09.04.13

SL #53: Järve ääres

Peale sööki me jõudsime natuke mängida võrkpalli, kuna polnud veel pimedaks läinud. Aga hämariku saabudes olime kõik gruppideks jagunenud: osad jõid endiselt verandal, osa istus rannatoolidel, osa tegeles millegagi sees ja osa, kus ka mina ja Jason olime, istus lõkke ääres.

Oli hea olla vabas õhkkonnas, ilma igasuguste kooli- ja muude muredeta, ning lihtsalt nautida elu.
Lõkke praksumine ja selle soojus rahustas mind alati maha ning mu suureks üllatuseks oli Jason istunud samale pingile, mis minagi.
Ta oli Apollo Bays .. teistsugune. Ma ei teadnud, mis juhtunud oli, aga see, kuidas meie suhtlemine oli muutunud .. kuidas me olime muutunud nii lähedaseks.

Lõkke ääres oli pisike, umbes 10 inimesest koosnev seltskond. Kuna asjasse oli segatud veidi alkoholi, oli juba päris hilja ning kõik olid vabaks lasknud, otsustasime rääkida, mida üksteisest arvame. See ei läinud siiski väga isiklikuks, nii et oli meeldiv kuulda, et inimesed suhtuvad sinusse üldjuhul sõbralikult.

Sirutasin end lõkke poole ja kohendasin paari halgu.Mu käed olid otse lõkkes, kuid imelikul kombel ma ei talunud selle kuumust.
Küll aga ehmatas mind Jason oma hoolivuse ja sõnadega.
"Kuum ei ole?" Jasoni hääl kõditas mu kaela, tuletades taaskord meelde tema lähedust.

Lõkkekuumus pole mingi kuumus, kui midagi sellist juhtub?
Vaatasin üle õla talle otsa ja naeratasin. "Ma millegipärast ei taju seda,"
Sirutasin selja taas sirgeks ning avastasin äkki, et me Jasoniga istusime täiesti külg külje kõrval: meie puusad puutusid isegi kokku.

Wow. Vot nüüd see on tõepoolest väga .. huvitav. Aitäh.
Ning mingi hetk me lihtsalt eraldusime kuidagi sellest seltskonnast. Me jäime füüsiliselt paigale, kuid olime alustanud kahe inimese vestlust ning keegi ei proovinudki selles osaleda, nii et meil oli seal väike privaatne mullike.

"Lõke hakkab kustuma," kuulsin mõne aja pärast Joshi häält kuskilt kaugusest.
Ning et ma polnud nii ammu lõket teinud ega puid tassinud, tekkis mul kohutav tahtmine seda teha.
Tõusin püsti ja teavitasin, et toon need puud kohale.

Muidugi mina romantikuna lootsin, et ta tuleb mulle sinna kuuri järele. See oleks olnud .. huvitav. Kuid ta oli ilmselgelt liiga Jason ega teinud seda.
Võtsin sületäie puid ja kõndisin välja.

Lõkkeseltskond oli väiksemaks jäänud - inimesi oli vaid viie jagu. Ma olin juba maha istumas, kui avastasin, et minu jaoks muutub seal palavaks. Jah, Jason oli endiselt seal ja ma oleks olnud nii õnnelik veeta temaga aega, kuid ma pidin ka distantsi hoidma, kas pole? Sest me polnud siiski koos või midagi.

Olin eelnevalt teinud veidi uurimist Alasia maja juures ning teadsin, et ta maja asus suurepärase järve kaldal. Vähe sellest, et tal oli meri vaid kilomeetri kaugusel, siis veel ka see järv otse maja juures .. puha paradiis. Juurdeehitatud kai peal oli kindlasti mõnus istuda ka muul ajal ööpäevast, kuid öösel oli see eriti maagiline. Päike oli juba loojunud ning vaatepilt seetõttu oivaline. Ma lasin end veel rohkem vabaks, keskendusin hingamisele ja...


"Tohib liituda?" küsis keegi, kelle ma küll väga kiiresti ära tundsin.
Ja kuidas olekski võimalik, et ma seda ei teeks? "Jah, muidugi," Kui armas.
"Miks sa siin üksi oled?" küsis ta ja võttis mu kõrval istet.
Tahtmatult märkasin, kui lähedal ta mulle oli. Meid lahutasid kõigest mõned sentimeetrid. Põhimõtted, mu armsaim? sähvatas korraks läbi mu pea, kuid mulle tuli meelde, kuivõrd see kõik muutunud oli. "Sa ju tead, mulle meeldib üksindus,"

Ning tol hetkel mõistsin ma, kuivõrd me mõlemad selle ajaga - nende 2,5 aastaga - muutunud olime. Kuigi tegelikult tundus, justkui oleks möödunud palju rohkem aastaid.
Ning kuidas kõik muutunud oli!
Algas tühisest meeldivusest ja nüüd .. ohjah, ma taaskord unustasin, et ta pole päriselt minu oma.

Igatahes, jah. Nüüd tagantjärele mõeldes -  kui tühised ja mõttetud olid need meie vestlused alguses. Ma olin nii häbelik... Millal see kõik küll muutuda jõudis?
"Üksindus on nagu dieet - lühiajaliselt kasulik, kestma jäädes eluohtlik,"
Olin juba valmis vastama, kuid siis mulle tuli meelde, et olin seda lauset kunagi msnis kasutanud. Veel natuke ja ma oleksin suud imestusest maigutama hakanud.

"Ma näen, et sa oled üllatunud,"
"Eem .. jah. See oli mul msnis mingi aasta tagasi! Kuidas sa .. Oih, tobe mina. Sa raudselt ei võtnud seda sealt .. Ma..." Loll, loll, loll!
"Tegelikult .. on see sealt küll,"
Mii-da? "Sa ajad mind vaid rohkem segadusse,"

"Sorry. Msni pealkirjad, tead küll,"
"Um .. nii, jah. Miks sa selle meelde jätsid?"
"Ma jätan meelde asjad, mis minu kohta käivad. Ärge arvake, et te, tüdrukud, olete ainukesed, kes kõiksugu asju meelde jätavad. Ja noh .. tundus, et su alakad on megatihti minu kohta,"
"Sa loed neid?" Wow. Üks suur WOW.

"Suht pidevalt. Need on .. huvitavad..," Ta vaatas mulle otsa ja kui ma endiselt üllatunult teda vaatasin, jätkas ta: "Okei, see oli piinlik nüüd."
"Eh .. ma arvan, et kui kellelgi peakski piinlik olema, siis minul, sest see on tõsi. Et need sinu kohta käivad, st. Aga...."

"Aga mis?"
"Nii et sa siiski märkasid. Ja sind veel huvitab ka?"
"Mis selles nii uskumatut on?"
"Lihtsalt sa .. ei näita oma hoolimist nii palju. Ei reageeri nagu nendele või nii,"

"See, et ma ei reageeri, ei tähenda, et ma ei hooliks,"
"Nii et sa hoolid," pomisesin ma pigem iseendale. Naeratasin vargsi. "Kuid miks sa siis ei reageeri?"
"Alati ei pea reageerima,"
"Sinu arust," sõnad lipsasid mu suust kiiremini välja, kui jõudsin taibata, et ütlen oma mõtte valjusti välja. Oih.

"Oh, Caro, palun ärme alusta algusest," Jason vaatas mulle reaalselt anuva pilguga otsa.
Kuidas ma jumaldan tema silmi... "Okei, sorry, jälle mina ja minu .. mõtlemine. Ülemõtlemine, ma tahtsin öelda. Okei, räägime hoopis .. näiteks, miks sa siia tulid?"

"Kui see sind nii väga häirib, võin ma ju ära ka minna," Ta teeskles püstitõusmist.
"Ei!" karjatasin ma ning see kajas vastu, kuna järve ääres oli palju vaiksem, kui Britti juures. Taaskord, enne kui jõudsin mõelda, haarasin ta käest, et ta taas mu kõrval istuks. "Jää minuga," sosistasin.

"Ära muretse, mul polnud plaaniski ära minna,"
Eemaldasin kiiresti oma käe, kui ta maha istus. Isegi mitte selle tõttu, et tundus, nagu oleksin avatud elektrijuhtmest haaranud, vaid pigem selleks, et talle see vastumeelne ei oleks. Muidugi ta on ka kaugemale, läinud, aga...
Ära vihasta oma "armsamat".
"Nii et siis, miks ma siin olen," sõnas ta just siis, kui kavatsesin seda taas küsida.

Kui sa oled Edward Cullen, siis see ei meeldi mulle. Kui sa aga tõesti mäletasid seekord, et ma küsisin midagi, siis see toob sulle plusspunkti.

"Ütleme nii, et ma väsisin sellest lällavast rahvast ära. Isegi Jack on täis. Kui sa ära läksid, läks väga läbuks ära. Sa tundud olevat ainuke, kes..."

Kergitasin oma siidripurki, tõestades, et ma siiski olin joonud. "Aga ära arva, et ma täis olen. Mulle ei hakka alkohol nii kergesti pähe. Mitte et mulle meeldiks täis olla.

"Miks sa siis seda teed?"
Jälle see küsimus. "Maitse on hea..." Nii, et sa jälle seda küsin, teen mina uue katse. "Proovida tahad?"
Mõte sellest, et ta puudutaks huultega sedasama purki, kust ise joonud olin ja peale teda joon, tekitas uusi värinaid. Mõtlesin, kas see ületaks selle, kui ta huuled mu põske puudutasid...

* See polnud see Micha idee, kui Jason tema lehest koopia tegi, pean ma ilmtingimata Micha lehe saama, sest tema on seda puudutanud, või peaaegu sama Chantali ideoloogia, kui me esperantos niisama lollitasime, ja poistel markerit vaja läks.
"See on nüüd tema lõhnaga läbi immutatud," oli Chan öelnud, kui markeri tagasi sain. *

Ei, seekord on asi .. intiimsem. Mis sest, et ka see kõlas kahtlaselt. Ohjah, liiga kahtlaselt.
"No sa võid ju anda," vastas Jason minu suureks üllatuseks.
Ulatasin talle oma purgi, kust ta suure (!) lonksu võttis.
"Pole tal viga midagi," kostis ta seejärel, kui oli joogi oma kurgust alla kulistanud.

"Mida sa veel proovinud oled?" küsisin niipea, kui ta mulle purgi tagasi ulatas, ja proovisin taaskord ignoreerida värinaid, mida tekitasid tema sõrmed, kui puutusid joogi tagasiandmisel minu omade vastu. Ma parem ei hakka mõtlemagi, kas see oli kogemata või mitte. Nagunii keegi ei tea.
"Viina on kodus pakutud, kuid see on liiga rõveda maitsega,"

"Yeah, täpselt. Hakkab kergesti pähe ka."
"Oled sa kunagi purjus olnud?" küsis ta siis.

"Mkm," raputasin pead. "Ma ei näe selles mõtet. Jood end täis, laamendad ringi ja ärkad hommikul mälukaga. Tänan väga, piisavalt selliseid klassikaaslasi nähtud."
"Sama,"
"Jah. Oota korra..." Mulle tuli midagi meelde ja tema sõnad .. need olid liiga vastumeelsed sellele, mida ta teinud oli. "Sa pole kunagi täis olnud?"

"Ei, muidugi mitte. Caro, sa ju tead minu alkoholitarbimisprintsiipe,"
"Kas sa mäletad Joshi teist pidu?"
Ta kulmud koondusid ninajuurel, kui ta seda meenutas. "Mis sellega?"
Hingasin pahinal välja. "Sa ütlesid, et pole kunagi täis olnud, aga .. sa .. me .. magasime ühes voodis,"

Vaatasin talle kogu aja otsa, kuid kui need sõnad üle mu huulte libisesid, pöörasin pilgu kiiresti enda ette järvele. Samuti võtsin suure lonksu siidrist, et ei peaks praegu kohe midagi vastama.
Ta ohkas. "Caroline, ma ei taha, et sa seda teemat jälle tõstaksid... Ma ju palusin,"
"Ma tean, Jason, ma lihtsalt..."

Ja see moment oli nii ideaalne .. see päikeseloojang, see järv, tema mu kõrval .. tema huuled nii lähedal...
Ma teadsin, et ta ei tee seda. Ja kui hästi järele mõelda, siis ma eelistanukski seda, mida ta järgmisena tegi.
Seletus, yayyayyay.
"Ma arvasin, et sa unustasid või midagi .. aga ma eksin sellega kogu aeg. Sina ei unusta midagi,"
Ta naeratas mulle armsalt ja ka minagi olin sunnitud naeratama.

"Ma .. tol korral ma .. ma ei olnud purjus, jah. Ma lihtsalt .. see, kui me kogu öö üleval veetsime, et lihtsalt rääkida .. ja siis sa vajud nelja paiku ära .. ma tahtsin .. ma ei tea, seda on raske seletada. Võib-olla tuleks alustada sellest, et ma ei tahtnud, et sa diivanil magaksid. Nii et ma lihtsalt võtsin su sülle ja viisin üles voodisse .. ja ma olin juba valmis lahkuma, tegelikult ka .. Aga siis sattus mu pilk sinu täiesti rahulik, ingellik olek-" Ta nimetas mind ingellikuks?! Whoa. "Ma pole kunagi niimoodi tundnud, aga tol hetkel .. ma tundsin vajadust sind kaitsta. Ma ei tahtnud sind sinna üksi jätta, isegi kui polnud mingit ohtu .. mm," Ta piidles mind. "Kas see tundub liiga friigilik?"

Olin teda nii kuulama jäänud, et ei jõudnud isegi kohe reageerida.
"Ei, üldsegi mitte," Mu sõnad olid vaid sosin. "Jätka,"
Ta muigas, pööras pea järve poole ja täitis mu soovi: "Ja kui ma seal su kõrvale heitsin, siis sa pöörasid end automaatselt ümber ja panid käed ümber minu .. ning ma noh, ei tahtnud su und segada ja lõpptulemusena vajusin ise ka ära,"

(fotod: esimesed kolm pilti)

01.04.13

Varjud minevikust: Proloog

Ma kunagi ütlesin, et ma ei lähe enam kunagi tagasi. Ma ütlesin, et ma ei korda kunagi sama viga. Ei seda, et ma taas seon end maffiaga, ega seda, et ma olen taas temaga.
Ma arvasin, et temataolised inimesed ei muutu. Kuid see on vale. Kõik inimesed muutuvad. Ja tegelikult oli see vaid tema pealispind. Sees oli ta õrn ja tundeline inimene, kes pidi ellujäämiseks olema keegi teine.
Maffia aga .. see on ohtlik, eks?! Tapmised ja jahtimised ja ohtlikud katsumused .. kuid ta õpetas mulle selle sisemust. Ning alguses ma ei pidanud tegema midagi, mida ma ei tahtnud. Ta poleks mind kunagi sundinud tegema midagi, mida ma ei tahtnud. Kuid tuli välja, et ma olin selleks mõeldud. Et maffia oli mu eluarmastus. Mitte kumbki neist kuttidest. Vaid hoopis maffia. Ma olin selle jaoks loodud.
Ja teate, mida nad ütlevad? Teine kord pole see enam viga. Teine kord on see valik.

***


"Sa oled piisavalt harjutanud tänaseks," lausus Jake ja tahtis revolvrit mu käest ära võtta.
Peitsin käe selja taha, teisega lükkasin kõrvaklapid allapoole. "Aga ma tahan veel!"
"Padrunid on otsas,"
"Pane siis juurde, teil on ju neid," nõudsin ma.

Ta ohkas. "Caroline..."
Prunditasin tusaselt huuli, kuid sirutasin käe tema poole.
"Kui sa nii väga tahad, siis on midagi, mida me saame teha," pomises ta mõtlikult, võttes padrunikesta välja.

"Jah?!" Võin kihla vedada, et mu silmad põlesid.
Jake pistis revolvri, millega ma ennist tulistasin, kabuuri, mis tal vööl rippus, ja võttis teise välja. Sellel oli minu jaoks westernlik ilme. Ta ulatas selle mulle.
Surusin selle vastu rinda nagu ei-tea-mis reliikviat.

"Noh?" küsisin ootusärevalt.
"Pane see oma pea juurde,"
"Mi.. mida?"
"Tee, nagu ma käsin, Caro," sõnas Jake teravalt läbi hammaste.

Tegin nagu kästud ning teadsin, et endise sära asemel peegeldub mu silmist šokk ja hirm.
"Ma loodan, et sa oled vene ruletiga tuttav, mu tüdruk," lausus Jake mõtlikult ja kallutas pead.