusin ma Cassiega, kes istus meie ees, sest Chantalil tulid jälle mingid olümpiaadiga seotud asjad ette.

Muidu ma väidaks, et paralleelsest pingist ei ole nii kerge kedagi vaadata, kuna siis on suurem tõenäosus, et vähemalt keegi märkab, aga peale seda, kui ma tema oli minu poole vaadanud vähemalt viis korda, unustasin ma oma argumendi kiiresti. Ning tänu sellele, et ta mind vaatas, õppisin ma ära naeratamise.

Järjekordne asi, millest paljud aru ei saa. Naeratamine peaks ju olema sama lihtne kui "tsau" ütlemine. Siin ei olnud asi arguses, vaid pigem selles, et kui ta mind vaatas .. kogu maailm kaotas mu ümber tähenduse. Ei olnud teisi, olime vaid mina ja tema. Ning tema rohelised silmad, millesse võisin vaadata tunde.

Ja kui ma kunagi ütlesin, et ei tea täpselt, millal ma teda armastama hakkasin, siis seda võib pidada selleks. Tema sügavatest pilkudest algas kõik.

***

Jason

Nad ütlevad, et pilgud on esimesed armastuskirjad. Ning selle järgi, kuidas Caro mind vaatab .. oh, kuidas ma ei tahaks, et see tõsi oleks .. ma kardan, et ta on minusse natuke liiga palju armunud. Rohkem kui ta tohiks.

Ning kuigi ma tõepoolest tahtsin tunda, kuidas see on, olla armastatud, teadsin ma ka, kui ohtlik see temale on. Kuid ma tahtsin nii väga proovida. Ja samal ajal ma ei saanud, ma ei võinud.

Ma vaatasin tema blogi iga päev ning sain aru, kui palju ta minust tegelikult hoolis ja .. armastas - kui imelikult see ka ei kõlaks. Ma tahtsin talle rääkida, mida ma tema vastu tunnen, kuid samal ajal olin ma nii .. arg. Ma tean, kui naljakalt see võib kõlada ühe maffiategelase - eriti aga selle, kes peab aeg-ajalt tegelema inimeste kõrvaldamisega - suust, kuid see oli tõsi.

Võib-olla oli asi selles, et ma polnud kunagi varem midagi sellist tundnud ühegi tüdruku vastu, ega teadnud, mida peale hakata. Tähendab, jah, minu süda ütles, et ma pean temaga sellest kõigest rääkima, kuna see on õige, ent samal ajal väitis mu mõistus, et kuigi see on õige, on see samal ajal nii ohtlik.

Mitte ainult selle blogi-skandaaali pärast, mis salapärasel kombel väga kiiresti vaibus - fuck yeah, Zack -, vaid .. nojah, Zack oli jälle mängus. Ma ei pidanud silmas seda, et ta võib jälle koolis millegagi hakkama saada - ma kartsin hullemat. Ma kartsin, et ta võib Carole viga teha. Kui te selle peale küsite, miks ta veel seda tegema peaks, siis vastus on väga lihtne - niipea, kui ta saaks teada, et ma tunnen Caro vastu midagi, oleks ta kohe arvamusel, et see segab mu tööd, kuna mängus on tunded jne, ning ta võinuks lasta temaga ükskõik mida teha. Ta võis kellelgi lasta ta kõrvaldada ning samal ajal võis ta saata kellegi, kes Caro ära sebiks. Ma isegi ei oska öelda, kumb variant oli hullem.

Selle pärast ei jäänud mul vahel muud võimalust, kui Carot lihtsalt ignoreerida. Vahel ma lihtsalt ei vastanud tema msni sõnumitele, kuigi ihkasin kogu südamest temaga rääkimist. Ta oli lihtsalt inimene, kellele ma võisin end usaldada. Ma polnud mitte kellegagi elus niimoodi rääkinud, nagu temaga. See kõik oli nii eriline. Ning ma tegin talle haiget. Ma vihkasin end selle eest.

Ning siis jällegi ma julgesin tema poole vaadata. Kuigi ma teadsin, kui tugev ta seest on, näis ta mulle endiselt väga õrn. Keegi, kes võib puruneda, kui sa teda liiga tugevasti puudutad. Minu kaitsetahe oli tugevnenud.

Veel need hommikused momendid .. ma sain kiiresti aru, et ta spetsiaalselt minu pärast tuleb varem kooli, ja oletasin, et ta ootab minult rääkimist. Ning ma tõesti tahtsin temaga rääkida, päriselt rääkida. Ent nagu ma ütlesingi - ma olin liiga arg ja ma kartsin avastamist.

Vahel ma mõtlesin, et ma ei erine sellisel juhul Zackil. Et ma olen sama südametu ja egoistlik kui tema. Sest teha haiget inimesele, kes sinust nii palju hoolib ja sind nii palju armastab, on lihtsalt idiootsus. Ma oleksin ju võinud kas või talle kõik ära rääkida. Ent mis mind tagasi tõmbas, oli see, et ma ei teadnud, kui hästi ta oskab teeselda.

Nii et mul lihtsalt ei jäänud muud võimalust, kui mõneks ajaks oma tunded sulgeda. Ma pidin jääma emotsioonituks. See oli aga järjekordne asi, mille eest ma end vihkasin. Kuid viha ei tohi enda sees koguda, muidu võib see su hävitada. Õnneks oli meil viimasel ajal palju tööd. Sinna ma oma viha suunasingi - kõigi nende süütute inimeste peale, kes meile eesmärgiks antud olid.  

09.04.12

MOA #12: Me ei ole koos, kuid sa hoolid

Jason

Wow. See tüdruk reaalselt hämmastab mind. Ma arvasin, et ta vihastab või vähemalt kurvastab, kuid ei. Kõik pmst lahkavad tema isiklikku elu ja tal on lihtsalt suva. Või vähemalt seda ta näitab. Aga ikkagist. Ta on tugevam, kui ma arvasin. Tahaks ma ka nii tugev olla.

Jajaa, tean küll, mida te ütlete. Et ma olengi tugev. Füüsiliselt - jah. Aga vaimselt? Noh .. tõenäoliselt ka. Võib-olla tugevam kui keskmine inimene. Emotsioonide kontrollimine vajab ka tugevust. Kuid siin on veidi teine asi. Emotsioonid on ka muidugi mängus, kuid pigem on see tunnete asi. Ning antud juhul...

Kui ma esimest korda kuulsin, kuidas nad kõik arutavad Caro isiklikku elu (ta ise oli parajasti Cassie ja Chantaliga kuskil eemal), sain ma kahtlaselt pahaseks. Selles suhtes, et mulle niigi ei meeldinud igasugused kõlakad ja mind pahandas, kui keegi neid levitama hakkas, kuid siin oli midagi muud. Ma tahtsin nad kõik vaikima sundida. Kust nad said selle loa tema elu arutada?

Ma tundsin taas, et see oli see kaitseinstinkt, millest olin varem mõelnud. Aga miks? Ma ei saanud ju .. ei, ei saanud. Endiselt seesama teema. Caro meeldis mulle, jah, kuid ma teadsin, et ei olnud temasse armunud. Või kas ei olnud?

Etteruttavalt öeldes ma ei saanudki aru, kust ja millal see piir läks. Aga seda ma teadsin, et ma pidin teesklema. Kaua teesklema. Tol hetkel ei olnud mul loomulikult õrna aimugi, kuhu me sellega kõik välja jõuame.

Ning eriti pahandas mind see, kui ma kuulsin, mida Zack rääkis. Kas ma tõesti ütlesin "pahandas"? Mm... Kui ma varem mõtlesin lihtsalt inimeste vaikimasundimisele, siis ma mõtlesin neid summutada sõnadega. Zacki puhul aga .. ütleme nii, et ma tahtsin ta kõigepealt maha koksata, siis maha matta ja kui võimalik, siis mingid elajad sinnasamasse mullahunnikusse lasta, et nad ta laiba .. Oh, vabandust, õudusfilmid hakkasid liiga pähe.

See ajas mu täiesti kettasse, et ta võis üldse midagi sellist teha. Jah, ta oli tundetu ja südametu, kuid endiselt - milleks? Tegelikult oli vastus kerge - oli vaja kiiret populaarsust saada ning sarnane kõlakas oli selle jaoks kindel variant.

Kuhu ma varem jäingi? Ah jaa. See tüdruk oli tugev. Tahaks ma teada, mis talle selle tugevuse andis. Ta näib õrn väljast, kuid on tugev seest. Mitte iga inimene ei ole niisama heast peast nii tugev, et sellistele asjadele mitte reageerida või teha seda nullilähedaselt.

Inimesed, kellele meeldib tähelepanu, oleksid sellist olukorda kindlasti nautinud ning sellest igal võimalusel juttu teinud. Caro aga ignoreeris, kui keegi seda otse tema kõrval arutas ning kui keegi tuli tema juurde seda mainima, vastas ta piisavalt teravalt, infot välja andmata.
Teravat keelt oli ta vist Michalt õppinud...

Iga päev ma tegin temaga msnis - irl oleks liiga ohtlik olnud - vaikselt juttu, et proovida teada saada tema hetkeseisu. Ta tundus selle kõigega päris kergesti hakkama saavat, kuigi lõpuks väsitas see ta muidugi ära. Ning need vestlused olid heaks ka selleks, et me üksteist paremini tundma õpiks.

***

Caro




OMG, tõepoolest. Kuidas nad sellest juba ära ei väsi? Nagu kolm nädalat jändanud juba, võiks ju lõpetama hakata... Ah, õigus jah, neil on vaja ikka kõik kandidaadid üle kontrollida, analüüsida ja arutada.

Mitte et kandidaate oleks vahepeal juurde tulnud, suured tänud. Kuid kõik endiselt mõtlesid, kumb see siiski olla saab - kas Cyle või Jason, kas Jason või Cyle? Cyle'i pooltargumendid olid, nagu arvata võikski, et ta on "kuum" (tegelikult ta oligi, kuid ma ei olnud huvitatud), populaarne ning kõik tüdrukud peaksid väidetavalt temasse armuma. Jasonit toetas Zacki teooria ning aitas kaasa ka tema müstilisus, sest niipalju, kuid nad mind pooleteise aasta jooksul tundma olid õppinud, müstilisus mulle meeldis.

Mida iganes.
Positiivne asi kõige selle juures? Tema vaatas mind pidevalt ja rääkis minuga. Msnis, aga ikkagist. Nagu ma aru sain, oli see väike "maskeering", et õli tulle rohkem mitte kallata.
Chantali arvates proovis ta kindlaks teha, kas minuga ikka on kõik okei. Et ta teab tõde - see oli see, milles ma kord kahtlesin ja siis jälle kindel olin - ning muretseb mu pärast.

Ma ei teadnud seda. Jason oli lihtsalt nii .. teistsugune ning ma ei osanud temast kunagi midagi arvata, kuigi Chan väitis, et teda on kerge analüüsida - hea on selliseid sõbrannasid omada, mis? Igatahes, minu jaoks see kerge polnud. Ning ma ei teadnud üldsegi, mis sellel poisil - Cassie väljend - meeles mõlkus. Ma ei teadnud, kas ma meeldin talle, kas ta tunneb midagi mu vastu. Kuid üks oli ilmselge - isegi, kui tal romantilised tunded mu vastu puudusid, oli temas midagi kaitsvat. Muidu ta ju ei räägiks minuga iga päev, eks?

Teate, mis kõige naljakam on? See, et ma arutasin poisiga, kelle vastu tunnen midagi, seda, mida ma tunnen. Ehk põhimõtteliselt ma räägin talle, kuidas see kõik on, ja ta teeb näo, nagu ei teaks, et see on tema. Küsimärgi all, aga 60% minust arvab, et ta siiski teab.

Ta küsis mult, miks ma selle blogi tegin, ning ma vastasin, et tahtsin, et see inimene teaks, kuid ei julgenud otse öelda. Ta ütles, et kui see on mingi suvakas, siis ei tasugi otse öelda, kuna - väidetavalt ta teab seda oma kogemusest, tahaks ma sellest lähemalt kuulda - see ehmatab. Ma ütlesin talle, et see ei ole suvakas. Ning siis ta ütleb vastuolulise lause: "Arvata ongi ju. Sa ei jätaks märki maha, kui see olnuks suvakas," Ma ei tea...

Ma küsin talt tema oletusi ja ta vastab, et ei avalda; kuid kui ma ütlesin, et keegi ei saa teada, kes see on, kuni ma ise ei ütle, vastas ta: "You never know,", mis tekitas taaskord tunde, et ta teab.
Kuid see on nii imelik... Kuidas ta saab seda minuga arutada seda, kui ta teab? Ma mõtlen, et ütleks siis midagi omalt poolt või midagi .. äkki ta tahab, et ma talle seda otse ütleks, tõestamaks tema oletusi? Mm...

Veel oli huvitav see, kui ma ütlesin talle, et ikka ei saa aru, miks kõik Cyle'i pakkusid, vastas ta geniaalselt: "Kõik võtavad lihtsalt ilusa poisi ja pakuvad teda," Oh, poiss, kui sa vaid teaksid, mida ma sinust mõtlen .. Cyle kahvatub su kõrval.

***

Kuid see kõik lõppes üllatavalt kiiresti. Zackil said argumendid otsa ja asi vajus unarusse. Lõpp oli umbes selline, et David küsis minult reedel (Cassie oli ka minuga tol hetkel): "No räägi nüüd, kes see salapärane õnnelik on siis?"

Mu näos valitses korraks viha, kuid see oli vaid korraks, sest ma tuletasin endale meelde, et ise olin nõus kaasa mängima. Mulle isegi meeldis see mingis mõttes.
"Miks sa üldse arvad, et seal on  keegi?" Kallutasin pea mõtlikult viltu, esitades talle väljakutse.
"Mis mõttes? Keegi kindlasti on. Miks sa muidu sinna igasuguseid selliseid asju kirjutaksid?"

"Äkki see on see, mida ma tahan tunda? Või mis sa arvad?"
Cassie oli Davidi selja taga ning tõstis oma pöidlad, näidates minu näitemängu truudust.
Jess, vähemalt natuke ma oskan teeselda. Ma ei ole kindel, millised on selles lauses sarkasmi ja tõelisuse proportsioonid.

"Ee..." Nagu arvata oligi, jooksis Davidi pisike aju argumentidest välja.
Muidugi, kullake, pole ju Zacki, kes neid ette ära laoks. "No vot. Igatahes, seal on kirjas lihtsalt minu unistused, kui teid kõiki nii väga huvitab. Võid kõigile edasi öelda. Ning poleks pidanud Jasonit siia sisse tooma..." Vakatasin poole lause pealt, kuid David ei paistnud seda märkavat - ta seedis endiselt mu esimest kolme lauset.

"Ega's midagi, ma lähen," Tegin Cassie'le peaga liigutuse, et ootan teda väljas, kuna mul oli vaja kiiresti värsket õhku vaja saada. Nimelt oli see juba aeg, kui pelgalt Jasoni nime mainimine tekitas üle mu keha kuumalaine. Raske oli, jah.

Kui Cassie välja jõudis, kiitis ta esiteks heaks minu argumendid, mis tema arust ületasid lõpuks ometi Zacki omad, ning lisas: "Kui sa ära lahkusid, otsustasin ma Davidi käest küsida, kes tema arvates siis oli see "salapärane". Alguses ta ikka jäi ikka Cyle'i juurde, kuid siis ma küsisin talt otse: 'Oleks sa tahtnud ise olla?' ja ta pooltõsiselt vastas: 'Jah,'. Suudad sa seda ette kujutada?"
"Haha, hui ta ütleski seda,"

"Täiesti tõsiselt räägin .. Mis sa arvad, kas see on ikka see, et nad-" nad = "populaarne kamp" "-vallatlevad nendega, kes kergesti kätte annavad, kuid on tegelikult armunud .. meiesugustesse? Tead küll, sellised enam-vähem korralikud ja hästiõppivad,"
Sain tema mõttekäigust täiesti hästi aru, kuna mõtlesin tihti ise sellest. "Ma usun küll, Cassie. Isegi mängurid tahavad kunagi tõelisi tundeid tunda, mitte kogu aeg naudingut saada,"

"Aga .. kuidas teil siis läheb?"
Blogi-skandaali tõttu polnud tüdrukud viimasel ajal meie kohta uurinud ning ma ei käinudki peale, kuna ei tahtnud pealetükkiv olla.
"Meil .. kuidas meil siis ikka läheb. Vaikselt läheb. Teda paistis viimaste nädalate teema väga huvitavat. Me arutasime seda iga päev,"

"Oot, mis asja? Sellega, kes sulle meeldib, sellest, kes sulle meeldib ja mida sa tunned?"
"Midagi sinnakanti. Ning vaatamata sellele, et me kõik arvame, et ta siiski teab, tegi ta tol ajal näo, nagu ei teaks üldsegi, kellest ma kirjutasin,"

"Oh, sõbranna .. küll sa ikka oskasid endale erikummalise poisi valida,"
Ning see poiss oli eriline nii minevikus kui ka praegu.