27.07.11

Открой моё сердце #30: According to plan

"Ma... mida?" Tundus, nagu Jason ei oleks vahepeal endale üldse midagi teadvustanud.
"Kus sa siis töötad?" küsisin ma, püsides rahulikult. Kui hull saab see ikka olla?
"Ma... ma .. ei saa öelda,"
"Miks?"
"Sest see... kinnine äri,"
"Narko, bordell jne?"
"Kas see oli sarkasm?"
"Ei,"
"See .. ei ole nii. See on lihtsalt kinnine äri."
"Kas sa juhid seda või..?"
"Või,"
"Mida sa siis teed? Ei, palun ära vaata mind ma-ei-saa-öelda-pilguga."
"Täidan käske, mis mul kästakse teha," andis ta pisut järele.
"Ja mida sul kästakse?"
"No.. pmst, ma olen suht kuller ikkagi. Kord viin kedagi kohale, kord midagi..."
"Kus?"
"Ma... kas ma võin vastamata jätta?"
Kiristasin vaikselt  hambaid. "Ma lootsin, et saladused meie vahel on läbi,"
"Või kas on?"
Pöörasin end ehmunult ümber, poisist eemale.
Mida see veel tähendas? Kas ta..? Ei, ta ju ei saa.
"Hei, rahu,"
Jason oli vaikselt mu selja taha tulnud, pani käed mu seljale ja suudles õrnalt mu õlga, liikudes aeglaselt kaela poole.
Kallutasin kaela. "Sorry, ma tean, et meil on endiselt mingid saladused... Ma lihtsalt..."
"Ššš... Sa ei pea nii palju rääkima kogu aeg,"
Muigasin ja pöörasin end täielikult poisi poole, et teda kallistada. Lihtsalt kallistada. Tunda tema soojust ja hoolimist...
Tema käed pitsitasid tugevamini mu taljet.
"Ma armastan sind," sosistasin tema rinna vastas.
"Ma hoolin sinust. Väga." vastas ta.
"Kuid ei armasta," ohkasin ma, kuid ei lasknud temast lahti.
"Anna andeks. Ma lihtsalt ei taha sulle valetada. Sa meeldid mulle.. väga. Aga ma ei tunne veel, et armastaksin sind."
"Hea seegi, et sa ei valeta," Mu hääl kõlas juba pettunumalt.
"Kuule," Jason kergitas mu lõuga, et ma talle otsa vaataks, "ma luban sulle, et ma hakkan sind armastama."
"Ma väga loodan..."

***

Michelle ilmus kell 5. Temaga olid kaasas ka Cassie ja imekombel ka Chantal, kellel lihtsalt polnud midagi paremat teha. Ja noh, eks peab temalgi vahel 'lõbus' olema.
Jutumärkides, sest Chantal ei pea lõbuks enda täisjoomist ja laamendamist. Või siis vaadata, kuidas teised end täis joovad ja laamendavad. Juhtub.
"Nii... oi," Michelle tahtis juba alustada, kuid Jasoni tulek hämmastas teda veidi.
Või siis oli see just mängult. Kes siis veel, kui mitte 5 aastat teatrikoolis käinud Micha teaks, kuidas üllatust teeselda, ilma, et seda märgatakas?
"Hei, tüdrukud,"
"Hei," viipasid nad talle.
Cassie vaatas mind huvitunult, samal ajal pööritas Chantal silmi ja raputas pead.
"Tore, et sina ka siin oled," sõnas Michelle, kui ma juba kartsin, et ta ütleb midagi "Sa oled ikka veel siin" või muud sarnast.
Jason siiski ei pea teadma, et ma tema võrgutamist kellegagi arutasin ja planeerisin... Õigus jaa, teatrikool. Muidugi.
"Juhtusin läbi astuma," vastas poiss.
Milline Jasonilik sarkasm... Tema ju ei käinud teatrikoolis, ega?
"Väga hea, väga hea, poiste käsi on alati tarvis," asus Micha juba asja kallale.
Mis meil siis oli vaja teha - veits mööblit ümber paigutada, põrandad tolmuimejaga üle käia, mingit näksimist valmistada...
Oli toimetamist, kuid 7ks valmis me igastahes olime.
Siis riietusime ja meikisime koos, mis oli muidugi väga lõbus. Meie riietus siis.
Michelle ise kandis ilusat õhulist kuldset kleiti, Cassie'l olid seljas sinine seelik ja beež topp, Chantalil hõbedane topp ja sinakashallid teksased. Ning mina kandsin leopardikleiti. (Kuna pidu toimus sees kingi me muidugi ei pannud)
"Tüdrukud, te näete võrratud välja," tegi Jason meile komplimendi, kui me trepist alla tulime.
"Caro, sul on lihtsalt nii hooliv poiss. Teeb komplimente ja puha..." sõnas Cassie.
"Küll sina ka endale selle õige leiad," sõnas Chantal lohutavalt.
"Nojah... eks ma siis praegu proovin ilma olla," kõlas Cassie vastus.

***

"Sa tegidki selle ära," sõnasin Michelle'ile, kes seekord isegi midagi kulistas.
"Yeah, tegin küll. See?" märkas ta mu pilku, "Josh segas mulle viinakoksi."
"Vaata aga," õrritasin ma, "kes joob."
"Ja vaata, kes ei joo,"
"Mul pole isu täna,"
Saatsin pilgu ühe teatud inimese poole.
"Teil oli tore, ma loodan,"
"Oojaa, väga. Tänan sind veel kord. Kuigi..." kirtsutasin nägu.
"Mis?" küsis ta ehmunult, "Talle ei meeldinud, tal ei läinud..."
"Rahu, rahu, terve klass ei pea sellest teadma. Ma mõtlesin hoopis, et komplekt oli küll ilus... Aga talle meeldis ilma rohkem."
Michelle hakkas naerma. "Sa juba ehmatasid mind,"
"Mmm... kellelgi siin on väga lõbus," sõnas Jason, haarates mu pihast.
"Kindlasti räägivad meid taga," nõustus Craig, kelle käsi rändas Micha pihale.
"Võib ka nii öelda," vastas Micha, kes oli juba kergelt vindine.
Pööritasin naeruga silmi. "Meil on lõbus jah, muidugi,"
"Õnnestunud pidu," kiitis Jason.
"Kõik tänud Michelle'ile, kes kõik korraldas."
Jason hakkas seda siis Michale üle kordama, kuid tüdruk oli koos Craigiga juba kuskile pagenud.
Järsku mulle tundus, et keegi jälgib mind. See oli imelik, arvestades, et mind ümbritseb umbes 20 klassikaaslast. Ent see oli väga selge tunne.
Vaatasin ümberringi, kuid ei märganud midagi. Vnoh, peaaegu.
Märkasin trepi juures Zacki, kes mulle aeg-ajalt mulle ja Jasonile kummalisi pilke saatis, ja Jake'i. Nad rääkisid millestki, või õigemini vaidlesid millegi üle.
Pöörasin pilgu kõrvale, kuna mulle tõesti ei meeldi inimesi jõllitada - ainukese põhjusega, et nad pärast vastu ei jõllitaks -, ning märkasin, et Jasongi vaatab sinna poole.
"Hei, mis on?" lehvitasin oma kätt tema näo ees, kui ta vahtis neid endiselt - juba 5 minutit, kui täpsem olla.
"Ei, kõik on korras... Mind lihtsalt hakkas huvitama, milles asi."
"Sa võid pärast ju Zackilt küsida,"
"Ee... Jah, muidugi." kõlas tema kuidagi eemalolev vastus.
Otsustasin sellele siiski mitte tähelepanu pöörata ja edasi pidutseda.

***

"Kallis, tooksid sa mulle ühe Premiumi külmikust?"
"Jah, ma niikuinii suundun sinna poole,"
Tõusin püsti ja liikusin köögi poole.
Olin kaevunud külmikusse, kui keegi oma käed mu taljele panin.
"Sa kohe ei suutnud oodata, mis?"
Pöörasin end ümber, teades, et see on ei keegi muu, kui Jason.
"Mida..?"
"Ššš..." sosistas ta, "Sa ei pea nii palju rääkima kogu aeg."
Miks ta..?
Minu mõtisklusi katkestasid Jake'i huuled, mis minu omi puudutasid.

24.07.11

Открой моё сердце #29: Jake Theme

Jake

"Sa pead," sisistas Zack telefoni.
"Kuule, ma ei saa lihtsalt lambist nende suhtesse ronida, öeldes talle, et ta meeldib mulle, eks ole. See ei ole tõsi isegi."
"Või kas ei ole? Sina täidan minu käske, mul on Jasonit vaja. Peale Caro ilmumist on ta üldse kui teine inimene. Kuidas sa aru ei saa?"
"Ma võin ise Jasoni töö ära teha,"
"See ongi Jasoni töö, idioot. Ma ütlesin, et sa ajad nad lahku ja punkt. Võrgutad selle eide ära või midagi. Kui ta on koos sinuga, siis Jason töötab paremini."
"Ma ei saa. Ja ta pole eit."
"Kas ma pean paluma kedagi sinuga tegeleda? Tahad sa riskida oma tervisega .. või isegi eluga mingi tühise plika pärast?" Muidugi ei pannud Zack tähele minu parandust.
Kuidas saab üks inimene olla nii südametu? "Kui ma ei riski sinu puhul, siis Jason annab mulle küll tappa, kui sellest teada saab," proovisin veenda Zacki kasutama teist võimalust.
"See jäta juba minu mureks," Zack pani toru ära.
"Fuck," sõnasin juba kinnivajutatud kõnesse ja viskasin telefoni vastu seina. Katki see õnneks - või kas õnneks - ei läinud.
Fukk, kuhu ma end küll mässinud olen? Miks ma pidin temaga üldse nõustuma?

***

Mingit muud võimalust mul siiski polnud. Töö vajas tegemist. Pealegi, Zackiga ei tasunud jamada. Ma lihtsalt pidin seda tegema.
Niisiis, proovisin võimalikult vara selle kaelast ära saada. Kuigi see oli nii suhteline.
Saada kaelast ära vestlus ja saada kaela tüdruk.
*Õigupoolest polnud Сaroline'il ju viga midagi. Ta meeldis mulle.
Kui sõber.
Kuigi ma teadsin, et see oli vale. Viimasel ajal hakkasin ma tundma midagi Caro vastu, ma armusin temasse. Kuid teadsin, kui väga see kõike (nende suhet ka.) segama hakkab, nii et proovisin matta tundeid endasse.
Ja nüüd veel Zack oma debiilse ülesandega.
Suuremas osas oma mitte päris maetud tunnete pärast ma ei tahtnudki nõustuda Zacki plaaniga. Muidu.. üks tüdruk ees või taga - mul oli suht suva.
Ja ma tean, et see on julm.
Kuid see oli äri.*
Olin jõudnud Caroline'i ukse taha. Maja oli vaikne.
Koputasin.
Uks läks lahti ja...
"Caroline... hei," See tüdruk hommikumantlis on lihtsalt liiga hot. Peast käis läbi: "..võrgutad selle eide ära või midagi.." ja muud vasakule mõtted, millest ma parem ei kirjuta.
Tüdruku näos oli segadus ja kohmetus.
"Hei... Jake," Caro näole ilmus võltsnaeratus.
Midagi oli toimumas. Oli näha, kuidas tüdruk võitles endaga.
Kuid miks? Mis toimub?
Pidin tegutsema kiiresti, et siit mitte ära joosta
"Ma tahtsin sinuga rääkida... Seda et, kas sa tuleks minuga jalutama? Ma võin oodata, kuni sa .. riidesse paned." Oi kui lollilt see kõlas. Nice job, Jake.
"Tegelikult..."

Tüdruk lõi pilgu maha. Kuulsime samme.
Mida...?
"Caro, kellega sa...? Jou, Jake," Jason jõudis ukseni, paigutades käe demonstratiivselt tüd
ruku pihale.
Ou, crap. See lihtsalt ei ole võimalik."Jou," proovisin säilitada rahulikkuse, kuid mõte sellest, kui kaugele nad olid oma suhtega jõudnud tegi selle liigagi võimatuks. Lisaks puuris Jason mind silmadega, justkui proovides midagi mu silmadest välja lugeda.
Kas tal võib aimu olla, millega tema, meie boss tema selja taga tegeleb? Tegelikult meie, sest kes teab, äkki tal on minugagi midagi plaanis.
Me vaatasime teineteisega mingi viis minutit tõtt. Tema uurivalt, mina proovides peita kõik, mis mu peas on.
Ja ma tõesti loodan, et see töötas, sest muidu... Väristasin end mõttes.
Siis nägin silmade ees kellegi nipsutavaid sõrmi.

Caro, kes siis veel.
"Hallooo?? Ma olen nagu ka siin."

On aeg põgeneda."Sorry. Ma.. lähen nüüd. Hiljem räägime."

Ma pöördusin ja sammusin kiiresti minema.

Fukk, kuidas see kõik ära rikub. Mina kõik ära rikun. Peale seda, kui nad... Ei, midagi peab tegema, see ei saa nii jätkuda.
Haarasin taskust telefoni ja valisin Zacki numbri.
"No kas ma võin sind õnnitleda?" kõlas Zacki üldsegi mitte õnnelik hääl nagu 'õnnesoovijale' kohane oleks. See oli vastik, ennasttäis ja nõudev hääl, kes kuulus samasugusele inimesele.
Kuigi ma eelistaks Zacki inimeseks mitte kutsuda. "Mitte päris." Teadsin, kuidas Zack samal ajal endasse õhku kogus, et nüüd mu peale karjuma hakata. Seega jätkasin: "Meil on väike mure. Nad jõudsid oma suhtega järgmisele tasemele."
"Mis fucking tasemele? Miks sa ei või lihtsalt oma tööd ära teha, sa..."
"Nad veetsid tänase öö koos,"
Torus valitses vaikus. Ka mina püsisin vagusi, oodates.
"Miks see sind segas?"
"Sest Jason tuli uksele, kui ma Caroga rääkima pidin,"
"Jason, Jason, jälle ta segab kõike..."
"Kuule, mees, ma ei saa lihtsalt pärast seda nende ellu tungima. Peab olema teine võimalus."
"Teist võimalust ei ole. Tüüp keeldub ennast kaugemale laskmast. Tal on ju naine nüüd. Ja sina pead ta naisest vabastama."
"Aga..."
"See võib raskendada sinu missiooni, kuid mind ei huvita. Nad peavad võimalikult kiiresti lahku minema."
Vaikisin. Alles nüüd sain ma aru, kui raske oli tegelikult kedagi lahku ajada. Isegi mitte seda. Kui raske on neil, keda lahku aetakse. Ma olen ikka täielik jerk.
"Mees?"
"Jah,"
"Väga hea,"
"Oota, ma ei..."
Toru oli juba tumm.
Fuck off.

***

 

23.07.11

Открой моё сердце #28


"See oli..."
"...suurepärane,"
Ta vaatas kõigepealt mind, siis piidles minu kleidikest.
"Mis?" küsisin ma.
"Ma .. mõtlesin, et sa näeksid selleta ilusam välja,"
Naeratasin kavalalt. "Et siis muidu ma olen kole?"
"Ee-ei. Kuidas te tüdrukud sellest aru ei saa, et te kõik olete nii ilusad?!"
"Võib-olla sellepärast, et te ei ütle meile seda pidevalt?"
"Nii, olgu," Jason toetas end küünarnukile. "Sa oled ilus .. kogu aeg. Riides ja ilma, selles komplektis ja .. ilma." Ta osutas üleliigsete riiete hunnikule.
"Aww. Seda võiks sagedamini kuulda.
"Ma luban sulle, et sa kuuled seda nüüd iga päev. Mitu korda päevas. Kui tahad, siis mitu korda tunnis."
"Hahaa, ma tahaks kuulda, kuidas sa seda mitu korda millisekundis üt..."
"Iluskenaarmasnunnumuinasjutuline..."
"Eh .. okei, sain aru,"
Ta suudles mind ning vajus siis tagasi padjale, mina kõrgumas tema kohas ning paitades tema rinda.
"Sulle .. meeldis?" küsisin, vajudes tema peale.
"Sa veel küsid..."
Liigutasin pead, et talle otsa vaadata.
"Ma ju ütlesin, et see oli suurepärane,"
Panin pea endisele kohale tagasi, nautides momenti .. ja tema lauset.
"Ainult et... Kas sa ei kahetse seda?"
Vaatasin talle otsa. "Ei, muidugi mitte... miks peaks?"
Jason kehitas õlgu.
Pööritasin naljaga silmi ja heitsin tagasi pikali.
"Aga sina?" küsisin siis kergelt ehmudes. Kunagi ei või teada. 
"Muidugi mitte - ma ütlesin juba, mida sellest arvan. Mõtlesin ainult, et see tuli nii ootamatult. On sellel mingi tagamõte ka?"
Tagamõte, tagamõte, miks sa pead alati midagi nii ootamatut ja tabavat küsima? "Ma lihtsalt otsustasin, et aeg on käes,"
Jasoni sõrmed libisesid õrnalt üle mu selja üha uuesti ja uuesti.
"Ma võin varsti nurruma hakata," hoiatasin teda.
"Ega's sa ilmaasjata endale hüüdnimeks Felist ei valinud,"
Kehitasin õlgu. "Mingi tagamõte sellel siiski oli..."
"Mitte see, millest kõik räägivad?"
Pööritasin silmi. "Kõigil on lihtsalt mingi seostamine. Ma ei tea. Vb siis oligi, aga mitte enam. Pealegi, nagu ma kogu aeg räägin - tüüpilised kiisud-kiišud ja nii edasi on nii tibilikud. Midagi omapärast võiks ikka olla."
"Omapärast,"
Pööritasin taaskord silmi.
"Mida? Ladinakeelne ja samade algustähtedega mis Aaronil."
"Ohjah, ma tean. AGA, nagu sa tead, oli see juhuslik. Sp panin ma ka 'Lunae' ette. Nii on kergem."
Jason kehitas õlgu. "Võib-olla,"
"Ütle mulle nüüd, miks me peame kellestki teisest voodis rääkima?"
"Sina alustasid!"
"Mina?!  Ma ütlesin kõigest..."
Jasoni magus suudlus katkestas kogu selle mõttetu jutu.


***


Tippisin aeglaselt kööki, jättes Jasoni veel üles magama. Mõtlesin meile mõlemale hommikusööki teha.
Angeli näugumine tuletas mulle meelde, et ma pole teda täna veel toitnud.
"Sorry," naeratasin kassile.
Võtsin külmikust kassitoidu, kallasin kaussi ja panin Angeli ette.
"Head isu!"
Helises uksekell. Piilusin seina taha, nagu filmides tavaliselt tehakse, justkui see keegi oleks juba sisse tulnud.
Kui primitiivne.
Läksin ukse juurde, sidudes tee peal hommikumantlit kinni. Saatsin ka ühe pilgu peeglisse enne kui ukse lahti tegin.
Jah, muidu oleks kõik okei. Aga ma ei saa tunda end normaalselt praegu.
"Caroline... hei,"
"Hei... Jake," Proovisin manada näole võimalikult tavalise naeratuse. Ega sa iga päev kohta hommikul tüüpi, kellel võib sinuga crush olla. Või siis... ei, see on siiski minevikus.
"Ma tahtsin sinuga rääkida... Seda et, kas sa tuleks minuga jalutama? Ma võin oodata, kuni sa .. riidesse paned."
"Tegelikult..."
Kuulsin samme selja taga.
"Caro, kellega sa...? Jou, Jake," Jason jõudis ukseni, paigutades oma käe mu pihale.
"Jou,"
Poisid vahtisid mingi 5 minutit üksteisega tõtt.
Nipsutasin lõpuks mõlema nägude ees sõrmi.
"Hallooo?? Ma olen nagu ka siin."
"Sorry. Ma.. lähen nüüd. Hiljem räägime."
Jake pöördus ja sammus kiiresti minema.
Sulgesin ukse ja pöördusin. Jasonit mu selja taga enam polnud.
Tampisin kööki. Jason istus laua taga, vahtides enda ette.
"Mis see just oli?"
"Ma ei saa aru, millest sa räägid,"
"Kõik see. Teatraalsus. Tead küll. Juhuslikult ma märkasin teie ilmeid, eks ole."
"Caroline..."

Ristasin käed ja prunditasin huuli.
"Sa ei saaks aru,"
Kergitasin kulmu. "Minu arust me käime,"
Poiss vaatas mulle segaduses otsa. "Jah..." venitas ta.
"Ja me just liikusime oluliselt edasi,"
Poiss vaatas mulle ikka veel arusaamatult otsa.
"Ikka ei saa pihta?"
Ta raputas pead.
"Okei, ma seletan. Siis, kui me ei olnud koos, ei olnud mul põhjust sult liiga palju uurida, sest sa ei rääkinud millestki kunagi põhjalikult. Kuid. Nüüd me oleme koos. Ja juhuslikult ma tahan kas või natuke rohkem teada su elust."
Jasoni pilk oli taaskord kinnistunud lauale. "See on äriasi,"
"Äriasi?"
"Tead küll. See, kus ma töötan."
"Kullerina?"
"Ee... kullerina? Mis kullerina? Ma ei tööta kullerina, kust sa seda võtad?"
"Jason?"
Jasoni pilk selgines ja ta vaatas mulle ehmunult otsa. "Mis ma just ütlesin?"
"Sa pmst tunnistasid, et valetasid mulle,"

18.07.11

Открой моё сердце #27: Мамы дома нет

Jalutuskäigud metsas, kus me räägime vahel tõesti isiklikest asjadest. Isiklik peole kutsumine. Ma ei räägi Jasonile kunagi, et kohtun metsas Jake'iga. See kahtlane unenägu. Minu pilt tema laual.
"AAAH!" Vihahoos viskasin esimese ettejuhtuva asja - milleks osutus õnneks vaid padi - vastu seina.
Lihtsalt .. fukk, fukk, fukk!!!! Nii ei tohi olla. Nii fucking ei tohi olla. Krt, krt, krt. Nii, okei, rahu, Caro. Äkki sellele on tõesti loogiline seletus, et te olete kõigest sõbrad? EIIIIIIIII. See ei oleks siis nii kahtlane ega painaks mind. Crap! Nii, okei, mul on suva, et ma meenutan... ei, ma ei ole Michelle, ma ei nimeta end nii. Igatahes, jah, see on ainuke variant.


***


"Sa tõesti tahad seda teha?" Nagu ma arvasingi, oli Chan pehmelt öeldes šokeeritud.
Sulgesin silmad. "Mida sina teeksid, kui sulle meeldiks veel keegi, kui sa juba käid kellegagi?" küsisin, vaadates talle nüüd tõsiselt otsa.
"No igatahes mitte midagi .. sellist,"
"Ah, ma teadsin, et sa reageerid niimoodi,"
"Ja ometi sa tulid just minuga rääkima,"
"Noh... jah, ma ei ole päris kindel, kelle poole ma siis pöörduma peaks. Alasia, Cassie, Micha? Neil pole poisse ju. Ja Micha peaks mind üldse tead-küll-kelleks, kui sellest teada saaks,"
"Ma kuulsin oma nime - mis ma tegin jälle?" Micha maandus oma kandikuga meie kõrvale.
"Ee..."
"Caro tahab Jasoniga..."
"Tänks, Chantal," sisistasin ma.
"See on tõsi," kehitas tüdruk õlgu.
"Ohhoo. Ja sa leidsid ikka väga õige inimese, kellega rääkida... Ära solvu, Chantal."
Nimetatu vaatas talle hetk otsa. "Ja kuidas ma saaksingi solvuda?!"
"Igatahes, ma võin sind aidata, kui sa tahad,"
Jäime Michelle'ile otsa vaatama, suud lahti.
"Mida? Kas ma ei näe just sedasi välja, et võiksin midagi teada?"
"Ee... noh, ma kohe ei teagi,"
"Ma aitan sul outfiti valida, ära muretse,"
"Ee .. okei?"
Varsti liitusid teisedki ja me jätkasime teistel teemadel, meenutamata seda teemat päeva lõpuni.

***

"Nii, nüüd lähme Monroe'sse," võttis Michelle juhtimise enda peale.
"Kindel, et mul just seda vaja on?"
"Okei, meil on mingi maa kõndida siiski ja ma tahan teada, miks sa nii otsustasid teha. Siis ma oskan sind rohkem aidata. Kas teil on suhtekriis?"
"Ee .. mida? Sa räägid liiga kiiresti, ma ei saa mitte midagi aru."
"Nagu .. suhtekriis. Tead küll. Te olete juba kaks kuud käinud, tüdinud üksteisest ja nii edasi?"
"Ee-ei, asi ei ole üldsegi selles,"
"Milles siis?"
"Tähendab... asi on selles, et .. ma kardan, et ma võin meeldida Jake'ile. Okei, mitte päris seda, aga ma kardan, et kui ta mingeid märke osutab, siis ta võib hakata mulle meeldima." Ma ei hakanud talle rääkima, et Jake oli/on mu endine crush. Või lihtsalt crush. Praegune crush. Ma ei olnud isegi kindel.
"Nii et sa tahad magada Jasoniga, sest..?"
"Kindlustamaks seda, et ma endiselt armastan teda... Ja ma oletan, et see tegelikult kõlab megakahtlaselt ja hooralikult, nagu sa ütleks."
"Oo ei, kindlasti mitte... Võib-olla natukene. Nii vähe." Ta näitas sõrmedega. "Pealegi, sa ju vaatasid "90210"-i?"
"Jah, muidugi,"
"No vot. Mida tegi Naomi iga poisiga, kes talle meeldis? Ei, mitte nii. Mida ta tegi suhte kinnistamiseks?"
Püüdsin meenutada. "Ta .. pani üliseksika pesu selga, tõmbas mantli selga ja läks poisi juurde. Mida sa sellega öelda tahad?" Ta vaatas mulle see-on-ju-ilmselge-pilguga. "Oota, sa tahad öelda, et ma paneks ka mantli paljale kehale?!"
"Muidugi. Sa ei kujuta ette, kuidas see neid erutab. Sa teed isegi Jasonist hoopis teise poisi, kui sa tema poole nii lähed."
"Aga praegu on .. talv?"
"Siis sa pead seda enda pool tegema... Õigupoolest sa tunnedki end kodus paremini... Esimene kord, eks?"
Lõin silmad maha ja noogutasin.
"Kuule, ma olen kindel, et Jason on see õige. Ja sinu esimene kord peaks just temaga olema."
"Arvad?"
Tüdruk noogutas.
"Ma lihtsalt kardan, et me liigume liiga kiiresti,"
"Võib-olla tõesti. Aga koos. Mõtle, kui kaua see tegelikult kestnud on. Sa oled selle täiesti ära teeninud."
"Tegelt?"
"Oojaa,"
"Hah,"
Ja juba jõudsime me poodi.
Michelle orienteerus siin üllatavalt hästi. Näitas mulle vägagi erinevaid komplekte... Ma parem ei maini.
"No aga see?"
"Michelle, ma ei kavatse siiski hoora mängida,"
"Ah, jäta,"
"Siiski ei..."
Me vaatasime edasi.
"Tänks, Michelle, ma poleks kunagi arvanud, et..."
"Et mina sind selliselt aitan, jah, muidugi. Kuule, ma tean, et ma võin olla õel ja öelda järsult, kuid sa oled siiski minu sõbranna. Üks minu parimatest.
"Sina minul ka,"
Me kallistasime.
"Niisiis, mis sa arvad sellest?"
Mu karp vajus lahti. See komplekt, mida ta pakkus oli ühtaegu liiga kirglik ja samas  lihtsalt nii sobiv, et...
"Ma näen, et see meeldib sulle,"
"Ma .. ma .. ei tea, kas see meeldib talle,"
"Nalja teed?" Ta näitas mulle püksikuid. "Ta peab olema gei, et talle see ei meeldiks."
"Hahaa. Ja seda ta ei ole."
"Või kas ei ole?"
"Jälle." irvitasin ma, "Aga tegelt jah, siiski ei ole - ta ise ütles mulle."
"Oojaa, muidugi ta räägib sulle kõigest,"
"Ta ei valetaks sellise asja pealt,"
"Nojah, vaevalt küll. Siis paned selle selga."
"Wow .. see on tõesti nii .. ilus,"
"Jeah, on küll, ma ostan endale sellise kunagi,"

"On juba vaja?"
"Noh, tead..."
Ma arvan, et ta oli õnnelik, et olin riietekabiniis, et ei peaks tema nägu nägema.
"Oo... ära ütle, et..." ütlesin katkendlikult, kuna ajasin endale parajasti kleidikest selga.
"Jah, me hakkasime Craigiga käima,"
"Palju õnne," sõnasin samal ajal kardinat veidi eest lükates.
"Tänksud... wow, kuule, sa näed .. kuradima ilus välja,"
Keerutasin end kergelt. "Mulle meeldib see,"
"Siis ostame ära,"

"Oojaa,"
Panin üleriided tagasi selga ning liikusin kassasse.
"Väga hea valik." kiitis müüja minu valitud komplekti, "Meil oli neid vaid 5 tükki, millest 4 läksid kohe..."
"Mis siis sellel viga on?" vidutas Micha silmi, muretsedes, ega sel midagi viga ole.
"Ei, ei, see oli lihtsalt nii väike suurus,"
"Ahsoo," rahunesime me mõlemad maha.
"Tänan teid,"
"Ja mina teid,"
Suundusime minu poole.


***


"Su vanemad valisid väga sobiva aja küllaminekuks,"
"Oojaa, ja ma olen õnnelik, et ma 'ei' ütlesin,"
"Nii et nad on praegu Lakes Entrance'is?"
"Jup, ega tule enne ülehomset tagasi,"
Michelle tegi kavalat nägu.
"Mis on?"
"Pidu?"
"Tegelt. Sa tahad pidu?"
"Miks mitte?"
"Mm.. no tegelt kui täna on neljapäev ja homme reede... Ma ei jõua ju kõiki hoiatada."
"Ma tegelen sellega ise - sul on tähtsamatki teha,"
"Tänksud veel kord,"
"Sa oled mind juba nii palju tänanud täna,"
"On põhjust,"
"Nii .. tema vastuvõtuks paned mantli selga. Siis käsid tal oma tuppa minna ja jätad mantli siia. Ferstehen Sie mich?"

"Ja, ich..."
"Oi, appi!"
"Mis juhtus?"
"Voodipesu - te ei saa ju ameleda leopardi voodipesus,"
"Miks mitte?"
"Ei, muidu see sobib, mulle väga meeldib. Aga see ei sobi su pesuga kokku. Nii..."
Michelle tormas kapi juurde.
"Vot, täpselt see,"
"Kas me juba liiga kirglikuks ei muutu?"
"Oo ei, kunagi pole liiga palju kirglikkust,"
"Hahaa,"
Vahetasin voodipesu.
"Nüüd on vist kõik,"
"Jeah... Ei."
"Mis veel?"
"Sa ei saa lihtsalt paljajalu ja mantlis olla,"
Raputasin vaikselt tema selja taga pead.
"Need." Micha ulatus mulle üsnagi normaalsed kontsakingad. "Nüüd helista Jasonile. Ei, parem saada sms."
"Nii?" näitasin talle.
"'Ootan sind täna enda poole.' kõlab liiga .. tavaliselt. Aga .. mm .. 'Mul on su abi vaja täna. Tule kohe siia.' Super."
"Awwi, see kõlab nii armsalt,"
"Ja... saadetud. Nüüd mantel... Suurepärane. Ma nüüd lähen."
"Tänud veel kord, sa oled suurepärane,"
Me kallistasime.
"Tubli tüdruk, edu sulle," Micha näitas mulle pöialt.
"Seda läheb vaja ja tänks veel kord,"
"Tsau,"


***

"Hei, ma sain su smsi kätte,"
"Hei, hei, tule aga sisse,"
"Miks sa mantlis oled?"
"Ee .. ma pidin korraks välja minema,"
"Selge. Sa oled üksi?"
"Jep, mine üles mu tuppa, ma tulen kohe järele,"
"Okei,"
Jason hakkas kõndima, pöördudes aeg-ajalt ümber. Kui tema sammud muutusid vaiksemaks, hingasin sügavalt sisse-välja.
"Nüüd või mitte kunagi,"
Kõndisin kontsade klõbinal oma tuppa.

***

"Ma mõtlesin, et sa pead ära käima," Jason luges parajasti raamatut, mis mu laual oli.
"Ma juba tegin seda,"
Poiss pöördus ümber. "Ja sa oled man..."
Ta ei jõudnud lõpetada, sest ma olin vöö lahti teinud ja mantli eest lahti teinud.
Hammustasin seksikalt huulde, pannes käed puusa.

***




Мир пропитан ласкою где-то

Ты в тонкое платье одета

Все мои мысли только об этом

Когда мы детка сделаем это

Ночь нас встретит под одеялом

Ты мне только что написала

Ты одна и очень скучала

И этой ночи нам будет мало



Мамы дома нет, папы дома нет, нет

Ты мне будешь рада, ты мне скажешь да, да!

Мамы дома нет, папы дома нет, нет



Мамы дома нет, папы дома нет, нет

Ты мне будешь рада, ты мне скажешь да, да!

Мамы дома нет, папы дома нет, нет



Я набираю обороты

Да, я уже лечу

Мы, словно на автопилоте

Ты знаешь, что я хочу



Я слышу твое дыхание

Да, даже на расстоянии

Твое и моё желание

Осуществится у родителей в спальне



Мамы дома нет, папы дома нет, нет

Ты мне будешь рада, ты мне скажешь да, да!

Мамы дома нет, папы дома нет, нет



Мамы дома нет, папы дома нет, нет

Ты мне будешь рада, ты мне скажешь да, да!

Мамы дома нет, папы дома нет, нет



Дрожь бежит по телу и лучше

Ты сердце моё послушай...

Ты сердце моё послушай...



Ты преподносишь мне сюпрпиз

Да, ты мой самый, самый лучший приз

Да, ты мой самый, самый сладкий приз



Мамы дома нет, папы дома нет, нет

Ты мне будешь рада, ты мне скажешь да, да!

Мамы дома нет, папы дома нет, нет



Мамы дома нет, папы дома нет, нет

Ты мне будешь рада, ты мне скажешь да, да!

Мамы дома нет, папы дома нет, нет

12.07.11

Открой моё сердце #26: @Jake's place

"Ah, see," Jake kohmetus korraks, kuid kogus end kiirest, "ma teen praegu klassiplakati, selleks prindin kõikide pildid välja."
"Aga miks on siin siis ainult Caro pilt?" küsis Cassie, kes oli mulle kõige lähemal ning tuli laua juurde, justkui teha kindlaks, et ma räägin õigust.
"Ma alles hakkasin seda tegema ja teises sahtlis on veel mõnede pildid,"
Cassie saatis mulle kas-me-peaks-seda-kontrollima-pilgu. Hammustasin huulde.
"Mul on küsimus." kostis Micha, "Miks teiste omad on sahtlis ja Caro oma laual?"
"Nähtavasti ta jäi sinna, kui ma koristasin,"
"Ookei," Tüdruku häälest oli kuulda, et ta ei olnud vastusega rahul.
"Hei, mis te teete nii kaua siin?" Ukse peale ilmus Hannah.
"Juba tuleme," Jake hakkas liikuma, "kas pole?"
"Mhm," ühmasime vastuseks, liikudes ukse poole.
"See on endiselt kahtlane mu arust," sosistas mulle Alasia.
Kehitasin õlgu. "Ma ei tea, mida mõelda sellest lihtsalt,"
"See on kahtlane," sosistas teiselt poolt Michelle.
"Lihtsalt lähme praegu," kuulsin ka Cassie sosinat selja tagant.
Tatsasime trepist alla.
"On sul köögis abi vaja?" küsis Alasia kohe, nagu midagi polekski olnud.
"Te võiks küpsisetorti teha,"
"Okei,"
Tüdrukud suundusid kööki.
"Tuled ka?" pöördus Alasia mu poole.
"Ma .. jah, kohe, vahetan Jasoniga paar sõna,"
"Heeii," Jason kallistas mind.
"Hei, sa juba siin?"
"Sain varem valmis ja kodust öeldi, et sa juba läksid,"
"Sa kohe loed mu mõtteid, mis?"
"Ei olnud kuigi raske oletada, mida sa teada tahad, nähes mind juba siin,"
"Nojah. Aga ma siis lähen praegu, aitan köögis,"
"Okei,"
Läksin kööki, et seal siis kuidagi abiks olla.
Cassie ja Micha alustasid juba koogipõhja tegemist, Alasia ja Hannah lõikasid puuvilju.
"Sa võid šokolaadi riivida," sõnas mulle Alasia.
Šokolaad riivitud, puistasin seda koogile. Tuli välja järjekordne omapärane küpsisetort.
"Mm .. te olete valmis juba?" kuulsin Jake'i häält selja tagant.
Sulgesin külmikukaane, avastades, et olen köögis üksi.
"Kus teised on?" küsisin, vastamata poisi küsimusele.
Ta osutas selja taha, tüdrukud olid võtnud sisse kohad diivanil.
Mis nad teevad nalja või?
"Nii et kook on siis valmis, nagu ma aru saan?" kordas Jake küsimust, liikudes lähemale.
Kõndisin aeglaselt laua taha, et laud jääks meie vahele - ma ei olnud veel unustanud oma unenägu. Kuigi see on naeruväärne - näha 'ohtu' igas liigutuses, sõnas, olukorras. "Jah, nüüd peab külmikus tahkuma,"
"Selge pilt," vastas Jake nagu muuseas, kuid ta hääles oli midagi, mis käskis mul olla tähelepanelik.
Piidlesime paar minutit üksteist teine teisel pool lauda.
"Köögis," kuulsin elutoast Cassie valjenevat häält.
Ee .. mida see siis nüüd tähendab? Oi...
Tõttasin tagasi külmiku poole, kuhu olin mingi hetk jätnud oma joogid. Ukse sulgedes oli Jake köögis lahkunud ning tema asemele tulnud Jason.
"Hei," kergitasin oma Fizz Diamonti.
"Ulata sealt üks Premium, palun,"
"Wow. Sa vaata vaid, kes  joob." sõnasin taaskord külmikusse kaevudes.
"Hahaa. Nagu ma tavaliselt ei jooks."
"Alasia juures küll mitte,"
"Nah, see oli vaid üks kord,"
"Nojah," 'Püüa' tahtsin siis hüüda, kuid Jason oli juba mu juures, nii et ma olin tihedasti tema ja külmiku vastas.
"Ma oletan, et sa oled siiski maitsvam kui AleCoq," meelitas ta.
"Proovi järele," sosistasin ma, hulludes tema üliseksikast häälest.
Me veetsime köögis vist liiga palju aega, sest mingi hetk - oojaa, ma kaotasin ajataju ;) - kuulsime kellegi samme, nii et pidime lõpetama. Tulijaks osutus Ed, kes ei pööranud küll meile küll mingit tähelepanu.
Silusin oma veidi sassis juukseid ning tõmbasin pluusi allapoole.
"Tule nüüd," Jason pani käe ümber mu piha ja me läksime elutuppa.
Vahepeal olid mõned inimesed juurde tulnud - Sheena ja Brenda, Zack, Alex, Carl, Josh ja suurem osa Cyle'i gängist.
Prantsatasime vabale diivanile - üllatus-üllatus, üks oli isegi vaba veel.
Keegi hoidis kohta raudselt :D
"Vaat, kes kohale jõudis," sõnas Cassie kõrvaldiivanilt.
"Me mõtlesime juba, et te ei jõuagi tagasi," liitus temaga Michelle.
"Nonooh, tüdrukud, ma siiski ei usu, et mu köök selleks nii sobiv on,"
Oot. Mis ajal kõik vait jäid ja meie eraelust kuulama hakkasid? Vajusin kohmetudes sügavamale diivanile.
"Einoh, rahvas, see Jason siiski. Ta on nii introvert, et eelistab kuskil eraldi nurgas .. nokitseda." ei suutnud Zack õelutsemast jätta.
No nüüd siiski aitab. "Kindlasti, Zack. Ega me ei ole nagu .. mõned." Tahtsin öelda: 'nagu sina', kuid peale selle, et Zackil on tüdruk, ei olnud mul ometigi mingit tõestust, et ta temaga kuskil ka ameleb. Kuigi see on ofc liigagi tõenäoline.
"Mis vihje see veel on?" küsis ta kahtlustavalt.
"No tead küll. Oleme kuskil omavahel ega pista oma nina teiste eraellu." Prunditasin võidutsevalt huuli. Ma küll ei osanud midagi tarka välja mõelda sellistes olukordades, kuid ei lase endale ka ülekohut teha.
Jason pigistas õrnalt mu taljet - vähemalt temale avaldas see muljet.
"Tead sa, bro, tüdruk räägib õigust," kostis kuskilt kaugemalt Cyle'i hääl.
No ma kohe ei tea, mis õnneratas mind on tabanud. Cyle isiklikult kiidab mu ütlust. Woah.
Zack ei öelnud enam midagi - passis vaikselt diivanil, suu lukus.
"Kuidas mu köök siis .. sellest vaatenurgast oli?"
Otsisin silmadega Jake'i. Siis vaatasin talle tõsiselt otsa.
"Täitsa okei, mees. Meil oli väga mugav seal." vastas minu eest Jason.

07.07.11

Открой моё сердце #25

"Niisiis,"
Seisin nõutult oma suure kapi ees, proovides leida midagi sobivat. Alguses tahtsin panna midagi avatumat, kuid siis tuli mulle meelde mu unenägu ja midagi mu sees ütles, et kui ma ei taha, et see juhtuks, pean riietuma tagasihoidlikumalt.
*Btw, ma tõesti proovisin mitte mõelda sellele kogu päeva mitte mõelda ja püüdsid kogu aeg end tegevuses hoida, kõrvaklapid kõrvas, et mõtted tahtmatult Jake'ile ja .. juhtunule ei libiseks.*
Leidsin kapist heleroosa tuunika, mis paljastas veidi mu õlgu, mustad retuusid. Tegin punupatsi, kerge meigi, pisike südamekaelakee ja käevõru ning valmis ma olingi. Mantel, müts, sall, saapad, uks.
Esialgu pidin minema Jasoniga, kuid tal oli tõesti vaja midagi korda teha ja ma läksin Cassie, Micha ja Alasiaga.
Vähemalt Alasia segab ära asjaolu, mis esines unenäos.
Kuna nad elasid kaugemal, saime minu maja juures kokku, et siis Jake'i juurde edasi minna.
See kõik oli nii segane. Kõigepealt ta peaaegu et ahistab mind ja siis lihtsalt laseb mu lahti ja .. STOP! Kurat, jää vait, Caroline!
"Caroline!"
Pöörasin end närviliselt ümber. Kas ma juba räägin iseendaga?
"Hei, Caro!" Alasia kallistas mind.
Silusin salgu kõrva taha. "Hei, jaa, te tulite .. juba?"
"On sinuga kõik korras?" uuris Michelle .. hoolivalt. Ka teistele ei jäänud mu närvilisus märkamatuks.
"Ah, lao välja," sõnas Cassie.
"See ei ole midagi. Õigemini, noh, vend jälle käis närvidele."
"Tavaline,"
"Oojaa,"
Muidugi petab see neid ära.
"Kuule, sul siin päris lähedal ju,"
Olime jõudnud Jake'i maja ette.
"Noh, jah. Kas me jõudsime liiga vara?"
"See oleks pidanud kõlama pigem nii: 'Jaa! Ma elan nii kuuma kuti lähedal ju.', mitte 'Noh, jah.'" väitis Cassie.
Kallutasin pea mõtlikult viltu. "See kõlanukski .. kui ma Jasoniga ei oleks,"
"O my god, sa oled nii kinni ühes kutis lihtsalt," sõnas Michelle.
"Palun, ära kasuta seda Aaroni väljendit. Mul tekib allergia juba selle peale."
Alasia viibutas sõrme. "Ei-ei, see ei kõlanud nagu Aaron ütleb. Vaata, Aaron ütleb: 'Ou mai gaad', aga Micha ütles: 'Ou mai good'."
"Suur vahe,"
"Jaah,"
"Tegelt on küll - see ei kõlanud nii naljakalt,"
See ajas kõik naerma, sest Aaron tõesti oskas kasutada seda väljendit. Ütleks nii, et ma - ja ma pole ainuke - pole ealeski kuulnud ühtegi poissi seda nii palju ja nii tihti kasutamas :D
Uks avanes.
"Ma vaatan, et teil on juba siin lõbus," ütles Jake armsalt.
Kihistasime vaikselt edasi, kõigi pilgud suunatud minu poole.
Ee .. mida? "Hei, jaa, me siin lõbustame ennast,"
Jake viipas kutsuvalt majja. "Tore teid näha,"
"Ma oletan, et pidu muidugi ei alanud meieta, kas pole?" uuris Cassie koridoris.
"Oo jaa, me ootasime teid,"
"Nii et keegi siiski on siin,"
"Jeah, Aaron, Jason, Hannah, Ed,"
"Jason?" imestasin ma.
Jake piidles mind. "Mis siis?"
Raputasin pead. "Ei midagi,"
Tüdrukud olid juba suundunud Jake'i maja peale.
"Ilus maja sul," kuulsin Michelle'i vaimustunud häält.
"Tahad ka majatuurile minna?" küsis Jake.
"Ma... olgu, lähme," Tahtsin kõigepealt Jasonilt uurida, kuidas ta siia varem sai, kuid otsustasin kõigepealt maja üle vaadata.
Käisime kõigepealt üleval Jake'i venna, õe, vanemate ja vannitoas. Siis veel garderoob.
"Ja see on minu tuba," avas ta ukse järjekordsesse tuppa.
"Wow, sul on ilus tuba," sõnas Alasia.
"Tänks,"
Tuba oli tõesti ilus... Mu pilku riivas üks foto laual, kuid ma ei teadnud, kuidas seda vaadata, ilma et teised seda märkaks. Ma ju tõesti ei saanud lambist teise inimese tuppa minna ja kohe hakata asju näppima. Minu õnneks liikusid tüdrukud edasi tuppa, nagu meil tavaks oligi, kui me kellegi maja uudistasime, ning ma järgnesin neile.
Kümme lühikest sammu ja ma olin laua juures.
"Eh .. Jake?" Pöörasin end ümber poisi poole, kes ukse juures seisis meid oodates.
"Jah?" Ta tõstis pilgu oma telefonilt.
"Miks sul minu pilt laua peal on?" Näitasin talle must-valget pilti endast - see oli minu facebookist.
Otsekohe tundsin toas uudistavate Cassie, Micha ja Alasia pilke endal.
Cassiel oli parajasti oi-mis-siit-nüüd-välja-tuleb-nägu, Alasial paistab-et-ta-ei-meeldinud-sulle-asjata-nägu ja Micha vaatas Jake'i lihtsalt kahtlustavalt. Ja ma ei saanud talle süüks panna, et tal polnud mingi eriline nägu, kuna .. ta ju ei teadnud midagi minu järgmisest-eelmisest crushist.
*Ma mõtlesin, et järgmine peale Jasonit, kuid eelmine, kuna ma olin praegu Jasoniga... Okei, see oli endiselt segane.*
Ning siis pöörasime oma uurivad pilgud Jake'i poole.

04.07.11

Открой моё сердце #24 : Сон

Jake sulges ukse, kui ma ta tuba uudistasin. Pöörasin ümber, et küsida üht asja, kuid ma jäin vait, sest Jake seisis mulle lihtsalt liiga lähedal.
"Mida sa...?"
"Sa ei kujuta ettegi, kui hull ma su järele olen," sosistas ta mulle kõrva.
"M-mida?"
"Sa meeldid mulle, Caro, ja ma tahan sind enesele tüdrukuks,"
"Kuid mul on Jason," väitsin ma, kuigi see oli ju kõigile teada-tuntud fakt.
*Tähendab, ma ei olnud kindel, mida ma hetkel tahan. Ma teadsin vägagi hästi, et armastan Jasonit, kuid Jake? Ta küll meeldis mulle .. kuid ainult sõbrana. Nüüd. Pluss meil oli sarnane mõtlemine.*
Ta tõmbus pingule. "See ei tähenda midagi. Me võime kohtuda salaja."
Nüüd oli minu kord pingule tõmbuda. "Mida? Sa tahad öelda, et ma peaksin Jasonit petma?" Seda ma nüüd küll ei luba.
"Miks mitte?" imestas ta.
Tõukasin teda kõigest jõust vastu rinda. "Mina ei ole selline,"
Ta seedis hetke mu sõnu. "Ei, aga..."
"Ma armastan Jasonit. Jake .. sa meeldid mulle, kuid sõbrana."
"Ja mitte midagi enamat?"
"Kahjuks ei." Ma ei tahtnud rohkem sellel teemal jätkata, kuigi teadsin, et peaksin selle rohkem kindlaks tegema.
Jätsin ta tuppa nõutuna seisma. Või õigemini .. proovisin.
Jake liikus ülihelikiirusel ukse juurde, takistades mu teed.
"Ära tee," hingeldasin ma tema läheduse tõttu. Õigupoolest oleksin ma tahtnud sisistada.
"Miks mitte?" küsis ta, tulles oma näoga lähemale. Nagu sa ei oleks piisavalt lähedal. Ta jättis ühe käe alles, kuid teisega tõstis mu lõuga, et ma peaks talle otsa vaatama. Olin vahepeal pilgu alla lasknud.
I do it. "Sest ma ei taha?" Kurat, see kõlas küsimusena. Cr..
Ta võttis oma käed ära ja astus sammu tagasi. "Siis ma ei tee."
WTF? "Sa lihtsalt lased mu lahti?" Mul pidi suu lahti vajuma.
"Jah," Ta kohendas oma pikki juukseid. "Sa ei taha, et ma seda teeksin, siis ma ei tee ka." Ta naeratas.
"Ma ei arvanud, et sa selline oled," tunnistasin Jake'ile.
"Milline?"
"No sa suhtled Cyle'i ja nendega .. nad ei jätaks seda nii,"
"Ma suhtlen nendega. Kuid ma suhtlen ka teistega. Pealegi, see, kellega ma suhtlen, ei tähenda, et ma peaks nendesugusteks hakkama. Või mis sa arvad?"
Kehitasin nõutult õlgu. Ma tõesti ei teadnud.
"Ma olen sulle ju rääkinud," raputas poiss pead.
"Ma imestasin sellepärast, et ma just nagu saatsin su pikalt ja sa nagu .. lihtsalt oled?" Ma ei osanud teistmoodi lauset lõpetada.
"Ma võin oodata." ütles ta, mille peale ma kergelt võpatasin, "Sa oled praegu teise tüdruk ja mul pole õigust sinuga midagi teha. Meeste aukoodeks, eks?"
Noogutasin kahtlevalt. "Ma siis lähen?" Näitasin kätega umbmääraselt uksele.
"Aga palun," Jake hoidis mulle džentelmenlikult ust lahti.
"Tänan," Ma lipsasin kiiresti uksest välja alla.
Pidu oli täies hoos. Imelikult kombel oli siin isegi suurem osa Cyle'i grupist siin. Tavaliselt nad ei käinud, kuid oletasin, et see oli sellepärast, et üks grupi liikmetest korraldas peo enda pool.
Ja nad ei suuda ette kujutadagi, milline on ta tegelikult.
"Kus sa olid? Ma hakkasin muretsema juba." Jasoni tugevad käed põimusid õrnalt mu piha ümber.
Lõpuks ta tuligi. "Ma olin köögis,"
Jason saatis pilgu köögi poole, kus olid Analeigh ja Michelle.
Palvetasin mõttes, et saaksin niipea kui võimalik nendelt katet paluda.
"Lähme istume?" Poiss osutas vaba diivani poole. Vnoh, mitte päris vaba, kuna seal istus Hannah.
"Ma lähen toon oma joogi." leidsin ma vabanduse kööki põigata, "Toon sulle ka midagi?"
"Nestea'd on?"
Pööritasin kergelt silmi. "Küll sa oled ikka igav,"
"Ma ei joo täna,"
"Ok,"
Tuiskasin kööki.
"Tüdrukud?"
Analeigh ja Michelle vaatasid mulle ootuses otsa.
"Kui Jason peaks küsima, siis ma olin viimased kolmveerand tundi köögis,"
"Aga sa ju olidki..." alustas Analeigh, kuid Micha katkestas teda: "Välja arvatud viimased 15-20 minutit. Kus sa olid?" Ta silmad välgatasid uudishimus ja kahtluses.
Ei. "Mul oli tegemist,"
"Ja mis see oleks, millest Jason teada ei tohi saada?"
"Michelle!" hüüatas Analeigh, "Mis sul on? Tal on ju ka oma isiklik elu."
"Isiklik elu... Kus ta siis oli, kui Jasonit polnud siingi? Ta pidi meid köögis aitama. Tema aga töllerdab kuskil ringi ja me peame veel tema eest valetama ka,"
"Kes peab kelle eest valetama?"
Pöörasin ümber ja ...
"Me rääkisime sellest, kuidas sõbrannad valetavad teisele sõbrannale meeldivale poisile midagi, et nad käima hakkaks," proovis Analeigh olukorda päästa.
"Mida?" Jasoni näol oli täielik WTF-ilme.
"Me lihtsalt tahtsime teada saada, kus Caroline oli kogu selle aja,"
"Michelle!" sisistas Analeigh vaikselt tüdrukule, kes paistis kogu seda asja nautivat.
"Kas ta köögis polnud?" uuris Jason vankumatult.
Phew. Vedas läbi.
"Muidugi oli, Michelle ajab niisama..."
"Mina ei aja kunagi midagi!"
Tänasin mõttes jumalat, et Micha ei tea Jake'ist midagi. Muidu oleks siin praegu...
"Kas sa ei rääkinudki talle, Caro?"
Pöörasin ümber. "Jake?"
"Rääkinud mulle millest?" sekkus juttu Jason, libistades oma käe ümber mu piha, märkides sellega ära, et ma olen tema oma.
Teoreetiliselt. Hammustasin valusalt huulde, proovides midagi välja mõelda.
"Sellest, millest me rääkisime?" Jake puuris pilguga Jasoni kätt, justkui see ei peaks seal olema.
Enda arust ma ütlesin talle...
"Millest ta räägib, Caro?"
"Caro-kallis, kas mina ütlen talle või sina?"
"Jake, ma ütlesin sulle, et ma olen Jasoniga, et me oleme kõigest sõbrad,"
Jake hakkas naerma. "Sõbrad, kes metsas jalutades üksteisel käest kinni hoiavad ja suudlevad?"
"Millest sa räägid, Jake?"
"Ära teeskle teadmatust, armas,"
"Kas see on tõde, mida ta räägib?" Jason võttis oma käe ära.
Oh shit, kas ma pean seda nüüd kõigi ees tegema? Kõigi tähendas tegelikult ainult Michelle'i ja Analeigh'd, kuid sellest täitsa piisas. "Ei .. tähendab jah, mõnes mõttes,"
"Kas siis ei või jah?"
"Me käisime paar korda metsas - see on kõik,"
"Ja muidugi jätad sa mainimata, et me käime salaja,"


***


"Angel! Issand, tänks," Tõusin kärmelt istuli, tehes kindlaks, et ma olen ikka ohutult oma voodis, mitte kuskil kellegagi suhteid klaarimas.
Ma ilmselgelt mõtlen üle. Jake ja mina? C'mon, isegi kui ta on tegelikult sarnase mõtteviisiga, ei hakkaks ta minuga käima ega midagi, sest .. ta peab säilitama oma kohta. Oot-oot-oot, millest ma mõtlen? Miks see kõlab, nagu ma oleks pettunud, et Jake ei taha mind? Omg, tõesti. Kuigi see kõik muidugi ei muuda tõsiasja, et see unenägu oli liiga reaalne. Liiga .. jah.
Piilusin kella, mis näitas kõigest 8 hommikul. Laupäevahommikul.
Yay.
Heitsin tagasi pikali, kuid und ei tulnud. Heitsin teki kõrvale, avasin akna, et tuppa tuleks veidi jahedat novembrikuuõhku ja läksin pesema. Pestud, tegin voodi ära, panin akna kinni ning otsustasin kõigile hommikusööki teha.
Pannkoogid vahtrasiirupiga tundusid olevat hea variant ja pealegi polnud ma ammu kokanud.

"Слёзы не к чему...
Не моя вина,
Что осталась я сегодня одна.
Пусто на душе...
Телефон молчит, повторяю я:он еще позвонит!
Извинишься - прощу... нежно обниму,останься прошу,
Ты мне скажешь люблю.
Почему одна?-задаю вопрос.
Почему ушёл?.. обидно до слёз!!!

Знаю только во сне с тобою будем вдвоём,
если хочешь,иногда я засыпать буду днем.
Знаю только во сне с тобою счастлива я,одену лучшее платье,одену лишь для тебя!!
Знаю только во сне с тобою будем вдвоём,
если хочешь,иногда я засыпать буду днем.
Знаю только во сне с тобою счастлива я,
верю сбудется сон и ты полюбишь меня!

Ветром стану я,
Буду рядом с ним ,
не заметит он,
как станет другим... 
Распахну окно, небо попрошу: ты скажи ему,что я его жду!!
пусть придет ко мне, 
и исчезнет грусть.
Улетим вдвоём... под утро вернусь!
Почему опять - это просто сон?
Почему всегда мои мысли о нём?

Знаю только во сне с тобою будем вдвоём,
если хочешь,иногда я засыпать буду днем.
Знаю только во сне с тобою счастлива я,одену лучшее платье,одену лишь для тебя!!
Знаю только во сне с тобою будем вдвоём,
если хочешь,иногда я засыпать буду днем.
Знаю только во сне с тобою счастлива я,
верю сбудется сон и ты полюбишь меня!"
 

"Oh issand, Caro, ära laula!" porises mu väikevend Dennis.
"Kui sa veel õiendama hakkad, pannkooki ei saa!"
"Sa ei ole ema!"
"Aga ma tegin pannkooke,"
Sellele vastu polnud tal midagi öelda ja ta jäi vait.
Õnneks. "Niisiis, teed?" Otsustasin olla veidi aega ka hea õde.
"Kas elutuppa võib?"
Kehitasin õlgu. "Mis seal?"
"Dora the Explorer,"
Facepalm. "Oh, olgu,"
Tegin talle tema lemmiku - karamellitee kolme lusika suhkruga.
Oh püha jumalapirukas, ta saab diabeedi.
 Kuid midagi polnud teha - suhkrut ta armastas.
"Vaata, et sa midagi ümber ei aja," hüüdsin talle järele, kuid ta vaid ühmas midagi vastuseks. Proovi sa veel hea olla.
Istusin nüüd ise laua taha, et nautida pannkooke ja kõrvale tehtud greibismuutit. Jah, kui ma väga midagi tahtsin, siis seda ma ka tegin.
"Mõni eriti varajane," sõnas isa, kui oli kööki jõudnud.
"Uni läks ära,"
"Ja sa tegid süüa!"
Kehitasin õlgu.
"Daphne, sa vaata vaid, ta tegi meile hommikusöögi,"
Emps lõi teatraalselt käsi kokku. Pööritasin selle peale vaidsilmi ja jätkasin söömist.
"Täna oli pidu kellegi juures," alustas ema.
"Jah, Jake'i juures,"
"A, see oli see ilus poiss pikkade juustega,"
Turtsatasin. "Jah, oli küll,"
"Ma ei hakka sind jälle ära tooma!" hakkas isa protestima.
"Mul on poiss, muuseas, kellel on auto," Nähtavasti oli ta selle jälle ära unustanud.
"A, õigus jaa. Phew, siis on kõik hästi."
Pööritasin jälle silmi ja viisin nõud kraanikaussi.
"Mis kell sa minema hakkad?" küsis ema.
"Mingi 7-8 peaks seal olema, me Jasoniga lähme,"
"Okei," kuulsin ma veel, kui juba trepist üles tuiskasin, proovides kõigest väest mitte mõelda sellele debiilsele unenäole.
Ma isegi pole kunagi mõelnud Jake'ist kui... Keda ma nüüd õigupoolest petta proovin?
*Kui ma proovisin Jasonit unustada, osutus mu 'varuvariandiks' just Jake. Põhiliselt selle pärast, et ta jäi mulle silma juba siis, kui sügisel koos paljude teistega meie klassi tuli. Ta oli ilus ja .. populaarne. Kuigi see viimane pigem häiris mind. Aga noh, peaasi, et Jasonist erinev. Ja siis ma hakkasin Jasoniga käima ja Jake'iga suhtlema. See oli nii naljakas, sest see lihtsalt juhtus. Ma isegi ei pidanud midagi erilist selle jaoks tegema. Poistega suhtlemine oli mulle raske, kuna ma ei osanud kunagi öelda midagi õiget. Aga, paistab, et ma muutusin. Ja need muutused meeldisid mulle.*

Открой моё сердце #23

"Sa teed nalja," Jasoni silmadest oli näha, et ta ei usu mind.
Nii et see hirm oli hoopis tingitud sellest, et ta arvab, et ma .. olen hull. Muidugi. "Sa ei usu mind,"
Jason pööras pea kõrvale. "Mitte et ma..."
"Vaata. Mulle. Otsa. Ja. Ütle." Ma võtsin ta lõuast kinni ja pöörasin pea enda poole tagasi.
Kuid vastuse asemel ta suudles mind.
Jälle sa teed seda. "Sa ju ikka tead, et see siiski ei päästa sind vastusest?"
"Kas sa kahtled endiselt mu vastuses?" kergitas ta kulme.
Vaatasin talle tõsiselt otsa. "Tead küll, ma ei ole päris kindel, kas see võiks tähendada, et sa arvad, et ma olen hull või sa lihtsalt kahtled mu sõnade õiguses või..."
"Caroline,"
"Või siis ma näen lihtsalt luulusid ja..."
"Caroline." Kui ma jälle suu avasin, jätkas ta: "Kas ma pean sind jälle suudlema, et sa vait jääksid?"
See mõte meeldib mulle. Kuid teesklesin, justkui mõtleks järele. "Võiksid ju..."
"Sa annad eriti kergelt järele," ütlesin siis.
"Ma lihtsalt ei..." Ta raputas pead.
Panin käe kergelt ta õlale. "Mis?"
Ta tõusis püsti ja kõndis launi. "Tähendab, ma mõtlesin, et sa oled niigi piisavalt kannatanud mind oodates. Ma lihtsalt ei taha sind jälle alt vedada. Ma kardan, et..."
Tõusin poisi järel ja seisin tema ette, võttes ta käed enda pihkudesse. "Sa ei pea midagi häbenema. Minu ees oled sa lihtsalt Jason. Sa ei pea teesklema kedagi teist."
"Mida sa sellega öelda tahad?"
"Kõigepealt sina. Ja ära mitte mõtlegi minuga vaielda .. sa ei taha ju mind alt vedada."
Ta turtsatas. "Sa ikka oskad,"
Kergitasin ootusärevalt kulme.
"Ma kardan, et sa jätad mu maha, kui ma ei täida su ootusi,"
"Jason! Issand Jumal küll, kuidas sa .. kuidas sa võid nii mõelda?! Ma ei .. mitte kunagi. Mitte kunagi ma ei jätaks sind. Ja ära. Ütle. Seda." aimasin ta lause ette.
"Aga sa pead sellega arvestama,"
"Ei,"
"Caro..."
"Palun," Tundsin pisaraid silmis, kuid ei, ma ei nuta siin. Ma ei näita talle oma pisaraid. Pilgutasin kiiresti silmi, et need vastikud soolased reeturid kaoksid.
"Kuule nüüd, ma ei tahtnud sind kurvastada ju. Kuuled või?"
Noogutasin aeglaselt nõusoleku märgiks. Mu kõrvakuulmisel polnud tõesti midagi viga. "Jason. Kui ma tahaks su maha jätta, siis ma poleks sinuga käima hakanudki. Ma mõtlen, et ma ei teeks sulle haiget. Seda nimetataksegi armastuseks."
Jason võpatas vaevumärgatavalt sõna 'armastus' juures. Vaatasin talle küsivalt otsa.
"Ma lihtsalt .. kahjuks ei saa veel sama öelda,"
Ma oleksin võinud vihastada, kuid .. jah, selles peitubki armastus, kas pole.
"Sa ei .. ei pahanda?"
"Ma ei saa sind sundida, pole kunagi suutnud. Ning sa ütled seda siis, kui on aeg." naeratasin ma poisile.
"Kuidas ma võisin varem nii pime olla? Miks ometi ma jätsin su ootama?"
Muigasin.
"C'mon, mõtle, kui palju aega me kaotasime,"
"Jah, tõesti. Kuule .. kas šerbett ära ei sula?"
Jason tegi kirjeldamatu näo ning tiris mu siis laua taha. Tahtmatult libisesid mu silmad kellale - aega oli veel terve tund.
"Mm .. see on ülihea ju,"
"Tänks,"
"Sa ütlesid, et ei oska süüa teha!" See kõlas peaaegu süüdistavalt. Väga vähe tegelt.
"Ma ei oskagi .. Aga kui retseptiraamatus korralikult jälge ajada, siis pole söögitegemine üldsegi nii raske, kui algul tundub."
Viipasin lusikaga. "Sellest ma räägingi,"
"Nii et järgmine kord pead sa karmima karistuse välja mõtlema," muigas Jason järjekordset lusikatäit suhu saates.
"Ära muretse, küll ma midagi välja mõtlen,"
"Kas see oli vihje, et me lähme veel tülli?"
"Ära unusta, kes selle alustas," sõnasin ma kui väike laps.
"Aga sa andsid mulle andeks .. andsid ju?"
Proovisin säilitada tõsist nägu, kuid Jasoni juuresolekul oli see võimatu. "Kuidas ma oleks seda mitte teha võinud?"
"Ma oletan, et see tähendas 'jah'i,"
"Su oletus pidas paika,"
"Siis on hästi,"
Me lõpetasime söömise, lamasime veel veits diivanilt, vaadates veits telekat, ja lõpuks oligi aeg koju sõita.
"Tänks, et mu kohale tõid," sõnasin ma, kui maja juures peatusime.
"Sind  alati," vastas ta, toetudes roolile, ja vaatas mind pikalt.
"Mis on?"
"Mh?" Jason justkui tuli uneseisundist välja.
"Sa vaatasid mind nii..."
"Sa oled ilus,"
Panin salgu kõrva taha. "Aitäh .. sul ka pole midagi viga,"
"Ja kõik?" Jason teeskles solvunut.
"Mul on vahel kahju, et sa mõtteid lugeda ei oska,"
"Ma ei tahaks Edward Cullen olla," sõnas Jason mõtlikult.
Pööritasin silmi. "Esiteks, mulle ei meeldi Edward, Jake .. Jacob on parem. Teiseks, ega's Edward ainuke ole."
"Ah, vahet pole. Lihtsalt ütle, mida sa sellega öelda tahad."
"Ma tahtsin seda öelda, et kui ma rääkima hakkaks, mida kõike ma sinust arvan, siis kuluks sellest kaua-kaua aega. Mõttekam oleks sellest mu mõtetest lugeda."
"Sa oled armas..." Jason küünitas minu poole, et taas üks suudlus kinkida.
Lõpuks naeratasin ta huulte vastas. "Sa oled ka ... Ja lihtsalt .. sa tähendad mulle väga-väga palju."
"Ma ei suudaks ettegi kujutada, mis tunne see on, kui keegi sulle nii ütleb,"
"Aga sa .. ju juba .. olid .. kellegagi,"
"Esimesed suhted lähevadki rappa." Jason oli tagasi rooli taga. "Me ei jõudnud nii kaugele."
"Okei. Aga .. ma pean minema nüüd."
Kinkisin Jasonile veel ühe suudluse, kohendasin mantlit ja astusin külma sügisõhku.
Kiire sörk ukseni. Maja oli vaikne - õnneks kõik magasid.
Miks õnneks? Sest ma olin liiga õnnelik, et kellegagi rääkida.
Riided seljas, pessu, öösärk selga, magama.

***

"Suurepärane pidu, Jake," tegin poisile komplimendi. Tegelikult olid ju kõik peod toredad.
Ta võttis järjekordse lonksu oma A le Coq'is ja noogutas siis. "Tänks,"
Vaatasin ringi - Jason polnud veel kohale jõudnud. Viimasele peole läksime koos, aga seekord oli tal vaja kodus mingid asjad lõpetada ja ma tulin Cassie ja Michaga.
"Otsid Jasonit?" küsis Jake.
"Jeah,"
Jake vaatas korra ümberringi. "Tule korra, ma pean sulle midagi ütlema,"
Pilgutasin imestusest silmi. "Ma..."
"Ära muretse, ma ei vägista sind ära,"
See pidi olema nali, kuid... "Kas sa siin ei saa öelda?"
"Ei, see on isiklik. Kui sa saad aru, mida ma öelda tahan."
"Ee .. olgu. Lähme."
Läksin poisi järel üles tuppa.

***

Otsustasin siia Jasoni maja pildi panna.
http://rumahidamanku.net/2010/10/21/beautiful-modern-house-design-ideas/