31.07.12

SL #33 : See kõik on vaid mäng

Jason

See on masendav. Ma ei tohiks temast nii palju mõelda. Miks ma temast üldse mõtlen, jälle? Oh.
Ja sealt ta tuli.
Ma võinuks ju arvata.

Tegelikult arvasin ma, et ta muudab oma rutiini tulla eriti vara, et "veeta minuga hommikul rohkem aega".
Nähtavasti ma alahindasin teda.

Ta tuli uhkel sammul, kõrvaklapid peast, nagu ei märkakski mind. Viimase hetkeni. Siis tõstis ta silmad järsult, puurides nendega hetkeks, vaid hetkeks, minu omi. Siis klõbistas ta kontsadega oma nagini ning askeldas seal, nagu mind polekski olemas.
Ei ainsatki pilku, ei midagi.

Ma kõndisin temast mööda, kuid just siis pidi ta end ümber pöörama. Ma teadsin, et praegu ta ei teinud seda üldsegi meelega, kuid ikkagi see .. see elektrilöök, mis tekkis, kui tema käsi puudutas mu õlga...

Jason Lockwood, jäta kohe järele.
Ta saatis mulle pilgu, kuid ei öelnud midagi. Seejärel läks minema, ignoreerides mind taas.
Külmavärin käis mu südame alt läbi. Tema ükskõiksus tegi haiget .. isegi kui ma teadsin, et mina olin selle põhjustanud.

Fuck that.
Kaua ma üksi olema ei pidanud - oot, ma olin endiselt garderoobis? WTF?

"Hei," tema juba flirtiv toon ajas mind juba närvi. Esimesest helist, esimesest momendist.
Kas kuskil ämbrit on läheduses? Mul on vaja oksendada.
"Hei," pigistasin läbi hammaste, kuid proovisin, et see kõlanuks siiski sõbralikult.
Kui sa tahad mängida seda mängu, Caroline, siis mängime seda.

***


"Räägitakse, et 'Kuninga kõne' pidi hea film olema.." Analeigh saatis mulle omaarust eriti võrgutava pilgu.
Tahtsin kulme kergitada, kuid tema silmad skaneerisid iga sentimeetrit mu näost, nii et ta oleks seda kohe märganud.
Oh god, kui pealetükkiv üks tšikk olla saab?

"'Musta luike' olen ma juba näinud .. mis sa arvad?"
Tore, ma pean vastama sellele, ma oletan. "Hmm," teesklesin, et mõtlen hullult järele.
Analeigh tegi mulle kutsikasilmi .. ei, tegelikult ta punnitas oma silmi, nii et nägi pigem välja nagu kärnkonn. 
Küll ma olen õel.

"'Must Luik' oli päris hea .. väga hea isegi,"
Ma tegelikult ei kavatsenud rääkida Analeigh'le, kui palju see film mind mõjutas.
"'Kuninga kõne' .. las ma mõtlen. Millal sa minna tahad?" küsisin ning saatsin vargsi pilgu üle Analeigh õla Caroline'i poole.
Hetkel ta mind ei vaadanud, kuid ma olin kindel, et ta juba märkas .. meid.
"No ma mõtlesin .. äkki homme õhtul?"

Kerisin mõttes oma plaane reede õhtuks .. Zack polnud mulle midagi öelnud, nii et õhtu pidi vaba olema.
Naeratasin sellele ma-tahan-kogu-tähelepanu-endale-tüdrukule. "Reede õhtul sobib,"
"Oh, tore,"

Reede õhtu. Kõlab nagu kohting. Argh.
Nägin, et ta kavatses veel midagi öelda, kuid ma olin tema flirtivast suminast juba väsinud. Naersin talle näkku - ta ju ütles midagi, kas pole? Loodame, et see oli nali - ning vingerdasin end pingile.
Oh ei, mitte jälle, pööritasin mõttes silmi, sest seal sattusin järgmise mulle vastiku inimese ohvriks.

"Noh, mees, juba uus tšikk silmapiiril," Laskmata mul jätkata - ja milleks, õigupoolest, olekski tal vaja mu arvamust? -, sõnas Zack: "Pole paha. Sellega pole vähemalt nii palju jändamist. Sam ütles, et päris hea teine,"
Kus mu okseämber jäigi?

Kehitasin õlgu. "Norm,"
Ta virutas mulle rusikaga vastu õlga. "Õige mees oled,"
Õige mees? Ei tea küll kust otsast..

***

"Pakkidel on kirjas, kus need olema peavad ja mis kell, nagu tavaliselt,"
Zack saatis mulle pilgu ja ma noogutasin.
Ma teadsin, et ainuke, mida ma saaksin praegu normaalselt teha,on töö. Et just praegu, kui ma olin vihane, saan ma täiesti 100%-liselt keskenduda ja pühenduda.

Sa sõidad kiirteel, viies stuffi ükskõik kuhu iganes seda vaja on, sa ei mõtle .. okei, tegelikult mõtled küll. Jah, mõtled ikka küll.
Loota ju võis, et Caro jätaks mu pea, kui ma olen tööl .. varem ma olin tööl alati üksi, kuid nüüd ei teinud ta seda enam kunagi. Ma võisin teha ükskõik mida, ükskõik kus, ükskõik millal .. ta oli endiselt seal .. siin, kindlas kohas mu peas, justkui ta oleks sinna kolinud ja endale eraldi toa saanud.

Ma ei oskaks vist isegi vastata, kas see pigem häiris mind või isegi meeldis mulle. See oli nagu .. ühest küljest, sa tahad olla üksi. Et keegi sind ei häiriks, ei käiks närvidele .. kuid samas tunned sa, justkui on sul alati tugi olemas. Nagu .. meil ei olnud Caroga midagi tõsist - siis mitte -, kuid ma teadsin, et võisin toetuda talle juba siis.

Ta andis seda mulle kogu aeg mõista, nii sõnade, tegudega kui ka .. pilkudega. Kogu oma olekuga. Ta tahtis, et ma tema peale toetuksin.
Ja tõsi oli, ma tahtsin seda ise ka. Tema kõrval olin ma peale Ade'i kõige rohkem see, kes ma tegelikult olin. Ma ei pidanud teekslema või olema keegi teine. Ma võisin olla mina ise ja see oli mu jaoks väga tähtis.

Ainult et see tobe tüli .. see tobe tüli, milles ma ise nii väga süüdi olin .. see oli kõik ära rikkunud. See oli purustanud kõik selle .. toetuse ja muu. Miski polnud nagu endiselt ja esimest korda elus ma kahetsesin seda.

(fotod: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/?action=view&current=fb0d2040.pbw&ps=1&t=1343767155)

30.07.12

ÄKAM #15: me oleme tagasi

Hinga. Kõik läheb hästi.

Kui ma Jaapanisse sõitsin, ei olnud mul õrna aimugi, millises olukorras ma tagasi jõuan: mul on poiss, ma olen endine (pärismina) ja õnnelik...
Kuid ometi pean muretsema veel kahe poisi pärast...
Veel Jaapanis saatsin nii Aidanile kui Jackile sõnumid, et nad mulle lennujaama vastu ei tuleks. Leppisin kokku "kohtingud" .. et saaksin selle kõik lõpetada.

"Oled sa ikka kindel, et see on hea idee?" küsis Cam, justkui oleks mu mõtteid lugenud.
"Cameron, me juba arutasime seda," ütlesin talle ja pöörasin end talle otsa vaatama.
Tema kulmud koondusid ninajuurel ja ta prunditas huuli.

"Oh, ole nüüd,"
Võtsin poisi näo käte vahele, sundides teda mulle silma vaatama.
"Sa ju tead, et ma ei tunne nende vastu midagi. Ma ju pean kuidagi neist lahti saama,"
"Mis siis, kui nad midagi halba plaanivad?"

"Nad ei saa midagi halba plaanida, kui nad ei tea, mis mul plaanis on,"
Tema edasiste argumentide vältimiseks surusin oma huuled tema omadele.
Mm .. kas ma suudan üldse kunagi sellega ära harjuda?

Ja see hetk oli nii hea, nii ideaalne .. tema huuled minu omadel, tema käed minu alaseljal, minu omad tema kaelal...
"Noored," porises keegi ja meid lükati teelt kõrvale.
Oih.

Cameroni käsi tõusis mu õlgadele ning ta surus oma huuled korraks vastu mu juukseid meid juba edasi tirides.
"Teeme seda kuskil mujal, mitte keset teed,"
"Igasugu ekstreemsusi peab ju läbi proovima,"

Niipea kui ma seda ütlesin, tundsin puna palgele valguma ning raputasin pead, et juuksed mu tomatipunaseid põski kataks.
Oh god, kas ma tõesti-tõesti ütlesin seda?
Cameroni madal muhe naer ei aidanud kaasa.

"Mm.." ütles ta ja surus mu endale veel lähemale.
Ta puudutas huultega veel kord mu juukseid.
"Eks me vaata," lausus ta ja naeris edasi.

"Roxana!" karjus Saleisha ja tormas mind kallistama.
Tema karje oli nii vali, et pool lennujaama meid jõllitama jäi - tänks tähelepanu eest, Sal -, ja, uskuge mind, see lennujaam oli suur.

Cammy haare mu alaseljal nõrgenes, kui ta mind Saleisha poole lükkas.
"Oh, Sal, sa kägistad mu ära," hingeldasin ma tüdruku raudses haardes. "Me ei näinud üksteist kõigest nädal,"
"Kõigest nädal," tegi ta mu häält järele. "Mul on sulle nii palju rääkida!"

Ta vaatas kord mind, siis Cammyt, siis Cammy kätt mu õlgade ümber ja tema näole ilmus lai naeratus.
"Te olete koos! Nad on koos!" karjus ta taas, seekord Adamile, kellele ta seejärel ka otsa kargas.

"Oh, jumal, Sal," sõnas ta etteheitvalt, kuid tema hääles ja silmis oli ka kuulda ja näha armastust.
Nad tegid Cammyga lõpuks oma erilist käepigistust, seejärel rändasid nende käed meie alaselgadele.

"Lähme sööma,"

***

"Näeme homme?"
"Jah, ma tulen peale .. seda kohe tantsima,"
"Me teeme tasa selle show, millest ma su ilma jätsin,"

Cam lasi pea norgu, justkui taaskord oma tegu kahetsedes.
Naeratasin ja panin käed kummalegi poolele tema nägu.
Ta vaatas mulle otsa ja kattis oma käega mu parema käe.

"Ära ütle seda. Sa ei jätnud mind millestki ilma .. ma ei kahetse, et seda võistlust polnud. Sest see kõik oli palju parem,"
"Ma armastan sind," vastas ta lihtsalt.
"Aitäh, et sa armastad mind ka .. peale seda, kuidas ma sinuga käitusin .. ma armastan sind ka,"

"Sind on võimatu armastada," ütles poiss ja suudles mu ninaotsa.
"Oh, c'mon, mees, isegi me saime varem hakkama,"
Piilusin üle Cameroni õla Adami poole ning irvitasin.

"Okei, okei, tulen juba,"
Cammy suudles mind veel viimast korda huultele ja ma sulgesin ukse.
"Sa pole nii ammu niimoodi naeratanud," märkis Saleisha, kes toetas vastu kappi.
Naeratasin selle peale veel laiemalt.

"Ma tahan kuulda .. kõigest,"

24.07.12

SL #32: Piisavalt veenev .. kuid ainult väljast

Naerata, Caroline. Sa pead olema veenev.

Naeratasin peeglis olevale kujutisele. Õigemini oleks vist öelda 'katsetasin'. Ma pidin välja nägema piisavalt elutruu. Ma pidin välja nägema nii, et midagi ei juhtunud. Et kõik oli nagu tavaliselt. Et kõik oli korras.

Ma tegelikult ei tea, kui väga mul see õnnestus. Kui vaadata, kui kiiresti Jason mu tunnetele jälile sai, siis vist mitte eriti...
Jason. Jälle see Jason. Lõpeta üks kord temast mõtlemine juba. Okei, sa oled piisavalt veenev.

***

Ma võiksin varsti juba auhinna saada. Ma olen erakordselt hea tunnete petmises - mitte keegi pole seniajani küsinud, mis mul viga on, ja see on hea märk. Ei usu, et nad oleksid piisavalt peenetundelised, et seda mitte küsida. Mitte keegi ei ole piisavalt peenetundeline, et midagi mitte küsida. Järelikult olen ma siiski veenev. Jason on lihtsalt .. teistsugune.

Tegelikult ma teadsin, et oskan vajadusel naeratada, kuigi sees voolavad pisarad. Ma olin seda piisavalt palju pidanud tegema, et see ära õppida. Nii et ma vist pingutasin hommikul üle, kui oma tegevust peegli ees katsetasin.

Chantal küsis hommikul küll, kuidas meil eile läks. Cassie ja Alasia ka. Kõik, mis ma ütlesin, oli "hästi". Nad tõenäoliselt said aru, et see pidi tähendama umbes seda, et kõik oli nagu tavaliselt: ei midagi liigset, ei midagi alahinnatut .. nagu tavaliselt. Ainult et miski polnud enam "nagu tavaliselt".

See oli enamgi kui tõsi.
Ma olin kõik ära rikkunud ja tema oli käitunud nagu viimane tõbras. Mina, sest ma algatasin tema nii vihatud teema, ja tema, kuna tal oli taaskord kõigest suva.

Tegelikult ma ei tahtnud enam sellest mõelda. Ma ei tahtnud temast mõelda. Üldse. Kuid probleem minu puhul oli selles, et sõjas Süda vs. Aju (aka Kaine Mõtlemine) võitis alati süda, isegi kui mõne lahingu õnnestus võita ka kainel mõtlemisel.

Seekord aga juhtus selline imekummaline asi, et mõlemad koondasid oma jõud, et võita ühine vastane - Jasoni kangekaelsus.
Süda valis ründevahendi - isiklikust huvist lähtudes muidugi -, aju valis strateegiat. Nende koostöö oli muljetavaldav.
Kolmekesi jõudsime järeldusele, et peame Jasoni armukadedaks ajama.

Peale kõike seda, mis meil Jasoniga juhtunud oli - tahaks selle kõik jutumärkidesse panna, et ta jälle valesti aru ei saaks -, oli Jake küll tahaplaanile jäänud, kuid uitas kuskil mu ajusoppides endiselt ringi.

Ma ei ütleks, et olin temasse armunud või midagi, pigem oli see mingit sorti meeldimus - kiindumus äkki? Selles suhtes, et ta oli kuum, tal oli huumorimeelt, mõistust .. okei, see ei ole Jasoni suhtes päris aus, sest tal oli kõike seda samuti.
Tegelikult oligi naljakas, et nad olid ühel ajal nii sarnased ja samas nii erinevad, ning mõlema vastu ma tundsin midagi.

Jake oli poiss koorekihist, avatud, tema suul mängis peaaegu alati naeratus ja ta kandis alati erksavärvilisi riideid. Üks miinuspunktidest oli see, et kuna ta oli koorekihist, siis ta oli pmst 24/7 pidupanija ja sa ei saanud kindel olla, kui tõesed on tema emotsioonid/tunded.

Jason oli .. rahulik, saladuslik, ta veetis palju aega oma arvutis ja tema lemmikvärviks oli must. Miinuspunktiks võiks lugeda seda, et sa ei saanud kunagi kindel olla, mida ta millegi all mõtles, ja kui sa küsisid, siis ei pruukinud ta seda seletada.

Ometigi tõmbas mind mõlema poole. Jasoni külge palju, Jake'i poole ka omajagu.
Ei tundunud aga eriti, et kumbagi neist tõmbaks minu poole.
"Eriti", sest .. noh, ma ei tea. Ma olin selline inimene, kes märkab asju. Ja kui Jake lihtsalt heast peast kätte võttis ja matas minu kõrvale istus - Michelle'i polnud koolis -, siis see pani ikka mõtlema küll.

"Hei," pomises ta ja naeratas mulle.
Tema pikad juuksed turritasid igale poole ja mul tekkis tahtmine neid puudutada. Need olid nii ägedad!
"Hei," naeratasin vastu, kui olin oma mõtetega veidi maadelnud.

"Ega sa vastu ei ole, kui ma su kõrval täna istun?"
Tavaliselt istus Jake Brittanyga minu ja Micha taga. Brittany aga puudus tol päeval, nagu ka Micha.
Cassie, Chantal ja Alasia kergitasid pöidlaid, kui mu pilk korraks neile uitas.

Muidugi.
Jake meeldis neile samuti.
Minu poisina, ma mõtlen.

Siis tuli mulle meelde, et Jake ootas endiselt mu vastust ja ma laususin: "Ei, muidugi mitte, ma vihkan üksindaistumist,"
Kuulsin kuskilt kaugusest Cyle'i ja Zacki naeru ja jäin mõtlema, kas polnud see järjekordne nali.
Paranoia.

Märkasin silmanurgast, kuidas Jake kulmu kortsutas ja tõstsin pea - millal jõudsin selle norgu lasta?
"Mm .. ära pane neid tähele," pobises noormees.
Vaatasin talle otsa, justkui ei saaks aru, millest ta räägib.

"Ma tean küll, mida sa mõtled praegu," nohises ta. "See ei ole mingi teeme-nohiku-kulul-nalja-mäng. Ma .. oh,"
Ta köhatas ja jätkas: "Vabandust, ma ei tahtnud sind solvata. Sa ei ole nohik. Vaikne tüdruk pigem."

Ma ei jõudnud isegi midagi öelda.
Whoa, see tüüp jõuab sekundis öelda rohkem sõnu kui mina.
"Igatahes, jah,"
Mida ta veel jõudis öelda?

Ma piidlesin teda endiselt midagi ütlemata.
Naeratus.
Jake naeratas kogu aeg ja see peegeldus ka tema silmist.

"Sa räägid nii palju," sõnasin ma ja naeratasin.
Peale lühikest järelemõtlemismomenti jõudsin järeldusele, et vähemalt minu arust võib seda mõista vägagi erinevalt, punastasin, ja ütlesin: "Ma tahtsin öelda..."

"Ei, sul on õigus," Jake'i soe naeratus pani mu südame kiiresti plõksuma. "Ma ei lase sul sõnagi vahele panna. Vabandust."
Ta on nii tore. Kas on üldse võimalik, et sulle meeldib kaks inimest korraga? Ah, mida ma ajan üldse?

Lihtsalt sellepärast, et see oli söögivahetund, sain ma Jake'iga pikalt rääkida ja see oli tore. Ta ajas mind pidevalt naerma ja tunni alguseks ma pidin juba kõhust kinni hoidma, sest see valutas pidevast vappumisest ja naerust.
Ta oli tõepoolest tore, ent ..

Jason istus minu lauaga paralleelselt ja et ma istusin akna pool, toetasin seinaga vastu seina, ning lisaks Jake'ile oli mul suurepärane vaade ka Jasonile.
Isegi kui ta ei teadnud, et ma jälgin teda, tegid seda mu silmad siiski aeg-ajalt. Täiesti tahtmatult.

Kogu selle aja ta vaatas mind peaaegu vahet pidamata. Niipea, kui mu suust kostis järjekordne naerupahvak, olid ta silmad jälle platsis, uurimas mu nägu ja piidlemas Jake'i selga.
Kogu aja mind ei tundunud, et see mind huvitaks, sest ma tundsin ma end õnnelikuna .. isegi seest. Ma tundsin, nagu mu naeratus oleks ehtne...

Kuid kui ma juba päris tunni alguses, Jake oli tolleks ajaks juba oma pilgu tahvlile pööranud, saatsin veel ühe pilgu tema poole, siis sain ma aru, et ei ole.
Et mu aju suutis südame üle trumbata ja veenda mind selles vales.

Ent äkki see polnudki mu aju, mis seda tegi? Äkki olid need hoopis Jasoni silmad, milles ma nägin taaskord seda sügavat kurbust, mis iga kord mu südame uuesti ja uuesti valutama pani?
Ma ei teadnud. Aga seda teadsin ma päris hästi, et kuni ta sellist valu tunneb, ei saa ka mina lõpuni õnnelik olla. Isegi kui ta ise selles süüdi oli.

***

Kohe järgmises tunnis sain ma pommitatud Jake'i-teemaliste küsimustega, kuid mul õnnestus neist kuidagi välja vingerada. Ma lihtsalt naeratasin ja veensin tüdrukuid, et see oli kõigest koosistumine, ei midagi erilist. Isegi kui see polnud.

Tegelikult oli asi nii, et kui ma varem ei pannud tähele neid "tundeid", mida Jake minust tekitas, siis just see rääkimine ja tema "esimesed sammud" sundisid mind seda tegema.
Ma jäin mõtlema, mis see olla võiks, et ta nüüd äkki mu tähelepanu tõmbas ja nii.

Alasia oleks selle kohta öelnud: "Jake on kuum kutt, tal on suurepärane keha, mõistus, ta oskab nalja teha .. ta oleks justkui ideaalne,"
Jah, seda ta oleks öelnud.

Muidugi Jake oli kõike seda ja ma võiksin ju mööda vaadata tema väikestest miinuspunktidest .. ent ma ei ei suutnud endiselt Jasonist lahti lasta.
Ta oli mulle haiget teinud, seda küll, aga ta oli mulle haiget teinud ka siis, kui ta oli mind eelnev aasta ignoreerinud. Ja ometigi suutsin ma teda endiselt armastada.

Ühesõnaga, päeva lõpuks olin ma jõudnud järeldusele, et ei suuda Jasonit vihata. Ma leidsin, et ma juba igatsesin teda - kõigest ühe päeva pärast! Ja et võin täiesti vaadata tema vigadest .. ja salatsemisest ja .. kõigest. Ma lihtsalt armastasin teda ja tahtsin teda sellisena nagu ta on.

Ainult et Jake'i koht mu südames ei andnud mulle rahu.
Ja see ka, et kui sa oled valmis kellelegi andestama, siis just tema hakkab mängima.

(A/N: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/Alustame%20tyliga%20ja%20tyli%20ise/?action=view&current=bfaa30df.pbw)

18.07.12

SL #31: Tuli ja Vesi

Väljusin koolimajast, kohendades mütsi ja kotti. Pöörasin end veel korraks ümber, et lehvitada Michelle'ile ja Cassie'le, kes läksid teisele poole. Siis pöörasin end ümber, silmad maas, kuid tõstes need uuesti, avastasin paari meetri kaugusel teda. 
Samm läks sassi ning kukkumise tõkestamiseks jäin seisma. Tahtmata ilmus mu näole suur naeratus, nagu alati oli, kui tema oli lähedal. See oli minu puhul refleks.
Kas ta ootab mind?

Jalad tahtsid tegutseda ilma käsuta - tormata tema poole, hoolimata kõigest, ent ma jäin paigale, kuna polnud kindel, mida see kõik tähendada võiks.
Kõndisin rahulikult temani. Haha, rahulikult, jaa, muidugi. "Nii et siis täna?"
"Yeap, peab sellega ühele poole saama,"

Naeratasin talle, kuni kuulsin üpriski lähedalt Zacki õelat häält.
"Ta sai jälle, mis tahtis,"
Ma peaaegu kuulsin, kuidas ta hambaid kiristas.

Hammustasin kõvasti huulde, olles valmis tormama ja sellele nõmedale tüübile silmad välja kraapima, kuid tundub, et Jason märkas mu kavatsust, sest ta haaras mul .. ei, mitte õlast, ta reaalselt haaras mul pihast.
Suudate seda endale ette kujutada? Ei? Sama siin.

Ta tõmbas mind enda poole, nii et mu selg oli tugevasti vastu tema rinda ja kõhtu surutud.
"Lase mind lahti, palun," surusin läbi hammaste.
"Ei," poisi hingeõhk riivas mu kõrva, mis tekitas värinaid kogu mu kehas - nagu alati -, "kui ma su praegu lahti laseks ja sa Zackile silmad välja kraabiks, siis me ei saaks seda tööd täna teha,"

Alles siis sain ma aru, mis tegelikult toimub. Zack mõne meetri kaugusel irvitas endiselt, kuid vaatas meid siiski üllatunult.
Jah, Jasoni käed mu piha ümber. Tõepoolest - wow!

Paistab, et ka Jasonini jõudis tol hetkel, mis täpselt toimus. Tema käed mu piha ümbert kadusid.
"Sorry,"
Sa vabandad, et tegid just seda? Kurat, ma tahan seda veel. "See on okei," naeratasin ma talle, proovides leevendada olukorda. "Ma usun, et kriminaalmenetlused pole praegu tõesti vajalikud."

"Ära unusta, Jason, mis ma sulle ütlesin!" hüüdis Zack, tormates bussi peale ja takistades Jasoni kommentaari minu lausele.

***

Ma oletan, et keegi ei saa endiselt aru, mis toimub. Ma ka ei saa lõpuni aru, miks Jason pidi just mu pihast haarama .. aga üldiselt oli lugu selles, et me pidime tegema temaga paaristööd. Jälle.
Tundub, et Stromwellile meeldib nimede Jason ja Caroline kooskõla, sest ta pani meid jälle paari.


Paaristöö seisnes selles, et me pidime tegema ettekande meie lemmiklinna kohta. Elanike arv, asukoht, mis iganes.
See mulle probleemi ei valmistanud - keeled ei valmistanud mulle peaaegu üldse raskusi. Minu jaoks oli pigem probleem selles, kuidas ma suudan Jasoni lähedal nii palju aega olla.

***

Istusin põrandal, seljas avara kaelusega sviiter, mis paljastas mu õlad, ning jalas lõhkised teksad.
Piidlesin taaskord Jasonit, kes samuti klaviatuuril klõbistas. Naeratasin, kui nägin ta näol naeratust, ja pöördusin taas oma töö poole.

***

"Ma just tegin selle slaidi ära,"
Ta hääl kostus väga ligidalt ning kui ma pead pöörasin, pidin peaaegu ta nägu riivama - ta oli kõigest paari sentimeetri kaugusel.
Jasoni silmad puurisid minu omi ning minu omad tema omi ja...

Ta niisutas huuli ning tõusis istukile - ta oli oma voodil kõhuli lamanud - ja hakkas mulle rääkima kõigest sellest, mida me veel võiks oma slaidshow'sse panna.
Me oleks peaaegu suudelnud, mõtlesin veel kord, proovides end maha rahustada. Mu süda kloppis endiselt meeletult tema lähedusest...

"Kas sa vait ei taha jääda?" küsisin äkki ja vidutasin tema poole silmi.
Ta oli vist 10 minuti paiku juba rääkinud.
Kas ma jätsin midagi meelde ka? Ma ei kuulanudki teda.

"Või mis siis saab?" küsis ta, muie näol mängimas.
"Või .. või.. Muidu ma suudlen sind."
Teadsin, et tegelikult oli see mäng tulega.
"Caroline..."

Ta hääl kõlas hoiatavalt, kuid miski ta silmis .. ma ei oska seda seletada .. aga see oli midagi, mis .. tahtis, et see ei oleks vaid hoiatus?
Rumal Caroline. Ta ei mõtleks kunagi nii. Vähemalt praegu mitte. "Tean, tean, ole vait siis parem,"
"Fain. Ma nüüd solvun,"

Ta prunditas huuli, justkui oleks tõepoolest mu peale solvunud.
Suutmata itsitust tagasi hoida, ütlesin talle: "Sa ei kujuta ette, kui nunnu sa niimoodi välja näed,"
"Nunnu? Tõesti, Caro, tõesti?"

***

Me olime taaskord pikemat aega töötanud, kui ma lõpuks otsustasin küsida seda, mida olin üles ärkamisest alates teinud.

"Jason?"
"Nooh?"
"Kui palju Zack teab?"
"Nii palju, et ma meeldin sulle,"

Kortsutasin kulme. "Kui ta tervet lugu ei tea, siis miks ta kogu aeg seda korrutab?"
"Küsi ta käest," nähvas ta äkki.
Millal ma olin jõudnud teda endast välja ajada?
Ajasin õlad sirgeks ja pareerisin: "Ma proovisin. Konkreetset vastust ta ei andnud. Ja ma kardan, et ta .. võib seda edasi levitada. Nagu tõestuseks, et midagi toimub,"

"Ära kuula teda. Ta on lihtsalt kade,"
"Kuid .. Jason? Kuidas ma saan teda mitte kuulata? Ta muud ei teegi, kui ärgitab kõiki minu blogi meelde tuletama. Proovib kõigile kuulutada, kui armunud ma .. olen," Vaatasin talle tuka tagant otsa. See oli esimene kord, kui ma talle seda tõepoolest näkku ütlesin.


"Mul on suht suva,"
"Mi-mida?"
Ta kehitas õlgu.
"Ma poleks seda sinust kunagi arvanud,"

"Nii kaua kuni ta valet ei räägi,"
"Selles suhtes, et ta lihtsalt arvab, et midagi on, aga ta ei tea sellest midagi, kuid lõpeta korrutamist, et midagi on,"
"Ma ei usu seda," Ta hääl oli külm kui jää. Kogu tema olek oli .. vihane. "Ma olen kuulnud teda rääkimas küll,"


"Jah?" Tundsin, kuidas viha ka minus keema hakkab - ta lihtsalt istus seal, nagu midagi polekski juhtunud! Nojah, muidugi ei pidanud tema seda kõike eile kannatama .. Kuid mind täiega häiris, kuidas ta lihtalt niisama saab olla. "Mida ta siis sinu arust räägib? Sest nagu mina eilsest aru sain..."
"On seal vahet?"


Tahtsin talle otsekohe kallale söösta. Ma küll armastasin teda ja värki, kuid mitte eales ei kannatanud ma sellist .. sellist tundetust.
"Jah!" ma peaaegu karjusin. "On tõesti vahet. Mind tõepoolest huvitab, kui keegi minust midagi räägib,"


Ta kehitas taas õlgu. "Minu kuuldes ta ei räägi seda, mida pole,"
Ma jälgisin teda - ta oli muutunud taas täiesti lõõgastunuks, viha oli kadunud.
Kuidas, kuidas ta seda teeb? Või äkki on tal PMS, et tuju muutub pidevalt? Oh jumal, ma just ei öelnud seda. "Ma siis räägin sulle, mis eile toimus,"


Ja ma rääkisin. Kuidas kõik algas Joshi küsimusega ning ta valis selleks nii halva ajastuse, et Zack oli ka seal .. kuid et ma pidin vastama, et mitte tekitada kahtlusi.
Ning mida rohkem ma teda vaatasin, seda vaiksemaks mu hääl muutus .. sest tema nägu .. ta oli taas vihane.

PMS, tõepoolest. "Ning mul ei oleks midagi selle vastu, kui ta mulle seda otse ütleks, aga teiste ees,"
Ma piiksatasin, kui ta äkitselt rääkima hakkas: "Mis mõttes 'kind of'?! Suhe on siiski kahepoolne,"

Ma tegelikult teadsin väga hästi, et südamemurdumine ei ole pelgalt väljend. Kui Jason mind eelmine aasta ignoreeris, siis ma täiesti tajusin seda ka füüsiliselt. Kuid mind endiselt üllatas see järsk, lõikav valu mu südames, kui ta ütles seda.

Kas ta tõesti .. tõesti ütles seda? Nii et tema jaoks on see kõik vaid .. mis? "Noh, et nagu..." Aah!
Ma proovisin säilitada normaalset häält, kuid see värises hullult: "Jah, sorry, ma ei mõelnud suhet. Ma mõtlesin, et .. selles suhtes, et midagi toimub. Et pm-id ei ole niisama,"
"Midagi toimub?" Ta hääl lõikas mu südant edasi hullemini kui nuga.

Kas ta räägib tõsiselt? "Mitte selles mõttes.." pomisesin ma.
Ma ei tea, kuidas ma suutsin mitte nutta. Keegi, mitte keegi, ei kujuta ette, kui haiget tegi tema täiesti pohhuistlik käitumine.

Vabandust, mulle ei meeldi ropendada, aga siin pole muud moodi võimalik end väljendada.
Peale seda, kuidas ta oli käitunud .. tol päeval ja mida mulle öelnud .. ma poleks kunagi arvanud, et ta võiks nii palju haiget mulle teha.

"Millises mõttes siis?" nõudis ta endiselt kalgi tooniga.
Vajusin kössi ning tõenäoliselt muutusin veel väiksemaks ta kõrval kui olin. "Et .. see on keeruline. Ei, oota, ma tean küll,"

Äkiline teadmine andis jõudu, ma ajasin selja taas sirgeks ja ütlesin: "Kui ma ütlesin, et midagi toimub, siis ma mõtlesin, et midagi veel võib toimuda, mitte nagu selles mõttes, et midagi on praegu,"

Minu tõde teda ei mõjutanud.
"Jah, aga sa ei ütle, et midagi võib toimuda, kui midagi ei toimu. Kui sa ütled, et mitte eriti, siis jääb mulje, et meie vahel on midagi,"
Kuidas sa võisid, Jason? Kõik pilgud, puudutused .. jah, mitte ametlikult, aga... "Aga ei ole ju," pomisesin siiski ning mu hääl kõlas .. lootusetult.

"Just," Tundus, et talle meeldis see mõte. "Seega. Sa. Ütled. Et. Meie. Vahel. Ei. Ole. Midagi," Ta rõhutas hoolega igat sõna, tõstes veel esile viimast sõna.
Oh.

Kuid nüüd ma väsisin ära. Ma ei suutnud seda enam taluda. Mitte enam. "Ma ütlesin, et minu elus toimub midagi, aga ma ütlesin selgelt välja, et just meie vahel ei ole midagi," laususin ühe hingetõmbega. "Nii et .. Ole. Mureta." Tundsin, kuidas hääl värisema hakkab, kuid ei andnud endale luba olla nõrk.

Mitte enam, kordasin mõtteis.
"Ok," sõnas ta siis.
Tegin suured silmad.

Ok? See on kõik, mis sa mulle ütled?! Esiteks, kes sa oled ja mida sa minu Jasoniga tegid. Teiseks, kui sa oledki Jason, siis tänan väga, kui sinu viha on vaibunud, siis nüüd on minu kord. "Tead, mul on vahel tunne, et sa oled juba tuhat korda kahetsenud, et minuga üldse rääkima hakkasid,"

Ta võpatas, kuid millest iganes see ka tingitud oli - olgu kas või sellest, et see tegi talle haiget, kui talle üldse on võimalik haiget teha -, ma ignoreerisin seda.
"Kohe, kui sa mind seal .. minu järel luurasid, ütleme nii, siis ma sain aru, et meeldin sulle. Nii et ma teadsin, mida ma teen,"

Tõesti? Sa suudad olla .. normaalne? "Ma tean, sa mainisid seda .. nii et sa ei .. kahetse? Ausalt?"
"Ainuke asi, mida ma kahetsen, on see, et ma ütlesin: "Never say never." See andis sulle liiga palju lootust,"
"Võib-olla oleks sa siis pidanud paremini järele mõtlema," sõnasin mürgiselt.
"Võib-olla ei peaks sa end minu asjadesse segama? Sa ei saa lihtsalt välja ilmuda ja hakata mulle rääkima, kuidas ma elama pean! Sa ei tea isegi, mida ma läbi elanud olen,"

"Muidugi ei tea! Kuidas ma peaksin, kui sa, kuradi pärast, ei ava end mulle?!"
"Kes sa oled mulle, et ma peaksin?"
Tüdruk, kes sind armastab? "Mul ei ole õrna aimugi! Ma tean ainult seda, et ma olen sinu jaoks alati olemas, ja ainuke, mida sina mulle selle eest vastutasuks annad, on valu. Tundub, nagu sa ei tahaks, et keegi üldse hooliks su pärast,"

"Ära räägi seda, millest sa midagi aru ei saa,"
"Ära tee seda mulle, Jason. Ära tee nii. Mul on tunne, et ma kaotan su, ära ütle, et see on tõsi,"
"See ei olegi," Tõesti? "Ma pole kunagi sinu oma olnudki,"
Saatsin talle mõrvava pilgu. "Nüüd aitab,"

Toppisin läpaka ja selle juhtma kotti ning läksin temast tuimalt mööda. Ma ei vaadanud talle otsa. Põhiliselt sellepärast, et kartsin, mida võin seal näha. Peale kõike seda, mida ta oli öelnud.

Ma olin esikus, ajamas ketse jalga, kui kuulsin samme lähenemas.
"Caroline .. ma ei mõelnud seda nii,"
"Mind ei huvita enam, kuidas sa seda mõtlesid,"
"Kuidas oleks sellega, et sa rahuneksid maha, ja kuulaksid?"

"Vabandust küll, aga ma ei säilita rahu, kui keegi käitub minuga nagu jalamatiga. Ma pole nii arenenud. Ma ei ole nagu sina,"
"Ma ei..."
"Kahju küll, sest ma tõesti arvasin, et sa oled teistsugune. Aga see on vist see, mida sa saad, kui usaldad inimesi liiga kergesti. Ma saadan oma osa tööst sulle meilile,"

Nende sõnadega olin ma ta majast läinud.

***

Jason


Tõstsin pilgu ja nägin Ade'i mind pilguga puurimas, käed rinnal.
Ta kallutas pead. "Sa oled tõepoolest idioot, Jason, kas sa tead seda?"
Ma võiksin hakata ka tema peale karjuma, kuna ta kuulas pealt. Ent ma olin piisava pudru kokku keetnud, et solvata viimastki inimest - ühte neist kahest -, kes minust tegelikult ka hoolis.

Pöörasin talle oma pilgu ja nägin tema näoilme muutust - täielikust vihast üllatuseni -, sest .. sest .. ma nutsin, ma tõepoolest nutsin.
"Ma tean, Ade .. ma .. tean," 

(A/N: pildid

13.07.12

SL #30: Sa rikkusid kõik ära, Zack

Peod on toredad. Enamasti. Nad aitavad olukorda lahti pingestada.
Ainuke probleem nende juures on see, et sa ei tea kunagi, mis neil juhtuda võib. Sa ei tea kunagi, kui laksu all või kui täis keegi on ja mis huvitavaid asju sa nende käest siis teada saad. Kui sa ise just täis pole.

Minul õnneks ei olnud kalduvust üle ühe siidri tavaliselt ühel peol võtta. Ma lihtsalt ei näinud mõtet end täis juua. Kuid see ei säästnud mind seiklustest. Alustades sellest, et Josh tahtsi mind sauna tirida.

Üldiselt juhtuvad minuga seiklused siis, kui kedagi tüdrukutest ei ole lähedal. Sellel peol oli ainult Micha ning ta läks kaheteist paiku ära.

Ahjaa, Alasia oli ka .. jah, ma tõesti leidsin endale veel ühe parima sõbranna.
Või uued kõrvad. Okei, tegelt ma ei olnud nii õel.
Kuid Alasia .. okei, ma tavaliselt seostasin seda, et minuga midagi tüdrukute lähedal ei juhtu, sellega, et Jason teadis, et nad teavad, ning sp ei teinud midagi. Ainult et Jasonit sellel peol polnud - milline kaotus -, nii et ma ei teagi .. okei, oletame lihtsalt, et Jasoniga seotud asjad ei juhtu tüdrukute lähedal.

***

Mu silmad olid suletud - nii sain keskenduda värske õhu hingamisele. Alasia tõmbas rahulikult vesipiipu ning Josh puhkas järjekordsest saunaskäigust. Kõik oli rahulik, kuni ma tundsin, et keegi näpib mu juukseid.

Mu silmad plõksatasid lahti ning ma silmitsesin Joshi, kes seda tegi.
Ta ei paistnud märkamagi, kui ehmunud ma äkilisest "sekkumisest" olin. Ainult äkilisus oligi mind ehmatanud, ei purjus ega ka tavaline Josh poleks mulle kunagi midagi teinud.

"Kas su juuksed on päriselt ka nii sirged?" küsis ta.
Oleksin hakanud naerma, kui poleks leidnud, et see oleks solvav. Josh ei oleks küll seda väärinud.
"Jah,"
"Sa ei sirgendagi neid?"

Kavatsesin juba pead raputada, kui mulle tuli meelde, et mu juuksepahmakas on Joshil käes.
"Ei, täiesti naturaalsed,"
"Isegi värvinud pole?"
"Ainult mustad salgud," Hahaha, tõepoolest, mis ajast peaks poiss uurima sinu juuste kohta?

See oli lihtsalt nii naljakas moment. Ma pole seniajani aru saanud, miks ta seda tegi. Võib-olla oli asi tarbitud alkoholihulgas, võib-olla teda tõepoolest huvitas...

"Kindel, et sa sauna ei taha minna?"
"Jah,"
Ta küsis seda juba viiendat korda.
Ainult et mõne minuti pärast jõudsin ma järeldusele, et parem oleks ta seda küsinud ka kuuendat.

"Caro, kuule," ütles Josh äkki. "Mis sul nende msni pealkirjadega on?"
Whaat?! "Mis mõttes?" Hoia hääl rahulik, hoia hääl rahulik.
"Noh, need tunduvad olevat kellelegi suunatud..." Oh god. "Mingi suhe või..?"
"Eem .. kind of," Ma arvan.

Kahjuks küsis Josh seda väga valel ajal. Selleks ajaks oli Alasia rõdult ära läinud, liitunud aga Zack, kes kohe võimalusest haaras: "Jasoniga w?"
Holy crap. "Ei!" ma peaaegu et karjusin ning mu hääl kõlas liigagi meeleheitlikult. "Miks? Ja üldse, miks sa teed seda kogu aeg? Meie vahel ei ole midagi!" Tubli, Caro, see kõlas niiii veenvalt.
"Aga see ei tähenda, et midagi ei toimu,"

Josh rääkis edasi, õnneks - esimest korda elus sain ma seda öelda! - Zacki, mitte minuga. Eristasin vaid sõnu "Jason" - see kõlas imestunult -, "temaga", "see tüüp" ja "seksikas", kuid mu peas ei läinud need enam üldse kokku. Ega ma proovinudki, kuigi iseenesest oleks võinud ju seda teha, jõudsin ma järeldusele, kui mõtlesin selle üle hilejm.
 
Sest üks asi on, kui Micha ütleb: "Olgem ausad, Jason meeldib kõigile", ja hoopis teine on kuulda inimeste arvamust selle salapärase poisi kohta.

See kõik kestis vaid paar minutit, kuid sellest piisas, et mu emotsioonid seguneksid: viha, kurbus, raev, tühjus..
Kuidas ta võis? Miks ta seda endiselt teeb? Mida ma talle teinud olen?

Ma ei tea, kas Zack tegi seda meelega minu õrritamiseks - olgem ausad, selline ta kord juba oli - või täiesti alateadvuslikult, kuid ta ei läinud ära. Ta jäi istuma sellesse sammasse tooli minust diagonaalis, otse minu ees aga istus hommikumantlis Josh, kes ei paistnud ka eriti liikuvat.
Mina aga lihtsalt naeratasin, nagu midagi poleks juhtunudki. Sest tõsi oli, et ma poleks elu sees Zackile veel kod näidanud, mida ta mulle tegi.

Üsna varsti leidis meid Alasia. Poisid tõusid unisoonis püsti ja läksid tuppa - vandenõu? Tõenäoliselt siiski mitte.
"Sa näid kuidagi kurb," sõnas Alasia, kui poisid täielikult läinud olid ja uks nende järel kinni.
Proovisin naeratada, kuid mu suu suutis väänduda vaid grimassiks. "Ega ma eriti õnnelik hetkel tõesti pole," pomisesin eriti vaikselt.
Kahtlesin, kas Alasia seda isegi kuulis.

Kuid hea asi Alasia juures oligi see, et ta oskas kuulata. Ja ma ei mõtle lihtsalt kuulamist - teda tõepoolest huvitas see, millest sa rääkisid. Temaga sai asju arutada, ta andis sulle alati head nõu ja sa võisid kindel olla, et inimesed ei saa su saladusi tema suust teada.

"Mis juhtus? Sinu, Joshi ja Zacki vahel oli kuidagi pingeline vaikus..." sõnas ta ettevaatlikult, vargsi.
Meie vahel oli vaikus? Ma pidin ikka väga omas mullis olema, et seda mitte märgata.
Noogutasin pead, sest ei suutnud kurgusoleva klombi tõttu talle kohe vastata.
Ma teadsin, et veel natuke ja ma murdun. Ning isegi kui ma teadsingi väga hästi, et seal ei tohi ma mitte mingil juhul nutta, siis tegelikult ma ei tahtnudki tol hetkel olla tugev.

Võib-olla polnudki asi nii hull .. oh, mis ma endale ikka valetan? Minu jaoks see oli hull.
 *Ning, nagu hilisem näitas, läks ainult hullemaks *
Kuid miks ma ei tahtnud olla tugev .. tõenäoliselt oli asi selles, et ma olin liiga kaua aega olnud tugev. Sest tõsi on, et ükski inimene ei saa olla liiga kaua tugev, kui tal pole toetust. Mina aga olin juba ammu üksi - puhtalt selleks, et teisi oma draamast säästa, sest nad olid seda niigi kaua kannatanud...

Ma proovisin klombi alla neelata - see õnnestus, kuid ei päästnud mind pisaraist.
Soojad niired voolasid mööda mu põski. Ma nutsin vaikselt, sest pidin rääkima Alasiale juhtunust.
See ei tulnud mul samuti välja: lapsest peale ei suuda ma häält nutmise ajal normaalsena hoida, see väriseb nagu haavaleht tugeva tuulega.

"Ta tõesti .. ütles seda?" Alasia hääl värises samuti, kuid seda viha tõttu. Kui ma talle otsa vaatasin, välkus viha ka tema silmades. "Värdjas selline,"
Ta olek muutus kiiresti, kui temagi mulle otsa vaatas - nüüd piidles mind taas hooliv ja abivalmis tüdruk, keda olin harjunud nägema.

"Sa vajad kerget vaheldust," alustas ta. "Joshil on all mõned viinakokteilid..."
Ta peatus, kui ma pead raputasin: "Sa ju tead, et viin ei maitse mulle. Pealegi, alkohol ei lahenda probleeme..."
"Mm.." ta jäi mõtlema.

Rõduuks vajus uuesti lahti - Josh oli tagasi.
"Caroline, ma arvan, et sa siiski pead sauna minema,"
Alasia pea nõksatas minu poole. "See on täpselt see, mida sa vajad," alustas ta.
Tõusin ropsuga püsti. "Ma tean,"
Ning üllatus-üllatus, tema positiivsus nakatas ka mind ja ma leidsin end talle tagasi naeratamast.

***

Eh, okei, ära hakka paanitsema, Caro, ära paanitse, oh, palun.
Tegelikult, kui ma nõustusin selle .. vaheldusega ja läksin sauna, siis ma ei mõelnud üldsegi sellest, et Josh on piisaval viinakokteile tarbinud, et minna sauna .. paljalt näiteks? Sest seda ta oli.
Mitte et see mind eriti häiriks .. nagu, okei, inimene on täis, minu teada ei ole ma tema crush, nii et .. okei, elame üle.

Olin end pesuväele koorinud, jättes riided Joshi voodile, ning saanud endale rätiku, millega end katsin.
Saun oli .. hea.
Mm .. olgu, olgu, jagan teiega ka.

Kõigepealt näitas Josh mulle duširuumi ning ma üldsegi ei vaadanud sauna ennast.
Kui me aga sisenesime .. ooh. 
Seal oli .. Jake. Samuti rätikus, kuid erinevalt minust oli tal see ümber piha, nii et mul oli suurepärane vaade tema sixpackile, tänan väga.

Ta hoidis käes õlut ning ma saatsin aeglaselt selle purgi tema suuni, siis vaatasin tema silmi, mis samuti minu omi piidlesid.
Vaatasin punastades eemale - kuigi seda võis ka põhjustada näiteks see, et ma olin kuumas saunas? -, et ta ei saaks aru, et ma ei teinud midagi muud kui piidlesin tema keha eriti üksikasjalikult.

Et poiss istus täpselt lava keskel, siis me pidime istuma mõlemale poole teda.
Ei, muidugi olin ma täiesti vastu tema kõrval istumisele, mhm. Ma olen vist väga halb valetaja, kas pole nii?

Kahjuks lõpetas Jake selle idülli juba 5 minuti ning tõusis püsti - ei tea, kas tal sai õlu otsa või .. ma ei tea.
Meie vahele lasus vaikus, kuid üldsegi mitte piinlik - Joshiga võis täiesti rahulikult olla vaikselt, ilma et kellelgi piinlik hakkaks.

Rõdu pealt kuulsime valju naeru - saun oli rõduga ühendatud akna kaudu ning väljas olid Sophia, Reece, Zack ning mingi hetk kuulsin ma ka Jake'i häält.
"Caroline ja Josh liikusid sujuvalt üle eelmängule," kommenteeris Sophia.
Paar hetke vaikust ja me mõlemad kisame: "Mida v***u, Sophia?!"
See küll ei takistanud meid samuti naermast.

Tegelikult kartsin ma rohkem seda, et Zack teeb seda jälle .. kommenteerib, et ei, ma ei saa Joshiga olla eelmängul - zomg, tõepoolest? -, kui mulle meeldib keegi teine - kusjuures ta oleks nime ka välja öelnud. Kuid millegipärast ta seda ei teinud.
Oo, Zack, mis ajast sa nii heaks küll muutusid?

"Mis nende pm-idega on siis?" proovis Josh uuesti, tasandades häält.
Ignoreerisin Sophia sosinat' "Näe, nad jäid vaiksemaks ka," ning vastasin lihtsalt: "Ma ei saa sellest rääkida. Õigemini ei taha,"
Õnneks Josh ei pärinud enam.

Üle 15 minuti ma saunas veeta ei tahtnud ning jätsin Joshi sinna üksi.
Uks kinni, kerge dušš - ma lihtsalt piserdasin kehale natuke vett, et mitte higisena ringi ajada -, pööre paremale, veel üks, avada Joshi toa uks ...

"Oh," ei suutnud ma sosinat tagasi hoida, leides enda eest Jake'i, kes oli vägagi mugavalt end sättinud Joshi voodile, täpselt minu riiete peale.
Kui tore.

Mõned hetked me lihtsalt vaatasime üksteisele otsa. Tema suul mängles muie ning isegi kui mul polnud õrna aimugi, mida see tähendada võiks, teadsin ma väga hästi, et kui ta ütleks just seda, millest ma mõtlesin - ja mida ma teile kohe kindlasti edasi ei ütle, sest see on väga .. dirty-minded -, siis ma ilmselgelt ära ei ütleks.

Imelik, et isegi Jasoni armastamine seda ei muutnud. Ja kui päris aus olla, siis järgmisel päeval juhtunu pani mind isegi veidi kahetsema, et ma talle midagi ei öelnud.
Siis taipas Jake vist, milles asi, ning ronis voodi pealt maha. Ära ta küll minna ei kavatsenud: hõivas hoopis Joshi arvuti, jäädes minu poole seljaga.

Istusin voodile ning paar hetke oli meie vahel vaikus. Piisav, et mu mõtted taas täiskiirusel ringi kihutaksid.
Hiljem ma küll veensin end, et ei tundnud Jake'i vastu midagi muud kui iha, sest olgem ausad, sellise playboyga sa eriti suhet ei loo - okei, vabandust, selle hüpoteesi ma lükkasin hiljem siiski ümber; see oli vaid tema tolleaegsest käitumisest -, ent see oli vale.
Ma ei saa küll kindlalt öelda mida, aga .. okei, jooksen jutus liiga ette. Naudime momenti.

Korraks piidlesin tema poole, õigemini tema selga - omg, millised lihased, kas ma võin sind puudutada, Jake? Oh god -, sest tema minu poole ei vaadanud.
Ohkasin siis vaikselt omaette ning panin riidesse, et jälle õue minna.
Panin rätiku voodile ning lahkusin vaikselt õue.

Seal oli taas vaid Alasia, kes vesipiipu tõmbas.
"Oled sa kindel, et sa seda proovida ei taha?" küsis ta ning vaatas mind.
Kehitasin õlgu. "Ma arvan, et seda võib vahelduseks lugeda,"

Ta sirutas mu poole piibu ja ma tõmbasin enda sisse suure mahvi suitsu.
Kirsimaitse täitis mu sisemuse ning see tundus hea. Üllatavalt hea. Hingasin pahinal suitsupahvaku välja, lastes kirsil mu kehas ringi rännata.

"Kuidas on?" küsis Alasia laialt naeratades.
Naeratain talle vastu. "Ma arvan, et minust enam midagi head loota ei ole. Sest see on ülihea lihtsalt,"
Ütlen ausalt - tundus, et olin jäänud sõltuvusse. See oli tõepoolest täiega hea.

***

Kui meid oli juba kõigest 10 - kell oli nii 2 äkki?-, läks Jake'il kõht tühjaks ning ta otsustas endale muna praadida.
See tähendas seda, et kõik tüdrukud, kes alles olid - nimelt siis mina, Alasia, Sophia ja Analeigh -, jäime seda pealt vaatama.

Minu põhjendus seisnes selles, et c'mon, kui tihti sa näed sellist machot - sest seda ta oli - endale süüa tegemas?
Me elasime Jake'il pmst seljas kõik neljakesi, olles kogunenud otse tema külje alla ning jälgisime viiekesi panni.


Analeigh tahtis hirmsasti teda aidata - ta oli see tüdruk, kes flirtis iga poisiga - rääkisin juba - ning tahtis alati igal pool "abiks olla"; lõpuks küll tundus, et ta tegi seda lihtsalt eputamiseks, sest see toimus kogu aeg, või siis see oligi tema natuur -, kuid Sophia suskas talle: "Oh, rahune maha. Ma tean, et sa tahad aidata, aga las ta ise pusib,"

See oli endiselt too moment, kus ma Analeigh'd veidi vihkasin - Jasoni pärast muidugi -, kuid peod ei meeldinud mulle ilmaasjata. Vabas õhkkonnas muutud sa ka inimestega vabamaks.
Seega ma ei hakanud teda eemale tõukama, kui ta mind Joshi ja Alasia järel kallistama tõttas. Pealegi oli just tema see, kes mind saatma tuli, kui ma viisakusest läksin üles poistele head aega ütlema. Meid mõlemaid saadeti küll n****i, aga me vähemalt proovisime!

Õues puhus kerge tuul ning see ajas mu juuksed mõnusalt sassi. Pöörasin veel viimast korda ümber, et lehvitada rõdul olevatele inimestele, ning siis istusin mootorrattale, et ööpimeduses koju kihutada.
Oleksin ma vaid olnud piisavalt tark, et osanuks nautida seda imelist ööd .. et olla veel viimast korda õnnelik üle pika aja.

(A/N: fotod)

12.07.12

SL #29: Tõus enne langust

Nad ütlevad sulle alati, et enne tõusu peab olema langus .. kuid nad tihti unustavad mainida, et ka peale tõusu on langus. Sest kõik tahavad alati loota positiivsusele.

***

Ühiskasulik töö.
Ma valisin nimme sellise asja, kuhu ta elu sees ei läheks (kunstiklassi koristamine) - ma veel spetsiaalselt vaatasin, et ta poleks end sinna märkinud
Mitte et ma ei tahtnud temaga koos olla, aga .. no ma arvasin juba siis, et äkki ta taipab midagi, ja see oleks kahtlust juurde lisanud.

Ma lihtsalt ei tahtnud olukorda pinevamaks ajada kui see hetkel oli. Me niigi peaaegu ei suhelnud ning lisada talle kahtlusi ei oleks just kõige parem idee.
Kui mina end kirja panin, oli ta hoopis laudade ühest klassist teise tassimise valinud.
Kui mina end kirja panin...

Kui ma paari nädala pärast kunstiklassi ilmusin, oli tema seal ja kritseldas parajasti mingit joonistust.
Oo, kas ma tõesti julgesin öelda kritseldas?! Ta joonistab superilusaid pilte.
Igatahes, õpetajat parajasti klassis ei olnud, seega oli iseenesestmõistetav - vist oli? - kas või paar sõna vahetada.
"Kunstiring?" küsisin, tammudes ukse juures.

Ma ei olnud ikka veel harjunud temaga rääkima. Teate ju küll .. tema kardab minuga rääkida ja mina kardan temaga rääkida. Msnis oli lihtsam, ainult et aasta oli teine. Midagi oli muutunud.
Kui ma vaid teaksin, mis see täpselt on.

"Um, ei," Ta lisas pildile mõned triibud. "Ühiskasulik töö."
Püüdsin elu eest suud kinni hoida.
Pliiats, mida ma käes veeretasin, kukkus põrandale.
Jason vaatas minu poole, kulm kergitatud.
Punastasin kergelt, peites end laua alla, et pliiats lauale panna.

Mida kuradit? Mida ta siin teeb? Ta ju oli laudade vedamises... "Sa kuskil mujal ei olnud? Kui ma end kirja panin, polnud klassi koristamises kedagi peale minu..." püüdsin kõlada võimalikult tavaliselt, veenvalt.

Ma ei oska öelda, kas ma feilisin või mitte.
"Oh," lausus ta hooletult, pöördudes taas oma töö poole. "Mõned asjad tulid ette. Ja järele oli jäänud kas jalkaväljaku hooldamine, söökla koristamine või kunstiklassi koristamine."

"Ahsoo," vedasin lauale närviliselt sõrmega ringe. "Mida sa seal üldse joonistad?"
"Tule ja vaata," ütles ta kavala muigega.
Kergitasin mõttes kulmu. Mida see muie tähendas?
Kõndisin ebalevate sammudega tema laua juurde.

"Wow," suutsin vaid öelda. Esiteks selle tõttu, et Jasoni joonistatud hunt oli kui foto - see oli nii tõetruu. Ja teiseks .. tema lähedus saatis mu kehasse suurel hulgal elektrilaengut.
Jason muigas taas kavalalt. "Meeldib, jah?"
"See on suurepärane,"

"Ah, ns, igapäevane värk,"
"Nalja teed? Ma sooviks, et mul kas või midagi hundisarnast tuleks, kui ma pliiatsi kätte võtan. Ainuke, mis mul hästi välja tuleb, on liblikatiivad."
"Ka saavutus,"
"Hah,"

***

Jason

Ade'il on õigus. Ma peaksin lõpetama valetamise. Eriti inimestele, keda ma armastan. .. Oota, ma tõesti ütlesin seda? See tõepoolest võiks tõsi olla? Keegi ei tea. Ei, oota, väike parandus: mina ei tea.

Kuid tõsi oli, et ma proovisin vähemalt midagi parandada - ma tõepoolest tulin sellesse neetud koristamisse vaid tema pärast.
Ma vihkan koristamist.
Ning see, kuidas ta hetkel proovis näidelda, et on sellega täiesti okei, kuid tegelikult oli nii hästi näha, kui närvis ta on. See oli .. armas.

Mnjaa .. ma võisin valetada Carole .. Adriannale, kuid tegelikult kusagil sügaval südamesopis teadsin ma juba siis, et armastan teda. Lihtsalt olin ma piisavalt arg .. või siis täielik lollpea, et seda endale, kujutate ette - iseendale, mitte tunnistada. Mu teod - ja ka mõtted tegelikult, kuigi ta ei näinud neid - olid ainsad, mis seda näitasid.
Kui ma muidugi suutsin käituda õigesti, mitte nii nagu pidin. Ei juhtu just eriti tihti, aga kui juhtub .. siis juhtub.

Ja nüüd ta oli siin, nii lähedal, et ma võiksin lihtsalt käe välja sirutada ja teda puudutada. Ma tõesti tahtsin seda teha.
Sirutada käsi välja ja panna Caro pehmed juuksesalgud kõrva taha. Võib-olla võtta tema pea käte vahele ja teda suudelda...

Mm .. kuidas oleks hetkeks sellega, et sa lõpetaksid unistamise? Kas sa juba jõudsid unustada, et Caroline on nagu Ade'ki - ta oskab sind lugeda palju paremini kui keegi teine?
Hetkel ma küll muretsema ei pidanud: Caroline jälgis endiselt silmadega minu joonistatud hunti - jah, muidugi ma teadsin, ta on neist vaimustuses - ning vedas näpuga mööda pliiatsijooni.

"Kuidas sa seda teed?" õhkas ta vaikselt. Tõenäoliselt isegi iseendale, kuid ma otsustasin vastata sellegipoolest. Kas või sellepärast, et mulle meeldis temaga rääkida.
"Ma ei tea, see lihtsalt .. tuleb nii välja," Kehitasin õlgu.

Jälgisin kogu aja pinevalt ta nägu - ta ei vaadanud muuseas kordagi mulle otsa... - ning nägin, et öeldu põhjustas tema punastamist.
Nii et mul oli õigus: ta tõepoolest ei arvanud, et oli öelnud seda nii kõvasti.
Ja just siis vaatas ta mulle otsa. Kaks hallikassinist silma. Tormiline ookean, nagu ma seda värvi armastasin kutsuda.

***

Caroline

"'Lihtsalt tuleb välja'? Sa teed nalja. Või ei, sul on annet," Vaatasin korraks taas pilti, siis talle otsa ja ohkasin: "Kuidas ma sooviks, et ka mul oleks annet..."
Tema pilk muutus intensiivsemaks.

Kallutasin pead.
Mis ajast ta mind niimoodi vaatab? Ma mõtlen, vanasti me lihtsalt piidlesime üksteist paar sekundit ja siis vaatasime eemale ,aga .. praegu ta reaalselt jõllitab. See on muidugi väga armas, ainult et .. ainult et tekitab minus tahtmise teha midagi, mida ma ei tohi.

"Kindlasti peab sul midagi olema," lausus ta, pööramata minult pilku. "Mis sul hästi välja tuleb?"
Kehitasin õlgu. "Kindlasti mitte laulmine. Joonistamine ka mitte.."
"Mingit pilli oskad mängida?"
Naeratasin, kui mulle tuli silme ette tema ise kitarriga. Raputasin pead.

Ta prunditas huuli.
Palun ära tee seda, palun, anusin teda oma mõtetes ning tahtsin juba silmadki sulgeda, et vaid palvele keskenduda. Miks sa teed seda mulle, sa ju tead, kui hulluks see mind ajab...
"Ma tean," ütles ta äkki, "sa oskad hästi kirjutada,"

Ma naeratasin talle. Kui ta vaid loeks mu päevikut .. oota, ei, ta ei tohi seda lugeda. "Jah, tõenäoliselt see on. Ainuke. Võrreldes sinu musta miljoniga,"

***

Jason

Kui sa vaid teaksid neid kõiki, mu arm, ei oleks sa enam nii rõõmsameelne.

***

Caroline

Õpetaja külastas meid vaid paar korda. Esimene, kui ta selgitas meile, mida me tegema peame, ning siis veel mõned korrad käis kontrollimas, kuidas me antud ülesannet täidame.
Tegelikult oli see isegi tore. Ma poleks arvanud, et me kunagi saame niimoodi lihtsalt kahekesi olla ning et sellest üldse asja saab.

Kuid meil oli tore. Me pidevalt piidlesime üksteist, ta aitas mind raskemate karpide tassimisel .. seejuures pidi ta ilmselgelt tegema seda nii, et meie käed omavahel kokku puutuksid. See kõik oli armas, kuid ei läinud kordagi sellest kaugemale.

Ja ma jäin mõtlema, et ta tõepoolest täitis oma lubaduse, et me võime sõbrad olla. Ainult et ma ei teadnud, kas naeratada selle mõtte peale või nutta, sest see on kõik, milleks ta võimeline on .. 
Kuid võrreldes järgnevate päevadega oli see täiesti tühi asi, mille tõttu muretseda. Tol hetkel ma ei arvanudki, et asjad võivad minna veel segasemaks kui nad olid. Ja hullemaks. Jah, hullemaks kindlasti.

(A/: Photos: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/Alustame%20tyliga%20ja%20tyli%20ise/?action=view&current=5ee32c63.pbw&ps=1&t=1342044754)

08.07.12

ÄKAM #14: Põletav kirg

 Katsin käega ehmunult suu. Ma just ei öelnud ju seda, ei öelnud? Oh ei...
"Sa..." Cameroni silmad peegeldasid imestust, kuid ta leidis endas jõudu küünitada oma ülakehaga minu poole ja puudutada oma huultega minu omi.


Alguses ma mõtlesin, et see on unenägu. Üldse kogu stseen alates minu .. ülestunnistusest kuni suudluseni. Kuid Cammy huuled minu omade vastas tundusid liiga reaalsed.
Ma põimisin käed ta kaela ümber ning tema omad minu seljal, tõmmates mind endale sülle.
"Ma armastan sind ka, Rox,"

***

"Ma ei mängi sinuga enam kunagi tõde ja tegu," pomisesin Cameroni rinna vastas. Palja, kui lubate lisada. Tal on vist raskusi särgi selgapanekuga.
Ma ei vaadanud üles, kuid teadsin, et ta muigab. "Ära kunagi ütle kunagi,"

"Äh," mõmisesin vastu ja sättisin pead ta rinnal mugavamasse asendisse.
Me ei maganud, mitte selles mõttes, ei. Ta lihtsalt tõstis mind voodisse, heites ise minu kõrvale ning me lihtsalt .. lamasime ja suudlesime ja kallistasime. Ei midagi muud, puhas nauding ja rõõm. Aelemine, kui tahate konkreetsemalt.

Siis tuli mulle midagi meelde.
"Oota korra," Toetasin käed lõua alla ning vaatasin Cammy nägu.
Tema silmad olid suunatud lakke, kuid kui ma rääkima hakkasin, vaatas ta mulle otsa.
"Mm..." venitas ta ning naeratas mulle.

Muidu oleks see põhjustanud selle, et ma oleksin vait jäänud, puhtalt sellepärast, et jääksin tema imelist .. olemasolu vaatama jäänud ning seejärel ülespoole roomanud, et teda suudelda, kuid asi oli pakiline.

"Kuidas selle võistlusega on?"
"Pole mingit võistlust, Roxy. Pole kunagi olnudki,"
 Kallutasin pead ja pilgutasin tema poole silmi. "Mida?"

Cammy niisutas keelega huuli - oh palun, ma praegu annan alla - ning vaatas taas lakke.
"Ma .. mul oli vaja sind kõigest ja kõigist eemale viia. Ma tahtsin sind taas .. avada. Sa pidid leidma enda," Ta vaatas mulle taaskord otsa. "Palun ära ole vihane,"
"Ma võiksin olla vihane, aga, kahtlane küll, ma ei ole,"
"Sa ei .. ole?"

Raputasin pead. "Väga imelik tunne on. Tegelikult ma ju peaksin. Aga ma ei ole, ei suuda olla .. sest sa .. nagu, tõepoolest tegid mu taas õnnelikuks. Alles siin sain ma aru, et see kõik oli nii .. mõttetu. Et see ei olnud mina. Vnoh, olin küll mina, aga haigetsaanud mina ja..."
"Mul on kahju,"

"Ma ju ütlesin, et ei ole pahane,"
"Vahel tuleb ka lihtsalt vabandada,"
"Mm..."
"Muuseas, midagi siin Tokyos siiski on, mida ma sulle näidata tahan,"

"Nii?"
"Siin on suurepärane tantsukool. Ma tahaksin sind sinna viia."
"Siis see polegi nii palju vale,"

***
 
Ta tõepoolest on mängur. Õõh! Üks tavaline baleriin ja tadaa, Rox! Ma vihkan seda, vihkan...
Tegelikult ei meeldinud mulle üldse see tõsiasi, et ma armukadetsen. See tõi vana Roxy tagasi.

Asi oli selles, et niipea kui me jõudsime sellesse kooli, kuhu Cameron tahtis mind viia - vabandust, nime ei oska öelda, sest need jaapanikeelsed nimed ei taha mulle kuidagi meelde jääda -, siis meile sattus ette üks baleriin, kes oli lahkesti valmis meile kogu kooli näitama.

Piisas paarist pilgust tema poole, et aru saada, miks ta sellega nii kiiresti nõustus. Ainult et kui ma talle olingi valmis selle andestama - sest vaadake Cameroni, eks ole -, siis Cammyle ma seda andestada ei kavatsenud.

Ta flirtis selle tüdrukuga! Tundus vahepeal, et ta oli mu üldse ära unustanud. Tema haare mu pihal nõrgenes, kui ta baleriinile järgnes.
Mulle sellest täiesti piisas, et ma ära läheksin.

Vaikselt, inglisepäraselt, et keegi ei märkaks.
Ja kui Cam mind fuajees kinni püüdis ning arusaamatult silmi pilgutas, siis ma ütlesin talle, mis mind häiris. Ja ma ütlesin talle, et poleks pidanud jälle sellesse samasse võrku langema, armudes ennasttäis idioodist mängurisse.

Ainuke probleem oli selles, et ta nägi välja, nagu oleks mu sõnad teda tõepoolest riivanud ja haiget teinud. Ta silmades oli valu. Ta proovis mulle veel midagi öelda, kuid ma lihtsalt lükkasin ta eemale ja kõndisin minema.

Ning nüüd oli mu südames valu.
Sa armastad teda, rumal plika. Ja tema armastab sind. Miks sellest nii raske on aru saada?
Kuid tema flirtimine ei andnud mulle rahu.

Ja siin ta jälle on.
Cameroni nimi välgatas mu telefonil, kuid ma ei kavatsenud vastu võtta.
Tegelikult oleks see hea idee, teeme talle suure telefoniarve. Mm..

Ta lõpetas helistamise ja ma hetkeks arvasin, et saan rahu. Siis aga saabus sõnum ja ma lihtsalt huvi pärast lugesin seda.
"Kus sa oled, Rox? Ma muretsen su pärast .. kuule, see polnud üldse see, mida sa arvasid. Kas sa tõepoolest arvasid, et ta meeldib mulle? Ole nüüd. Sa ju tead, kes mulle meeldib .. keda ma armastan. Sa ju tead. Palun, tule tagasi."

Kustutasin vihaselt sõnumi ära, tundes peale seda äkilist süülainet ning kahtlast nõrkust.
Miks ta mängib mu tunnetega, kui ma armastan teda? Ta ei tohi nii teha .. ta ju teab, et ei ole kuudki möödunud minu ja Liami lahkuminekust.


Cameroni piinarikas nägu tuli taas mu silme ette ning ma jäin mõtlema, ega ma talle tõepoolest haiget ei teinud.
Muidugi on võimalik ka valu teeselda, kuid teeselda valu silmades...
Mu süda põksatas valusalt, kui ma mõtlesin, et teeksin haiget sellele, keda armastasin.

Kui ma võisingi Cami peale vihane olla, siis minu igatsus ta järele oli suurem. Selle nädalakese jooksul hakkas ta mulle liiga palju tähendama, et ma nüüd lihtsalt võimalusel minna laseks.
Unusta ära, Rox. Lihtsalt tee seda, mida süda käsib.


***

 Ma leidsin ta tõepoolest hotellitoast.
Uksekõlksatus sundis teda pead kergitama. Ta nägi pisaraid mu silmis, tõusis ning hakkas ettevaatlikult minu poole tulema; justkui kartuses, et ma lükkan ta taas eemale.

Ja siis, kui ma nägin tema silmis seda hoolivust ja ka .. valu; valu, mida mida just mina põhjustanud olin; sain ma aru, kui loll ma olin olnud. Ma olin tõesti arvanud, et üksainus süütu flirt võis murda seda, mida ta tundis minu vastu .. armastust.

"Ära nuta, palun," sosistas ta mulle kõrva.
Ta oli jõudnud minuni liigagi kiiresti ning ma ei jõudnudki veel avastada, et ma nutan.
Cam võttis mu näo õrnalt käte vahele ning pühkis pöidlatega pisaraid, mida tundus vähemaks jäävat.
Ta tahtis tõenäoliselt midagi öelda, kuid minu vabandused olid tähtsamad.

"Mu-mul .. on .. ka-kahju, Cam-my," kokutasin talle nuuksete tõttu.
Ta vaatas mulle otse silma ja ma nägin, et siiras armastus, mida olin näinud varem, oli endiselt seal.
Ta suudles kõigepealt mu laupa, siis mu lauge, põski - et peatada pisarad, mida enam polnudki nii palju - ning jõudis huulteni.

See oli moment, kui hakkas põlema tuli. Ma võisin endiselt olla kurb, kuid mu keha ihales juba midagi muud. Cameroni kuumad huuled saatsid ajju signaale, et ta pole juba ammu saanud maitsta minu keha. Minu omad tegid seda samuti. Meie põletav kirg nõudis kiirelt lahendust.

***

Mu sõrmed klammerdusid teki külge ning ma hammustasin huulde.
Kas ma tõepoolest langen jälle selle lõksu?

Pöörasin pead, et nähes endast paari cm kaugusel Cammy armsat nägu. Ta magas endiselt.
Lükkasin teki pealt ja libistasin jalad vaikselt põrandale. Haarasin esimese ettejuhtuva riideeseme - milleks osutus Cammy sinine särk -, ja läksin vannituppa.

Vaatasin peeglisse ja avastasin enda üllatuseks, et mu huuled on kaardunud õnnelikuks naeratuseks. Mõeldes oma kahtlevaid mõtteid, ei arvanud ma tõesti, et tegelikult olen õnnelik.

Tõsi oli, et kahtlusele jäi mu peas juba üpris vähe ruumi. Ma kahtlesin vähe, et Cameron mängib minuga. Ainult et täielikuks kinnituseks pidanuks ma seda tema käest küsima ja ma kartsin teda solvata ja haiget teha.
Sest kui ta ei ole mängur, teevad talle mu kahtlused haiget.

Kuid kas ma olin valmis riskima taaskordse haigetsaamisega pelgalt selle jaoks, et olla õnnelik see hetk?
Vastus oli tolleks hetkeks ilmselge, sest vana usaldav ja heatahtlik Roxy oli tõepoolest tagasi. Ta leidis, et natuke usaldust kuluks ära. Ning kui seda usaldust kinnitab armastus Cameroni silmist, siis  see on tõsi.

Siis tuli mulle midagi meelde.
Miks ma seda ometi varem ei märganud, rumal tüdruk?
Kui ma vaatasin Liami silmadesse ..  seal ju polnud seda, kas pole? Kuidas oli võimalik, et ma polnud seda märganud? Tõepoolest.

Vaadates Liami silmadesse, võisid sa sealt leida iha, rahulduse - et tal oli õnnestunud jälle uus mänguasi saada -, kuid mitte kunagi armastust.
Kas ma tõesti olin temasse nii väga armunud, et ei märganud seda?
Oh.
Lasin pea norgu.

"Kas sa oled endiselt kurb?" küsis Cameron vaikselt.
Tal oli õnnestunud jälle märkamatult mu lähedale tulla - ma peaks tõepoolest tähelepanelikumaks muutuma - ning tema äkiline puudutus pani mind õhku ahmima.
Ta käed lukustusid mu seljal ning ma proovisin taastada oma hingamise. Kui see algul oligi tingitud äkilisusest, siis nüüd põhjustas seda elekter, mida tema puudutused minus tekitasid.

Ma naeratasin talle ning raputasin pead.
"Sa tundusid kuidagi mõttes olevat," lausus ta murelikult ning otsis mu silmist seletust.
Piidlesin tema omi samuti ning leidsin neis mure tagant kinnitust oma sõnadele.
Ma ei kavatsenud talle rääkida kahtlustest ega üldse millestki. Ma ei tahtnud üldse rääkida. Sest ma äkki avastasin, et mu huuled võiksid olla hõivatud millegi palju paremaga.

Selle pärast pakkusin talle hoopis: "See võib kõlada mitteminulikult ,aga ma mõtlesin, et äkki sa tahaksid liituda minuga, kui ma hommikust dušši võtan?"
Kui tal oligi mingi kahtlus veel, siis see kadus.

Ta tõstis mu õhku, ma lukustasin oma jalad ta puusadel ning ta viis meid hommikust duši võtma. Otse riietes. Need küll kadusid ruttu...

***

Ma tundsin, kui erinev see oli. Olla Cameroniga oli hoopis teine tunne, kui olla Liamiga. Meie suhtes leidus õrnust, hoolivust, .. armastust. See kõik oli nii erinev. Ma küll kartsin endiselt, kuid seda oli juba jäänud vaid 0,1% lähedale.

Nädal Jaapanis - isegi kui see ei läinud üldsegi nii, nagu plaanitud oli - möödus veelgi suurepärasemalt. Ma poleks tegelikult arvanud, et saaksin veel millelegi pühenduda nii väga kui tantsimisele. Aga me kõik teeme vigu, eks ole?

Ainuke probleem oli selles, et see oli meie viimane päev Jaapanis. Ning see tekitas sellise tunde, et muinasjutt on läbi.

(Pildid: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/Never%20Fall%20for%20a%20Player/?action=view&current=81e430b2.pbw&ps=1&t=1341701102)

07.07.12

Skinny Love (MOA II) #28: Kõik on nüüd teistmoodi

Iga aasta on millegi uue algus. Õpilastele on ka uus õppeaasta uus algus. Kui aga sa äkki muutud gümnasistiks, siis on see veel teistsugusem kui järjekordne põhikooli aasta.

Mina näiteks otsustasin juuksed lühemaks lõigata. Minu pihani ulatuvad juuksed on nüüd õlgadeni! Tüdrukud sellest eriti vaimustuses ei olnud, kuna nad alati kadestasid mu pikki juukseid ega saanud aru, kuidas saab pikkadest juustest ära tüdineda. Mina lohutasin neid sellega, et küll nad varsti jälle pikad on.

Jason otsustas, et ta peab nüüd olema veidi pidulikum. Kui ta reedel kooli ilmus, siis oli tal seljas tema tavaliste mustade pluuside asemel valge T-särk ja pintsak. Ma pidin suu kinni panema, et mitte ilastama hakata, sest c'mon, kui sul on silme ees selline sixpack, siis sa tõenäoliselt tõesti vastu panna ei suuda.
Ma nimetasin teda nüüd meelitavalt võrgutavaks.

Ning kui ta päev enne seda spordipäeval sprintides minu poole vaatas - sekundiks küll - tundus see olevat .. midagi jumalikku.
Oh. Jah, see on tõepoolest liiga lapsik. OMG, ta vaatas mu poole! Haletsusväärne.

Midagi muutus veel. Vaadake, jah, ma tõesti endiselt armastasin Jasonit .. ma olin hull ta järele, jah. Tüdrukud pidid üha rohkem mu poole suskama ning tegelikult käis see mulle endale samuti närvidele, et ma ei suutnud temale mitte mõelda. Iga päev üha rohkem.

Kuid .. keegi oli veel. Mitte midagi erilist küll. Ma ei saa öelda, et ma oleksin jälle armunud - vist mitte. Ma ei saanud üldsegi kindel olla, et on võimalik olla armunud kahte inimesse korraga. Kuid midagi oli. Meeldivus, kiindumus, crush? Ma ei tea. Ent mitte kunagi enam ei vaadanud ma Jake Evansit kui lihtsalt klassikaaslast.

Tal oli välimust. Ta oli ilus, veetlev, tark .. ning samal ajal nii erinev Jasonist. Kui Jason oli "salapärane kutt", siis Jake oli .. noh, teda võis pmst nimetada klassi hingeks, vähemalt üheks neist. Ta oli otsekohe Cyle'i gängis. Ning see polnud üldse tore. Sest see seltskond koosnes enamuses playboydest ja cheerleaderitest ning me kõik teame, mis sellega kaasas käib.

Nii et kui ma ka lubasin endale elu sees mitte armuda mängurisse, siis jah .. seda ma siiski tegin. Aga samas .. nii palju kui ma Jake'i eraldi jälgisin, kui kedagi teist tema seltskonnast lähedal ei olnud, siis tundus ta täiesti teistsugune. Ta tundus .. eemalolev, eksinud? Seda rohkem meenutas ta mulle Jasonit. Ja see hirmutas mind.

Ka Jason tundus olevat leidnud endale .. uue silmarõõmu. Okei, võib-olla ma pingutan üle. Ma tunnistan täiesti ausalt üles, et olen armukadetseja tüüpi - jah, tõepoolest, ise tohin armuda kellesegi teisse ja temal ei luba. Tobe. Rumal. Egoistlik.

Selleks kellekski osutus Analeigh. Jah, ta võis olla minust parem. Ta oli ilusam, targem .. ta ei esitanud valesid küsimusi. Selles suhtes, et Jason ei pidanud talle kogu aeg midagi rääkima. Ma ei tahaks öelda, et Analeigh oli kerglane, õigem oleks tõenäoliselt öelda liiga flirt.


Muidugi ei veetnud ta aega ainult Jasoni seltsis, see on kõigest minu tobe armukadedus. Ta flirtis kõikide poistega .. va. Cyle'i seltskonnaga.
Vähemalt mingi positiivsus.

Lihtsalt .. jah, miks ma teda vihkasin - see ei kestnud küll kaua, kuid siiski -, oli tõenäoliselt see, et Jason .. ei tundunud, et talle oleks see kõik vastumeelne.
See ei olnud nagu minu puhul: niipea kui ta minust msnis - veel üks asi, mis mind häiris, et nad rääkisid päriselus erinevalt minust ja temast - tüdines, ütles ta, et on eemal või mida iganes, .. ja Analeigh'ga olid nad koos suht palju.
See häiris.

Ma arvan, et ma lihtsalt kadestasin teda sellepärast, et ta ei olnud vastumeelne. Et ta tundus pealetükkiv - selle eest "vihkasid" teda kõik lennu tüdrukud -, aga nad ei käskinud tal ära minna. Nad ei ignoreerinud teda. Nad olid temaga.
Ning tundus ka, et ta läheb Jasonile palju paremini peale kui mina...
See tegi haiget.

Minu tuju isegi ei parandanud see, et ta vaatas mind üha enam ja mina õppisin ära talle vastu naeratamise .. sest pilgud on üks ja kellegi teisega rääkimine on teine.
Vahepeal oli isegi tunne, et suvel juhtunud vestlust polekski kunagi olnud.

Me jäime endiselt sama võõraks kui aasta tagasi. Ma küll tean .. asju ja põhjusi, aga see ei muuda meie olukorda. Mina olen endiselt see tüdruk, kes armastab teda kogu oma olemasoluga, ja tema see kutt, kes teeb nägu, et ei tea sellest midagi.
Kui romantiline.

Samas .. aeg-ajalt ta jälle tegi midagi, mis pani mind taas uskuma, et ma ei ole tema jaoks tühi koht. Kui ma äkki tema poole vaatan ja avastan teda minu jalgu piidlemast, siis jah, see teeb tuju paremaks. Või kui ta üks moment räägib Analeigh'ga ja järgmine on juba garderoobivahe keskel, pelgalt selleks, et ma peaks teda möönaminnes riivama, siis ma ei tea...

Muidugi leidis ta aega ka minuga rääkimiseks. Kodustest töödest näiteks, on ju põnev teema?
Kuid see, mis oli varem, oli läinud. Säde meie vahel oli tuhmunud kui mitte kustunud täielikult.

***

Jason

See on täiesti masendav. Ma vihkan seda. Ma vihkan oma elu. Ei .. ma vihkan ennast.
Muidugi ei ole ma väärt seda, et mind keegi armastaks. Ma teen haiget tüdrukule, kes armastab mind kogu südamega, ja lihtsalt sellepärast, et ma olen selline argpüks.

Selles suhtes, et ma tegelikult tahtsin vist Caroline'i säästa. Zacki eest. Ma ei tahtnud, et Zack saaks teada, kui palju Caro mulle tähendab. Sest ma ei olnud kindel, mida see värdjas võis temaga sel puhul teha. Tema oma egoismiga ei peatuks millegi ees.
Ainult et viis, kuidas ma oma "kaitset" teostasin on suht .. julm? Südantmurdev pigem.

Analeigh oli hea valik sellepärast, et ta ei võtnud oma flirtimist teistega liiga tõsiselt. See polnudki tema jaoks muu kui süütu flirt.
Ainult et ma nägin väga hästi Caro silmist, kui laastavalt see "süütu flirt" talle mõjus. Ma kartsin, et ta võib mingi hetk murduda.

Ta oli tugev tüdruk, seda küll - kes muidu ikka minusugust idiooti oleks nõus ootama? -, kuid sa ei saa olla kaua aega tugev, kui rünnakut ei peatata. Minu puhul oli rünnak Analeigh'ga flirtimine, mille tegelik mõte oli näidata hoopis Zackile, et Caroline ei huvita mind, kuid mina oma põhimõtetega unustasin täiesti ära ka teised pealtvaatajad.

Oh.
Ma proovisin küll talle endiselt näidata, et ma hoolin temast ja et ta ei ole mu jaoks mittekeegi, kuid kui palju sa sellest uskuma jääd, kui tegevus näitab midagi enamat?
Ja probleem oligi selles, et ka tema tundus ennast "lohutavat" kellegi teisega.

Jake Evans. Ta alles tuli linna, kuid tuli välja, et temalgi on kogemust maffias. Nii et Zack võttis ta meie juurde. Vähe sellest - möödus natuke aega ja ta oli juba ühe haru juhataja.
Kõigepealt ta röövib mult mu tüdruku, siis ta hakkab juba siin kamandama ka .. tore. Minu tüdruku, tõesti?

Kui masendav see on.
Ma igatsesin teda. Ma igatsesin seda, kuidas me temaga rääkisime. Ma igatsesin seda, kuidas ainult tema suutis minust aru saada. Kuidas ainult tema suutis maffiaelu paremaks teha - varem ma arvasin, et see ei ole võimalik.

Ja mis ma talle vastu andsin? Valu, pisarad ja ignoreerimise.
Ühesõnaga jah, tundus, et mu elu läks üha hullemaks.

(Pildid: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/Kaugenemine/?action=view&current=08358797.pbw&ps=1&t=1341658317)