09.01.16

MOA/SL #59: Sa keerasid kõik persse ja mina vabandasin

Jason

Ma tahtsin teda hoida selle eest. Ma tahtsin teda eelkõige hoida enda eest. Ma ei tahtnud talle haiget teha. Ma tahtsin .. Ma tahtsin, et ta poleks minusse armunud. See tegi kõik nii kuradi keeruliseks. Kuidas sa käsid inimesel endasse mitte armuda?
Kuradima tunded. Miks meil need isegi olemas on? Miks me peame armuma?

Caro oli haavatav. Ta oli õrnahingeline ja ta oli kergesti purunev. Ma ei julgenud teda puudutada, kartuses, et ta puruneb kildudeks. Ja ometi ma tegin seda ja see kõik algas. Caro oli tunnetekeeris.
Enne teda ma ei osanud tunda. Ja siis tuli meie klassi ingel. Juhtus ime, mida ma poleks kunagi osanud ei oodata ega soovidagi.

Caro tegi mind inimeseks, ta õpetas mind tundma ja võib-olla kohati mitte nii metsik olema. Kogu fassaad, mis oli Zacki poolt üles ehitatud, lagunes tema läheduses. Ja seda oli keerulisem üles ehitada, kui ma arvasin. Siiski, tema ümber ma proovisin seda üleval hoida, et mitte talle liialt lootust anda. Mitte et see kordagi töötaks..

Ma lükkasin ta eemale iga kord, kui ta liiga lähedale tuli, ja ometi ei suutnud vastu panna tema tagasisaamisele iga kord, kui tundus, et ta andis alla. Ja ta jäi minuga iga kord. Iga kord ta valis minu. Isegi, kui ma ütlesin talle, et ta peaks mind kolm aastat ootama. Ta ütles jah, iga kuradima kord. Ja ma tegin talle haiget. Iga kuradima kord.
Ning võib-olla seekord, see oli viimane kord. See oli see viimane piisk karikasse, mida ta enam välja ei kannatanud või siis ei suutnud enam kannatada. Ikkagi ka südamel on oma piirid.

Nüüd oli Caro oli temaga ja tüdruk mu käte vahel tundus nüüd mõttetuna. Ma tahtsin ta lihtsalt kõrvale visata. Analeigh käed olid endiselt mu kaela ümber ja ma ei näinud ta nägu, et tema täpset reaktsiooni juhtunule näha. Tundus, nagu ta keha rappuks, kuid mind tõesti ei huvitanud. Ma olin tõepoolest niivõrd südametu.

Mu süda veritses Caro järele. Ma tahtsin Analeigh kõrvale heita ja Carole järele joosta. Ja mida ma oleksin saanud teha? Ta nägi seda, mida ma tahtsin, et ta olekski näinud, ja tagasiteed polnud. Lõppkokkuvõttes see oligi see, mida ta nägema pidi. Ma ei olnud ta jaoks hea, mitte ükski raas.
Raev pulbitses mu sees - enda, maailma, Caro, Analeigh, Jake'i vastu.
Jake - Jake ajas mind kõige rohkem närvi. Jake ei olnud ta jaoks parem kui mina ja ometi oli ta täna õhtul temaga.
Ja eile minuga.

Caro ei saanud aru, et osad inimesed polnud mõeldud koos olema. Ta lootis südamest, et tal oli minuga lootust. Ta uskus kogu oma olemusega meisse ja polnud midagi, mis tema lootusi purustada suudaks. Selle hetkeni.
Ma tahtsin Jake'ile järgi joosta ja talle molli anda.

Ja ometigi...
"Jason," sosistas Analeight, tuues mu Maa peale tagasi. Ma tõepoolest olin juba unustanud, et ta seal oli.
"Jah?" mühatasin ma talle vastuseks.
"Seda, et ..," neiu õrnad käed sirutusid mu näo poole ning ma ei suutnud vastu panna. Raputasin pead ning võtsin ta käed omadesse, eemaldades need täielikult mu kehalt.

Kunagi ammu ma oleks olnud meelitatud selle poolt. Naised mu küljes rippumas ja valmis tegema ükskõik, mida iganes ma neile ütlen. Oma noorele vanusele vaatamata olin ma suutnud ringkonnas ja tegelikult ka tavaelus saavutada naiste populaarsuse. Ükski neist polnud oluline. Ükski neist ei hoolinud mu hingest, mu silmadest, mu mõtetest. Ükski neist polnud tema.

Ma olin taaskord unustanud neidise olemasolu.
"See oli lihtsalt suudlus, Analeigh," ütlesin ma ja vaatasin talle otsa.
Ei kübetki emotsiooni ja seda temalt. Analeigh oli nagu Duracelli jänes - ta kargas kogu aeg ringi, oli äärmiselt jutukas ja vahel ka üleliia emotsionaalne. Ning tol hetkel, kui sa ootaks talt reaktsiooni, siis ta vaatas mulle oma siniste silmadega tuimalt otsa.
Hämmastav.

"Ma tean," ta kulmud kohtusid ninajuurel, kui ta mulle otsa vaatas. Ta hammustas ühte oma lopsakasse huulde ja ma mõtlesin, kui pagana seksikaks oleks ma seda kunagi pidanud. Ja ometi kõik, mis mul silme ees oli, oli Caro nägu. Tema tormivärvi silmad, mis tol hetkel väljendasid niivõrd palju viha ja vaenu, et seda oli võimatu sõnadesse panna. Tema nägu oli täis valu ning pitsitus mu enda südame ümber andis mulle teada, et see vihkab mind sama palju kui Caroline tol hetkel. Aju saatis välja signaale, et mis kuradit toimub ja miks olin selle valu põhjustajaks mina.

Ma mõtlesin, kas ma peaks tegema seda, mis mu sügavamates süngemates mälusoppides ringi luuras. Zackile oleks see kindlasti rõõmu pakkunud ja tõestanud, et ma ei hoolinud Caroline'ist mitte üks raas. See oleks tegelikult olnud see, mida mul vaja oleks. Imago mõttes.
Kuid ka Caro oleks teada saanud. Analeigh suur suu, millele ma suudaks veel nii mõningaid ülesandeid välja mõelda, ning ka Zacki vajadus ennast tõestada tooks uudise kiiresti päevavalgele ning ma ei suutnud Carole veel rohkem valu tekitada.

Endast oli mul pohhui. Ma ei suudaks rohkem hoolida, kas ma magasin kellegagi, kelle vastu mul tundeid pole ja kellel tõenäoliselt minu vastu olid. Ta oleks mu jaoks olnud vaid järjekordne tähelepanu kõrvelejuhtimise vahend. Aitaks juhtida tähelepanu kõrvale tegelikkest probleemidest. Ja siiski .. enam ei olnud see kõik nii suvaline ega pealesurutud. Elul tundus tegelikult mõtet olevat.

Keha muutus jahedamaks. Ma olin nähtavasti olnud liiga kaua mõtetes ja Analeigh tegi sellest omad järeldused.
Huvitav, kas ta ka mõtles korraks..?
Samas, parem ongi, et tema tegi selle otsuse.
Enamasti mulle meeldis otsuseid ise teha. Kuid seekord .. Caro lahkus ja tegi ühe otsuse. Siis lahkus ka Analeigh, võttes mu viimse inimlikkuse raasu endaga kaasa.

***

Caro

Vanasti ma mõtlesin tihti, kuidas bioloogid põhejndavad südame murdumist. Sest tegelikult see on ju rohkem mäng emotsioonide peale. Siis leidsin mingi hetk tõestuse, et südamemurdumine on tegelikult ka bioloogiline protsess.
Südamekõõlused võivad mõnikord sügava emotsionaalse trauma tagajärjel murduda, põhjusetades südame deformeerumise, mis omakorda tähendab seda, et süda ei suuda normaalselt verd pumbata, tuletas mu aju mulle meelde. Järjekordne asi, mida ma olen õppinud kuskilt mujalt kui koolist. Ehk siis põhimõtteliselt sa sured ära. Kui tore.

Nende aastate jooksul oli mul tunne, et ma oleks pidanud nii mitu korda juba ära surema selle valu kätte. Ma ei saa aru, kuidas ma end nii väga sellesse kõigesse mässisin. Ning vahepeal oli mul isegi tunne, kas ma ei sooviks pigem oma vanasse kooli tagasi minema ja olema täiesti üksi selle asemel, et taluda taolist piina.

Võib-olla kõlan liiga dramaatiliselt. Ma ei oleks üldse tohtinud end kellegagi nii väga siduda. Emotsionaalne seos kellegagi on lihtsalt halb. Eriti kui sa sellest midagi ei saa. Iseenest kohati see oli isegi seda väärt. Kogu valu ja vahepeal isegi alandamist. See tunne, mis ma sealt sain ..

Tegelikult sa ei vaja teist inimest, et elada. Sul ei ole vaja kedagi, et elementaarselt funktsioneerida - sa saad hingata ja magada ja süüa ja käia ja olla ilma kellegi teiseta. Ja siiski..
Ja siiski tahame me kedagi enda kõrvale. Me anname oma elule ise mõtte, kuid meil on ka kindel koht kellegi jaoks, kes annaks meile turvatunnet, et me ei jää üksi. Miks me kõik kardame nii väga üksi olla?

Ma mõtlen tihti selle peale, mitu osa meist meie tegeliku terviku moodustab. Sest nagu, meil on see osa, mis me maailmale näitame, see, mis me näitame tuttavatele, lähemaile inimestele, iseendale .. ja tuhat muud nüanssi veel juurde.

Ning siis sa näed, kuidas su pagana eluarmastus kaanib teist neidist. Nagu kuradima täismahuliselt kaanib. Ja siis see neidis on enda küüned ta kaela sisse löönud ja ma mõtlesin hetkeks, kas Jasoni pea otsast ära ei tule.
Mitte et ma kaebaks. Võib-olla Analeigh veits tõmbleks, kui verd näeks. Ta tundub täpselt selline, kes verd nähes sitaks üle mängiks.
Ma olen pürginud selle poole oma poolteist aastat ja siis tuleb mingi lits ja saab Jasoni endale. Ma kuradima vihkan ennast. Miks ma pidin üldse kunagi armuma sellesse väärastunud idiooti? Miks?

Võib-olla ma hetkeks unustasin hingamise. Võib-olla see hetk ei olnud nii väga isegi hetk enam. Valu rinnus kasvas ja kasvas ja ma mõtlesin veel kord, kas ma tegelikult saaksin olla see südamemurdumise juht ning surra sellesse valusse. Mitte et saatus kordagi nii armuline oleks olnud. Loomulikult mitte.
Mitte kunagi sulle, Caro. Otseloomulikult.

Jake, kellelt ma ei oleks kunagi oodanud inimlikku oodanud - tol hetkel mitte vähemalt -, võttis ohjad enda kätte. Võib-olla ta isegi teadis mu tunnetest Jasoni vastu. Siiski, kogu klass vohas kuulujuttudest, kui nad kõik mu blogis ringi tatsasid. Ja ma usun, et see laienes ka uuele klassile. Nii et mingisugusel tasandil kõik teadsid, et ma olen hullunud ühe inimese pärast, keda nad kõik nii kindlakäeliselt tahtsid tuvastada.

Ma teadsin, et ta vaatas mind, kuid ma ei olnud suuteline reageerima. Keha oli tardunud ühte poosi ning ei allunud käskudele. Õigemini polnud, millele alluda - ka aju oli oma tegevuse lõpetanud. Kogu organism oli hetkeks jääs.
Välismaailm jätkas tegevust aegluubis - Jasoni ja Analeigh huuled aeglaselt üksteise vastas liikumas, Jake'i silmad, mis läksid suuremaks, ning seejärel piidlesid ainisilmi mind. Tajusin kuumust ja märgust oma põskedel ning võib-olla, võib-olla ahmisin ma liiga valjusti õhku sisse.

Ma ei saa kindlalt väita, kuid võimalik, et Jake kiristas hambaid.
Kui imelik, tabas aju ühe mõtte, kuid see ei jõudnud kuskile. Lihtsalt oligi ühel kohal paigal, kuni see õhku haihtus.
Mu õlgade ümber tekkis inimkeha soojus, mille ma hiljem registreerisin kui Jake'i käed. Ta pani oma käe ümber mu õlgade ning ma lasin tal seda teha. Ta oleks võinud hetkel ükskõik mida teha ja ma ei oleks vastu. Kogu ümbritsevast maailmast oli tol hetkel kopp ees.

Jake köhatas valjusti ning tundus, et ma vist lõpuks jõudsin Maale tagasi. Ma ei saa kindlalt öelda. Tajusin, et Jake'i huuled olid mu kõrva ääres, kui mu silmad vaid ainiti paarikest mu ees piidlesid.
"Tule," sosistas ta ning ma allusin, kui ta mind enda järel kaasa tõmbas.
Me möödusime Jasonist ja Analeigh'st, kes tolleks hetkeks olid üksteise nägude söömise lõpetanud ning Analeigh vist isegi oli olukorrast rabatud. Ma ei usu küll, et ta kaks punkti üksteisega ühendas. See polnud talle tol hetkel kasulik.

Elu hakkas taaskord kiiresti müttama ning ma tajusin, kuidas Jake Jasonit tugevalt õlaga müksas.
Okei..
Ma ei teadnud, kuhu kutt mind tõmbas ning ega ma väga ei hoolinud ka.

***

Elu mu ümber jätkas oma tegevust täie rauaga ning siin ma olin, nutmas Jake'i ees, usaldades end tema kätesse, mis ehk polnud kõige targem otsus, kuid sõda oli kaotatud ja mitte millelgi polnud enam tähtsust.
Ma ei rääkinud talle Jasonist. Ma ei tahtnud, et ta teaks. Ta võis teha omad järeldused ja sellest piisaks, kuid mul ei olnud plaanis oma kõige salajasemaid mõtteid talle teadmiseks teha. Ma kartsin, et ta võib neid kurjasti ära kasutada ning parem oli, kui ta ei teadnud.

Nüüd, kui ma olin oma tunnetuse tagasi saanud, jooksid ka mu mõtted edasi täie hooga.
Iga sõna oli vale, hullem kui eelmine. Iga kuradima ülestunnistus. Miks ma üldse arvasin, et ma saan midagi muuta, et mul üldse on mingitki tähtsust?
Kogu oma olekuga andis Jason iga kord teada, et ma ei tähenda ta jaoks midagi. Ja ometigi, iga kord olin ma seal, iga kord olin ma loll kutsikas, kes tal ustavalt järel jooksis. Täpselt nii nagu ta ise ütles kunagi.
"Sa võid mul sabas käia, kuni ma suhteks valmis olen," Ja siis ta ütles ka "ära kunagi ütle kunagi" ja proovi sa siin aru saada, mida inimene tahab sinust.

Ta ei lubanud mulle midagi. Ta lihtsalt ütles, et mina võin see tagajooksik olla. Ma võin hoida oma distantsi, olla ta vari, et ta saaks tunda end kui kuningas, naised sabas jooksmas, ning andmas mõttetuid lubadusi. Ja ma lootsin, ma kuradima sukeldusin sellesse paska täielikult, sest ma usaldasin teda. Kui suur usaldus sul saab inimese vastu olla, et sa annad sõna otseses mõttes endast kõik, et saada üks kuradima naeratus vastuseks.
Kuid lõppkokkuvõttes ma ju nägin seda kõike tulemas, eks ole? Ta tõepoolest ei lubanud mulle midagi. Lõppude lõpuks, võib-olla oli see kõik vaid mu kujutlusvõime.

Iga kord, kui ma arvasin, et ta ei hooli, tõestas ta vastupidist. Täiesti tõsiselt, iga kord, kui ma olin valmis loobuma, oli ta seal, et mind "tagasi võita". Siiski, niipea kui ma uskusin, et ta hoolis, näitas ta taaskord oma tõelist mittehoolivat palet. Ma pidin vaid olema võidetud trofeede hulgas. Otseloomulikult.

See oli vaid mäng ta jaoks, kuradi mäng. See ei tähendanud talle sittagi. Ma ei olnud isegi kindel, mida ta minust tahtis. Ma olen kuulnud, et on inimesi, kes mängivad süütusemänge. Teate küll, võtavad süütud tüdrukud ette ning seejärel meelitavad nad oma lõksudesse, et tüdrukud magaks nendega ja võib-olla isegi armuvad kiskjasse, olles pelgalt vallutus, trofee kuttide riiulitel.

Jason ei olnud midagi sinna lähedalegi. Jason isegi ei tahtnud mind. Ta tahtis mängida tunnete mängu.
Ma naeratasin Jake'ile ja ta naeratas mulle vastu. Ta oli nii ilus. Ja ma mõtlesin, kas ehk oleks isegi kergem olnud lihtsalt see üks kord temaga magada ja asjaga ühele poole saada.
"Ma olen nüüd korras," sõnasin talle laialt naeratades. Ma mõtlesin, kas ta küsib, mis mul viga oli. Selles suhtes, et jaa, ma olin täiesti päri mõttega, et ta teeb omad järeldused ning ei tüüta mind selle teemaga enam. Samas, ma ei tahtnud, et see kuskile leviks.

Ma vaatasin Jake'i silmadesse ning miski ütles mulle, et tal ei ole plaanis seda edasi levitada. Vahepeal sa lihtsalt tead, et sa võid end inimesele usaldada, et ta väärib seda.
Oota korra, Caro. Me olime selles olukorras juba päris mitu korda, äkki me seekord ei tee seda viga?
"Tead, sa, nagu, võid arvata, et ma olen mängur või fuckboy või asi ja ma tegelikult olen. Aga mul on inimlik pool ka tegelikult olemas. Ja ma ei küsi küsimusi ega räägi sellest kellelegi,"
Karp jäi lahti, otseloomulikult. Lihtsalt vahepeal sa loodad midagi väga palju ja siis see juhtub ning selle asemel, et seda hinnata, mõtled sa hoopis, kuidas see tegelikult juhtus. Pärast Jasonit ei uskunud ma enam kokkusattumustesse. Sellel polnud mõtet, kui ma tahtsin ja tegin kõik endast võimaliku, et kindlat asja teha või vastupidi - vältida, ja siis juhtus kõik risti vastupidi ning selle põhjustajaks oli Jason, ilmselgelt.

Tolleks hetkeks ma olin lihtsalt nii väsinud kõigest. Jason ja tema pidevalt muutuvad tujud tegid mu elu hullemaks kui "Santa Barbara". See kõik oli nii paganama häiriv. Millega ma selle ära teeninud olin? Enda arust olin eelmises koolis piisavalt saanud. Samas, võib-olla olin ma eelmises elus üleliia halb inimene, nii et ma tol hetkel täiel määral selle eest tasusin. Ja noh, olgem ausad, need hetked, kus ta tegelikult mind kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas tegi, oli palju. Karma on asi.
Kuradile kõigega.

Sülitasin kõigele laialt. Persse Jason, persse Analeigh, persse armastus. Las lihtsalt olla see hetk, siin ja praegu. Kogu maailm oli mu ees avatud.
Toetasin pea poisi õlale ning sulgesin silmad. Siin ja praegu ja ma ei vaja armastust. Tunnetan vaikselt Jake'i kehasoojust enda vastas. Ta on soe. Ta on mõnus.
Jake toetab oma pea vastu minu oma ja ma soovin, et sellest piisaks. Ma soovin, et ma ei oleks nii ülepeakaela armunud mingisse täisväärtuslikku debiili. Ma soovin, et ma ei oleks pidevalt nii kuradima kiindunud ega looks inimestega võimatuid sidemeid. Nagu, parem oleks lihtsalt olla südametu või üksik hunt, et mitte haiget saada.

Lühidalt kokku võttes  - ma tahtsin surra.