30.03.12

MOA #9: Meie vestlused on hindamatud



"Hei,"
Paar tundi pausi, mis tekitab minus viha. Kas tõesti on nii raske vastata w?
Tegelen kõrvaliste asjadega, proovides edutult temalt mõtteid eemale saada. See ei õnnestu kunagi.
Panen muusika valjemaks, lootuses, et see summutab mu mõtted. Veidi isegi aitas.
Möödus paar tundi, mille jooksul ma lugesin, kuulasin muusikat. Ning siis hakkas mu msni aken vilkuma.

Kui tore.

"ommik,"
Ja mis ma sulle nüüd ütlema peaks? Ma kirjutasin sulle 2 tundi ja 25 minutit tagasi ning sa nüüd tuimalt kirjutad mulle "ommik". Isegi kui praegu on õhtu, aga olgu peale, sa oled ju Jason. "Mis teed siis?"

"Pean asju homseks pakkima,-" Jason sõidab Malaisiasse homme. Tahate teada, kust tean? Irw, kui sa oled õigel ajal õiges kohas kuuled sa õiget asja, mida sa võib-olla tegelikult poleks pidanud kuulma, aga vahet pole. "- ja äri ajan,"
See kõlab huvitavamalt. "Te lähete kogu nädalavahetuseks, eks?" Küsimus esimesele vastusele oli kirjutatud enne, kui  ma märkasin seda äriasja. "Ja ohhoo, mis äri?"

"Jah," Hetkeks näitas msn, et ta kirjutab, kuid siis kadus kirje ära.
10 sekundit, 20 sekundit, minut, kaks. Oh, jumal küll. "Mis äri sa ajad siis?" kirjutasin põikpäiselt, kuigi oleksin ju võinud ära tabada või vähemalt arvata tema järgmise lause.

"Ei ütle..." Kolm punkti lõpus on mitmetähenduslikud.
Miks sa siiski ei võiks? Ah, vahet pole. "Aih, kindlasti midagi kriminaalset," oli kirjutatud täiesti irooniliselt ja pigem naljaga mõeldud. Kuid tema järgmine vastus sundis mind tõsiseks: "Kuidas võtta,"

Huuh, võta rahulikult, see ei olnud tõega mõeldud .. eks? *Oleks ma seda tol momendil vaid teadnud, haha* "Okei. Aga seda et mis valikaine sa võtad järgmine aasta?"

"Multimeedia,"
"Miks sa esperantot ei taha? Sul tuleb ju päris hästi välja?"

"Eih, kindlasti mitte,"
"Miks?"

"Ütleme nii, et pinge on liiga suur. Ja ma olen alati kuskil maha jäänud, nii et lagi tuleb kiiresti ette, kui nii öelda saab."
"Mm .. no olgu. Aga multimeedia tundub huvitav,"
"
"Ei soovita," Ütle mulle ei ja ma tulen pelgalt sellepärast, et sa seda ütlesid.
"Miks mitte?"

"See on suht raske lihtsurelikele,"
Lihtsurelikele? You must be f-ing kidding me. Ära palun tuleta mulle seda üleloomuliku olendi asja meelde... Või siiski- "Sa oled siis mingi üleloomulik olend w? :D"

"Võib ka nii öelda,"
Mu jumal küll, miks sa seda mulle teed? Suur irve oli mu näol vaid sellepärast, et ta ütles mulle just seda, mida ma tahtsin temalt kuulda. Ja oleme ausad, mitte just iga poiss poleks sellest lausest õigesti aru saanud (loe: Jason võis seda seostada "Videvikuga" ning teadis, et ma tahtsin seda; teine oleks kirjutanud "WTF?" ja ma peaks talle seda lahti seletama. That's why I like him.) Igatahes, kuskil tagasi vestluses: "Ma mõtlesin multimeedia peale, kui päris aus olla. Mulle ei meeldi ülejäänud valikud,"

"Inglise ärikeel? Majandus, esperanto?"
Hey, chill out. Miks sa ei taha, et ma tuleks sinna? "Ärinaine ei ole minu plaan, eks ole,"

"Tegelt ka. Multimeedia on nagu programmeerimine. Vajab sitaks loogilist mõtlemist,"
"Ma võin ette kujutada,"

"Kas sa reaalselt tahaksid seda?"
Mu süda hakkas puperdama justkui oleks ta mulle pakkunud ma ei tea mida. "Mida sa sellega öelda tahad?"

"Noh, tead küll. Multimeedia. See ON raske,"
"Ära muretse, ma saan hakkama. Ausalt :)"

"Ohjah. Sind on raske midagi mitte tegema veenda,"
"On,"

Ühel hetkel kiskus teema füüsika peale ja me asusime vaidlema, kas meie füüsikaõpetaja sobib õpetamiseks või mitte.

"Nii palju, kui ma teda kuulata viitsin, saan ma kõigest aru. Aga ma lihtsalt ei viitsi kuulata,"
"Dude, kes meist viitsiks?"

"No aga siis ei ole õpsi süü ju,"
"Aga ta peaks hoidma klassis korda. Meil on nagu mingi kanaturg seal, tõepoolest,"

"Kui te-" Wow, you serious? Sina oled meil muidugi inglike, "-hoiaks ennast kontrolli all, siis ei peaks tema selle pärast muretsema. Sa ei taha ju mulle väita, et see on võimude süü, kui sa kuskil linnas laamendad?"

"Nojaa. Aga siis ongi KOGU klass süüdi,"
"Ongi KOGU klass ju. Kui sa kunagi viitsid klassis ringi vaadata ja mõelda, miks midagi toimub-"

Ta jäi edasi kirjutama, kuid ma lisasin vahele: "Selles suhtes, et nimeta vähemalt üks inimene, kes meie füüsikat ei sega,"

"Kui sul oleks see kolmas silm-" midaiganes ta selles kohas ka mõtles "-siis sa saaks aru, miks nad nii teevad. Ning saaksid ka aru, et õpetaja pole süüdi,"


"Seda küll. Aga ikkagist."
"Mina,"

Ah? Aa.. "Kui egoistlik,"
"Vabandust. Tegelt ma vist segan. Aga püsin füüsika lainel siiski,"

Jaa, muidugi. "Ma mäletan küll. Kui te Craigiga mingit muusikat meile laskma hakkasite,"
"xD Jajaa, seda ma mäletan. See oli .. ma lihtsalt tahtsin talle uut lugu kuulata lasta,"

"Jaajaa, räägi-räägi,"
"Aga kle, ma vist pean magama hakkama minema. Mul mata homme ju."

"Oh, õigus jah. Davai, ma ei hoia sind kauem kinni siis. Ööd :)"
"Ööd,"

20.03.12

MOA #8: Meie vahel on keemiat .. ja konn

"Nagu mis mõttes? Teie lähete sinna ja vähe sellest, et ma pean ilma pinginaabrita olema, ei ole mul silmade puhkuseks ka kedagi." Ristasin käed ja prunditasin huuli.
"Mnjaa. Tuleb ära kannatada. Ainult kaks tundi," Chantal proovis mind endiselt veenda, et see, et tema, Jason, Jeremy ja Phil lähevad järgmisel esmaspäeval keemialaborisse paariks tunniks, on täiesti talutav.

Iseenesest oli ju see täiesti okei. Täiesti normaalsele inimesele tõesti. Mina ei olnud normaalne. Ma pidin nägema Jasonit nii tihti kui võimalik ning kui ta mult "ära röövitakse", olen ma pehmelt öeldes ärritunud.

Urisesin vaikselt omaette ja jätkasin ülesannete tegemist. Vaatamata sellele, et oli juba juuni, oli väljas endiselt soe ning päike pimestas kõiki klassis.
Vari langes me lauale, see sundis meid silmi tõstma.

"Serioux, te lähete järgmine nädal sinna laborisse, eks ole. Ma mõtlesin, et äkki Forbz tuleks ka teiega kaasa. Muidu sul hakkab igav või midagi, sa oled ainuke tüdruk seal ju. Mis sa arvad, Forbz?"
"Ma arvan, et see oleks väga tore,"
"Siis me oleme kokku leppinud," ja ta läks teiste töid vaatama.

"Nüüd ütle mulle, palun, kas ta kuulis seda kõike?" küsisin ma enne, kui Chan üldse reageeridagi jõudis.
"Irw .. ma ei usu. See oli siiski tema idee,"

"Mida iganes. Mulle meeldib see idee,"
"Kellele see ei meeldiks?"

***

"Tal oli lihtsalt nii äge nägu peas, ma ei saa,"
"Shh, ära unusta, et nad on otse meie taga, ning sa ei oleks just kõige õnnelikum, kui nad teada saaks,"

* Kui prohvetlik oli Chantal siis olnud. *

Me kõndisime ees, poisid otse meie järel.
"Nagu meie turvamehed," sosistasin Chatalile ja me naersime taas - poisid meie taga võisid meid õigustatult juba segasteks pidada.

Ega nad vist väga mööda ei panekski.

***

Laboris oli äge. Me jagunesime kohe paarideks - või kolmeseks grupiks, sest Jason ei tahtnud ilmselgelt üksi olla.

Me küll ei rääkinud temaga seal teab kui palju, kuid naljakas oli, kuidas ta "kogemata" minu kõrval oli. Kas siis, kui me tõmbekappi reaktiivid asetasime, või kui ma toetasin end lauale, kuulates juhendajat, ja ta niisama möödaminnes sealsamas seisis, minust kõigest 20 cm kaugusel.

Kui armas.
"Teie vahel on keemiat," lausus Chan mulle, kui me taas paaris katseid tegime.

"Sõna otseses mõttes, kas pole,"
"Mu idee oli selles, et me peame selle keemia ära võtma, ja te saate kahekesi olla," selgitas Chan.

"Oh, ära sa parem räägigi. Ma ei saa endiselt aru, mida ma veel tegema pean, et ta midagi teeks,"
"Võib-olla ei ole ta piisavalt julge?"

"Tahad, et ma ise ta välja kutsuks? See on nii .. mittetraditsiooniline,"
"Mittetraditsiooniline, mis? Me elame 21. sajandil, kus tüdruk võib poisi esimesena välja kutsuda."

"Seda küll. Aga ma arvan ikkagi, et poiss peab esimese sammu tegema. Ma olen enda arust talle niigi piisavalt märku andnud, et temast huvitunud olen,"

"Huvitunud?" küsis Chan kiusavalt.
"Ma praegu kallan kokku kaks eriti ohtlikut asja kokku, et näidata sulle, mida ma mõtlesin,"

"Kuni surm meid lahutab?" naeris Chantal, teenides sellega pilgu poistelt.
"Tšš. Nad arvavad niigi, et me oleme segased."

"Tahad väita vastupidist?"
"Ei, aga .. avalikult nüüd ka ei hakka seda kuulutama,"

"Mis ajast sind huvitab nende arvamus?"
"Ei huvitagi. Nende oma. Tema oma huvitab küll."

***

"See oli nii lõbus," jagasime Chantaliga endiselt muljeid, kuigi möödunud oli juba tund ja me istusime esperantos.
"Oli küll jah. Sul eriti," Chan liigutas kulme üles-alla justkui oleks juhtunud ma-ei-tea-mis.

Pööritasin veidi silmi ja proovisin kuulata, millest Cyle ja Simon rääkisid. Palju mul kuulda ei õnnestunud, kuna helises tund ja algas tund.

***

"Ou, kellelgi roosat markerit on?" karjus Cyle järsku üle klassi. Ega keegi tegelikult eriti ei imestanudki, kuna tema puhul oli see tavaline.
Sage viskas talle markeri, kuid paari hetke pärast kuulsime kõik, et see on pooltühi.

Ohkasin vaikselt, urgitsesin pinalist selle õnnetu roosa markeri ning sirutasin end üle laua, üle Jasoni laua, tundes end - vabandust, aga ma siiski pean selle ära mainima - kassina, kes end peale pikka uinakut välja sirutab.

* Ei tea, kas olen seda juba maininud, aga see oli see esperanto klass, kus meil oli vaid kaks pikka pingirida ning saatuse tahtel istusin mina Jasoni kõrval. *

Poiss põrnitses mind hetke üllatunult (ilmselt ei ole ta iga päev kokku puutunud üle laua välja sirutavate tüdrukutega).
"Ma tänan," ütles Cyle, kui oli markeri enda kätte saanud.

Varsti olid mul töövihikuharjutused tehtud ja ma piilusin Chantali poole, kellel olid need valmis juba 5 minutit tagasi. Chantal tegeles sellega, millega ta tol ajal vabal ajal tegeles - voltis igast võimalikust materjali origami-konna. Need olid lõbusad, kuna hüppasid ringi ka, kui sa neile õigesse kohta "sabakese" voltida oskasid.

Konnake oli lõpusirgel ning Chan tahtis seda katsetama hakata. Oojaa, katsetada, muidugi. Ei tea, mis tal plaanis oli - hiljem ta küll väitis, et see oli rohkem katse "kui kaugele hüppab konn" -, aga igatahes, vajutas ta õnnetule loomale ja see hüppas üle minu laua otse Jasoni vihikusse.

Tahtsin pead vastu lauda peksta - ka võimalus, oleks vähemalt 150 kilokalorit tunnis põletanud - ning võin kihla vedada, et mu põsed olid ebanormaalselt roosad, kui Jason muigava pilgu meie poole heitis ning konna mulle ulatas.

"Sorry," pomisesin rohkem endale kui talle, aga vähemalt oli see öeldud.
"Chantal," sisistasin seejärel.

"No vabandust. Pidin ju kontrollima, kui kaugele see elajas hüppab."- mis ma teile ütlesin - "Ning muidugi see ka, et see oli teie heaks tehtud. Iseasi, kui palju tema sellele pihta sai."
Pööritasin silmi. "Meie heaks?"

"Lisaks sellele, et see oli talle märge, et meil on siin temast huvitunud tüdruk, on see konn nüüd ka temaga läbi immutatud, täpselt nagu sinu markergi. Tahad endale jätta?" ning Chantalile omase armsusega sirutas ta selle konna minu poole.
Pilgutasin kiiresti tema poole silmi, proovides aru saada, mida ma rohkem tahtsin - kas talle virutada ja "see elajas" puruks rebida või .. panna loomake toas riiulile.

Pigem õnneks said ka ülejäänud oma harjutused välja ning me asusime neid kontrollime, nii et ma ei pidanud enam sellele mõtlema.


11.03.12

MOA #7: Ta ütles mida?

"I love the way you are
It's who I am
Don't have to try hard
We always say
Say it like it is
And the truth
Is that I really mi-I-iss
"

"Caroline," pomises Chan tüdinult mu kõrvalt.
"Oh .. sorry," vastasin täiesti siiralt, kuna unustasin ära, et olen koolis. Uppudes muusikasse, hell yeah.

Ning siis sealt tuli tema.
"Sa võid mulle tänulik olla," naeratas Chan. "Tema ei peaks seda kuulma, mis?"

"Hehe," irvitasin talle vastu. "Ta kuulis juba kord, et on mu üleloomulik olend, see poleks enam nii hull."
"Tšš,"

Pööritasin silmi ja pöörasin silmad tagasi raamatusse. Kerge vari langes mu peale, sundides silmi kergitama.
Ohsa.. Võtsin koti eest ja ta võttis mu kõrval istet.

Mulle kohe täiega meeldib, et meil on üks pink per klass.
"Aitäh," ütles ta siis äkki.

Tegelt? Sa hämmastad mind. "Palun," laususin vaikselt, lai naeratus üle näo. Teadsin, et ka Chantal muigab mu kõrval.
Ning "aitäh"? See on veel küsimärgi all, kes keda tänama peab, if you know what I mean ;)

***

"A freak of nature
Stuck in reality
I don't fit the picture
I'm not what you want me to be
Sorry

Under the radar

Out of the system
Caught in the spotlight
That's my existence

You want me to change but all I feel is

Strange
Strange
"

Seekord laulsin vaiksemalt, kuna mu lauluhääl polnud just kõige parem, ning pealegi, iga hetk võis keegi klassi sisse astuda. Parajasti oli söögivahetud.
Uks kompsatas, andes märku kellegi sissetulekust. Ei vaevunud kontrollima, vaid jäin kohe vait.

"Hei," kuulsin paari hetke pärast läbi muusika, sest erinevalt suurest osast inimestest ei meeldinud mulle kuulata muusikat, mis summutaks ka III maailmasõja mu ümber. Ning tänu sellele tundsin ma koheselt ära selle hääle, mis minuga kõneles.
Ahah. Monoloogid on toredad asjad, mis? "Hei," sõnasin lõpuks, eemaldades ühe klapi kõrvast (kuna see poiss mu kõrval ei jäänud tavaliselt väga kauaks mu kõrvale)

"Meil on homme ajas töö, eks?"
"On,"

"Kas meil tuleb kogu II maailmasõja peale töö?"
"Peaks küll olema." Mõtlesin hetkeks järele. "Paragrahvid 10-14, kui ma ei eksi. Oota, ma vaatan järele parem."

Tõstsin põrandalt oma koti ning kaevusin sellesse paariks minutiks, kuna seal oli lihtsalt nii palju asju, mis kõik olid veel segamini ka. Lõpuks leidsin sealt oma ajalooõpiku ning avasin selle, lehitsedes õigete lehekülgedeni. Kogu selle aja tajusin endal Jasoni pilku.

"Nii, mis meil siin on..." laususin pigem endale kui talle.
"Kas ainult 14 või 14a ka?"

Lehitsesin taas paar lehte edasi, otsides nõutud peatükke. "14a-d ei ole me võtnud ju... Siis ei tohiks tulla,"
"Ok," Tundus, nagu mõtleks ta millegi üle järele - mille? "Sinu süü, kui tuleb,"

Lõin käega. "Siis saan ise karistada ju,"
Ta tõusis püsti. "Mitte ainult õpetaja käest," lausus ta saladuslikult.

Dirty-minded? Um .. mina, jah. Tema .. küsimärgi all. "Oota, mis asja?"
"Unustas ära," lausus ta naerdes. Polnuks seda naeru, oleks ma seda võtnud temalikult tüdinult - aka "palun, Caroline, kas sa võiksid mu nüüd rahule jätta?"

Ja mida ma nüüd mõtlema peaks? "Ma kontrollin järele," sõnasin valjult.
Seejärel tippisin kiiresti sõnumi paralleelklassiõele.

"Ahhaa. 14a tuleb siiski..."
"Nojah, ega's siis midagi,"

Ja nii me unustasime oma varase teema. Saatsin poisile ühe pilgu, justkui proovides tema silmadest midagi välja lugeda, kuid kostis järjekordne tümpsatus ning keegi järgmine astus klassi, andmata meile õigupoolest aegagi veel paar sõna vahetada.
Ja nii on alati.

***

"Head aega!" lausus meie mate õpetaja, asudes seejärel tahvlit puhastama.
Esimesed kiired inimesed hüppasid juba elu eest astmetelt maha, uksest välja. Auditoorium on siiski tore.

Tol päeval mul siiski kiiret polnud, nii et panin asjad aeglaselt kotti, jälgides seda üht inimest. Tegelikult ma imestasin, et ta endiselt klassis oli, kuna tavaliselt kuulus ta nende hulka, kes klassist esimesena väljuvad.

Seekord aga liikus ta aeglaselt treppidest alla ning jäi esimese rea ees seisma. Kergitasin kulmu, piieldes veidi ringi. Zack oli läinud, Mark ja Dean samuti, for f's sake, keda ta siis ootab?
Hoidsin kogu aja silmad temal, lõpetades üsna varsti kotipakkimise. Jõudsin aga astuda vaid ühe sammu, kui keegi mu käsivarrest haaras.

"Sa lased end ikka päris kaua oodata, Caro," sosistas Cassie mulle kõrva.
"Nii et ma ei ole ainuke, kes märkas?"

"Ei, sa ei ole ainuke," sosistas Chantal Cassie tagant.
"Mine nüüd, nii kaua ei tohi end oodata lasta," Cassie lükkas mind kergelt.

Irvitasin, kuid mu naeratus kustus, kui - kuradi pärast, millal, miks ja kuidas?! - vaatasin taas esimest rida ja ta oli läinud.
Tõsiselt. Sellest poisist ei saa ma kunagi sotti.

Laskmata end sellest heidutada - kes teab, äkki ta ei taha mu sõbrannade ees rääkida? Nad on niigi liiga tähelepanelikud iga tema sammu suhtes - kiirustasin garderoobi riidesse panema, ta oli seal, siis tema järel koolist välja.

Muidugi oli ta teadlik, et ma olen tema taga. Ning õigupoolest oleks ju võinud ümber pöörata ning oma asjad ära rääkida, aga .. kas meile kõigile siis see lihtsalt tundus?