30.06.12

MOA #27: kuum suvi, tapvad mõtted ja ma armastan sind

„No ja mis see siis nüüd oli?“ küsis Cassie pettunult.
„Jah, tõepoolest,“ nõustus temaga Chantal. „Me lootsime mingi hetk sisse sadada, lootuses teid suudlemast leida,“
Kergitasin kulme. „Tõesti?“

„No ta tuli siia sellise näoga, nagu kavatseks su ette põlvili viskuda ja kas või abieluettepanek teha,“
„Tõesti?“ kordasin taas. „Abieluettepanek?“
„Mm .. no võib-olla mitte päris abieluettepanek...“
„Abieluettepanek on Cassie suurepärane lisand. Aga põlviliviskumisest rääkis ta tõesti tõsiselt. Kas ta tegi seda?“

„Ah, loomulikult mitte .. tähendab, tegelikult...“
„Ta tegi seda?!“ Tüdrukud naaldusid unisoonis mulle väga lähedale.
„Ta suudles mu sõrmenukke. Mis eeldas seda, et ta põlvitas mu voodi kõrval,“
„Ta suudles sind?!“ kiljatas Cassie rõõmsalt.

„Teoreetiliselt. Praktiliselt jäid tema huuled minu omadest nii .. meetri kaugusele,“
„Ent see on juba progress, mis?“
„Mis ajast üldse ta käitub nii mittetemalikult?“
„Mul ei ole õrna aimugi. Äkki sellest ajast, kui ta leidis, kui palju kahju ta mulle teinud on,“

„Kas see oligi suudlemise põhjus?“
Miks mu sõbrannad on asjast rohkem vaimustuses? „No jah, pmst .. nagu ma aru sain, tundis ta end süüdi või midagi... Et ta mulle kõike seda põhjustab,“
„Ahsoo,“ venitasid nad.

„Btw, tänks, Chan, et sa talle, nagu ta ütleski, ’ajud paika tagusid’,“
Tüdruk tegi käega umbmäärase liigutuse. „Pole tänu väärt,“

Cassie niheles kannatamatult. „Mis ta rääkis sulle üldse?“
Vaatasin neile otsa, kui nad voodi servale istusid, ning kerisin peas läbi taas läbi meie vestluse. Kergitasin end istuma.
Vähemalt füüsiliselt tundsin end taas palju paremini.

***

Tüdrukud olid koju läinud peale seda, kui ma neile kõigest rääkisin ja me tee ära jõime.
Nad olid õnnelikud, et me lõpuks Jasoniga rääkisime ja ta mulle oma jutu ära rääkis. Samas nad muretsesid selle üle, et me pole ikka veel koos, ning ütlesid, et kui ma teda liiga kaua ootama pean, siis jätku ma parem see teema järele.
Selle peale ma vaid naeratasin ja lubasin seda teha.

Kuid tõsi oli, et mul endal ei olnud õrna aimugi, mida ma tunnen. See kõik oli nii .. segane. Tähendab, jah, ma olin muidugi ka õnnelik, et ta asjad – vähemalt mõne osa neist – rääkis, kuid samas jäi endiselt metsikult küsimusi.

Näiteks see, et ta pmst kogu selle aja ei vaadanud mulle otsa.Ta hoidis need kas põrandal, seinal, aknast väljas .. kus iganes, aga mitte kordagi oma juttu rääkides ei vaadanud ta mulle otsa.
Nihelesin toolil.
Kas ta võis mulle .. valetada?

Seda oli küll tobe mõelda, aga miski mu sees ütles talle, et see pole kõik. Ta ise ju ütles ka, et saab mulle vaid pool lugu ära rääkida. Kuid midagi mu sees ütles mulle, et ma ei usuks täielikult ka tema räägitud osa. Ma ei tea miks. Ja muidugi oli see ka täiega loll, mõelda, et ta võiks mulle valetada.
Miks ta üldse peaks?

***

21. jaanuar

Miks, kuradi pärast, ma igatsen teda nii palju? Lihtsalt võimatu juba. Iga minut mõtlen temale. Vene arvamuse kohaselt peaks ta siis 24/7 luksuma, vaeseke. Eino ausõna. Ma vihkan ennast, et ma nii .. inimene olen. Kuigi, kui ma oleks merineitsi või kujumuutja (kass/hunt), siis tegelikult ju ikka oma probleemide eest ära ei jookseks, ega? Kuigi vähemalt väikest vaheldust saaks.

Ma vihkan, et ei saa olla samal ajal keegi teine. Ma vihkan Jasonit, et ma teda nii palju armastan. Ma vihkan oma saatust, et ta minuga niimoodi mängib.

Aga tegelikult vihkan ma hoopis seda, et ma ei saagi kõike seda vihata, sest ma armastan seda. Ma armastan end selle eest, et armastan Jasonit? Ma armastan Jasonit selle eest, et armusin temasse nii sügavalt ja meeleheitlikult. Ma armastan oma saatust, et ta laseb mul tunda midagi nii imelist...

Niisiis .. kuidas ma saan vihata ja armastada seda kõike ühel ajal?

***

Jason

See ei ole normaalne. Ükski kutt ei mõtle niimoodi. Vähemalt mitte nii palju. Ja mitte nii .. tundeliselt. Liiga palju tundelisust on plikalik.
Ja jälle: Caroline, Caroline, Caroline.
"Ugh," urisesin endamisi ning proovisin taas keskenduda dokumentidele. See ei tahtnud kohe üldsegi õnnestuda.

Peale seda päeva ei andnud mu aju enam mulle hetkekski rahu. Minu elus enam polnud sellist sõna. Päevad ja ööd ei täitnud mu pead muu kui Caroline .. tema silmad, tema huuled, tema nägu .. üldse kogu tema keha. Kogu Caroline. Sest minu jaoks oli tähtis ka tema hing


Ma isegi ei süüdistanud end sellest, et lasin enda emotsioonidel, tunnetel võimust võtta ja suudlesin tema sõrmenukke. See oli vajalik. See oli minu kohustus. Minu vabandus kõige eest, mis ma talle põhjustasin .. ja põhjustan.

***


Caroline, 13. veebruar
Kui ma ütlesin: "Kaks aastat mööduvad kiiresti,", mul ei olnud õrna aimugi, et see aeg läheb nii aeglaselt. Tõepoolest. 4 kuud tagasi ütlesin ma: "Kui ta räägib mulle tõe, siis olen ma õnnelikum," .. See oli viga. Jah, ma ei ole õnnelikum.
Tõsi on see, et sul on kergem olla, kui sa tead, et ei oota niisama, kuid ainult natuke. Mõnikord tunnen ma end nii tühja ja katkisena, et tahaks ära kaduda. See teeb meeletult haiget, et ma ei saa lihtsalt kätte võtta ja tema juurde minna ning rääkida talle, kui väga ma teda armastan. Isegi kui see on mu ainuke soov. Isegi kui see on tähtsaim asi üldse.
Sest ma pean ka temaga arvestama. Tema süsteemi ilmneb viga. Aju ülekoormatus. Ta ei suudaks seda kõike korraga vastu võtta .. seda oleks tema jaoks liiga palju. Jah, muidugi oleks. Ma ju lubasin, et ootan ja et me oleme nii kaua sõbrad. Ainult et "sõbrad" on minu jaoks liiga vähe.

***

Jason

Tõsi oli, et mu oma mõtted hakkasid mulle närvidele käima. Tegelikult .. muidugi ei tahtnud ma, et ma lõpetaks täielikult temast mõtlemist. Aga ma ei saanud enam normaalselt elada. Kogu mu senine elu oli pea peale pööratud.

Kuni Caroline'ini oli mu elus kõik ära plaanitud, kõik ära otsustatud. Mis, millal, kus, kellega. Kui ta minu ellu ilmus .. ta pööras kõik sassi. Isegi kui ma ütlesin talle, et tüdruk mu elus keeraks kõik metsa, ei saanud ta seda ometigi rohkem teha kui praegu oli.

Ma ei saanud enam normaalselt töötada ja Zack pidi seda varem või hiljem märkama. Kõik, mis minust järele jäänud - see, mis töötas normaalselt - oli minu keha. See lihtsalt oli olemas ja tegi igapäevaseid asju. Minu aju aga...

***

Caroline, 22.veebruar

Teadmiseta on valus, teadmisega samuti. Miks? Miks mul on nii valus? Ma lihtsalt armastan teda nii palju. Selline tunne, et keegi on mulle mingi Jasoni-needuse peale pannud, ausalt. Ma mõtlen temast iga minut vähemalt 5 korda ning nagu sellest vähe oleks, ilmub ta mu unenägudesse ka...

Mis juhtunud on? Kas keegi on mulle uue eluprogrammi "Jason igaveseks" sisse programmeerinud või? Mõtted, unenäod, keha ja vaim - kõik kisendavad ainult temast. See on ammu saanud rutiiniks, kuid pürgib endiselt millekski rohkemaks. Elumõtteks ehk?

Kuid mida see mulle annab? Pea-, hinge-, südamevalu, pisarad... Ning kõige hullem on see, et ma ei saa talle sellest mitte kui midagi rääkida. Ehk kahe aasta pärast? Ent seegi pole kindel. Ma ei oska enam midagi teha ega mõeldagi. Ma tahaks ühte asja - kas lugeda tema mõtteid või teada tulevikku (ainult selle kohta on täiesti piisav).

Ükskõik mida, ma olen kõigeks valmis, et vaid täielikku tõde teada. Kuid täiuslikkust pole.

***

24. veebruar 

Kui sa armastad seda, kes su tapab, ei jää sul mingit valikut. Kuid kas sa ei tahaks mind siis kohe ära tappa, palun? Mõtle ise: a) saaksid lahti hullust armastajast, b) ma ka ei peaks nii palju kannatama. Tegelikult on veel c) sa võid mulle lihtsalt öelda, et armastad mind. See oleks veelgi parem, kuid valik on sinu.

Sulgesin vihaselt päeviku.
See ei ole normaalne. Ma olen hulluks läinud, tõesti.
Lugesin kirjutatu uuesti üle.
Masendav.

Katsin näo kätega ja vajusin padjale. Ainuke tark olevus, nimelt Angel - minu kass -, kes nägi minu kaeblemisi ja vaevlemisi iga päev pealt, hakkas mind käpaga togima.
Proovisin seda ignoreerida ning lasin silmad üle toa seinte. Üle rõduukse, tugitooli - kus oli istunud Jason -, üle uue peegli, üle kella...

Tõusin kiiresti istuli.
"Aitäh sulle, Angel," karjusin ma, tormates kapi juurde ja otsisin kiiruga välja helehallid teksad, valge maika ja punase triiksärgi. Jalga panin ketsid.
Kuhu ma kiirustasin? Meil oli ju lennu kokkutulek!

***

"Vaata, see on ka nunnu,"
Võiks ju arvata, et seda ütlesin mina. Hehe, tegelikult oli Micha see, kes hindas uusi klassi- ja lennukaaslasi.
Antud juhul pöörasime pead ning seirasime tema ja Cassie'ga neid tüüpe, kellega Cyle juba ühise keele leidis. Või siis tundsid nad üksteist juba varem. Cyle'i elukombeid ei tohiks see isegi üllatada.
Tuks, tuks, tuks.
Mu süda polnud juba ammu niimoodi tuksunud. See oli siis, kui ma sain aru, et olen Jasonisse armunud. Kuid Jasonit olin ma juba näinud - see tegi mu hirmus õnnelikuks peale pikka suve ning nüüd jälitasin teda pidevalt pilguga -, kuid teda ei olnud praegu seal, kuhu ma vaatasin.

Mu silmad leidsid pika poisi, kellel oli selline juuksepahmakas, mida paljud tüdrukud kadestada võiksid.
Tuks, tuks, tuks, trummeldas mu süda edasi.
Kergitasin kulmu, kuid ei jõudnud midagi mõeldagi, sest täiesti äkki pöördus see poiss ümber ja vaatas mulle otse silma.

See oli päev, kui ma esimest korda nägin Jake Evansit. Ja nagu hilisem elu näitas, süttis sellel päeval ka salapärane säde meie vahele.

22.06.12

MOA #26: Skinny Love

"Caroline, kullake, sulle on külaline,"
Kallutasin kahtlustades pead.
Chantal oli iseenda jaoks liiga mesimagusa häälega. See oleks umbes nagu kui Michelle oleks nädal aega järjest täiesti normaalne ega õiendaks minuga Jasoni pärast.
Jah, kahtlane võrdlus, aga siiski tõsi.

"Külaline? Praegu?"
Vaatasin kella, mis rippus tüdrukute selja taga. See näitas seitset õhtul.
Cassie noogutas elavalt. "Täiesti tõsiselt,"
"Okei," venitasin endiselt kahtlevalt. Nad hoiavad mu eest midagi salajas. "Kes see on?"

"Oh, kui raske on sulle üllatust teha. Kohe ta tuleb sisse, siis näed,"
"Ei, oodake, ma ei saa ju igaüht vastu võtta voodis, kaame näoga ja katkiste sõrmenukkidega,"
"Usu mind, see, kes praegu tuleb, peab sind nägema just nii,"
Kortsutasin kulmu. "Kas te kutsusite mulle psühhiaatri või midagi..?"

"Ei. Midagi paremat," sõnas Chantal endiselt saladuslikult.
Peale seda tantsisklesid nad koos rõõmsalt minema ja lükkasid kellegi uksest sisse.
Vaevalt enne seda jõudsin pilgu heita peeglisse, mis seisis mu öökapil, saades tõestust, et ma tõepoolest nägin haiglane välja.
Mida oligi tarvis tõestada. Aga nüüd oleks tore teada saada, kes .. kes... 

"Hei," lausus ta kuidagi kohmetunult. See ei olnud üldse temalik.
Vaid üks sõna, kuid sellest täiesti piisas, et võtta mind sõnatuks.
Mida sa teed mulle, Jason? Miks sa seda teed? Kuidas sa seda teed? "Hei," hingasin välja ning ahmisin siis uuesti õhku sisse. "Sa oled .. siin?"
Ei, teises universumis, tead. Jah, see oli tõesti loll küsimus. 

Mu peas panid ringiratast mõtted sellest, kuidas ta siia sai, miks ta siin on ning ma veel jõudsin paralleelselt kõige muuga olla vihane tüdrukute peale, kuna nad ei teatanud Jasoni tulekust mulle ette ja nüüd pidi ta mind nägema minu kõige hullemas olekus.
Idekas.

Ta kratsis kaela. "Eem .. jah. Chantal tagus mulle veidi ajusid pähe,"
"Ahsoo," venitasin ma. Nii et Chantal tõepoolest rääkis Jasoniga.
Asi oli selles, et kui ta Jasoniga rääkis, sulges ta ukse rõdule ning läbi poolavatud silmalaugude nägin vaid tema aktiivset žestikuleerimist. See olnuks naljakas, kui mind poleks närinud seest küsimused ja ma poleks olnud niisuguses seisundis.

Jason vaatas mind endiselt kahtlase pilguga. Ma ei oska seletada, mis selles pilgus oli. Seal oli segatud lihtsalt nii palju emotsioone .. kahetsus, viha - kelle vastu küll, ega ometi minu? -, hoolivus, jälle viha .. Ma tahtsin ka lisada "armastus", kuid seda oleks liiga palju.
Ei, Caro, loll plika, ära jälle hakka üle mõtlema. Palun.

Lasin sõrmed õrnalt üle parema käe nukkide ning võpatasin kergelt, kui järsk valu neid läbis.
Kurat, see on ikka päris valus.
Jasoni silmad rändasid momentaalselt mu käele ning ta võpatas ja ahmis õhku.
Lisaks tegi ta midagi erilist. Ta tormas mu voodi juurde ja haaras mu käe.

"Kas sa lõikusid end?" küsis ta õudusega.
"Ei, jumala pärast, Jason," vastasin.
"Mis see on siis? Kuidas see juhtus?"
"Hetkeline nõrkus," pomisesin talle.


Ta kergitas kulmu.
"Olgu, ma lihtsalt virutasin peegli katki," Osutasin teise käega tema selja taha ning kuni ta selja taha vaatas, tundsin, kuidas puna mu põskedele valgub. See tundus nüüd nii .. rumal.
"Oh, jumal,"

Ta hingas paar korda sügavalt sisse-välja. "Kuidas sinuga on, Caroline?"
"Minult on seda kogu aasta küsitud, kas ma olen korras ja kuidas minuga on,"
"Ja mida sa vastanud oled?"
"Et ma olen .. okei?"



"Aga tegelikult?"
"Ei ole,"


Tõenäoliselt ei suutnud ta endiselt normaalselt mõelda - tollel ajal ei nimetanuks ei tema ega ka mina seda tema normaalseks käitumiseks - ning puudutas oma huultega õrnalt mu sõrmenukke.
Tõesti? Proovisin kõigest väest hoida oma imestust ja .. ka õnne endas, et mitte teda ehmatada ning eemale peletada. Sest alati oli minu ainukeseks sooviks olla talle võimalikult lähedal.

"Jason..."
"Mm..." venitas ta ning tundus, nagu ta oleks endiselt transis.
"Kas me rääkima ka hakkame?"
Ja siis temas plõksatas miski. Ta lasi mu käe lahti ja astus mitu head sammu eemale, võttes istet tugitoolis toa nurgas. Minust võimalikult kaugele, ühesõnaga.

Ohkasin alistunult.
Suurepärased momendid ei kesta kunagi igavesti.
"Ma .. ainuke asi, mida ma võin öelda .. ma saan sulle ainult pool oma loost ära rääkida,"
"Ma arvan, et see on parim kui mitte miski,"

***

Jason

Einohjah, kas ma tõesti lootsin, et ütleb, et ei taha siis üldse midagi kuulda? Küll sa oled loll, Jason. Ma pean võimalikult elutruu välja nägema. Ma ei saa talle lihtsalt otse välja öelda, et hei, kullake, sa oled siin vaikselt kriminaali armunud. Yeah.
Nii et ma võtsin end kokku ja mõtlesin välja midagi, mis võiks paista usutavana.

"Okei .. niisiis. Ma olin ühe tüdrukuga koos peaaegu aasta ja me läksime 9.klassi alguses lahku. Kuna see oli mu esimene suhe, siis see tegi tol ajal üpris palju haiget ja ma siiamaani aeg-ajalt kirun end nende lollide vigade eest, mida suutsin teha. Ning peale lahkuminekut ma tahtsin end kokku võtta ja muuta. Ning et tüdrukud segavad täiega enda tegemisi, mida mul on .. palju, siis ma ütlesin kõikidele suhetele umbes kolmeks aastaks ei. Ma ei tea, kas ma seda päriselt ka suudan, aga 1. aasta on peaaegu läbi,"

Oh... Mulle ei meeldi talle valetada. Üldsegi ei meeldi. Samas, vähemalt midagi on seal tõsi...
Ma teadsin, et tema suudaks lugeda mu silmadest välja vale ning seetõttu vaatasin kogu aja, mis ma rääkisin, kõrvale. Lõpetades osa oma loost, vaatasin talle otsa, justkui kindlaks tehes, kas ta ikka kuulab mind - ta oli nimelt hästi vaikseks jäänud.

Kuid kui ma üles vaatasin, leidsin ta end piidlemas ning seetõttu jätkasin: "Kui sa tol õhtul mulle koolis peale sattusid .. sinu käitumine andis su kergesti välja. Ma sain kohe aru, et meeldin sulle,"
"Ma ei arvanud, et nii läbinähtav olen,"

Naeratasin omaette. Kui sa vaid teaksid, kullake, kui hästi ma inimesi "lugeda" oskan. "Sa ei ole läbinähtav, lihtsalt..."
"Sul on kogemust, jah, ma saan aru," ta ütles seda kuidagi pingul häälega ning ma jäin selle põhjuse üle mõtlema.

"Ma lootsin, et see läheb üle. Et see kõik läheb üle, võimalikult kiiresti. Oleks parem, kui sa vihkaksid mind," pomisesin vaikselt, viies teemat taas tagasi.

***

Caro

Mida? Mida sa just ütlesid? "Mida .. miks? Miks sa seda ütled?"
 "Kas sa ikka tead, kui vale ma sinu jaoks olen?"

Ma sulgesin silmad, tundes neis pisaraid tekkimas. Ma ei tahtnud nutta. Tema ees, näitamas talle, kui nõrk ma olen. Et ma ei saa tema tõde taluda. Kuid tegelikult ei tahtnud ma üldsegi nutta. Ma sain, mis ma tahtsin - tõe. Kuid tõsi oli, ma ei olnud selleks vist valmis. Ma lihtsalt ei osanud sellega midagi peale hakata.

"See, kui sa tead, et keegi on sinu jaoks täiega vale, ei muuda isegi killukestki su tundeid. Sa jääd ikka endiselt inimest ar..." Tore, Caro, jätka samas vaimus. "Ma tahtsin öelda, et sa jääd endiselt tundma inimese vastu seda, mida sa tundsid," parandasin end, otsides kiiresti sobivaid sõnu.

Muidugi ma tahtsin talle öelda, mida ma tegelikult tundsin. Kuid ma ei saanud, mitte põrmugi.
 "Jason .. kas just sellepärast sa ignoreerisid mind? Et ma hakkaks sind vihkama? Sest kui me sinuga esimesel poolaastal rääkisime, siis sa tundusid teistsugusem .. sa olid avatum ja sõbralikum. Võib-olla ma eksin, aga mulle tundus nii."

"Jah, ma tegin seda selle pärast. Ma ei loobu enda sõnadest. Sa väärid kedagi, kes teeks sind õnnelikuks. Kes ei raskenda su elu. Kes ei tee sulle haiget,"
"Jason, palun," sulgesin silmad, justkui proovides korraks koondada oma mõtted sõnadesse. "Ära ütle seda. Ma ei oodanud sind nii kaua vaid selleks, et sa mulle hakkaksid rääkima, kui vale sa mu jaoks oled.  Pealegi, see ei muuda midagi."

"Miks sa nii kaua mind ootasid .. ootad?"
Kehitasin õlgu. "Sa oled teine inimene, kes seda päeva jooksul küsib. Ja ma vastan sulle nii, et vahel sa lihtalt tunned, et keegi on väärt su elus olema. Ei ole vahet, mida ja kui palju sa pead läbi elama. Sa hoolid sellest inimesest ja tahad temaga olla ja lihtsalt .. oled. Ootad nii kaua, kuni vaja on, ja nii edasi,"

"Sa oled tugev," sõnas ta.
Kehitasin õlgu. "Või siis on see lihtsalt mu jaoks nii tähtis,"
"Anna andeks, et ma .. ei öelnud midagi, kui me pidime 19. kokku saama," sõnas ta äkki. "See oli .. ma tean, et see ei vabanda välja, aga mul olid .. tööasjad. Mul on üldse kahju, et ma panin sind nii palju kannatama. Chantal rääkis mulle .. ma loodan, et sa muutud taas elurõõmsaks tüdrukuks, kes sa kogu aja, mis ma sind tundnud olen, olnud oled,"

Whoa, ta tegi mulle komplimendi. "Aitäh," Ma arvan. "Veel üks küsimus. Kas sa tõepoolest ei saanud minuga kokku sellepärast, et sul olid tööasjad? Ja ei midagi muud?"

***

Jason

Kurat, ma teadsin, et ta küsib seda. Muidugi õppis ta mind aasta jooksul piisavalt tundma, et mitte uskuda mind kohe esimesest lausest.
Kuid ma ei saanud talle öelda, et asi oli ka selles, et ma lihtsalt kartsin temaga näost näkku rääkida. 

Sest ma kartsin, et .. et ma ei suuda talle "ei" öelda. Ja kui ma ütleksin talle kogemata "jah", siis ma kartsin, et kirun end hiljem selle eest. Ja mitte et asi oleks olnud selles, et ma ei tahtnud .. teda, olla temaga suhtes, vaid selles, et tüdruk mu elus keeraks kõik plaanid metsa. Ja pealegi oleks raske seletada talle mu .. hobi .. tööd.

"Jah, see on kõik. Ja nagu ma su jutust järeldada saan .. kavatsed sa oodata reaalselt kaua. Kuigi ma hoiatan sind ette, et me oleme väga erinevad. Kas või mõttemaailma poolest."

***


Caro

Hahaha, you tell me? "Kas mul on lootust?"
"Mina ütlen alati, never say never, nii et..."
"Ma loodan, et Chantal ei käinud sulle väga närvidele .. ma mõtlen..."
"Ei, ei, ta oli okei. Vaata, ma hoian oma põhimõtetest piisavalt kinni, nii et ma ei tea, kui palju ta sulle rääkis..."

Raputasin pead. "Ta lihtsalt mainis, et ta uurib midagi su käest, aga ei rääkinud peaaegu midagi. Ta ütles, et lubas sulle,"
Jason noogutas omaette pead,  justkui kinnitades endale, et jah, Chantali võib usaldada. Siis tahtis ta midagi veel öelda, kuid siis helistas ta telefon ning ta jäi seda ehmunult põrnitsema, kui oli taskust välja urgitsenud.
Oota, ehmunult? Tõesti, Jason ja ehmunud?

***

Jason

Ainuke, mida ma tahtsin .. ma tahtsin öelda Carole, et tahan olla temaga nüüd ja praegu, et olen valmis jätma kõik ja lihtsalt olema temaga. Et ma ei tee talle enam kunagi haiget, et ma armastan teda...


"Anna andeks, Caro," sosistasin ma, kui nägin ekraanil nime, mida poleks täna üldsegi tahtnud näha.  Tegelikult mitte kunagi, aga pääsu mul polnud.
Ma ei tea, kas ta kuulis mind, kuid ta ohkas ja sulges hetkeks silmad. Hetkeks, mille jooksul olin ma juba läinud.

***

Caro

Ma tahtsin talle veel öelda, et olen alati tema jaoks avatud. Et ta võib millal iganes tulla ja oma jah-sõna öelda. Ma ohkasin ja sulgesin hetkeks silmad.
Kui ma nad avasin, sain aru, et sellele poisile piisab ka paarist sekundiks, et lahkuda.
Millal mu tunded siis teda huvitama hakkavad?

(A/N: fotod: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/The%20talk/?albumview=slideshow)

16.06.12

MOA #25: ülestunnistused

Ma kuulsin rääkimist. Tüdrukute rääkimist. Ent ma ei suutnud koheselt ära tunda, kes rääkisid.Oleks asi Jasonis, poleks isegi vaja olnud pingutada - mu aju on võimeline eristama tema häält .. kaugelt ja paljudest.
Minu õnneks olin ma endiselt enda toas ja mitte haiglas. Ning ma oletasin, et silmade avamist ei tohiks sel juhul ere valgus takistada. Seega otsustasin, et peaks seda tegema.

"Näe, ta ärkab," sõnas Chantal, kui ma lõpuks neid eristada suutsin.
Pilgutasin silmi, et harjuda valgusega. Peale Chantali oli toas ka Cassie.
Naeratasin neile nõrgalt. "Hei,"
"On sinuga kõik korras?" küsis Cassie murelikult.

Neelatasin ja noogutasin pead. Nad tormasid mu voodi juurde.
"Sa ei tohi meid enam kunagi nii ehmatada, Caroline!" proovis Chantal minuga veidi riielda, kuid tema hääles oli rohkem muret kui viha.
"Täpselt! Ma arvasin, et annan otsad, kui me sinu juurde jõudsime ja sa nii abitult põrandal lamasid,"

Võtsin korraks käega peast kinni, kuigi tundsin end nüüd palju paremini. Isegi pea ei käinud ringi.Tundsin end väljapuhanult ja värskelt.
"Vabandust," pomisesin vaikselt. "Ma ei tea, mis minuga juhtus .. nõrkusehoog?"
"Sa oled oma ajule viimasel ajal liiga palju mõttetööd andnud. Ning tihtipeale on moraalne töö palju hullem kui füüsiline,"

"Jaah .. mõtlemist on viimasel ajal tõepoolest liiga palju olnud,"
"Sa ei tohi nii palju temast mõelda," sõnas Cassie.

"Kus Michelle on?" küsisin ma äkki, üllatades sellega isegi ennast.
"Ta on linnast väljas,"
"Oh,"

Ma tegelikult ei teadnud, kas ma tegelikult ka tahtsin sel hetkel näha oma kolmandat sõbrannat. Ta ei olnud just sedasorti inimene, kes oskaks sind õigesti sellistel hetkedel lohutada.
Ühest küljest käskinuks ta mul Jason ära unustada ja end kokku võtta, mis oleks tegelikult õige lahendus. Teisest küljest oleks ta seda teinud liiga pealetükkivalt ja mittepühendunult. Ta ei osanud sedasorti asjadesse sisse elada, tal polnud veel kogemust, mis see kõik on. Kuidas see kõik on.

"Ära vii teemat kõrvale, Caro. Sa tead, et see on tõsi,"
Noogutasin pead, sest tõsi see oli. "Kuid siin pole midagi, mida ma teha saaks,"
"Alati saab midagi teha," möönis Cassie.
Raputasin pead.

"Räägi mulle, milles peitub su saladus. Kuidas sa suudad nii kaua oodata ja end selles kinni hoida?"
"Ma ei tea. See on .. segane. Võib-olla on asi selles, et kui hästi järele mõelda, siis sa avastad, et su elus on inimesi, kes tõepoolest väärivad olla osa su elust. Ma ei tea, miks see nii on. Vahel tundub nagu nad oleks su ära nõidunud või midagi, et sa ootaksid neid nii kaua .. kuni nad hakkavad sind armastama samamoodi nagu sina armastad neid,"

"Oota korra .. armastad?"
Noogutasin pead. Kui ma milleski võisingi kindel olla, siis just selles, et ma tõepoolest armastasin Jasonit.

"Oh .. kuidas sa saad armastada kedagi, kes sind pidevalt ignoreerib, sulle pidevalt haiget teeb?"
Cassie ja Chantal olid mõlemad alati rohkem minu ja Jasoni kui "meie" poolt kui Michelle. Ent lõpuks hakkasid ka nemad kahtlema. Muidugi oli põhjust. Aga mul oli ka põhjendus.

"Kui sa kellestki tõepoolest hoolid .. sa ei märka nende vigu. Sa isegi ei otsi vastuseid. Sa aktsepteerid kõike, mis on. Tead ju küll, meil kõigil on inimestele oma standardid? Armastuses see enam ei loe. Sa ei vaata enam neid standardeid, see keegi loob uued standardid. Ning miks ma ootan .. ma lihtsalt kardan, et sellist suurepärast võimalust .. armastada enam ei tule,"


"Kuidas sa tead, et see on just armastus? Mitte lihtsalt meeldimine või crush?"
"Meeldivuses, armastuses ja armunudolemises on väga suur vahe. Nagu erinevus sõnade praeguseks, mõneks ajaks ja igaveseks vahel,"

Cassie raputas pead, kuid see ei olnud üldsegi pahameelest. "Võib-olla pean ma leidma kellegi, et sellistest asjadest aru saada. Ära nüüd valesti aru saa - ma ei pea sind imelikuks või midagi. Ma lihtsalt ei saa lõpuni aru,"
Chantal pani Cassie'le käe ümber õla. "Küll sinagi meil kellegi leiad,"

Ma muigasin ning proovisin naeru tagasi hoida. Cassie oli maininud, et talle meeldib Dean - kes oli muuseas Jasoni üks parimatest sõpradest. "Armunudolemises on ainult üks halb külg. Kui sind ignoreeritakse ja vastu ei armastata, siis see meenutab põrgut. Aga see kahvatub selle ilu kõrval,"
Cassie vaid naeratas vastuseks.

"Teate, te oskate nii hästi tuju parandada," ütlesin ma, kui tundus, et vaikus laskub meie vahele. "Te olete nagu Jasper Hale,"
See pani tüdrukud naerma ning ma olin õnnelik, et oli õnnestunud veidi pingeliseks muutunud olukorda taas koduseks muuta.
"Ma olen ise ka avastanud, et sinu puhul saan ma täitsa hakkama," sõnas Chantal. "Sina oled Edward, sa sädeled."

"Misasja?" naeris Cassie.

"Ei ole Edward," vaidlesin ma vastu. "Mina olen Reneesme. Tema on Jacob,"
Chantal hakkas veel rohkem naerma. "Mis Jacobi omadused on?"
"Pruunikas nahk, pruunid silmad, hea huumorimeel. Oh, talle meeldivad õudukad ju! Suht Jacob mu arust,"

 "Oota, oota," peatas Cassie meie jutuajamise. "Mis ajast sa sädeled?"
"Üks kord oli mul sädelev lauvärv, mis pudenes veidi põskedele ja siis Micha ütles, et ma sädelen. Sind vist polnud siis,"
"Ei tule meelde küll, aga kahju, et ma sellest lõbust ilma jäin,"
"Tõepoolest. Micha oli supervihane, kui me hakkasime tänu sädelusele Chantaliga 'Videvikust' rääkima,"

"Kes tulevikku ennustada oskab? Ja kes mõtteid lugeda?" küsis Chan ootusõhinalt.
"Mina oskan vahel tulevikku ennustada (paar korda) ja tema oskab vahel mõtteid lugeda," vastasin peale lühikest mõttepausi.

Chan raputas pead. "Sa ei saa korraga Reneesme ja Alice olla. Two in one,"
"Jah, ja Alice ja Edward ei ole koos ka,"
"Jap,"
"Pealegi on Taylor nunnum,"

"Ei tea midagi," Chantal mõtles natuke ja küsis siis: "Aga tead, mis sinu erianne tegelikult on?"
Raputasin pead ja tüdruk jätkas: "Sina suudad inimeste lähedust tajuda. Juba kaks korda: 'Kus mu üleloomulik olend on?' 'Khm, ta on kaks meetrit eemal,'"
Nüüd oli minu kord südamest naerda. "Tõsi ta on."

"Mis minu erianne on?" küsis Cassie.
"Sa oledki Jasper, sa oskad tuju parandada. Kuulata .. nõu anda. Need on tähtsad omadused," ladusin talle välja.
Cassie'le paistis see meeldivat.
Küünitasin nende mõlema poole ja kallistasin neid. "Aitäh, et te mul olemas olete,"

***

Ma olin vaikselt unne suikumas, kui kuulsin Chantali telefoni helinat. Me olime nimelt mu toas magama jäänud.
Avasin kergelt silmalaud - vaid nii palju, et ma midagigi näeksin, kuid et Chantal seda ei näeks. Tüdruk vajutas kiiresti vastamise nuppu, et meid mitte äratada.

"Halloo?" küsis ta vaikselt telefoni, olles rõduukse juures ning rapsides linki. Järgmine lause aga võttis mu hingetuks. Lause, tõesti? Piisas vaid ühest sõnast .. nimest. "Jason?!"

***

Jason

Tõepoolest, ma vihkan Zacki. Ta oleks nagu meelega andnud mulle täiega tööd, et mul poleks terve nädal aega Caroga rääkida. Äkki tal on peale minu veel mingid häkkerid? Hm..

Igatahes, ma võtsin tahtejõu kokku - kuigi tegelikult ma olen kogutavalt arg - ning lihtsalt hakkasin vabal hommikul Caro maja poole astuma. Ma ei mõelnud, ma lihtsalt tegutsesin.
Asi oli ju enamasti selles, et ma absoluutselt ei julgenud temaga rääkida. Tean jah - maffiajõugu liige ja arg? Ei ole just asjad, mis kokku läheksid. Kuid on selge vahe, kui sa pead hakkama saama mingite kurikaeltega või rääkima tüdrukuga, keda ar.. kes sulle meeldib.

Jah, just nii.
* Kui rumal see oli, valetada iseendale ning panna seetõttu kannatama tüdruk, keda armastad. Ärge kunagi nii tehke! Kui te kedagi armastate, öelge talle. Sest südamed murduvad ütlemata sõnade pärast. Meie olukorras te juba nägite seda. *

"Siin sa oled, Jason. Sa saad hakkama," pomisesin endale, kui jõudsin Caro maja juurde.
Et kust ma tean, kus ta elab? Mulle meeldib olla stalker.
Helistasin kella ning kuulatasin - ei midagi.
Ffs, Caro, ära ütle mulle, et just täna, kui ma kõik julguseriismed kokku korjasin, otsustasid sa ära sõita. Ära ütle! Muidu ma .. ma ei tea, mis ma teen.

Möödus veel 10 minutit, kuid endiselt ei midagi. Ohkasin vaikselt.
Võib-olla see lihtsalt pole minu päev.
Pöörasin kannapealt ringi ning hakkasin koju kõndima.

***

Tonks, tonks, tonks. See hakkab mulle vaikselt närvidele käima. Tonks, tonks, tonks.
"AI!" karjatasin, kui pall, mida olin juba pool tundi vastu seina loopinud, mulle vastu nina virutas.
Seda sa saad, Jason, kui teed haiget tüdrukule, kes sind armastab. Tõusin momentaalselt istuli. Armastab? Millest ma küll mõtlen? Miks ta peaks mind armastama? Mind?! Ma olen koletis.

Ade, kes juhtus parajasti uksest mööduma, piilus sisse.
Miks ma nüüd äkki ust kinni ei pannud? Ma olen vist ikka päris hajevil.
"Mis sa karjud siin?" küsis ta. "Ja miks sul siin kõik nii sassis on?"
Vaatasin talle mornilt otsa. "Sain palliga vastu nina," porisesin poolvihaselt.

Ta kortsutas kulmu ning ma sain kohe aru, et see ei ole üldsegi põhjustatud minu kohmakusest.
Ta hüppas üle asjade ning maandus mu voodile. Ade vaatas mulle otse silma, kuid tundus, nagu vaadanuks ta mulle hinge.

"Räägi, mis viga on," käskis ta.
Tavaliselt oleks ma vaidlema hakanud, ajanud tagasi, et midagi mul pole viga. Kuid see oli Ade. Minu õde, kes tundis mind kõige paremini. Ta teadis, millesse ma end mässinud olen, ning vaatamata sellele, et talle see põrmugi ei meeldinud, toetas ta mind. Ning ta teadis ka .. minu isiklikust inglist.

"Kas Põrgumuri tegi jälle midagi, mis mu vennat pahandas?" küsis ta nunnu-nännutades, kasutades ka Zackile pandud hüüdnime.
Raputasin pead.
"Mm.." venitas Adrianna ning veeretas end kõhule. "Siis on asi tõsisem. Räägi, kuidas teile inglikesega on,"

Muigasin. Ade oli üks kord peale sattunud joonisele Caroline'ist, mille ma olin tobedalt allkirjastanud "minu ingel". Seetõttu kasutas ta aeg-ajalt minu tuju tõstmiseks seda hüüdnime, nagu ka Põrgumurit.
 Ma vaatasin silma oma õele ning tahes-tahtmata voolas minust välja kõik, mida ma kellelegi teisele rääkida ei saanud, isegi kui oli keegi, kellele ma väga tahaksin ja ka peaksin seda rääkima.

"Ja sa lihtsalt läksid ära?" küsis ta lõpuks kulmu kortsutades, kui olin jõudnud paari tunni taguste sündmusteni.
"Mis ma siis oleksin pidanud tegema?" küsisin vastu, kortsutades samuti kulmu.
"I slept on your doorstep, begging for one chance," lõõritas Ade mõtlikult.
Vaatasin talle ole-nüüd-pilguga otsa.

Tüdruk näris paar minutit huult. Kergitasin tema poole kulme, oodates, millega ta nüüd hakkama saab.
"Ma ei usu, et Caroline on linnast väljas, mkm. Ta ei saa olla. Ta ei lahkuks sinu vastuseta,"
"Miks sa arvad, et ta nii minus kinni on?"

Ade vaatas mulle see-on-ju-ilmselge-pilguga otsa. "Sa pead helistama Chantalile. Tema teab,"

***

"Sa ei saa lihtsalt teda ignoreerida! Tal oli närvivapustus! Me arvasime juba, et peame ta haiglasse viima! Millest sa küll mõtled, Jason?!" Chantal karjus telefoni nii, et ma pidin seda distantsil hoidma.
Kiristasin hambaid ning seda mitte sellepärast, et polnud nii endastväljas Chantali kunagi näinud/kuulnud. Pigem tappis mind teadmine, et tüdruk, keda ma armastasin, oli endast väljas, ning seda sõnade otseses mõttes.

"Chantal .. mul on kahju, ma lihtsalt..." Mis ma ütlen? Mis mul üldse öelda on? Et ma suutsin siduda end väga valede inimestega ja kannatan nüüd selle pärast? See ei ole vabandus teha haiget teistele.
"Uuh, ära parem alusta. Lihtsalt ütle mulle, miks sa teda ignoreerid? Kuidas sa saad teha seda kellelegi, kes sind ar.. kellele sa väga meeldid?" parandas ta end kiiresti.

Kas ta tõepoolest kavatses öelda "armastab"? Oh... "Ma arvasin, et nii on parem. Ma olen tema jaoks nii vale. Ma sooviksin, et ta unustaks minu,"
"Alustame sellest, et me ei vali inimesi, kellesse armume, olgu nad nii valed kui tahes. Teiseks, sa oleksid siis pidanud juba alguses talle nii ütlema, mitte temaga kogu aeg rääkima ning tema lähedal olema ning üldse tema lootusi üles tõstma,"

"Ma lihtsalt .. ma ei vääri teda,"
"Ära ütle seda. Mina ei ole inimene, kes otsustab seda. Minu arvates sobiksite te suurepäraselt kokku. Ta hoolib sinust, Jason. Ta on sinusse armunud. Ülepeakaela. Ta on valmis kõigeks su nimel, tõepoolest kõigeks. Võib-olla seda sa kardadki. Et ta on sinusse armunud liiga palju. Kuid miski ütleb mulle, et sinagi tunned seda. Äkki see hirmutabki sind? Et te oleksite koos liigagi perfektsed? Sest perfektsed te olete. Ning just nimelt sellepärast, Jason, ei tohiks sa suhtuda sellesse nii, nagu see oleks tühiasi. Ning jumala eest ei tohiks sa võtta seda kui täiesti tavalist asja. Te peate rääkima. Ta ootab sind, on pikemat aega oodanud. Kui ta ootab veel, siis ma kardan, et see ei lõpe hästi. Sa pead otsekohe siia tulema, Jason. Ta vajab sind." Selle lausega vajutas Chantal kõne kinni justkui oleks tema jõud lõppenud.

Minul oleks.
Kuid mis kõige tähtsam - ta tegi mulle midagi väga selgeks. Ning ma pidin seda kohe täitma minema.

(A/N: Pildid selle osa jaoks: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/Ootamine/?action=view&current=ae0d106c.pbw)

08.06.12

MOA #24: ära raputa mu haavadele soola

 Ai.
Võib-olla see polnud siiski hea idee.
Vaatasin veriseid sõrmenukke ning siis vaatasin ilusat peeglit, mis vaevalt 5 minutit tagasi kaunistas mu vannitoa valamu pealset.


Ma ei tundnud enam valu. Vaimne oli läinud momendiks, et aju saaks keskenduda füüsilisele valule. Seda aga tundsin ma vähe, sest .. ma olin karastunud sellest mõttes.
Ärge nüüd palun arvake, et ma olen end lõikunud või midagi. Mul lihtsalt on komme igale poole kinni jääda, st. riivata igasuguseid nurki ja kukkuda .. ma olen igavene kohmakas hädavares.

Ma olen enesele ohtlik, jõudsin järeldusele. Ma ei tohi enam kauaks üksi jääda. Ma vajan .. Chantali.

***
 
"Sõnum?"
"Ma ei saa,"
"Miks?"
"Ma ei tea.. Tegelikult ei tea, mida kirjutada. Sest ei tea, kuidas tema reageerib. Ja ma tegelikult ei saa  päev varem saata, sest ei tea, mis tuleb järgmine päev,"

"Mnjah. Aga siis räägi msnis. Ja vaata ilmateadet,"
"Teda ei ole jälle! Ma ei saa aru, kuidas saab ühel inimesel nii pohh olla, kui ta meeldib kellelegi. Ja ma võin kihla vedada, et ta tuleb öösel jälle,"
"Aga sa pead temaga aja kokku leppima! Parem oleks, kui sa seda msnis teeksid,"
"Ja kui teda sees ei ole, kui ma olen?"

"Tule pool kaksteist. Siis ta võib sees olla. Sa tead seda paremini kui mina,"
"Jaah..."
"Ma tulen ka siis,"
"Aitäh :) Lihtsalt see .. kui sa helistasid ja ütlesid, et ta on sees .. nagu oleks meelega terve päev mitte tulnud,"

"See on .. võimalik. Ma mõtlesin talle isegi öelda, et "dude, you can't avoid her forever" Aga ma ei olnud kindel, nii et ei teinud ühtegi selleteemalist märkust."
"Kui ta nii jätkab, siis ütle talle seda palun... Ta ei tea ju midagi. Tema arvates on vist tõesti lihtne unustada kõike, mis on 1,5 aastat olnud."
"Tead .. ma üldiselt arvan, et on aeg see selja taha jätta. Oli tore, aga on aeg edasi liikuda."
Ausalt, Chantal? Isegi sina? "Aga ma ei saa seda kõike lihtsalt unustada..."

"Muidugi ei saa. Ma tean, mida sa tunned. Aga sul on vaja tegevust leida,"
"-.-"

***

Paari tunni pärast

"Ma vihkan..."
"Mida?"
"Tema käitumist,"
"Mis ta jälle tegi?"

"Ei ilmu kohale. Kõik on msnis, kõik. Ja sa veel küsid, miks ma talle smsi ei saada."
"Ta vaatab jalkat,"
"Kust sa tead?"
"Sest jalka käib :D Brasiilia-Elevandiluurannik. 1-0 on praegu,"

Kallutasin oma väsinud pead. Sa tõesti arvad, et see on naljakas? Tõesti, Chan? "Ja mida ta terve päev tegi? Terve aasta polnud päevagi, mil ta poleks kas või korrakski tulnud. Ja vahepeal on 24/7. Ja nüüd äkki..."
"Vb ta ei taha sinuga rääkida... Aga on ka võimalik, et tal on lihtalt tegemist. Ma usun, et ta vaatab praegu jalgpalli. Terve päev .. vaatas ka :D Sul on vaja temaga rääkida. Ma lihtsalt loodan, et ta ei ole nii arg, et sellest ära proovib viilida,"

Me ei saa vist kunagi teada... "Mul ON vaja temaga rääkida. Ja ta teab seda,"
"On vaja,"
"Ma nii väga tahaks mõelda, et kui ta ei taha mind, siis mul on suva. Aga see ei ole tõsi,"
"Te tõepoolest peate rääkima,"

"You don't say? Ma mõtlesin just, et terve aasta me rääkisime, et ta on tegelikult nii hea inimene lahe ja värki. Aga nüüd..."
"Ta ongi. Võib-olla ta lihtsalt proovib seda edasi lükata,"
"Mis kasu sellest on?"
"Sellest ei olegi."

"Ma ei saa aru. Kui inimene sulle meeldib või mitte, peaks sellest talle võimalikult varem ütlema. Eriti, kui sa tead, et meeldib talle."
"Mm .. ma ei oska öelda. Tead, poisid on arad. Äkki ta ei julge?"
"Jah. Aga milleks ma end siis (v/k)äänasin ja ütlesin, et meil on vaja kokku saada?"

"Jalka on läbi. Ja teda ei ole Asshole. Ei tea, kas ta tõepoolest loeb meie vestlusi pealt. Ma lähen vahepeal appear online, äkki aitab?"
"Vaatame järele,"
Kuid ta ei ilmu.

"Arvatavasti mitte. Jobu. Jerk. Idioot."
"Kui ta loeb..."
"Lollakas. Ma loodan, et sul pole midagi selle vastu midagi, et ma teda pean veidi sõimama. Mölakas,"
"Ma pean seda ka aeg-ajalt tegema, nii et ma ei pahanda .. enam,"

"Vaevalt ta siiski loeb... Muidu ta oleks juba kuulda võtnud. Asshole. Jerk. Selfish idiot. World's biggest PIG. Siga. Eesel. Kaamel. Karu. Jääkaru. Kõrberebane. Punarind. Lihtsalt lollpea..."
"Ja nüüd paistab, et ta loeb mu mõtteid ega tule sisse. Või passib Jacobina mu akna taga :D" Tegelikult ma ei naeratanud. Üldse
"Ja kui sa ta kätte saad, siis tambi ta maa sisse. Helista talle ja sõima minu poolt läbi. Ta ei pääse igavesti. Kui asi niimoodi edasi läheb, siis sa lihtsalt helistad talle ja te räägite jutud telefoni teel ära."


Chantal küll suutis mu tuju parandada, kuid .. midagi juhtus. Mu sees .. endine murdunud oleks oli tahasi. Ma teadsin, et ei suuda enam kaua üksi olla.


"Chantal .. kas sa oled väga hõivatud praegu?"
"Emm .. ei? Mis siis?"
"Ma ei tunne end hästi..."
"Mis juhtus?!"

"Öeldakse küll, et südamevalusse ei saa surra, aga ahhhh..." Ja siis ma vajusin ära.

***

Chantal

"Caro? Caroline? See ei ole naljakas! CAROLINE!"
Kurat, kurat, kurat, see ei saa võimalik olla!

Pöörasin end välkkiirelt tooliga ringi ning haarasin oma telefoni, et Carole helistada. Telefon kutsus, kuid keegi ei vastanud.
Fuck, ta vist vajus ära.

Haarasin esimese ettejuhtuva jaki kätte ning tormasin majast välja, valides teepeal Cassie numbri: "C, meil on erandjuhtum, torma kiiresti Caro majja,"
Õnneks ta ei küsinud midagi juurde.


#A/N: Photos to this part: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/?action=view&current=88f3fa96.pbw&ps=1&t=1339178498

MOA #23: aeglane hullumine

Et siis nagu ongi kõik? 9. klass lõppes ja .. tõenäoliselt ka minu lootused olla kunagi Jasoniga. Jajah, tema oleks praegu kindlasti öelnud: "Never say never." Aga paistab, et praegusel juhul võib seda siiski öelda. Et noh, me ju leppisime kokku, aga paistab, et tal on täiesti pohhui nii minust kui ka minu tunnetest. Vastasel juhul oleks ta ammu huvi tundnud. Nii et jätame tema laused üldse jutust välja.

Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas tal saab nii suva olla, kui ta teab, et meeldib mulle. Kuidas üldse saab kellelgi suva olla, kui ta teab, et meeldib kellelegi?
Ma kirjutasin talle ise, nii et ta ei oleks sunnitud tegema midagi sellist, mis tekitas temas sama suurt hirmu kui surm; ütlesin, et see on tähtis, et me räägiksime.
Lihtalt .. ma ei tea, mis ma veel peaks tegema. Ma olen juba nii palju teinud...

Ma tunnen, et mu elu puruneb kildudeks. Need killud on nagu meie klass - osa läheb teise paralleeli, osa üldse teise kooli... Kõik lähevad oma suunda ja koos nendega ka tükike mind. Mõelge nüüd, kui palju tükke neid on - tervelt 35! Igaühega isesuurune tükk muidugi ning et kõik mu sõbrannad jäävad minuga, siis suuremad tükid jäävad alles. Ning ka nende klassikaaslaste omad, kellega ma ikka samasse klassi jään. Nii et lõppkokkuvõttes pole kadu nii suur.

Kui ainult .. mu sõbrannad omavad suurt rolli mu südames ja hinges, kuid kahjuks pean ma tõdema seda, et Jason on neist tähtsam. Ning see ei ole põrmugi tähtis, et ta pole minu jaoks teinud pooltki, mida mu kallikesed on - ta on endiselt siin, seal: minu hinges ja mu südames. Ning ta omab seal kõige suuremat tükki. Palju suuremat, kui ta tegelikult väärikski. Kuid see on muutumatu.

***

Paari tunni pärast

Ripsmetušist mustaks värvunud pisarad roomavad alla mööda kunagi elurõõmsaid põski. Märjad huuled avanevad taas, et sosistada sinu nimi ja lisada: "Ma armastan sind," Kuid sa ei kuule, sest sind lihtsalt pole siin. Mul ei ole õrna aimugi, kus, ning sinul pole õrna aimugi, kui väga ma sind vajan. Isegi kui oleks, jätaksid sa mu üksi. Sest sul on pohhui.

Tõenäoliselt oled sa kodus. Hoidmas "seda suurt saladust" vaid endale, samas kui minu oma teavad nii paljud. Ma olen oodanud sind üle aasta. Ma olen olnud tugev, kannatanud palju, kuid tunnen, et nüüd ma murdun. Nüüd, just lõpus. Ma tean, et see nii loll minust. Oodata nii kaua ja lõpuks murduda. Ma tean, et olen haletsusväärne. Kuid ma olen ka naiivne, sest ma arvasin, et sa hoolid.

Ma ei tea, miks sa üldse jätsid/jätad mulje, et hooli(si)d. Mis sul viga on?

***

Ma liikusin majas ringi nagu vaim. Õnneks olin üksi - oli üks neist vähestest kordadest, kui vanemad ja vend olid läinud tantsuvõistlusele ning ma sain olla üksi.
Tegelikult mulle ju meeldis üksi olla. Sest kui sa oled masenduses/depressioonis ning kedagi pole kõrval, ei pea sa kellelegi midagi seletama. Ma tõepoolest vihkasin, kui keegi (loe: minu ema) nõudis, et ma räägiksin kõigest, mis mu elus toimus. Eriti, kui ma tahtsin midagi hoida iseendale. Sest igaühel on midagi, mida saad hoida vaid iseendale, kas pole nii?

Ning samal ajal, kuskil sügaval hingesopis teadsin, et keegi võiks mu kõrval olla. Mitte rääkimiseks, ei - selleks mul polnud lihtsalt jõudu .. ega ka tahtmist -, ma vajasin kedagi, kes oleks mulle toeks. Et ma ei tunneks end üksikult, olles tegelikult üksi. Kui kellelgi on sarnane olukord olnud, siis ta saab aru. Kui mitte .. kui paljud tegelikult saavad aru? Proovin lahti seletada: ma tahtsin olla üksi, kuid mitte tunda end üksikult. Mis tähendab, et ma vajan ruumi olla iseenda mõtetega kahekesi, kuid samas tahan ma teada, et on olemas keegi, kes minust aru saab ja vajadusel toetab.

Tol hetkel aga mul seda tunnet ei olnud. See kõik tundus nagu .. nagu ma oleks üksi kogu maailma vastu. Täiesti üksi oma mõtetega, oma tunnetega, oma .. kõigega. Tundus, et mitte kedagi ei huvita. Et mitte keegi ei saa aru.
Ma siiski vajasin enda kõrvale kedagi, kuid ma ei tahtnud kedagi oma mõtetega üle külvata. Lõppkokkuvõttes on kõigil oma elu ning ma ei tahtnud, et keegi peaks peale oma probleemide ka minu omi veel lahendama.

Ent see oli siiski kohutav ja hirmus. Seista üksi kogu maailmale. Muidugi, ma olen tegelikult kogu elu üksi olnud. Oma mõtete, arvamuse .. kõige pärast. Tavaliselt see aga polnud nii .. hirmutav. Kui sul muidu kõik hästi läheb, siis sa ei karda olla üksi. Sul on hea tuju, muusika, sõbrad...

Jah, ma ei ole ju tegelikult päris üksi, kui mul on sõbrad, kuid .. tegelikult siiski olen. Sest me suhtleme küll, kuid meil on täiesti erinevad arvamused, mõtted ja huvid. Me suudame küll säilitada oma sõpruse, kuid jääme ka kindlaks oma arvamusele.
Ning minu mõtted ja arvamused on tõenäoliselt üldse erinevad kogu maailma omadest, nii et...

Kuid olla üksi, kui sa oled sügavaimas depressioonis, kust enam sügavamale minna ei anna, on ohtlik. Su pähe ilmuvad kahtlased mõtted ning lõpuks sa murdud.
Mina murdusin.

MOA #22: See pidi olema midagi erilist



Caroline, järgmisel päeval

Ma olen nii loll. Ma olen lootusetu. Ma olen kõlvatu. Ma olen .. eimiski.
Miks ma ei suutnud? Mis mul ometi viga on? Ma suudan talle kirjutada ja teha suurem osa tööst ära, kuid ma ei suuda temaga rääkida, kui vaja on. 

***

Eelneval päeval

Mu süda peksis meeletult, kui ma astusin sammu, mis oleks võinud muuta nii paljut. Telefoni hoidev käsi vajus alla, sest midagi sootuks tähtsamat oli ees. Kuid...
Ma ei astunud seda sammu. Ma olin jõudnud teha vaid pool sammu, kui miski, tegelikult siiski mina ise hoidsin end tagasi.
Ma ei suutnud teha seda, mida ma oleksin pidanud, tõepoolest oleks.

***

Tagasi järgmises päevas

Mu kohutavat argust lohutas vaid tõsiasi, et mul oli tolleks päevaks siiski kohtumine kokku lepitud. Tegelikult ju oli see vaid mu enda improvisatsioon, et ma räägiksin temaga päev varem. Nii et võib-olla see polnudki nii hull. Ma ei teagi...

Ma oleksin ka võinud/pidanud minema meie klassi eraldi aftekale, kuid kui ma hommikul ärkasin ja nägin, et väljas sajab, heitsin voodisse tagasi ja magasin veel mitu tundi (sest magama heitsin ma eelmisel .. samal päeval kell 3 öösel).
Ning pealegi tuksus mul pidevalt peas tema lause "vaevalt, et ma sinna minna tahan", nii et teadsin, et ei kaota midagi, kui sinna ei lähe.

Vähemalt ma arvasin nii.
Terve päev ma ei teinud muud, kui mõtlesin, kuidas see olema hakkab. Kuidas me kokku saame ja .. räägime.  
See oli ju mu jaoks täiesti uus kogemus. Jason oli mu jaoks esimene .. suhteliselt kõiges. Esimene armumine, esimene armastus, esimene .. südamemurdumine ning nagu kõik teavad, hiljem ka esimene suudlus, suhe, seks jne. Kuid see oli tol ajal liiga kauge tulevik.

Terve päeva ma ootasin, et ta välja ilmuks.
Ta ju lubas.
Ning esimesel aastal oli Jason hoopis teistsugune. Ta ei ignoreerinud mind eriti - ma mõtlen, võrreldes gümnaasiumiga... -, ta oli .. hoolivam. Sellepärast olin ma täiesti kindel, et ta ilmub välja.
Ma olin selles isegi liiga kindel. Ma isegi ei suutnud uskuda, et ta välja ei ilmuks.
Minu jaoks oleks see olnud midagi nii ebaloogilist, täiesti loodusseaduste vastane.

Kuid võib-olla oli asi hoopis selles, et ma ei tundnud Jasonit siis piisavalt hästi. Võib-olla oli asi selles, et ma hindasin teda üle. Või siis oli asi selles, et .. tol hetkel me ei olnudki veel määratud koos olema.
Päeva lõpuks andsin ma alla. Sest ta ei ilmunudki välja.

02.06.12

MOA #21: See võiks ju olla ideaalne

Närviliselt kortsutasin kleidisaba enda käes. Kohe-kohe olin valmis püsti tõusma ja kätte saama oma põhikooli lõputunnistuse ja diplomi.
Kuid see polnud kaugeltki põhjus närveldamiseks. Kaugeltki mitte.

***

Nädala alguses

Caro, sa pead seda tegema. Sa pead.
Juba pool tundi pidasin sõda iseendaga, põhjuseks Jasoniga rääkimine. Kuid mitte lihtsalt rääkimine, üldsegi mitte.
14. detsember oli päev, kui ma teadsin, et pean Jasoniga rääkima sellest vestlusest, ning ometigi ei suutnud end veenda talle kirjutama.

Ohkasin vaikselt ja alistunult. Ma tõepoolest pean seda tegema.
Avasin värisevate kätega msni ning otsisin sealt üles Jasoniga.
Nagu teda oleks sealt kaua otsida.

Topeltklõps ja msni-aken oli avatud. Hingasin sügavalt välja.
"Ommik," Jõudsin kahtlasele järeldusele, et kui ma kasutan tema tavalist väljendit, saan juurde tema enesekindlust. Väga kahtlane, kas pole?
"Tere," 
See-eest tema on nüüd hoopis teine. Oh... "Mis teed?" Sest sa ei saa tuimalt oma crushile kirjutada, et pead temaga rääkima.

Naeratasin omaette, kui nägin, et ta kirjutab. Et me siis jätame täna selle ignoreerimismängu vahele... Tore.
"Netis. Keemia. Jalgpall... Midagi eriti."
Tõepoolest ei "midagi eriti". Polnud just Jasoni stiilis küsida minult vastu, mida mina teen.
Kuid see pole praegu tähtis.

"Okei." Kirjuta, Caro, kirjuta see välja, sa õnnetu tüdruk. "Kuule, selline asi on, et .. mida sa teed järgmine laupäev (19.detsember)?" Hingasin pahinal välja. Tehtud.
Mõned sekundit valitses "vaikus". Siis ta kirjutas: "Magan arvatavasti, mis siis?"
Kas ma võin liituda..? Oh, Caro... "Oleks vaja kokku saada. Rääkida ja nii,"

Taas möödus paar hetke enne, kui sain vastuseks: "Ahah," Kui ta sellele mõned sekundid midagi ei lisanud, hakkasin juba paanitsema ja vihaseks minema, et ta jätabki selle nii. Kuid võib-olla tal kõlksatas peas tol momendil midagi. Et see pole niisama ninnu-nännu vestlus. Et see tõepoolest on midagi tähtsat.

"Kas meil on reedel lõpupidu otse pärast seda aktust?"
Tõepoolest, Jason, mis sul viga on? Sa ikka pead vahetama teemat, kui me liiga otseseks lähme. Kuid erinevalt temast vastasin mina küsimustele otse. "Ei, see on kuus või kaheksa, ma täpselt ei mäleta,"
Põmm, põmm, põmm. Möödus minut ja ta ei kirjutanud endiselt midagi. Kiristasin aeglaselt vihaseks saades hambaid. "Kas sul siis ei ole midagi selle vastu, et me kokku saame?" Ma peaaegu et tagusin neid vaeseid õnnetuid klahve.

"Esialgu küll mitte,"
Ja mida see küll tähendama peaks?
"Aga nädalavahetused on üpris töökad olnud mul vaheajal siiamaani. Ma pole ausalt kindel, kas vaba olen,"
Oli seda tõepoolest nii raske kohe kirjutada? Miks ma pean sult kõike välja pinnima? Raputasin pead, nagu ta tõepoolest oleks võinud näha mu hukkamõistu.


"Mhmhm, lihtsalt .. see on suhteliselt tähtis. Vaata, meil pidi see "afterparty" või mis iganes asi ka olema, siis võib olla seal ka, aga vb seda ei ole,"
"Vaevalt et ma sinna minna tahan,"
Vabandust, härra Mulle-ei-meeldi-peod, et ma unustasin teie eelistused. "Okei. Aga sa siis teata, kui sul miski ei klapi. Ma arvan, et siis neljapäevaks või nii,"

"Ok." Mööduvad mõned kümned sekundid ja ta lisab: "Ma eemal,"
Ohkan alistunult. Nagu ma saaks seda kuidagi takistada. Viimasel ajal tegi ta seda vestluste lõpetamiseks liigagi tihti. "Tsau,"

Olgugi, et tema "head aega" rikkus veidi mu tuju, see ei takistanud mul jagamast enda "rõõmsat sündmust" Chantaliga. Just nimelt temaga, sest tema oli viimasel ajal suht ainuke, kes endiselt mind kuulas ja mulle igati toeks oli.
Me rõõmustasime temaga veidi, ta kiitis mu julgust (kolm ha-had neli korda) ning ta hoidis mulle pöidlaid.

***

"Caroline Forbz," Direktori vali hääl lõhestas vaikuse peale eelnevat plaksutamist ja ma tõusin püsti. Pööra end näoga istuja poole, Dan tõuseb püsti, Micha jääb istuma - täpselt nagu meile päev enne tähtsat sündmust õpetati. (Jah, meil oli tõepoolest lõpuaktuse proov)

Kõndisin direktori juurde, sain temalt käepigistuse, siis diplomi ja lõputunnistuse, tegin kniksu publikule ja läksin kontsade klõbinal oma kohale tagasi oma kohale, säilitades oma silmad pidevalt Jasonil, kes nägi täna ülikonnas liigagi ideaalne välja.
Kuid miks ta oma musta armastusest üle ei saa? Kõigil on värvilised lipsud ja tal ikka must. Oh...

Aktus kestis ikka edasi - et me olime a-klass, siis kulus hulk aega, enne kui kõik oma asjad kätte said. Siis tulid kõned... Meie direktor sai isegi poole tunniga hakkama! Ta oli meil nimelt kuulus oma paaritunniste kõnede poolest. Siis lennuesindaja - kelleks oli meie oma klassivanem Max - pidas väga humoorika kõne. Mulle küll ei meeldi kõned, kuid see oli tõepoolest midagi. Ning siis c-klassi klassijuhataja. See ei olnud enam nii lõbus. Aga kes olen mina, kes ma kõnesid üldse pidada ei oska?

Peale seda jalutasime kõik meie suurest, kuid tõeliselt halva akustikaga, aulast välja ning saime oma pere-sõprade juurde minna lilli-õnnitlusi saama.
Yay.

Peale 10-minutilist rahvasummas sumamist leidsin oma vanemad, venna, vanaisa-vanaema, tädi... Ma vist ei hakka neid kõiki loendama? Ühesõnaga - vist suurima koguse suguvõsa kui kellelgi teisel.
Nad õnnitlesid mind, kuid mu silmad püsisid suurema osa ajast Jasonil, kes sai oma perelt õnnitlusi mõned meetrid kaugemal.

Nii et ma pole ainuke, kellel väljaspool kooli sõpru pole? Tore teada, J.
Peale õnnitlustevooru oli pildistamisvoor. Kõigepealt kogu lennuga + kõik õpetajad, kes meid õpetasid. Siis eraldi klassidega.
See oli ka suht lõbus, kuna me nõudsime vist 50+ pilti, sest alati keegi nurises, et oli silmad-suu kinni-lahti pannud-jätnud.
Segane lause.

A-klassi eelised - me saime esimestena pildid tehtud ning woopie-woopie-woo me saame koju varem!
Tegelt siiski mitte, kuna me tahtsime hulk sõbrapilte ka teha veel. See oli tore. Neid tuli ka vist oma 1000 kanti.
Seejärel jätsime kõik hüvasti - õhtuni - ning läksime kodudesse laiali, et valmistuda millekski hoopis paremaks.

Meie nn. "afterparty" toimus klubis, kuid seda ei saanud siiski päris nii nimetada, kuna seal pidid õpetajad ka juures olema.
Kurb...
Küll oli meil järgmiseks päevaks kokku lepitud klassikogunemine linnast väljas, mere ääres, kuid ma ei saanud põrmugi kindel olla, et ma tõepoolest lähen sinna.

Muidu oli Renatas tore. Me tantsisime palju - kusjuures "me" pidi tähistama 99% tüdrukuid. 1% olid b-klassi jackass poisid -, vahepeal istusime diivanitel ja ajasime juttu või sõime snäkke või siis jällegi käisime rõdul.
Tore oli ka see, et sinnagi oli kutsutud fotograaf, kes meid pidevalt igal pool jäädvustas.

***

Õhtupoole vajus kõik aga kuidagi ära. Inimesed käisid enamasti vetsu ja saali vahet ning tantsuplats oli üpris tühi. Meie klassi poisse võis näiteks näha diivanil lösutamas ja tüdrukuid jälgimas.
Väga "lõbus".
Kuid samas andis see mulle võimaluse mainida Jasonile meie homset päeva.
See oleks nii ideaalne, nii... Oh.
 
Ta oli otse mu ees. Ma seisin koridoris, et helistada isale, keda kavatsesin endale järele kutsuda, ning ta oli lähedal, väga lähedal.
Mul jäi astuda vaid samm ja öelda talle, et meil on vaja rääkida. Kohe praegu.
Hingasin sügavalt sisse ja astusin talle sammu lähemale.