29.06.11

Открой моё сердце #22: Sa teed ju nalja, eks?

"Ei, seda kohe kindlasti mitte. Ei!"
"Miks mitte, Caro? Vaata ennast ja ütle, kas sa ei vääriks poiste tähelepanu?"
"Kas sa tead seda, et kui ma olengi väärinud poiste tähelepanu, siis ainult koledate poiste? Va. sina muidugi."
"Koledate?"
"Jah. Kui sa neid näeksid, siis sa saaks ka aru. Tegelt mõndasid oled sa näinud küll."
"Kes?"
"Aidan, Toby, Spencer"
Ta noogutas iga nime peale, justkui neid silme ette manades ja hinnates. "Sa mu vaeseke... Aga see ei muuda tõsiasja, et sa võid meeldida Zackile .. või on tema ka kole?"
"Michelle arvab temast paremini kui mina, ütleksin ma. Ta ei vaimusta mind."
"Ja me kõik teame ka miks,"
"Sa räägid juba nagu Cassie,"
"Tuttavad siiski. Mõnes mõttes."
"Nii et sa tead?"
"Et minu ema ja ta tädi on sõbrannad? Jah, me kohtusime kunagi ühel kokkusaamisel."
"Mh?"
"Ma ei mäleta, oli mingi sõbrannade kokkusaamine,"
"Õigus jaa, Cassie rääkis mulle. Aga endiselt. Mina ja Zack? Ei ole võimalik."
"Ära välista .. kuigi vaevalt et tal erilisi šansse on,"
"Jah, ta ei meeldi mulle,"
"Seda ka, aga .. ma ei annakski sind talle,"
"Olen ma mingi kaup või?"
"Ma mõtlesin..."
"Ma tean, ma niisama narrisin,"
"Oh, sind!"
"Ära tee, ära tee!" naersin ma, kui ta mind kõditama hakkas.
Vähkresin tema kõrval diivanil, sest ma kohutavalt kardan kõdi. Järsku oli ta nägu väga lähedal.
"Sa ei pääse sellest nii kergelt," sõnasin ma peale pikka-pikka suudlust.
"Ma juba lootsin,"
"Sa oled alati selle peale lootnud. Ja tegelikult võitnud."
"Sa ei ole oma uudishimu lõplikult talitseda suutnud,"
"Ei, nii hea ma selles veel pole... On seda praegu vaja?"
"Ma ei ütleks, et sa oleksid valesid või üleliigseid küsimusi küsinud,"
"Nii et ma võin jätkata?"
"Ma arvasin, et sul lõppesid küsimused,"
"Ei, ma lihtsalt pole kindel, kui õige oleks neid küsida,"
"Miks mitte?"
"Sest ma ei usu, et sa mäletad meie vestlusi... Või mäletad?"
Jasoni näol oli suur-suur irve. "Kui sa tahad öelda, et ainult tüdrukud mäletavad kõike, mida poisid on neile kunagi öelnud, siis sa eksid. Mina mäletan vägagi hästi kõike, millest me rääkinud oleme."
"Tegelt?"
"Mhm,"
"Wow. Ma poleks kunagi arvanud."
"Sest ma olen poiss?"
"Sest sa oled Jason,"
"See kõlab nagu mingi solvang,"
"Ei. See kõlab nagu elustiil."
Jasoni kume naer täitis toa. "Võib-olla,"
"Kindlalt,"
"Kas sa šerbetti tahad?"
"Sa veel küsid," Kergitasin end küünarnukkide väele, et diivanilt maha ronida.
Tema käed mu pihal takistasid mind. "Kuhu nüüd?"
"Kas sa ei peaks šerbeti järele minema?"
"Selle pärast ma küsingi,"
"Mul on vannituppa vaja,"
"Okei," Ta suudles mind veel kord põsele, vabastades mu piha.
Liikusin vannituppa samal ajal, kui tema läks kööki meie magustoidu järele.
Tuli vilgatas korra ähvardavalt ja kustus siis.

***

Katus. Esimesel silmapilgul tundus, et ma olen täiesti tundmatus kohas. Kuid siis sain aru.
Melbourne.
Ma olen seal paar korda olen - Melbourne on väga ilus.
Aga miks ma siin olen? Ja kas ma just ei olnud Jasoni juures vannitoas.
Järsku mul selgines. Ma olen ju Crown Casino tipus... Oota, MIDA?
Probleem on selles, et ma kardan kohati kõrgust. Kohati, sest näiteks mingi tavalise elumaja katusel on okei olla, aga .. Crown Casino on liiast.

***

Hoidsin ärevalt hingates vannitoa seinast kinni.
Valgus on tagasi. "Jason?"
Poisi nägu oli segaduses ja mures. "Sa karjusid ja ma..." Ta tegi kätega umbmääraseid liigutusi.
"Ma .. karjusin?" Karjumise kohta ma tõesti ei mäletanud.
"Mis juhtus?"
Ma rääkisin, nagu keegi oleks seda teinud minu eest - nii kindlalt kõlas mu jutt. "Midagi juhtub. Me peame eemale hoidma kõrgusest."
"Mida?" Jasoni ilme jäi endiselt segaseks ja hirmunuks.
"Ma pean .. istuma,"
Poiss võttis mu edasiste küsimusteta sülle ja viis elutuppa. Laua peal ootas juba sidrunišerbett.
"Räägi nüüd, mis juhtus, miks sa karjusid?"
Tegin veel ühe sügava hingetõmbe. Imelikul kombel jäi mul nüüd kogu aeg õhku väheseks. "Mul oli midagi nägemuse-sarnast. Jah, just nii. Ma olin Crown Casino katusel. Päris tipus."
"Crown Casino?"
"Melbourne'is,"
"Jah, jah, ma tean. Ma lihtsalt..." Ta raputas pead. "Räägi edasi."
"Ma ei ole päris kindel, aga ma tundsin kohutavat hirmu. Nagu sellist eelaimdust, et midagi hirmsat juhtub. Ja point on selles, et mitte just Crownis, aga .. üldse kuskil kõrguses. Nagu mingi teise maja katusel."
"Et nagu .. keegi hüppab sealt alla?"
"Mitte lihtsalt keegi." Ma vaatasin Jasonile hirmust suurte silmadega otsa. "Keegi meist."

Melbourne
Crown Casino

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar