22.03.13

SL #52: Poisid...

Toksisin rahulolematult jalaga vastu maad.
Tõepoolest. Ma võtan tagasi kõik oma sõnad tüdrukute aegluse peale. Kui keegi poistest peaks kunagi veel tüdrukute kohta ütlema, et neil läheb enda kordaseadmisega liiga kaua aega, siis ma virutan neile pesapallikurikaga. Täiesti ausalt.

Kui varem oli kaklus selle üle, kuhu me sööma lähme, siis nüüd läks poistel hulk aega, kuni nad otsustasid, mida nad süüa tahavad. Ma kohendasin muudkui kotti oma õlal, sest see oli raske ja hakkas hõõruma, arvestades aega, mida ma ootama pidin. Otsustasin juba minna kohti võtma, kui avastasin, et poisid olid ära tellinud ning kohtadele suundunud.
Raputasin poolvihaselt pead. Aitäh, et mulle ka ütlesite.

"Mida teile?" naeratas mulle teenindaja.
"Ee...," Mu pilk eksles kellale ja ma avastasin, et olin söönud ligi kuus tundi tagasi, kuid tänu poiste otsustusvõimetusele oli mu söögiisu läinud. Lasin pilgul uitada mööda letti. "Üks juustukook palun. Ja sidruni Nestea,"
Sain oma "toidu" kätte ning liikusin poiste juurde.

Kas see peaks olema mingi vandenõu või..? Nagu täiesti-täiesti ausalt? Miks mu elu üha rohkem mingit filmi meenutab? Või siis pigem seebikat. Okei, mida iganes.
Soovisin poistele head isu, jättes oma kodinad tooli kõrvale ja maandudes ainukesele vabale kohale, mis - te võite eeldada - oli Jasoni kõrval. Täiesti mindblown, kas pole? Ma isegi ei proovi enam ja see lihtsalt juhtub.

"Proovid erinev olla?"
"Huh?"
"Noh, et ei võta praadi ja nii,"
Pööritasin silmi. "Ma ei taha süüa,"

"Ja Nestea?"
"Mis sellega on?"
"See on sidruni. Meil kõigil on virsiku,"
Nagu tegelikult ka?! Mis teil hakkas nüüd? See pole isegi naljakas. "Te olete imelikud," sõnasin ma, kuigi mu huuled olid kaardunud naeratuseks.

Tegelikult oli poistega siiski tore aega võtta. Muidugi, ma armastasin oma sõbrannasid, kuid tüdrukutega on asi see, et enamasti räägitakse poistest ja tõenäoliselt klatšitakse kedagi taga, aga kuttidega .. noh, kuttidega saad sa nautida nilbeid nalju või näiteks mingit autode teemat või arvutimänge .. see on vaheldusrikas, kas teate.

"Cassie, sweetheart," kilkasin ma, nähes meile lähenemas tuttavat kuju.Tormasin teda kallistama - nagu meil tüdrukutega ikka kombeks oli - ning ta sosistas mulle kõrva: "Sa ikka jätkad oma unistuse elluviimist,"
"Ma isegi ei proovi enam - see lihtsalt .. juhtub," sõnasin talle vaikselt, enne kui taas oma armastatud kohale maandusin. Tõmbasin kõrvallauast tooli, asetades selle enda kõrvale laua otsa. "Tahad süüa ka?"

Tüdruk kehitas õlgu. "Nah, jätan vahele,"
Keskendasin oma tähelepanu taas lauale ja..."Ausalt, kutid?"
Jõllitasime Cassie'ga seda "ehitist", mille poisid meisterdanud olid: nad olid võtnud kõik pudelid ja klaasid ning need üksteise otsa pannud.
"Ja mis siis, kui see ümber kukub?" küsis Cassie ja osutas sõrmega konstruktsioonile.
Nad naeratasid rahulolevalt. "Midagi siin ei kuku ümber,"

Kui me olime ära söönud, oli möödunud .. paar tundi. Avasin just suu mainimaks, et me võiks liikuda hakata, kuid siis helises mu telefon.
"Um, jaa?" teekslesin tõsist häält.
"Caro .. kus kuradi kohas te olete?" Alasia hääl polnud otseselt kuri, aga ta oli väga .. mures, ütleks ma isegi.

"Café 153,"
"Kas te mingi 3 tundi tagasi ei pidanud rannas olema?"
"Pidime küll," sõnasin ma tõsiselt ja vaatasin poistele otsa. "Aga mõned siin ei suuda kunagi ära otsustada, mida nad tahavad,"

Arvate, et poisid manasid ette mingid näod stiilis "meil on kahju"? Kindlasti mitte. Nende näod õitsesid naeratustes - nad olid endaga megarahul. Raputasin selle peale vaid pead.
"Ma arvan, et me enam tulema ei hakka. Kell on kuus siiski,"
"Ee .. ma arvan küll jah. Ma arvan, et me jõuame enne teid koju, hakkame ise ka liikuma kohe,"

"Okei, ma ei tea, kas me liigume. Vist küll. Keegi muidu vahepeal veel kohale jõudnud?"
"Jaa, Cyle ja Joe on mu pool. Poole tunni eest jõudsid umbes,"
"Okei. Aga kuule, näeb siis. Me hakkame vist vaikselt sättima,"
"Teem nii, tsau,"

Hüüdsin talle "tsau" vastu ja panin kõne ära. "Niisiis. Hakkame minema? Meil on liha vaja osta?"
"Meil?" küsis mu üllatuseks Cassie ja mitte keegi poistest.
Kallutasin pead. "Me ostame ju mingi suurema paki, kas pole?" Naeratasin laialt, kui poisid mulle noogutasid. "Aga kui te olete valmis omadega, siis me võiks liikuda,"

*

Jumala eest. Ei. Ei, ei, ei. Palun ärge öelge, et see on see, mida ma mõtlen. Palun ärge öelge,  et nad...
Kuid nii see oli. Universum ei kuule su "ei"d. Sa pead ütlema ainult jaatavaid asju. Sest muidu see kõik juhtub. Me olime kohale jõudnud enne rannaseltskonda ja ma muidu oleks õnnelik olnud, kui .. kui Cyle ja Joe pilves poleks olnud.

Ja teate mis? Ma muidugi otsustasin juba ammu enda jaoks ära, et ei tarvita mingeid narkootikume, aga, inimesed, võtke mõistus pähe ja ärge ka tehke seda! Te ei kujuta ette, kui kohutav see olla saab...

Nad käitusid nagu sead. Kui Joe oli veidi normaalsem, siis Cyle .. Cyle oli täiesti-täiesti metsas. Ta reaalselt röhitses, patsutas ennast nagu mingi loom - ahv oleks liiga ebaviisakas öelda, kuigi nii see oli - ja lihtsalt .. vaadake, mulle meeldisid Cyle ja Joe. Nad olid need toredad inimesed, kes klassi alati lõbustasid. Kuid ma polnud kunagi neid sellisena näinud, ja see külg, mida ma nüüd nägin, šokeeris mind.

Poisid olid oma telgid välja pannud ning ma olin lasknud neil ka ping-pongi laua välja võtta - oli ju neid vaja kuidagi "lõbustada". Endal oli plaanis sulgpalli mängida, kuid otsustasin Joe ja Cyle'iga kaklemisest loobuda, kuna see oleks mõttetu olnud. Selle asemel näitasin Cassie'le, kus ta oma asjad saab panna ja käisin niisama ringi, vaadates, mida teha võiks.

Olin avanud oma siidri ja toetasin vastu aialauda Jasoni ja Iani kõrval.
"Miks nad nii kaua mängivad..?" pomises Jason enda ette.
"Eks sa mine proovi neile midagi öelda," sõnasin lohutavalt.
"See on täiesti masendav," vastas ta.

"Jah," nõustusin lihtsalt. "Ma ei saa aru, miks see vajalik on, kui see nii rõve on,"
"Inimesed lihtsalt on sellised, kas tead. Arvavad, et kui nad noored on, siis nendega ei juhtu midagi. Et nad võivad kõike proovida. Et on vaja kõike proovida,"
Jälgisin vastikusega platsi ning mõtlesin, et peaks proovima. Peas oli küpsenud mõnus plaan.

"Cyle?" katsetasin ma teist korda poisile lähenedes.
Ta vaatas mulle fookusist väljas silmadega otsa. "Caro, kullake,"
Naeratasin talle. "Tahaksid sa mulle ka reketit anda? Tahaks ka mängida,"
Ja minu suureks üllatuseks teine kord see töötas. Ta ulatas mulle reketi ja viipas Joe'le, et too mulle ka teise tooks.
Wow. See oli nüüd küll lihtne.

Otsisin silmadega endisest kohast Jasonit, kuid seal oli järel vaid Ian. Kortsutasin kulmu ja vaatasin rohkem ringi.
Ahah, seal sa oledki, kallikene. "Jason?" hüüdsin ma poisile, kes hoovis ringi käis. Ta vaatas mulle otsa ja ma viipasin talle reketitega. "Mängida tahad?" naeratasin talle kutsuvalt, endal süda metsikult pumpamas. Kuid minu üllatuseks oli Universum mulle armuline.
"Oh, super, sa said neilt kätte need? Sul on annet, tüdruk,"

Ja teate, kui lõbus see oli? Mängida oma armastatuga sulgpalli - te naerate ja veedate aega toredasti koos ja kõik on nii hästi ja ...
"Oh my god!" kiljatasin ma, takerdudes Joshi telgi nööridesse ja lennates selili kogu kupatuse peale.
Mõnus õhtune sinine taevas, oli äkiline mõte mu peas, kui ma seal paar sekundit lamasin. Ma ei olnud kindlasti midagi murdnud, mul ei olnud isegi valus. See oli naljakas olukord tegelikult.

"Oled sa elus seal?" kuulsin äkki Jasoni häält kaugusest.
Nii hooliv lihtsalt. "Sõltub, kas sa räägid minust või Joshi telgist,"
Ta nägu ilmus mu kohale. Ohsajuudas. "Ma muretseks su pärast ikka rohkem,"
Naeratasin talle sarkastiliselt. Jajaja, kindlasti, kallim.

Pilgutasin arusaamatult silmi, kui ta mulle käe sirutas.
Ausalt? Ta teeks seda?
Sirutasin talle siiski käe vastu ja ta tõmbas mu üles.
"Oh, rahu," sõnas ta ja ta käed pingutusid mu seljal, kui ma peast haarasin kerget pööritust tundes. See oli äkilisest püstitõmbamisest.

"Oled korras?" küsis ta hoolivalt ja ma vaatasin talle otsa. Tema pruunidesse soojadesse silmadesse ja siis vilksas mu pilk ta huultele, lopsakatele ja väljakutsuvatele, ja...
"Caro?" kuulsin oma nime kuskilt kaugusest, kuigi Jason oli minust käeula.. tähendab, ta oligi põhimõtteliselt mu käte vahel.

"Ah?" küsisin ma, toibudes uuest pöörituslainest, mis seekord polnud üldse seotud äkilise püstitõusuga. "Jajaa, ma olen korras,"
Ta naeratas mulle kavalalt. "Kindel?"
Huvitav, kui ma ütlen "ei", kas sa siis viid mind kuskile voodisse? Pigem ei, sest sa oled Jason. "Jaa, suhteliselt. Näe, kas mittekorras inimene saaks seda teha?" Keerutasin paar ringi mööda rohuplatsi.

"Tõenäoliselt mitte," lausus ta ja vaatas mind mõtlikult. "Tahad veel mängida?"
Jõllitasin oma reketit ja mul tekkis tahtmine see lihtsalt selja taha visata. Aga ma olin viisakas inimene.
Jah, olin.

Raputasin pead. "Mulle aitab. Pealegi, teised on ammu siin juba. Me võiks grillima hakata,"
Jason naeratas mulle. "Jah, süüa tahaks juba küll,"