13.08.11

Открой моё сердце #33: Freaking plan

"Ma täiesti kuulan sind," nähvasin Jake'ile.
"Ma tegelt ei tohiks sellest rääkida, aga ma hoolin sinust ja pean sulle midagi tunnistama. Aga kõigepealt anna mulle selle suudluse eest andeks. Ja järgneva eest ka."
Hetkeks ma mõtlesin, et ta palub andeks selle eest, mida ta alles kavatseb teha. Praegu. Siis sain pihta, et see käis peol toimunu kohta.
See toas toimunu ja .. nii.
"Ma .. ma ei oleks seda teinud, kui mul poleks kästud seda teha,"
"Nii et see on Zacki töö..." pomisesin vaikselt.
"Mida?! Kuidas sa..? Miks sa seda arvad?" puterdas ta.
"Sinu käitumine just tõestas seda,"
Jake oli vait.
"Mida ta küll minust tahab?" küsisin pigem enda kui Jake'i käest. Mida ma talle küll teinud olen? Kas minu ja Jasoni suhe tõesti segab seda tööd, mis iganes see ka poleks? Ohjah.
"Kui ma teaks, siis ma ütleks sulle. Vaatamata kõigele."
"Millele, Jake?"
"Ma ei saa öelda,"
"Okei siis." ohkasin ma, "Ütle vähemalt, mis töö see on."
"Ma ei saa. See on liiga..."
"Ebaseaduslik?"
"Ei, mitte seda, lihtsalt salajane, või midagi,"
"Hush, hush," pomisesin naljaga.
"Mis asja?"
"Üks raamat,"
"Romance?"
"Jep,"
"Siis ma ei tea seda,"
"Kindlasti,"
"Sõbrad?"
Prunditasin huuli. "Sõbrad... Aga ilma igasuguste suudlusteta." viibutasin siis tema nina ees sõrme.
Nägin Jake'i olekust, et midagi on korrast ära.
"Mis on?"
"See suudluste-värk... Ma..."
"Mis on?"
"Mul on üks plaan," alustas ta ebalevalt.
"Nii?" pöördusin huvitunult ja samas ka kahtlevalt tema poole. Mine sa tea...
"Zack tahab, et Jason taas vaba oleks. Ma ei tea, miks keegi teine Jasoni tööd ei või ära teha. Mina pidin teid selleks lahku ajama. Kuid .. te olete nii armas paar mu arust. Aga..."
Armas. Ma pole kunagi poisi suust sellist asja kuulnud. "Aga?"
"Noh, ma mõtlesin, et me võiks jätta mulje, et ma proovin sind endale saada. Ja siis lõpuks sa nagu annaks alla .. ja oleks minuga. See võiks aidata tõeni jõuda... Või mis sa arvad?"
Seedisin seda. Ühest küljest, see oleks mõistlik. Vnoh, mitte mõistlik, aga vähemalt aitaks tõeni jõuda või midagi. Aga .. käia kellegagi, kelle vastu on mul vaid sõbratunded samal ajal kui ma kedagi armastan... See on veits kahtlane. "Kas me võime sellest Jasonile rääkida?"
Jake pigistas silmad kinni. "See oleks hea, kuna siis ta teaks, et see kõik ei ole päriselt. Ning ta ei oleks vihane mu peale..."
"Miks mul on tunne, et siin on mingi aga?"
"Sest siin ongi aga. Aga on selles, et kui inimene teab, siis ta ei ole võimeline loomulikult käituma."
"Ja miks siis mina sellest tean?"
"Kuna sa muidu tõrjuks mind ja kasu ei oleks kellelegi. Vot."
"Õigus,"
"Mis sa arvad siis?"
"Ma .. ma teen ju Jasonile haiget," proovisin ma nii end kui ennast veenda, et on olemas teine võimalus. Kuigi ma sain vägagi hästi aru, et see on parim, millega välja tulla.
"Sa võid talle rääkida .. lõpus,"
"Ma avanen lõpus," pomisesin vaikselt.
"Sul mingi raamatutund või?"
Muigasin. "Ma ei tea. Mingi hetk hakkasin nii mõtlema jah. Ma mõtlen, et kogu aeg mingid seosed raamatute ja filmidega..." Ma ei hakanud Jake'ile rääkima, mis selle taga tegelikult on.
*Mõte oli selles, et jah, seoseid hakkasin ma looma, kui Jason mulle meeldima hakkas. Oli ju vaja ennast ühes või teises asjas veenda, eks ole, kui vastused puudusid.*
"Mis sa arvad siis?"
Mõtlesin veel kord järele. "Tead .. see on imelik ja mitteminulik, aga .. teist võimalust meil lihtsalt pole."
Ma nägin, et ka Jake'ile oli see raske.
Nojah, kui sind saadetakse kellegi õnne rikkuma, siis ega see tore pole.
"Lööme käed," lausus ta pealtnäha tavapäraselt.
Kui ma poleks varem märganud seda väsimust ta silmis, oleks ma teda uskunud. Kuid ma teadsin, kui raske see meie mõlema jaoks oli.

***

"Ma ei arvanud, et sa nii vara alustada tahad,"
"Ma mõtlen ka tegelt, et see on suht kahtlane, et sa juba mulle oled andeks andnud... Tead mis, me teeme seda hiljem. Meil on veel 4 päeva aega. 3 neist ma siis proovin sinu 'vabandust' välja lunida ning neljandal siis tantsime ja ma suudlen sind."
"Ja mina kui truu girlfriend räägin sellest kohe Jasonile,"
*Plaan tundus lihtne. Kuid jällegi, suudelda Jake'i... Mitte et ma midagi tunneks, sest ma ei tundnud. Aga lihtsalt.. kuigi ma teadsin, et see kõik on vaid mäng. Mäng, et meelitada Zackilt välja tõde. See oli liiga valus. Liiga inimestekahjulik mäng. Ma lubasin endale kunagi, õigemini, mitmekordselt, et ei tee Jasonile kunagi haiget. Aga kui ma pean temaga kunagi 'lahku minema', siis see teeb talle haiget. Väga haiget. Murraks ta südame. Kuigi ta ütles, et ei armasta mind.
Kuigi kes teab? Keegi pole vist Jasonit kunagi täielikult tundnud. Adrianna (= Jasoni õde) ehk. Võib-olla ta lihtsalt kardab mulle öelda...*
"Maa kutsub Carot," kõlas Jake'i hääl mu kõrvalt.
"Jah, jah, ma kuulen sind küll,"
"See ei tähenda, et sa kuulaks mind,"
"Ma .. lihtsalt jäin mõttesse,"
"Ma märkasin,"
"Niisiis?" viisin teema eemale.
"Einoh, ega midagi erilist polegi. Kõigepealt igasugu andekspalumised ja lõpuks tants ja suudlus. Lihtne..."
"Jah, muidugi,"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar