Криминальная любовь Закипела кровь Я купила наган Сердце ноет от ран
Мне везло до сих пор Души яркий колор Вот вся твоя любовь Лишь пустой разговор Фонари В лужах со звездами играют Се ля ви С кем не бывает
О мама мия Моя любовь прошла красиво Почти без боя Свернула лагеря свои
О мама мия Казалось, я не победима Почти богиня Но только не твоей любви
Такой аттракцион Еще один патрон Я кручу барабан сердце ноет от ран
Мне уже все равно Как в дурацком кино Парарам, парапам Лишь не повезло Фонари В лужах со звездами играют Се ля ви С кем не бывает
О мама мия Моя любовь прошла красиво Почти без боя Свернула лагеря свои
О мама мия Казалось, я не победима Почти богиня Но только не своей любви
(Но только, только, только не своей любви) Тюрутютюрутютюрутютюрурутютюруру О мама мия Почти богиня Тюрутютюрутютюрутютюрурутютюруру
***
Plaan tundus iseenesest lihtne olevat - Zack tuleb Christinat tagasi võitma, Chris võtab ja siis kuulab tema plaane, andes neist hiljem mulle teada. Ning siis me juba otsustame, millal ja kuidas mina mängu tulen.
Kõlab lihtsalt, mis?
Tõde oli, et see kõlas tõesti lihtsalt, kuid tänu minu kartustele muutus see kõik palju raskemaks.
Mis siis, kui Zack on nii ennasttäis, et ei taha Chrisi tagasi? Mis siis, kui ta ei pühenda enam tüdrukut oma plaanidesse? Ja kõige tähtsam - mis siis, kui see kõik on kokkumäng?!
Seda kartsin ma kõike rohkem.
***
Lõpuks tuli ikkagi välja, et vähemalt esimesed kaks punkti olid mõttetud. Zack siiski hoolis - võib-olla isegi armastas, kuigi ma kahtlesin, et see ennasttäis jobu on suuteline kedagi armastama - Chrisist piisavalt, et tulla teda tagasi võtma.
Tüdruk ei pühendanud mind kõikidesse detailidesse, kuid tema olekust sain aru, et tagasivõitmine oli teda liigutanud, ja mul oli põhjust arvata, et see lõppes... Okei, see pole minu asi nüüd.
Igatahes. Zacki idee oli .. ta ei tahtnud tappa mind ise, kuna siis oleks tema süüdi jäänud. Tema eest pidi töö ära tegema üks sõduritest. Ma loodan, et te ei ole unustanud, kelle 'üksus' tegeleb inimeste kõrvaldamisega? Oojaa, minu armsaima oma. Nunnu.
Seega oli Zacki ülesanne veidi raskendatud, kuna Jason ju ei tohtinud mitte mingil juhul sellest teada saada. Seega tuli Zackil ise sõduriga suhelda. Aga need on pisiasjad.
Ning siin ma nüüd olen - ootamas oma 'surma'. Okei, okei, ma tean plaanist, mul on kergem, teie aga kindlasti põlete uudishimust, mis nüüd kõike põnevat juhtuma hakkab. Siit see siis tuleb, meie plaan:
Chris sai teada, et "The Assassins" boss tuleb neid vaatama laupäeva keskööl. Ta arutles, et kui ma umbes tund-poolteist enne seda 'satun' - see tähendab siis seda, et ta viib mu sisse - hoonesse ja uitan seal mõnda aega, siis lõpuks Zack leiab mu üles ning, teate küll, kui sihtmärk on otse tema nina ees, siis ta otsustab mu ise tappa.
Nagu Chris väitis, tapetakse kõik inimesed, kes juhtuvad klubis - nimetagem seda kohta nii, sest tõsi on, et nad tegutsevad paralleelselt ka klubina, et mitte kahtlust äratada - olema ja kes samal ajal ka hävitada tuleb, mingis kindlas nurgakeses - kuskil klubi tagavara väljapääsu põiktänavas. Ning kui Zack mu sinna talutab, siis on asi juba suhteliselt lihtne - boss tuleb keskööl ning tahab kohe Zacki näha, kõik juhatavadki ta põiktänavasse (sest keegi peale Chrisi ei tea, et ta 'tapab' mitte mingi tellitud inimese, vaid hoopis capo tüdruku. Või siis ekstüdruku.)
Jah, sellest ka. Omerta's räägitakse 'päristüdrukust', mitte 'ekstüdrukust', kuid Christina arvas, et kui samal ajal saata ka Jason sinna, siis ta tunnistab mu enda 'päristüdrukuks', sest ta armastab mind liiga palju, et lasta mul surra. Ma lootsin kogu südamest, et tal on õigus.
***
Lamasin voodil, ootamas meeleheitlikult, millal kell saab lõpuks kümme, et saaksin minema hakata.
Oojaa, täiesti nii - meeleheitlikult. Mitte et ma tahtsin kiiremini, et Zack mu 'tapaks', vaid .. ma tahtsin ta kiiremini hävitada.
Chris oli hankinud mulle spetsiaalse latekskostüümi, et ma näeksin välja sobilik klubisse sisenemiseks, kuna sinna lastakse kahte sorti inimesi - sa oled kas maffiajõugu liige või prosta. Viimane variant mulle ei sobinud.
Toksisin kontsaga vastu põrandat, kuni kuulsin, et keegi kopsib väljas. Lükkasin end käte jõul püsti ja klõbistasin rõduukseni.
"Kes siin..?" alustasin ma, kuid sellele järgnes karjatus, kui tume kogu üle rõduääre hüppas. Kogesin end mõne minuti ja jätkasin siis, proovides kõlada enesekindalt - aga hui mul see ka välja tuli -,: "Mida sa siin teed? Me läksime lahku." Viimane sõna oli pigem piuksatus kui julge, enesindla häälega öeldud. Kuid ei, sa ei näita talle, mida sa tegelikult tunned.
"Kas ma siis ei tohigi oma ekstüdrukul külas käia? Whoa, mida see tüdruk kannab..."
"Um .. ei? Alustame sellest, et," tõstsin üles esimese sõrme ja ignoreerisin, proovisin ignoreerida (sest olgem ausad, see tekitas liiga suure kiusatuse .. ma nüüd ei teagi, mida teha), tema teist lauset. "me läksime lahku. Üks. Sa oleksid võinud normaalselt tulla siis. Kaks. Ja ma ei saa endiselt aru, mida sa siin teed. Kolm."
Poisi silmad rändasid mööda mu keha ja ta näris mõtlikult huult, mistõttu tegin seda ka mina ka mina, sest mulle tuli meelde, kuidas see mind kunagi täiesti hulluks ajas. Ja .. olgu ma vähemalt endaga aus - ajas praegu ka.
"Meil on vaja rääkida," lausus ta lõpuks.
"Minu arust tegid sa juba seal kõik selgeks. Haiglas. See oli neli." See kõlas nii debiilselt. Selles suhtes, et see oli niigi teada-tuntud tõde ning pealegi .. selle kõla ei meeldinud mulle.
"Caro, ma..."
Ma tahtsin teda katkestada. Ma ei tahtnud kuulda, mida ta mulle ütleb. Kuid .. nagu alati - ma ei suutnud. Ma ei olnud seda mitte kunagi suutnud. Aga Chris aitas mul seda teha - ta helistas mulle täpselt õigeks ajaks.
"Jason, kas me võime rääkida hiljem, mul on kiire praegu,"
"Kunagi oli sul mu jaoks alati aega..."
Surusin alla pisarad, mis kohe-kohe olid valmis mu põski märjaks tegema, sest esiteks, ma ei tahtnud, et ta näeks mind nutmas, ja teiseks, ma ei tohtinud rikkuda oma meiki. "Kunagi .. oli kunagi. Me räägime veel, ma luban."
Ta viibutas sõrme. "Haaran sul sõnasabast," Siis, libahundi graatsiaga - oo ei, ma ei saa kunagi huntidest üle - hüppas ta üle rõdu ääre, tekitades minus taas selle rumala mõtte, et ta ongi libahunt.
Telefon undas aga muudkui edasi ja siis ma ärkasin lõpuks oma mõtetest, vajutades kiiresti nupule.
Midagi öelda ma siiski ei jõudnud - Chris asus kohe rünnakule: "Kus sa küll kolad, Caro?!" Hetkeks ma mõtlesin, et selliste sõnadega ta meenutab mulle Michelle'i.
"Sorry, ma .. mul oli tegemist,"
Ta katkestas mind: "Vahet pole. Õigemini, ma muidugi kuulaks hea meelega, kuid praegu on tähtis, et see kõik õnnestuks. No offense, eks."
"Muidugi..."
"Igatahes, sa pead nüüd kohe tulema hakkama. Ootan sind klubi sissepääsu juures. Näeme,"
Tema kiire jutt tekitas mu kehale värinad ja peas taaskord kartuse, et see on kokkumäng. Kuid see oli minust rumal. Kaine mõistus väitis, et kõik õnnestub. Ning seekord usaldasin ma mõistust.
***
"Hei," sõnas Chris ja kallistas mind.
"Hei, hei," vastasin. "No kuidas on?" Nõjatusin talle lähemale.
"Kõik läheb plaanipäraselt, usu mind. Boss tuleb täna keskööl, nagu ta plaaniski, ja ma juba tean, kuidas teda õigesse kohta saata."
"Super,"
"Dvj, liigume nüüd. Ma pean sulle veel seletama, kuidas kuhu liikuda."
"Ok,"
Liikusime klubisse, mille sissepääsul seisis umbes meievanune neiu.
"Kas ta liiga õbluke ei ole, et olla valvur?"
"See on Kendra. Ja ta tegeleb taekwandoga."
"Päris armas,"
"Suht,"
***
"Nii, näed, siin on see tunnel, kus ta peaks veerand 11 olema. Tal on seal kellegagi mingi jutuajamine."
"Selge pilt,"
"Nii, ja nüüd sa liigud läbi selle ukse-" ta näitas enda selja taha, "-siia tunnelisse. Ning läbi selle koridori siin jõuadki sinna."
"Lihtne,"
"Täpselt,"
"Ma siis lähen?"
"Edu sulle. Me jõuame õigeks ajaks, ma luban."
"Ma usaldan sind,"
Ristasime oma väikesed sõrmed (pinky swear) ning Christina lasi mu tunnelisse. Ma ei ütleks, et need katakombid just eriti hirmutavad oleks. Vnoh, polnudki. Mu sammud küll kajasid suhteliselt kõhedalt, eriti tänu kõrgekontsalistele saabastele, ning ma kartsin, et Zack võib mind märgata, seega astusin päkkadele. Aitas kah.
Keerasin paremale, nagu Chris mulle öelnud oligi, ning nägin tunneli lõpus valgust.
Järelikult ma olen kohal.
Surusin selja vastu seina, jäädes varjatuks, ja kõndisin nurgani.
Õige koht oli see tõesti - kuulsin Zacki häält. Teine oli veel vait.
"Mees, mis sul viga on? Mida see eit sinuga tegi?" küsis Zack.Kas ma juba mainisin, kui palju ma teda vihkan? Jah? No vahet pole, endiselt vihkan.
"Ma ei saa seda teha enam," sõnas Jake.
Jake?! Teine on Jake?!
"Selline oli kokkulepe," sisistas Zack läbi hammaste.
"Ma ei saa! Ta ei ole õigupoolest minu omagi. Ta jättis mu maha."
"Sa tead, miks sa ta Jasonist eemale pidid saama. Mul on teid mõlemaid vaja, mees. Ta on kõigest üks eit."
"Ta ei ole eit, kurat võtaks!" Jake lõi rusikaga vastu seina.
"Ma imestan teie üle. Üks plika ja te olete mõlemad relvitud. Temas isegi ei ole midagi erilist." "Sa ei ole temaga koos olnud. Ja sa pead Jasonile tõde rääkima."
"Ei," urises Zack.
"Mees!" Jake raputas Zacki. "See ei ole mäng."
"Täpselt." Zack lükkas Jake'i endast eemale. Järeldasin seda vaiksest tümpsust vastu seina. "Ära unusta oma kohta."
"Kuule, ma juba valetasin talle kord ja ta sai sellest teada. Ning sa tead, et tegelikult ta meel..."
Ta meel.. dib?!
"Kuule, kuule, mind ei huvita teie tunded, eks ole. Te olete capod."
"Aga omerta..."
"Vait!" Zack virutas rusikaga vastu seina. "Sa ei kasuta seda sõna siin!"
"Fain," sisistas Jake vihaselt.
Zack hakkas midagi sosistama ning nende hääled hääbusid kuskil koridoris. Riskisin veidi ümber nurga piiluda ning sain aru, et nad kadusid kuskile mujale koridori.
Pöörasin end tagasi ning kavatsesin juba minema hiilida, kui keegi mu õlast haaras ja järsult ümber pöörates vastu seina surus. Tegevus oli nii üliinimlikult kiire, et ma ei jõudnud ei karjuda ega midagi.
Poisi huuled katsid mu suu ning kui ma enne ei tundnud teda ära, siis need magusad pehmed huuled tegid seda. Ma mõtlen, aitasid meelde tuletada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar