30.06.12

MOA #27: kuum suvi, tapvad mõtted ja ma armastan sind

„No ja mis see siis nüüd oli?“ küsis Cassie pettunult.
„Jah, tõepoolest,“ nõustus temaga Chantal. „Me lootsime mingi hetk sisse sadada, lootuses teid suudlemast leida,“
Kergitasin kulme. „Tõesti?“

„No ta tuli siia sellise näoga, nagu kavatseks su ette põlvili viskuda ja kas või abieluettepanek teha,“
„Tõesti?“ kordasin taas. „Abieluettepanek?“
„Mm .. no võib-olla mitte päris abieluettepanek...“
„Abieluettepanek on Cassie suurepärane lisand. Aga põlviliviskumisest rääkis ta tõesti tõsiselt. Kas ta tegi seda?“

„Ah, loomulikult mitte .. tähendab, tegelikult...“
„Ta tegi seda?!“ Tüdrukud naaldusid unisoonis mulle väga lähedale.
„Ta suudles mu sõrmenukke. Mis eeldas seda, et ta põlvitas mu voodi kõrval,“
„Ta suudles sind?!“ kiljatas Cassie rõõmsalt.

„Teoreetiliselt. Praktiliselt jäid tema huuled minu omadest nii .. meetri kaugusele,“
„Ent see on juba progress, mis?“
„Mis ajast üldse ta käitub nii mittetemalikult?“
„Mul ei ole õrna aimugi. Äkki sellest ajast, kui ta leidis, kui palju kahju ta mulle teinud on,“

„Kas see oligi suudlemise põhjus?“
Miks mu sõbrannad on asjast rohkem vaimustuses? „No jah, pmst .. nagu ma aru sain, tundis ta end süüdi või midagi... Et ta mulle kõike seda põhjustab,“
„Ahsoo,“ venitasid nad.

„Btw, tänks, Chan, et sa talle, nagu ta ütleski, ’ajud paika tagusid’,“
Tüdruk tegi käega umbmäärase liigutuse. „Pole tänu väärt,“

Cassie niheles kannatamatult. „Mis ta rääkis sulle üldse?“
Vaatasin neile otsa, kui nad voodi servale istusid, ning kerisin peas läbi taas läbi meie vestluse. Kergitasin end istuma.
Vähemalt füüsiliselt tundsin end taas palju paremini.

***

Tüdrukud olid koju läinud peale seda, kui ma neile kõigest rääkisin ja me tee ära jõime.
Nad olid õnnelikud, et me lõpuks Jasoniga rääkisime ja ta mulle oma jutu ära rääkis. Samas nad muretsesid selle üle, et me pole ikka veel koos, ning ütlesid, et kui ma teda liiga kaua ootama pean, siis jätku ma parem see teema järele.
Selle peale ma vaid naeratasin ja lubasin seda teha.

Kuid tõsi oli, et mul endal ei olnud õrna aimugi, mida ma tunnen. See kõik oli nii .. segane. Tähendab, jah, ma olin muidugi ka õnnelik, et ta asjad – vähemalt mõne osa neist – rääkis, kuid samas jäi endiselt metsikult küsimusi.

Näiteks see, et ta pmst kogu selle aja ei vaadanud mulle otsa.Ta hoidis need kas põrandal, seinal, aknast väljas .. kus iganes, aga mitte kordagi oma juttu rääkides ei vaadanud ta mulle otsa.
Nihelesin toolil.
Kas ta võis mulle .. valetada?

Seda oli küll tobe mõelda, aga miski mu sees ütles talle, et see pole kõik. Ta ise ju ütles ka, et saab mulle vaid pool lugu ära rääkida. Kuid midagi mu sees ütles mulle, et ma ei usuks täielikult ka tema räägitud osa. Ma ei tea miks. Ja muidugi oli see ka täiega loll, mõelda, et ta võiks mulle valetada.
Miks ta üldse peaks?

***

21. jaanuar

Miks, kuradi pärast, ma igatsen teda nii palju? Lihtsalt võimatu juba. Iga minut mõtlen temale. Vene arvamuse kohaselt peaks ta siis 24/7 luksuma, vaeseke. Eino ausõna. Ma vihkan ennast, et ma nii .. inimene olen. Kuigi, kui ma oleks merineitsi või kujumuutja (kass/hunt), siis tegelikult ju ikka oma probleemide eest ära ei jookseks, ega? Kuigi vähemalt väikest vaheldust saaks.

Ma vihkan, et ei saa olla samal ajal keegi teine. Ma vihkan Jasonit, et ma teda nii palju armastan. Ma vihkan oma saatust, et ta minuga niimoodi mängib.

Aga tegelikult vihkan ma hoopis seda, et ma ei saagi kõike seda vihata, sest ma armastan seda. Ma armastan end selle eest, et armastan Jasonit? Ma armastan Jasonit selle eest, et armusin temasse nii sügavalt ja meeleheitlikult. Ma armastan oma saatust, et ta laseb mul tunda midagi nii imelist...

Niisiis .. kuidas ma saan vihata ja armastada seda kõike ühel ajal?

***

Jason

See ei ole normaalne. Ükski kutt ei mõtle niimoodi. Vähemalt mitte nii palju. Ja mitte nii .. tundeliselt. Liiga palju tundelisust on plikalik.
Ja jälle: Caroline, Caroline, Caroline.
"Ugh," urisesin endamisi ning proovisin taas keskenduda dokumentidele. See ei tahtnud kohe üldsegi õnnestuda.

Peale seda päeva ei andnud mu aju enam mulle hetkekski rahu. Minu elus enam polnud sellist sõna. Päevad ja ööd ei täitnud mu pead muu kui Caroline .. tema silmad, tema huuled, tema nägu .. üldse kogu tema keha. Kogu Caroline. Sest minu jaoks oli tähtis ka tema hing


Ma isegi ei süüdistanud end sellest, et lasin enda emotsioonidel, tunnetel võimust võtta ja suudlesin tema sõrmenukke. See oli vajalik. See oli minu kohustus. Minu vabandus kõige eest, mis ma talle põhjustasin .. ja põhjustan.

***


Caroline, 13. veebruar
Kui ma ütlesin: "Kaks aastat mööduvad kiiresti,", mul ei olnud õrna aimugi, et see aeg läheb nii aeglaselt. Tõepoolest. 4 kuud tagasi ütlesin ma: "Kui ta räägib mulle tõe, siis olen ma õnnelikum," .. See oli viga. Jah, ma ei ole õnnelikum.
Tõsi on see, et sul on kergem olla, kui sa tead, et ei oota niisama, kuid ainult natuke. Mõnikord tunnen ma end nii tühja ja katkisena, et tahaks ära kaduda. See teeb meeletult haiget, et ma ei saa lihtsalt kätte võtta ja tema juurde minna ning rääkida talle, kui väga ma teda armastan. Isegi kui see on mu ainuke soov. Isegi kui see on tähtsaim asi üldse.
Sest ma pean ka temaga arvestama. Tema süsteemi ilmneb viga. Aju ülekoormatus. Ta ei suudaks seda kõike korraga vastu võtta .. seda oleks tema jaoks liiga palju. Jah, muidugi oleks. Ma ju lubasin, et ootan ja et me oleme nii kaua sõbrad. Ainult et "sõbrad" on minu jaoks liiga vähe.

***

Jason

Tõsi oli, et mu oma mõtted hakkasid mulle närvidele käima. Tegelikult .. muidugi ei tahtnud ma, et ma lõpetaks täielikult temast mõtlemist. Aga ma ei saanud enam normaalselt elada. Kogu mu senine elu oli pea peale pööratud.

Kuni Caroline'ini oli mu elus kõik ära plaanitud, kõik ära otsustatud. Mis, millal, kus, kellega. Kui ta minu ellu ilmus .. ta pööras kõik sassi. Isegi kui ma ütlesin talle, et tüdruk mu elus keeraks kõik metsa, ei saanud ta seda ometigi rohkem teha kui praegu oli.

Ma ei saanud enam normaalselt töötada ja Zack pidi seda varem või hiljem märkama. Kõik, mis minust järele jäänud - see, mis töötas normaalselt - oli minu keha. See lihtsalt oli olemas ja tegi igapäevaseid asju. Minu aju aga...

***

Caroline, 22.veebruar

Teadmiseta on valus, teadmisega samuti. Miks? Miks mul on nii valus? Ma lihtsalt armastan teda nii palju. Selline tunne, et keegi on mulle mingi Jasoni-needuse peale pannud, ausalt. Ma mõtlen temast iga minut vähemalt 5 korda ning nagu sellest vähe oleks, ilmub ta mu unenägudesse ka...

Mis juhtunud on? Kas keegi on mulle uue eluprogrammi "Jason igaveseks" sisse programmeerinud või? Mõtted, unenäod, keha ja vaim - kõik kisendavad ainult temast. See on ammu saanud rutiiniks, kuid pürgib endiselt millekski rohkemaks. Elumõtteks ehk?

Kuid mida see mulle annab? Pea-, hinge-, südamevalu, pisarad... Ning kõige hullem on see, et ma ei saa talle sellest mitte kui midagi rääkida. Ehk kahe aasta pärast? Ent seegi pole kindel. Ma ei oska enam midagi teha ega mõeldagi. Ma tahaks ühte asja - kas lugeda tema mõtteid või teada tulevikku (ainult selle kohta on täiesti piisav).

Ükskõik mida, ma olen kõigeks valmis, et vaid täielikku tõde teada. Kuid täiuslikkust pole.

***

24. veebruar 

Kui sa armastad seda, kes su tapab, ei jää sul mingit valikut. Kuid kas sa ei tahaks mind siis kohe ära tappa, palun? Mõtle ise: a) saaksid lahti hullust armastajast, b) ma ka ei peaks nii palju kannatama. Tegelikult on veel c) sa võid mulle lihtsalt öelda, et armastad mind. See oleks veelgi parem, kuid valik on sinu.

Sulgesin vihaselt päeviku.
See ei ole normaalne. Ma olen hulluks läinud, tõesti.
Lugesin kirjutatu uuesti üle.
Masendav.

Katsin näo kätega ja vajusin padjale. Ainuke tark olevus, nimelt Angel - minu kass -, kes nägi minu kaeblemisi ja vaevlemisi iga päev pealt, hakkas mind käpaga togima.
Proovisin seda ignoreerida ning lasin silmad üle toa seinte. Üle rõduukse, tugitooli - kus oli istunud Jason -, üle uue peegli, üle kella...

Tõusin kiiresti istuli.
"Aitäh sulle, Angel," karjusin ma, tormates kapi juurde ja otsisin kiiruga välja helehallid teksad, valge maika ja punase triiksärgi. Jalga panin ketsid.
Kuhu ma kiirustasin? Meil oli ju lennu kokkutulek!

***

"Vaata, see on ka nunnu,"
Võiks ju arvata, et seda ütlesin mina. Hehe, tegelikult oli Micha see, kes hindas uusi klassi- ja lennukaaslasi.
Antud juhul pöörasime pead ning seirasime tema ja Cassie'ga neid tüüpe, kellega Cyle juba ühise keele leidis. Või siis tundsid nad üksteist juba varem. Cyle'i elukombeid ei tohiks see isegi üllatada.
Tuks, tuks, tuks.
Mu süda polnud juba ammu niimoodi tuksunud. See oli siis, kui ma sain aru, et olen Jasonisse armunud. Kuid Jasonit olin ma juba näinud - see tegi mu hirmus õnnelikuks peale pikka suve ning nüüd jälitasin teda pidevalt pilguga -, kuid teda ei olnud praegu seal, kuhu ma vaatasin.

Mu silmad leidsid pika poisi, kellel oli selline juuksepahmakas, mida paljud tüdrukud kadestada võiksid.
Tuks, tuks, tuks, trummeldas mu süda edasi.
Kergitasin kulmu, kuid ei jõudnud midagi mõeldagi, sest täiesti äkki pöördus see poiss ümber ja vaatas mulle otse silma.

See oli päev, kui ma esimest korda nägin Jake Evansit. Ja nagu hilisem elu näitas, süttis sellel päeval ka salapärane säde meie vahele.

22.06.12

MOA #26: Skinny Love

"Caroline, kullake, sulle on külaline,"
Kallutasin kahtlustades pead.
Chantal oli iseenda jaoks liiga mesimagusa häälega. See oleks umbes nagu kui Michelle oleks nädal aega järjest täiesti normaalne ega õiendaks minuga Jasoni pärast.
Jah, kahtlane võrdlus, aga siiski tõsi.

"Külaline? Praegu?"
Vaatasin kella, mis rippus tüdrukute selja taga. See näitas seitset õhtul.
Cassie noogutas elavalt. "Täiesti tõsiselt,"
"Okei," venitasin endiselt kahtlevalt. Nad hoiavad mu eest midagi salajas. "Kes see on?"

"Oh, kui raske on sulle üllatust teha. Kohe ta tuleb sisse, siis näed,"
"Ei, oodake, ma ei saa ju igaüht vastu võtta voodis, kaame näoga ja katkiste sõrmenukkidega,"
"Usu mind, see, kes praegu tuleb, peab sind nägema just nii,"
Kortsutasin kulmu. "Kas te kutsusite mulle psühhiaatri või midagi..?"

"Ei. Midagi paremat," sõnas Chantal endiselt saladuslikult.
Peale seda tantsisklesid nad koos rõõmsalt minema ja lükkasid kellegi uksest sisse.
Vaevalt enne seda jõudsin pilgu heita peeglisse, mis seisis mu öökapil, saades tõestust, et ma tõepoolest nägin haiglane välja.
Mida oligi tarvis tõestada. Aga nüüd oleks tore teada saada, kes .. kes... 

"Hei," lausus ta kuidagi kohmetunult. See ei olnud üldse temalik.
Vaid üks sõna, kuid sellest täiesti piisas, et võtta mind sõnatuks.
Mida sa teed mulle, Jason? Miks sa seda teed? Kuidas sa seda teed? "Hei," hingasin välja ning ahmisin siis uuesti õhku sisse. "Sa oled .. siin?"
Ei, teises universumis, tead. Jah, see oli tõesti loll küsimus. 

Mu peas panid ringiratast mõtted sellest, kuidas ta siia sai, miks ta siin on ning ma veel jõudsin paralleelselt kõige muuga olla vihane tüdrukute peale, kuna nad ei teatanud Jasoni tulekust mulle ette ja nüüd pidi ta mind nägema minu kõige hullemas olekus.
Idekas.

Ta kratsis kaela. "Eem .. jah. Chantal tagus mulle veidi ajusid pähe,"
"Ahsoo," venitasin ma. Nii et Chantal tõepoolest rääkis Jasoniga.
Asi oli selles, et kui ta Jasoniga rääkis, sulges ta ukse rõdule ning läbi poolavatud silmalaugude nägin vaid tema aktiivset žestikuleerimist. See olnuks naljakas, kui mind poleks närinud seest küsimused ja ma poleks olnud niisuguses seisundis.

Jason vaatas mind endiselt kahtlase pilguga. Ma ei oska seletada, mis selles pilgus oli. Seal oli segatud lihtsalt nii palju emotsioone .. kahetsus, viha - kelle vastu küll, ega ometi minu? -, hoolivus, jälle viha .. Ma tahtsin ka lisada "armastus", kuid seda oleks liiga palju.
Ei, Caro, loll plika, ära jälle hakka üle mõtlema. Palun.

Lasin sõrmed õrnalt üle parema käe nukkide ning võpatasin kergelt, kui järsk valu neid läbis.
Kurat, see on ikka päris valus.
Jasoni silmad rändasid momentaalselt mu käele ning ta võpatas ja ahmis õhku.
Lisaks tegi ta midagi erilist. Ta tormas mu voodi juurde ja haaras mu käe.

"Kas sa lõikusid end?" küsis ta õudusega.
"Ei, jumala pärast, Jason," vastasin.
"Mis see on siis? Kuidas see juhtus?"
"Hetkeline nõrkus," pomisesin talle.


Ta kergitas kulmu.
"Olgu, ma lihtsalt virutasin peegli katki," Osutasin teise käega tema selja taha ning kuni ta selja taha vaatas, tundsin, kuidas puna mu põskedele valgub. See tundus nüüd nii .. rumal.
"Oh, jumal,"

Ta hingas paar korda sügavalt sisse-välja. "Kuidas sinuga on, Caroline?"
"Minult on seda kogu aasta küsitud, kas ma olen korras ja kuidas minuga on,"
"Ja mida sa vastanud oled?"
"Et ma olen .. okei?"



"Aga tegelikult?"
"Ei ole,"


Tõenäoliselt ei suutnud ta endiselt normaalselt mõelda - tollel ajal ei nimetanuks ei tema ega ka mina seda tema normaalseks käitumiseks - ning puudutas oma huultega õrnalt mu sõrmenukke.
Tõesti? Proovisin kõigest väest hoida oma imestust ja .. ka õnne endas, et mitte teda ehmatada ning eemale peletada. Sest alati oli minu ainukeseks sooviks olla talle võimalikult lähedal.

"Jason..."
"Mm..." venitas ta ning tundus, nagu ta oleks endiselt transis.
"Kas me rääkima ka hakkame?"
Ja siis temas plõksatas miski. Ta lasi mu käe lahti ja astus mitu head sammu eemale, võttes istet tugitoolis toa nurgas. Minust võimalikult kaugele, ühesõnaga.

Ohkasin alistunult.
Suurepärased momendid ei kesta kunagi igavesti.
"Ma .. ainuke asi, mida ma võin öelda .. ma saan sulle ainult pool oma loost ära rääkida,"
"Ma arvan, et see on parim kui mitte miski,"

***

Jason

Einohjah, kas ma tõesti lootsin, et ütleb, et ei taha siis üldse midagi kuulda? Küll sa oled loll, Jason. Ma pean võimalikult elutruu välja nägema. Ma ei saa talle lihtsalt otse välja öelda, et hei, kullake, sa oled siin vaikselt kriminaali armunud. Yeah.
Nii et ma võtsin end kokku ja mõtlesin välja midagi, mis võiks paista usutavana.

"Okei .. niisiis. Ma olin ühe tüdrukuga koos peaaegu aasta ja me läksime 9.klassi alguses lahku. Kuna see oli mu esimene suhe, siis see tegi tol ajal üpris palju haiget ja ma siiamaani aeg-ajalt kirun end nende lollide vigade eest, mida suutsin teha. Ning peale lahkuminekut ma tahtsin end kokku võtta ja muuta. Ning et tüdrukud segavad täiega enda tegemisi, mida mul on .. palju, siis ma ütlesin kõikidele suhetele umbes kolmeks aastaks ei. Ma ei tea, kas ma seda päriselt ka suudan, aga 1. aasta on peaaegu läbi,"

Oh... Mulle ei meeldi talle valetada. Üldsegi ei meeldi. Samas, vähemalt midagi on seal tõsi...
Ma teadsin, et tema suudaks lugeda mu silmadest välja vale ning seetõttu vaatasin kogu aja, mis ma rääkisin, kõrvale. Lõpetades osa oma loost, vaatasin talle otsa, justkui kindlaks tehes, kas ta ikka kuulab mind - ta oli nimelt hästi vaikseks jäänud.

Kuid kui ma üles vaatasin, leidsin ta end piidlemas ning seetõttu jätkasin: "Kui sa tol õhtul mulle koolis peale sattusid .. sinu käitumine andis su kergesti välja. Ma sain kohe aru, et meeldin sulle,"
"Ma ei arvanud, et nii läbinähtav olen,"

Naeratasin omaette. Kui sa vaid teaksid, kullake, kui hästi ma inimesi "lugeda" oskan. "Sa ei ole läbinähtav, lihtsalt..."
"Sul on kogemust, jah, ma saan aru," ta ütles seda kuidagi pingul häälega ning ma jäin selle põhjuse üle mõtlema.

"Ma lootsin, et see läheb üle. Et see kõik läheb üle, võimalikult kiiresti. Oleks parem, kui sa vihkaksid mind," pomisesin vaikselt, viies teemat taas tagasi.

***

Caro

Mida? Mida sa just ütlesid? "Mida .. miks? Miks sa seda ütled?"
 "Kas sa ikka tead, kui vale ma sinu jaoks olen?"

Ma sulgesin silmad, tundes neis pisaraid tekkimas. Ma ei tahtnud nutta. Tema ees, näitamas talle, kui nõrk ma olen. Et ma ei saa tema tõde taluda. Kuid tegelikult ei tahtnud ma üldsegi nutta. Ma sain, mis ma tahtsin - tõe. Kuid tõsi oli, ma ei olnud selleks vist valmis. Ma lihtsalt ei osanud sellega midagi peale hakata.

"See, kui sa tead, et keegi on sinu jaoks täiega vale, ei muuda isegi killukestki su tundeid. Sa jääd ikka endiselt inimest ar..." Tore, Caro, jätka samas vaimus. "Ma tahtsin öelda, et sa jääd endiselt tundma inimese vastu seda, mida sa tundsid," parandasin end, otsides kiiresti sobivaid sõnu.

Muidugi ma tahtsin talle öelda, mida ma tegelikult tundsin. Kuid ma ei saanud, mitte põrmugi.
 "Jason .. kas just sellepärast sa ignoreerisid mind? Et ma hakkaks sind vihkama? Sest kui me sinuga esimesel poolaastal rääkisime, siis sa tundusid teistsugusem .. sa olid avatum ja sõbralikum. Võib-olla ma eksin, aga mulle tundus nii."

"Jah, ma tegin seda selle pärast. Ma ei loobu enda sõnadest. Sa väärid kedagi, kes teeks sind õnnelikuks. Kes ei raskenda su elu. Kes ei tee sulle haiget,"
"Jason, palun," sulgesin silmad, justkui proovides korraks koondada oma mõtted sõnadesse. "Ära ütle seda. Ma ei oodanud sind nii kaua vaid selleks, et sa mulle hakkaksid rääkima, kui vale sa mu jaoks oled.  Pealegi, see ei muuda midagi."

"Miks sa nii kaua mind ootasid .. ootad?"
Kehitasin õlgu. "Sa oled teine inimene, kes seda päeva jooksul küsib. Ja ma vastan sulle nii, et vahel sa lihtalt tunned, et keegi on väärt su elus olema. Ei ole vahet, mida ja kui palju sa pead läbi elama. Sa hoolid sellest inimesest ja tahad temaga olla ja lihtsalt .. oled. Ootad nii kaua, kuni vaja on, ja nii edasi,"

"Sa oled tugev," sõnas ta.
Kehitasin õlgu. "Või siis on see lihtsalt mu jaoks nii tähtis,"
"Anna andeks, et ma .. ei öelnud midagi, kui me pidime 19. kokku saama," sõnas ta äkki. "See oli .. ma tean, et see ei vabanda välja, aga mul olid .. tööasjad. Mul on üldse kahju, et ma panin sind nii palju kannatama. Chantal rääkis mulle .. ma loodan, et sa muutud taas elurõõmsaks tüdrukuks, kes sa kogu aja, mis ma sind tundnud olen, olnud oled,"

Whoa, ta tegi mulle komplimendi. "Aitäh," Ma arvan. "Veel üks küsimus. Kas sa tõepoolest ei saanud minuga kokku sellepärast, et sul olid tööasjad? Ja ei midagi muud?"

***

Jason

Kurat, ma teadsin, et ta küsib seda. Muidugi õppis ta mind aasta jooksul piisavalt tundma, et mitte uskuda mind kohe esimesest lausest.
Kuid ma ei saanud talle öelda, et asi oli ka selles, et ma lihtsalt kartsin temaga näost näkku rääkida. 

Sest ma kartsin, et .. et ma ei suuda talle "ei" öelda. Ja kui ma ütleksin talle kogemata "jah", siis ma kartsin, et kirun end hiljem selle eest. Ja mitte et asi oleks olnud selles, et ma ei tahtnud .. teda, olla temaga suhtes, vaid selles, et tüdruk mu elus keeraks kõik plaanid metsa. Ja pealegi oleks raske seletada talle mu .. hobi .. tööd.

"Jah, see on kõik. Ja nagu ma su jutust järeldada saan .. kavatsed sa oodata reaalselt kaua. Kuigi ma hoiatan sind ette, et me oleme väga erinevad. Kas või mõttemaailma poolest."

***


Caro

Hahaha, you tell me? "Kas mul on lootust?"
"Mina ütlen alati, never say never, nii et..."
"Ma loodan, et Chantal ei käinud sulle väga närvidele .. ma mõtlen..."
"Ei, ei, ta oli okei. Vaata, ma hoian oma põhimõtetest piisavalt kinni, nii et ma ei tea, kui palju ta sulle rääkis..."

Raputasin pead. "Ta lihtsalt mainis, et ta uurib midagi su käest, aga ei rääkinud peaaegu midagi. Ta ütles, et lubas sulle,"
Jason noogutas omaette pead,  justkui kinnitades endale, et jah, Chantali võib usaldada. Siis tahtis ta midagi veel öelda, kuid siis helistas ta telefon ning ta jäi seda ehmunult põrnitsema, kui oli taskust välja urgitsenud.
Oota, ehmunult? Tõesti, Jason ja ehmunud?

***

Jason

Ainuke, mida ma tahtsin .. ma tahtsin öelda Carole, et tahan olla temaga nüüd ja praegu, et olen valmis jätma kõik ja lihtsalt olema temaga. Et ma ei tee talle enam kunagi haiget, et ma armastan teda...


"Anna andeks, Caro," sosistasin ma, kui nägin ekraanil nime, mida poleks täna üldsegi tahtnud näha.  Tegelikult mitte kunagi, aga pääsu mul polnud.
Ma ei tea, kas ta kuulis mind, kuid ta ohkas ja sulges hetkeks silmad. Hetkeks, mille jooksul olin ma juba läinud.

***

Caro

Ma tahtsin talle veel öelda, et olen alati tema jaoks avatud. Et ta võib millal iganes tulla ja oma jah-sõna öelda. Ma ohkasin ja sulgesin hetkeks silmad.
Kui ma nad avasin, sain aru, et sellele poisile piisab ka paarist sekundiks, et lahkuda.
Millal mu tunded siis teda huvitama hakkavad?

(A/N: fotod: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/The%20talk/?albumview=slideshow)

21.06.12

ÄKAM #13: draamast armastuseni

"Kuidas. Sa. Julged?" ma peaaegu sisistasin.
Cam astus sammu eemale, kui ma talle lähenesin.
Ent tema kohkumus või misiganes läks kiiresti üle vihaseks imestuseks.
Kusjuures mul ei ole õrna aimugi, mis see olla võiks.

"Mida? Hakkad sa seda salgama? See on tõsi. Ma ei saa aru, mis sul viga on. Kõigepealt sa magad minuga, siis käitud, nagu see oleks tühiasi, siis magad jälle, ent peale seda oled mingite tüüpidega, kusjuures mõlemaga. Seejärel nõustud sa minuga tulema reisile, kahekesi, korraldad stseeni, palud vabandust, käitud imelikult ja siis pakud voodit jagada. Ning peale kõike seda küsid sa, kuidas ma julgen. Ma olen väsinud su mängudest, Rox, v-ä-s-i-n-u-d. Ütle mulle, mis sul viga on, ütle!" Lõpuks ta juba karjus ning ma kartsin, et ta tuleb mulle kallale.


Kiljatasin, kui ta rusikas tegi tugeva kokkupõrke seinaga. Sundisin end hingama, kinnitades endale, et ta ei tee mulle midagi. Selles osas olin ma rahulik.
Tema sõnadest olin aga pahviks löödud. Esiteks, ta oli midagi kahtlustama hakanud. Teiseks, ta oli mind näinud nii Jacki kui ka Aidadiga - see ei tõota kohe üldsegi head. Kolmandaks ja ühtlasi ka kõige tähtsamaks, ta rääkis, nagu ta hooliks minuks ja justkui teeks mu käitumine talle haiget. Ning neljandaks .. ta rääkis tõtt.

Ohkasin valjult ja katsin näo kätega, tõmmates jalad enda alla.
"Noh?" küsis Cam märksa rahulikumalt.
Nähtavasti tuli see sellest, et ta oli viis minutit auru välja lasknud, nimelt muutes oma rusikatega seina fassaadi.
Tahtsin pead raputada, kuid see meenutas rohkem kogu keha raputamist, sest ma värisesin üleni.

"Oh, palun. Ära ütle, et sa nutad," Poisi hääl leebus.
"Ma .. ei .. nuta," pomisesin katkendlikult.
"Jah, ma näen," ütles ta sarkastiliselt.

Õrnalt, väga õrnalt eemaldas ta mu käed näo juurest ning pühkis pisarad, mida ma ei teadnudki oma põskedel olevat.
Või ei tahtnud seda endale tunnistada. "Ära," naaldusin hirmunult eemale.
Ta ohkas ja tõstis käed alistunult üles. "Ma isegi ei tee midagi,"

Cameron istus voodile, minu kõrvale, kuid ma ei suutnud taluda tema lähedust.
Tõusin püsti ja ronisin aknalauale istuma. See pani ta veelgi sügavamalt ohkama.

"Miks sa mind ei usalda, Rox? Mis sulle sisse on läinud? Tüdruk, keda ma viimased 3 aastat teadsin, ei olnud selline. Ta ei olnud nii .. kalk,"
"Inimesed muutuvad, Cam,"
"Ei," Ta raputas pead. "Nad ei muutu nii palju. Vähemalt mitte sellistest, nagu sa olid, sellisteks, nagu sa oled praegu. Räägi mulle, mis juhtus. Lase mind sisse,"

Ma vaatasin tema poole ning avastasin, et temagi piidleb mind.
"Miks sa hoolid, Cam? Miks? Sa ei ole loodud hoolima,"
Ta kortsutas kulmu ning mulle tundus, et ta hoiab end tagasi, et mitte oma viha välja näidata.
"Mida sa selle all mõtled?"

Vaatasin talle kas-sa-oled-poolearuline-pilguga otsa.
"Mul on idee," lausus ta siis.
Kergitasin ootusärevalt kulme.
"Mängime tõde ja tegu,"

"Ah?!"
Kell on 9 hommikul ja ta tahab mängida tõde ja tegu.
"Ma ütlesin, et..."
"Ma ei ole kurt, Cam," segasin vahele. "Ma kuulsin väga hästi, mida sa ütlesid. Miks?"

"Sest nii on lihtsam sind rääkima panna .. või tegutsema,"
"Miks sa arvad, et ma..?"
Nüüd segas tema vahele, vastates küsimata küsimusele: "Sest siis vastan mina ka. Äkki sind huvitab midagi..."
"Okei," venitain ma ja naeratasin siis salakavalalt. "Aga mina alustan,"

Ta kehitas õlgu. "Ma valin..."
"Pane riidesse,"
***

"Räägi,"
Kergitasin kulme.
"Ava ennast mulle. Miks sa muutusid?"
"Kas ma ei peaks kõigepealt valima, mida tahan?" küsisin viivitamiseks, kuigi teadsin väga hästi, mida ta vastab.

"Sa käskisid mul ka riidesse panna küsimata minu soovi,"
 Näete, ma ju ütlesin. "Ega sa seda väga hästi ei täitnud," Kergitasin taaskord kulme, seekord tema palja ülakeha tõttu. Nüüd oli pilt, mida ma eile öösel kõigest ette kujutasin, selgelt mu ees - Cameron palja ülakehaga, teksad madalalt puusadel.
Ta muigas. "Meeldib sulle see, mida sa näed?"
Okei, tore, ta just avastas mind ennast uurimast. "Unistada ju võid,"

"Kardad, et ei suuda vastu panna?" kiusas ta edasi.
"Unista edasi,"
"Oh .. ma ei viitsi sulle siis kõiki oma unistusi rääkida .. sa ei reageeri õigesti,"
"Kas sa kunagi juba küsid ka midagi või olid need .. unistused ka su küsimused?"

Ristasin käed rinnal ja jäin ootama tema vastust.
"Ma küsisin juba. Miks sa muutusid?"
Naeratus, mis tekkis mulle peale talle vastupanemist, kustus.
Ma ei taha sellest rääkida, Cam, miks sa sellest aru ei võiks saada? "Ma..."

"Ma ei aktsepteeri vastust 'ma ei taha/saa sellele vastata'. Ja tegu ma sul valida ka ei luba,"
"Oh..." sõnasin jonnakalt ning prunditasin huuli, kuigi asi oli lapsemängust kaugel.
"Niisiis?" Cameron kergitas ootusärevalt kulme.
Hammustasin huulde ning vaatasin talle otsa.

Armunud inimesed räägivad alati silmadest. Et kuidas neile "meeldib" uppuda selle inimese silmadesse, kellesse nad on armunud. Samuti räägitakse, et silmad on hinge peeglid, nii et neist peaks saama välja lugeda, mis toimub inimese sees.

Mulle meeldib inimeste silmi uurida, kuid ei meeldi, kui uuritakse minu omi. Sest kui ma isegi võin väljast olla see, kes ma proovin olla, siis minu silmadesse vaadates saab iga tähelepanelik vaataja aru, et sees olen ma kõigest hirmunud ja katkine tüdruk, kes proovib leida mingit lahendust, mida ta kohe kuidagi ei leia..
Whoa, ma lõpuks tunnistasin selle endale üles.

"Roxy?" Cameroni hääl kostis justkui läbi udu ja seda sellepärast, et olin juba pikemat aega ametis tema silmade uurimisega.
Pikemat aega, sest .. ma proovisin aru saada, kuidas see võimalik on. Kuidas on võimalik näha mänguri silmis tundeid. Hoolivust, õrnust .. võib-olla isegi armatust. Kõike sellist, mida seal olla ei tohiks. Ei saaks.
Ja ometi .. need on seal.

Mu õlad tulitasid ning ma proovisin aeglaselt transist välja tulla, kuna oli vaja aru saada, miks ma põlen.
"Kas ma põlen?" sosistasin Cammyle. Kas mulle ainult tundub või ta ongi väga lähedal?
"Ei, miks sa peaksid?" küsis ta imestunult poolsosinal vastu.
"Mu õlad tulitavad," vastasin.

Järgmine hetk tuli kadus. Kõigepealt õlgadest, seejärel aeglaselt kogu kehast. See põhjustas külmavärinaid ega meeldinud mulle üldse.
"Kas nii on parem?" küsis Cameron vaikselt.
Raputasin pead. "Mida sa tegid?"
"Võtsin oma käed ära,"

Vaatasin talle otsa, pilt muutus teravamaks ning ma sain aru, et ta tõepoolest istub minu ees.
Nii et luulusid mul siis ei ole. Otsime järgmiseid põhjendusi psühhiaatri juurde minekuks. "Cameron..."
"Mm..?" Ta pilk oli klaasistunud ning ta vaatas ainiti mind.

"See olid sina,"
"Ah?"
Kas ma tõepoolest räägin nii segaselt, et ta ei saa minust kunagi aru. "Sina põhjustasin mu põlemise. Sinu käed mu õlgadel. See olid sina."

"Roxy, millest sa räägid?"
"Ma ei suuda enam, Cammy. Ma ei taha,"
"Rox, sa räägid nii segaselt, et ma ei saa midagi aru,"
"Ma armastan sind,"

19.06.12

ÄKAM #12: psühhiaatri juurde, kohe .. mõlemad

"Oota, mis asja?!"
Jah, näidelda ta oskab. "Miks sa seda tegid, Cam?"
"Ma tellisin kahe voodiga toa,"
"Jee sa tellisid,"

"Sa ei usu mind, ei usu?!" Cammy muutus üha vihasemaks. "Okei, tule kaasa siis ja me vaatame järele," Ta haaras mu randmest ning tiris uksest välja.

***

Trummeldasin närviliselt ja vihaselt sõrmi vastu vastuvõtulauda.
Kaua võib?
Administraator heitis mulle järjekordse vihase pilgu, kuid ütles viisakalt: "Neiu, kas te võiksite lõpetada palun?"

Kiristasin hambaid, kuid lõpetasin tegevuse. Lõppkokkuvõttes ma ei tohtinud ju Cammyle näidata, et see mind nii palju rööpast välja viis.
Kuhu jääb su mänguriolek, Roxy? Sa pead olema tugevam.

"Vabandust, aga kaua teil läheb?" proovisin rääkida rahulikult ja selgelt.
Administraator vaatas mulle otsa. "Mul on väga kahju, aga meil ei ole midagi sobivat. Ma ei kujuta ette, kuidas nii juhtuda sai, et te tellisite kahe voodiga toa, aga saite ühe voodiga. Ma vabandan väga ebameeldivuste eest,"
... ta tõepoolest tellis kahe voodiga toa?

Cameron heitis mulle pilgu, oodates vastust esitamata küsimusele.
Surusin naeratuse näole. "Me proovime siis kuidagi hakkama saada,"

***

 Piidlesin poissi, kes seisid nurgas. Ta oli pea toetanud vastu liftiseina - kui palju kordi me liftiga juba sõitnud oleme viimase tunni jooksul? - ja sulgenud silmad. Tema täidlased huuled oli kergelt paokil.
Ma tahan... "Ee .. Cameron?" laususin enne, kui oleksin jõudnud teha midagi mõtlematut. Ma ei ole isegi kindel mida.

"Mm..." venitas ta, avades aeglaselt silmad ja pilgutades neid mõned korrad. Nähtavasti nägemise teravdamiseks.
"Ma .. vabandust," ütlesin kiiresti ja lõin silmad maha.
Peale mõningat vaikusehetke tõstsin need taas avastades Cammyt mind pingsalt jälgimas.

"Mis on?" uurisin närviliselt.
"Mille eest sa vabandad?"
Tegin suured silmad. "Ma vaevu pool tundi tagasi süüdistasin sind .. eimilleski pmst ja nüüd sa küsid, mille eest ma vabandan?"

Cammy näole ilmus salakaval naeratus ning ta raputas pead.
"Küll teile, tüdrukud, meeldib üleliigset draamat tekitada,"
... üleliigset draamat? Plaksutasin tema poole ripsmeid. "Sa ei ole .. pahane?"
"Pff, oleks rumal sellise asja peale vihastada, kas sa ei leia?"

Kehitasin õlgu - ma tõepoolest ei teadnud. Vähemalt mina oleksin .. vist. Võib-olla. Tõenäoliselt.
"Oh, ole nüüd," sõnas Cam. Ta irve muutus laiemaks. "Muidugi pole mul midagi selle vastu, kui sa vabandaksid..."
Kortsutasin kulmu. "Ma ju vaban..."

Noormees raputas pead. "Ma ei mõtle sedasorti vabandust, mitte sõnalist vabandust,"
Mu kulmud kerkisid võimatult kõrgele ning ma ahmisin õhku.
"Oh, palun. Ära räägi, et sa mõtled ainult sellest,"
Mina?! "Ära keela mulle seda, mida teed ise pidevalt," nähvasin enne, kui jõudsin ennast kontrollida. Panin kiiresti suu kinni.

Nüüd oli Cammy kord kulme kergitada. Lisaks kallutas ta pead küljele, muutmaks oma imestust veelgi tõepärasemaks.
Haha, minu jaoks mitte.
"Miks sa seda arvad?"
Enne kui ma vastata jõudsin, avanesid liftiuksed ja me kalpsasime välja, et mitte jälle kinni jääda.

Ühest liftiseiklusest päevas täiesti piisab.
"Niisiis?" ei jätnud ta jonni ning sörkis mu järel.
"Oh, palun,"
"Või siiski?"

Ta haaras mu käest ning pööras ümber, et oleksin sunnitud talle otsa vaatama.
Mitte et ma seda teeksin, eks. "Ei," jäin enesele kindlaks ning proovisin tulemuseta kätt vabaks saada.
"Ole nüüd, Roxy," meelitas Cam. "Ma lasen su vabaks niipea, kui sa mulle vastad," Ta vabastas ühe käe - sest ilmselgelt käib ta treeningsaalis ning talle piisab ka ühest käest, et mind kinni hoida -, et tõsta mu lõuga, kuna, nagu ma mainisin, keeldusin talle otsa vaatamast.

Õigesti tegin...
Tema silmad .. nad ei olnud küll sinised nagu meri või ookean, ent see ei takistanud mul neisse uppuda.
Ma tahan... "... teda suudelda,"

Cammy paistis olevat rabatud. Veel rohkem kui mina, kui see üldse võimalik oli.
Loll, loll, Roxy. Sa ei suuda enam isegi oma mõtteid kontrolli all hoida.
"Mida?" küsis ta ühe hingetõmbega, nii et ta hääl oli kähe.
"Ei midagi," pomisesin vastuseks ning põrnitsesin meie käsi.

Ta oleks justkui transis - lasi mu vabaks, justkui oleks tõepoolest unustanud meie jutuajamise.
Seadsin sammud meie toa poole, kuulmata selja taga poisi samme - ju siis oli teda mu lause nii tummaks võtnud.
Avasin ukse ning pöörasin end Cami poole, kes seisis endiselt keset koridori.

"Tuled?" küsisin, toetades selga vastu ust.
Ma ei olnud kindel, kas vajasin toetuspinnast lihtsalt niisama, nagu tavaliselt ikka tehakse laiskusest või milleks iganes, või siis selleks, et vältida kukkumist endalegi üllatusena tulnud ülestunnistusest põhjustatuna.

Pööritasin silmi tema kõndimise peale - ta tuli aeglaselt ja jalgu lohistades.
Kes nüüd kõike üledramatiseerib? Okei, võib-olla pole see siiski üledramatiseerimine...

***

Meie õhtu möödus vaikuses .. magamaminekuajani.
Tulin parajasti pidžaamas vannitoast välja - kus, niisama mainides, olin just veetnud ligi pool tundi duši all, analüüsides veel kord juhtunut ja püüdes endale sisendada, et asi pole kaugeltki nii hull .. ega mul see eriti hästi välja ei tulnud -, kui sattusin peale Cameronile, kes diivanit magamiskõlblikuks tegi.

Toetasin end vastu ukseava.
Poiss juhtus üles vaatama ning kui ta silmad minu omad kinni püüdsid, naeratas ta mulle. Tundsin, kuidas minugi suunurgad üles tõusevad.
Ei tohi, Roxy, ei tohi. Fuu! "Mida sa teed?" küsisin poisi käest, justkui poleks tema tegevus niigi ilmselge. Tõesti, Rox, tõesti?
Samas, paari hetke järel jõudsin järeldusele, et see oli kasulikem, millega võisin hakkama saada.

"Noh, arvestades, et meil ei õnnestunud oma esialgset tuba saada .. Sa võid voodi endale saada,"
"Miks?" pahisesin välja.
"Mis miks?" ei saanud ta pihta.
"Ma tahtsin öelda..." Mida ma tahtsin öelda? "Et .. ma võin ise ka diivanil magada,"

"Ma olen džentelmen,"
Ta pööras mulle selja ning ma ei suutnud vastu panna kiusatusele jälgida tema suurepäraselt treenitud keha ning muskleid, mis pingestusid, kui ta kummardas, ja lõdvestusid, kui ta end taas välja sirutas.
Pilgutasin kiiresti silmi ja lasin pilgu üle, etta vaid ei märkaks minu jõllitamist.

"Me võime voodit jagada," laususin äkki. ...MIDA?!
Nüüd pilgutas tema silmi. "Oled sa kindel?" küsis ta umbusklikult, kulm kortsus.
EI. "Jah. Ma mõtlen .. me oleme ngn koos maganud, see ei ole midagi ju," Mida sa suust välja ajad, Rox? Mida. Sa. Suust. Välja. AJAD?!
"Ee .. okei," venitas Cam kuidagi ebalevalt. "Kui sa juba ise pakud..."

Noogutasin elavalt. "Muidugi," Ei, tõepoolest. Roxana Grande, niipea kui me jõuame New Yorki tagasi, paned sa end psühhiaatri juurde kirja.

***

Voodi oli otse akna kõrval ning ma sain jälgida kuu kasvamist asendit muutmata.
Vaikuses muutuvad kõik helid valjemaks, nii et vannitoa uks kriuksus valjemalt, kui oleks seda pidanud tegema. Talle lõi kampa ka voodi, kui Cameron mu kõrvale pikali heitis.

Esimene moment kavatsesin kisama pista, et mida ta endale lubab, kuid siis tuli mulle meelde, et mitte keegi muu kui mina ise kutsusin ta siia.
Järgmine moment proovisin meeleheitlikult peast välja ajada kujutluspilti alles duši alt väljunud Cameronist, teksad madalalt puusadel ning märjad juuksed sagris.

Ohkasin omaenese tobedate mõtete peale, kuid ta kas magas juba või otsustas mind lihtsalt ignoreerida. Mina aga .. ma ei tea, kas mu viimased mõtted olid põhjustatud väsimusest pikast reisist või pikast päevast või, jumal hoidku, olidki need juba siis tõsi, ent enne unnesuikumist läbis mu pead mõte: Küll on tore jääda magama inimese kõrval, kellesse sa armunud oled.

***

Hommik oli .. mõnus. Ma ei arvanudki, et vajan kõigest ja kõigist eemalesaamist, kuid see osutus tõeks. See oli viimaste nädalate parim hommik mu elus .. ma ei pidanud mõtlema, mida ühele või teisele tüübile öelda, kuidas käituda, et see oleks tõepärane .. ma võisin olla lihtsalt Roxana Grande, kes ma olin alati olnud.

"Mm.." venitasin ma ning pöörasin pea kõrvale, kui mulle tuli meelde, et olin kellegagi koos magama jäänud. Kuid seda kedagi seal polnud.
Ega's midagi, kes ütles, et me peame ärkama ka koos? Oota nüüd .. miks ma tunnen .. kurbust selle üle, et ei ärganud?

Raputasin pead, kuna tundus, et hakkan taas üle mõtlema.
Äkiline müra sundis mind pead pöörama vasakule, kus oli vannituba...
"Issand jumal küll, Cameron! Kas sa riidesse ei võinuks panna?" Oh god. Pöörasin end tagasi akna poole, et mitte näha Cameroni treenitud keha, poolalasti keha.

"Oh, palun, Rox. Sa oled seda kõike niigi näinud. Alles eile õhtul rääkisid sa, kui tühiasi on ühes voodis magamine, kui me niigi oleme..."
Mu suu vajus lahti ning pöörasin end ümber, täiesti unustades, et ta seisab endiselt minu ees vaid rätikus.
"Mida?"

16.06.12

MOA #25: ülestunnistused

Ma kuulsin rääkimist. Tüdrukute rääkimist. Ent ma ei suutnud koheselt ära tunda, kes rääkisid.Oleks asi Jasonis, poleks isegi vaja olnud pingutada - mu aju on võimeline eristama tema häält .. kaugelt ja paljudest.
Minu õnneks olin ma endiselt enda toas ja mitte haiglas. Ning ma oletasin, et silmade avamist ei tohiks sel juhul ere valgus takistada. Seega otsustasin, et peaks seda tegema.

"Näe, ta ärkab," sõnas Chantal, kui ma lõpuks neid eristada suutsin.
Pilgutasin silmi, et harjuda valgusega. Peale Chantali oli toas ka Cassie.
Naeratasin neile nõrgalt. "Hei,"
"On sinuga kõik korras?" küsis Cassie murelikult.

Neelatasin ja noogutasin pead. Nad tormasid mu voodi juurde.
"Sa ei tohi meid enam kunagi nii ehmatada, Caroline!" proovis Chantal minuga veidi riielda, kuid tema hääles oli rohkem muret kui viha.
"Täpselt! Ma arvasin, et annan otsad, kui me sinu juurde jõudsime ja sa nii abitult põrandal lamasid,"

Võtsin korraks käega peast kinni, kuigi tundsin end nüüd palju paremini. Isegi pea ei käinud ringi.Tundsin end väljapuhanult ja värskelt.
"Vabandust," pomisesin vaikselt. "Ma ei tea, mis minuga juhtus .. nõrkusehoog?"
"Sa oled oma ajule viimasel ajal liiga palju mõttetööd andnud. Ning tihtipeale on moraalne töö palju hullem kui füüsiline,"

"Jaah .. mõtlemist on viimasel ajal tõepoolest liiga palju olnud,"
"Sa ei tohi nii palju temast mõelda," sõnas Cassie.

"Kus Michelle on?" küsisin ma äkki, üllatades sellega isegi ennast.
"Ta on linnast väljas,"
"Oh,"

Ma tegelikult ei teadnud, kas ma tegelikult ka tahtsin sel hetkel näha oma kolmandat sõbrannat. Ta ei olnud just sedasorti inimene, kes oskaks sind õigesti sellistel hetkedel lohutada.
Ühest küljest käskinuks ta mul Jason ära unustada ja end kokku võtta, mis oleks tegelikult õige lahendus. Teisest küljest oleks ta seda teinud liiga pealetükkivalt ja mittepühendunult. Ta ei osanud sedasorti asjadesse sisse elada, tal polnud veel kogemust, mis see kõik on. Kuidas see kõik on.

"Ära vii teemat kõrvale, Caro. Sa tead, et see on tõsi,"
Noogutasin pead, sest tõsi see oli. "Kuid siin pole midagi, mida ma teha saaks,"
"Alati saab midagi teha," möönis Cassie.
Raputasin pead.

"Räägi mulle, milles peitub su saladus. Kuidas sa suudad nii kaua oodata ja end selles kinni hoida?"
"Ma ei tea. See on .. segane. Võib-olla on asi selles, et kui hästi järele mõelda, siis sa avastad, et su elus on inimesi, kes tõepoolest väärivad olla osa su elust. Ma ei tea, miks see nii on. Vahel tundub nagu nad oleks su ära nõidunud või midagi, et sa ootaksid neid nii kaua .. kuni nad hakkavad sind armastama samamoodi nagu sina armastad neid,"

"Oota korra .. armastad?"
Noogutasin pead. Kui ma milleski võisingi kindel olla, siis just selles, et ma tõepoolest armastasin Jasonit.

"Oh .. kuidas sa saad armastada kedagi, kes sind pidevalt ignoreerib, sulle pidevalt haiget teeb?"
Cassie ja Chantal olid mõlemad alati rohkem minu ja Jasoni kui "meie" poolt kui Michelle. Ent lõpuks hakkasid ka nemad kahtlema. Muidugi oli põhjust. Aga mul oli ka põhjendus.

"Kui sa kellestki tõepoolest hoolid .. sa ei märka nende vigu. Sa isegi ei otsi vastuseid. Sa aktsepteerid kõike, mis on. Tead ju küll, meil kõigil on inimestele oma standardid? Armastuses see enam ei loe. Sa ei vaata enam neid standardeid, see keegi loob uued standardid. Ning miks ma ootan .. ma lihtsalt kardan, et sellist suurepärast võimalust .. armastada enam ei tule,"


"Kuidas sa tead, et see on just armastus? Mitte lihtsalt meeldimine või crush?"
"Meeldivuses, armastuses ja armunudolemises on väga suur vahe. Nagu erinevus sõnade praeguseks, mõneks ajaks ja igaveseks vahel,"

Cassie raputas pead, kuid see ei olnud üldsegi pahameelest. "Võib-olla pean ma leidma kellegi, et sellistest asjadest aru saada. Ära nüüd valesti aru saa - ma ei pea sind imelikuks või midagi. Ma lihtsalt ei saa lõpuni aru,"
Chantal pani Cassie'le käe ümber õla. "Küll sinagi meil kellegi leiad,"

Ma muigasin ning proovisin naeru tagasi hoida. Cassie oli maininud, et talle meeldib Dean - kes oli muuseas Jasoni üks parimatest sõpradest. "Armunudolemises on ainult üks halb külg. Kui sind ignoreeritakse ja vastu ei armastata, siis see meenutab põrgut. Aga see kahvatub selle ilu kõrval,"
Cassie vaid naeratas vastuseks.

"Teate, te oskate nii hästi tuju parandada," ütlesin ma, kui tundus, et vaikus laskub meie vahele. "Te olete nagu Jasper Hale,"
See pani tüdrukud naerma ning ma olin õnnelik, et oli õnnestunud veidi pingeliseks muutunud olukorda taas koduseks muuta.
"Ma olen ise ka avastanud, et sinu puhul saan ma täitsa hakkama," sõnas Chantal. "Sina oled Edward, sa sädeled."

"Misasja?" naeris Cassie.

"Ei ole Edward," vaidlesin ma vastu. "Mina olen Reneesme. Tema on Jacob,"
Chantal hakkas veel rohkem naerma. "Mis Jacobi omadused on?"
"Pruunikas nahk, pruunid silmad, hea huumorimeel. Oh, talle meeldivad õudukad ju! Suht Jacob mu arust,"

 "Oota, oota," peatas Cassie meie jutuajamise. "Mis ajast sa sädeled?"
"Üks kord oli mul sädelev lauvärv, mis pudenes veidi põskedele ja siis Micha ütles, et ma sädelen. Sind vist polnud siis,"
"Ei tule meelde küll, aga kahju, et ma sellest lõbust ilma jäin,"
"Tõepoolest. Micha oli supervihane, kui me hakkasime tänu sädelusele Chantaliga 'Videvikust' rääkima,"

"Kes tulevikku ennustada oskab? Ja kes mõtteid lugeda?" küsis Chan ootusõhinalt.
"Mina oskan vahel tulevikku ennustada (paar korda) ja tema oskab vahel mõtteid lugeda," vastasin peale lühikest mõttepausi.

Chan raputas pead. "Sa ei saa korraga Reneesme ja Alice olla. Two in one,"
"Jah, ja Alice ja Edward ei ole koos ka,"
"Jap,"
"Pealegi on Taylor nunnum,"

"Ei tea midagi," Chantal mõtles natuke ja küsis siis: "Aga tead, mis sinu erianne tegelikult on?"
Raputasin pead ja tüdruk jätkas: "Sina suudad inimeste lähedust tajuda. Juba kaks korda: 'Kus mu üleloomulik olend on?' 'Khm, ta on kaks meetrit eemal,'"
Nüüd oli minu kord südamest naerda. "Tõsi ta on."

"Mis minu erianne on?" küsis Cassie.
"Sa oledki Jasper, sa oskad tuju parandada. Kuulata .. nõu anda. Need on tähtsad omadused," ladusin talle välja.
Cassie'le paistis see meeldivat.
Küünitasin nende mõlema poole ja kallistasin neid. "Aitäh, et te mul olemas olete,"

***

Ma olin vaikselt unne suikumas, kui kuulsin Chantali telefoni helinat. Me olime nimelt mu toas magama jäänud.
Avasin kergelt silmalaud - vaid nii palju, et ma midagigi näeksin, kuid et Chantal seda ei näeks. Tüdruk vajutas kiiresti vastamise nuppu, et meid mitte äratada.

"Halloo?" küsis ta vaikselt telefoni, olles rõduukse juures ning rapsides linki. Järgmine lause aga võttis mu hingetuks. Lause, tõesti? Piisas vaid ühest sõnast .. nimest. "Jason?!"

***

Jason

Tõepoolest, ma vihkan Zacki. Ta oleks nagu meelega andnud mulle täiega tööd, et mul poleks terve nädal aega Caroga rääkida. Äkki tal on peale minu veel mingid häkkerid? Hm..

Igatahes, ma võtsin tahtejõu kokku - kuigi tegelikult ma olen kogutavalt arg - ning lihtsalt hakkasin vabal hommikul Caro maja poole astuma. Ma ei mõelnud, ma lihtsalt tegutsesin.
Asi oli ju enamasti selles, et ma absoluutselt ei julgenud temaga rääkida. Tean jah - maffiajõugu liige ja arg? Ei ole just asjad, mis kokku läheksid. Kuid on selge vahe, kui sa pead hakkama saama mingite kurikaeltega või rääkima tüdrukuga, keda ar.. kes sulle meeldib.

Jah, just nii.
* Kui rumal see oli, valetada iseendale ning panna seetõttu kannatama tüdruk, keda armastad. Ärge kunagi nii tehke! Kui te kedagi armastate, öelge talle. Sest südamed murduvad ütlemata sõnade pärast. Meie olukorras te juba nägite seda. *

"Siin sa oled, Jason. Sa saad hakkama," pomisesin endale, kui jõudsin Caro maja juurde.
Et kust ma tean, kus ta elab? Mulle meeldib olla stalker.
Helistasin kella ning kuulatasin - ei midagi.
Ffs, Caro, ära ütle mulle, et just täna, kui ma kõik julguseriismed kokku korjasin, otsustasid sa ära sõita. Ära ütle! Muidu ma .. ma ei tea, mis ma teen.

Möödus veel 10 minutit, kuid endiselt ei midagi. Ohkasin vaikselt.
Võib-olla see lihtsalt pole minu päev.
Pöörasin kannapealt ringi ning hakkasin koju kõndima.

***

Tonks, tonks, tonks. See hakkab mulle vaikselt närvidele käima. Tonks, tonks, tonks.
"AI!" karjatasin, kui pall, mida olin juba pool tundi vastu seina loopinud, mulle vastu nina virutas.
Seda sa saad, Jason, kui teed haiget tüdrukule, kes sind armastab. Tõusin momentaalselt istuli. Armastab? Millest ma küll mõtlen? Miks ta peaks mind armastama? Mind?! Ma olen koletis.

Ade, kes juhtus parajasti uksest mööduma, piilus sisse.
Miks ma nüüd äkki ust kinni ei pannud? Ma olen vist ikka päris hajevil.
"Mis sa karjud siin?" küsis ta. "Ja miks sul siin kõik nii sassis on?"
Vaatasin talle mornilt otsa. "Sain palliga vastu nina," porisesin poolvihaselt.

Ta kortsutas kulmu ning ma sain kohe aru, et see ei ole üldsegi põhjustatud minu kohmakusest.
Ta hüppas üle asjade ning maandus mu voodile. Ade vaatas mulle otse silma, kuid tundus, nagu vaadanuks ta mulle hinge.

"Räägi, mis viga on," käskis ta.
Tavaliselt oleks ma vaidlema hakanud, ajanud tagasi, et midagi mul pole viga. Kuid see oli Ade. Minu õde, kes tundis mind kõige paremini. Ta teadis, millesse ma end mässinud olen, ning vaatamata sellele, et talle see põrmugi ei meeldinud, toetas ta mind. Ning ta teadis ka .. minu isiklikust inglist.

"Kas Põrgumuri tegi jälle midagi, mis mu vennat pahandas?" küsis ta nunnu-nännutades, kasutades ka Zackile pandud hüüdnime.
Raputasin pead.
"Mm.." venitas Adrianna ning veeretas end kõhule. "Siis on asi tõsisem. Räägi, kuidas teile inglikesega on,"

Muigasin. Ade oli üks kord peale sattunud joonisele Caroline'ist, mille ma olin tobedalt allkirjastanud "minu ingel". Seetõttu kasutas ta aeg-ajalt minu tuju tõstmiseks seda hüüdnime, nagu ka Põrgumurit.
 Ma vaatasin silma oma õele ning tahes-tahtmata voolas minust välja kõik, mida ma kellelegi teisele rääkida ei saanud, isegi kui oli keegi, kellele ma väga tahaksin ja ka peaksin seda rääkima.

"Ja sa lihtsalt läksid ära?" küsis ta lõpuks kulmu kortsutades, kui olin jõudnud paari tunni taguste sündmusteni.
"Mis ma siis oleksin pidanud tegema?" küsisin vastu, kortsutades samuti kulmu.
"I slept on your doorstep, begging for one chance," lõõritas Ade mõtlikult.
Vaatasin talle ole-nüüd-pilguga otsa.

Tüdruk näris paar minutit huult. Kergitasin tema poole kulme, oodates, millega ta nüüd hakkama saab.
"Ma ei usu, et Caroline on linnast väljas, mkm. Ta ei saa olla. Ta ei lahkuks sinu vastuseta,"
"Miks sa arvad, et ta nii minus kinni on?"

Ade vaatas mulle see-on-ju-ilmselge-pilguga otsa. "Sa pead helistama Chantalile. Tema teab,"

***

"Sa ei saa lihtsalt teda ignoreerida! Tal oli närvivapustus! Me arvasime juba, et peame ta haiglasse viima! Millest sa küll mõtled, Jason?!" Chantal karjus telefoni nii, et ma pidin seda distantsil hoidma.
Kiristasin hambaid ning seda mitte sellepärast, et polnud nii endastväljas Chantali kunagi näinud/kuulnud. Pigem tappis mind teadmine, et tüdruk, keda ma armastasin, oli endast väljas, ning seda sõnade otseses mõttes.

"Chantal .. mul on kahju, ma lihtsalt..." Mis ma ütlen? Mis mul üldse öelda on? Et ma suutsin siduda end väga valede inimestega ja kannatan nüüd selle pärast? See ei ole vabandus teha haiget teistele.
"Uuh, ära parem alusta. Lihtsalt ütle mulle, miks sa teda ignoreerid? Kuidas sa saad teha seda kellelegi, kes sind ar.. kellele sa väga meeldid?" parandas ta end kiiresti.

Kas ta tõepoolest kavatses öelda "armastab"? Oh... "Ma arvasin, et nii on parem. Ma olen tema jaoks nii vale. Ma sooviksin, et ta unustaks minu,"
"Alustame sellest, et me ei vali inimesi, kellesse armume, olgu nad nii valed kui tahes. Teiseks, sa oleksid siis pidanud juba alguses talle nii ütlema, mitte temaga kogu aeg rääkima ning tema lähedal olema ning üldse tema lootusi üles tõstma,"

"Ma lihtsalt .. ma ei vääri teda,"
"Ära ütle seda. Mina ei ole inimene, kes otsustab seda. Minu arvates sobiksite te suurepäraselt kokku. Ta hoolib sinust, Jason. Ta on sinusse armunud. Ülepeakaela. Ta on valmis kõigeks su nimel, tõepoolest kõigeks. Võib-olla seda sa kardadki. Et ta on sinusse armunud liiga palju. Kuid miski ütleb mulle, et sinagi tunned seda. Äkki see hirmutabki sind? Et te oleksite koos liigagi perfektsed? Sest perfektsed te olete. Ning just nimelt sellepärast, Jason, ei tohiks sa suhtuda sellesse nii, nagu see oleks tühiasi. Ning jumala eest ei tohiks sa võtta seda kui täiesti tavalist asja. Te peate rääkima. Ta ootab sind, on pikemat aega oodanud. Kui ta ootab veel, siis ma kardan, et see ei lõpe hästi. Sa pead otsekohe siia tulema, Jason. Ta vajab sind." Selle lausega vajutas Chantal kõne kinni justkui oleks tema jõud lõppenud.

Minul oleks.
Kuid mis kõige tähtsam - ta tegi mulle midagi väga selgeks. Ning ma pidin seda kohe täitma minema.

(A/N: Pildid selle osa jaoks: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/Ootamine/?action=view&current=ae0d106c.pbw)

10.06.12

ÄKAM #11: Jaapanlastel on huumorimeelt

"Ma saan hakkama küll,"
"Ole nüüd, Rox, las ma aitan sind,"
"Cam," tundsin, kuidas hakkan endast välja minema, kui ta kohe järele ei jäta, "ma ütlesin, et ma saan hakkama," tõstsin lõpus veidi häält, et öeldu talle kohale jõuaks.
"Fine, tassigi siis seda ise," Ta veeretas enda kohvrit kiiremini kui oleks tarvis olnud, seda vaid selleks, et minust ees olla.

Tore, nüüd on ta solvunud. Keda huvitab? Ole pealegi, õnn kaasa.
Miks nad kõik arvavad, et meie, tüdrukud, oleme nii kergesti katkiminevad? Mõned tõepoolest käituvad niimoodi, et oma "haprusega" poiste tähelepanu saada. Kuid Cam oleks võinud juba aru saada, et ma ei ole selline nagu nemad.

***


"Tuba nr. 1483, olge lahked,"
"Tänan," Cam naeratas administraatorile ning viipas mulle, et talle järgneksin.
Me polnud peale lennujaamast lahkumist sõnagi vahetanud.
Mina temaga küll esimesena rääkima ei hakka.

Ootasime vaikides koos teiste turistidega lifti.
Vaatasin ringi, märkamata seda, mida/keda otsisin. Nimelt tahtsin vaadata, kas suudan ära tunda meie konkurendid. Kuid ei midagi. Võib-olla oli asi selles, et väliselt ei tunnegi sa neid ära või siis olid nad juba tubades või mida iganes.
Miks ma sellega üldse pead vaevan?

Lift tuli, me sisenesime ning keegi turistide seltskonnast vajutas juba nuppu, küsimata teiste käest, kuhu kellelgi sõita oli vaja.
Ah, unusta ära.
Sättisin kotti mugavaks enda õlal ning toetasin pead vastu seina, oodates, millal ma saan juba tuppa puhkama minna.

Mitte et ma päriselt väsinud oleks - ma ju magasin maeiteamitu tundi lennukis .. Tõenäoliselt vajasin ma lihtsalt natuke Maad, kui tobedalt see ka ei kõlaks.
Lift piiksatas, teatades meie jõudmisest 8. korrusele. Kõik turistid vaarusid välja.
Sulgesin hetkeks silmad, kuid avasin need järgmisel hetkel välkkiirelt, kui keegi - tõepoolest, nii raske on arvata, kui liftis on peale minu vaid üks inimene - puudutas mu kätt.

"Vabandust," pomises Cam ja ma sain aru, et olin taaskord üle mõelnud, sest kõik, mis ta teinud oli, oli nupuvajutus. Ma ju seisin tema ja nuppude vahel.
Tõepoolest, Rox. Sa pead aja maha võtma, sa oled juba liiga närviline ja kõiki kahtlustav. Kõigepealt see asi lennukis, nüüd see - niimoodi võib hulluks minna, kas tead. Rahune, hinga - hingasin sügavalt sisse ja välja -, lase lahti. Kõik ei kavatse sulle haiget teha.

Äkiline mõtetevälgatus pani mu õhku ahmima.
Haiget teha. Ainuke, mida ma oma mänguga teha kavatsesin, oli haiget teha nendele kohutavatele tüüpidele, kes süütute tüdrukute südameid murdsid. Kuid alles nüüd, hetk tagasi, taipasin ma, et see mäng sööb seest .. mind ennast. Ma ei...

"Kas sinuga on kõik korras, Rox?" Cameroni murelik pilk peatas mu mõtisklused ja seda vaid sellepärast, et ma jäin vaatama tema pruune silmi ning upp...
Ei. Ei, ei. Seda ei juhtu. "Minuga on kõik korras," veensin ma teda, proovides taastada oma hingamist, mis aga ei tahtnud eriti õnnestuda.

"Sa näed haiglane välja. Mitte halvas mõttes..." Ta lõi pilgu maha ning pomises vaikselt midagi, mis võinuks kõlada järgmiselt: "Nagu sa üldse võiksid kunagi halvas mõttes midagi välja näha,", aga tõenäoliselt oli see minu kujutlusvõime vili, kuna mis ajast peaks Cameron Shonery, üks neist, ütlema minu kohta midagi sellist? Ma vist tõepoolest olen haiglane.

"Ma tahtsin öelda, et sa oled näost kaame. Jah, just seda," parandas ta end mõne hetke pärast - peale seda, kui ma juba tema poole kulmu kortsutasin. Seda sellepärast, et tema podisemine kestis juba üle paari minuti.
"Ma arvan, et minuga on kõik korras,"
"Sa arvad? Mina arvan, et sa peaksid..."

"Pikali heitma, jah, ma usun, et see aitaks,"
"Täpselt. See oli just see, mida ma tahtsin öelda,"
"Kindlasti," Oota korra... "Sa räägid minuga?"
Cammy kergitas kulmu. "Miks ma ei peaks?"

"Ma arvasin, et sa oled mu peale pahane või midagi,"
Ta kulmud koondusid ninajuurele kokku, kuid siis läks ta nägu särama - ta sai pihta, millest ma rääkisin. "Ah, see või. Oh, ole nüüd, Rox, see on nii tühiasi, et selle pärast ei tasuks pikka viha pidada.

"Sa ei vahetanud minuga siiamaani sõnagi," Ristasin käed ning alles siis tabas mind teadmine, et olin kõlanud solvunult. Et ta nüüd ei mõtleks, et ma ei suuda elada ilma et temaga räägiksin.

"Um .. ja mina mõtlesin, miks sa äkki nii vaikseks jäid,"
"Mina jäin vaikseks?"
"Noh .. jah,"
Raputasin pead. "Mida iganes,"

Cameron hakkas midagi ütlema, kuid mõtles siis ümber. Siis ta vaatas ringi ning ütles midagi muud: "Kas me oleme paigal praegu?"
"Ei, maakera tiirleb ümber Päikese ja pöörleb ümber oma telje," vastasin sarkastiliselt.
"Mis ma ütlesingi. Muidu sa räägid kogu aeg,"

"Mina räägin kogu aeg?!"
"Oot, tšš, räägime sellest hiljem,"
"Ei, kui sa nüüd juba alustasid..." Olin valmis suureks vaidluseks - ma isegi ei tea, miks mul äkki tuli isu temaga vaielda -, kuid ta haaras mu kätest ning sisistas: "Roxana Grande, kui sa pole juhuslikult veel märganud - ma tõepoolest ei tea, kellest sa mõtled-" ta muigas, "-siis lift on seisma jäänud,"

Sellest täiesti piisas, et paigutada meie arutelu sahtlisse "vaadata kunagi hiljem" ning keskenduda tähtsamale probleemile siin ja praegu.
"Mida sa tahad sellega öelda?"
"No kui mitte arvestada Maa liikumist-" tema sõnad lihtsalt pakatasid sarkasmist, "-siis minu arust me oleme kinni jäänud,"

"Mis korrusel me oleme üldse?" Et Cameron hoidis mind endiselt paigal oli mul raskusi ise sellele küsimusele vastus leida.
Cameron vaatas mu pea kohale: "Näitab, et 10."

"Proovime siis vajutada seda nuppu, mis peaks uksed lahti tegema,"
"Tee seda,"
"Ee .. Cameron?"
"Mida?" nähvas ta ärritunult. Ei tea, miks tema peaks ärritunud olema.

"Millega ma sinu arvates vajutama peaksin?"
"Oma sõrmedega, on sul veel pakkumisi?"
"Kas sa oleksid siis nii lahke ning vabastaksid need, palun?"
Ta pilgutas paar korda arusaamatult silmi ning alles siis talle koitis. "Oh..."

Ta lasi ühe mu kätest lahti ning ma vajutasin nuppu. Uksed vajusid lahti.
"Sa võiksid mu teise käe ka vabastada," tuletasin talle meeldib.
Ta kehitas õlgu. "Minul pole selle vastu midagi,"
Rapsasin oma käe vabaks. "Minul on," Tegelikult ju ei ole. Mis asja?!

Sirutasin nüüd vaba käe kohvri poole ning kui ka Cameron oli oma kompsud kätte saanud, saime lõpuks ometi liikuda meie toa poole.
Aah .. ma täiesti unustasin, et me oleme temaga ühes toas ka... Tore.

"1400 jääb sinnapoole, tule, Rox," sõnas ta mulle, kui hakkasin otsima silte, mis näitaksid mulle
Tatsasin talle järele, pöörates pead kord ühele, kord teisele poole, jälgides tubade numbreid.
"1470-1490 .. näe, siin ongi,"
Cammy sisestas kaardi lugejasse ning uks vajus lahti.

Sisenesime tuppa. See oli suurim kõigest, mida ma kunagi näinud olen. Tegelikult oli siin isegi kaks tuba - elutuba ja kööginurk ning magamistuba. Ainult et...
"Cameron?" laususin ma ning seekord olin kindel, et olen juba liiga lähedal murdumispunktile.
"Mm?" Ta hääl kostis kuskilt elutoast.

"Ütle mulle palun, kas sa just tõepoolest jätsid mainimata, et meil on ainult üks voodi?!"

08.06.12

MOA #24: ära raputa mu haavadele soola

 Ai.
Võib-olla see polnud siiski hea idee.
Vaatasin veriseid sõrmenukke ning siis vaatasin ilusat peeglit, mis vaevalt 5 minutit tagasi kaunistas mu vannitoa valamu pealset.


Ma ei tundnud enam valu. Vaimne oli läinud momendiks, et aju saaks keskenduda füüsilisele valule. Seda aga tundsin ma vähe, sest .. ma olin karastunud sellest mõttes.
Ärge nüüd palun arvake, et ma olen end lõikunud või midagi. Mul lihtsalt on komme igale poole kinni jääda, st. riivata igasuguseid nurki ja kukkuda .. ma olen igavene kohmakas hädavares.

Ma olen enesele ohtlik, jõudsin järeldusele. Ma ei tohi enam kauaks üksi jääda. Ma vajan .. Chantali.

***
 
"Sõnum?"
"Ma ei saa,"
"Miks?"
"Ma ei tea.. Tegelikult ei tea, mida kirjutada. Sest ei tea, kuidas tema reageerib. Ja ma tegelikult ei saa  päev varem saata, sest ei tea, mis tuleb järgmine päev,"

"Mnjah. Aga siis räägi msnis. Ja vaata ilmateadet,"
"Teda ei ole jälle! Ma ei saa aru, kuidas saab ühel inimesel nii pohh olla, kui ta meeldib kellelegi. Ja ma võin kihla vedada, et ta tuleb öösel jälle,"
"Aga sa pead temaga aja kokku leppima! Parem oleks, kui sa seda msnis teeksid,"
"Ja kui teda sees ei ole, kui ma olen?"

"Tule pool kaksteist. Siis ta võib sees olla. Sa tead seda paremini kui mina,"
"Jaah..."
"Ma tulen ka siis,"
"Aitäh :) Lihtsalt see .. kui sa helistasid ja ütlesid, et ta on sees .. nagu oleks meelega terve päev mitte tulnud,"

"See on .. võimalik. Ma mõtlesin talle isegi öelda, et "dude, you can't avoid her forever" Aga ma ei olnud kindel, nii et ei teinud ühtegi selleteemalist märkust."
"Kui ta nii jätkab, siis ütle talle seda palun... Ta ei tea ju midagi. Tema arvates on vist tõesti lihtne unustada kõike, mis on 1,5 aastat olnud."
"Tead .. ma üldiselt arvan, et on aeg see selja taha jätta. Oli tore, aga on aeg edasi liikuda."
Ausalt, Chantal? Isegi sina? "Aga ma ei saa seda kõike lihtsalt unustada..."

"Muidugi ei saa. Ma tean, mida sa tunned. Aga sul on vaja tegevust leida,"
"-.-"

***

Paari tunni pärast

"Ma vihkan..."
"Mida?"
"Tema käitumist,"
"Mis ta jälle tegi?"

"Ei ilmu kohale. Kõik on msnis, kõik. Ja sa veel küsid, miks ma talle smsi ei saada."
"Ta vaatab jalkat,"
"Kust sa tead?"
"Sest jalka käib :D Brasiilia-Elevandiluurannik. 1-0 on praegu,"

Kallutasin oma väsinud pead. Sa tõesti arvad, et see on naljakas? Tõesti, Chan? "Ja mida ta terve päev tegi? Terve aasta polnud päevagi, mil ta poleks kas või korrakski tulnud. Ja vahepeal on 24/7. Ja nüüd äkki..."
"Vb ta ei taha sinuga rääkida... Aga on ka võimalik, et tal on lihtalt tegemist. Ma usun, et ta vaatab praegu jalgpalli. Terve päev .. vaatas ka :D Sul on vaja temaga rääkida. Ma lihtsalt loodan, et ta ei ole nii arg, et sellest ära proovib viilida,"

Me ei saa vist kunagi teada... "Mul ON vaja temaga rääkida. Ja ta teab seda,"
"On vaja,"
"Ma nii väga tahaks mõelda, et kui ta ei taha mind, siis mul on suva. Aga see ei ole tõsi,"
"Te tõepoolest peate rääkima,"

"You don't say? Ma mõtlesin just, et terve aasta me rääkisime, et ta on tegelikult nii hea inimene lahe ja värki. Aga nüüd..."
"Ta ongi. Võib-olla ta lihtsalt proovib seda edasi lükata,"
"Mis kasu sellest on?"
"Sellest ei olegi."

"Ma ei saa aru. Kui inimene sulle meeldib või mitte, peaks sellest talle võimalikult varem ütlema. Eriti, kui sa tead, et meeldib talle."
"Mm .. ma ei oska öelda. Tead, poisid on arad. Äkki ta ei julge?"
"Jah. Aga milleks ma end siis (v/k)äänasin ja ütlesin, et meil on vaja kokku saada?"

"Jalka on läbi. Ja teda ei ole Asshole. Ei tea, kas ta tõepoolest loeb meie vestlusi pealt. Ma lähen vahepeal appear online, äkki aitab?"
"Vaatame järele,"
Kuid ta ei ilmu.

"Arvatavasti mitte. Jobu. Jerk. Idioot."
"Kui ta loeb..."
"Lollakas. Ma loodan, et sul pole midagi selle vastu midagi, et ma teda pean veidi sõimama. Mölakas,"
"Ma pean seda ka aeg-ajalt tegema, nii et ma ei pahanda .. enam,"

"Vaevalt ta siiski loeb... Muidu ta oleks juba kuulda võtnud. Asshole. Jerk. Selfish idiot. World's biggest PIG. Siga. Eesel. Kaamel. Karu. Jääkaru. Kõrberebane. Punarind. Lihtsalt lollpea..."
"Ja nüüd paistab, et ta loeb mu mõtteid ega tule sisse. Või passib Jacobina mu akna taga :D" Tegelikult ma ei naeratanud. Üldse
"Ja kui sa ta kätte saad, siis tambi ta maa sisse. Helista talle ja sõima minu poolt läbi. Ta ei pääse igavesti. Kui asi niimoodi edasi läheb, siis sa lihtsalt helistad talle ja te räägite jutud telefoni teel ära."


Chantal küll suutis mu tuju parandada, kuid .. midagi juhtus. Mu sees .. endine murdunud oleks oli tahasi. Ma teadsin, et ei suuda enam kaua üksi olla.


"Chantal .. kas sa oled väga hõivatud praegu?"
"Emm .. ei? Mis siis?"
"Ma ei tunne end hästi..."
"Mis juhtus?!"

"Öeldakse küll, et südamevalusse ei saa surra, aga ahhhh..." Ja siis ma vajusin ära.

***

Chantal

"Caro? Caroline? See ei ole naljakas! CAROLINE!"
Kurat, kurat, kurat, see ei saa võimalik olla!

Pöörasin end välkkiirelt tooliga ringi ning haarasin oma telefoni, et Carole helistada. Telefon kutsus, kuid keegi ei vastanud.
Fuck, ta vist vajus ära.

Haarasin esimese ettejuhtuva jaki kätte ning tormasin majast välja, valides teepeal Cassie numbri: "C, meil on erandjuhtum, torma kiiresti Caro majja,"
Õnneks ta ei küsinud midagi juurde.


#A/N: Photos to this part: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/?action=view&current=88f3fa96.pbw&ps=1&t=1339178498

MOA #23: aeglane hullumine

Et siis nagu ongi kõik? 9. klass lõppes ja .. tõenäoliselt ka minu lootused olla kunagi Jasoniga. Jajah, tema oleks praegu kindlasti öelnud: "Never say never." Aga paistab, et praegusel juhul võib seda siiski öelda. Et noh, me ju leppisime kokku, aga paistab, et tal on täiesti pohhui nii minust kui ka minu tunnetest. Vastasel juhul oleks ta ammu huvi tundnud. Nii et jätame tema laused üldse jutust välja.

Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas tal saab nii suva olla, kui ta teab, et meeldib mulle. Kuidas üldse saab kellelgi suva olla, kui ta teab, et meeldib kellelegi?
Ma kirjutasin talle ise, nii et ta ei oleks sunnitud tegema midagi sellist, mis tekitas temas sama suurt hirmu kui surm; ütlesin, et see on tähtis, et me räägiksime.
Lihtalt .. ma ei tea, mis ma veel peaks tegema. Ma olen juba nii palju teinud...

Ma tunnen, et mu elu puruneb kildudeks. Need killud on nagu meie klass - osa läheb teise paralleeli, osa üldse teise kooli... Kõik lähevad oma suunda ja koos nendega ka tükike mind. Mõelge nüüd, kui palju tükke neid on - tervelt 35! Igaühega isesuurune tükk muidugi ning et kõik mu sõbrannad jäävad minuga, siis suuremad tükid jäävad alles. Ning ka nende klassikaaslaste omad, kellega ma ikka samasse klassi jään. Nii et lõppkokkuvõttes pole kadu nii suur.

Kui ainult .. mu sõbrannad omavad suurt rolli mu südames ja hinges, kuid kahjuks pean ma tõdema seda, et Jason on neist tähtsam. Ning see ei ole põrmugi tähtis, et ta pole minu jaoks teinud pooltki, mida mu kallikesed on - ta on endiselt siin, seal: minu hinges ja mu südames. Ning ta omab seal kõige suuremat tükki. Palju suuremat, kui ta tegelikult väärikski. Kuid see on muutumatu.

***

Paari tunni pärast

Ripsmetušist mustaks värvunud pisarad roomavad alla mööda kunagi elurõõmsaid põski. Märjad huuled avanevad taas, et sosistada sinu nimi ja lisada: "Ma armastan sind," Kuid sa ei kuule, sest sind lihtsalt pole siin. Mul ei ole õrna aimugi, kus, ning sinul pole õrna aimugi, kui väga ma sind vajan. Isegi kui oleks, jätaksid sa mu üksi. Sest sul on pohhui.

Tõenäoliselt oled sa kodus. Hoidmas "seda suurt saladust" vaid endale, samas kui minu oma teavad nii paljud. Ma olen oodanud sind üle aasta. Ma olen olnud tugev, kannatanud palju, kuid tunnen, et nüüd ma murdun. Nüüd, just lõpus. Ma tean, et see nii loll minust. Oodata nii kaua ja lõpuks murduda. Ma tean, et olen haletsusväärne. Kuid ma olen ka naiivne, sest ma arvasin, et sa hoolid.

Ma ei tea, miks sa üldse jätsid/jätad mulje, et hooli(si)d. Mis sul viga on?

***

Ma liikusin majas ringi nagu vaim. Õnneks olin üksi - oli üks neist vähestest kordadest, kui vanemad ja vend olid läinud tantsuvõistlusele ning ma sain olla üksi.
Tegelikult mulle ju meeldis üksi olla. Sest kui sa oled masenduses/depressioonis ning kedagi pole kõrval, ei pea sa kellelegi midagi seletama. Ma tõepoolest vihkasin, kui keegi (loe: minu ema) nõudis, et ma räägiksin kõigest, mis mu elus toimus. Eriti, kui ma tahtsin midagi hoida iseendale. Sest igaühel on midagi, mida saad hoida vaid iseendale, kas pole nii?

Ning samal ajal, kuskil sügaval hingesopis teadsin, et keegi võiks mu kõrval olla. Mitte rääkimiseks, ei - selleks mul polnud lihtsalt jõudu .. ega ka tahtmist -, ma vajasin kedagi, kes oleks mulle toeks. Et ma ei tunneks end üksikult, olles tegelikult üksi. Kui kellelgi on sarnane olukord olnud, siis ta saab aru. Kui mitte .. kui paljud tegelikult saavad aru? Proovin lahti seletada: ma tahtsin olla üksi, kuid mitte tunda end üksikult. Mis tähendab, et ma vajan ruumi olla iseenda mõtetega kahekesi, kuid samas tahan ma teada, et on olemas keegi, kes minust aru saab ja vajadusel toetab.

Tol hetkel aga mul seda tunnet ei olnud. See kõik tundus nagu .. nagu ma oleks üksi kogu maailma vastu. Täiesti üksi oma mõtetega, oma tunnetega, oma .. kõigega. Tundus, et mitte kedagi ei huvita. Et mitte keegi ei saa aru.
Ma siiski vajasin enda kõrvale kedagi, kuid ma ei tahtnud kedagi oma mõtetega üle külvata. Lõppkokkuvõttes on kõigil oma elu ning ma ei tahtnud, et keegi peaks peale oma probleemide ka minu omi veel lahendama.

Ent see oli siiski kohutav ja hirmus. Seista üksi kogu maailmale. Muidugi, ma olen tegelikult kogu elu üksi olnud. Oma mõtete, arvamuse .. kõige pärast. Tavaliselt see aga polnud nii .. hirmutav. Kui sul muidu kõik hästi läheb, siis sa ei karda olla üksi. Sul on hea tuju, muusika, sõbrad...

Jah, ma ei ole ju tegelikult päris üksi, kui mul on sõbrad, kuid .. tegelikult siiski olen. Sest me suhtleme küll, kuid meil on täiesti erinevad arvamused, mõtted ja huvid. Me suudame küll säilitada oma sõpruse, kuid jääme ka kindlaks oma arvamusele.
Ning minu mõtted ja arvamused on tõenäoliselt üldse erinevad kogu maailma omadest, nii et...

Kuid olla üksi, kui sa oled sügavaimas depressioonis, kust enam sügavamale minna ei anna, on ohtlik. Su pähe ilmuvad kahtlased mõtted ning lõpuks sa murdud.
Mina murdusin.

MOA #22: See pidi olema midagi erilist



Caroline, järgmisel päeval

Ma olen nii loll. Ma olen lootusetu. Ma olen kõlvatu. Ma olen .. eimiski.
Miks ma ei suutnud? Mis mul ometi viga on? Ma suudan talle kirjutada ja teha suurem osa tööst ära, kuid ma ei suuda temaga rääkida, kui vaja on. 

***

Eelneval päeval

Mu süda peksis meeletult, kui ma astusin sammu, mis oleks võinud muuta nii paljut. Telefoni hoidev käsi vajus alla, sest midagi sootuks tähtsamat oli ees. Kuid...
Ma ei astunud seda sammu. Ma olin jõudnud teha vaid pool sammu, kui miski, tegelikult siiski mina ise hoidsin end tagasi.
Ma ei suutnud teha seda, mida ma oleksin pidanud, tõepoolest oleks.

***

Tagasi järgmises päevas

Mu kohutavat argust lohutas vaid tõsiasi, et mul oli tolleks päevaks siiski kohtumine kokku lepitud. Tegelikult ju oli see vaid mu enda improvisatsioon, et ma räägiksin temaga päev varem. Nii et võib-olla see polnudki nii hull. Ma ei teagi...

Ma oleksin ka võinud/pidanud minema meie klassi eraldi aftekale, kuid kui ma hommikul ärkasin ja nägin, et väljas sajab, heitsin voodisse tagasi ja magasin veel mitu tundi (sest magama heitsin ma eelmisel .. samal päeval kell 3 öösel).
Ning pealegi tuksus mul pidevalt peas tema lause "vaevalt, et ma sinna minna tahan", nii et teadsin, et ei kaota midagi, kui sinna ei lähe.

Vähemalt ma arvasin nii.
Terve päev ma ei teinud muud, kui mõtlesin, kuidas see olema hakkab. Kuidas me kokku saame ja .. räägime.  
See oli ju mu jaoks täiesti uus kogemus. Jason oli mu jaoks esimene .. suhteliselt kõiges. Esimene armumine, esimene armastus, esimene .. südamemurdumine ning nagu kõik teavad, hiljem ka esimene suudlus, suhe, seks jne. Kuid see oli tol ajal liiga kauge tulevik.

Terve päeva ma ootasin, et ta välja ilmuks.
Ta ju lubas.
Ning esimesel aastal oli Jason hoopis teistsugune. Ta ei ignoreerinud mind eriti - ma mõtlen, võrreldes gümnaasiumiga... -, ta oli .. hoolivam. Sellepärast olin ma täiesti kindel, et ta ilmub välja.
Ma olin selles isegi liiga kindel. Ma isegi ei suutnud uskuda, et ta välja ei ilmuks.
Minu jaoks oleks see olnud midagi nii ebaloogilist, täiesti loodusseaduste vastane.

Kuid võib-olla oli asi hoopis selles, et ma ei tundnud Jasonit siis piisavalt hästi. Võib-olla oli asi selles, et ma hindasin teda üle. Või siis oli asi selles, et .. tol hetkel me ei olnudki veel määratud koos olema.
Päeva lõpuks andsin ma alla. Sest ta ei ilmunudki välja.

04.06.12

ÄKAM #10: Maavärin lennukis

Cameron

Ta on magades nii armas.
Roxy oli lennukis magama jäänud ning tema pea vajunud minu õlale. Ta tundus nii rahulik, nii süütu. Tol lühikesel hetkel ta ei olnud keegi, kes proovis olla. Ta ei olnud mängur, keda ta endast kujutada proovis. Ta oli lihtsalt Roxy, niivõrd kui tema võis olla "lihtsalt Roxy".
Ma mõtlen, et minu jaoks oli ta piisavalt eriline, et mitte olla "lihtsalt Roxy".

Kuid kõige rohkem proovisin ma aru saada, miks ta proovis end teha kellekski, kes ta üldsegi olla ei saanud. Kui ma teda esimest korda nägin - see oli nii .. 3 aastat tagasi? Jah, 3 aastat - oli ta nii teistsugune. Õrn, kergestihaavatav, teistsugune.
Miks ta muutus? 
Kortsutasin mõtlikult kulmu ning jäin mõtlema selle üle, mis Adam mulle rääkinud oli.
Adam oli mu parim sõber.

Ta väitis, et Roxana kavatseb praegu koha kätte näidata kõigile mänguritele, keda ta teab: kõigepealt ta teeskleb, et nad meeldivad talle, pannes ka nemad endasse armuma ning siis jätab maha. Tehes neile seejuures haiget.
Huvitav, kas mängurid üldse suudavad armuda?

Tegelikult tundsin kergeid süümepiinu, et teadsin tema plaanidest. Adam oli lubanud Saleishale, tema tüdrukule, et ei räägi sellest kellelegi, kuid ei suutnud mind teadmatusse jätta, kui ma küsisin Roxy äkilise käitumise muutuse kohta.
Tookord, kui ma .. me .. jah, kui tema mu tunnetele alla andis .. või mina tema mängule või .. ÕÕH.

Roxana liigutas end veidi läbi une ning hetkeks ma kartsin, et see imeline hetk saab läbi. Kuid minu üllatuseks pööras ta end veel rohkem minu poole ning toetas käe mu rinnale.
Armas.

Tegelikult see oli suhteliselt rumal, et ma endiselt .. tundsin ta vastu midagi, et ta endiselt meeldis mulle, peale seda, kui ta minuga magas kaks korda pelgalt oma mängu pärast.
Okei, teine kord oli tingitud sellest, et me olime purjus. See oli piisavalt piinlik.

Kuid selles tüdrukus oli midagi. Midagi sellist, mida teistes ei olnud. Oli siis see tema kaasasündinud tantsuoskus, paksud pruunid juuksed, imelised soojad pruunid silmad .. ei, ma olen liiga pealiskaudne. Tõde on, et mulle meeldib see, milline ta on seest, mitte väljast.

Ning mul oli kahju, tõeliselt kahju, et ta proovis endast kehastada kedagi hoopis teistsugust. Kedagi sellist, kes ta kohe üldsegi olla ei saanud. Muidugi, inimesed muutuvad elu jooksul ning mõned võivad ka täiesti kardinaalselt muutuda, kuid on ka inimesi, kes ei saa muutuda. Nad ei saa lihtsalt kätte võtta ja 360-kraadise teha, muutuda kellekski, kes nad pole kunagi olnud pole. Isegi, kui neil on piisavalt tahtejõudu, nad lihtsalt ei sobi kokku sellega.
Oh, Roxy, mis sinuga küll juhtus?
 
"Tähelepanu, reisijad, me oleme jõudmas Haneda lennujaama. Palume maandumiseks kinnitada turvavööd," stjuardessi hääl peatas mu mõtisklused, asendades need selle hetkega, siin ja praegu.
Piidlesin Roxana poole, kellel ei tundunud kavatsustki püsti tõusta.
Einojah, ega vist pole midagi teha. Loodame, et ta mind maha ei löö.
Küünitasin tüdruku vöökoha pole, et kinnitada ta turvavöö. 

"Issand jumal, mida sa teed?!" karjatas ta, tõmmates meile tähelepanu.
Suurepärane. Kui keegi midagi ütleb, siis ta ei pane seda tähele. Kui ma aga teda puudutan, ärkab ta kohe üles. "Ššš, rahu, ma kõigest .. kinnitasin su turvavöö,"
Osutasin käega ebamääraselt ta peenikese vöökoha poole.

Ta kergitas kulmu. "Miks?"
Vaatasin talle samuti silma. "Sest me hakkame maanduma?" Osutasin silmadega selle tähise poole, mis andis teada, et turvavööd peavad olema kinnitatud.
Ta ilme leebus pisut ning ta pomises. "Vabandust, ma vist reageerisin üle,"

Puudutasin korraks käega tema käeselga, mille ta oli jätnud käetoele. Tema keha läbis värin, kuid miski ütles mulle, et see polnud tingitud külmast.
"Kõik on hästi," veensin ma teda, kuigi tegelikult olid asjad kaugeltki "hästi"-st.

***

Roxana

See on ebareaalne.
Kui Cameron puudutas mu kätt, läbis mu keha selline maavärin, et ... oh. Ning ma parem ei maini, mis juhtus siis, kui ta käed riivasid mu kõhtu, kui ta väidetavalt kinnitas mu turvavöö. Kuigi see oli suhteliselt kindel, et ta seda tegi.

See oli tegelikult suhteliselt kahtlane, et ma ei kuulnud stjuardessi palvet kinnitada turvavööd, ometi ärkasin otsekohe, kui Cammy mind puudutas.
Mis sinuga küll toimub, Rox?

02.06.12

MOA #21: See võiks ju olla ideaalne

Närviliselt kortsutasin kleidisaba enda käes. Kohe-kohe olin valmis püsti tõusma ja kätte saama oma põhikooli lõputunnistuse ja diplomi.
Kuid see polnud kaugeltki põhjus närveldamiseks. Kaugeltki mitte.

***

Nädala alguses

Caro, sa pead seda tegema. Sa pead.
Juba pool tundi pidasin sõda iseendaga, põhjuseks Jasoniga rääkimine. Kuid mitte lihtsalt rääkimine, üldsegi mitte.
14. detsember oli päev, kui ma teadsin, et pean Jasoniga rääkima sellest vestlusest, ning ometigi ei suutnud end veenda talle kirjutama.

Ohkasin vaikselt ja alistunult. Ma tõepoolest pean seda tegema.
Avasin värisevate kätega msni ning otsisin sealt üles Jasoniga.
Nagu teda oleks sealt kaua otsida.

Topeltklõps ja msni-aken oli avatud. Hingasin sügavalt välja.
"Ommik," Jõudsin kahtlasele järeldusele, et kui ma kasutan tema tavalist väljendit, saan juurde tema enesekindlust. Väga kahtlane, kas pole?
"Tere," 
See-eest tema on nüüd hoopis teine. Oh... "Mis teed?" Sest sa ei saa tuimalt oma crushile kirjutada, et pead temaga rääkima.

Naeratasin omaette, kui nägin, et ta kirjutab. Et me siis jätame täna selle ignoreerimismängu vahele... Tore.
"Netis. Keemia. Jalgpall... Midagi eriti."
Tõepoolest ei "midagi eriti". Polnud just Jasoni stiilis küsida minult vastu, mida mina teen.
Kuid see pole praegu tähtis.

"Okei." Kirjuta, Caro, kirjuta see välja, sa õnnetu tüdruk. "Kuule, selline asi on, et .. mida sa teed järgmine laupäev (19.detsember)?" Hingasin pahinal välja. Tehtud.
Mõned sekundit valitses "vaikus". Siis ta kirjutas: "Magan arvatavasti, mis siis?"
Kas ma võin liituda..? Oh, Caro... "Oleks vaja kokku saada. Rääkida ja nii,"

Taas möödus paar hetke enne, kui sain vastuseks: "Ahah," Kui ta sellele mõned sekundid midagi ei lisanud, hakkasin juba paanitsema ja vihaseks minema, et ta jätabki selle nii. Kuid võib-olla tal kõlksatas peas tol momendil midagi. Et see pole niisama ninnu-nännu vestlus. Et see tõepoolest on midagi tähtsat.

"Kas meil on reedel lõpupidu otse pärast seda aktust?"
Tõepoolest, Jason, mis sul viga on? Sa ikka pead vahetama teemat, kui me liiga otseseks lähme. Kuid erinevalt temast vastasin mina küsimustele otse. "Ei, see on kuus või kaheksa, ma täpselt ei mäleta,"
Põmm, põmm, põmm. Möödus minut ja ta ei kirjutanud endiselt midagi. Kiristasin aeglaselt vihaseks saades hambaid. "Kas sul siis ei ole midagi selle vastu, et me kokku saame?" Ma peaaegu et tagusin neid vaeseid õnnetuid klahve.

"Esialgu küll mitte,"
Ja mida see küll tähendama peaks?
"Aga nädalavahetused on üpris töökad olnud mul vaheajal siiamaani. Ma pole ausalt kindel, kas vaba olen,"
Oli seda tõepoolest nii raske kohe kirjutada? Miks ma pean sult kõike välja pinnima? Raputasin pead, nagu ta tõepoolest oleks võinud näha mu hukkamõistu.


"Mhmhm, lihtsalt .. see on suhteliselt tähtis. Vaata, meil pidi see "afterparty" või mis iganes asi ka olema, siis võib olla seal ka, aga vb seda ei ole,"
"Vaevalt et ma sinna minna tahan,"
Vabandust, härra Mulle-ei-meeldi-peod, et ma unustasin teie eelistused. "Okei. Aga sa siis teata, kui sul miski ei klapi. Ma arvan, et siis neljapäevaks või nii,"

"Ok." Mööduvad mõned kümned sekundid ja ta lisab: "Ma eemal,"
Ohkan alistunult. Nagu ma saaks seda kuidagi takistada. Viimasel ajal tegi ta seda vestluste lõpetamiseks liigagi tihti. "Tsau,"

Olgugi, et tema "head aega" rikkus veidi mu tuju, see ei takistanud mul jagamast enda "rõõmsat sündmust" Chantaliga. Just nimelt temaga, sest tema oli viimasel ajal suht ainuke, kes endiselt mind kuulas ja mulle igati toeks oli.
Me rõõmustasime temaga veidi, ta kiitis mu julgust (kolm ha-had neli korda) ning ta hoidis mulle pöidlaid.

***

"Caroline Forbz," Direktori vali hääl lõhestas vaikuse peale eelnevat plaksutamist ja ma tõusin püsti. Pööra end näoga istuja poole, Dan tõuseb püsti, Micha jääb istuma - täpselt nagu meile päev enne tähtsat sündmust õpetati. (Jah, meil oli tõepoolest lõpuaktuse proov)

Kõndisin direktori juurde, sain temalt käepigistuse, siis diplomi ja lõputunnistuse, tegin kniksu publikule ja läksin kontsade klõbinal oma kohale tagasi oma kohale, säilitades oma silmad pidevalt Jasonil, kes nägi täna ülikonnas liigagi ideaalne välja.
Kuid miks ta oma musta armastusest üle ei saa? Kõigil on värvilised lipsud ja tal ikka must. Oh...

Aktus kestis ikka edasi - et me olime a-klass, siis kulus hulk aega, enne kui kõik oma asjad kätte said. Siis tulid kõned... Meie direktor sai isegi poole tunniga hakkama! Ta oli meil nimelt kuulus oma paaritunniste kõnede poolest. Siis lennuesindaja - kelleks oli meie oma klassivanem Max - pidas väga humoorika kõne. Mulle küll ei meeldi kõned, kuid see oli tõepoolest midagi. Ning siis c-klassi klassijuhataja. See ei olnud enam nii lõbus. Aga kes olen mina, kes ma kõnesid üldse pidada ei oska?

Peale seda jalutasime kõik meie suurest, kuid tõeliselt halva akustikaga, aulast välja ning saime oma pere-sõprade juurde minna lilli-õnnitlusi saama.
Yay.

Peale 10-minutilist rahvasummas sumamist leidsin oma vanemad, venna, vanaisa-vanaema, tädi... Ma vist ei hakka neid kõiki loendama? Ühesõnaga - vist suurima koguse suguvõsa kui kellelgi teisel.
Nad õnnitlesid mind, kuid mu silmad püsisid suurema osa ajast Jasonil, kes sai oma perelt õnnitlusi mõned meetrid kaugemal.

Nii et ma pole ainuke, kellel väljaspool kooli sõpru pole? Tore teada, J.
Peale õnnitlustevooru oli pildistamisvoor. Kõigepealt kogu lennuga + kõik õpetajad, kes meid õpetasid. Siis eraldi klassidega.
See oli ka suht lõbus, kuna me nõudsime vist 50+ pilti, sest alati keegi nurises, et oli silmad-suu kinni-lahti pannud-jätnud.
Segane lause.

A-klassi eelised - me saime esimestena pildid tehtud ning woopie-woopie-woo me saame koju varem!
Tegelt siiski mitte, kuna me tahtsime hulk sõbrapilte ka teha veel. See oli tore. Neid tuli ka vist oma 1000 kanti.
Seejärel jätsime kõik hüvasti - õhtuni - ning läksime kodudesse laiali, et valmistuda millekski hoopis paremaks.

Meie nn. "afterparty" toimus klubis, kuid seda ei saanud siiski päris nii nimetada, kuna seal pidid õpetajad ka juures olema.
Kurb...
Küll oli meil järgmiseks päevaks kokku lepitud klassikogunemine linnast väljas, mere ääres, kuid ma ei saanud põrmugi kindel olla, et ma tõepoolest lähen sinna.

Muidu oli Renatas tore. Me tantsisime palju - kusjuures "me" pidi tähistama 99% tüdrukuid. 1% olid b-klassi jackass poisid -, vahepeal istusime diivanitel ja ajasime juttu või sõime snäkke või siis jällegi käisime rõdul.
Tore oli ka see, et sinnagi oli kutsutud fotograaf, kes meid pidevalt igal pool jäädvustas.

***

Õhtupoole vajus kõik aga kuidagi ära. Inimesed käisid enamasti vetsu ja saali vahet ning tantsuplats oli üpris tühi. Meie klassi poisse võis näiteks näha diivanil lösutamas ja tüdrukuid jälgimas.
Väga "lõbus".
Kuid samas andis see mulle võimaluse mainida Jasonile meie homset päeva.
See oleks nii ideaalne, nii... Oh.
 
Ta oli otse mu ees. Ma seisin koridoris, et helistada isale, keda kavatsesin endale järele kutsuda, ning ta oli lähedal, väga lähedal.
Mul jäi astuda vaid samm ja öelda talle, et meil on vaja rääkida. Kohe praegu.
Hingasin sügavalt sisse ja astusin talle sammu lähemale.