MOA #25: ülestunnistused

Ma kuulsin rääkimist. Tüdrukute rääkimist. Ent ma ei suutnud koheselt ära tunda, kes rääkisid.Oleks asi Jasonis, poleks isegi vaja olnud pingutada - mu aju on võimeline eristama tema häält .. kaugelt ja paljudest.
Minu õnneks olin ma endiselt enda toas ja mitte haiglas. Ning ma oletasin, et silmade avamist ei tohiks sel juhul ere valgus takistada. Seega otsustasin, et peaks seda tegema.

"Näe, ta ärkab," sõnas Chantal, kui ma lõpuks neid eristada suutsin.
Pilgutasin silmi, et harjuda valgusega. Peale Chantali oli toas ka Cassie.
Naeratasin neile nõrgalt. "Hei,"
"On sinuga kõik korras?" küsis Cassie murelikult.

Neelatasin ja noogutasin pead. Nad tormasid mu voodi juurde.
"Sa ei tohi meid enam kunagi nii ehmatada, Caroline!" proovis Chantal minuga veidi riielda, kuid tema hääles oli rohkem muret kui viha.
"Täpselt! Ma arvasin, et annan otsad, kui me sinu juurde jõudsime ja sa nii abitult põrandal lamasid,"

Võtsin korraks käega peast kinni, kuigi tundsin end nüüd palju paremini. Isegi pea ei käinud ringi.Tundsin end väljapuhanult ja värskelt.
"Vabandust," pomisesin vaikselt. "Ma ei tea, mis minuga juhtus .. nõrkusehoog?"
"Sa oled oma ajule viimasel ajal liiga palju mõttetööd andnud. Ning tihtipeale on moraalne töö palju hullem kui füüsiline,"

"Jaah .. mõtlemist on viimasel ajal tõepoolest liiga palju olnud,"
"Sa ei tohi nii palju temast mõelda," sõnas Cassie.

"Kus Michelle on?" küsisin ma äkki, üllatades sellega isegi ennast.
"Ta on linnast väljas,"
"Oh,"

Ma tegelikult ei teadnud, kas ma tegelikult ka tahtsin sel hetkel näha oma kolmandat sõbrannat. Ta ei olnud just sedasorti inimene, kes oskaks sind õigesti sellistel hetkedel lohutada.
Ühest küljest käskinuks ta mul Jason ära unustada ja end kokku võtta, mis oleks tegelikult õige lahendus. Teisest küljest oleks ta seda teinud liiga pealetükkivalt ja mittepühendunult. Ta ei osanud sedasorti asjadesse sisse elada, tal polnud veel kogemust, mis see kõik on. Kuidas see kõik on.

"Ära vii teemat kõrvale, Caro. Sa tead, et see on tõsi,"
Noogutasin pead, sest tõsi see oli. "Kuid siin pole midagi, mida ma teha saaks,"
"Alati saab midagi teha," möönis Cassie.
Raputasin pead.

"Räägi mulle, milles peitub su saladus. Kuidas sa suudad nii kaua oodata ja end selles kinni hoida?"
"Ma ei tea. See on .. segane. Võib-olla on asi selles, et kui hästi järele mõelda, siis sa avastad, et su elus on inimesi, kes tõepoolest väärivad olla osa su elust. Ma ei tea, miks see nii on. Vahel tundub nagu nad oleks su ära nõidunud või midagi, et sa ootaksid neid nii kaua .. kuni nad hakkavad sind armastama samamoodi nagu sina armastad neid,"

"Oota korra .. armastad?"
Noogutasin pead. Kui ma milleski võisingi kindel olla, siis just selles, et ma tõepoolest armastasin Jasonit.

"Oh .. kuidas sa saad armastada kedagi, kes sind pidevalt ignoreerib, sulle pidevalt haiget teeb?"
Cassie ja Chantal olid mõlemad alati rohkem minu ja Jasoni kui "meie" poolt kui Michelle. Ent lõpuks hakkasid ka nemad kahtlema. Muidugi oli põhjust. Aga mul oli ka põhjendus.

"Kui sa kellestki tõepoolest hoolid .. sa ei märka nende vigu. Sa isegi ei otsi vastuseid. Sa aktsepteerid kõike, mis on. Tead ju küll, meil kõigil on inimestele oma standardid? Armastuses see enam ei loe. Sa ei vaata enam neid standardeid, see keegi loob uued standardid. Ning miks ma ootan .. ma lihtsalt kardan, et sellist suurepärast võimalust .. armastada enam ei tule,"


"Kuidas sa tead, et see on just armastus? Mitte lihtsalt meeldimine või crush?"
"Meeldivuses, armastuses ja armunudolemises on väga suur vahe. Nagu erinevus sõnade praeguseks, mõneks ajaks ja igaveseks vahel,"

Cassie raputas pead, kuid see ei olnud üldsegi pahameelest. "Võib-olla pean ma leidma kellegi, et sellistest asjadest aru saada. Ära nüüd valesti aru saa - ma ei pea sind imelikuks või midagi. Ma lihtsalt ei saa lõpuni aru,"
Chantal pani Cassie'le käe ümber õla. "Küll sinagi meil kellegi leiad,"

Ma muigasin ning proovisin naeru tagasi hoida. Cassie oli maininud, et talle meeldib Dean - kes oli muuseas Jasoni üks parimatest sõpradest. "Armunudolemises on ainult üks halb külg. Kui sind ignoreeritakse ja vastu ei armastata, siis see meenutab põrgut. Aga see kahvatub selle ilu kõrval,"
Cassie vaid naeratas vastuseks.

"Teate, te oskate nii hästi tuju parandada," ütlesin ma, kui tundus, et vaikus laskub meie vahele. "Te olete nagu Jasper Hale,"
See pani tüdrukud naerma ning ma olin õnnelik, et oli õnnestunud veidi pingeliseks muutunud olukorda taas koduseks muuta.
"Ma olen ise ka avastanud, et sinu puhul saan ma täitsa hakkama," sõnas Chantal. "Sina oled Edward, sa sädeled."

"Misasja?" naeris Cassie.

"Ei ole Edward," vaidlesin ma vastu. "Mina olen Reneesme. Tema on Jacob,"
Chantal hakkas veel rohkem naerma. "Mis Jacobi omadused on?"
"Pruunikas nahk, pruunid silmad, hea huumorimeel. Oh, talle meeldivad õudukad ju! Suht Jacob mu arust,"

 "Oota, oota," peatas Cassie meie jutuajamise. "Mis ajast sa sädeled?"
"Üks kord oli mul sädelev lauvärv, mis pudenes veidi põskedele ja siis Micha ütles, et ma sädelen. Sind vist polnud siis,"
"Ei tule meelde küll, aga kahju, et ma sellest lõbust ilma jäin,"
"Tõepoolest. Micha oli supervihane, kui me hakkasime tänu sädelusele Chantaliga 'Videvikust' rääkima,"

"Kes tulevikku ennustada oskab? Ja kes mõtteid lugeda?" küsis Chan ootusõhinalt.
"Mina oskan vahel tulevikku ennustada (paar korda) ja tema oskab vahel mõtteid lugeda," vastasin peale lühikest mõttepausi.

Chan raputas pead. "Sa ei saa korraga Reneesme ja Alice olla. Two in one,"
"Jah, ja Alice ja Edward ei ole koos ka,"
"Jap,"
"Pealegi on Taylor nunnum,"

"Ei tea midagi," Chantal mõtles natuke ja küsis siis: "Aga tead, mis sinu erianne tegelikult on?"
Raputasin pead ja tüdruk jätkas: "Sina suudad inimeste lähedust tajuda. Juba kaks korda: 'Kus mu üleloomulik olend on?' 'Khm, ta on kaks meetrit eemal,'"
Nüüd oli minu kord südamest naerda. "Tõsi ta on."

"Mis minu erianne on?" küsis Cassie.
"Sa oledki Jasper, sa oskad tuju parandada. Kuulata .. nõu anda. Need on tähtsad omadused," ladusin talle välja.
Cassie'le paistis see meeldivat.
Küünitasin nende mõlema poole ja kallistasin neid. "Aitäh, et te mul olemas olete,"

***

Ma olin vaikselt unne suikumas, kui kuulsin Chantali telefoni helinat. Me olime nimelt mu toas magama jäänud.
Avasin kergelt silmalaud - vaid nii palju, et ma midagigi näeksin, kuid et Chantal seda ei näeks. Tüdruk vajutas kiiresti vastamise nuppu, et meid mitte äratada.

"Halloo?" küsis ta vaikselt telefoni, olles rõduukse juures ning rapsides linki. Järgmine lause aga võttis mu hingetuks. Lause, tõesti? Piisas vaid ühest sõnast .. nimest. "Jason?!"

***

Jason

Tõepoolest, ma vihkan Zacki. Ta oleks nagu meelega andnud mulle täiega tööd, et mul poleks terve nädal aega Caroga rääkida. Äkki tal on peale minu veel mingid häkkerid? Hm..

Igatahes, ma võtsin tahtejõu kokku - kuigi tegelikult ma olen kogutavalt arg - ning lihtsalt hakkasin vabal hommikul Caro maja poole astuma. Ma ei mõelnud, ma lihtsalt tegutsesin.
Asi oli ju enamasti selles, et ma absoluutselt ei julgenud temaga rääkida. Tean jah - maffiajõugu liige ja arg? Ei ole just asjad, mis kokku läheksid. Kuid on selge vahe, kui sa pead hakkama saama mingite kurikaeltega või rääkima tüdrukuga, keda ar.. kes sulle meeldib.

Jah, just nii.
* Kui rumal see oli, valetada iseendale ning panna seetõttu kannatama tüdruk, keda armastad. Ärge kunagi nii tehke! Kui te kedagi armastate, öelge talle. Sest südamed murduvad ütlemata sõnade pärast. Meie olukorras te juba nägite seda. *

"Siin sa oled, Jason. Sa saad hakkama," pomisesin endale, kui jõudsin Caro maja juurde.
Et kust ma tean, kus ta elab? Mulle meeldib olla stalker.
Helistasin kella ning kuulatasin - ei midagi.
Ffs, Caro, ära ütle mulle, et just täna, kui ma kõik julguseriismed kokku korjasin, otsustasid sa ära sõita. Ära ütle! Muidu ma .. ma ei tea, mis ma teen.

Möödus veel 10 minutit, kuid endiselt ei midagi. Ohkasin vaikselt.
Võib-olla see lihtsalt pole minu päev.
Pöörasin kannapealt ringi ning hakkasin koju kõndima.

***

Tonks, tonks, tonks. See hakkab mulle vaikselt närvidele käima. Tonks, tonks, tonks.
"AI!" karjatasin, kui pall, mida olin juba pool tundi vastu seina loopinud, mulle vastu nina virutas.
Seda sa saad, Jason, kui teed haiget tüdrukule, kes sind armastab. Tõusin momentaalselt istuli. Armastab? Millest ma küll mõtlen? Miks ta peaks mind armastama? Mind?! Ma olen koletis.

Ade, kes juhtus parajasti uksest mööduma, piilus sisse.
Miks ma nüüd äkki ust kinni ei pannud? Ma olen vist ikka päris hajevil.
"Mis sa karjud siin?" küsis ta. "Ja miks sul siin kõik nii sassis on?"
Vaatasin talle mornilt otsa. "Sain palliga vastu nina," porisesin poolvihaselt.

Ta kortsutas kulmu ning ma sain kohe aru, et see ei ole üldsegi põhjustatud minu kohmakusest.
Ta hüppas üle asjade ning maandus mu voodile. Ade vaatas mulle otse silma, kuid tundus, nagu vaadanuks ta mulle hinge.

"Räägi, mis viga on," käskis ta.
Tavaliselt oleks ma vaidlema hakanud, ajanud tagasi, et midagi mul pole viga. Kuid see oli Ade. Minu õde, kes tundis mind kõige paremini. Ta teadis, millesse ma end mässinud olen, ning vaatamata sellele, et talle see põrmugi ei meeldinud, toetas ta mind. Ning ta teadis ka .. minu isiklikust inglist.

"Kas Põrgumuri tegi jälle midagi, mis mu vennat pahandas?" küsis ta nunnu-nännutades, kasutades ka Zackile pandud hüüdnime.
Raputasin pead.
"Mm.." venitas Adrianna ning veeretas end kõhule. "Siis on asi tõsisem. Räägi, kuidas teile inglikesega on,"

Muigasin. Ade oli üks kord peale sattunud joonisele Caroline'ist, mille ma olin tobedalt allkirjastanud "minu ingel". Seetõttu kasutas ta aeg-ajalt minu tuju tõstmiseks seda hüüdnime, nagu ka Põrgumurit.
 Ma vaatasin silma oma õele ning tahes-tahtmata voolas minust välja kõik, mida ma kellelegi teisele rääkida ei saanud, isegi kui oli keegi, kellele ma väga tahaksin ja ka peaksin seda rääkima.

"Ja sa lihtsalt läksid ära?" küsis ta lõpuks kulmu kortsutades, kui olin jõudnud paari tunni taguste sündmusteni.
"Mis ma siis oleksin pidanud tegema?" küsisin vastu, kortsutades samuti kulmu.
"I slept on your doorstep, begging for one chance," lõõritas Ade mõtlikult.
Vaatasin talle ole-nüüd-pilguga otsa.

Tüdruk näris paar minutit huult. Kergitasin tema poole kulme, oodates, millega ta nüüd hakkama saab.
"Ma ei usu, et Caroline on linnast väljas, mkm. Ta ei saa olla. Ta ei lahkuks sinu vastuseta,"
"Miks sa arvad, et ta nii minus kinni on?"

Ade vaatas mulle see-on-ju-ilmselge-pilguga otsa. "Sa pead helistama Chantalile. Tema teab,"

***

"Sa ei saa lihtsalt teda ignoreerida! Tal oli närvivapustus! Me arvasime juba, et peame ta haiglasse viima! Millest sa küll mõtled, Jason?!" Chantal karjus telefoni nii, et ma pidin seda distantsil hoidma.
Kiristasin hambaid ning seda mitte sellepärast, et polnud nii endastväljas Chantali kunagi näinud/kuulnud. Pigem tappis mind teadmine, et tüdruk, keda ma armastasin, oli endast väljas, ning seda sõnade otseses mõttes.

"Chantal .. mul on kahju, ma lihtsalt..." Mis ma ütlen? Mis mul üldse öelda on? Et ma suutsin siduda end väga valede inimestega ja kannatan nüüd selle pärast? See ei ole vabandus teha haiget teistele.
"Uuh, ära parem alusta. Lihtsalt ütle mulle, miks sa teda ignoreerid? Kuidas sa saad teha seda kellelegi, kes sind ar.. kellele sa väga meeldid?" parandas ta end kiiresti.

Kas ta tõepoolest kavatses öelda "armastab"? Oh... "Ma arvasin, et nii on parem. Ma olen tema jaoks nii vale. Ma sooviksin, et ta unustaks minu,"
"Alustame sellest, et me ei vali inimesi, kellesse armume, olgu nad nii valed kui tahes. Teiseks, sa oleksid siis pidanud juba alguses talle nii ütlema, mitte temaga kogu aeg rääkima ning tema lähedal olema ning üldse tema lootusi üles tõstma,"

"Ma lihtsalt .. ma ei vääri teda,"
"Ära ütle seda. Mina ei ole inimene, kes otsustab seda. Minu arvates sobiksite te suurepäraselt kokku. Ta hoolib sinust, Jason. Ta on sinusse armunud. Ülepeakaela. Ta on valmis kõigeks su nimel, tõepoolest kõigeks. Võib-olla seda sa kardadki. Et ta on sinusse armunud liiga palju. Kuid miski ütleb mulle, et sinagi tunned seda. Äkki see hirmutabki sind? Et te oleksite koos liigagi perfektsed? Sest perfektsed te olete. Ning just nimelt sellepärast, Jason, ei tohiks sa suhtuda sellesse nii, nagu see oleks tühiasi. Ning jumala eest ei tohiks sa võtta seda kui täiesti tavalist asja. Te peate rääkima. Ta ootab sind, on pikemat aega oodanud. Kui ta ootab veel, siis ma kardan, et see ei lõpe hästi. Sa pead otsekohe siia tulema, Jason. Ta vajab sind." Selle lausega vajutas Chantal kõne kinni justkui oleks tema jõud lõppenud.

Minul oleks.
Kuid mis kõige tähtsam - ta tegi mulle midagi väga selgeks. Ning ma pidin seda kohe täitma minema.

(A/N: Pildid selle osa jaoks: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/Ootamine/?action=view&current=ae0d106c.pbw)