28.12.12

SL #45: Sa oled ingel, Caro

Raputasin pead, kui Jason taaskord keeldus rääkimast, mis tegelikult juhtus. Isegi siis, kui olime jäetud üksi, sest ma pidin parandama Jasoni väljanägemist.
Jälgisin naeru tagasi hoides, kuidas noormehe silmad muutusid suureks, nähes mu kätes olevaid meigiasju.
"Mida sa kavatsed teha nendega Caro?"
Vaatasin talle ilmselge pilguga otsa.

"Oo, ei, ei, ei. Sa ei tee seda. Sa ei tee seda, kuuled? Sa ei saa mulle seda teha,"
Kergitasin kulmu ning panin ühe käe puusa. "Jah, ma tunnistan: see on kahtlane, sinu puhul vähemalt. Aga midagi pole teha, mu kallis. Sa ei saa sedasi esinema minna. Kujuta ette, et sa oled üks kuulsatest inimestest,"
Me mõlemad ignoreerisime sõnu "mu kallis".

"Ma ei taha meiki!" sõnas Jason jonnakalt ja prunditas huuli.
Ma ei kavatsenudki naeru tagasi hoida tema üliarmsa näoilme peale ning lähenesin talle.
"Ei, palun, Caro, ükskõik mida, aga mitte seda,"
"Oh, jumal küll. Sa oled hullem kui väike laps," laususin ma ja kükitasin ta ette. "Ega ma sind drag queeniks tegema hakka."

"Mis asjaks?" küsis ta, tema näol segadus.
Raputasin vaid pead, pomisedes vaikselt nina alal: "Poisid," Võtsin kätte peitekreemi ja jälgisin muigega Jasoni taas hirmunud näoilmet. "Hei, kuule, see on kõigest peitekreem. See varjab su sinika ja lõhkise huule,"

Ta ei paistnud olevat eriti veendunud ning ta silmad olid endiselt suured, kui ta kartlikult mu tegevust silmitses. Pigistasin mõned tilgad ta sinika ümber ning ettevaatlikult, et talle mitte haiget teha, tupsutasin sõrmedega ta nahka. Tema silmad ei lahkunud minu omadelt ning ma tahtmatult mõtlesin "Viimase õhutaltsutaja" seriaali peale, kus Katara hakkas Zukole seda hingevett (või kuidas iganes nad seda nimetasid) silmale määrama - btw, nutame veel kord, et nad lõpus koos ei olnud. See oli saatuse iroonia, sest ma pmst "ravisin" Jasoni silmaümbrust ja see oli ka vasak silm.

"Ega sul valus ei ole?" küsisin sosinal, vajutades veidi tugevamalt - vaid veidi -, et kreem paremini imenduks.
Märkasin, kuidas poiss tahtis pead raputada, kuid talle tuli nähtavasti meelde, et ma parajasti "parandan" ta nägu ning ta vastas vaid lühidalt: "Jah,"

Sain peitekreemi määrimisega ühele poole, tõusin püsti ja silmitsesin ta silma.
"Nii, kui sulle veel puudrit peale panna, siis seda ei jää üldse näha. Huulega on küll raskem lugu .. ma arvan, et ma pean ka jumestuskreemi panema. Oled sa haava puhastanud?" küsisin siis karmilt.
Poisi näole ilmus irve, kuid ta raputas pead.

Kergitasin kulmu. "Ma ei leia siin mitte midagi naljakat, härra Lockwood,"
"Sina," ütles ta ja hakkas siis naerma.
Kergitasin mõlemad kulmud. "Mis asja?"
"Kui sa selline karm proovid olla. Siis sa oled naljakas," ütles ta ja köhis, proovides naeru kontrolli all hoida.

Raputasin pead, suutmata nüüd samuti irvet tagasi hoida. "Sa saad peksa ja sa veel naerad ka,"
"Ma ei saanud peksa," tema toon kõlas solvunult, aga ma sain aru, et ta vaid teeskleb.
"Olgu, olgu, superkangelane. Jätkame su meigiga nüüd,"
"Gaash, miks,"

"Sa kannatasid edukalt ära esimese poole. Ära nüüd vedelaks löö,"
"Sul on kerge öelda,"
"Ei, ei ole. Sest ma usun, et sa ei ole arg,"
"Ei ole," nõustus ta.

"Meik ei ole nüüd kõige hullem, ole nüüd,"
"Caro! Me esineme poole tunni pärast. Oh..." Cassie hääl oli alguses paaniline, kuid siis kuidagi kohmetunud.
Vaatasin üle õla, tõusmata püsti. "Hei, Cas,"

"Te veedate huvitavalt aega," ütles tüdruk asjalikult.
"Jajah, kui sa seda huvitavaks nimetad," lausus Jason vaikselt, kuid Cassie kuulis seda ometi.
"Julge, Jason, julge," ütles ta ning naeratas laialt. "Võin kihla vedada, et osa kutte oleks aktiivselt vastu puigelnud või üldse ära jooksnud,"

"See kõlab, nagu ma oleks arg, mitte julge,"
"Ei, ei. See on nagu see, et sa julged kanda meiki, kui sind sunnib selleks arm.. tähendab, keegi, kes su vastu sümpaatiat tunneb,"
Tegin hapu näo Cassiele suunas.

Tüdruk kergitas justkui ülesandmiseks käed ning ütles: "Ma ei sega teid rohkem," Ning siis lipsas ta läbi ukse tagasi üles.
Naeratasin Jasonile aralt, kui ümber pöörasin, ning proovisin hobusesabast lahti olevate juustega nägu varjata. "Sorry, nad on alati nii .. otsekohesed,"

Ta naeratas mulle vastu. "Ma arvan, et ma olen harjunud sellega. Mis sa nüüd tegema hakkad?" viis ta siis teema üle. Nähtavasti selleks, et mind mitte veelgi rohkem piinlikusse olukorda panna.
Nunnu. "Mul oleks vaja kuskilt piiritust saada või viina vähemalt. Siis samamoodi peitekreem. Aga veidi jumestuskreemi tuleb ka peale panna, nii igaks juhuks. No ja siis ma pean puuderdama ka."

"Kõlab nagu põrgu,"
Pööritasin silmi. "Ole õnnelik, et ma ei tee sulle täismeiki, nagu meid modellikoolis õpetati,"
"Sa käisid modellikoolis?" küsis ta huvitunult. Ma vähemalt arvan, et see kõlas nii. Tähendab, see pidi olema küll, sest Jasonil polnud kommet asjadest huvituda, kui need teda tegelikult ei huvitanud.

"Yeah, juhtus kord. Piiritus, piiritus," kordasin siis, mõtles, kust kuradi kohast peaks ma saama koolis kell 8 õhtul piiritust.
"Em .. ma arvan, et kellelgi kuttidest peaks olema. Pärast on pidu ju,"
"Hea mõte. Ma lähen käin korra ära. Sina aga-" osutasin talle sõrmega. "-istu paigal ja ära liigu,"
Tormasin trepist üles aulasse, kus kõik alles algas, ning silmasin ukse juures Zacki. Mõtlesin, ega ta seina külge liimitud pole, et pole liikunudki sellest ajast, kui Jason tagasi jõudis.

Okei, ma poleks kunagi arvanud, et ma seda teen, aga .. kunagi on ikka esimene kord ja see siin on erijuhus. Sa saad hakkama, Caro. Sa just veetsid "oma armsa inimesega" ühes toas umbes 15 inimest EGA vägistanud teda ära. Oke, see oli kahtlane praegu. Raputasin pead, et vabaneda nendest kahtlastest mõtetest. "Sa oled julge tüdruk, Caro," kõlasid peas Jasoni kord öeldud sõnad ja ma teadsin, et ma saan hakkama.

"Zack," sõnasin vaikselt, jõudes poisini.
Ta vaatas mind väga üllatunult ning ta näole ei ilmunudki kohe ennasttäis naeratust nagu ma oodanud olin.
Kergitasin end päkkadele ning sosistasin: "Mul on viina vaja,"

"Ma arvasin, et sa teed Jasoni nägu esinemiseks normaalseks. Kas te kavatsete selle asemel hoopis mingi joomapeo korraldada või?"
Raputasin pead. "Jasoni haav huulel on vaja desinfitseerida. Mul pole kuskilt piiritust võtta. Ma vajan vaid paar tilka,"
"Okei," ütles ta ning viipas, et ma järgneks talle alla, nähtavasti garderoobi.

Me peatusime ta kapi ees ning ta hakkas sobrama suures spordikotis. Vaatasin ringi, kui kuulsin kolinat tema kotis. Polnud vaja üleliigseid kõrvu - midagi ei tohtinud valesti minna.
"On sul rätikut või midagi?" pöördus ta minu poole, vaadates samuti oma terava pilguga ringi.
"Mida? Ah, jaa," Sirutasin ta poole vatipadja.

Ta vaatas mind imelikult, kui öelnud midagi, kallutas vaid kergelt pudelit, mida käes hoidis, ning andis rõvedalt piirituselõhnalise padjakese mulle tagasi.
"Tee nüüd nii, et keegi seda ei tunne,"
"Mul on kõndida vaid mõned sammud," laususin ma talle kindlalt otsa vaadates ning surusin kergelt patja rusikasse, et lõhna veidi summutada.

Hakkasin juba minema, kui mulle midagi meelde tuli.
"Aitäh," ütlesin ma üle õla ning naeratasin talle.
Zack saatis mulle taaskordse imeliku pilgu ega öelnud midagi. Vaid siis, kui ma olin talle selja pööranud ning mõned sammud kaugemale jooksnud, tundus mulle, nagu ta oleks sosistanud: "Nii et sa tõepoolest hoolid temast,".
Võib-olla oli see küll vaid minu kujutlusvõime, et Zack on võimeline ka hea olema.

Tõmbasin ukse ropsuga lahti ning libisesin sisse.
"Sina," hingeldasin Jasonile, kes seisis peegli ees ning uuris enda nägu. "Ma ju käskisin sul paigal istuda,"
"Mul hakkas igav,"

"Oh, mida iganes, istu maha nüüd," käskisin ma ning võtsin viinaga läbiimmutatud vatipadja näppude vahele.
Jason pilgutas kiiresti silmi. "Haiseb nagu paar alkohoolikut,"
"Jumal küll, sa hädaldad rohkem kui mina! Ole vait nüüd,"

"Ma parem ei küsi, mis sa muidu teed, eks?"
Mu näole ilmus lai irve, kui mulle meelde tuli, mis ma eelmine kord talle sellele küsimusele vastanud olin. "Sõltub,"
Ning siis mängisin ma taas medõde ja meigikunstnikut, tohterdades oma kallimat .. klassivenda.

Nägin, kuidas ta silmad kinni ja hambad kokku pigistas, ning laususin õrnalt: "Vabandust. See .. jah, kipitab veidi,"
"Saan hakkama," vastas ta juba rahulikumalt.
Nojah, lõppkokkuvõttes oli see vaid kerge kipitus. Ei saanud nii väga hull ka olla, ainult alguses. Seejärel kordasin sama protseduuri, mida ta silmalegi, tupsutades peale veel ka veidike jumestuskreemi.

Toppisin kraami pisikesse kotti ning võtsin sealt välja puudritoosi ning -pintsli.
"See tolmusarnane asjandus suudab midagi teha?" päris Jason üllatunult.
"See ei ole tolm, tobu. See on puuder. Ning jah, see suudab midagi teha. Nägid ennast enne seda?"
Ta noogutas. "Nägemine on mul veel alles,"

"Soovitan silmad kinni panna," sõnasin siis teadlikult ning võtsin pintslile paraja doosi puudrit.
Kergete tõmmetega katsin ta silma, nii et midagi polnud näha.
Suurepärane. Kui vaid ka huul samamoodi jääks.
See küll täielikult ei õnnestunud.

"Ma arvan, et pimedas saalis eriti ei märgata seda. Ma vähemalt loodan," konstateerisin fakti, kui Jason end peeglist uuris.
Ta vaatas mu poole. "See on nagu maagia,"
Muigasin. "Ei. See on meik,"

"Aitäh," ütles ta ning mu hing jäi kinni, kui ta mulle eriti lähedal seisis, sest ma olin tema juurde tulnud, kui ta end peeglist uuris.
"Sa oled ingel, Caro, tead seda?"
"Ma pigem olen deemon, aga aitäh,"

Keegi koputas uksele.
"Miks nad koputavad?" küsisin Jasonilt vaikselt.
Ta kehitas õlgu. "Koristaja?"
"Hmm. Sisse?" hüüdsin ebalevalt.

Alasia piilus sisse ning otsekohe valgus üle ta näo mesimagus naeratus.
"Tuvikesed, äkki pühendate mõned minutid meile ka? Meie esinemine hakkab 15 minuti pärast,"
Nookasin Jasonile peaga. "Lähme nüüd näitame su kaunist nägu teistele ka,"
Tema madal naer pani mu taas naeratama ning seekord olin ma täiesti kindel, et kõik õnnestub.

24.12.12

SL #44: Ära vea meid, mind alt

Melbourne'i reisi lõpp oli imelik, aga samas nautisin ma seda täiega. Algas sellega, kuidas me hommikul kogemata Jasoni tuppa helistasime. Hei! Nemad alustasid, eks. Me rahulikult korjasime asju, kui lambist kuulsime Dougi häält kõlarist. Tema tüüpilist mula.

Ning kui see äkki vait jäi, helistasime tagasi. Võin kihla vedada, et Jason pidas mind nüüd reaalseks stalkeriks. Aga suva sellega - peaasi, et lõbus oleks.

Hommik jätkus sellega, kuidas ma tänu üleeelmisele õhtule hakkasin 'Barbie Girl'i vaikselt laulma, kuni trepist alla tulin ning hetke pärast nägin, et Jake tuleb teiselt poolt alla.
P-i-i-n-l-i-k. Põrgusse sellega.
Poiss naeratas mulle, soovis head hommikut, kuid ei öelnud midagi. Ma ei teinud katset vestlust alustada ka.

Laeva peal ajas Cassie mu naerma, jutustades mulle tema nägemusest ideaalsest hommikust mulle: " Koputus uksele. Jason: „No mida?! Jälle jätsite kaardi kajutisse? Olgu-olgu, juba tulen!“
Ukse taga aga ei ole kaugeltki Zack, Dean ega Ian. Seal seisab hoopis Caroline, nägu naerul.
„Hei!“ ütleb ta, „No mida? Sa pidid nüüd voodist minu pärast välja tulema?“ Ta astub kajutisse, sulgedes enda järel ukse. Jason ei suuda end koguda. Mida kuradit Caro siin teeb? mõtleb ta. Caro aga astub talle sammu lähemale. „Nonoh, mis sa vaatad? Me lähme nüüd voodisse tagasi!“ ütleb ta… Meie hoiame kutid eemal,"

"OMG, Cas, sa oled segane," laususin talle, ise naerdes tõenäoliselt üle kogu laeva. Teadsin, et lähemad seltskonnad vaatavad mind nagu segast, aga ma ei suutnud midagi teha.
Rahunemiseks vaatasin aknast välja. Paistis päike ning vesi lainetas mõnusalt. Ja ma teadsin, et kui me jõuame Orbostisse, siis ootab meid suurepärane esinemine ja kõik läheb üleüldse hästi.

***

Vaid hetkeks mõtlesin ma, kui tore oleks, kui ta nüüd äkki tuleks ja oma käed mulle ümber paneks.
Ma ei tunneks end siis nii üksikult.
Ning just siis, kui ma olin alla andnud, juhtus ime. Tema käed olid tõepoolest minu ümber. Ma ehmatasin alguses, kuid said aru, et need on liigutused tantsust.
Kuid siiski.
With my hands on your waist when we dance in the moonlight...

"Oh, kurat," pomisesin ma, võpatades ja järsult üles tõustes. See oli päev, mil õhtul oli show. Polnud siis ime, et ma selliseid asju unes nägin.
Siis ma naeratasin. See oli tõepoolest hästi läinud.  Ja lõbusalt, kindla peale. Kohe nägin silme ees üht väga naljakat ja armsat juhtumit.

***

Mäletasin, kuidas sattusin - taaskord, haha - ainukeseks tüdrukuks gruppi, kuna teistel oli prantsuse keel ja meil - st minul ja poistel, va. Zackil - multimeedia. Mis tähendas, et meil lõppes tund aega varem ja me pidime teisi ootama, et harjutada.

Venitasin end ning hakkasin kergelt tantsu meelde tuletama.
Upitasin end, nii et mu pluus veidi tõusis. Kui vaatasin tagasi poiste poole, olid nende pilgud endiselt mu retuusidel ja veidi alasti kõhul.

"Peded," pomisesin poolkurjalt-poolnaljaga.
"Vaata, me ei saaks peded olla, kui me sinu .. sinust huvitume,"
"Perverdid?"
"Meil igalühel on mingi perverssustase, kas pole?" küsis Ian täiesti tõsiselt.

Proovisin teha tõsist nägu, kuid mu näolihased ei allunud mulle ning see lõppes sellega, et ma purskasin naerma nagu nemadki.
Jätkasin oma tantsu ja äkki .. ja äkki kellegi käed olid tõsiselt minu ümber. Kui ma vaatasin üles, tuli välja, et unenägu oli täitunud.

Ning mul oli nii suva sellest, et me oleme ainuke paar, kes on. Ma teadsin, et Jasoni sõbrad ei ole õelad ning nad ei hakka midagi halvasti ütlema selle kohta. Seega keskendusin ma vaid tantsule ning meile kahele ja see oli perfektne.
Kui me lõpetasime, nägin peeglist, et puuduolev seltskond oli samuti kohal. Michelle toetas vastu uksepiita ja naeratas meile.

Ta plaksutas ning naeratus ta näol ütles, et tegu polnud naljaga, vaid see tõepoolest meeldis talle.
"Tehke samamoodi show'l ja kõik on idekas,"

***


Päev möödus kiirelt, nähtavasti sellepärast, et ma peaaegu et ei mõelnudki kooliasjadele. Ma olin kogu hingega õhtuse esinemise juures.
Selleni oli veel 2 tundi aega ning mina, Alasia, Cassie ja Michelle tulime tagasi oma söögipausilt.

"Hei, tüdrukud!" kostis kuskilt paremalt hüüe ja me vaatasime sinnapoole.
Teised vahetasid üksteisega arusaamatuid pilke, kuid mitte mina. Mina teadsin täpselt, kes see oli.
Adrianna. "Hei," vastasin ma, kui me lähemal olime.
"Te teate mu venda, eks?" Mhm. "Jasonit? Jason Lockwoodi?"

"Ja, jah, me käime ühes klassis," vastas Michelle ning oli samasuguse arusaamatu näoga nagu teisedki.
"Sina oled Michelle, eks?" naeratas Adrianna talle.
Tüdruk noogutas üllatunult pead.

"Sina oled Cassie, Alasia ja sina..." Ta vaatas mulle silma. "Sina oled Caroline," lõpetas ta naeratusega.
"Adrianna, eks?"
Tüdruku naeratus venis suuremaks. "Jah, see olen mina. Ega teil plaastrit ei ole?"

Um .. okei? See on .. eriti lamp. Vaatasin tüdrukutele otsa, kuid nad raputasid pead. "Ma vaatan kohe," vastasin ma ning sorisin kotti. Palutud asja ma küll ei leidnud. Raputasin pead. "Kahjuks pole," Peab küll mainima, et alates sellest juhtumist hakkasin ma alati plaastrit kaasas kandma. Ausalt. Ning jah, tundub tobe küll.
"Eh, okei," vastas ta. "Edu teile siis .. tantsus,"
"Ee .. tänks," pomisesid tüdrukud, mina aga saluteerisin talle sõrmedega hüvastijätuks.

"Okei, see oli kahtlane, eks?" lausus Cassie, kui me jõudsime alla aeroobikasaali, kus show'ks valmistusime. "Ma mõtlen .. ta teadis meid kõiki nime- ja nägupidi!"
"Jah, tõepoolest," nõustus temaga Alasia.
"Hei, chillax, ärge mõelge üle," laususin ma hooletul toonil, kuigi sees olid mul täpselt samasugused emotsioonid.

Mõne aja pärast oli kohal ka Chantal, kes Ediga eraldi söömas käis.
"Tead, keda ma kohtasin!?" lausus ta mulle särava naeratusega.
"Ade'i?" küsisin ma nii muuseas.
"Misasja? Kas sa nägid teda ka?"

"Me kõik nägime," sõnas Michelle.
"Ta teadis mu nime!"
"Sama siin," ütlesime kooris.
"See on imelik!" jätkas Chantal imestunult.

"On,"
"Kas Jasoniga on kõik korras?"
"Miks ei peaks olema?" imestasin ma tema äkilise teemamuutuse peale.
"Noh, et Ade on siin ja kõik,"

"Pff, ta raudselt niisama juhtus siin olema. Ega see kohe hädaohtu ei tähenda,"
"Kui sa just nii ütled,"

***

Jason

"Kuradi idioot!" karjusin ma, teades, et keegi ei kuule mind. Raamatud, alustades "Saladuse" ja lõpetades "Laskuriga" lendasid põrandale, sest esimene kord elus ma ei hoolinud neist. Viskusin vihaselt voodisse.

Tants? käis mu peast läbi äkkmõte. Ah, käige te ka persse.

*

"Jason!" röögatas Adrianna üldsegi mitte tüdrukulikult, leides mind voodi peal pikutamast.
"No mida sa lõugad?" küsisin ülbelt vastu.
Ta jäi mind üksisilmi vaatama. Siis kobas ta käega kummutit.

Veeretasin ennast mürtsuga põrandale ning visatud vaas tabas hoopis patja.
"Sa oled segaseks läinud," sõnasin rahulikult, tõusin püsti ning viisin vaasi tagasi.
Ade jätkas mu piidlemist. "Mis sul viga on? Ja mis sul näoga on?"
Tõmbasin hooletult üle näo. "Mis mõttes?"

"Su silm on sinine. Ja huul on täiesti marraskil,"
"Ah, see," ütlesin ma, justkui oleks see tühiasi. "Kukkusin,"
Ta pani käed puusa. "Kas ma näen poolearuline välja?"
Vaatasin teda mitmetähendusliku pilguga.

"Ma võin seda vaasi uuesti kasutada, kas tead," sõnas ta hooletult.
"Tahad mulle veel rohkem ilusat väljanägemist tekitada?"
"Oh, sa oled nii isekas! Mida Caro küll leiab sinus!"
Turtsatasin. "Ta praegu hakkaks küll sinuga vaidlema,"

"Miks sa üldse endiselt veel siin oled?" muutis ta teemat.
"Kus ma siis olema peaks?"
"Sul on täna esinemine,"
"Kust sa seda tead?" kissitasin õe poole silmi.

"Ei, noh, ma siin niisama juhtusin su koolist mööda minema..." alustas ta ükskõikse tooniga.
"Niisama juhtusid? Mhm, ma nii usun sind,"
"Mis vahet seal on, kas niisama või mitte? Ma olin seal ja nägin su tüdrukut,"
"Caro ei ole mu tüdruk,"

Ade naeratas magusalt justkui oleks just loteeri võitnud. "Vähemalt sa teadsid, kellest ma räägin,"
Pööritasin silmi. "Mida iganes,"
"Ühesõnaga?"

"Ma ei saa minna sinna, Ade! Ma ei tee seda!"
"Aga Caroline on seal,"
"Las ta olla,"
"Ja sind ei huvita, et ta pettub sinus?"

"See ei tähenda mulle midagi. Ma ei ela selleks, et kellelegi muljet avaldada. Ma elan enda jaoks,"
"Aga sa lubasid!"
"Näed seda?" osutasin enda näole. "Ma ei saa minna! Ma isegi liigun et vaevaliselt,"
"Mis juhtus, Jas?"

*

See pidi olema täiesti tavaline kullerteenus. Noh, selle vahega, et mind ootas mõne tunni pärast esinemine. Aga, nagu alati on, kui midagi hakkab hästi minema, rikutakse see lõpus alati ära. Jah, isegi Saladust kasutades.

Ma olin kauba üle andnud, kui järsku kostis hüüe: "Pikali!" ning edasi toimus kõik väga kiiresti.
Tüüp, kes oli just saanud kilo jagu kokat, vedeles mitte just eriti elusalt minust paari meetri kaugusel. Toetasin seljaga vastu autos, šokeeritud äsja juhtunust.

Ma teadsin, et neid oli mitu. Nii vasakult, paremalt kui ka auto tagant kostsid sammud.
Oh, kurat, mõtlesin ma, kobades püstolit vöölt, kuigi teadsin, et mitme vastu ma ei saaks. Ma ei ole mingi Jason Statham siin.
Kahjuks mitte.

"Jason?!" hääl oli liiga tuttav ning üles vaadates avastasin enda eest Jake'i.

Teed mu kulul nalja, hah? Nagu reaalselt teed mu kulul nalja?
"Mida helli, tüüp?!" karjusin talle.
"Tahaks sama küsida," vastas ta ning kallutas pea viltu.

"Miks te ta just maha lasite?" osutasin paaniliselt Markile - vist? - ning tõusin püsti, kuigi kahe sõduri revolvrid olid endiselt minule suunatud. "Btw, äkki..?" osutasin peaga relvadele.
Jake tegi käega liigutuse ning tüüpide käed laskusid unisoonis külgedele.
Woa, siuke äge boss oled lihtsalt. Tahtsin juba seda aeglast plaksutamist tegema hakata, kuid mul polnud eriti aega.

"Täidan ülesandeid, mis mulle antud on?" ütles ta nii muuseas, käed taskus, ning kehitas õlgu.
"Ta oli minu ülesanne," sõnasin läbi hammaste.
"Mina ei tea midagi,"

Ei tea, milleni oleks meie ilmselgelt väga sisukas vestlus jätkunud, kuid üks sõduritest kukkus maha ning sellele järgnes kuulirahe.
"Mida kuradit?"
Jake raputas pead. "Mul ei ole õrna aimugi,"

"Oh, kurat," pomisesin ma, kuuldes kuulide kokkupõrget autoga. Te, raisad, mu auto... Tegin midagi mõtlematut. Tormasin püsti ning hakkasin laskma.
"Idioot, Jason," kuulsin Jake'i häält, kuid ta ei jätnud mind hätta, vaid tegi sama, mis minagi.

Neid oli vaid kaks, nii et nendega ei läinud kaua. Mul ei ole õrna aimugi, kes nad olid, aga tõenäoliselt olid nad selle tüübi sõbrad, kelle meie kullakallis Jake maha lasi.
Rääkides temast.
"Hei, kuhu sa lähed?" küsisin šokeeritult, kui ma ümber pöörates nägin teda järelejäänud sõduriga auto poole sattumas.


"Ma lihtsalt täidan bossi teenuseid," vastas ta läbi hammaste ning kavatses autosse istuda.
"Sa nagu reaalselt kavatsed mu siia jätta, et ma sellega ise tegeleks?"
Ta kehitas ükskõikselt õlgu. Pigistasin hambad kokku ja äigasin talle paremhaagi.

"*** sul viga on?" karjatas ta ning virutas mulle samuti.
Me "rüselesime" mõne aja, kuni äkki ta sõdur teatas talle, et boss käskis kiirustada.
Jake virutas mulle löögi kõhtu, nii et ma tast eemale vaarusin, ning istus millestki huvi tundmata autosse. See veeres minema.
Idioot, Jake. Idioot, Jason.

***

"Ja ta lihtsalt jättis su sinna?"
Noogutasin pead. "Meie seadused. Me ei pea üksteist aitama,"
Ade lõi endale kergelt vastu otsaesist. "Mis sa nende tüüpidega tegid?"
"Koristasin nad ära," ütlesin ükskõikselt. Olin kindel, et Ade ei pidanud seda teadma...

"Hmm," sõnas ta mõtlikult. "Okei. Ma saan aru, miks sa oled endast väljas, kuid see ei tähenda, et sa peaksid teisi, eriti aga Caroline'i alt vedama. Tead, ta oli nii rõõmus, kui ma teda nägin. Elevil. Ta tõepoolest ootab palju sellelt õhtult,"

Vaatasin õele kurbade silmadega otsa. "Ma ei saa sedasi minna, Ade," Eriti peale seda...
Vaatamata olukorrale ilmus tüdruku näole lai naeratus. "Ma olen kindel, et Caroline oskab seda parandada,"
"Mis naeratus see on selline?" osutasin sõrmega tema näole.

Ta lõi käega. "Vahet pole, aga sa pead kiirustama," Ta tuli ning kangutas mind püsti, lükates esikusse. "Mine nüüd,"
Ma ei tea, mis minuga juhtus, aga ma ei suutnud talle vastu panna. Selles suhtes, et ma äkki mõtlesin, et ma tõepoolest ei tohiks Carot alt vedada. Tõmbasin ketsid jalga ning astusin välja.

"Davai, ma lähen nüüd,"
Ade seisis uksel ja naeratas, kui ma talle selja pöörasin ning auto poole sammusin. Vaatasin korraks üle õla tagasi ning nägin, et ta seisis endiselt uksel, küll juba oli ta käes telefon ning ta vist messis kellegagi.
Nii palju sa siis hoolid.

***

Caroline

"No kus ta on?!" küsis Michelle vihaselt, kissitas meie poole silmi ning isegi lõi jalaga vastu maad. "Meil on fucking tunni aja pärast esinemine ja teda ei ole siin. Aaah!"

Michelle oli väga vihane. Mina olin .. ka vihane. Aga mitte väga palju. Tegu oli siiski Jasoniga. Ning ma ei suutnud tema peale kaua või väga vihane olla.

"Ma olen kindel, et ta tuleb," proovisin ma teda rahustada.
Tüdruk kiristas hambaid.
Vaatasin paaniliselt teistele otsa. Tüdrukute näod ütlesid, et nad proovisid midagi leiutada, mis Micha rahustaks või Jasoni kohale tooks - see rahuldaks muidugi ka esimest punkti. Kuttide nägude järgi sain aru, et neil pole õrna aimugi, kus Jason on.

Kuttide .. Zack.
Ta seisis, selg seinale toetatud, ning paistis mitte hoolivat.
Tahtsin talle kõrri karata - lihtsalt niisama aja veetmiseks -, kuid otsustasin tunded vaos hoida. Toetasin selja samuti vastu seina.
Oh, mu arm, kus oled sa? Ära ütle, et alt mind nüüd vead. Palun...

Mu telefon piiksatas ning ma tundsin, kuidas meie seltskond mulle otsa vaatab. Sõnum tundmatult numbrilt: "Ta ei vääri sind, aga ta armastab sind,"

Vaatasin murelikult üles tantsuplatsile. "Ma tean, et ta tuleb," Aitäh, Ade. Ja usu mind, mis ka ei juhtuks, Caroline armastab Jasonit igavesti.

Ning siis... "Ma olen siin,"

Ma pöörasin ümber ja ta tõepoolest oli seal. Ainult et ta nägi kohutav välja.
"Issand jumal küll, mis sinuga küll juhtus?!"

*

(A/N: fotod)

06.12.12

SL #43: Romantikat?

"Ma .. uh, mis see on?"
Ta vaatas mulle ah-ole-nüüd-pilguga otsa. "Pakkumisi?"
Nihelesin diivanil ning tahtmatult isegi nõjatusin Jake'ist kaugemale.
"Lööd põnnama?" küsis ta, silmad kummaliselt pimeduses välkumas, toetas selja vastu tuge ja võttis lonksu.

Hammustasin huulde. "Ma .. lihtsalt ei..."
"Ah, ole nüüd, ma teen nalja," naeratas ta mulle oma säravat naeratust.
Naeratasin talle ebalevalt.

***

Jason

Kuna kõik Caro sõbrannad olid endiselt tantsuplatsil, ei arvanud ma, et ta oli kuskile uitama läinud. Ta ei oleks seda teinud, sest nad oleks teda otsima läinud. Järelikult läks ta tegema midagi sellist, mida nad toetasid.
Jake, kõlas mu peas. Oh ei, miks?

Kui ma tantsuplatsi pinevamalt jälgisin, avastasin, et ka eelmainitud kuju ei olnud seal, ometigi oli ta kõigile varem muljet avaldanud oma breikimisoskusega.
Eputis.

Kas Caroline võis Jake'iga kuskile minna? Jake oli küll mängur, aga...
Ja siis ma nägin liikumist "klubi" ülemisel korrusel. Tänu läätsedele nägin selgelt, et just need, keda ma nii hädasti otsisin, olidki seal.
Ning Jake sirutas Caroline'i poole purki...

Et nagu tõesti ilma kriminaalita ei saa, mis?
Kuid ma ei tohtinud teha midagi hullu. Pidin siiski tõdema, et Jake oli maffias suht hea ja vajalik osa, nii et ma ei tohtinud teda puudutada. Pealegi põhjustaks ta kõrvaldamine palju probleeme...

Okei, teeme midagi lihtsamat.
Oli vaja hankida Zacki telefon. Uskuge mind, antud olukorras oli see lihtsam, kui väikelapselt komm ära võtta.
Eriti arvestades tänapäeva väikelapsi...

Ja nagu kutsutud, ilmus äkki pingi juurde Zack. Tema olekust oli näha, et ta oli joonud ning tema käevangus oli keegi paralleelikatest. Zacki teises käes välkus ihaldatud IPhone.
Ugh, ülehinnatud.

Zack vajus mu kõrvale pingile, tõmmates blondi bimbo enda sülle.
Palun ärge öelge, et nad hakkavad... Tänks. Ma nii armastan teid.
Iseenesest polnud vaatepilt just teab kui hea, kuid see vabastas Zacki mõlemad käed, nii et ta telefon libises talle märkamatult mu kõrvale.

Ainult palu ja sulle antakse kõik.
Õnneks oli Zack piisavalt ametis, et mitte märgata, kuidas ma Jake'ile sõnumi saatsin - käskisin tal minna laeva kaugeimasse ossa ehk nii kaugele Carost kui võimalik -, selle telefonist kustutada jõudsin ja selle tagasi asetasin. Vaatasin üles ning enda rahulduseks nägin, kuidas Jake tõenäoliselt Carole seletada püüdis, et tal on nüüd vaja "asju ajada".
Täpselt nagu mina eelmine aasta, tuli mul meelde. Sa mu vaene tüdruk.

Mõne hetke pärast hüples Jake trepist alla - selle oma kahtlase hüpiksammuga, millega ta alati kõndis - ning kadus ustest välja.
Missioon täidetud. Tubli töö, Jason.

Ainult et kui ma üles vaatasin ja nägin Caroline'i mossitamas, küünarnukid põlvedele toetatud ja pea käte peal puhkamas, tundsin end siiski halvasti ja natuke ka süüdi. Ma ei tahtnud ometi, et ta kurb oleks selle pärast. Isegi kui ta ei teadnud, kui halb Jake talle oli.
Ja kes oled sa enda arust, et vaadata, kes on talle õige ja kes vale? Nagu sa ise oleks mingi pühak, kes talle kunagi haiget ei teeks. Unustasid juba ta näo, kui ta sind Analeigh'ga koridoris nägi?

Mul tuli ka masendus peale siis. Carole haigettegemine põhjustas seda alati. Pöörasin oma kurva naeratusega näo taas tüdruku poole ning märkasin, et ta ei istunud enam hoopiski üksi üleval, vaid kõndis hoopis trepist alla ning siis saalist välja.
Kui sa juba nii tõbras oled, et teed talle läbi teiste haiget, siis mine talle vähemalt järele, sosistas mu peas midagi, mis võis olla näiteks alateadvus või kaine mõistus. Ma ei ole kindel. Kuid ma olin kindel, et seekord oli tal õigus ka.

***

Caroline

Vastikud värdjad. Miks mulle alati löövad külge ja tahavad minuga olla vaid need, keda ma ei taha? Mis nuhtlus see on selline...
Ma vajasin kiiremas korras värsket õhku, kuigi, astudes öösse laevatekil, tundsin kananahka tekkimas, sest tuul merel oli siiski tugev.
Oleks pidanud vist jaki kaasa haarama... Ahh, vahet ei ole.

Ronisin pingile, sättides jalad enda alla ning vaatasin öötaevasse, kus minu suureks õnneks paistis täna täiskuu. Ma tean, et see on imelik, aga peale seda, kui ma vaatasin sarja "h2o - just add water", tekkis mul täiskuu - ja üldse kuu - kultus. See oli lihtsalt nii äge! Selline maagiline särav ketas pimedas öötaevas ja...

*

Kolmanda isiku vaatenurk


"Kas sa jälitad mind?" Nii tubli, Jason. See kõlas esiteks vaenulikult ja teiseks täieliku jamana ka veel.
Sa ei saa mind kohe kuidagi rahule jätta, jah? Segan sind nii ka?! "Tere sulle ka, Jason. Mida sa sellega öelda tahad?"
"No ma lihtsalt mõtlesin ka jalutama tulla ja sa just oled ka samas kohas ning..." Facepalm, Jason. Sa oled selline luuser lihtsalt.

"Oleks see paar päeva tagasi olnud, oleks vastus olnud tõenäoliselt või vist küll,"
Jason avas suu ning siis pani jälle kinni - nähtavasti ei oodanud ta Carolt sellist vastust. Kogudes end, esitas ta järgmise küsimuse: "Ja praegu?"
"Praegu on kõik muutunud,"

"Sa ei tundu just eriti entusiastlik olevat,"
"See on lihtsalt .. ah, unusta ära. Sa ei saaks aru,"
Poiss kortsutas kulmu. "Kas sa tegid seda meelega just?"
Caroline kergitas kulmu. "Meelega .. mida?"

"Sa tead küll," urises ta.
"Jason. On väga väike tõenäosus, et ma saan sinust tavaliseltki aru. Kui sa aga mingite vihjetega räägid, siis ma ei saa sust kaugeltki aru," Jasoni väga omapärane harjumus rääkida ääri-veeri ja mitte otse käis Carole tõsiselt pinda, eriti kui poiss proovis teeselda, et ta räägib selgelt.
"Kuidas sa siis teadsid, kuidas mind nii täpselt salvata?"

Muidugi ei saanud Caro endiselt midagi aru. Kuid ta ei kavatsenud seda talle öelda. Selle asemel kissitas tüdruk Jasoni poole silmi. "Võib-olla mu alateadvus lihtsalt teadis, kuidas end kaitsta. Mina siin ei ole sulle kunagi tahtnud haiget teha. Sina oled see, kes mind alati salvab,"
"Mida sina sellega öelda tahad?"

Caro turtsatas ja kehitasin õlgu. "No ma ei tea .. üks moment sa oled nii ideaalne ja siis oled sa jälle tagasi oma ma-ei-taha-sind-tunda-olekus. Paar päeva tagasi sa-" ta tasandas nii igaks juhuks häält, "kallistasid mind. Ja siis järgmisel päeval tegid sa taas nägu, et midagi pole kunagi olnud,"
"Ma olen sulle ju rääkinud, et ei saa sinuga inimeste seas suhelda,"

Tüdruk raputas pead. "Ja tahad teada, mida ma sellest arvan? J-A-M-A. See on kõige tobedam asi, mida ma kuulnud olen. See on nagu .. sa ei ole ju populaarne, miks sa peaksid sellest hoolima, kui keegi mind sinuga näeb? Nagu tegelt ka - mida iganes,"
"Sa ei saa aru, Caro,"

"Näed?! Sa ise ütled seda kogu aeg,"
Noormees vaatas tüdrukule poolkurjalt otsa, kuid ei öelnud midagi, nii et neiu jätkas: "Tead, me oleme tõesti väga erinevad. Ja meie peamine erinevus seisneb selles, et ma ei tee inimestele kunagi meelega haiget, sest ma hoolin nendest."

"Ma ei tee inimestele meelega haiget," Oh, kas tõesti?
Caro vaatas talle mitmetähenduslikult otsa. "Oled sa tõesti nii loll?" küsis ta, tundmata mingeidki süümepiinu.
"Mu arust on see praegu küll meelega,"

"Zackil oleks praegu ka rohkem südant,"
"Sa ei tea teda," urises Jason.
"Ega ma sind ka ei tea. Ma mõtlen, sa tead täpselt, mida ma su vastu tunnen. Ühel hetkel oled sa nii perfektne - räägid minuga, ajad mu naerma, teed mu õnnelikuks, olles armas ja hooliv ja .. kõike. Ning siis midagi juhtub. Justkui keegi vahetaks su ära. Sa vaatad mulle otsa ja sebid samal ajal Analeigh'd,"

"Ma ei sebi Analeigh'd,"
Caroline jõllitas teda ma-nii-usun-sind-pilguga. "Kindlasti mitte,"
"Ei, tegelt ka, Caro, mida helli? Tema on see, kes mul küljes ripub,"
"Ega ei tundu, et sa vastu oleks või midagi,"

"Kuule, ma ei saa talle lihtsalt öelda: 'Hei, jäta mind rahule', eks,"
Tüdruk pöörasin pilgu kaugusesse. "Minuga sa küll käitud nii. Ainult et sa isegi ei ütle otse, sa lihtsalt..." Ta raputas pead, nägemata mõtet jätkata. "Ma saan aru muidugi, et sa ei saa sundida oma südant, et ma sulle meeldima hakkaks, sest sa eelistad ennast mitte ohverdada teiste heaks. Ent ütle siis see vähemalt otse välja. Ugh, ma olen nii väsinud sellest,"

"Caroline..."
"No mida?"
"Hei, kuule, tegelt ka," Jason nõjatus tüdruku poole ning too unustas, kuidas hingata. Poiss vaatas talle sügavalt silma. "Mul on kahju, eks. Ma tõepoolest ei taha sulle haiget teha, aga vahel ei saa ma sinna midagi parata. Tähendab, jah, okei, see on tobe vabandus ning sa ei saa aru, kuidas see võimalik on .. Analeigh on kate. Ma ei taha, et..." Jason oleks äärepealt öelnud: "...Zack sulle haiget ei teeks,", kuid polnud kindel, kas see olnuks õige.

Sa pead talle seletama. Proovi vähemalt natukenegi tõtt rääkida. "Ühesõnaga .. ma ei saa sulle öelda, aga mõned inimesed, saades teada, et me suhtleme .. nad teeksid valesid järeldusi ja see oleks sulle ohtlik,"
"Kudapidi see ohtlik oleks?"
Jason raputas pead. "Seda on raske seletada. Lihtsalt usalda mind, eks,"

Caroline naeratas kurvalt ja saatis silmad merele.
Jason kõhkles hetke, kuid võttis end lõpuks kokku, võttis tüdrukul lõua alt kinni ja pööras ta nägu, et neiu talle otsa vaataks.
Poiss vaatas tema täidlaseid isuäratavaid huuli, kuid teadis, et kui ta praegu tüdrukut suudleb, ei suuda ta tagajärgedega hakkama saada. Ometi lubas ta oma huultel kergelt üle tüdruku põse libiseda.

Tüdruk tahtis pilgu ära pöörata, kuid poiss hoidis endiselt tema lõuast kinni, nii et ta ei suutnud oma põskede roosivärvi puna varjata.
"Kas sa usaldad mind?" küsis Jason sosinal ning tundis, et ka tema punastab.
"Jah,"

Ning kui tüdruk seda sositas ja poisile sügavalt silma vaatas, sai viimane aru, et ka tal on veel lootust saada päästetud.

***

Caroline, järgmine päev

Ta saatis mulle ühe oma pilkudest, millest mina sain aru järgmiselt. "Tüdruk, ma tahan näha seda, mis sa seal nüüd ostsid. Sul seljas,"
Mu jumal.
"Tundub, et keegi on üleskeeratud,"
"Mida?" poolkarjatasin ma šokeeritult.

Cassie itsitas. "Vaata teda. Tundub, nagu kavatseks ta su vägistada niipea, kui me laevale jõuame,"
Ning selle asemel, et rääkida Jasonist, kellega meil väike eye-rape toimus, rääkis ta hoopis Jake'ist.
Mu jumal, taaskord. Sellel tüübil oli väga .. mõrvarlik pilk. "WTF, Cassie? Kuidas sa saad rääkida minu vägistamisest nagu see oleks tühiasi?"
Ta naeris jälle. "Ära muretse, me ei lase tal seda teha. Kui sa ise ei taha seda..."

"Keegi ei tea,"
"Nii et see on küsimärgi all,"
"Ma ei tea, mida ma tema vastu tunnen. Mingit tüüpi sümpaatiat. Võib-olla,"
"Ja teine?" Ta saatis pilgu Jasonile ja vaatas siis kiiresti tagasi. "Kes meid, sind, täiega jõllitab?"

"5 minuti kanti juba," lisasin ma nii muuseas. Ma ei olnud ikka veel maininud kellelegi seda, mis toimus eelneval õhtul.
"Hmm .. huvitav. Nii et sul on nagu kaks crushi, kes mõlemad sind jõllitavad,"
"Äkki nad vahivad hoopis sind," pakkusin.
Ta saatis mulle jaa-kindel-see-pilgu.

"Okei, okei,"
"Nii et..."
"Ma tahtsin öelda, et ühte neist ma armastan, ja teine on crush,"
"Suurt vahet pole. Kui sa armastad teda, siis on ta ka crush. Kuigi..."

"..sa kahtled, kas ma tõepoolest armastan teda,"
"Mitte seda, aga .. tead küll. See on imelik,"
"Või lihtsalt ühepoolne armastus,"
"Sa oled kõige armastusväärseim inimene, keda ma tean, või kuidasiganes seda nimetatakse. Ma ei saa aru, kuidas sa endiselt saad temas nii kinni olla, kui ta on nii loll,"

"See on minu armastuslugu lihtsalt. Lisaks me ei tea..."
"..kas ta armastab sind vastu. Jajah .. ainult et..." jätsin meelega sõnad õhku rippuma.
Cassie praktiliselt et haaras mu käest. "Mida?"
"Lihtalt eile..."

"Jah, täpselt, eile. Üks hetk sa olid meiega, siis me saatsime su Jake'i juurde ning siis te olete kadunud. Kõik kolm. Threes..?"
"Oh god, Cas. Ma ei teeks midagi sellist," Ma ei hakanud talle mainima, et hetkeks, vaid hetkeks ma kaalusin seda. Hei, meil kõigil on vahel sellised mõtted, eks?
"Niisiis?" küsis ta õhinalt, pistes käe mu käevangu ning talutades aeglaselt meie grupi poole.

"Eile .. mm,"

***

Caro, eelmine õhtu

Mis toimub lihtsalt? See on nagu keegi oleks äkki kuulda võtnud mu palved ja soovid ning need täide viinud.
Jason oli äkitselt alla andnud - mitte nüüd kohe selles mõttes, eks - ning me jalutasime mööda tekki. See ei olnud päriselt romantiline jalutuskäik, aga .. jah, okei, tunnistan üles: see oli romantiline. Vähemalt minu jaoks.

Öö oli tähine ning me lihtsalt .. rääkisime. See oli nagu ta oleks äkitselt unustanud, et keegi võib meid näha või mida iganes ja lihtsalt teinud seda, mida tema tegelikult tahtis, mitte hoolides teiste arvamusest.

Me rääkisime ja ma olin taas õnnelik. Ma lootsin, et ma ei pea temas enam pettuma. Temas ei pidanudki.
Jason jäi äkki järsult seisma ning ma tõenäoliselt kuulsin teda urisemas. Kergelt. Suunasid silmad samuti sinna ja..

"Oh," ei suutnud ma ütlemata jätta, kuid ütlesin seda piisavalt vaikselt - või siis ta lihtsalt ei pannud tähele-, et Jason ei märkaks.
Teki teises osas ma nägin Jake'i ja kedagi paralleelklassist. Kergelt amelemas. Ma mõtlen, kui tüdruk on surutud vastu reelingut ja poiss talle väga lähedal, suudeldes ta kaela ja nii edasi, siis seda vist võib nimetada amelemiseks?

Sedasi mõtlesin ma hiljem. Tol momendil aga ei saanud ma midagi parata, isegi vaatamata mu eluarmastusele mu kõrval seismas - kõik, millest ma eales unistanud olin, kas pole? -, nähes neid kahte seal .. mu südamest käis läbi külm jutt. Väga külm. Jäine. Ja ma teadsin, et isegi kui ma armastasin Jasonit kogu oma olemasoluga, tõsi oli, et ka Jake tähendas mulle midagi.

Kuid ma ei saanud sellele keskenduda. Ma ei tohtinud kellelegi näidata, et see tähendas mulle midagi. Veel vähem oleks ma tahtnud, et Jake mind märganud oleks.
Nii et ma lihtsalt võtsin end kätte, vaatasin Jasonile otsa ja ütlesin: "Jalutame tagasi?"
Arvasin, et nägin ta näol mingit imelikku varjundit, kuid kui ta mulle otsa vaatas ja naeratas, leidsin, et võisin ka eksida. "Muidugi,"

***

Caroline, taas järgmine päev

"Me lõpetasime tähtede vaatamisega," laususin unistavalt ning mu silme eest läks uduseks, kui ma seda meenutasin. "Tead, seal tekkidel olid sellised pingitaolised asjad? Neil olid pleedid peal ja seal oli mõnus lamada ja tähti vaadata..."
Cassie naeratas. "Kui sa seda räägid, tekib tunne, et te olete juba koos ja see oli midagi pulmareisi sarnast,"

Turtsatasin. "Oh sind küll, Cas. Ma ju ütlesin sulle,"
"Ja ma leian ka, et see on jama, kas tead. Aga sa tead. Ma saan aru, et sa tõepoolest armastad teda. Lihtsalt see on nii imelik,"
"Ma tean. Kuid vahel me teemegi armastuse tõttu rumalaid asju, kas pole?"

(fotod)