12.08.11

Открой моё сердце #32

"Tule nüüd, Caro, see ei ole nii hull," meelitas Michelle mind trepist alla tulema.
"Nkn pead sa seda varem või hiljem tegema," kostis Michelle'i lähedalt ka Chantali hääl.
"Tule nüüd,"
Ohkasin. Nojah, see on suht läbipääsmatu.
Kõndisid vaikselt trepist alla ja avasin kõvasti kinnipigistatud silmad.
"See ei ole minu elutuba..." ahhetasin vaikselt.
"See ei ole ju nii hull," proovis Jason lohutada.
"Või kas ei ole?" kissistasin silmi.
Igal pool oli lihtsalt nii palju pudeleid-purke, mingit toitu ja .. muud jama, et oli tunne, nagu siin oleks tuulispask üle käinud. Või siis lihtsalt järjekordne pidu maha peetud. Ka võimalus. Niisama igaks juhuks.
"Ära n'd muretse, me võime ju koristajad ka kutsuda. Või mis sa arvad?"
"Kui nad nüüd kõik taastavad..."
"Ära muretse," lõi Micha käega, teises oli tal juba telefon käes, "ma tean üht väga head firmat, teevad siin poole tunniga kõik korda."
Kõhklesin hetke. "Suva, kutsu kohale,"

***

"Ma usun, et sa võid silmad lahti teha nüüd. Jälle." pomises Jason viimase sõna vaikselt, et ma ei kuuleks, kuid kuulsin seda ikkagist.
Tegin silmad lahti. "Ja sa ei pea siin ironiseerima." sosistasin talle, "Tundub, nagu siin polekski vahepeal midagi toimunud."
"Ma olen täiesti nõus," lausus Cassie.
"Veename vanemad ka, eks?" küsis endaga rahul olev Michelle.
"Kindlasti,"

***

See oli ka tõsi. Mu vanematel polnud küll üldiselt peo vastu midagi, aga ma usun, et peale nähtut oleks sellel küll kriips peal. Aga kui nad avastasid tagasi tulles täiesti puhta maja, jäid nad minuga rahule ning mulle jäi endiselt pidude korraldamise õigus.
Yay.
"Sa peaks vist asju pakkima minema," tuletas ema meelde.
Õigus jaa - kogu selle jamaga unustasin ma täiesti ära, et me lähme homme klassiga Tasmaaniasse.
Jeppijee. "Jah, ma täiesti unustasin,"
Reis kestab meil siis 5 päeva, mis on iseenesest superpositiivne. Väljume Orbostist, siis laevaga pikem sõit Tasmaaniasse - sõita ju mingi 500 km. Vähemalt sõidame õhtul välja, nii et öö tõotab lõbus olla. Ma mõtlen, ööklubis tantsides.
"Nonii, on vist valmis," Heitsin pilgu oma kohvrile. Olin osa asju pakkinud suuremasse käekotti ja lisaks võtsin kaasa väiksema seljakoti, et linna peal sellega ringi käia. Jah, ma olen see inimene, kes alati peab tuhat kotti võtma, kuna ma ei viitsi ühe kotiga minna. Juhtub.
Tänaseks polnud mul enam midagi suuremat plaanis, vaatasin "Transfomereid", lugesin veidi, lappasin ajakirju...
Väljas hakkas sadama äikesevihma. Ma jumaldan äikesevihma.
Mingi hetk kutsus ema mind teed jooma - nad olid toonud vanaema küpsetatud pirukaid.
Nämka.
Kapsa- ja õunapirukad olid minu lemmikud. Sõin neid kohe kuus tükki, juues kõrvale piparmünditeed.
Enne magamaminekut arutasime veel Micha, Chani ja Cassie'ga eile toimunud pidu, mõtlesime uue üle. Lobisesin loomulikult ka Jasoniga, ignoreerides Jake'i meeleheitlikke msniakna vilkumisi. Mõtlesin ka blokeerimise peale, aga... ma ei tea, see jäi kuidagi. Võib-olla oli asi selles, et tahtsin hiljem siiski vaadata, mida "tarka" ta siis kirjutas.
Aga see on võib-olla.

***

Kuue paiku olime juba laeval. 9 oli meil õhtusöök, siis läksime Cassie, Alasia ja Michaga endale soenguid-meike tegema ning riidesse panema. Klubi siiski. Loomulikult polnud meil suurt makeoverit plaanis, kõigest kerge üleslöömine. Mõtlesime, et võtaks Chani ka kaasa, aga ta otsustas seekord kajutisse jääda. Ei hakanud teda seekord väga veenma.
Mul oli seekord seljas eest avatud roosa topp (nii et panin alla maika), helesinised lõhkised teksad ning roosad lipsuga baleriinad.
Alasia oli pannud selga türkiisivärvi lühikesed püksid, tähistaevaga topi ja mustad lakkbaleriinad.
Cassie - lühike must õhtukleit ja armsad kontsakingad hõbedaste tikanditega.
Michelle kandis musta toppi, leopardiseelikut ja musti kontsakingi.

***

Tants, tants ja veel kord tants. Klubid mulle enamasti meeldisid. Kui just polnud kedagi, kes sind ahistama hakkaks. Aga no õnneks oli siin liiga palju meie rahvast, et keegi seda teeks.
Vara ütlesin.
Kellegi tugev käsi võttis minu omast kinni, nii et tantsuhoos pöörasin end ümber. Kiirelt ja graatsiliselt.
Tema jaoks polnud mõtet seda teha. Olin lootnud siiski Jasoni peale. "Mida sa tahad jälle?" Panin käed risti.
"Meil on vaja rääkida," sõnas Jake.
"Ma kohe ei teagi... Kas sa tahad rääkida sellest, kuidas sa mind eelmine kord suudlesid ja ma-ei-tea-mida veel teha tahtsid? Las ma mõtlen hetke... ei."
"Sa räägid liiga palju,"
"Väga armas. Siis meil pole kindlasti millestki rääkida. Ma tahan lõbutseda."
"Palun, Caro. Ma luban, et ei tee sulle midagi."
Põrnitsesin teda.
Ta kummardus mu poole, nii et ma temast kiiresti eemaldusin. Ta ohkas, mida küll polnud kuulda, kuid ütles siis: "Ma ei saa seda nii öelda,"
Riskisin.
"Ma räägin sulle tõde. Miks ma seda tegelikult tegin." ütles ta mulle kõrva sisse.
Tardusin hetkeks paigale. Kas ta kinnitab mu kahtlused?
"Ma näen, et sa oled teadlik suht, millest ma räägin." jätkas ta, "Tule."
Paistab, et jah, valikut mul ei olnud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar