30.06.12

MOA #27: kuum suvi, tapvad mõtted ja ma armastan sind

„No ja mis see siis nüüd oli?“ küsis Cassie pettunult.
„Jah, tõepoolest,“ nõustus temaga Chantal. „Me lootsime mingi hetk sisse sadada, lootuses teid suudlemast leida,“
Kergitasin kulme. „Tõesti?“

„No ta tuli siia sellise näoga, nagu kavatseks su ette põlvili viskuda ja kas või abieluettepanek teha,“
„Tõesti?“ kordasin taas. „Abieluettepanek?“
„Mm .. no võib-olla mitte päris abieluettepanek...“
„Abieluettepanek on Cassie suurepärane lisand. Aga põlviliviskumisest rääkis ta tõesti tõsiselt. Kas ta tegi seda?“

„Ah, loomulikult mitte .. tähendab, tegelikult...“
„Ta tegi seda?!“ Tüdrukud naaldusid unisoonis mulle väga lähedale.
„Ta suudles mu sõrmenukke. Mis eeldas seda, et ta põlvitas mu voodi kõrval,“
„Ta suudles sind?!“ kiljatas Cassie rõõmsalt.

„Teoreetiliselt. Praktiliselt jäid tema huuled minu omadest nii .. meetri kaugusele,“
„Ent see on juba progress, mis?“
„Mis ajast üldse ta käitub nii mittetemalikult?“
„Mul ei ole õrna aimugi. Äkki sellest ajast, kui ta leidis, kui palju kahju ta mulle teinud on,“

„Kas see oligi suudlemise põhjus?“
Miks mu sõbrannad on asjast rohkem vaimustuses? „No jah, pmst .. nagu ma aru sain, tundis ta end süüdi või midagi... Et ta mulle kõike seda põhjustab,“
„Ahsoo,“ venitasid nad.

„Btw, tänks, Chan, et sa talle, nagu ta ütleski, ’ajud paika tagusid’,“
Tüdruk tegi käega umbmäärase liigutuse. „Pole tänu väärt,“

Cassie niheles kannatamatult. „Mis ta rääkis sulle üldse?“
Vaatasin neile otsa, kui nad voodi servale istusid, ning kerisin peas läbi taas läbi meie vestluse. Kergitasin end istuma.
Vähemalt füüsiliselt tundsin end taas palju paremini.

***

Tüdrukud olid koju läinud peale seda, kui ma neile kõigest rääkisin ja me tee ära jõime.
Nad olid õnnelikud, et me lõpuks Jasoniga rääkisime ja ta mulle oma jutu ära rääkis. Samas nad muretsesid selle üle, et me pole ikka veel koos, ning ütlesid, et kui ma teda liiga kaua ootama pean, siis jätku ma parem see teema järele.
Selle peale ma vaid naeratasin ja lubasin seda teha.

Kuid tõsi oli, et mul endal ei olnud õrna aimugi, mida ma tunnen. See kõik oli nii .. segane. Tähendab, jah, ma olin muidugi ka õnnelik, et ta asjad – vähemalt mõne osa neist – rääkis, kuid samas jäi endiselt metsikult küsimusi.

Näiteks see, et ta pmst kogu selle aja ei vaadanud mulle otsa.Ta hoidis need kas põrandal, seinal, aknast väljas .. kus iganes, aga mitte kordagi oma juttu rääkides ei vaadanud ta mulle otsa.
Nihelesin toolil.
Kas ta võis mulle .. valetada?

Seda oli küll tobe mõelda, aga miski mu sees ütles talle, et see pole kõik. Ta ise ju ütles ka, et saab mulle vaid pool lugu ära rääkida. Kuid midagi mu sees ütles mulle, et ma ei usuks täielikult ka tema räägitud osa. Ma ei tea miks. Ja muidugi oli see ka täiega loll, mõelda, et ta võiks mulle valetada.
Miks ta üldse peaks?

***

21. jaanuar

Miks, kuradi pärast, ma igatsen teda nii palju? Lihtsalt võimatu juba. Iga minut mõtlen temale. Vene arvamuse kohaselt peaks ta siis 24/7 luksuma, vaeseke. Eino ausõna. Ma vihkan ennast, et ma nii .. inimene olen. Kuigi, kui ma oleks merineitsi või kujumuutja (kass/hunt), siis tegelikult ju ikka oma probleemide eest ära ei jookseks, ega? Kuigi vähemalt väikest vaheldust saaks.

Ma vihkan, et ei saa olla samal ajal keegi teine. Ma vihkan Jasonit, et ma teda nii palju armastan. Ma vihkan oma saatust, et ta minuga niimoodi mängib.

Aga tegelikult vihkan ma hoopis seda, et ma ei saagi kõike seda vihata, sest ma armastan seda. Ma armastan end selle eest, et armastan Jasonit? Ma armastan Jasonit selle eest, et armusin temasse nii sügavalt ja meeleheitlikult. Ma armastan oma saatust, et ta laseb mul tunda midagi nii imelist...

Niisiis .. kuidas ma saan vihata ja armastada seda kõike ühel ajal?

***

Jason

See ei ole normaalne. Ükski kutt ei mõtle niimoodi. Vähemalt mitte nii palju. Ja mitte nii .. tundeliselt. Liiga palju tundelisust on plikalik.
Ja jälle: Caroline, Caroline, Caroline.
"Ugh," urisesin endamisi ning proovisin taas keskenduda dokumentidele. See ei tahtnud kohe üldsegi õnnestuda.

Peale seda päeva ei andnud mu aju enam mulle hetkekski rahu. Minu elus enam polnud sellist sõna. Päevad ja ööd ei täitnud mu pead muu kui Caroline .. tema silmad, tema huuled, tema nägu .. üldse kogu tema keha. Kogu Caroline. Sest minu jaoks oli tähtis ka tema hing


Ma isegi ei süüdistanud end sellest, et lasin enda emotsioonidel, tunnetel võimust võtta ja suudlesin tema sõrmenukke. See oli vajalik. See oli minu kohustus. Minu vabandus kõige eest, mis ma talle põhjustasin .. ja põhjustan.

***


Caroline, 13. veebruar
Kui ma ütlesin: "Kaks aastat mööduvad kiiresti,", mul ei olnud õrna aimugi, et see aeg läheb nii aeglaselt. Tõepoolest. 4 kuud tagasi ütlesin ma: "Kui ta räägib mulle tõe, siis olen ma õnnelikum," .. See oli viga. Jah, ma ei ole õnnelikum.
Tõsi on see, et sul on kergem olla, kui sa tead, et ei oota niisama, kuid ainult natuke. Mõnikord tunnen ma end nii tühja ja katkisena, et tahaks ära kaduda. See teeb meeletult haiget, et ma ei saa lihtsalt kätte võtta ja tema juurde minna ning rääkida talle, kui väga ma teda armastan. Isegi kui see on mu ainuke soov. Isegi kui see on tähtsaim asi üldse.
Sest ma pean ka temaga arvestama. Tema süsteemi ilmneb viga. Aju ülekoormatus. Ta ei suudaks seda kõike korraga vastu võtta .. seda oleks tema jaoks liiga palju. Jah, muidugi oleks. Ma ju lubasin, et ootan ja et me oleme nii kaua sõbrad. Ainult et "sõbrad" on minu jaoks liiga vähe.

***

Jason

Tõsi oli, et mu oma mõtted hakkasid mulle närvidele käima. Tegelikult .. muidugi ei tahtnud ma, et ma lõpetaks täielikult temast mõtlemist. Aga ma ei saanud enam normaalselt elada. Kogu mu senine elu oli pea peale pööratud.

Kuni Caroline'ini oli mu elus kõik ära plaanitud, kõik ära otsustatud. Mis, millal, kus, kellega. Kui ta minu ellu ilmus .. ta pööras kõik sassi. Isegi kui ma ütlesin talle, et tüdruk mu elus keeraks kõik metsa, ei saanud ta seda ometigi rohkem teha kui praegu oli.

Ma ei saanud enam normaalselt töötada ja Zack pidi seda varem või hiljem märkama. Kõik, mis minust järele jäänud - see, mis töötas normaalselt - oli minu keha. See lihtsalt oli olemas ja tegi igapäevaseid asju. Minu aju aga...

***

Caroline, 22.veebruar

Teadmiseta on valus, teadmisega samuti. Miks? Miks mul on nii valus? Ma lihtsalt armastan teda nii palju. Selline tunne, et keegi on mulle mingi Jasoni-needuse peale pannud, ausalt. Ma mõtlen temast iga minut vähemalt 5 korda ning nagu sellest vähe oleks, ilmub ta mu unenägudesse ka...

Mis juhtunud on? Kas keegi on mulle uue eluprogrammi "Jason igaveseks" sisse programmeerinud või? Mõtted, unenäod, keha ja vaim - kõik kisendavad ainult temast. See on ammu saanud rutiiniks, kuid pürgib endiselt millekski rohkemaks. Elumõtteks ehk?

Kuid mida see mulle annab? Pea-, hinge-, südamevalu, pisarad... Ning kõige hullem on see, et ma ei saa talle sellest mitte kui midagi rääkida. Ehk kahe aasta pärast? Ent seegi pole kindel. Ma ei oska enam midagi teha ega mõeldagi. Ma tahaks ühte asja - kas lugeda tema mõtteid või teada tulevikku (ainult selle kohta on täiesti piisav).

Ükskõik mida, ma olen kõigeks valmis, et vaid täielikku tõde teada. Kuid täiuslikkust pole.

***

24. veebruar 

Kui sa armastad seda, kes su tapab, ei jää sul mingit valikut. Kuid kas sa ei tahaks mind siis kohe ära tappa, palun? Mõtle ise: a) saaksid lahti hullust armastajast, b) ma ka ei peaks nii palju kannatama. Tegelikult on veel c) sa võid mulle lihtsalt öelda, et armastad mind. See oleks veelgi parem, kuid valik on sinu.

Sulgesin vihaselt päeviku.
See ei ole normaalne. Ma olen hulluks läinud, tõesti.
Lugesin kirjutatu uuesti üle.
Masendav.

Katsin näo kätega ja vajusin padjale. Ainuke tark olevus, nimelt Angel - minu kass -, kes nägi minu kaeblemisi ja vaevlemisi iga päev pealt, hakkas mind käpaga togima.
Proovisin seda ignoreerida ning lasin silmad üle toa seinte. Üle rõduukse, tugitooli - kus oli istunud Jason -, üle uue peegli, üle kella...

Tõusin kiiresti istuli.
"Aitäh sulle, Angel," karjusin ma, tormates kapi juurde ja otsisin kiiruga välja helehallid teksad, valge maika ja punase triiksärgi. Jalga panin ketsid.
Kuhu ma kiirustasin? Meil oli ju lennu kokkutulek!

***

"Vaata, see on ka nunnu,"
Võiks ju arvata, et seda ütlesin mina. Hehe, tegelikult oli Micha see, kes hindas uusi klassi- ja lennukaaslasi.
Antud juhul pöörasime pead ning seirasime tema ja Cassie'ga neid tüüpe, kellega Cyle juba ühise keele leidis. Või siis tundsid nad üksteist juba varem. Cyle'i elukombeid ei tohiks see isegi üllatada.
Tuks, tuks, tuks.
Mu süda polnud juba ammu niimoodi tuksunud. See oli siis, kui ma sain aru, et olen Jasonisse armunud. Kuid Jasonit olin ma juba näinud - see tegi mu hirmus õnnelikuks peale pikka suve ning nüüd jälitasin teda pidevalt pilguga -, kuid teda ei olnud praegu seal, kuhu ma vaatasin.

Mu silmad leidsid pika poisi, kellel oli selline juuksepahmakas, mida paljud tüdrukud kadestada võiksid.
Tuks, tuks, tuks, trummeldas mu süda edasi.
Kergitasin kulmu, kuid ei jõudnud midagi mõeldagi, sest täiesti äkki pöördus see poiss ümber ja vaatas mulle otse silma.

See oli päev, kui ma esimest korda nägin Jake Evansit. Ja nagu hilisem elu näitas, süttis sellel päeval ka salapärane säde meie vahele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar