28.02.13

SL #51: Minu hundikutsikad

Okei,see on .. huvitav. Suht muutub rutiiniks juba, et me temaga ühel ajal kuskil oleme. Nii armas lihtsalt. Võta end kokku, Caro, sa saad hakkama küll. Ma mõtlen, c'mon, te veetsite ühe päeva, mida võib praktiliselt kohtinguna käsitleda.

See oli täiesti mõistetamatu, kuidas ta võis mind nii tundma panna. Et ma unustasin enda. Et iga kord, kui ma temaga räägin, tundus nagu esimene. Et...
"Oh, hei, Caro," kuulsin Iani häält selja tagant ja pöörasin end ümber. Ma ei olnudki kindel, kas olin talle pigem tänulik või vihane, et ta rikkus taaskordse - kusjuures, mitmes kord see olekski? - võimaluse Jasoniga kahekesi olla ja rääkida.

Ian pani oma teise käe mu ülaseljale, lükates mind Jasoni poole.
"Lähme ütleme talle ka tere, muidu seisab seal nagu Surm, see meie härra Lockwood,"
Ja nii see läks. Kui keegi oli veel, puudus see ma-ei-suuda-temaga-normaalse-inimese-kombel-rääkida olukord. Vahepeal tulid teised poisid ka juurde ning varsti saabus ka buss, mis meid kolmepäevasele seiklusele viima pidi.

Ronisime bussi ning hõivasime viimased pingid - et teisi vähem häirida. Jason oli poistest ainuke, kes istus üksi, aga ma ei suutnud end kohe veenda selles, et oleks normaalne tema kõrvale istuda. Pealegi oli ta juba aktiivses vestluses teistega, nii et ma ei hakanud sekkuma. Selle asemel lennutasin end Jasoni ees olevatele toolidele.

Esimesed kolmveerand tundi ei toimunud midagi põnevat: poisid arutasid mingeid omi asju ja ma kuulasin niisama muusikat. Mingi hetk nad hakkasid mängima "Kontakti" - see lõppes muidugi sellega, et kogu buss vaatas meid juba kõõrdi, et mida me kisame, sest kui poisid karjusid: "Kontakt!", siis nad tegid seda eriti valjusti.

"Kuulge, kutid, ma ei viitsi mängida," sõnas Jason mõne aja pärast - tolleks hetkeks oli vist juba poole tunni jagu möödunud. "Minge mängige Caroga, ta ei maga ega midagi,"
Sulgesin käega suu - sest võisin äkilisusest väga valjusti naerma hakata - ja itsitasin nagu segane: tõepoolest, Jason? Mängige Caroga?! Tead ikka, kui halvasti see kõlab?
Lasin jalad üle istme rippu ja piidlesin kutte. Hoidsin irvet huultel ja raputasin naerdes pead.

Nad vaatasid mulle arusaamatult otsa - kujutan ette stseeni: tüübid tegelevad rahulikult oma asjadega ning siis äkki, täiesti lambist, pöörab nende klassiõde end nende poole ja naerab nagu segane (isegi ei naera, vaid surub naeru maha, nii et see näeb väga alaarenenud välja). Väga normaalse inimese käitumine. Siis jälle .. mis ajast ma normaalne olen? - ja alles siis vist taipasid, mida Jason öelnud oli. Bussil oli jälle põhjust meid halvustavalt vaadata.

*

"Oh mu jumal küll," pomisesin ma, kui olin oma kompsu võtnud ning sirutasin end välja, vaadates ringi.   Ma polnud varem kunagi Apollo Bays käinud ning selle linna ilu suutis mind üllatada. Tegelikult oli Ranniku-Austraalias igal pool väga ilus: ookean ja  liiv. Põhimõtteliselt paradiis.
"Ja edasi mis?" nõudsid poisid kohe, kui buss oli ära sõitnud. Väljas lõõskas päike ning ega ma isegi poleks keeldunud kas vee juurde või lihtsalt kuskile jahedamasse kohta minna.
"Kohe, kohe," rahustasin poisid maha ning otsisin üles oma telefoni.

"Heihei, me oleme rannas. Te jõudsite ka kohale?" Alasia rõõmus hääl kõlas läbi toru.
"Jaa, Alasia, me oleme siin juba. Ma arvan, et me lähme poest läbi ," Poisid raputasid pead. "Või siis ei lähe ka,"
"Igatahes, te olete praegu poe juures, jah? Minge sellest mööda, kõnnite vasakul pool kõnniteed, kuni elumajad ette tulevad - seal on suht võimatu eksida. Siis te pöörate paremale ja kõnnite ka pikka aega. Maja number on 10, selline roheline maja. Siis helistame veel,"

"Okeeii" venitasin ma ja saatsin kindlustava pilgu kuttidele, kes mind ärevalt jälgisid. Suhteliselt hirmutav, peaks mainima. "Aga davai, tsau siis, näeb veel,"
"Tsauka! Oota, Analeigh, mida helli sa..?" rääkis Alasia kiiresti ja lõpetas kõne.
Suskasin telefoni taskusse ja pöördusin oma kaaskonna poole, seletades neile, kuidas me liigume.

Kõndisin ees, nemad järel nagu kutsikad - ja palun ärge arvake, et ma neist tegelikult nii halval arvamusel olen. Lihtsalt, kui ma oleks öelnud "ees nagu pardiema", siis, vabandust küll, mulle ei sobi. Eriti kui viimasel ajal räägitakse nii palju nendest pardihuultega näitsikutest. Kutsikad seevastu ei kõla üldsegi halvasti. Kujutage ette: minu hundikutsikad, mm .. okei, jah, läks kahtlaseks ära, vabandust.

"Kuidas sa eeldad, et me sisse saame?" küsis Ed, kui me olime Alasia maja juurde jõudnud.
Kehitasin õlgu. "Murrame sisse?" pakkusin, otsides taskust telefoni ning valides ühe oma parima sõbranna numbri, et teada saada, mida edasi teha.

"Olete kohal, jah?" küsis Alasia ilma sissejuhatuseta.
"Um, jaa .. kuidas me sisse saame?" küsisin, jälgides ise lõbustatult poisse, kes venitasin sõidust ja kõndimisest väsinud lihaseid ning tegid plaane, kuidas ja kuhu telke paigutada.
"On kutid lähedal?"
Noogutasin pead ja taipasin siis, et räägin telefoniga. Virutasin endale mõttes vastu laupa ja kõndisin eemale, võttes istet maja tagumisel sissepääsutrepil. "Enam mitte, räägi,"

"Igatahes, see kuur seal, eks?" Vaatasin ringi. "Igatahes, lähed sinna," Tegin nagu kästud. "Vaata seal teises ruumis ämbrite alt. "Leidsid?"
"Mhm," mõmisesin veidi ringi vaadates.
"Ega kedagi lähedal pole? Ei taha, et nad seda märkaks,"
"Nope, nad mängivad seal üksteisega väljas,"

"Mängivad üksteisega? Armas. No igatahes, pane see võti sinna pärast tagasi ka, kui te tulema hakkate. Ja sulge uks ka,"
"Okidoki, näeme siis,"
"Tsauki!"

Kõndisin jahedast ruumist lõõskava päikese kätte ning panin käe sirmina silme ette.
"Ou, kallikesed, vaadake, mis mul on?" hüüdsin poistele, kes vaikselt hakkasid telke laiali panema, ning viibutasin sõrme otsas võtmeid.
Nad jätsid oma asjad sinnapaika ning tormasid mu juurde, kui ma ust lahti tegin. Haarasime oma kodinad ning liikusime majja.

"Nii, kuhu mida?" küsis Ian.
Vaatasin võõras majas ringi. "No vannituba on siin," avasin teadlikult ukse nimetatud tuppa, kuna olin väljast näinud sauna ja dušše. "Siin elutuba," sõnasin edasi liikudes. "Köök. Ja sinna üles siis magamistoad," Teadjat mängida pole üldse raske, kui sa neist samm ees oled.
"Jätame joogid külmikusse, telgid püsti ja adios, mis me siin ikka kaua passime," pöördusin oma meeskonna poole.

"Okei," pomisesid nad ning me asusime tegutsema.
Jätsime kotid eesruumi ning poisid hakkasid oma telke paigutama. Istusin taas astmete peale ning jälgisin neid.
"Kuulge, kohutavalt palav on. Äkki me sätiks telke õhtupoole?" pakkus Jason ligi viieteist minuti pärast, kui nad kõik olid telgikompleksiga maadlemisest tüdinud.

Tõstsin pilgu Angry Birdsi mängult. "Mul ükskõik," Muigasin, nähes nende nägusid.
"Jajah, Caro, sa ei tee üldse midagi kasulikku," nurises Jason, kuigi ta muigas. See muie tekitas minus tahtmise öelda: "Sunni mind,", aga kuna liiga palju oli inimesi, kes ei pidanud minust ja temast teadma, siis ma jätsin selle mõtte.

Tõusin püsti. "Okei, lähme siis, me peame niikuinii enne söömas ära käima,"
Poisid panid oma telgid kuuri ning vaatasid mind ootavalt. Võtsin majjajäetud reisikotist oma rahakoti ning ootasin ukse juures, kuni poisid sama tegid. Sulgesin ukse ning käskisin neil end maja ees oodata, kuni võtme taas ära peitsin.

"Keegi on Apollo Bay's varem käinud?" küsisin ma, sest mul polnud õrna aimugi, kust me süüa saaks.
"Me võime Bayleaf Café'sse minna," pakkus Ed.
"Ei, me ei lähe kohvikusse," torises Ian ühel pool. "Seal ei saa ju süüa normaalselt!"
"Okei," sõnas Ed kergelt üllatudes Iani nuriseva tooni peale. "Beacon Point?"

"Ei! Me ei lähe restorani ka," vaidles Jason teiselt poolt vastu. "Me peame seal mingi mitutuhat tundi ootama,"
Pööritasin silmi ja saatsin igatseva pilgu Wickens Provedore & Deli kohvikule, kus tehti imehäid saiakesi. "Minge kaklema ka veel," porisesin oma nina alla.

Me rändasime mööda Apollo Bay kesklinna ligi kaks tundi. Täiesti ausalt. Poisid ei suutnud endiselt ära otsustada, mida ja kus nad süüa tahavad: kas kohvikus või restoranis. Nad olidki jagunenud kaheks seltskonnaks, kes kohe kuidagi kokkuleppele ei jõudnud.
Nende järjekordse vaidluse - see seisnes selles, kas me lähme pitsat sööma või mitte - katkestas mu telefonihelin. Helistas Cassie.

"Hei, sweetheart," siristasin telefoni, olles õnnelik, et saan mingitki vaheldust sellele mõttetule vaidlusele.
"Kuule, ma jõudsin kohale. Alasia ütles, et te olete liikvel kuskil. Kus sa oled praegu?"
"Ee...," venitasin ma ja märkasin taaskord, kuidas poiste tähelepanu oli ümber lülitunud söögikohtadelt minule. "Me oleme praegu kesklinnas. Skenes Creec Road,"

"See on see, kus Bacon Point on, eks?"
"Mhm,"
"Selles suhtes, et ma võin oma kotiga kohe linna tulla, kuna me lähme ju randa pärast, eks?"
"Jeps, plaanis on küll. Leiad siis tee siia üles?"

"No .. oota, otsustasite te ära, kuhu sööma lähete?"
"Ei. Ma pärast räägin sulle," sõnasin tüdinult.
"Ee .. okei?" Cassie hääl tõusis teadmatusest, millest mu tujukus tingitud oli. "Aga saaks äkki Cafe 153 juures kokku?"
"Oota hetk," Surusin telefoni vastu õlga ja vaatasin poistele tõsiselt otsa. "Cafe 153 sobib? Või me korraldame raundi number 128?"

"Jaa! See on nii hea koht ju," elavnes Ian ja Jason noogutas kaasa.
Vaatasin neile surmava pilguga otsa. Tõsiselt ka või? Me teie kahe pärast kõndisime kaks tundi mööda linna ringi ning nüüd teile tuli äkki meelde hea söögikoht? Ausalt?! Raputasin õelad kommentaarid maha ja keskendusin Cassie'le. "Kuulsid? Nad on nõus,"
"Okidoki, suurepärane. Näeme seal siis nii viieteistkümne minuti pärast,"

"Noh, noored hundikutsikad," sõnasin väljakutsuvalt, kui olime Cassie'ga hüvasti jätnud. "Lõpetasite oma kaklused ära ja nüüd on koht olemas? Aga palun, suunduks äkki sinna siis? Või te hakkate nüüd kaklema, mis teed pidi me lähme?"
Ma teadsin küll, et kõlan väga bitch'ilikult - isegi, kui see nii plaanitud polnud - ning ega nad seda positiivselt võtta ei pruugigi, kuid kui ma kuulsin neid itsitamas, sain aru, et vahel sobib neile ka selline kord.

19.02.13

SL #50: the Sun, the beach and my two crushes


Micha has never approved of mine and Jason's "relationship" - okay, okay, let's be honest here: none of them is approving anymore -, but lately she's been showing her own initiative in that case. Gotta admit she's been instigating me to talk to Jason at times, too, or organizing that dance show...

So I actually shouldn't have been surprised when we entered the class, where we haven't had any English lessons before, and she practically dragged me by hand to sit by Jason. It was our computer class - we had multimedia there -, where the tables were by walls, forming a large circle. In the middle of the class there was room for teacher. And where we'd sat down, from my side there were Jason, Cyle and Joe, and from Micha's Bradley, Brittany.. I didn't pay attention to who else 'cause when you have Cyle and Joe in one pot, then you don't understand what "peace" means anymore.

Actually, Jason was raising the devil with them that time, starting with, for instance, changing Cyle's screen to pink. Not that changed the desktop background to pink, but modifying colors, contrast and whatever else so the whole screen tonality was pink.

He looked at me and flashed his advertisement smile at me. Four of us burst out laughing, not paying attention that everyone was glaring at us and the teacher came behind us.
He shook his head. "Jason, change it back and stop the games here,"
Jason clicked some buttons on the screen - I'll skip describing the detailed process as some of you would for sure, like Micha, say: "Ah, stop blathering about that programming stuff," - and the screen was back "normal".

"Open the workbook on page 59, exercises 1-4,"
"What page was it now?" Jason asked in whisper, invading into my personal space.
"59," I whispered in jerky voice, shocked a bit by his closeness.

When you loved one's lips are against your neck, it may be quite pleasurable, you know. Just that he'd leaned closer as he didn't hear the page number was breathtaking. Well, yeah, everyone's breath would be caught in their throats when their loved one's lips touched their neck, because the skin became super sensitive and all the hair raised. Totally fantastic.

After half an hour we started writing an essay.
"Why?! No..." Jason said, lingering on the words, after seeing the topic: "How has Internet changed our lives?".  "Fuck me,"
Um .. really, Jason?! Like you being serious right now? "Eh .. well .. actually I'm a bit busy at the moment, ask me later," I stated totally seriously, but silently enough. Honestly, I was even hoping for him not to hear that.

However, he did and cast a look at me. At the beginning it was as serious as mine, but then it turned into a smile and we just burst out laughing. Amid the essay writing, in front of our whole group.
Oh, god.

The teacher, who was our form master at the same time, looked at us disapprovingly.
"I think I should part that company over there. Your atmosphere is way too funny,"
"No," we half-yelled.
He shook his head once more. "Just keep quiet and stop disturbing the others,"

*

Are you kidding me or what? Why would I always finish at the same time as he does?
But Zack wasn't in our group and Cyle'd finished writing that freaking essay as well - not that the essay was guilty of anything -, and, after all, a year has passed since my blog and I wouldn't even care actually if someone started whispering, so I just stood up after the guys, handed in my work and skipped after them.

Strangely, both of the guys were in mood of talking to me that day, so we'd talk non stop while going to the cloakroom.
"You coming to the beach?" Cyle asked.
I nodded my head eagerly and was about to say: "How could I decline that superb event of ours?", when it occurred to me that it'd sound a bit too desperate. Instead, I said: "Of course, it surely will be awesome,", which was milder version of what I wanted to say at first.

I saw an amused smile appearing on Cyle's face and over his shoulder I saw the same smirk playing on Jason's lips.
"Trust me, it will be fun," Cyle assured me and I wondered what he had come up with.

"Ready, dude?" he asked Jason and after his nodding turned to face me again. "You're heading to the same bus stop that we are, aren't you?"
I nodded and before I could do anything - whatever I was to -, I found myself hanging on Cyle's shoulder, upside down.

"Hey!" I hit him slightly on the back but he pretended not to notice it.
I boosted up my upper body so I wouldn't have to gaze at garments, crawling out of young man's jeans, nor be situated in the epicenter of Hugo Boss toilet water - because, trust me, Cyle most likely poured half of the bottle on himself every morning.

My eyes flitted on Jason, who stood a couple of meters afar. At first he was surprised, but after a moment he was laughing.
No jealousy at all, really?
"Hey-ho, let's go," Cyle said over his shoulder to Jason and started walking as if I didn't weight more than a handful of bay.


We passed by the supervisor lady, who gaped at us, but didn't say anything.
On the streets, people would send us these same astonished looks, but not say anything 'cept for one senior lady, who looked at guys sharply and asked: "You're not planning on raping that girl, are you?"

For my surprise, Cyle answered: "Of course not, you gotta respect women's wishes," and I could've bet I heard Jason muttering by my side - oh right, why would he be at that Cyle's side where I was? -: "Unless she wants it..."
Maybe he has his naughty side as well?


I guess it would have been a very interesting experience to drive with them to the beach, as in addition Cyle promised to give me a piggy back ride - whereas to mu question "Maybe you'll carry me on your back?" he answered he wouldn't have that good view then, and, thank god if he exists, I had jeans -, but then I had to be in underwear on the beach, not that it was that bad thing.

Cyle put me down only when the bus came, and straightly on the steps. I can say we must have been a very spectacular sight.


*

"For God's sake, Caroline!" my mother cried as I stormed by her. "Are you being late to somewhere?"
"We're going on the beach!" I shouted in response, rummaging through my wardrobe desperately.
"Okay, how was the essay?"
"Good," I responded and sighed happily when found the desired dress. It was rose colored chiffon dress that suited finely for going to the beach.

I also found my bikinis and longer top as the dress was quite see-through and I didn't want to shock Jason that much. I still remembered all too well his previous reaction.
Oh right, I am weird. He's told me that, too. That I remember such things. That I remember all the things that are related to him. But it just is that way.

***

It was fun at the beach. Analeigh and Alasia taught me how to play volleyball. Which meant as soon as I hit, it either flew in the bushes or .. hit someone's head from our crowd. Obviously I impressed everyone with my skills.

At the end we wore down and laid down to sunbathe. It was nice to forget everyday (school)problems and just spend time with your classmates in free atmosphere. It was always like that, that as we socialized outside school, we became closer. And that time literally.

As the evening approached, everyone'd pulled the blankets closer and one moment I realized how close Jake was and I had no idea what he was about to do or what I should do. I mean, he was my crush after all! I sat there, cross-legged, and his hands patted the sand just 10 cm from my feet.

I looked aside and there 10 cm afar was Jason.
Has my dream come true and I have been left on the deserted island with my two crushes?
But no, that was not true as the beach was full of people and our own classmates were here as well as us. They just weren't that .. close.


Jason moved on the sand, so without counting Sofia a circle formed. Jake was still laying on his stomach in front of me, patting the sand - did he plan doing sand cakes? - and looked at me.
I saw Jason fumbling in the sand and I just was to ask him whether I can join him in building a sand castle, when I saw what exactly had he rummaged out.

Not that I was entomophobic ..but I didn't like contact of these gross legs - or whatever they are called - with my skin. All my hair would raise just at mention of that.
I didn't start screaming, observing Jason's game with that creature. I tried to figure out what he plans to do with it..


I had to hold back laughter and enlarging grin as Jake was still very interested in my face.
Jason held the insect slightly on his palm - just seeing how it floundered its legs caused goosebumps on my skin - and .. put it on Jake's back. Yup, you heard right.

For the first seconds Jake kept observing me and I kept my poker face on, though Jason was eyeing me now as well.
The insect on the lad's back came back to life and started struggling, so Jake didn't smile anymore but turned his head and fumbled his back.



Through laughing I noticed Cyle's eyes, which observed Jason. They had some ambigous glimmer in, which made my laughing come to an abrupt halt.
I never got answer to the question "Could he know?", because even though I thought Cyle wasn't exactly the best person, it turned out he had enough discretion not to stick his nose in other people's private life.

18.02.13

SL #49: Irresistible

Jason's being nice for very long time. After the breakfast it was time to set off and then I handed him his hoodie - it was still a bit chilly outside. Happens in the mornings, even in Australia.

As we were walking he was a bit too close. And his hand kept brushing against my thigh. Totally accidentally, yeah right. And you know? I managed to forget it in the meantime: after the dance it was natural and didn't cause anything. But the feeling was back now. The way he touched me and a wave of heat passed through my body and where he our bodies impacted, there was an epicenter. And it was freaking good.

What also made me glad was how he felt okay with Ian walking by right side of me. He felt free with him being around. Not like when he was around Zack. Which made me inadvertently wonder why he socialized with Zack more, though.

"I mean, it'd be to go by twelve o'clock bus as it takes about two hours to arrive. Half one is also okay, but I think we'd better go with twelve one. Or what do you think, Jason?"
"Mhm," Jason said, having his eyes only for me.

I've never felt that before. Everyone who has ever been in love knows how your loved one can give you a look which makes you blush and you want to turn you eyes away. It has never happened to me before, though! I could feel awkward or not talk normally, but Jason has never made me blush with just his look. It may have been caused by his words or touch, but never by look. And then suddenly .. suddenly he gave me that look and I felt how his eyes don't just look into mines, but also in my soul. It caused blush appear on my cheeks and I turned my eyes away.

From the corner of my eye, I saw him smirking.
"So we're leaving at twelve. Caro?"
"Yeah?" I asked as if waking up.
"Celebrating the beginning of the summer at Alasia's. January, 3rd, twelve o'clock," Jason explained, still smirking.

"Ah, right," I said and mentally slapped myself: like seriously, Caroline? You really want to disgrace yourself before both of them? Oh you. "Yup, I wanted to leave at twelve, too," I saw Ian trying to hide an enlarging grin. Jason, on the other hand, didn't even try to hide it.
"Cool, then we have a girl's company, too,"
"Who else will be there?"
"Ed had to come, Dec and Rob,"
"Oh, okay," Me and men again.

*

Usually I like to drive with buses. But when in the beginning of the ride you decide you don't want to sit and your driver turns out to be a character from "Fast and Furious" - at least I can bet he for sure wanted to apply there -, which culminates with you falling on your loved one constantly, then it's .. no, for me, it's obviously wonderful, but at the same time weird and in some point awkward. I mean, you can't blame the bus driver all the time, even if it's true. Don't forget the "understanding" looks sent by your loved one's friend.

"Me we .. take a seat?" I proposed matter-of-factly, holding the pole carefully, which - like previous unwanted experiments showed - wasn't really effective.
"I think it's reasonable,"

Jason turned around and moved towards the free seats.

"Oh, my gosh," I muttered tiredly and a bit annoyed, when bus jumped once again, so I actually had to fly to the fore of the bus. I grabbed Jason's hoodie to keep the balance.
He jerked, but didn't say anything. The following should have shocked as me as well Ian hadn't it become normal thing lately, so I tried to calm my thrills - no, I have no idea, too, how to calm something inside you -, when he held out his hand, snaked it around my waist and pulled me towards him, so I'd sit by the window.

For God's sake.
He grabbed the pole and launched himself by my side.
Obviously.
Ian sat before me, making faces - firstly, these "understanding" ones and then taking cracks at me.

"Don't .. please don't make that face," I plead amid bursts of laughs, holding my stomach. Lately, Ian had some sort of habit, or more likely experiment, when he tried to look at person's face with poker face and not to react to his facial expression. At the end, he'd laugh along of course, but he got better every time.

"Well, then, have a nice day," he said with politeness, only characteristic to him, leaving us some stops earlier.
I waved in a flirty way only characteristic to me  - it sounded weird, hope you understoodIt was a light wiggle of fingers.

"Tell me about yourself," Jason said suddenly.
"Wait, what?" I turned my amused face to him.
"What are you planning to do next?" He said in an easy, not Jason language.
I shrugged my shoulders. "Going home, I guess, why?"

"You didn't eat much, too, did you?" he continued questioning me.
"Um yeah," I said slowly, heart fluttering inside. If you're trying to ask me out to eat,then I'm in with all of my limbs, organs and other body parts. Even if sounds weird.
"I just wondered whether you want to join me - I wanted to grab something to eat somewhere,"

"I'm in,"
"Okay," He said and I crossed my fingers, so it wouldn't be his last word. Happily, it wasn't. "What do you want to eat?"
"Something Chinese," I said, wondering.

"Chinese cuisine? Please don't tell me you like these gross sushi's,"
"Jason, silly, it's Japanese,"
"Huh?"
"Well, you're the one who should know, you've been to the country of 'small little yellow people',"

"You're being such a racist right now, you know,"
"Well, it wasn't me who said that firstly, huh. You forget how you said that to me?"
"Me? You being serious right now?" He grinned. "I couldn't have said something like that!"
"Not exactly, it was something similar,"

"Hmm," Jason made a thinking face. "Most likely I said: 'It's nice to visit a country where people are about head shorter than you,'"
"Eh .. prolly," I said, smiling, and wondered that he really remembered something from our talk. I'm not the only one, yay.
He smiled and shook his head.

"Okay, Chinese. North-, South-, East-, West-Chinese?"
I gave him a stop-showing-your-knowledge. "Just Chinese. You don't have to be a smartass here,"
"But I wanna ," he said cussedly and pouted his lower lip.
And again I knew that my orotund laugh was the reason why all the people in the bus - not the driver, happily - glared at us.
"And so you know: I do not like sushi,"

*

"Don't you think we should eat outside? I mean, order takeaways and..." Jason suddenly asked, when we were in a queue.
"Let's go by the sea," I said enthusiastically. I didn't even thing it had sounded like a date from the beginning and if we go by the sea, it would be even more. Just that at times you really should not over think. Actually, he was right: chilly morning turned into warm noon.

He smirked and I thought that he has been smiling so freaking much lately. It was cool that I .. that I made him smile. At least I guess - hope -, it was me.
"I knew you'd suggest that. I'm okay with that, today is an amazing day,"

"So, what can I get for you?" a cashier asked politely and smiled. Not that yeah-my-boss-forces-me-to-smile, but genuine. That kind of cashiers are the best.
Jason raised a brow at me.
"Noodles with pork please,"
"Spicy fries and Gan Bian chicken. Please,"

"Which is .. oh, sorry. Anything to drink?"
"Cola Light and Cola Zero," Jason said before I could even open my mouth and winked at me sultry.
You better be happy we're in public place or else your clothes would have been gone by now.

"So. It's 10 dollars," the cashier said and smiled at us..
"Um..." I began, but Jason took my wrist just as I was about to look for my wallet in my purse.
"I pay," he told me.
Em .. okay?

He took the takeaway bags and handed me one.
"Why'd you act so nice?" I couldn't help but ask.
"Hmm," he mumbled. "I don't know, I'm just in a good mood,"
"Okay," I said and giggled.

*

Of course, it's totally okay. It's totally okay to sit on that freaking beach and seem to be a couple to the passersby. Oh right, it's totally normal to do that with your loved one, who acts totally not him, as he's usually keeping to himself and not showing any signs of affection. It's totally okay to...

"Caro?" Jason's voice broke into my monologue and I blinked at him, puzzled. "You seem to be so deep in thought .. I'd say, uptight even. Tell me what's worrying you,"
I smirked at his therapist's voice. "I'm just .. wondering,"
"About?"
"What kind of answer are you expecting?"

"Give a guess,"
"I know that you know,"
"Try me,"
"Oh, okay," I raised hands in sign of giving up. "I still haven't understood your fantastic behavior today,"

"Fantastic?"
"Well, today you are so .. good,"
"So you think I'm a bad person?"
"No, but .. you're not that free usually. You prefer to keep distance between us and .. at times I feel like you think you can put me in some kind of danger or something .. ah, I don't know,"

He gave me a serious look. "But maybe I am dangerous to you," He shoved a fry in his mouth, tilted his head and looked at me thoughtfully.
I took a sip from Coca-Cola. "Jason, you can't be dangerous to me. Since when are you a danger?" Only that he'd actually made me think. I don't know how, but something inside me insisted on that maybe being true. Although I didn't understand how casual teenager could be that, but I've learned to trust my intuition. Not that I'd confess about it to him.

***

Jason

Why is she so damn nifty? It's like .. oh.
Actually I had to admit to myself that it was freaking nice. To sit on the beach, listen to the waves and do it all with her. It felt like a nice afternoon picnic with a girl I loved.

To watch her golden hair and bright eyes, listen to her tinkling voice and laugh, just enjoy time spent with her .. it truly was fantastic. She made me forget who I really was and for the first time in my life I was happy for that. I mean, while sitting next to her I could be myself, not that cold-hearted mafioso I had to be.
And then I understood that Caroline was my one and only I wanted ever to be with.


17.02.13

SL #50: Päike, rand, mina ja mu kaks crushi

Micha pole üldiselt kunagi kahe käega poolt olnud minu ja Jasoni "suhtele" - okei, okei, oleme ausad: keegi neist pole enam -, aga viimasel ajal oli ta kuidagi omapoolset initsiatiivi üles näidanud selles osas. Tuleb tunnistada, et ka tema oli mind päris palju ärgitanud Jasoniga mingi hetk rääkima või siis nüüd korraldas selle tantsushow...

Nii et tegelikult poleks mul olnud põhjust imestada, kui me sisenesime klassi, kus meil polnud varem inglise keelt olnud, ning ta mind praktiliselt käest tiris Jasoni kõrvale istuma. See oli nimelt meie arvutiklass - meil oli multimeedia seal -, kus lauad oli seinte äärde pannud, moodustades suure ringi. Klassi keskel oli vaba ruum õpetaja jaoks. Ning seal, kus me maha istusime, istusid minu poolt Jason, Cyle ja Joe, ja Micha poolt Bradley, Brittany.. Ma rohkem tähele ei pannud, sest vaadake, kui sul on ühes pajas Cyle ja Joe, siis te ei saa enam aru sõnast "rahu".

Tegelikult laamendas nendega seekord ka Jason kaasa, alustades näiteks sellega, et ta muutis Cyle'i ekraani roosaks. Mitte et pani roosa taustapildi, vaid muutis värve, kontrasti ja midaiganes veel nii, et kogu ekraan oligi roosa alatooniga.

Ta vaatas mu poole ja naeratas oma visiitkaardi naeratust. Puhkesime kõik neljakesi naerma, panemata isegi tähele, kuidas kõik meid jõllitavad ja et õpetaja tuli meie toolide taha.
Ta raputas pead. "Jason, pane see tagasi ja lõpetage see mängimine siin,"
Jason klõpsas paar nuppu arvuti ekraanil - jätan detailsemalt protsessi kirjeldamata, sest osa ütleks kindlasti, nagu Michagi: "Ah, ära jaura mulle sellest progevärgist," - ning ekraan muutus "normaalseks" tagasi.

"Avage töövihik leheküljel 59, ülesanded 1-4,"
"Mis lehekülg see oligi?" küsis Jason sosinal, tungides mu isiklikku ruumi.
"59," sosistasin vastu katkendlikku häälega, veidi šokeeritud tema lähedusest.

Kui su armastatu huuled on su kaela vastas, võib see päris meeldiv olla, kas teate. Lihtsalt see, et ta nõjatus mulle väga lähedale, kuna ei kuulnud leheküljenumbrit, oli hingetuksvõttev. Eks jah, igaühel jääks hing kinni, kui su armastatu hingeõhk su kaela tabaks, sest nahk muutus ülitundlikuks ja kõik karvakesed tõusid püsti. Täiesti fantastiline.

Poole tunni pealt hakkasime esseed kirjutama.
"Miks?! Ei..." venitas Jason, nähes esseeteemat: "Kuidas on Internet mõjutanud meie elu?".  "Fuck me,"
Um .. ausalt, Jason?! Nagu tegelikult ka või? "Ee .. no .. tegelikult ma olen veidi hõivatud praegu, küsi hiljem uuesti," sõnasin ma täiesti tõsiselt, kuid piisavalt vaikselt. Ausalt öeldes ma isegi lootsin, et ta ei kuule seda.

Ent ta kuulis ja vaatas mulle otsa. Alguses sama tõsise näoga nagu mul, kuid siis muutus see ilme naeratuseks ja me lihtsalt puhkesime naerma. Keset esseekirjutamist, kogu meie poolrühma ees.
Oh, jumal.

Õpetaja, kes samal ajal oli ka meie klassijuhataja, vaatas meid poolhukkamõistva pilguga.
"Mu arust ma peaks selle seltskonna seal lahutama. Teil on seal liiga lõbus atmosfäär,"
"Ei," poolkarjatasime me neljakesi.
Ta raputas taas kord pead. "Lihtsalt olge tasa ning ärge segage teisi,"

*

Kas te teete nalja või? Miks ma alati lõpetan temaga samal ajal?
Kuid Zacki polnud meie poolrühmas ja ka Cyle lõpetas selle paganama essee kirjutamise - mitte et essee üldse milleski süüdi oleks olnud -, ning üleüldse oli blogist juba üle aasta möödas ja ega mind eriti ei huvitanudki, kui keegi sosistama hakkaks, nii et ma lihtsalt tõusin poiste järel püsti, andsin oma töö ära ning lippasin neile järele.

Imelikul kombel juhtusin mõlemale poisile tol päeval meelepärast olema ning garderoobi minnes me lobisesime vahetpidamata.
"Sa ikka randa tuled?" küsis Cyle.
Noogutasin innukalt pead ning tahtsin juba öelda: "Kuidas ma saaksingi sellest imetoredast sündmusest mitte osa võtta?", kui taipasin, et see kõlaks võib-olla natuke liiga meeleheitlikult. Selle asemel ütlesin: "Muidugi, see saab kindlasti tore olema,", mis oli pehmem variant algselt mõeldud tekstist.

Nägin Cyle'i näole lõbustatud naeratust ilmumas ning üle tema õla mängis ka Jasoni näol sarnane muie.
"Usu mind, see saab tore olema," veenis mind Cyle ning ma mõtlesin, et mida ta nüüd küll välja mõtles.

"Valmis, mees?" küsis ta Jasoni käest ning kui too noogutas, pöördus Cyle taas minu poole: "Sa lähed ju ka samasse peatusse mis meiegi, kas pole?"
Noogutasin ning enne kui jõudsin midagi veel teha - midaiganes ma teha kavatsesin -, avastasin end järgmine hetk juba Cyle'i õlal rippumas, pea alaspidi.

"Hei!" Virutasin talle kergelt vastu selga, kuid ta tegi, nagu ei märkakski seda.
Upitasin enda ülakeha, et ei peaks noormehe teksastest poolenisti väljaronivaid Calvin Kleini aluspükse jõllitama ega Hugo Bossi tualettvee epitsentris paiknema - sest, uskuge mind, Cyle kallas endale iga hommik tõenäoliselt pool pudelit otsa.

Mu silmad vilksatasid Jasonile, kes paar meetrit tagapool seisis. Alguses oli ta näol üllatus, kuid hetke pärast ta juba naeris.
Ei mingit armukadedust, tõesti?
"Davai, hakkame liikuma," sõnas Cyle üle õla Jasonile ja hakkas kõndima, justkui ei kaaluks ma rohkem kui käputäis heina.


Möödusime valvuritädist, kes meile rabatud pilgu saatis, kuid ei öelnud midagi.
Tänaval saatsid inimesed meile samasuguseid imestunud pilke, kuid ei öelnud midagi, välja arvatud üks pensionieas tädike, kes poistele teravalt otsa vaatas ja küsis: "Ega te seda ilusat neiut ära vägistada ei kavatse?"

Minu imestuseks vastas Cyle: "Kindlasti mitte, naiste soove tuleb austada," ja ma võin kihla vedada, et kuulsin Jasonit enda kõrval - jah, miks ta üldse minupoolsel Cyle'i küljel oli? - pomisemas: "Kui ta just ise ei taha..."
Äkki on tal ka oma siivutu külg?

Iseenesest oleks väga huvitav olnud sõita koos nendega ka rannani, pealegi et Cyle lubas mind kogu selle aja kanda - küsimusele "Kas sa mind seljas kanda ei tahaks?" vastas ta, et siis ei ole tal nii suurepärast vaadet, ja, tänud jumalale, kui sihuke olemas peaks olema, et mul olid jalas teksad -, kuid siis oleks ma pidanud rannas aluspesus olema, mitte et sel midagi viga oleks.

Cyle pani mind maha alles siis, kui buss tuli, ja sedagi otse astmete peale. Võin ette kujutada, et me olime päris omaette vaade.

*

"Jumala eest, Caroline!" hüüatas ema, kui ma temast mööda tuhisesin. "Kuhu sa hiljaks jääd?"
"Me lähme randa!" karjusin vastu, tuhlates meeleheitlikult oma kapis.
"Okei, aga kuidas sul essee läks?"
"Hästi," vastasin ma ja õhkasin õnnelikult, leides soovitud kleidi. See oli õhuline roosivärvi kleit, mis sobis oivaliselt randa minekuks.

Leidsin ka oma bikiinid ja pikema topi, kuna kleit oli suhteliselt läbipaistev ning ma nii väga ei tahtnud Jasonit vapustada. Mäletasin liigagi hästi, kuidas ta eelmine kord reageeris.
Oojaa, ma olen imelik. Ta on mulle ka seda öelnud. Et ma mäletan selliseid asju. Et ma mäletan kõiki asju, mis temaga seotud on. Aga see lihtsalt on nii.

***

Rannas oli tore. Analeigh ja Alasia õpetasid mulle, kuidas võrkpalli mängida. See oli umbes nii, et niipea, kui mina lõin, lendas see kas põõsasse või siis .. kellelegi meie seltskonnast vastu pead. Ilmselgelt avaldasin kõigile muljet oma mänguoskustega.

Lõpuks me väsisime ära ning heitsime päevitama. Tore oli unustada igapäevased (kooli)mured ning lihtsalt veeta oma klassikaaslastega aega vabas õhkkonnas. Alati oli nii, et kui me veetsime aega väljaspool kooli, saime lähedastemaks. Ning seekord sõna otseses mõttes.

Õhtupoole olid kõik oma rätikud üksteisele lähemale lükanud ning mingi hetk ma avastasin, et Jake oli eriti lähedal. Mul polnud õrna aimugi, mida ta teha kavatses või mida mina tegema peaks. Selles suhtes, et ta oli mu crush siiski! Istusin rätsepistes ning ta käed patsutasid liiva mu jalgadest 10 cm kaugusel.

Vaatasin vasakule ning seal 10 cm kaugusel istus Jason.
Kas tõesti on täitunud mu eluunistus ja ma olen kahe oma crushiga jäetud üksikule saarele?
Aga ei, see polnud tõsi, sest rand oli inimesi täis ja meie endi klassikaaslased olid samuti siin, nagu me tulnud olimegi. Lihtsalt nad polnud nii .. lähedal.

Jason liigutas end liiva peal, nii et kui võtta arvesse päevitavat Sofiat, moodustus ring. Jake lamas endiselt kõhuli minu ees, patsutas liiva - olid tal liivakoogid plaanis või mis? - ja vaatas mulle otsa.
Nägin, kuidas Jason midagi liivas kohmitses, ja kavatsesin juba küsida, kas ma võin ka temaga liivalossi ehitada, kui nägin, mille ta seal välja urgitses.

Mitte et mul just eriline putukafoobia oleks .. aga mulle ei meeldinud nende rõvedate jalgade - või misiganes need neil olid - kokkupuude minu nahaga. Kõik mu karvad tõusid juba ainuüksi sellest mõttest püsti.
Karjuma ma ei hakanud, jälgides Jasoni mängu selle olendiga. Proovisin hoopis välja nuputada, mida ta sellega teha kavatseb.

Tagasi pidin hoidma naeru ja üha laiemaks venivat irvet, kuna Jake oli endiselt mu näost väga huvitatud.
Jason hoidis putukat kergelt peopesa peal - pelgalt nende jalgade siputamine tekitas mul kananaha - ja .. pani selle Jake'i seljale. Jah, te kuulsite õigesti.

Esimesed sekundid vaatas Jake mulle endiselt otsa ja mina säilitasin poker face'i, kuigi nägin, et nüüd vaatab mind ka Jason.
Seejärel sai see olend noormehe seljal tõenäoliselt taas elu sisse ja hakkas siputama, sest Jake ei naeratanud enam, vaid pööras pead ja hakkas käega mööda selga kobama.

Lõpuks võis mu naer vabadusse pääseda ning lisaks minu heledale naerule täitis õhku ka Jasoni sügav naer.
Tõenäoliselt keegi teine ei olnud meie väikest vahejuhtumit märganud, sest nad vaatasid meid kolme, nagu me oleks äsja taevast alla kukkunud.

Läbi naeru nägin Cyle'i silmi, mis Jasonit jälgisid. Neis helkis mitmetähenduslik helk, mis sundis mind naeru vaikselt lõpetama.
Kas Cyle võis aimata? küsimusele ei saanud ma kunagi vastust, sest kuigi ma ei arvanud, et Cyle võiks olla just kõige parem inimene, tuli välja, et tal oli piisavalt palju taktitunnet, et teiste inimeste eraellu oma nina mitte toppida.

ÄKAM #25: Alkohol on parim ravim

"Mis juhtus?" küsisin murelikult niipea, kui Jack oli Cami mulle "üle andnud" ja lahkunud.
"Su poiss-sõber.."
"Sa peksid ennast?" ei suutnud ma küsimata jätta. Ta saatis mulle altkulmu pilgu ja ma lõin silmad maha. "Tule edasi,"

Selle asemel vajus ta mulle otsa.
"Sa oled liiga nõrk," pomisesin ma ja sulgesin oma käed ta seljal.
Ta liigutas vaevaliselt jalgu, kui ma teda pooltassisin, pooltirisin magamistoa poole. Iseenesest oleks võinud ju jõu säästmiseks teda ka elutuppa tirida, aga afektiseisundis sa ei mõtle.

"Ma tulen kohe tagasi," ütlesin poisile, kes mu voodile pikali vajus.
Otsisin vannitoakapist väikese esmaabikarbi ning tatsasin tagasi tuppa.
Cameron istus voodi serval, hoides pead käte vahel.
"On sinuga kõik korras? Ma võin kausi tuua..."

"Ei," sõnas ta jäiselt.
Tema külm hääl tekitas kananaha mu kehale, nagu oleks keegi mu jäisesse vette visanud. Manasin endale siiski kindla näo pähe ja küsisin: "Ei, et ei ole korras, või ei, et ei ole vaja?"
"Ei .. ole .. vaja," pomises ta läbi hammaste.

Ristasin käed rinnal ja vaatasin teda. "Miks sa üldse tulid siia, kui sa minuga nii räägid?"
Ta vajus tagasi vastu seina, lamaskledes mu voodil. Tema suul mängis muie. "Jack tõi mu siia, ega ma  tahtnud. Ja kuidas ma peaksin sinuga rääkima, kui sina nii käitud?"
Kergitasin kulmu. "Mina? Sina oled see, kes midagi kuulamata ära läheb ja käitub, nagu meie vahel midagi poleks olnudki. Sa..."

Tema valuoie sulges mu suu, unustasin kõik oma solvumised ja tema solvangud ning tormasin ta juurde, valmis teda tohterdama.
"See teeb haiget," sõnasin ma, tibutades vatipadjale piiritust.
"Elan üle," pomises ta tujutult ning ristas hambad.

Pööritasin demonstratiivselt silmi, kuid ei öelnud midagi. Ta krimpsutas nägu, kui ma õrnalt veritsevaid kohti tupsutasin.
"Vabandust," sosistasin ma peaaegu et vaid huultega. Ma ei tahtnud, et ta mind kuuleks, sest kartsin tema liigagi jäist reaktsiooni. Õnneks ta kas tõepoolest ei kuulnud või ei reageerinud sellele.

"Räägi mulle ikkagi, mis juhtus,"
Ta pööras pea kõrvale, kuid ma panin ikkagi käe ta põsele ja praktiliselt vägisi sundisin teda endale otsa vaatama.
"Ära ole selline, Cam. Sa ei ole ju päriselt selline. Sa oled lihtsalt haiget saanud,"

"Jah, Rox, ma olen. Ja sa tead, mis tunne see on. Kas sina tahaksid sellest rääkida?"
"Tõenäoliselt mitte," tunnistasin kuivalt.
"Siis, palun, ära piina mind sellega," Ta manas näole leplikuma ilme. "Aitad mind diivanini?"
"Diivanini?" küsisin arusaamatult ja kortsutasin kulme.

Ta laiutas käsi. "Ega ma sinuga ühes voodis ei maga,"
Autš. Nagu täiega. "Ee .. ma võin loovutada ja ise..."
"Ei, ei," Ta raputas pead. "Ma olen härrasmees siiski,"
Jaja, kindlasti. "Aga, Cam..:" Tema pilk sundis mu suud sulgema. "Olgu," pomisesin läbi hammaste.

Ta ei liikunud enam nii kohmakalt, kui me elutoa poole liikusime, kuid see ei takistanud mind muretsemast.
"Oled sa ikka korras? Ma mõtlen, et kas sul on ainult välised vigastused? Ega sul kuskilt seest ei valuta? Ribid või..?"

"Rox," pomises ta väsinult ja paitas mu käevart. "Sa muretsed ülemäära. Minuga on kõik korras,"
Vaatasin teda kurbade silmadega. "Sa näed ikkagi väga katkine välja,"
"Ega ma olen seest ka," libises üle ta huulte ja ma mõistsin, et sõnakasutus oli "veidi" vale.
Kurat küll. "Anna andeks,"

Ta lõi käega. "Lihtsalt .. unusta ära, eks?"
Hammustasin tugevalt huulde, et mitte tema ees nutma hakata, ja noogutasin. "Head ööd,"
"Head ööd,"
Tundsin ta silmi, kui oma toa poole liikusin.

"Rox?" hüüdis ta, kui ma juba ust sulgemas olin.
"Jah?" pöördusin imeõhukese lootusega ümber.
"Aitäh," Ta naeratas mulle.
"Oh .. pole tänu väärt," Pöörasin end taas ümber ning sulgesin ukse, tundes pisaraid mu põskedel.

Vahetasin riided ning heitsin voodisse. Alguses on tegelikult isegi tore, kui soojad nired mööda su põski alla voolavad, aga kui nad kiiresti külmaks muutuvad, hakkab sul ka endal külm. Ning isegi kui pisaratega väljuvad su kehast mõtted ja mured, mis neid põhjustavad, väljub midagi veel. Midagi, mis teeb su seest tühjaks.
Ta ei andesta mulle eales...

***

Ärkasin võpatades üles. Unenägu tundus liiga reaalne ja .. hirmutav. Ning mis mind kõige rohkem häiris oli see, et hirmu tõttu ei mäletanud ma sellest midagi.
Ahmisin uuesti ehmunult õhku, nähes tumedat kuju ukseavas seismas.

"Ššš, Rox, see olen mina," kõlas Cammy rahustav hääl pimedusest, kui ta mulle lähemale tuli.
Suutmata end tagasi hoida, haarasin ta kaelast, kui ta mu kohale kummardus.
"Autš," pomises ta, liigutades oma peopesasid mu kätel.
"Vabandust," laususin kiiresti, silmad hirmust suured. "Ega ma sulle haiget ei teinud?"

Ta raputas pead ning ta käed jätkasid liikumist mööda minu käsivarsi.
"Tee ruumi," sosistas ta ning, kui ma end kaugemale nihutasin, ronis mu kõrvale.
Jälgisin avasilmi ta tegevust, julgemata liigutadagi.

Cameron pani oma käe mu kaela taha ning tõmbas mind endale lähemale.
"Ma arvasin, et sa oled mu peale pahane," pomisesin ma, olles küll liigagi teadlik, et ta võib selle peale eemale tõmbuda või üldse ära minna. Seda ta siiski ei teinud.
"Ma olen. Aga see ei tähenda, et ma jätaks su siia surema või midagi,"

Ta ohkas ja ma jätsin mainimata, et ta käsi mu kaelal oli sel puhul veidi üle pingutatud.
Pealegi, päästaks see mu surmast, kui sedasi juhtuma peaks? "Oota korra .. kas sa oled joonud?" küsisin kahtlustavalt.
Ta vaatas mulle otsa ja näitas vaba käe sõrmedega.

Müksasin teda. "Kust sa selle äkki leidsid?"
"Sul oli laua peal Jack Daniels. Nagu paganama Jack Daniels, kes kurat sellele vastu paneks?"
"Tead, et sa kõlad nagu 12-aastane plika Justin Bieberi kontserdil?"
"Misasja? Ma .. oota, mida? Mida sa just ütlesid, Rox?"

"Ma .. ütlesin .. et .. sa kõlad nagu .. 12-aastane plika JB kontserdil," laususin ma, proovides naeru kontrolli all hoida, mis küll eriti ei õnnestunud, kui ma Cammy nägu jälgisin.
"Roxana Grande, mida kuradit?" küsis ta teeseldud solvumisega ning äkitselt avastasin enda tema alt.
Nagu tõepoolest, alt. Sest Cameron leidis, et kui ta on minu kohal, siis see näitab tema võimu.

"Mida sa ütlesidki, Roxy?" sõnas ta kiusavalt.
Hammustasin huulde ja naeratasin talle kavalalt. "Et sa kõlad nagu..."
Ta nägu oli taaskord liiga ettearvamatult mu näole väga lähedal, nii et ma ei suutnud jätkata. Ta oli niivõrd lähedal, et meie hingeõhud segunesid. Ma mitte pelgalt ei tundnud Jack Danielsi lõhna - ma tundsin selle maitset oma huultel.

Sirutasin aeglaselt mõlemad käed üles ja panin need ta peopesadele. Aeglaselt, väga aeglaselt lasi ta oma pea alla ja me huuled - minu suureks ihalduseks - kohtusid. Peatuda ei olnud enam võimalik.

*

Me ei maganud tol öösel, mitte seksi mõttes. Me lihtsalt .. õppisime taaskord tajuma üksteise lähedusest põhjustatud tunnet.
Peale suudlust asetas Cameron oma pea mu põlvedele, ma paitasin aeglaselt ta pead ning me lihtsalt rääkisime. Me ei rääkinud endast, meist, meie suhtest, sest see oleks põhjustanud taaskordse tüli, millega kumbki meist tegeleda enam ei tahtnud. Selle pärast rääkisime me kõigest muust: filmidest, muusikast, teistest.

Ma teadsin, et ta oli unne suikunud, kui ta vastused olid kas "mm" või "mhm", aga mul endal polnud veel und. Ma jätkasin ta pea paitamist, sest nii hea oli teda taas lähedal tunda. Tal oli kuidagi õnnestunud heita pikali nii, et ta ise oli täiesti teki all ning mu kehast oli kaetud vaid puusast allpool olev osa.

"Cam, kuule," pomisesin ma lootuses, et ta kuuleb mind läbi oma norina.
"Mm," mõmises ta ma-ei-tea-mitmes kord.
"Mu jalad on suht välja surnud juba,"
"Mhm," kostis teki alt järjekordne mõmin.

Pööritasin silmi.
Äkki ta jõudis vahepeal karuks muuta seal teki all? Nagunii tundub, et ta on nagu mingis koopas seal.
Liigutasin nõudlikult jalgu ja ta kergitas oma pead, et saaksin end padjale libistada. Ta kattis mind tekiga ning seejärel suutis ta mind üllatada sellega, kuidas ta käsi äkitselt mu piha ümber väänles, tõmmates mind oma rinna vastu. Ma ei olnud kindel, kas ta oleks okei sellega, kui oleksin samuti käe talle ümber pannud, nii et jätsin mõlemad käed oma rinnale.

"Ma armastan sind, Roxy, kas sa tead seda," pomises ta ning ma olin tummaks löödud.
Mida ma võisingi sellele vastata, kui õhtu alguses oli ta mu peale nii pahane ja külm?
Ta hingas sügavalt välja ja ma sain aru, et ta oli seda unes öelnud
Mu ilme muutus leebemaks ning ma silusin kergelt ta juukseid. "Ma armastan sind ka, Cammy," sosistasin vastuseks, kuigi teadsin, et ta seda ei kuule. See ei tähendanud, et see tõsi poleks olnud.

(A/N: fotod)

13.02.13

SL #49: vastupandamatu

Jasoni headus jätkus pikemat aega. Peale hommikusööki oli aeg teele asuda ning siis ma siiski loovutasin tema pusa talle - õues oli veel jahedavõitu. Hommikuti ikka juhtub, isegi Austraalias.

Kui me kõndisime, oli ta kergelt liiga lähedal. Ning ta käsi puudutas kogemata mu reit. Täiesti kogemata, jajah. Ja teate? Ma suutsin vahepeal sellega juba ära harjuda ära harjuda: peale tantsu oli see kuidagi loomulik ega põhjustanud midagi. Ent nüüd tuli see tunne tagasi. See, kui ta mind puudutas ning mu keha läbis kuumalaine ja seal kohas, kus me kehad kokku puutusid, oli epitsenter. Ning see oli ikka kuradima meeldiv.

Mis mind veel selle juures rõõmustas oli see, kuidas ta pidas Ianit, kes minust paremal kõndis, täiesti loomulikuks. Ta tundis end tema kõrval vabalt. Mitte nagu siis, kui ta Zacki kõrval oli. Tahtmatult pani see mind jälle mõtlema, miks ta siiski Zackiga rohkem suhtleb.

"Selles suhtes, et parem on näiteks kaheteistkümnese bussiga minna, kuna sinna on mingi kaks tundi sõita. Poole ühesega võib ka, aga ma arvan, et me lähme kaheteistkümnesega. Või mis sa arvad, Jason?"
"Mhm," venitas Jason, vaadates ise vaid mind.

Ma ei ole kunagi seda tundnud. Kõik, kes on armunud olnud, teavad, kuidas su armastatu on võimeline sind vaatama sellise pilguga, et sa punastad ja tahad silmad ära pöörata. Mul polnud seda aga kunagi varem juhtunud! Ma võisin tunda end ebamugavalt ega suutnud normaalselt rääkida, kuid Jason polnud kunagi mind punastama pannud pelgalt oma pilguga. See võis põhjustatud olla tema sõnadest või puudutustest, aga mitte pilgust. Ja siis äkki .. äkki ta vaatas mind just selle pilguga ja ma tundsin, kuidas ta silmad vaatavad mitte pelgalt minu omadesse, vaid ka mu hinge. See põhjustas puna tekke põskedele ning ma pöörasin silmad kõrvale.

Nägin silmanurgast, kuidas ta muigas.
"Tähendab, jah, lähme kell kaksteist. Caro?"
"Jah?" küsisin ma justkui uneseisundist välja tulles.
"Alasia pool suve alguse tähistamine. Kolmandal jaanuaril kell kaksteist," seletas Jason endiselt muiates.

"Aa, õigus," ütlesin ma ja virutasin endale mõttes vastu pead: nagu tegelikult ka, Caroline? Tahad sa tõepoolest nende mõlema ees oma marki täis teha? Oh sind. "Jaja, mul endal oli ka plaanis kell kaksteist minna," Nägin, kuidas Ian proovis üha rohkem laienevat naeratust peita. Jason seda teha muidugi ei kavatsenudki.
"Tore. Siis on meil tüdruk ka seltskonnas,"
"On keegi veel?"
"Ed peaks tulema, Dec ja Rob,"
"Oh, okei," Jälle mina ja mehed.

*

Üldiselt mulle meeldib bussiga sõita. Aga kui sa reisi alguses otsustasid, et ei taha istuda, ning juhiks osutus tegelane "Kiiretest ja vihastest" - vähemalt võin ma kihla vedada, et ta kohe kindlasti tahtis sinna kandideerida -, mis kulmineerub sellega, et sa pidevalt oma armastatule otsa lendad, siis see .. ei, minugipoolest on see suurepärane, aga samal ajal kahtlane ning mõnes mõttes ka ebamugav. Ma mõtlen, sa ei saa ju kogu aeg seda bussijuhi süüks panna, isegi kui see tõsi on. Arvestades veel juurde, kui "arusaavaid" pilke saadab su armastatu sõber.

"Äkki me .. istuks?" pakkusin ma justkui muuseas kuttidele ise hoolikalt postist kinni hoides, mis - nagu eelnevad ebasoovitud katsed näitasid - ei olnud just eriti tõhus.
"Ma arvan, et see oleks mõistlik,"

Jason pöördus ümber ja liikus vabade istmete poole.

"Oh, mu jumal," pomisesin ma väsinult ja ka natuke ärritunult, kui buss taaskord üles hüppas, nii et ma põhimõtteliselt oleksin pidanud bussi etteotsa lennanud. Tasakaalu säilitamiseks haarasin kinni Jasoni pusast.
Ta võpatas, kuid ei öelnud midagi. Järgnev oleks pidanud nii mind kui ka Ianit šokeerima, ent viimasel ajal oli see juba tavaliseks muutunud, nii et ma proovisin värinaid rahulikuks suruda - ei, ma ka ei tea, kuidas midagi sisemist rahustada -, kui ta oma käe taha sirutas, selle mu talje ümber libistas ning enda ette tõmbas, et ma akna poole istuks.

Jumala eest.
Poiss haaras postist ja lennutas end minu kõrvale.
Ilmselgelt.
Ian istus meie ette, tehes mulle nägusid - alguses jälle neid "mõistvaid" ning siis katsetades.

"Ära .. ära palun tee seda nägu," palusin ma naerupahvakute vahel ise kõhust kinni hoides. Ianil oli viimasel ajal komme, või pigem katsetus, et ta proovis vaadata inimesel tuima näoga otsa ning mitte reageerida tema näoilmele. Lõpuks ta muidugi naeris ka, aga muutus osavamaks iga korraga.

"Aga jah, head päeva teile siis," ütles ta vaid talle omase viisakusega, kui mõne peatuse varem maha läks.
Lehvitasin talle vaid mulle omase flirtimislaadse lehvitamisviisiga - see kõlas imelikult, loodan, et saite aru. See oli selline kerge sõrmede liigutamine.

"Räägi mulle endast," lausus Jason äkki.
"Misasja?" pöörasin oma lõbustatud näo ta suunas.
"Mis sa edasi teha plaanid?" ütles ta lihtsustatud, mitte jasoni keeles.
Kehitasin õlgu. "Lähen koju eeldatavasti, mis siis?"

"Sa ju ka ei söönud midagi eriti?" jätkas ta mu küsitlemist.
"Põhimõtteliselt küll," ütlesin aeglaselt, endal süda puperdamas. Kui see on kutse sööma minna, siis ma olen kõikide jäsemete, elundite ja muude kehaosadega poolt. Isegi kui see kõlab eriti kahtlaselt.
"Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki sa tahaksid minuga liituda - mul oli plaanis midagi süüa kuskil,"

"Mina olen vaid poolt,"
"Okei," sõnas ta ja ma ristasin sõrmed, et see ei oleks tema lõplik sõna. Õnneks ei olnud: "Mis sa süüa tahad?"
"Midagi hiinapärast tahaks," sõnasin ma, mõeldes ise.


"Hiina köök? Ära palun ütle, et sulle ka meeldivad need rõvedad sushi'd,"
"Jason, tobu, see on jaapani oma,"
"Ah?"
"No sina peaksid teadma, sina oled ju nende 'väikeste kollaste inimeste maal' käinud,"

"Sa oled ikka kohutavalt rassistlik, tead sa seda,"
"Ega mina seda esimesena ei öelnud, hah. Unustasid ära, kuidas sa seda mulle ütlesid?"
"Mina?! Ausalt või?" Ta irvitas. "Ma ei saanud sellist asja öelda!"
"Mitte täpselt nii, aga midagi sellist oli,"

"Hmm," Jason tegi mõtliku näo pähe. "Tõenäoliselt ma ütlesin lause: 'Mõnus on käia maal, kus inimesed on sinust peajagu lühemad,'"
"Eh .. võimalik," vastasin naeratades, mõtiskledes ise, et ta tõepoolest mäletas midagi ka meie vestlusest. Ma ei ole ainuke, yay.
Ta naeratas ja raputas pead.

"Okei, hiina. Põhja-, Lõuna-, Ida-, Lääne-Hiina?"
Vaatasin talle lõpeta-oma-teadlikkuse-näitamine. "Lihtsalt Hiina. Sa ei pea siin targutama,"
"Aga ma tahan," sõnas ta jonnakalt ning prunditas alumist huult.
Ja jälle ma teadsin, et mu kõlav naer oli põhjuseks, miks kõik inimesed bussis - õnneks mitte bussijuht - meid jälle jõllitasid.
"Ja sulle teadmiseks: mulle ei maitse sushi,"

*


"Kas sa ei leia, et me võiks sööma minna välja hoopis? Ma mõtlen, võtame toidu kaasa ja..." küsis Jason äkki, kui me järjekorras seisime juba
"Lähme mere äärde," laususin entusiastlikult. Ma isegi ei mõelnud selle peale, et see kõlas juba algusest peale nagu kohting ning kui mere äärde minna, on see seda veel rohkem. Lihtsalt vahel tõepoolest ei tasu nii palju mõelda. Kuigi tegelikult oli tal õigus küll: jahe hommik oli muutunud palavaks keskpäevaks.

Ta muigas ning hetkeks läbis mu pea mõte, et ta on viimasel ajal ikka kuradima palju naeratanud. See oli tore, et ma .. et ma panin ta naeratama. Ma vähemalt arvan - loodan -, et see olin mina.
"Ma teadsin, et sa seda pakud. Mina olen nõus, täna on suurepärane ilm,"


"Nii, mida teile?" küsis teenindaja viisakalt ning naeratas. Mitte seda jaa-tere-mu-boss-sunnib-mind-naeratama, vaid ehedalt. Sellised teenindajad on alati kõige paremad.
Jason kergitas mu suunas kulmu.
"Nuudlid sealihaga palun,"
"Vürtsikad friikartulid ja Gan Bian kana. Palun,"

"Mis teeb kokku .. oh, vabadust. Midagi juua?"
"Cola Light ja Cola Zero," sõnas Jason enne, kui ma jõudsin suugi lahti teha, ning pilgutas mulle meelalt silma.
Ole õnnelik, et me rahvarikkas kohas oleme, muidu oleks su riided läinud juba.

"Nii. See on siis 10 dollarit," sõnas teenindaja ja naeratas meile.
"Um..." alustasin ma, kuid Jason võttis mu randmest, kui ma hakkasin rahakotti kotis otsima.
"Ma maksan," sõnas ta mulle.
Ee .. okei?

Ta võttis kotikesed toiduga ning ulatas ühe neist mulle.
"Millest äkki selline lahkus?" ei suutnud ma küsimata jätta.
"Hmm," mõmises ta. "Ma ei tea, mul on lihtsalt hea tuju,"
"Okei," laususin ma ja itsitasin.


*

Muidugi, see on täiesti normaalne. Täiesti normaalne on istuda paganama rannas ja näida möödujatele nagu mingi paarikene. Oojaa, täiesti normaalne on seda teha oma armastatuga, kes käitub absoluutselt mittetemalikult, kuna et ta on muidu eemalehoidev ega näita erilisi kiindumuse märke. Täiesti normaalne on...

"Caro?" murdis Jasoni hääl mu mõtetesse ning ma pilgutasin ta poole arusaamatult silmi. "Sa tundud nii mõttes .. ma ütleks isegi, et pinges. Ütle mulle, mis sind vaevab,"
Muigasin ta terapeudi hääle peale. "Lihtsalt .. mõtlen,"
"Millest?"
"Mis vastust sa ootad?"

"Paku,"
"Ma tean, et sa tead,"
"Katseta mind,"
"Oh, okei," Tõstsin käed alistuse märgiks üles. "Ma pole ikka veel aru saanud sinu fantastilisest käitumisest täna,"

"Fantastilisest?"
"No sa oled täna nii .. hea,"
"Arvad sa, et ma olen halb inimene?"
"Ei, aga .. sa ei ole muidu nii vaba. Sa eelistad minust eemale hoida ja .. vahel on selline tunne, nagu sa arvad, et sa võid mulle mingit ohtu põhjustada või midagi .. ah, ma ei tea,"

Ta vaatas mulle tõsiselt otsa. "Aga äkki mina olengi sulle ohtlik," Ta pistis friikartuli suhu, kallutas pead ning vaatas mind mõtlikult.
Võtsin lonksu Coca-Colast. "Jason, sa ei saa mulle ohtlik olla. Kust otsast sa äkki nüüd mulle oht oled?" Ainult et tegelikult oli ta mu mõtlema pannud küll. Ma ei tea kuidas, aga miski mu sees ütles, et see võib tõsi olla. Ma küll ei saanud aru, kuidas tavaline teismeline seda olla võiks, aga ma olin õppinud oma sisetunnet usaldama. Mitte et ma talle seda tunnistaksin muidugi.

***

Jason

Miks ta nii paganama nutikas on? See on nagu .. oh.
Tegelikult pidin endale tunnistama, et see oli ikka kuradima meeldiv. Istuda rannas, kuulata lainete kohisemist ning teha seda kõike koos temaga. See tundus mõnusa pärastlõunase piknikuga ja seda tüdrukuga, keda ma armastasin.

Vaadata tema kuldseid sädelevaid juukseid ja säravaid silmi, kuulata tema helisevat häält ja naeru, lihtsalt nautida aega temaga .. see oli tõepoolest täiesti fantastiline. Ta pani mu unustama, kes ma tegelikult olin, ning esimest korda elus ma olin selle üle õnnelik. Ma mõtlen, tema kõrval võisin ma olla täiesti mina ise, mitte see külmavereline mafiooso, kes ma olema pidin.
Ning siis sain ma aru, et Caroline on see üks ja ainus, kellega ma koos olla tahan.


12.02.13

ÄKAM #24: Üheinimesepidu kahele

Ma arvasin, et ei suuda enam end kergemini tunda. Ma arvasin, et miski ei suuda mind parandada. Kuid kõige halvem on see, et ma mõtlesin, et asi ei saa enam hullemaks minna. Alati saab. Nagu alati saab ka paremaks minna.
Ega ilmaasjata öelda, et tants on unistamine jalgadega. Tänu tantsule sa vabaned kogu pingest, mis su sees on. See teeb su vabaks.

Mu liigutus jäi pooleli, sest peeglist nägin tema peegeldust. Tegin järsu pöörde.
"Cammy," ta nimi mu huultel oli vaid sosin.
Ta toetas laisalt vastu seina ja jälgis mind. "Roxy,"
"Cammy, ma..."

Ta isegi ei kuulanud mind lõpuni: pöördus lihtsalt ja kõndis saalist välja. Jooksin talle järele.
"Cameron Shonery, jää nüüd ometi seisma," kriiskasin ma üle koridori, kuid ta jätkas mu ignoreerimist.
Uks mu nina ees langes kinni.

Kuradi isekas värdjas, mõtlesin vihaselt ning koputasin kõvasti.
"Cameron! Kas sa kavatsedki selline olla?! Sa isegi ei kuula mind ära - teed mingid oma paganama järeldused ja lähed, laskmata midagi seletatagi,"
"Ma ei saa aru, mida sa siin veel seletada tahad," kõlas noormehe hääl ukse tagant. "On suhteliselt ilmselge, et sa oled endiselt temasse armunud. Ning see, et ta sind suudles, äratas su tunded ellu. Ma tegin selle vaid sinu jaoks kergemaks, Rox. Ma lasin su vabaks, et sa ei peaks süümepiinu tundma, kui teda minule eelistad,"

Libistasin end seljaga vastu ust toetudes põrandale istuma. "Mida sa ajad, Cam?! Teda sinule? Kas sa oled segaseks läinud?!"

"Sul oli ideaalne plaan, Roxy. See mänguristiilis,"
"Nad ei näe seda niimoodi. Mitte keegi ei vaata seda sedasi. Meeste puhul on see justkui auasi: see ongi põhimõtteliselt lubatud. Naiste puhul aga .. see ei oma tähtsust: nad nimetavad sind ikkagi ***. Või siis vabatahtlikuks prostituudiks, kui need on need wannabed, kes arvavad, et on ilged hipsterid, kui tumblri lauseid kasutavad,"

"Nad .. mida?" Cami hääl vääratas ning ta lasi hetkeks murenoodi oma häälde.
"Polegi siis kuulnud, et ma olen kooli uus ***?" küsisin muigega, kuigi ta ei näinud seda.
"See ei ole enam minu asi, eks,"

"Nii et kui midagi tuleb ette mingi raskus, siis sa lihtsalt eelistad mind eemale lükata?Jah, asja ignoreerida on kergem, kui sellega tegeleda, aga ma arvasin sinust rohkemat, Cam,"

Kui ta ei vastanud, ohkasin vaikselt omaette ning tõusin püsti. Vaatasin igatsusega seda ust, kuhu olin nii lühikese ajaga hakanud armastama siseneda. Tõenäoliselt enam seda teha ei saa.
Pöörasin uksele - ja Cammyle - selja ning eemaldusin aeglaselt. Ma tegelikult lootsin küll, et ta mulle järele tuleb. Aga see ei olnud film. See ei olnud Hollywood. Ning ükski kutt päriselus ei kõnni sulle järele, kui sa ära kõnnid.

*

"Kus kurat see on?" nõudsin valjult, kuigi olin taaskord korteris üksi. Olin öelnud Saleishale, et vajan aega ja üksiolemist ning ta oli läinud Adami juurde.
"Ahhaa, siin sa oled, mu kallis," sõnasin rahulolevalt, leides vajatud Jack Danielsi pudeli baarikapist.
Klõbistasin küüntega mööda pudelit, nautides õrna tekkivat heli.
Naeratasin mesimagusalt, keerates volüümi juurde. "Pidutseme,"

***

Cameron

Kuulsin, kuidas ta sammud hajusid kaugusesse, kui ta eemaldus üha kaugemale ja kaugemale korteri uksest - ja minust -, kuid ma ei suutnud end sundida end talle järele minema. Õigupoolest igatsesin ma teda meeletult. Iga hetk, kui teda mu kõrval ei olnud - see oli nagu põrgu maa peal. Ma olin niivõrd harjunud tema juuresolekuga mu kõrval, tema pruunide pehmete juuste, pruunide soojade silmade, siidja nahaga, et see oli ebareaalne. Ma tahtsin virutada sellele endale, kes keeldus lahti laskmast oma uhkusest ning järgnemast tüdrukule, keda ma armastasin. See oli tegelikult väga idiootne.

Virutasin vihaselt seinale rusikaga, jutkui oleks see asja parandanud. Justkui oleks sein minu isekuses ja põikpäisuses süüdi olnud või oleks see tugev löök, mille tõttu värv maha koorus, toonud Roxy tagasi.
Mida iganes.
Otsustasin, et parim viis pinge vabanemiseks - vähemalt mõneks hetkeks -, on tantsustuudiosse mõneks ajaks minna. Keskendumine oma tantsuliigutuste väljamõtlemisele aitab alati.

Tavaliselt suutis tantsimine alati mu meeleolu parandada. Tants aitab vabaneda pingest ning peale seda tunned sa end vabalt. Seekord aga see ei töötanud. Ma proovisin keskenduda üksikasjaliselt igale liigutusele, lihasele, mis seda sooritada aitas, valule, mis oli tingitud sellest, et polnud ammu tantsinud. Ent see ei aidanud. Mu silme ees ja peas oli Roxy, tema kurb näoilme, kui ma ta kooliparklasse jätsin, kõrvus kajasid ta eemalduvad sammud.
Ma tundsin end selle pärast paganama süüdi.

Istusin maha ning panin pea põlvedele toetuvatele käte vahele.
Oh, Rox, miks ma olen niisugune idioot?

*

Sulgesin kõik stuudio uksed ning olin juba valmis õhtusele jooksmisele minema, kui tundsin kellegi kätt oma õlal.
Ausalt öeldes päris hirmutav, kui kell on nii üheksa paiku talvel - ma mõtlen, et pime on -, sa oled ukse sulgenud ja siis tunned kellegi kätt enda õlal. Mulle ei tulnud ka meelde, et keegi oleks kuskile jäänud, pealegi et kõik lahkusid alati enne üheksat või ütlesid mulle, kui midagi juhtus.

"Surm?" küsisin naljatades, kuna ei osanud kedagi kindlat pakkuda.
"Võib ka nii öelda," sisistas tuttav hääl ning ma sain tugeva obaduse kõhtu.

***

Jack

"Cameron?"
Toksisin jalaga kannatamatult vastu põrandat. Ma teadsin, et ta sulgeb stuudio kell üheksa läbi ning hetkel oli natuke üheksa läbi, nii et vaevalt ta jõudis paari minutiga hoonest lahkuda. Ma oleks teda taolisel juhul näinud siis.

Tõstsin käe, et koputada uuesti, kui kuulsin kolistamist. Õudusfilmidest õppinuna, et ei minda pimedas kuskile, kus on pime ja pole teisi inimesi, ei jooksnud ma ummisjalu sinna,vaid hiilisin vaikselt mööda seina.
Tundus, et keegi läks tagavaraväljapääsust välja. Otsustasin veel veidi oodata, enne kui Cameroni kutsuma hakkasin.

Õige mõte.
Ühe noormehe asemel väljusid majast hoopis kolm. Nad vaatasid ringi - tundus, et kartuses olla avastatud - ning jooksid siis teiselt poolt maja tänavale.
Liikusin tagavaraukse juurde, mille nad olid täiesti lahti jätnud ,ning sisenesin hoonesse.

"Cameron?" hüüdsin valjusti ning see kajas tühjades koridoris.
Kuulsin kellegi oigamist ning järgnesin hääle suunas.
"Oh, jumal,"
Cameron lamas selili koridori põrandal, jalad põlvist kõverdatud. Tema huulest jooksis verd, silm oli muutumas siniseks ja ta hoidis kõhust kinni.

"Mis juhtus?" küsisin, põlvitades ta kõrvale.
"Hormshot oma gängiga..." kähises ta vastuseks ning oigas uuesti.
"Ma viin su haiglasse,"
"Ei, ei," sõnas ta aeglaselt. "Nad algatavad muidu menetluse..."

"Nii?"
"Keegi ei saa midagi tõestada, mul pole kaameraid siin,"
"Aga mina nägin neid,"
Cam raputas aeglaselt pead. "Ei, ära vii mind haiglasse,"

"No ma ei saa sind koju ka viia .. ja üksi sa ei saa hakkama ja..." Midagi sähvatas mu mälestuses. "Tule, ma aitan su püsti,"

***

Roxana

"I need to be your lover, I need to get into your life, oh,"
Kui inimene on täis, siis ta ei mõtle selle peale, et tal ei ole lauluhäält. Siis muutuvad kõik artistideks.
"I'll be yours, for even more. Make me yours, for even more. When the feelings suffocate me and nobody's there, all alone I turn to you-to you-to you,"

Võtsin lonksu otse viskipudelist ning tantsisin ringi.
"I'll be at the back door waiting for your love, anticipatin'. Every step we make together, oh, our love will be for ever,"
Langesin põlvili maha. "Cameron .. Cam .. Cammy," pomisesin seosetut teksti. Silme eest muutus uduseks ja seda mitte alkoholi, vaid hoopiski pisarate pärast. "Tule tagasi, Cammy,"

Kõlas uksekell ja ma tõstsin nõksuga pea sinnapoole.
Mu alkoholijoobes aju sundis huuli naeratuseks vormuma.
"Cammy!" kilkasin ma rõõmsalt. "Sa tulid,"

Jooksin nagu peast segane ukse poole, pudel endiselt käes, ning avasin selle.
"Jack .. Oh jumal, Cam!"

*

(A/N: fotod ja lugu)