11.02.16

SL #60 Epiloog: Ta vedas mu läbi põrgu ja ma nimetasin seda armastuseks

Mul on alati olnud raskusi inimeste usaldamisega, kuid Jake'i sõnad sööbisid end minusse ja ma lihtsalt allusin sellele tundele, et ta jätab selle olukorra meie teada. Analeigh ja Jason olid ka muidugi asi, kuid Jason ütles mulle kord, et ta ei hoolinud kuulujuttudest, ning vaatamata sellele, et ta oli täisväärtuslik persevest, ei uskunud ma, et ta läheb ja kuulutab kõigile, kuidas ta kedagi teist suudles ja haletsusväärse Caroline'i südame murdis. Ja Analeigh .. ausalt öeldes ei hoolinud ma enam, mida Analeigh tegi. Ta sai midagi, mida ma olin ligi poolteist aastat oodanud. Ma töötasin selle nimel, et ühel päeval, võib-olla, ütleb see külma südamega müstiline noormees mulle jah. Ning siis ilmub ühel päeval su ellu Duracelli jänes Analeigh ja saab kõik endale.
Kui meeleheitlik sa vahel võid olla...

Kes on eales kedagi kogu südamest armastanud, saab minust aru.
Ma vihkasin teda tol hetkel nii paganama palju. Ta oli alati nii palju panustanud sellele, et mind lähedal hoida ning seejärel tegi kõik, et mind hävitada. Iga kuradima kord.
Ta oli oma impeeriumi mitu aastat ehitanud ja ma kergemeelselt allusin talle. Ma olin omalt poolt purustanud kõik oma seinad ning ta sisenes mu maailma sügavustesse, kuni oli vallutanud kõik ning jõudnud sügavikku. Ma lasin tal seda kõike teha ning täiesti vabatahtlikult. Ma arvasin, et tal on üllad eesmärgid. Iga kuradima kord ma uskusin ja andsin talle kõik andeks. Ning nüüd ma olin kuri.

Ma olin kuri enda peale, sest ma olin tal lasknud seda teha. Ma olin tal lasknud mängida oma tunnete, aju ja südamega. Ma olin niivõrd kuri tema peale, sest ta oli seda teinud. Mis kuradi normaalne inimene teeb nii? Kui pagana hull sa pead peast olema? Kui väga pead sa mitte hoolima? Ning otseloomulikult olin ma vihane kogu maailma peale, sest see juhtus. Isegi kui kellelgi teisel polnud selles mitte mingit rolli. Ma ei tea, mis fucking kokkusattumus see olema pidi, et kõik sedasi läks.

Ma lahkusin Alasia juurest varahommikul. Ma ei öelnud kellelegi midagi, ma lihtsalt läksin. Ma usaldasin pimesi Jake'i väidet, et ta ei poeta kellelegi sõnakestki. Kõigest oli lihtsalt nii pohhui...
Oma sõbrannad pidin ma tõenäoliselt niikuinii asjadega kurssi viima, kuid ma teen seda mingil hetkel, kui valmis olen. Põhimõtteliselt, kui ma väga oleksin tahtnud, oleksin võinud jalga lasta ka oma linnakodust ning sõita oma tädi juurde maale. Tädi ei oleks mult midagi küsinud, ta oleks lihtsalt lasknud mul jääda ning rääkida talle alles siis, kui ma olen valmis. Mitte nagu mu ema.

Oh, jumal. Mu vanemad. Ma ei suuda kogu seda aega normaalselt naeratada ja olla.
Otsus oli tehtud kiiremini, kui ma jõudsin mõtet lõpuni viia. Urgitsesin ühe käega taskust oma telefoni. Teine käsi toetas mu megalt rasket kotti. Üks asi, mis kunagi ei muutunud, oli see, et ma reisisin alati kümnekordse koguse riiete ja muude tarvikutega kui mul muidu vaja läks. Kui ma läksin kuskile paariks päevaks, võtsin ma asju nädala jagu.
Kunagi ei tea, mis riiete tuju täpselt vaja läheb ju.

"Care! Tsau, kullake, kuidas sul läheb?" mu tädi rõõmus hääl täitis toru ja ma naeratasin üle pika aja. Kohendasin kotti õlal ning ohkasin õndsalt.
Osadel inimestel on oma vanematega vedanud ning nende vanemad on need inimesed, kelle juurde nad alati oma hädadega lähevad. Mul ei olnud. Vähemalt emaga mitte. Ka isa ei olnud aga päris see inimene, kelle juurde ma oma armuprobleemidega läheks.
Osadel on jällegi sellised vanavanemad, kes on igati toetavad ja armastavad. Minul oli selleks inimeseks tädi. Oma varajasest lapsepõlvest olen ma nii mitu korda soovinud, et just tema oleks mu ema. Ta oli niivõrd avatud ja armastav ja kuulav ja .. inimene. Ta ei kritiseerinud mu igat liigutust, otsust, sõna. Ta oli mu jaoks olemas, kui ma teda vajasin. Ja vähemalt oli ta mu ristiema ja üks mu lähedasemaid inimesi.

"Ma mõtlesin, et kas ma võiksin sinu juurde tulla?" sõnasin torusse ning libistasin silmad üle bussiplaani. Bussini oli pool tundi, nii et mul oli järjekordselt vedanud.
Vähemalt millegagi.
"Jaa, loomulikult, sa veel küsid. Vea end nüüd kiiresti siia," Tädi sädistas torus ja see peaaegu aitas mul vajuda unustusse.
Rääkisime läbi pisidetailid ning lõpuks sain ma ka bussi peale. Otsustasin kodust läbi käia ja paariks nädalaks tädi juurde ära minna. See muidugi eeldas emale helistamist, milleks ma pidin end viie minuti jagu ette valmistama, sest ma teadsin, mis pasarahe sealt tuleb.

Nagu ma oodanud olingi, pidin ma pool maja ära koristama, kõik nõud ära pesema, terve hunniku asju veel tegema .. ja seda kõike vaatamata sellele, et mu ema ei käinud tööl ning oma vaba aja kulutas oma ema juures. Ja siis ta ütleb mulle, et ma sittagi ei tee. Nii kuradima silmakirjalik.

*

Mida lähemale me Orbostile jõudsime, seda tormisemaks ilm muutus.
Võib-olla mitte nii suur vedamine, siiski. Kogu aeg ei saagi ju vedada.
Ma astusin bussi pealt maha ning needsin maapõhja, et mu maja asus nii lambises kohas. Kuradima megalt raske kott ja vihmaga kõndimine, kui meeldiv.

Ja ometigi, kui tuul ja külm vihm mind piitsutasid - see ei olnud tegelikult üldse ebameeldiv. Ma avastasin, et ma ei hooli sellest enam. Mitte miski ega keegi ei suutnud mulle põhjustada suuremat valu. Ega nad ilmaasjata ei ütle, et see, keda sa kõige rohkem armastad, teeb sulle ka kõige rohkem haiget. Mitte millelgi polnud enam tähendust.

Mu juuksed olid läbimärjad ja kleepusid mu näo külge, kuid mõte tädi nägemisest tegi mind rõõmsaks ning ma rühkisin vapralt edasi.
Kõige nõmedam oli see, et ma ei teadnud isegi, mis juhtunud oli. See oli olnud justkui paganama muinasjutt. Just kui Apollo Bay oli olnud võluv kuningriik, kus oli kõik võimalik - vikerkaared ja ükssarvikud - ning siis olime me sealt jalga lasknud ja karm nõid oli kõik enda kontrolli alla saadud. Või siis võlur.

Paganama Merlin. Ei, oota, Merlin oli ju hea. Kuradima Voldemort.
Kujutasin ette Zacki ilma ninata ja tahtmatult hakkasin naerma. Kuid heatahtliku õnneliku naeru asemel, mida inimesed mulle sagedasti mainisd, oli mu seest pääsenud maailma naer, millest on välja imetud viimnegi kui õnnetera.

*

Koju jõudes olin ma taaskord heas tujus, kuna kedagi polnud. Selles suhtes, et isa kodus olemine oli alati meeldiv ja tore, kuid ta oli enamuse ajast tööl. Sain temaga aega veeta vaid õhtuti või nädalavahetustel. Ema kasutas igat viimastki kui hetke mu tegemiste kritiseerimiseks. Tema eest põgeneda oli võrdlemisi võimatu.

Otsustasin kohe majapidamistöödega ühele poole saada, et siis kiiresti duši alt läbi käia ja kiiresti pakkida ning ära minna.

Kui ma siis paari tunni pärast higise ja väsinuna oma tuppa jõudsin, avastasin, mitte just üllatusega, tuhat vastamata kõnet ja sõnumit. See polnud hetk, kui ma soovisin sellega tegeleda.
Ja siis tuli see kõik tagasi. See kõik tuli piltidena ja tabas mind kui kuul pähe. Ainult et valu oli südames ja iga hetk, iga sõna, iga puudutus oli mul meeles justkui see oleks just toimunud. Mälust tormasid läbi pildid algusest lõpuni.
"Ei, palun, ei," Ma ei olnud kindel, kas sõnad kõlasid mu peas või ma ütlesin need valjusti välja.

Kui ma oleksin olnud kuskil filmis või sarjas, oleks ma selle vaasi haaranud ja vastu seina lennutanud. Samas, eelmine kord see hästi ei lõppenud. Ma ei lennutanud küll vaasi, vaid oma kätt, kuid siiski. Ma ei olnud valmis sinna veel kord minema. Ma ei olnud valmis laskma tal enda tervis perse keerata. Ma võisin perse keerata kõik tema sõnad ja antud lubadused, kuid ma ei andnud talle oma hinge.
Keri perse, Jason.

***

Alates sellest ajast, kui ma olin suuteline aru saama sõnadest ja lausetest, juba siis oli mu emal mu jaoks varus terve hunnik hoiatusi ja keelde. Kui ma olin viis ja me olime mu tädi juures, keelas ta mul jalutama minna, sest mind võidi ära röövida või siis võisin ma ära eksida. Üks kord ma siiski tegin seda ning sain pärast karistada. Mida rohkem ma kasvasin ja arenesin, seda rohkemate ja rohkemate asjade eest ta mind hoiatas. Ma sain hoiatatud narko, kondoomita seksi, vägistamise, valede inimeste usaldamise eest. Kuid siiski, vaatamata kõigele sellele ei hoiatanud ta mind kunagi selle eest, kuidas tema tuleb mu ellu nagu tornaado ja keerab kõik persse. Iga asi, mida ma seniajani teadsin, ei omanud enam tähtusust.

Ma olin end peitnud oma personaalsesse vannituppa tädi majas. Ta ei küsinud midagi, lihtsalt lasi mul olla. Seda ma hindasin ta juures kõrgelt ja olin väga tänulik, et tädil oli mingitki aimu inimeste eraelust.

Ma piidlesin oma illusiooni peeglist ning uurisin detailselt kõiki oma kehajooni. Vaatamata kiusamisele põhikoolis, suutsin ma jääda õnnelikuks. Mul oli pere ja mu vanad sõbrad. Ja nüüd olin ma kondiline kogu, kes oli ülepeakaela armunud debiili, kes mängis mu südame, pea ja tunnetega.
Kuidas ma isegi jõudsin siia?
Ma ei pidanud armuma, ma tahtsin ainult uut elu alustada. Ja siiski, kuidagi...

"Tal ei ole seda võimu mu üle," sõnasin kangekaelselt oma peegelpildile. Klomp mu kurgus kasvas, pitsitades oma sõrmi tihedamini selle ümber kokku. "Tal ei ole,"
Mu hing esitas reekviemi, kui ma sooisin, et ma oleks võimeline nutma.
Kuid kogu selle aja jooksul, mis ma temasse armunud olin, ei suutnud ma kunagi tema pärast nutta, kui soovisin. Tänane öö oli esimene kord, kui ma suutsin ja ma olin välja nutnud nende pooleteiseaasta pisarad.

Ma olin sõnumid üle vaadanud, kuid ei neile ega ühelegi kõnele ma ei vastanud. Ma vajasin alati aega, kui midagi hullu juhtus. Ma ei saanud asjadest lihtsalt üle. Ning seekord ma olin kodust ära jooksnud, et Chan ega teised ei oleks saanud mulle appi tulla, nagu eelmine kord. Ma tõsiselt lootsin, et nad ei lähe mu vanemate koju.
Ma teadsin, et vastamata sõnumid ja mitte reageerimine tegi tegelikult neile väga haiget. Ma tegin alati inimestele haiget, kui ma põgenesin., ja ometigi oli see minu viis asjadega hakkama saamiseks. Pealegi, seekord see polnud nende asi - see puudutas mind, liigselt palju, ja ma võisin olla isekas.

Lasin silmad taaskord üle sõnumite. Alasia oli kirjutanud, et Jason on imelik.
Oo, kas tõesti? Ta ei ole ainult imelik, vaid ka ilge persevest, Alasia.
Otseloomulikult oli Analeigh ka Alasiale juhtunust pihtinud. Ma ei saanud teda loomulikult süüdistada, kuna see puudutas otseselt teda, ning kui mul poleks tundeid, oleks mul ka võrdlemisi pohhui. Ning ega tema tõenäoliselt ei teadnud ka.

Neiu oli öelnud, et niipea, kui ma Jake'iga jalga olin lasknud, oli Jason muutunud külmaks ja ükskõikseks tema suhtes. Tema kõrgeausus blond printsess polnud nähtavasti saanud piisavalt tähelepanu.
Kui kuradi kurb.
Alasia ise kirjutas, et ta polnud veel kellelegi rääkinud, kuna tahtsis selle minuga läbi rääkida.

Ma vihkasin seda kutti nii kuradima palju ja ometigi oli mingi tuli mu sees, mis vaikselt tahtis edasi põleda. Ma teadsin, et teda see kuidagi ei puuduta. Ta võis teeselda, et see tegi midagi, kuid see oli kõik vaid näitemäng.
Sina oled alati korras, aga mina, mis saab minust?
Ega keegi ei tea, kas kuskil on 112 hingehaavade jaoks?
Ma olin nii väsinud sellest armuloost, mida pole kunagi olnud.

***

Jason

Aju saatis välja signaale, et kui ma varsti ei lõpeta, siis ma varisen kokku.
Väga hea. Kas sa siis ei saa aru, et ma seda proovingi saavutada? nähvasin mu alateadvus ajule. See ongi plaan. Enesehävitus on väga hea plaan.
Kolmeminutiline planking andis endast tunda igas atatomis mu kehas ja ma teadsin, et ma lihtsalt prantsatan varsti põrandale ega jaksa end tõenäoliselt enam liigutada.
See poleks iseenesest halvim juht, kuid iga hetk võis keegi kuskilt sisse sadada ning ma ei olnud valmis andma selgitusi.

Ma ei olnud valmis selgitama, miks lisaks higile voolavad mu silmist pisarad. Ma ei olnud valmis selgitama purunenud peeglit seinal. Ma ei olnud valmis, et keegi selgitaks mulle seda valu mu hinges ja südames.
Ja ometigi ma tahtsin rääkida talle. Ma tahtsin talle rääkida kõike. Aga ma ei saanud talle isegi kõige labasemat seletust enam anda. Ta ei saaks aru. Ta ei tohiks teadagi. Ja ometi ma nii väga tahtsin kas või proovida.

Ma teadsin, et vihkas mind tol hetkel nii kuradima palju. Muidugi vihkas. Hurmavast printsist oli saanud midagi kohutavat. Üks paras koletis.
Kui ma järele mõtlesin, siis tegelikult olin see koletis kogu selle aja. See, mis toimus, oli vaid teesklus, see oli neetud vale. Hetkeks suutis Caro mu panna uskuma, et ma pole. Caro pani mu uskuma, et mul on tegelikult lootust, et ma saan midagi teha. Kui vale see kõik on..
Ma vedasin teda alt nii mitu tuhat korda ja ometiti otsustas ta iga kord mu eest võidelda. See habras neidis tegi kõik endast võimaliku, et jääda mu ellu ning jätkata selles urgitsemist. Seekord ma polnud enam isegi vastu.

Kui vanasti olid tüdrukud mu elus vaid meelelahutuseks, peale selle ühe, siis Caro suutis minus taastada usu. Ma arvasin, et ma ei suuda seda enam kunagi tunda, kuid ta taastas mu usu ellu ja inimestesse. Ta näitas mulle valgust samal ajal, kui mina näitasin talle kas ust või pimedust.
Kui väga saab üks inimene armastada, et püüdelda taolise ambitsioonikusega kellegi poole, kes teda järjekordselt vaid eemale lükkab?

Sa ei vääri teda. Sa võid teda armastada, kuid sa ei vääri teda. See pole päris.
Tõsiasi oli see, et Caro armastastas mind õndsalt ja mina armastasin teda egoistlikult. Mul oli vaja egolaksu ja päästmist. Ma tahtsin, et ta jääks mu ellu lihtsalt selleks, et mind päästa. Mulle tegelikult meeldis, et ta proovis ja proovis isegi, kui ma talle koguaeg vastupidist tõestasin.
Tal oli vaja kedagi, kes temast hooliks, kuid ta ei tunnistaks seda kunagi. Ja mina ütlesin talle otse, et ta peab mul sabas jooksma, kui üldse mingit lootust tahab.
Wow. Milline türapea ma olen.

Ma olin peaaegu valmis sellest tundest lahti laskma, kui saali uks läks lahti ja sisse astus tema. 
Minu kuradima vedamine.
Pildid Jake'ist ja Caroline'ist seal, meie kohal, täitsid mu pea ja ma olin raevunud. Silme eest viskas punaseks ja ma proovisin end veenda, et õudukatest nähtud stseenid kellegi südame ja muude siseorganite väljarebimisest, mis sulandusid kokku Jake'iga, ei olnud hea mõte.
Aga võib-olla siiski...
Ta rikub ta ära. Ta hävitab ta, sosistas mu alateadvus, kallates õli tulle. Ei.

Pulss oli saavutanud veelgi kiirema tempo ja ma tegelikult olin tänulik, et olin plankingut teinud. Lõppkokkuvõttes, kui mul tõepoolest oleks olnud jaksu Jake'ile vähemalt molli andnud, siis ma oleks seda teinud ja alles siis kahetsenud. Sest nagu, kui mingi fuckboy tuleb ja saab su tüdruku enda valdusesse, siis molliandmine on vähim, mida sa teha saad.
Kogusin kokku kogu oma jõu - nii vaimse kui ka füüsilise - ning vedasin end sealt ruumist välja.

Ma olin egoistlik ja sisendasin endale, et Jake oleks veel halvem Carole kui mina. See ajas mind nii vihaseks, kuid ma olin kõik niivõrd perse keeranud, et ta oli otsustanud oma usalduse anda inimese kätte, keda ta tavajuhul poleks kunagi usaldanud. Jake oli ta jaoks halb. Ka mina olin. Aga ma olin piisavalt egoistlik, et jätkata oma tegevusi. Ma ei saanud talle näidata, et ma hoolin temast.

Ma ei tahtnud enam üksi olla, kuid ta ei tohtinud teada saada.Ma armastasin teda nii kuradima palju ja ka sellest ei tohi ta kunagi teada saada. Ma olin ta kaotanud. See oli lõpp.

09.01.16

MOA/SL #59: Sa keerasid kõik persse ja mina vabandasin

Jason

Ma tahtsin teda hoida selle eest. Ma tahtsin teda eelkõige hoida enda eest. Ma ei tahtnud talle haiget teha. Ma tahtsin .. Ma tahtsin, et ta poleks minusse armunud. See tegi kõik nii kuradi keeruliseks. Kuidas sa käsid inimesel endasse mitte armuda?
Kuradima tunded. Miks meil need isegi olemas on? Miks me peame armuma?

Caro oli haavatav. Ta oli õrnahingeline ja ta oli kergesti purunev. Ma ei julgenud teda puudutada, kartuses, et ta puruneb kildudeks. Ja ometi ma tegin seda ja see kõik algas. Caro oli tunnetekeeris.
Enne teda ma ei osanud tunda. Ja siis tuli meie klassi ingel. Juhtus ime, mida ma poleks kunagi osanud ei oodata ega soovidagi.

Caro tegi mind inimeseks, ta õpetas mind tundma ja võib-olla kohati mitte nii metsik olema. Kogu fassaad, mis oli Zacki poolt üles ehitatud, lagunes tema läheduses. Ja seda oli keerulisem üles ehitada, kui ma arvasin. Siiski, tema ümber ma proovisin seda üleval hoida, et mitte talle liialt lootust anda. Mitte et see kordagi töötaks..

Ma lükkasin ta eemale iga kord, kui ta liiga lähedale tuli, ja ometi ei suutnud vastu panna tema tagasisaamisele iga kord, kui tundus, et ta andis alla. Ja ta jäi minuga iga kord. Iga kord ta valis minu. Isegi, kui ma ütlesin talle, et ta peaks mind kolm aastat ootama. Ta ütles jah, iga kuradima kord. Ja ma tegin talle haiget. Iga kuradima kord.
Ning võib-olla seekord, see oli viimane kord. See oli see viimane piisk karikasse, mida ta enam välja ei kannatanud või siis ei suutnud enam kannatada. Ikkagi ka südamel on oma piirid.

Nüüd oli Caro oli temaga ja tüdruk mu käte vahel tundus nüüd mõttetuna. Ma tahtsin ta lihtsalt kõrvale visata. Analeigh käed olid endiselt mu kaela ümber ja ma ei näinud ta nägu, et tema täpset reaktsiooni juhtunule näha. Tundus, nagu ta keha rappuks, kuid mind tõesti ei huvitanud. Ma olin tõepoolest niivõrd südametu.

Mu süda veritses Caro järele. Ma tahtsin Analeigh kõrvale heita ja Carole järele joosta. Ja mida ma oleksin saanud teha? Ta nägi seda, mida ma tahtsin, et ta olekski näinud, ja tagasiteed polnud. Lõppkokkuvõttes see oligi see, mida ta nägema pidi. Ma ei olnud ta jaoks hea, mitte ükski raas.
Raev pulbitses mu sees - enda, maailma, Caro, Analeigh, Jake'i vastu.
Jake - Jake ajas mind kõige rohkem närvi. Jake ei olnud ta jaoks parem kui mina ja ometi oli ta täna õhtul temaga.
Ja eile minuga.

Caro ei saanud aru, et osad inimesed polnud mõeldud koos olema. Ta lootis südamest, et tal oli minuga lootust. Ta uskus kogu oma olemusega meisse ja polnud midagi, mis tema lootusi purustada suudaks. Selle hetkeni.
Ma tahtsin Jake'ile järgi joosta ja talle molli anda.

Ja ometigi...
"Jason," sosistas Analeight, tuues mu Maa peale tagasi. Ma tõepoolest olin juba unustanud, et ta seal oli.
"Jah?" mühatasin ma talle vastuseks.
"Seda, et ..," neiu õrnad käed sirutusid mu näo poole ning ma ei suutnud vastu panna. Raputasin pead ning võtsin ta käed omadesse, eemaldades need täielikult mu kehalt.

Kunagi ammu ma oleks olnud meelitatud selle poolt. Naised mu küljes rippumas ja valmis tegema ükskõik, mida iganes ma neile ütlen. Oma noorele vanusele vaatamata olin ma suutnud ringkonnas ja tegelikult ka tavaelus saavutada naiste populaarsuse. Ükski neist polnud oluline. Ükski neist ei hoolinud mu hingest, mu silmadest, mu mõtetest. Ükski neist polnud tema.

Ma olin taaskord unustanud neidise olemasolu.
"See oli lihtsalt suudlus, Analeigh," ütlesin ma ja vaatasin talle otsa.
Ei kübetki emotsiooni ja seda temalt. Analeigh oli nagu Duracelli jänes - ta kargas kogu aeg ringi, oli äärmiselt jutukas ja vahel ka üleliia emotsionaalne. Ning tol hetkel, kui sa ootaks talt reaktsiooni, siis ta vaatas mulle oma siniste silmadega tuimalt otsa.
Hämmastav.

"Ma tean," ta kulmud kohtusid ninajuurel, kui ta mulle otsa vaatas. Ta hammustas ühte oma lopsakasse huulde ja ma mõtlesin, kui pagana seksikaks oleks ma seda kunagi pidanud. Ja ometi kõik, mis mul silme ees oli, oli Caro nägu. Tema tormivärvi silmad, mis tol hetkel väljendasid niivõrd palju viha ja vaenu, et seda oli võimatu sõnadesse panna. Tema nägu oli täis valu ning pitsitus mu enda südame ümber andis mulle teada, et see vihkab mind sama palju kui Caroline tol hetkel. Aju saatis välja signaale, et mis kuradit toimub ja miks olin selle valu põhjustajaks mina.

Ma mõtlesin, kas ma peaks tegema seda, mis mu sügavamates süngemates mälusoppides ringi luuras. Zackile oleks see kindlasti rõõmu pakkunud ja tõestanud, et ma ei hoolinud Caroline'ist mitte üks raas. See oleks tegelikult olnud see, mida mul vaja oleks. Imago mõttes.
Kuid ka Caro oleks teada saanud. Analeigh suur suu, millele ma suudaks veel nii mõningaid ülesandeid välja mõelda, ning ka Zacki vajadus ennast tõestada tooks uudise kiiresti päevavalgele ning ma ei suutnud Carole veel rohkem valu tekitada.

Endast oli mul pohhui. Ma ei suudaks rohkem hoolida, kas ma magasin kellegagi, kelle vastu mul tundeid pole ja kellel tõenäoliselt minu vastu olid. Ta oleks mu jaoks olnud vaid järjekordne tähelepanu kõrvelejuhtimise vahend. Aitaks juhtida tähelepanu kõrvale tegelikkest probleemidest. Ja siiski .. enam ei olnud see kõik nii suvaline ega pealesurutud. Elul tundus tegelikult mõtet olevat.

Keha muutus jahedamaks. Ma olin nähtavasti olnud liiga kaua mõtetes ja Analeigh tegi sellest omad järeldused.
Huvitav, kas ta ka mõtles korraks..?
Samas, parem ongi, et tema tegi selle otsuse.
Enamasti mulle meeldis otsuseid ise teha. Kuid seekord .. Caro lahkus ja tegi ühe otsuse. Siis lahkus ka Analeigh, võttes mu viimse inimlikkuse raasu endaga kaasa.

***

Caro

Vanasti ma mõtlesin tihti, kuidas bioloogid põhejndavad südame murdumist. Sest tegelikult see on ju rohkem mäng emotsioonide peale. Siis leidsin mingi hetk tõestuse, et südamemurdumine on tegelikult ka bioloogiline protsess.
Südamekõõlused võivad mõnikord sügava emotsionaalse trauma tagajärjel murduda, põhjusetades südame deformeerumise, mis omakorda tähendab seda, et süda ei suuda normaalselt verd pumbata, tuletas mu aju mulle meelde. Järjekordne asi, mida ma olen õppinud kuskilt mujalt kui koolist. Ehk siis põhimõtteliselt sa sured ära. Kui tore.

Nende aastate jooksul oli mul tunne, et ma oleks pidanud nii mitu korda juba ära surema selle valu kätte. Ma ei saa aru, kuidas ma end nii väga sellesse kõigesse mässisin. Ning vahepeal oli mul isegi tunne, kas ma ei sooviks pigem oma vanasse kooli tagasi minema ja olema täiesti üksi selle asemel, et taluda taolist piina.

Võib-olla kõlan liiga dramaatiliselt. Ma ei oleks üldse tohtinud end kellegagi nii väga siduda. Emotsionaalne seos kellegagi on lihtsalt halb. Eriti kui sa sellest midagi ei saa. Iseenest kohati see oli isegi seda väärt. Kogu valu ja vahepeal isegi alandamist. See tunne, mis ma sealt sain ..

Tegelikult sa ei vaja teist inimest, et elada. Sul ei ole vaja kedagi, et elementaarselt funktsioneerida - sa saad hingata ja magada ja süüa ja käia ja olla ilma kellegi teiseta. Ja siiski..
Ja siiski tahame me kedagi enda kõrvale. Me anname oma elule ise mõtte, kuid meil on ka kindel koht kellegi jaoks, kes annaks meile turvatunnet, et me ei jää üksi. Miks me kõik kardame nii väga üksi olla?

Ma mõtlen tihti selle peale, mitu osa meist meie tegeliku terviku moodustab. Sest nagu, meil on see osa, mis me maailmale näitame, see, mis me näitame tuttavatele, lähemaile inimestele, iseendale .. ja tuhat muud nüanssi veel juurde.

Ning siis sa näed, kuidas su pagana eluarmastus kaanib teist neidist. Nagu kuradima täismahuliselt kaanib. Ja siis see neidis on enda küüned ta kaela sisse löönud ja ma mõtlesin hetkeks, kas Jasoni pea otsast ära ei tule.
Mitte et ma kaebaks. Võib-olla Analeigh veits tõmbleks, kui verd näeks. Ta tundub täpselt selline, kes verd nähes sitaks üle mängiks.
Ma olen pürginud selle poole oma poolteist aastat ja siis tuleb mingi lits ja saab Jasoni endale. Ma kuradima vihkan ennast. Miks ma pidin üldse kunagi armuma sellesse väärastunud idiooti? Miks?

Võib-olla ma hetkeks unustasin hingamise. Võib-olla see hetk ei olnud nii väga isegi hetk enam. Valu rinnus kasvas ja kasvas ja ma mõtlesin veel kord, kas ma tegelikult saaksin olla see südamemurdumise juht ning surra sellesse valusse. Mitte et saatus kordagi nii armuline oleks olnud. Loomulikult mitte.
Mitte kunagi sulle, Caro. Otseloomulikult.

Jake, kellelt ma ei oleks kunagi oodanud inimlikku oodanud - tol hetkel mitte vähemalt -, võttis ohjad enda kätte. Võib-olla ta isegi teadis mu tunnetest Jasoni vastu. Siiski, kogu klass vohas kuulujuttudest, kui nad kõik mu blogis ringi tatsasid. Ja ma usun, et see laienes ka uuele klassile. Nii et mingisugusel tasandil kõik teadsid, et ma olen hullunud ühe inimese pärast, keda nad kõik nii kindlakäeliselt tahtsid tuvastada.

Ma teadsin, et ta vaatas mind, kuid ma ei olnud suuteline reageerima. Keha oli tardunud ühte poosi ning ei allunud käskudele. Õigemini polnud, millele alluda - ka aju oli oma tegevuse lõpetanud. Kogu organism oli hetkeks jääs.
Välismaailm jätkas tegevust aegluubis - Jasoni ja Analeigh huuled aeglaselt üksteise vastas liikumas, Jake'i silmad, mis läksid suuremaks, ning seejärel piidlesid ainisilmi mind. Tajusin kuumust ja märgust oma põskedel ning võib-olla, võib-olla ahmisin ma liiga valjusti õhku sisse.

Ma ei saa kindlalt väita, kuid võimalik, et Jake kiristas hambaid.
Kui imelik, tabas aju ühe mõtte, kuid see ei jõudnud kuskile. Lihtsalt oligi ühel kohal paigal, kuni see õhku haihtus.
Mu õlgade ümber tekkis inimkeha soojus, mille ma hiljem registreerisin kui Jake'i käed. Ta pani oma käe ümber mu õlgade ning ma lasin tal seda teha. Ta oleks võinud hetkel ükskõik mida teha ja ma ei oleks vastu. Kogu ümbritsevast maailmast oli tol hetkel kopp ees.

Jake köhatas valjusti ning tundus, et ma vist lõpuks jõudsin Maale tagasi. Ma ei saa kindlalt öelda. Tajusin, et Jake'i huuled olid mu kõrva ääres, kui mu silmad vaid ainiti paarikest mu ees piidlesid.
"Tule," sosistas ta ning ma allusin, kui ta mind enda järel kaasa tõmbas.
Me möödusime Jasonist ja Analeigh'st, kes tolleks hetkeks olid üksteise nägude söömise lõpetanud ning Analeigh vist isegi oli olukorrast rabatud. Ma ei usu küll, et ta kaks punkti üksteisega ühendas. See polnud talle tol hetkel kasulik.

Elu hakkas taaskord kiiresti müttama ning ma tajusin, kuidas Jake Jasonit tugevalt õlaga müksas.
Okei..
Ma ei teadnud, kuhu kutt mind tõmbas ning ega ma väga ei hoolinud ka.

***

Elu mu ümber jätkas oma tegevust täie rauaga ning siin ma olin, nutmas Jake'i ees, usaldades end tema kätesse, mis ehk polnud kõige targem otsus, kuid sõda oli kaotatud ja mitte millelgi polnud enam tähtsust.
Ma ei rääkinud talle Jasonist. Ma ei tahtnud, et ta teaks. Ta võis teha omad järeldused ja sellest piisaks, kuid mul ei olnud plaanis oma kõige salajasemaid mõtteid talle teadmiseks teha. Ma kartsin, et ta võib neid kurjasti ära kasutada ning parem oli, kui ta ei teadnud.

Nüüd, kui ma olin oma tunnetuse tagasi saanud, jooksid ka mu mõtted edasi täie hooga.
Iga sõna oli vale, hullem kui eelmine. Iga kuradima ülestunnistus. Miks ma üldse arvasin, et ma saan midagi muuta, et mul üldse on mingitki tähtsust?
Kogu oma olekuga andis Jason iga kord teada, et ma ei tähenda ta jaoks midagi. Ja ometigi, iga kord olin ma seal, iga kord olin ma loll kutsikas, kes tal ustavalt järel jooksis. Täpselt nii nagu ta ise ütles kunagi.
"Sa võid mul sabas käia, kuni ma suhteks valmis olen," Ja siis ta ütles ka "ära kunagi ütle kunagi" ja proovi sa siin aru saada, mida inimene tahab sinust.

Ta ei lubanud mulle midagi. Ta lihtsalt ütles, et mina võin see tagajooksik olla. Ma võin hoida oma distantsi, olla ta vari, et ta saaks tunda end kui kuningas, naised sabas jooksmas, ning andmas mõttetuid lubadusi. Ja ma lootsin, ma kuradima sukeldusin sellesse paska täielikult, sest ma usaldasin teda. Kui suur usaldus sul saab inimese vastu olla, et sa annad sõna otseses mõttes endast kõik, et saada üks kuradima naeratus vastuseks.
Kuid lõppkokkuvõttes ma ju nägin seda kõike tulemas, eks ole? Ta tõepoolest ei lubanud mulle midagi. Lõppude lõpuks, võib-olla oli see kõik vaid mu kujutlusvõime.

Iga kord, kui ma arvasin, et ta ei hooli, tõestas ta vastupidist. Täiesti tõsiselt, iga kord, kui ma olin valmis loobuma, oli ta seal, et mind "tagasi võita". Siiski, niipea kui ma uskusin, et ta hoolis, näitas ta taaskord oma tõelist mittehoolivat palet. Ma pidin vaid olema võidetud trofeede hulgas. Otseloomulikult.

See oli vaid mäng ta jaoks, kuradi mäng. See ei tähendanud talle sittagi. Ma ei olnud isegi kindel, mida ta minust tahtis. Ma olen kuulnud, et on inimesi, kes mängivad süütusemänge. Teate küll, võtavad süütud tüdrukud ette ning seejärel meelitavad nad oma lõksudesse, et tüdrukud magaks nendega ja võib-olla isegi armuvad kiskjasse, olles pelgalt vallutus, trofee kuttide riiulitel.

Jason ei olnud midagi sinna lähedalegi. Jason isegi ei tahtnud mind. Ta tahtis mängida tunnete mängu.
Ma naeratasin Jake'ile ja ta naeratas mulle vastu. Ta oli nii ilus. Ja ma mõtlesin, kas ehk oleks isegi kergem olnud lihtsalt see üks kord temaga magada ja asjaga ühele poole saada.
"Ma olen nüüd korras," sõnasin talle laialt naeratades. Ma mõtlesin, kas ta küsib, mis mul viga oli. Selles suhtes, et jaa, ma olin täiesti päri mõttega, et ta teeb omad järeldused ning ei tüüta mind selle teemaga enam. Samas, ma ei tahtnud, et see kuskile leviks.

Ma vaatasin Jake'i silmadesse ning miski ütles mulle, et tal ei ole plaanis seda edasi levitada. Vahepeal sa lihtsalt tead, et sa võid end inimesele usaldada, et ta väärib seda.
Oota korra, Caro. Me olime selles olukorras juba päris mitu korda, äkki me seekord ei tee seda viga?
"Tead, sa, nagu, võid arvata, et ma olen mängur või fuckboy või asi ja ma tegelikult olen. Aga mul on inimlik pool ka tegelikult olemas. Ja ma ei küsi küsimusi ega räägi sellest kellelegi,"
Karp jäi lahti, otseloomulikult. Lihtsalt vahepeal sa loodad midagi väga palju ja siis see juhtub ning selle asemel, et seda hinnata, mõtled sa hoopis, kuidas see tegelikult juhtus. Pärast Jasonit ei uskunud ma enam kokkusattumustesse. Sellel polnud mõtet, kui ma tahtsin ja tegin kõik endast võimaliku, et kindlat asja teha või vastupidi - vältida, ja siis juhtus kõik risti vastupidi ning selle põhjustajaks oli Jason, ilmselgelt.

Tolleks hetkeks ma olin lihtsalt nii väsinud kõigest. Jason ja tema pidevalt muutuvad tujud tegid mu elu hullemaks kui "Santa Barbara". See kõik oli nii paganama häiriv. Millega ma selle ära teeninud olin? Enda arust olin eelmises koolis piisavalt saanud. Samas, võib-olla olin ma eelmises elus üleliia halb inimene, nii et ma tol hetkel täiel määral selle eest tasusin. Ja noh, olgem ausad, need hetked, kus ta tegelikult mind kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas tegi, oli palju. Karma on asi.
Kuradile kõigega.

Sülitasin kõigele laialt. Persse Jason, persse Analeigh, persse armastus. Las lihtsalt olla see hetk, siin ja praegu. Kogu maailm oli mu ees avatud.
Toetasin pea poisi õlale ning sulgesin silmad. Siin ja praegu ja ma ei vaja armastust. Tunnetan vaikselt Jake'i kehasoojust enda vastas. Ta on soe. Ta on mõnus.
Jake toetab oma pea vastu minu oma ja ma soovin, et sellest piisaks. Ma soovin, et ma ei oleks nii ülepeakaela armunud mingisse täisväärtuslikku debiili. Ma soovin, et ma ei oleks pidevalt nii kuradima kiindunud ega looks inimestega võimatuid sidemeid. Nagu, parem oleks lihtsalt olla südametu või üksik hunt, et mitte haiget saada.

Lühidalt kokku võttes  - ma tahtsin surra.