Vanasti mõtlesin ikka, et miks nad kõik väidavad, et kui keegi, keda sa armastab, sind puudutab, siis läbib su keha kuumalaine - et see on ju tobe. Kuigi, kui nüüd järele mõelda, oli tol ajal mu arusaam armastusest vale ja ebaselge. Ma oletan, et just sellepärast, et ma ei olnud seda varem ise tundnud.
Aga tänu Jasonile muutus kõik. Ning nüüd, siin voodis lamades ja naeratades nagu idioot, sest ma mõtlen sellele, mis päeval koolis juhtus, olen ma õnnelik, et ta mulle midagi sellist suutis kinkida. Sest armastus on selline tunne, mida kõik inimesed peaksid tundma.
Väike lisa, enne kui ma jutu juurde lähen, armastuse kohapealt. Näiteks Michelle arvab, et armastus on mõttetu. Ülehinnatud ja värki. Kuid mina ütlen, et kui sa seda üks kord tunned, siis sa saad aru, kui eriline see on. Ning ma tegelikult usun, et tal võib see varsti juhtuda, sest me kõik näeme, kuidas tema ja Craig üksteist vaatavad.
Aga see teid vast ei huvita. Te tahate juba kiiremini teada saada, mille poolest minu 16. sünnipäev siis eriline oli. Võin öelda, et see oli tõesti my sweet sixteen. Ja magus mitte ainult sellepärast, et mul oli kodus ligi 60 muffinit lisaks nendele 36-le, mis olid mõeldud mu klassikaaslastele. Asi oli selles, et .. ei, ma ei ütle kohe ära. Lihtsalt ronige mu pähe ja vaadake see mälestus läbi.
***
Tegelikult ma arvasin, et mu sünnipäev ei ole midagi erilist. Jason oleks kohe öelnud selle peale, et sünnipäevad on ülehinnatud, kuid mina nii ükskõikne sünnipäeva puhul siiski ei ole. Muidu ma vist poleks eelmine õhtu muffinitega nii kaua tegelenud, kas pole?
Okei, okei, oleksin küll, sest ma tahtsin kellelegi VÄGA muljet avaldada.
Ka päeva algus ei tõotanud midagi erilist. Cassie ja Micha soovisid mulle õnne, nagu ikka kombeks oli, ning kinkisid mulle šokolaaditahvli (et me kavatsesime oma sünnipäevi nende lähestikkuse tõttu varsti kõik koos pidada, siis suuremad kingid jäid tolleks ajaks). Ka mõned teised klassiõed .. ja -vennad, näiteks Cyle, tulid mulle õnne soovima ja mind kallistama. Ning olid elevil muffinitesaamise pärast. See oligi eriline moment.
Otsustasin muffineid jagada eesti keele tunnis, põhiliselt sellepärast, et mulle meeldis meie tolleaegne õpetaja, ka praegune on tore muidugi, aga see on teemast kõrvalekalle. Ning esimesed viis minutit ma seisin oma karpidega klassi ees, vaadates täiesti x-kohtadesse ning proovides mitte kellegagi silmisidet luua. Teate küll seda tunnet, kui te seisate klassi ees ja kõik laulavad teile "Palju õnne sünnipäevaks!" või mida iganes ning te lihtsalt olete seal mõttega: "Mida ma nüüd tegema peaks?"
Aga see oli ka ainuke negatiivne aspekt. Siis läks muffinitejagamine lahti ning kõik olid eriti õnnelikud, et järjekordselt kommi ei toodud. (Autor: kui kedagi huvitab, siis need olid kirsimuffinid :D) Jason istus uksepoolses reas ning ma alustasin aknapoolsest (mitte meelega, vaid sellepärast, et õpetaja laud oli seal), nii et mul läks temani jõudmiseks hulk aega. Kuid ma usun, et see tasus end suhteliselt ära.
Niisiis, ma jõuan tema laua juurde, hakkan muffinikarpi tema ette panema - et Dean saaks samuti samal ajal kooki võtta - ning just siis teeb ta midagi mõtlematut ning täiesti segast. Ta sirutab käe nii, nagu ta tahaks selle karbi mu käest ära võtta või mulle õnne soovida või mis iganes tema peas mõlkus. Tulemuseks on kõigest meie käte kokkupuutumine.
See 'kõigest' oli meelega kursiivis, sest see on sarkasm. Kuna seda lihtalt ei saa nimetada 'kõigest käte kokkupuutumiseks'. See oli .. tulekahju. Laviin. Vulkaan. Tuumapomm? Jah, midagi sinnakanti. Te ei suuda seda lihtsalt endale ette kujutadagi, mida see pisike puudutus minuga tegi. Sest lisaks sellele - oojaa, ma nägin küll, mida see puudutus talle tegi - vaatab ta mulle oma säravate roheliste silmadega otsa ja soovib: "Palju õnne sünnipäevaks!"
Ma vaatan talle samuti otsa, silmades peegeldumas segadus, armastus ja iha - ma tõepoolest loodan, et ta ei lugenud seda eriti välja - ning vastan, naeratades ja kergelt punastades: "Aitäh,"
Ning selle asemel, et talle otsa viskuda või mis minul seal veel meeles mõlkus - ma tean jah, et ma olen veidi liiga otsekohene, aga pole midagi parata - jätkan rahulikult muffinitejagamist (kaks pinki oli veel peale teda, seda). Ning siis ma lähen tagasi õpetaja laua juurde, millel seisab tühi karp. Ma võtan laualt kaane, sooviga sulgeda kaas viie ülejäänud muffiniga (need läksid hiljem teistele õpetajatele), kui juhtub taaskord midagi ootamatut.
Ma ei tea, mis see täpselt oli. Ma arvan, et ma ei ole sellest endiselt lõpuni aru saanud. Mingi füüsikaseadus, ma oletan. Kaas on juba karbi peal, kui viimane mu kätest "välja kargab", nii poole meetri kõrgusele õhku, teeb seal paar pööret, paisates muffinid põrandale (oleme lihtsalt õnnelikud, et nad maandusid kenasti õiget pidi).
Mõned sekundid valitseb klassis vaikus. Ma kummardan, nägu juba päris punane - feil, feil, feil! -, ning asun neid korjama, kuulates taustaks klassikaaslaste vaikset suminat. Nad isegi ei aruta mind, isegi ei naera mu üle. Ei, nad on suureks kasvanud ning tunnevad mulle kaasa. Niipalju, kui see võimalik on. Ainult Jamie esimeses pingis sositab korraks Janile: "Päris hästi oskab mõni...", mille peale Jan talle järsult vastab: "Mis sa irvad?! Ikka juhtub. Aitaksid teda pigem,"
Tänud. Õnneks pole viie muffini korjamine eriline saavutus ega aeganõudev tegevus, nii et ma saan sellega kiiresti hakkama. Siis, nägu juba veidi normaalsemat värvi, võtan teise (suletud!) karbi ning lähen istun Cassie kõrvale.
"No mis see meil siis nüüd oli?" sosistab ta mulle.
"Kas sa nägid, mis juhtus, kui ma tema juures olin?" küsin vastu kergelt hingeldades - kuid nii vaikselt, et keegi teine seda ei märka.
Tüdruk raputab pead. "Ma vaatasin küll suure huviga, kuidas sa sinna laua juurde lähed ja ta sulle õnne soovib, kuid ma ei märganud midagi erilist..?" Ta hääl tõuseb lõpus, kuid mul oli ilmselgelt juba ette kavatsetud talle sellest rääkida.
"Kui ma tema juures olin, ta .. võib-olla seda kohta sa nägid, ta sirutas käe, nagu tahaks karpi mu käest ära võtta või õnne soovida. Ja siis puutusid meie käed kokku,"
"Ja..?"
"Ja torm," lõpetan.
"Torm?"
"Vulkaan, tsunaami, aatomipomm. Ja see kõik minu sees," seletan.
"Oo..." teeb Cassie suured silmad. "Ja mina arvasin, et sa lihtsalt ei tohi teda kaua vaadata, muidu juhtub see, mis just juhtus," Ta teeb peaga nõksu õpetaja laua poole, kuigi see on niigi arusaadav.
Ma ei vasta midagi, kuid tean sisimas, et ka tema lummavatel silmadel, mis mind jälle nii teistmoodi, nii omapäraselt piidlesid, oli selles oma roll. Kuid siiski ei suuda ta silmadega päris seda teha, mida oma üheainsa puudutusega.
Ning siis ma teen jälle midagi rumalat. Vnoh, kuivõrd rumal on kellegi vaatamine just, aga... Ma vaatasn tema poole. Ja satun nendesamade roheliste silmade otsa, millest vaid paar sekundit tagasi mõtlesin.
***
Jason
See tüdruk on .. kuum. Ei, ma ei tohi temast .. eriti temast niimoodi mõelda - ega ta mingi temperatuur ole. Aga sa ei saa öelda teistmoodi, kui su nahk tema omaga kokku puutub ja su keha sihuke maavärin läbib. Ma ei ole küll geograafias nii hea, kuid ma võin öelda, et magnituude oli väga palju. Või millega iganes nad neid seal mõõdavad... Ja tegelikult oli maavärin veel pehmendatult öeldud.
Tahaks ma teada, mis siis saab, kui meie huuled ükskord kokku puu.. Oota, mis asja?Miks ma äkki sellest mõtlen? Ma ei tohi sellest mõelda, muidu .. nojah, tore. Hea, et mul praegu laud ees on. Ja tundi on veel päris kaua.
Ning ometigi. Kuidas see juhtuda sai? Mis see on, mis tekitas sellise imelise tunde?
Ma jälgin pingsalt ühe silmaga seda imelist armsat olendit, kui ta teisele karbile kaane peale paneb, ning teisega tema enda kätega küpsetatud muffinit. Aitäh, Chantal.
Ning siis suudan jälle hakata mõtlema sellest, et kui ma seda sööma hakkan, puudutavad mu huuled seda tainast, mida ta oma peenikeste sõrmedega puudutas, ning see oleks justkui tema sõrmede suudlemine.
Jason, see on tobe ja rumal. Sa ei tohiks niimoodi mõelda. Sul ei ole praegu võimalust.
Ning siis käib kolksatus, mu mõtted selginevad järsku ning ma saan aru, et nii karp kui muffinid on põrandal, ning mul pole õrna aimugi, kuidas see juhtus, kuigi ma jälgisin teda kogu selle aja.
Ma vist peaksin lõpetama ülemõtlemise.
Ma vaatan taaskord tema poole, kuidas tema täna lokkis juuksed raamivad ta nägu, kui ta kummardub ning hakkab teekooke üles korjama, kuidas tema kleit (Autor: teises reas vasakult esimene) toob esile tema kauni figuuri. Ning kuigi tema nägu on tulipunane teeb see ta ometi omamoodi armsaks. Ning siis kõnnib ta graatsiliselt Cassie kõrvale istuma.
Ma kerin taaskord peas läbi mõned minutid tagasi juhtunud keeristormi põhjustanud puudutusemomendi läbi ning mõtisklen, kas see mõjus ka temale samamoodi. Mulle torkab pähe idee, et tema olekust võiks seda välja lugeda, ja ma saadan oma pingsa pilgu tema poole.
Võib-olla see siiski polnud hea idee. Sest kui selle imekauni tüdruku, keda sa armastad, omapärased meresinised-hallid silmad sind samasuguse huviga piidlevad, siis sa tunned end alistatult ja uppunult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar