01.04.13

Varjud minevikust: Proloog

Ma kunagi ütlesin, et ma ei lähe enam kunagi tagasi. Ma ütlesin, et ma ei korda kunagi sama viga. Ei seda, et ma taas seon end maffiaga, ega seda, et ma olen taas temaga.
Ma arvasin, et temataolised inimesed ei muutu. Kuid see on vale. Kõik inimesed muutuvad. Ja tegelikult oli see vaid tema pealispind. Sees oli ta õrn ja tundeline inimene, kes pidi ellujäämiseks olema keegi teine.
Maffia aga .. see on ohtlik, eks?! Tapmised ja jahtimised ja ohtlikud katsumused .. kuid ta õpetas mulle selle sisemust. Ning alguses ma ei pidanud tegema midagi, mida ma ei tahtnud. Ta poleks mind kunagi sundinud tegema midagi, mida ma ei tahtnud. Kuid tuli välja, et ma olin selleks mõeldud. Et maffia oli mu eluarmastus. Mitte kumbki neist kuttidest. Vaid hoopis maffia. Ma olin selle jaoks loodud.
Ja teate, mida nad ütlevad? Teine kord pole see enam viga. Teine kord on see valik.

***


"Sa oled piisavalt harjutanud tänaseks," lausus Jake ja tahtis revolvrit mu käest ära võtta.
Peitsin käe selja taha, teisega lükkasin kõrvaklapid allapoole. "Aga ma tahan veel!"
"Padrunid on otsas,"
"Pane siis juurde, teil on ju neid," nõudsin ma.

Ta ohkas. "Caroline..."
Prunditasin tusaselt huuli, kuid sirutasin käe tema poole.
"Kui sa nii väga tahad, siis on midagi, mida me saame teha," pomises ta mõtlikult, võttes padrunikesta välja.

"Jah?!" Võin kihla vedada, et mu silmad põlesid.
Jake pistis revolvri, millega ma ennist tulistasin, kabuuri, mis tal vööl rippus, ja võttis teise välja. Sellel oli minu jaoks westernlik ilme. Ta ulatas selle mulle.
Surusin selle vastu rinda nagu ei-tea-mis reliikviat.

"Noh?" küsisin ootusärevalt.
"Pane see oma pea juurde,"
"Mi.. mida?"
"Tee, nagu ma käsin, Caro," sõnas Jake teravalt läbi hammaste.

Tegin nagu kästud ning teadsin, et endise sära asemel peegeldub mu silmist šokk ja hirm.
"Ma loodan, et sa oled vene ruletiga tuttav, mu tüdruk," lausus Jake mõtlikult ja kallutas pead.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar