04.06.13

SL #54: Kutsume seda sõjaks

Me lihtsalt vaatasime üksteisele intensiivselt otsa, kuid keegi ei teinud mingit sammu edasi. Ma ei tea, see .. tõenäoliselt pidi lihtsalt tulema õige moment.

"Tead, mul hakkab külm," Jason hõõrus oma käsivarsi ja vaatas mind. "Sul külm pole?" Ta osutas mu kergele pusale.
Ajasin huuled torru. "Peaks olema?"
Ta naeris. "Ju siis vist mitte. Aga ma eelistaks sisse minna,"

Jääda imetlema fantastilist järve ööüksinduses või järgneda oma eluarmastuse kutsele minna sisse? Jajah, kindlasti kõik valiks esimese.
Ta sirutas mulle käe ja taaskord ma põrnitsesin seda imestusega.
Apollo Bay on teda tõepoolest muutnud. "Maal võib kes tahes hea olla. Seal pole mingeid kiusatusi." Ent ma teadsin, et asi võis ka olla selles, et siin polnud Zacki. Ja kui polnud Zacki, oli ta alati teine. Alati rohkem .. inimene.

"Aitäh," sõnasin ma siiralt ja naeratasin lootusega, et seda on pimeduses ka näha.
Nägin vastuseks ta säravaid hambaid sähvamas, nii et tõenäoliselt ta nägi.
Kuni me ära olime, oli rahvas magama vajunud. Ausalt, vot see oli imelik. Ma arvasin ikka, et pidu kestab hommikuni või midagi. Kell oli alles kaks ja juba oli kogu ümbruskond vaikne.

"Tule, ma tahan sulle midagi näitama," sosistas Jason.
Mu silmad vilksatasid kiiresti enda käele, mis Jasoni pihus nüüd oli.
Mida..?
Ta ignoreeris mu hämmeldust - kui ta üldse seda tähele pani - ning juhtis mind enda järel Alasia venna tuppa. Imelikul kombel ei maganud seal keegi.

Jason istus diivanile ja patsutas kohta enda kõrval.
Kergitasin hämmeldunult kulmu, kuid ta tegeles parajasti laualt võetud IPadiga.
Tõmbasin ühe jala enda alla ning uudistasin, mida ta tabletist otsib.
"Tegelt või?" küsisin siis poolpettunult, surudes alla soovi silmi pööritada.

Ekraanil ilutses kiri "League of Legends", lühidalt LOL - mäng, mida meie poisid viimasel kogu aeg mängisid ja arutasid. Ma olin sellest juba reaalselt igalt poolt kuulnud.
"Näe, see on üliäge,"
Midagi inimesesarnast turvises ja mõõgaga lõi maha paar koletist ning liikus edasi. Jason liigutas IPadi ning elukas - tegelikult see vist tõenäoliselt oli inimene - muutis suunda.
Kallutasin "huvi" väljanäitamiseks pead.

Tegelikult mulle meeldisid arvutimängud. Ausalt ka meeldisid. Mäletan, et kui ma pisem olin, oli mul terve hulk igasugu sõjamänge, mida ma kogu aeg mängisin. Ausalt ka - need on ju nii ägedad! Minu isiklik lemmik oli "Warcraft II". Ma olin selline omamoodi tomboy. Mulle meeldis ronida puudel ja mängida poistemänge: püstolid, vibud, politsei jne. C'mon, ainult barbie'dest jääb väheks ju, tunnistage üles!

Kuid miks ma praegu erilist entusiasmi välja ei näidanud, oli tõenäoliselt selles, et ma polnud mänguga kokku puutunud ega osanud kuidagi kaasa mõelda. Vaadake, kuttidel on see asi, et kui nad oma mängudesse süüvivad, siis on neid sealt raske välja saada. Pealegi, kui neil on käed seal tööd täis, ei viitsi nad sulle kunagi mängu sisu seletada, nii et sa pead ise uurima. Ja kust ma oleks pidanud uurima, kui IPad Jasoni käes oli?

Rääkides hundist. Olin mõttesse vajunud, kui sellegi poolest tundsin endal noormehe pilku endal ning hetke pärast oli ta IPadi välja lülitanud ja enda kõrvale pannud.
"Ei meeldi?"
Prunditasin naeratades huuli.
"C'mon, see on nii äge ju!"
Vaatasin talle oo-kas-tõesti-pilguga otsa ja pomisesin: "Poisid,"

"Tüdrukud," tegi ta mind järele.
"Ei, tegelikult mulle täiega meeldivad arvutimängud, ausalt ka,"
"Ma näen jah," ütles ta ning vaatas mind mõtlikult.
Ja siis ma rääkisin talle. Rääkisin talle sellest, kuidas ma kunagi ammu ise selline segane arvutimängude fänn olin.

"Warcraft II? Tõesti?" Ta muigas. "See on ju iidvana,"
"Aasta 1996," näitasin talle oma teadmisi.
Ta muigas selle peale. "Tahad, ma näitan sulle III osa?"
Naeratasin nii laialt, kui suutsin, ja noogutasin entusiastlikult. "Suurima hea meelega,"
Jason avas uuesti IPadi ning juba nägin ekraani ilustamas tuttavaid, kuid samas uuenenuid pilte.
"Siin on palju ägedamad värgid," seletas kutt. "Näiteks rasse on lisandunud,"

Vaatasin teda lummatult. Nagu ma ütlesingi: kutid ei viitsi seletada, kui nad juba mängus sees on ning neil "megalt oluline võistlus" käsil. Aga kui sa neid viisakalt palud ja näitad, et sa kohe üldse midagi aru ei saa, on nad aldid sind aitama.
Öö Warcraftiga. Tõotab põnev olema.

*

Kuulsin kuskilt kaugusest kihisemist ja kortsutasin kulme.
Mis haldjatants mu magamistoas toimub?
Pind mu all liikus ja ma avasin äkitselt silmad.
Oota, mida?

Mu esimene reaktsioon oli diivanilt püsti karata. Seda ma tegin, kuid seejärel tabas mind kõik korraga.
Naeru kihistavad Alasia ja Cassie. Segaduses mina keset tuba. Ja unine Jason, kes endiselt rahulikult diivanil lesis.
Tohin ma end korrata? Oota, mida?!

Cassie pani käe suu ette ja köhatas. "Ma olen üpriski kindel, et sul oli mõnus öö, päikesekiir,"
Pöörasin end aeglaselt nagu filmis tema poole. Päikesekiir? Ah? Mida?
Keegi mu ees nipsutas sõrmi ja ma fokuseerisin pilgu taas enda ette. See oli Alasia.
"Kullake? Oled korras?" küsis tüdruk ja jälgis mu nägu.

Mõistus hakkas vaikselt pähe tulema ja ma taipasin, mis, kes, kus ja kellega.
"Ega te ei taha mulle öelda, et ma just .. veetsin öö tema kaisus Või pigem tema peal?" Osutasin kartlikult sõrmega nohisevale poisile, kes oli meile selja pööranud.
Tüdrukute näod muutusid taaskord murelikust salapäraseks.

"Me lootsime, et sina ütled meile,"
"Oh," libises üle mu huulte ja ma polnud kindel, kas ma peaks olema rõõmus või ehmunud.
Alasia viibutas kätt, et me talle järgneks. See oli hea idee, arvestades, et mul polnud aimugi, kui hea unega Jason oli.

"Niisiis," alustas Cassie, kui me ohutus kauguses olime. "Kuidas see siis nüüd juhtus ja miks me veel midagi ei tea?" Ta vaatas hetke Alasiale otsa ning nad pilgutasid mulle silma.
"Sest see .. me .. mina ei tea," Ma naersin närviliselt. "Me lihtsalt mängisime eile Warcrafti ja siis .. järgmisel hetkel olite teie seal toas itsitamas ja puha,"
"Äh, sa oled igav, Caro. Me tahame detaile,"

"No vaata. Seal on sellised üliägedad jaaniussikesed, keda sa saad erinevateks värvideks teha. Ning need puud liiguvad seal ja saavad ka vaenlasi peksta. Muidu need sõdalased on kõik naised ja väga seksikad. Surnud on ka suhteliselt ägedad. Kuigi noh, mõned on väga rõvedad, kuna on tehtud eri kehaosadest. Mitte just väga meeldiv. Inimesed ja orkid on ka muutunud. Neil on..."

"Caroline," Alasia vaatas mulle tõsiselt otsa. "Su jutt ei ole normaalne. Mida sa ajad?"
"No te tahtsite detaile ja ma räägin teile ju,"
"Detaile .. oh. Sa oled peast päris pudru hommikul,"
"Jah, ma vajan kohvi," nentisin, rõõmustades salaja, et ma ei pea sellest segasest olukorrast vähemalt kohe praegu edasi rääkima.

"Siis keedame kohvi," sõnas Alasia perenaiselikult ning läks kööki askeldama.
Enne kui Cassie mulle midagi öelda jõudis, põikasin ma tagasi pisikesse koridori ja lipsasin trepist üles.
Ja otsekohe põrkasin Jasoniga kokku.

"Hommik," pomisesin poolsosinal, poolenisti šokiseisundis. Ma polnud arvanud, et näen teda nüüd ja kohe.
"Hommikust," vastas ta endiselt uniselt ja sasis oma juukseid. Tegevuse lõpetanud, raputas ta "soengu" kinnitamiseks oma pead. Nägi välja metsikult seksikas.

"Sa kadusid ära," jätkas ta, ootamata mu järgmist kommentaari, millel polnud plaaniski tulla.
"Eh .. sa ei taha teada," naeratasin ma aralt.
Ta uuris mu nägu. "Ma ei küsiks muidu,"
"Teeme nii, et sa tahad kohvi kõigepealt,"

"Okei?"
"Jei," grimassitasin talle laia naeratuse ning palusin endale järgneda.