"Sorry," pomises Jason.
Tõmbasin keelega üle huulte. Suudlus oli küll juba lõppenud, kuid tema magus suudlus tekitas mu huultel endiselt õrna torkimist. Puudutasin neid nüüd õrnalt sõrmega, soovides taas tunda teda oma huultel.
"Sa ei pea selle pärast vabandust paluma," sosistasin ma, kartes, et mu hääl reedab mu täielikult. Ma olin juba tõesti unustanud, et me ei käi juba .. 3 kuud.
Niutsatus - ma ei tee nalja - pääses valla mu huultelt.
Jason kergitas mu suunas kulmu.
Kehitasin õlgu, tahtmata talle midagi sellist seletada. Mõtlesin hoopis, kas oli see see, milleks ta enne mu juurde tuli.
"Mida sa siin teed?" küsisime samal ajal.
Tema suust kõlas see sündsamalt kui minu omast. Ilmselgelt miks.
"Me peame su siit kõigepealt välja saama..." Jason ignoreeris meie mõlema küsimust. "Tule," Ning ootamata mu vastust, haaras mul käest ja talutas kuskile mööda pikki koridore, mida võib kohe heaga nimetada labürintideks.
See on ikka üks väga kahtlane maffia varjupaik. Või siis ma ei tea neist midagi.
Järgmisel hetkel hoovas mulle vastu värske õhk ja ere tänavavalgustite valgus sundis silmi pilutama. Jason oli meid mingist tagavaraväljapääsust õue juhtinud.
"Nüüd räägi," sõnas ta karmilt, enne kui ma jõudsin toibuda.
"Ma pidin tõe teada saama," laususin vaikselt.
"See on ohtlik,"
"Ma tean,"
"Sul vedas, et mina leidsin sinu, mitte keegi teine. Zack oleks sul kaela kahekorra keeranud."
"Või kas oleks?" pahvatasin enne, kui oleks oma keelt valitsenud. Otse loomulikult polnud sellised naljad asjakohased.
Jason kortsutas kulmu.
"Sorry," pomisesin, vältides talle silma vaatamist. "Aga kuidas sina sinna said?"
"Mul oli vahikord,"
"Vahikord?" kergitasin oma kulmud.
Millegipärast kõlas see väga .. keskajalikult.
"Jah, see on kinnine koht," lausus Jason pingeliselt.
No muidugi. Seda olen ma juba kuulnud.
"Miks sa oled siin, Jason?" küsisin, tundes imelikku jõudu oma sõnades, kasutades tema nime.
Kunagi, kui kõik oli veel teistmoodi (loe: kui me ei käinud), ei suutnud ma tema nime üldse kasutada. Kui ma seda ütlesin, läbis mu keha värin ja .. üldse, see oli imelik. Loomulikult pärast kõik muutus...
"Ma ei saa öelda,"
"Jason..."
"Ongi, Jason, miks sa siis ei saa? Ütle nukukesele, mis koht see on," Zacki hääl lõikas õhku kui nuga, mis poisi käes oli.
Kurat, kurat, kurat, see ei olnud nii mõeldud! Jason oleks pidanud siia koos Chrisiga tulema. Ta ei tohi siin olla.
"Noh, kullake, saidki siis lõpuks teada," ilatses Zack.
"Iu, sa oled rõve," ütlesin täiesti ausalt. Mitte et ma nüüd olin täiesti kindel oma võidus ja .. üldse elus, aga ma otsustasin nüüd juba talle kõik välja öelda.
"Sa ei ole ka minu maitse," jätkas ta.
"Milline õnn,"
"Ou, võtke nad mõlemad kinni," Ta nipsutas 'sõduritele' meie suunas sõrmi.
"Kas need on sinu sõdurid?" küsisin sosinal Jasoni käest enne, kui viimased meieni jõudsid.
Tema silmist peegeldus šokk. Ju siis ta mõtles, kuidas ma seda teadsin. "Mhm," venitas ta siis.
"Nii .. ma ei tahtnud küll ise käsi määrida, aga no olgu peale. Viige nad sinna."
***
Zack lasi mind lükata majaseinade vahele, käskides Jasonit enda kõrval hoida.
"Ma tahan, et sa näeksid seda," pööras ta oma pea Jasoni poole.
"Sa ju tead, et ma ei hakka su jaoks enam töötama," urises talle Jason vastuseks.
"Omerta ei luba seda,"
Avasin juba suu, kuid see poiss, kes vägagi tihti kasutas mu väljendeid, lausus taas minu lause: "Vaata aga vaata, kes omertast räägib,"
"Kui armas, et sina ka selles lõbus osaleda saad, Jake," Nipsutusega võeti ka Jake kinni.
Miks nad end lahti ei rabele?
Hetke pärast tuli mulle meelde terav nuga Zacki käes.
Ja ma võin kihla vedada, et tal on veel lisaks ka püstol taskus. Armas, lihtsalt armas. Ma loodan, et nad on juba teel.
Külm tuul puhus mu juuksed laiali. Niipea kui need olid pikemaks kasvanud, olid nad kergemini tuule poolt mõjutatavad.
"Kuule, sa ju tead, et see pole vajalik. Sa võid endale uue..." alustas Jake, kuid Zack katkestas ta.
"Ma olen samahästi kui boss. Kui ma juba otsustasin, siis ma seda enam ei muuda. Selge?"
"Zack, sa kahetsed seda," urises Jason.
Ma polnud teda veel kunagi näinud nii liimist lahti olevat.
Kas võib see tähendada, et ta tõesti armastab mind?
Siis ma otsustasin end hetkeks välja lülitada, et asjad järele mõelda, kui Chris ei jõua õigeks ajaks kohale.
***
Ma olin kogu aeg mõelnud, miks Zack minuga nii käitub, miks ta mind vihkab...
Kuigi nüüd tuli välja, et ta ei vihkagi mind, vaid peab mu lihtsalt kõrvaldama.
Tal oli mingi teema minuga. Ja vaevalt et romantiline, nagu arvas Jason. Ning nüüd, nüüd, kui oli liiga hilja, et see midagi muudaks - sest ma leidsin, et see juhtub varem, kui me arvasime-, sain ma lõpuks ometi teada.
Mina, kõige tavalisem - peaaegu, kui mu kerget kiindumist välja arvestada - teismeline tüdruk oma kõige tavalisema - jällegist peaaegu, kuna mu elus siiski oli midagi erilist .. keegi eriline, tahtsin ma öelda - eluga, segasin tema äri, millele ta panustas kogu oma elu. Ja point oligi selles, et ta kaotaks, kui poleks mind tapnud. Ning kes tahab pigem ise surra, kui et valida keegi teine?
Ainult mina ja sedagi Jasoni eest. Kuid ma ei olnud Zackile keegi. Nii et siin oli kõik lihtne.
***
Ma olin nurka surutud. Mul ei olnud väljapääsu.
Ja siit tulebki surm, tuksles mu ajus. Nojah...
Ma teadsin, et see tuleb kiire, kuid valulik. Nuga ta käes oli lihtsalt piisavalt terav. Ent .. teate, millest ma mõtlesin? Ma ei mõelnud enda surmast. Ma mõtlesin hoopis sellest, kui loll olin ma olnud, et olin Jasoni suhtes alla andnud. Ma ju armastasin teda endiselt. Ja Zack .. ta oli lihtsalt idioot ja psühh, kuid ma lasin tal võimust võtta.
Ma pean talle veel viimast korda silma vaatama.
Tõstsin pilgu, et vaadata otsa poisile, keda armastasin. Ja te tõenäoliselt ei usu, kui ma ütlen, et nägin pisaraid ta silmis. Tõelisi pisaraid.
"Ära nuta, Jason," sosistasin vaid huultega.
Tahtsin ka ise nutta, kui mulle ei meeldinud näidata oma pisaraid publikul, eriti nendele, kes ei vääri nende nägemist.
Selle asemel hoopis naeratasin Zackile, kes mulle vaid õela irve vastu saatis.
"Oled valmis, kallis?" küsis ta, astudes kiiresti mulle lähemale, litsudes mind vastu seina.
Vaatasin talle enesekindlalt otsa. "Jah,"
Kiire liigutusega tegi ta sellele lõpu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar