Jälgisin naeru tagasi hoides, kuidas noormehe silmad muutusid suureks, nähes mu kätes olevaid meigiasju.
"Mida sa kavatsed teha nendega Caro?"
Vaatasin talle ilmselge pilguga otsa.
"Oo, ei, ei, ei. Sa ei tee seda. Sa ei tee seda, kuuled? Sa ei saa mulle seda teha,"
Kergitasin kulmu ning panin ühe käe puusa. "Jah, ma tunnistan: see on kahtlane, sinu puhul vähemalt. Aga midagi pole teha, mu kallis. Sa ei saa sedasi esinema minna. Kujuta ette, et sa oled üks kuulsatest inimestest,"
Me mõlemad ignoreerisime sõnu "mu kallis".
"Ma ei taha meiki!" sõnas Jason jonnakalt ja prunditas huuli.
Ma ei kavatsenudki naeru tagasi hoida tema üliarmsa näoilme peale ning lähenesin talle.
"Ei, palun, Caro, ükskõik mida, aga mitte seda,"
"Oh, jumal küll. Sa oled hullem kui väike laps," laususin ma ja kükitasin ta ette. "Ega ma sind drag queeniks tegema hakka."
"Mis asjaks?" küsis ta, tema näol segadus.
Raputasin vaid pead, pomisedes vaikselt nina alal: "Poisid," Võtsin kätte peitekreemi ja jälgisin muigega Jasoni taas hirmunud näoilmet. "Hei, kuule, see on kõigest peitekreem. See varjab su sinika ja lõhkise huule,"
Ta ei paistnud olevat eriti veendunud ning ta silmad olid endiselt suured, kui ta kartlikult mu tegevust silmitses. Pigistasin mõned tilgad ta sinika ümber ning ettevaatlikult, et talle mitte haiget teha, tupsutasin sõrmedega ta nahka. Tema silmad ei lahkunud minu omadelt ning ma tahtmatult mõtlesin "Viimase õhutaltsutaja" seriaali peale, kus Katara hakkas Zukole seda hingevett (või kuidas iganes nad seda nimetasid) silmale määrama - btw, nutame veel kord, et nad lõpus koos ei olnud. See oli saatuse iroonia, sest ma pmst "ravisin" Jasoni silmaümbrust ja see oli ka vasak silm.
"Ega sul valus ei ole?" küsisin sosinal, vajutades veidi tugevamalt - vaid veidi -, et kreem paremini imenduks.
Märkasin, kuidas poiss tahtis pead raputada, kuid talle tuli nähtavasti meelde, et ma parajasti "parandan" ta nägu ning ta vastas vaid lühidalt: "Jah,"
Sain peitekreemi määrimisega ühele poole, tõusin püsti ja silmitsesin ta silma.
"Nii, kui sulle veel puudrit peale panna, siis seda ei jää üldse näha. Huulega on küll raskem lugu .. ma arvan, et ma pean ka jumestuskreemi panema. Oled sa haava puhastanud?" küsisin siis karmilt.
Poisi näole ilmus irve, kuid ta raputas pead.
Kergitasin kulmu. "Ma ei leia siin mitte midagi naljakat, härra Lockwood,"
"Sina," ütles ta ja hakkas siis naerma.
Kergitasin mõlemad kulmud. "Mis asja?"
"Kui sa selline karm proovid olla. Siis sa oled naljakas," ütles ta ja köhis, proovides naeru kontrolli all hoida.
Raputasin pead, suutmata nüüd samuti irvet tagasi hoida. "Sa saad peksa ja sa veel naerad ka,"
"Ma ei saanud peksa," tema toon kõlas solvunult, aga ma sain aru, et ta vaid teeskleb.
"Olgu, olgu, superkangelane. Jätkame su meigiga nüüd,"
"Gaash, miks,"
"Sa kannatasid edukalt ära esimese poole. Ära nüüd vedelaks löö,"
"Sul on kerge öelda,"
"Ei, ei ole. Sest ma usun, et sa ei ole arg,"
"Ei ole," nõustus ta.
"Meik ei ole nüüd kõige hullem, ole nüüd,"
"Caro! Me esineme poole tunni pärast. Oh..." Cassie hääl oli alguses paaniline, kuid siis kuidagi kohmetunud.
Vaatasin üle õla, tõusmata püsti. "Hei, Cas,"
"Te veedate huvitavalt aega," ütles tüdruk asjalikult.
"Jajah, kui sa seda huvitavaks nimetad," lausus Jason vaikselt, kuid Cassie kuulis seda ometi.
"Julge, Jason, julge," ütles ta ning naeratas laialt. "Võin kihla vedada, et osa kutte oleks aktiivselt vastu puigelnud või üldse ära jooksnud,"
"See kõlab, nagu ma oleks arg, mitte julge,"
"Ei, ei. See on nagu see, et sa julged kanda meiki, kui sind sunnib selleks arm.. tähendab, keegi, kes su vastu sümpaatiat tunneb,"
Tegin hapu näo Cassiele suunas.
Tüdruk kergitas justkui ülesandmiseks käed ning ütles: "Ma ei sega teid rohkem," Ning siis lipsas ta läbi ukse tagasi üles.
Naeratasin Jasonile aralt, kui ümber pöörasin, ning proovisin hobusesabast lahti olevate juustega nägu varjata. "Sorry, nad on alati nii .. otsekohesed,"
Ta naeratas mulle vastu. "Ma arvan, et ma olen harjunud sellega. Mis sa nüüd tegema hakkad?" viis ta siis teema üle. Nähtavasti selleks, et mind mitte veelgi rohkem piinlikusse olukorda panna.
Nunnu. "Mul oleks vaja kuskilt piiritust saada või viina vähemalt. Siis samamoodi peitekreem. Aga veidi jumestuskreemi tuleb ka peale panna, nii igaks juhuks. No ja siis ma pean puuderdama ka."
"Kõlab nagu põrgu,"
Pööritasin silmi. "Ole õnnelik, et ma ei tee sulle täismeiki, nagu meid modellikoolis õpetati,"
"Sa käisid modellikoolis?" küsis ta huvitunult. Ma vähemalt arvan, et see kõlas nii. Tähendab, see pidi olema küll, sest Jasonil polnud kommet asjadest huvituda, kui need teda tegelikult ei huvitanud.
"Yeah, juhtus kord. Piiritus, piiritus," kordasin siis, mõtles, kust kuradi kohast peaks ma saama koolis kell 8 õhtul piiritust.
"Em .. ma arvan, et kellelgi kuttidest peaks olema. Pärast on pidu ju,"
"Hea mõte. Ma lähen käin korra ära. Sina aga-" osutasin talle sõrmega. "-istu paigal ja ära liigu,"
Tormasin trepist üles aulasse, kus kõik alles algas, ning silmasin ukse juures Zacki. Mõtlesin, ega ta seina külge liimitud pole, et pole liikunudki sellest ajast, kui Jason tagasi jõudis.
Okei, ma poleks kunagi arvanud, et ma seda teen, aga .. kunagi on ikka esimene kord ja see siin on erijuhus. Sa saad hakkama, Caro. Sa just veetsid "oma armsa inimesega" ühes toas umbes 15 inimest EGA vägistanud teda ära. Oke, see oli kahtlane praegu. Raputasin pead, et vabaneda nendest kahtlastest mõtetest. "Sa oled julge tüdruk, Caro," kõlasid peas Jasoni kord öeldud sõnad ja ma teadsin, et ma saan hakkama.
"Zack," sõnasin vaikselt, jõudes poisini.
Ta vaatas mind väga üllatunult ning ta näole ei ilmunudki kohe ennasttäis naeratust nagu ma oodanud olin.
Kergitasin end päkkadele ning sosistasin: "Mul on viina vaja,"
"Ma arvasin, et sa teed Jasoni nägu esinemiseks normaalseks. Kas te kavatsete selle asemel hoopis mingi joomapeo korraldada või?"
Raputasin pead. "Jasoni haav huulel on vaja desinfitseerida. Mul pole kuskilt piiritust võtta. Ma vajan vaid paar tilka,"
"Okei," ütles ta ning viipas, et ma järgneks talle alla, nähtavasti garderoobi.
Me peatusime ta kapi ees ning ta hakkas sobrama suures spordikotis. Vaatasin ringi, kui kuulsin kolinat tema kotis. Polnud vaja üleliigseid kõrvu - midagi ei tohtinud valesti minna.
"On sul rätikut või midagi?" pöördus ta minu poole, vaadates samuti oma terava pilguga ringi.
"Mida? Ah, jaa," Sirutasin ta poole vatipadja.
Ta vaatas mind imelikult, kui öelnud midagi, kallutas vaid kergelt pudelit, mida käes hoidis, ning andis rõvedalt piirituselõhnalise padjakese mulle tagasi.
"Tee nüüd nii, et keegi seda ei tunne,"
"Mul on kõndida vaid mõned sammud," laususin ma talle kindlalt otsa vaadates ning surusin kergelt patja rusikasse, et lõhna veidi summutada.
Hakkasin juba minema, kui mulle midagi meelde tuli.
"Aitäh," ütlesin ma üle õla ning naeratasin talle.
Zack saatis mulle taaskordse imeliku pilgu ega öelnud midagi. Vaid siis, kui ma olin talle selja pööranud ning mõned sammud kaugemale jooksnud, tundus mulle, nagu ta oleks sosistanud: "Nii et sa tõepoolest hoolid temast,".
Võib-olla oli see küll vaid minu kujutlusvõime, et Zack on võimeline ka hea olema.
Tõmbasin ukse ropsuga lahti ning libisesin sisse.
"Sina," hingeldasin Jasonile, kes seisis peegli ees ning uuris enda nägu. "Ma ju käskisin sul paigal istuda,"
"Mul hakkas igav,"
"Oh, mida iganes, istu maha nüüd," käskisin ma ning võtsin viinaga läbiimmutatud vatipadja näppude vahele.
Jason pilgutas kiiresti silmi. "Haiseb nagu paar alkohoolikut,"
"Jumal küll, sa hädaldad rohkem kui mina! Ole vait nüüd,"
"Ma parem ei küsi, mis sa muidu teed, eks?"
Mu näole ilmus lai irve, kui mulle meelde tuli, mis ma eelmine kord talle sellele küsimusele vastanud olin. "Sõltub,"
Ning siis mängisin ma taas medõde ja meigikunstnikut, tohterdades oma kallimat .. klassivenda.
Nägin, kuidas ta silmad kinni ja hambad kokku pigistas, ning laususin õrnalt: "Vabandust. See .. jah, kipitab veidi,"
"Saan hakkama," vastas ta juba rahulikumalt.
Nojah, lõppkokkuvõttes oli see vaid kerge kipitus. Ei saanud nii väga hull ka olla, ainult alguses. Seejärel kordasin sama protseduuri, mida ta silmalegi, tupsutades peale veel ka veidike jumestuskreemi.
Toppisin kraami pisikesse kotti ning võtsin sealt välja puudritoosi ning -pintsli.
"See tolmusarnane asjandus suudab midagi teha?" päris Jason üllatunult.
"See ei ole tolm, tobu. See on puuder. Ning jah, see suudab midagi teha. Nägid ennast enne seda?"
Ta noogutas. "Nägemine on mul veel alles,"
"Soovitan silmad kinni panna," sõnasin siis teadlikult ning võtsin pintslile paraja doosi puudrit.
Kergete tõmmetega katsin ta silma, nii et midagi polnud näha.
Suurepärane. Kui vaid ka huul samamoodi jääks.
See küll täielikult ei õnnestunud.
"Ma arvan, et pimedas saalis eriti ei märgata seda. Ma vähemalt loodan," konstateerisin fakti, kui Jason end peeglist uuris.
Ta vaatas mu poole. "See on nagu maagia,"
Muigasin. "Ei. See on meik,"
"Aitäh," ütles ta ning mu hing jäi kinni, kui ta mulle eriti lähedal seisis, sest ma olin tema juurde tulnud, kui ta end peeglist uuris.
"Sa oled ingel, Caro, tead seda?"
"Ma pigem olen deemon, aga aitäh,"
Keegi koputas uksele.
"Miks nad koputavad?" küsisin Jasonilt vaikselt.
Ta kehitas õlgu. "Koristaja?"
"Hmm. Sisse?" hüüdsin ebalevalt.
Alasia piilus sisse ning otsekohe valgus üle ta näo mesimagus naeratus.
"Tuvikesed, äkki pühendate mõned minutid meile ka? Meie esinemine hakkab 15 minuti pärast,"
Nookasin Jasonile peaga. "Lähme nüüd näitame su kaunist nägu teistele ka,"
Tema madal naer pani mu taas naeratama ning seekord olin ma täiesti kindel, et kõik õnnestub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar