Kui meeleheitlik sa vahel võid olla...
Kes on eales kedagi kogu südamest armastanud, saab minust aru.
Ma vihkasin teda tol hetkel nii paganama palju. Ta oli alati nii palju panustanud sellele, et mind lähedal hoida ning seejärel tegi kõik, et mind hävitada. Iga kuradima kord.
Ta oli oma impeeriumi mitu aastat ehitanud ja ma kergemeelselt allusin talle. Ma olin omalt poolt purustanud kõik oma seinad ning ta sisenes mu maailma sügavustesse, kuni oli vallutanud kõik ning jõudnud sügavikku. Ma lasin tal seda kõike teha ning täiesti vabatahtlikult. Ma arvasin, et tal on üllad eesmärgid. Iga kuradima kord ma uskusin ja andsin talle kõik andeks. Ning nüüd ma olin kuri.
Ma olin kuri enda peale, sest ma olin tal lasknud seda teha. Ma olin tal lasknud mängida oma tunnete, aju ja südamega. Ma olin niivõrd kuri tema peale, sest ta oli seda teinud. Mis kuradi normaalne inimene teeb nii? Kui pagana hull sa pead peast olema? Kui väga pead sa mitte hoolima? Ning otseloomulikult olin ma vihane kogu maailma peale, sest see juhtus. Isegi kui kellelgi teisel polnud selles mitte mingit rolli. Ma ei tea, mis fucking kokkusattumus see olema pidi, et kõik sedasi läks.
Ma lahkusin Alasia juurest varahommikul. Ma ei öelnud kellelegi midagi, ma lihtsalt läksin. Ma usaldasin pimesi Jake'i väidet, et ta ei poeta kellelegi sõnakestki. Kõigest oli lihtsalt nii pohhui...
Oma sõbrannad pidin ma tõenäoliselt niikuinii asjadega kurssi viima, kuid ma teen seda mingil hetkel, kui valmis olen. Põhimõtteliselt, kui ma väga oleksin tahtnud, oleksin võinud jalga lasta ka oma linnakodust ning sõita oma tädi juurde maale. Tädi ei oleks mult midagi küsinud, ta oleks lihtsalt lasknud mul jääda ning rääkida talle alles siis, kui ma olen valmis. Mitte nagu mu ema.
Oh, jumal. Mu vanemad. Ma ei suuda kogu seda aega normaalselt naeratada ja olla.
Otsus oli tehtud kiiremini, kui ma jõudsin mõtet lõpuni viia. Urgitsesin ühe käega taskust oma telefoni. Teine käsi toetas mu megalt rasket kotti. Üks asi, mis kunagi ei muutunud, oli see, et ma reisisin alati kümnekordse koguse riiete ja muude tarvikutega kui mul muidu vaja läks. Kui ma läksin kuskile paariks päevaks, võtsin ma asju nädala jagu.
Kunagi ei tea, mis riiete tuju täpselt vaja läheb ju.
"Care! Tsau, kullake, kuidas sul läheb?" mu tädi rõõmus hääl täitis toru ja ma naeratasin üle pika aja. Kohendasin kotti õlal ning ohkasin õndsalt.
Osadel inimestel on oma vanematega vedanud ning nende vanemad on need inimesed, kelle juurde nad alati oma hädadega lähevad. Mul ei olnud. Vähemalt emaga mitte. Ka isa ei olnud aga päris see inimene, kelle juurde ma oma armuprobleemidega läheks.
Osadel on jällegi sellised vanavanemad, kes on igati toetavad ja armastavad. Minul oli selleks inimeseks tädi. Oma varajasest lapsepõlvest olen ma nii mitu korda soovinud, et just tema oleks mu ema. Ta oli niivõrd avatud ja armastav ja kuulav ja .. inimene. Ta ei kritiseerinud mu igat liigutust, otsust, sõna. Ta oli mu jaoks olemas, kui ma teda vajasin. Ja vähemalt oli ta mu ristiema ja üks mu lähedasemaid inimesi.
"Ma mõtlesin, et kas ma võiksin sinu juurde tulla?" sõnasin torusse ning libistasin silmad üle bussiplaani. Bussini oli pool tundi, nii et mul oli järjekordselt vedanud.
Vähemalt millegagi.
"Jaa, loomulikult, sa veel küsid. Vea end nüüd kiiresti siia," Tädi sädistas torus ja see peaaegu aitas mul vajuda unustusse.
Rääkisime läbi pisidetailid ning lõpuks sain ma ka bussi peale. Otsustasin kodust läbi käia ja paariks nädalaks tädi juurde ära minna. See muidugi eeldas emale helistamist, milleks ma pidin end viie minuti jagu ette valmistama, sest ma teadsin, mis pasarahe sealt tuleb.
Nagu ma oodanud olingi, pidin ma pool maja ära koristama, kõik nõud ära pesema, terve hunniku asju veel tegema .. ja seda kõike vaatamata sellele, et mu ema ei käinud tööl ning oma vaba aja kulutas oma ema juures. Ja siis ta ütleb mulle, et ma sittagi ei tee. Nii kuradima silmakirjalik.
*
Mida lähemale me Orbostile jõudsime, seda tormisemaks ilm muutus.
Võib-olla mitte nii suur vedamine, siiski. Kogu aeg ei saagi ju vedada.
Ma astusin bussi pealt maha ning needsin maapõhja, et mu maja asus nii lambises kohas. Kuradima megalt raske kott ja vihmaga kõndimine, kui meeldiv.
Ja ometigi, kui tuul ja külm vihm mind piitsutasid - see ei olnud tegelikult üldse ebameeldiv. Ma avastasin, et ma ei hooli sellest enam. Mitte miski ega keegi ei suutnud mulle põhjustada suuremat valu. Ega nad ilmaasjata ei ütle, et see, keda sa kõige rohkem armastad, teeb sulle ka kõige rohkem haiget. Mitte millelgi polnud enam tähendust.
Mu juuksed olid läbimärjad ja kleepusid mu näo külge, kuid mõte tädi nägemisest tegi mind rõõmsaks ning ma rühkisin vapralt edasi.
Kõige nõmedam oli see, et ma ei teadnud isegi, mis juhtunud oli. See oli olnud justkui paganama muinasjutt. Just kui Apollo Bay oli olnud võluv kuningriik, kus oli kõik võimalik - vikerkaared ja ükssarvikud - ning siis olime me sealt jalga lasknud ja karm nõid oli kõik enda kontrolli alla saadud. Või siis võlur.
Paganama Merlin. Ei, oota, Merlin oli ju hea. Kuradima Voldemort.
Kujutasin ette Zacki ilma ninata ja tahtmatult hakkasin naerma. Kuid heatahtliku õnneliku naeru asemel, mida inimesed mulle sagedasti mainisd, oli mu seest pääsenud maailma naer, millest on välja imetud viimnegi kui õnnetera.
*
Koju jõudes olin ma taaskord heas tujus, kuna kedagi polnud. Selles suhtes, et isa kodus olemine oli alati meeldiv ja tore, kuid ta oli enamuse ajast tööl. Sain temaga aega veeta vaid õhtuti või nädalavahetustel. Ema kasutas igat viimastki kui hetke mu tegemiste kritiseerimiseks. Tema eest põgeneda oli võrdlemisi võimatu.
Otsustasin kohe majapidamistöödega ühele poole saada, et siis kiiresti duši alt läbi käia ja kiiresti pakkida ning ära minna.
Kui ma siis paari tunni pärast higise ja väsinuna oma tuppa jõudsin, avastasin, mitte just üllatusega, tuhat vastamata kõnet ja sõnumit. See polnud hetk, kui ma soovisin sellega tegeleda.
Ja siis tuli see kõik tagasi. See kõik tuli piltidena ja tabas mind kui kuul pähe. Ainult et valu oli südames ja iga hetk, iga sõna, iga puudutus oli mul meeles justkui see oleks just toimunud. Mälust tormasid läbi pildid algusest lõpuni.
"Ei, palun, ei," Ma ei olnud kindel, kas sõnad kõlasid mu peas või ma ütlesin need valjusti välja.
Kui ma oleksin olnud kuskil filmis või sarjas, oleks ma selle vaasi haaranud ja vastu seina lennutanud. Samas, eelmine kord see hästi ei lõppenud. Ma ei lennutanud küll vaasi, vaid oma kätt, kuid siiski. Ma ei olnud valmis sinna veel kord minema. Ma ei olnud valmis laskma tal enda tervis perse keerata. Ma võisin perse keerata kõik tema sõnad ja antud lubadused, kuid ma ei andnud talle oma hinge.
Keri perse, Jason.
***
Alates sellest ajast, kui ma olin suuteline aru saama sõnadest ja lausetest, juba siis oli mu emal mu jaoks varus terve hunnik hoiatusi ja keelde. Kui ma olin viis ja me olime mu tädi juures, keelas ta mul jalutama minna, sest mind võidi ära röövida või siis võisin ma ära eksida. Üks kord ma siiski tegin seda ning sain pärast karistada. Mida rohkem ma kasvasin ja arenesin, seda rohkemate ja rohkemate asjade eest ta mind hoiatas. Ma sain hoiatatud narko, kondoomita seksi, vägistamise, valede inimeste usaldamise eest. Kuid siiski, vaatamata kõigele sellele ei hoiatanud ta mind kunagi selle eest, kuidas tema tuleb mu ellu nagu tornaado ja keerab kõik persse. Iga asi, mida ma seniajani teadsin, ei omanud enam tähtusust.
Ma olin end peitnud oma personaalsesse vannituppa tädi majas. Ta ei küsinud midagi, lihtsalt lasi mul olla. Seda ma hindasin ta juures kõrgelt ja olin väga tänulik, et tädil oli mingitki aimu inimeste eraelust.
Ma piidlesin oma illusiooni peeglist ning uurisin detailselt kõiki oma kehajooni. Vaatamata kiusamisele põhikoolis, suutsin ma jääda õnnelikuks. Mul oli pere ja mu vanad sõbrad. Ja nüüd olin ma kondiline kogu, kes oli ülepeakaela armunud debiili, kes mängis mu südame, pea ja tunnetega.
Kuidas ma isegi jõudsin siia?
Ma ei pidanud armuma, ma tahtsin ainult uut elu alustada. Ja siiski, kuidagi...
"Tal ei ole seda võimu mu üle," sõnasin kangekaelselt oma peegelpildile. Klomp mu kurgus kasvas, pitsitades oma sõrmi tihedamini selle ümber kokku. "Tal ei ole,"
Mu hing esitas reekviemi, kui ma sooisin, et ma oleks võimeline nutma.
Kuid kogu selle aja jooksul, mis ma temasse armunud olin, ei suutnud ma kunagi tema pärast nutta, kui soovisin. Tänane öö oli esimene kord, kui ma suutsin ja ma olin välja nutnud nende pooleteiseaasta pisarad.
Ma olin sõnumid üle vaadanud, kuid ei neile ega ühelegi kõnele ma ei vastanud. Ma vajasin alati aega, kui midagi hullu juhtus. Ma ei saanud asjadest lihtsalt üle. Ning seekord ma olin kodust ära jooksnud, et Chan ega teised ei oleks saanud mulle appi tulla, nagu eelmine kord. Ma tõsiselt lootsin, et nad ei lähe mu vanemate koju.
Ma teadsin, et vastamata sõnumid ja mitte reageerimine tegi tegelikult neile väga haiget. Ma tegin alati inimestele haiget, kui ma põgenesin., ja ometigi oli see minu viis asjadega hakkama saamiseks. Pealegi, seekord see polnud nende asi - see puudutas mind, liigselt palju, ja ma võisin olla isekas.
Lasin silmad taaskord üle sõnumite. Alasia oli kirjutanud, et Jason on imelik.
Oo, kas tõesti? Ta ei ole ainult imelik, vaid ka ilge persevest, Alasia.
Otseloomulikult oli Analeigh ka Alasiale juhtunust pihtinud. Ma ei saanud teda loomulikult süüdistada, kuna see puudutas otseselt teda, ning kui mul poleks tundeid, oleks mul ka võrdlemisi pohhui. Ning ega tema tõenäoliselt ei teadnud ka.
Neiu oli öelnud, et niipea, kui ma Jake'iga jalga olin lasknud, oli Jason muutunud külmaks ja ükskõikseks tema suhtes. Tema kõrgeausus blond printsess polnud nähtavasti saanud piisavalt tähelepanu.
Kui kuradi kurb.
Alasia ise kirjutas, et ta polnud veel kellelegi rääkinud, kuna tahtsis selle minuga läbi rääkida.
Ma vihkasin seda kutti nii kuradima palju ja ometigi oli mingi tuli mu sees, mis vaikselt tahtis edasi põleda. Ma teadsin, et teda see kuidagi ei puuduta. Ta võis teeselda, et see tegi midagi, kuid see oli kõik vaid näitemäng.
Sina oled alati korras, aga mina, mis saab minust?
Ega keegi ei tea, kas kuskil on 112 hingehaavade jaoks?
Ma olin nii väsinud sellest armuloost, mida pole kunagi olnud.
***
Jason
Aju saatis välja signaale, et kui ma varsti ei lõpeta, siis ma varisen kokku.
Väga hea. Kas sa siis ei saa aru, et ma seda proovingi saavutada? nähvasin mu alateadvus ajule. See ongi plaan. Enesehävitus on väga hea plaan.
Kolmeminutiline planking andis endast tunda igas atatomis mu kehas ja ma teadsin, et ma lihtsalt prantsatan varsti põrandale ega jaksa end tõenäoliselt enam liigutada.
See poleks iseenesest halvim juht, kuid iga hetk võis keegi kuskilt sisse sadada ning ma ei olnud valmis andma selgitusi.
Ma ei olnud valmis selgitama, miks lisaks higile voolavad mu silmist pisarad. Ma ei olnud valmis selgitama purunenud peeglit seinal. Ma ei olnud valmis, et keegi selgitaks mulle seda valu mu hinges ja südames.
Ja ometigi ma tahtsin rääkida talle. Ma tahtsin talle rääkida kõike. Aga ma ei saanud talle isegi kõige labasemat seletust enam anda. Ta ei saaks aru. Ta ei tohiks teadagi. Ja ometi ma nii väga tahtsin kas või proovida.
Ma teadsin, et vihkas mind tol hetkel nii kuradima palju. Muidugi vihkas. Hurmavast printsist oli saanud midagi kohutavat. Üks paras koletis.
Kui ma järele mõtlesin, siis tegelikult olin see koletis kogu selle aja. See, mis toimus, oli vaid teesklus, see oli neetud vale. Hetkeks suutis Caro mu panna uskuma, et ma pole. Caro pani mu uskuma, et mul on tegelikult lootust, et ma saan midagi teha. Kui vale see kõik on..
Ma vedasin teda alt nii mitu tuhat korda ja ometiti otsustas ta iga kord mu eest võidelda. See habras neidis tegi kõik endast võimaliku, et jääda mu ellu ning jätkata selles urgitsemist. Seekord ma polnud enam isegi vastu.
Kui vanasti olid tüdrukud mu elus vaid meelelahutuseks, peale selle ühe, siis Caro suutis minus taastada usu. Ma arvasin, et ma ei suuda seda enam kunagi tunda, kuid ta taastas mu usu ellu ja inimestesse. Ta näitas mulle valgust samal ajal, kui mina näitasin talle kas ust või pimedust.
Kui väga saab üks inimene armastada, et püüdelda taolise ambitsioonikusega kellegi poole, kes teda järjekordselt vaid eemale lükkab?
Sa ei vääri teda. Sa võid teda armastada, kuid sa ei vääri teda. See pole päris.
Tõsiasi oli see, et Caro armastastas mind õndsalt ja mina armastasin teda egoistlikult. Mul oli vaja egolaksu ja päästmist. Ma tahtsin, et ta jääks mu ellu lihtsalt selleks, et mind päästa. Mulle tegelikult meeldis, et ta proovis ja proovis isegi, kui ma talle koguaeg vastupidist tõestasin.
Tal oli vaja kedagi, kes temast hooliks, kuid ta ei tunnistaks seda kunagi. Ja mina ütlesin talle otse, et ta peab mul sabas jooksma, kui üldse mingit lootust tahab.
Wow. Milline türapea ma olen.
Ma olin peaaegu valmis sellest tundest lahti laskma, kui saali uks läks lahti ja sisse astus tema.
Minu kuradima vedamine.
Pildid Jake'ist ja Caroline'ist seal, meie kohal, täitsid mu pea ja ma olin raevunud. Silme eest viskas punaseks ja ma proovisin end veenda, et õudukatest nähtud stseenid kellegi südame ja muude siseorganite väljarebimisest, mis sulandusid kokku Jake'iga, ei olnud hea mõte.
Aga võib-olla siiski...
Ta rikub ta ära. Ta hävitab ta, sosistas mu alateadvus, kallates õli tulle. Ei.
Pulss oli saavutanud veelgi kiirema tempo ja ma tegelikult olin tänulik, et olin plankingut teinud. Lõppkokkuvõttes, kui mul tõepoolest oleks olnud jaksu Jake'ile vähemalt molli andnud, siis ma oleks seda teinud ja alles siis kahetsenud. Sest nagu, kui mingi fuckboy tuleb ja saab su tüdruku enda valdusesse, siis molliandmine on vähim, mida sa teha saad.
Kogusin kokku kogu oma jõu - nii vaimse kui ka füüsilise - ning vedasin end sealt ruumist välja.
Ma olin egoistlik ja sisendasin endale, et Jake oleks veel halvem Carole kui mina. See ajas mind nii vihaseks, kuid ma olin kõik niivõrd perse keeranud, et ta oli otsustanud oma usalduse anda inimese kätte, keda ta tavajuhul poleks kunagi usaldanud. Jake oli ta jaoks halb. Ka mina olin. Aga ma olin piisavalt egoistlik, et jätkata oma tegevusi. Ma ei saanud talle näidata, et ma hoolin temast.
Ma ei tahtnud enam üksi olla, kuid ta ei tohtinud teada saada.Ma armastasin teda nii kuradima palju ja ka sellest ei tohi ta kunagi teada saada. Ma olin ta kaotanud. See oli lõpp.
