SL #51: Minu hundikutsikad

Okei,see on .. huvitav. Suht muutub rutiiniks juba, et me temaga ühel ajal kuskil oleme. Nii armas lihtsalt. Võta end kokku, Caro, sa saad hakkama küll. Ma mõtlen, c'mon, te veetsite ühe päeva, mida võib praktiliselt kohtinguna käsitleda.

See oli täiesti mõistetamatu, kuidas ta võis mind nii tundma panna. Et ma unustasin enda. Et iga kord, kui ma temaga räägin, tundus nagu esimene. Et...
"Oh, hei, Caro," kuulsin Iani häält selja tagant ja pöörasin end ümber. Ma ei olnudki kindel, kas olin talle pigem tänulik või vihane, et ta rikkus taaskordse - kusjuures, mitmes kord see olekski? - võimaluse Jasoniga kahekesi olla ja rääkida.

Ian pani oma teise käe mu ülaseljale, lükates mind Jasoni poole.
"Lähme ütleme talle ka tere, muidu seisab seal nagu Surm, see meie härra Lockwood,"
Ja nii see läks. Kui keegi oli veel, puudus see ma-ei-suuda-temaga-normaalse-inimese-kombel-rääkida olukord. Vahepeal tulid teised poisid ka juurde ning varsti saabus ka buss, mis meid kolmepäevasele seiklusele viima pidi.

Ronisime bussi ning hõivasime viimased pingid - et teisi vähem häirida. Jason oli poistest ainuke, kes istus üksi, aga ma ei suutnud end kohe veenda selles, et oleks normaalne tema kõrvale istuda. Pealegi oli ta juba aktiivses vestluses teistega, nii et ma ei hakanud sekkuma. Selle asemel lennutasin end Jasoni ees olevatele toolidele.

Esimesed kolmveerand tundi ei toimunud midagi põnevat: poisid arutasid mingeid omi asju ja ma kuulasin niisama muusikat. Mingi hetk nad hakkasid mängima "Kontakti" - see lõppes muidugi sellega, et kogu buss vaatas meid juba kõõrdi, et mida me kisame, sest kui poisid karjusid: "Kontakt!", siis nad tegid seda eriti valjusti.

"Kuulge, kutid, ma ei viitsi mängida," sõnas Jason mõne aja pärast - tolleks hetkeks oli vist juba poole tunni jagu möödunud. "Minge mängige Caroga, ta ei maga ega midagi,"
Sulgesin käega suu - sest võisin äkilisusest väga valjusti naerma hakata - ja itsitasin nagu segane: tõepoolest, Jason? Mängige Caroga?! Tead ikka, kui halvasti see kõlab?
Lasin jalad üle istme rippu ja piidlesin kutte. Hoidsin irvet huultel ja raputasin naerdes pead.

Nad vaatasid mulle arusaamatult otsa - kujutan ette stseeni: tüübid tegelevad rahulikult oma asjadega ning siis äkki, täiesti lambist, pöörab nende klassiõde end nende poole ja naerab nagu segane (isegi ei naera, vaid surub naeru maha, nii et see näeb väga alaarenenud välja). Väga normaalse inimese käitumine. Siis jälle .. mis ajast ma normaalne olen? - ja alles siis vist taipasid, mida Jason öelnud oli. Bussil oli jälle põhjust meid halvustavalt vaadata.

*

"Oh mu jumal küll," pomisesin ma, kui olin oma kompsu võtnud ning sirutasin end välja, vaadates ringi.   Ma polnud varem kunagi Apollo Bays käinud ning selle linna ilu suutis mind üllatada. Tegelikult oli Ranniku-Austraalias igal pool väga ilus: ookean ja  liiv. Põhimõtteliselt paradiis.
"Ja edasi mis?" nõudsid poisid kohe, kui buss oli ära sõitnud. Väljas lõõskas päike ning ega ma isegi poleks keeldunud kas vee juurde või lihtsalt kuskile jahedamasse kohta minna.
"Kohe, kohe," rahustasin poisid maha ning otsisin üles oma telefoni.

"Heihei, me oleme rannas. Te jõudsite ka kohale?" Alasia rõõmus hääl kõlas läbi toru.
"Jaa, Alasia, me oleme siin juba. Ma arvan, et me lähme poest läbi ," Poisid raputasid pead. "Või siis ei lähe ka,"
"Igatahes, te olete praegu poe juures, jah? Minge sellest mööda, kõnnite vasakul pool kõnniteed, kuni elumajad ette tulevad - seal on suht võimatu eksida. Siis te pöörate paremale ja kõnnite ka pikka aega. Maja number on 10, selline roheline maja. Siis helistame veel,"

"Okeeii" venitasin ma ja saatsin kindlustava pilgu kuttidele, kes mind ärevalt jälgisid. Suhteliselt hirmutav, peaks mainima. "Aga davai, tsau siis, näeb veel,"
"Tsauka! Oota, Analeigh, mida helli sa..?" rääkis Alasia kiiresti ja lõpetas kõne.
Suskasin telefoni taskusse ja pöördusin oma kaaskonna poole, seletades neile, kuidas me liigume.

Kõndisin ees, nemad järel nagu kutsikad - ja palun ärge arvake, et ma neist tegelikult nii halval arvamusel olen. Lihtsalt, kui ma oleks öelnud "ees nagu pardiema", siis, vabandust küll, mulle ei sobi. Eriti kui viimasel ajal räägitakse nii palju nendest pardihuultega näitsikutest. Kutsikad seevastu ei kõla üldsegi halvasti. Kujutage ette: minu hundikutsikad, mm .. okei, jah, läks kahtlaseks ära, vabandust.

"Kuidas sa eeldad, et me sisse saame?" küsis Ed, kui me olime Alasia maja juurde jõudnud.
Kehitasin õlgu. "Murrame sisse?" pakkusin, otsides taskust telefoni ning valides ühe oma parima sõbranna numbri, et teada saada, mida edasi teha.

"Olete kohal, jah?" küsis Alasia ilma sissejuhatuseta.
"Um, jaa .. kuidas me sisse saame?" küsisin, jälgides ise lõbustatult poisse, kes venitasin sõidust ja kõndimisest väsinud lihaseid ning tegid plaane, kuidas ja kuhu telke paigutada.
"On kutid lähedal?"
Noogutasin pead ja taipasin siis, et räägin telefoniga. Virutasin endale mõttes vastu laupa ja kõndisin eemale, võttes istet maja tagumisel sissepääsutrepil. "Enam mitte, räägi,"

"Igatahes, see kuur seal, eks?" Vaatasin ringi. "Igatahes, lähed sinna," Tegin nagu kästud. "Vaata seal teises ruumis ämbrite alt. "Leidsid?"
"Mhm," mõmisesin veidi ringi vaadates.
"Ega kedagi lähedal pole? Ei taha, et nad seda märkaks,"
"Nope, nad mängivad seal üksteisega väljas,"

"Mängivad üksteisega? Armas. No igatahes, pane see võti sinna pärast tagasi ka, kui te tulema hakkate. Ja sulge uks ka,"
"Okidoki, näeme siis,"
"Tsauki!"

Kõndisin jahedast ruumist lõõskava päikese kätte ning panin käe sirmina silme ette.
"Ou, kallikesed, vaadake, mis mul on?" hüüdsin poistele, kes vaikselt hakkasid telke laiali panema, ning viibutasin sõrme otsas võtmeid.
Nad jätsid oma asjad sinnapaika ning tormasid mu juurde, kui ma ust lahti tegin. Haarasime oma kodinad ning liikusime majja.

"Nii, kuhu mida?" küsis Ian.
Vaatasin võõras majas ringi. "No vannituba on siin," avasin teadlikult ukse nimetatud tuppa, kuna olin väljast näinud sauna ja dušše. "Siin elutuba," sõnasin edasi liikudes. "Köök. Ja sinna üles siis magamistoad," Teadjat mängida pole üldse raske, kui sa neist samm ees oled.
"Jätame joogid külmikusse, telgid püsti ja adios, mis me siin ikka kaua passime," pöördusin oma meeskonna poole.

"Okei," pomisesid nad ning me asusime tegutsema.
Jätsime kotid eesruumi ning poisid hakkasid oma telke paigutama. Istusin taas astmete peale ning jälgisin neid.
"Kuulge, kohutavalt palav on. Äkki me sätiks telke õhtupoole?" pakkus Jason ligi viieteist minuti pärast, kui nad kõik olid telgikompleksiga maadlemisest tüdinud.

Tõstsin pilgu Angry Birdsi mängult. "Mul ükskõik," Muigasin, nähes nende nägusid.
"Jajah, Caro, sa ei tee üldse midagi kasulikku," nurises Jason, kuigi ta muigas. See muie tekitas minus tahtmise öelda: "Sunni mind,", aga kuna liiga palju oli inimesi, kes ei pidanud minust ja temast teadma, siis ma jätsin selle mõtte.

Tõusin püsti. "Okei, lähme siis, me peame niikuinii enne söömas ära käima,"
Poisid panid oma telgid kuuri ning vaatasid mind ootavalt. Võtsin majjajäetud reisikotist oma rahakoti ning ootasin ukse juures, kuni poisid sama tegid. Sulgesin ukse ning käskisin neil end maja ees oodata, kuni võtme taas ära peitsin.

"Keegi on Apollo Bay's varem käinud?" küsisin ma, sest mul polnud õrna aimugi, kust me süüa saaks.
"Me võime Bayleaf Café'sse minna," pakkus Ed.
"Ei, me ei lähe kohvikusse," torises Ian ühel pool. "Seal ei saa ju süüa normaalselt!"
"Okei," sõnas Ed kergelt üllatudes Iani nuriseva tooni peale. "Beacon Point?"

"Ei! Me ei lähe restorani ka," vaidles Jason teiselt poolt vastu. "Me peame seal mingi mitutuhat tundi ootama,"
Pööritasin silmi ja saatsin igatseva pilgu Wickens Provedore & Deli kohvikule, kus tehti imehäid saiakesi. "Minge kaklema ka veel," porisesin oma nina alla.

Me rändasime mööda Apollo Bay kesklinna ligi kaks tundi. Täiesti ausalt. Poisid ei suutnud endiselt ära otsustada, mida ja kus nad süüa tahavad: kas kohvikus või restoranis. Nad olidki jagunenud kaheks seltskonnaks, kes kohe kuidagi kokkuleppele ei jõudnud.
Nende järjekordse vaidluse - see seisnes selles, kas me lähme pitsat sööma või mitte - katkestas mu telefonihelin. Helistas Cassie.

"Hei, sweetheart," siristasin telefoni, olles õnnelik, et saan mingitki vaheldust sellele mõttetule vaidlusele.
"Kuule, ma jõudsin kohale. Alasia ütles, et te olete liikvel kuskil. Kus sa oled praegu?"
"Ee...," venitasin ma ja märkasin taaskord, kuidas poiste tähelepanu oli ümber lülitunud söögikohtadelt minule. "Me oleme praegu kesklinnas. Skenes Creec Road,"

"See on see, kus Bacon Point on, eks?"
"Mhm,"
"Selles suhtes, et ma võin oma kotiga kohe linna tulla, kuna me lähme ju randa pärast, eks?"
"Jeps, plaanis on küll. Leiad siis tee siia üles?"

"No .. oota, otsustasite te ära, kuhu sööma lähete?"
"Ei. Ma pärast räägin sulle," sõnasin tüdinult.
"Ee .. okei?" Cassie hääl tõusis teadmatusest, millest mu tujukus tingitud oli. "Aga saaks äkki Cafe 153 juures kokku?"
"Oota hetk," Surusin telefoni vastu õlga ja vaatasin poistele tõsiselt otsa. "Cafe 153 sobib? Või me korraldame raundi number 128?"

"Jaa! See on nii hea koht ju," elavnes Ian ja Jason noogutas kaasa.
Vaatasin neile surmava pilguga otsa. Tõsiselt ka või? Me teie kahe pärast kõndisime kaks tundi mööda linna ringi ning nüüd teile tuli äkki meelde hea söögikoht? Ausalt?! Raputasin õelad kommentaarid maha ja keskendusin Cassie'le. "Kuulsid? Nad on nõus,"
"Okidoki, suurepärane. Näeme seal siis nii viieteistkümne minuti pärast,"

"Noh, noored hundikutsikad," sõnasin väljakutsuvalt, kui olime Cassie'ga hüvasti jätnud. "Lõpetasite oma kaklused ära ja nüüd on koht olemas? Aga palun, suunduks äkki sinna siis? Või te hakkate nüüd kaklema, mis teed pidi me lähme?"
Ma teadsin küll, et kõlan väga bitch'ilikult - isegi, kui see nii plaanitud polnud - ning ega nad seda positiivselt võtta ei pruugigi, kuid kui ma kuulsin neid itsitamas, sain aru, et vahel sobib neile ka selline kord.

SL #50: Päike, rand, mina ja mu kaks crushi

Micha pole üldiselt kunagi kahe käega poolt olnud minu ja Jasoni "suhtele" - okei, okei, oleme ausad: keegi neist pole enam -, aga viimasel ajal oli ta kuidagi omapoolset initsiatiivi üles näidanud selles osas. Tuleb tunnistada, et ka tema oli mind päris palju ärgitanud Jasoniga mingi hetk rääkima või siis nüüd korraldas selle tantsushow...

Nii et tegelikult poleks mul olnud põhjust imestada, kui me sisenesime klassi, kus meil polnud varem inglise keelt olnud, ning ta mind praktiliselt käest tiris Jasoni kõrvale istuma. See oli nimelt meie arvutiklass - meil oli multimeedia seal -, kus lauad oli seinte äärde pannud, moodustades suure ringi. Klassi keskel oli vaba ruum õpetaja jaoks. Ning seal, kus me maha istusime, istusid minu poolt Jason, Cyle ja Joe, ja Micha poolt Bradley, Brittany.. Ma rohkem tähele ei pannud, sest vaadake, kui sul on ühes pajas Cyle ja Joe, siis te ei saa enam aru sõnast "rahu".

Tegelikult laamendas nendega seekord ka Jason kaasa, alustades näiteks sellega, et ta muutis Cyle'i ekraani roosaks. Mitte et pani roosa taustapildi, vaid muutis värve, kontrasti ja midaiganes veel nii, et kogu ekraan oligi roosa alatooniga.

Ta vaatas mu poole ja naeratas oma visiitkaardi naeratust. Puhkesime kõik neljakesi naerma, panemata isegi tähele, kuidas kõik meid jõllitavad ja et õpetaja tuli meie toolide taha.
Ta raputas pead. "Jason, pane see tagasi ja lõpetage see mängimine siin,"
Jason klõpsas paar nuppu arvuti ekraanil - jätan detailsemalt protsessi kirjeldamata, sest osa ütleks kindlasti, nagu Michagi: "Ah, ära jaura mulle sellest progevärgist," - ning ekraan muutus "normaalseks" tagasi.

"Avage töövihik leheküljel 59, ülesanded 1-4,"
"Mis lehekülg see oligi?" küsis Jason sosinal, tungides mu isiklikku ruumi.
"59," sosistasin vastu katkendlikku häälega, veidi šokeeritud tema lähedusest.

Kui su armastatu huuled on su kaela vastas, võib see päris meeldiv olla, kas teate. Lihtsalt see, et ta nõjatus mulle väga lähedale, kuna ei kuulnud leheküljenumbrit, oli hingetuksvõttev. Eks jah, igaühel jääks hing kinni, kui su armastatu hingeõhk su kaela tabaks, sest nahk muutus ülitundlikuks ja kõik karvakesed tõusid püsti. Täiesti fantastiline.

Poole tunni pealt hakkasime esseed kirjutama.
"Miks?! Ei..." venitas Jason, nähes esseeteemat: "Kuidas on Internet mõjutanud meie elu?".  "Fuck me,"
Um .. ausalt, Jason?! Nagu tegelikult ka või? "Ee .. no .. tegelikult ma olen veidi hõivatud praegu, küsi hiljem uuesti," sõnasin ma täiesti tõsiselt, kuid piisavalt vaikselt. Ausalt öeldes ma isegi lootsin, et ta ei kuule seda.

Ent ta kuulis ja vaatas mulle otsa. Alguses sama tõsise näoga nagu mul, kuid siis muutus see ilme naeratuseks ja me lihtsalt puhkesime naerma. Keset esseekirjutamist, kogu meie poolrühma ees.
Oh, jumal.

Õpetaja, kes samal ajal oli ka meie klassijuhataja, vaatas meid poolhukkamõistva pilguga.
"Mu arust ma peaks selle seltskonna seal lahutama. Teil on seal liiga lõbus atmosfäär,"
"Ei," poolkarjatasime me neljakesi.
Ta raputas taas kord pead. "Lihtsalt olge tasa ning ärge segage teisi,"

*

Kas te teete nalja või? Miks ma alati lõpetan temaga samal ajal?
Kuid Zacki polnud meie poolrühmas ja ka Cyle lõpetas selle paganama essee kirjutamise - mitte et essee üldse milleski süüdi oleks olnud -, ning üleüldse oli blogist juba üle aasta möödas ja ega mind eriti ei huvitanudki, kui keegi sosistama hakkaks, nii et ma lihtsalt tõusin poiste järel püsti, andsin oma töö ära ning lippasin neile järele.

Imelikul kombel juhtusin mõlemale poisile tol päeval meelepärast olema ning garderoobi minnes me lobisesime vahetpidamata.
"Sa ikka randa tuled?" küsis Cyle.
Noogutasin innukalt pead ning tahtsin juba öelda: "Kuidas ma saaksingi sellest imetoredast sündmusest mitte osa võtta?", kui taipasin, et see kõlaks võib-olla natuke liiga meeleheitlikult. Selle asemel ütlesin: "Muidugi, see saab kindlasti tore olema,", mis oli pehmem variant algselt mõeldud tekstist.

Nägin Cyle'i näole lõbustatud naeratust ilmumas ning üle tema õla mängis ka Jasoni näol sarnane muie.
"Usu mind, see saab tore olema," veenis mind Cyle ning ma mõtlesin, et mida ta nüüd küll välja mõtles.

"Valmis, mees?" küsis ta Jasoni käest ning kui too noogutas, pöördus Cyle taas minu poole: "Sa lähed ju ka samasse peatusse mis meiegi, kas pole?"
Noogutasin ning enne kui jõudsin midagi veel teha - midaiganes ma teha kavatsesin -, avastasin end järgmine hetk juba Cyle'i õlal rippumas, pea alaspidi.

"Hei!" Virutasin talle kergelt vastu selga, kuid ta tegi, nagu ei märkakski seda.
Upitasin enda ülakeha, et ei peaks noormehe teksastest poolenisti väljaronivaid Calvin Kleini aluspükse jõllitama ega Hugo Bossi tualettvee epitsentris paiknema - sest, uskuge mind, Cyle kallas endale iga hommik tõenäoliselt pool pudelit otsa.

Mu silmad vilksatasid Jasonile, kes paar meetrit tagapool seisis. Alguses oli ta näol üllatus, kuid hetke pärast ta juba naeris.
Ei mingit armukadedust, tõesti?
"Davai, hakkame liikuma," sõnas Cyle üle õla Jasonile ja hakkas kõndima, justkui ei kaaluks ma rohkem kui käputäis heina.


Möödusime valvuritädist, kes meile rabatud pilgu saatis, kuid ei öelnud midagi.
Tänaval saatsid inimesed meile samasuguseid imestunud pilke, kuid ei öelnud midagi, välja arvatud üks pensionieas tädike, kes poistele teravalt otsa vaatas ja küsis: "Ega te seda ilusat neiut ära vägistada ei kavatse?"

Minu imestuseks vastas Cyle: "Kindlasti mitte, naiste soove tuleb austada," ja ma võin kihla vedada, et kuulsin Jasonit enda kõrval - jah, miks ta üldse minupoolsel Cyle'i küljel oli? - pomisemas: "Kui ta just ise ei taha..."
Äkki on tal ka oma siivutu külg?

Iseenesest oleks väga huvitav olnud sõita koos nendega ka rannani, pealegi et Cyle lubas mind kogu selle aja kanda - küsimusele "Kas sa mind seljas kanda ei tahaks?" vastas ta, et siis ei ole tal nii suurepärast vaadet, ja, tänud jumalale, kui sihuke olemas peaks olema, et mul olid jalas teksad -, kuid siis oleks ma pidanud rannas aluspesus olema, mitte et sel midagi viga oleks.

Cyle pani mind maha alles siis, kui buss tuli, ja sedagi otse astmete peale. Võin ette kujutada, et me olime päris omaette vaade.

*

"Jumala eest, Caroline!" hüüatas ema, kui ma temast mööda tuhisesin. "Kuhu sa hiljaks jääd?"
"Me lähme randa!" karjusin vastu, tuhlates meeleheitlikult oma kapis.
"Okei, aga kuidas sul essee läks?"
"Hästi," vastasin ma ja õhkasin õnnelikult, leides soovitud kleidi. See oli õhuline roosivärvi kleit, mis sobis oivaliselt randa minekuks.

Leidsin ka oma bikiinid ja pikema topi, kuna kleit oli suhteliselt läbipaistev ning ma nii väga ei tahtnud Jasonit vapustada. Mäletasin liigagi hästi, kuidas ta eelmine kord reageeris.
Oojaa, ma olen imelik. Ta on mulle ka seda öelnud. Et ma mäletan selliseid asju. Et ma mäletan kõiki asju, mis temaga seotud on. Aga see lihtsalt on nii.

***

Rannas oli tore. Analeigh ja Alasia õpetasid mulle, kuidas võrkpalli mängida. See oli umbes nii, et niipea, kui mina lõin, lendas see kas põõsasse või siis .. kellelegi meie seltskonnast vastu pead. Ilmselgelt avaldasin kõigile muljet oma mänguoskustega.

Lõpuks me väsisime ära ning heitsime päevitama. Tore oli unustada igapäevased (kooli)mured ning lihtsalt veeta oma klassikaaslastega aega vabas õhkkonnas. Alati oli nii, et kui me veetsime aega väljaspool kooli, saime lähedastemaks. Ning seekord sõna otseses mõttes.

Õhtupoole olid kõik oma rätikud üksteisele lähemale lükanud ning mingi hetk ma avastasin, et Jake oli eriti lähedal. Mul polnud õrna aimugi, mida ta teha kavatses või mida mina tegema peaks. Selles suhtes, et ta oli mu crush siiski! Istusin rätsepistes ning ta käed patsutasid liiva mu jalgadest 10 cm kaugusel.

Vaatasin vasakule ning seal 10 cm kaugusel istus Jason.
Kas tõesti on täitunud mu eluunistus ja ma olen kahe oma crushiga jäetud üksikule saarele?
Aga ei, see polnud tõsi, sest rand oli inimesi täis ja meie endi klassikaaslased olid samuti siin, nagu me tulnud olimegi. Lihtsalt nad polnud nii .. lähedal.

Jason liigutas end liiva peal, nii et kui võtta arvesse päevitavat Sofiat, moodustus ring. Jake lamas endiselt kõhuli minu ees, patsutas liiva - olid tal liivakoogid plaanis või mis? - ja vaatas mulle otsa.
Nägin, kuidas Jason midagi liivas kohmitses, ja kavatsesin juba küsida, kas ma võin ka temaga liivalossi ehitada, kui nägin, mille ta seal välja urgitses.

Mitte et mul just eriline putukafoobia oleks .. aga mulle ei meeldinud nende rõvedate jalgade - või misiganes need neil olid - kokkupuude minu nahaga. Kõik mu karvad tõusid juba ainuüksi sellest mõttest püsti.
Karjuma ma ei hakanud, jälgides Jasoni mängu selle olendiga. Proovisin hoopis välja nuputada, mida ta sellega teha kavatseb.

Tagasi pidin hoidma naeru ja üha laiemaks venivat irvet, kuna Jake oli endiselt mu näost väga huvitatud.
Jason hoidis putukat kergelt peopesa peal - pelgalt nende jalgade siputamine tekitas mul kananaha - ja .. pani selle Jake'i seljale. Jah, te kuulsite õigesti.

Esimesed sekundid vaatas Jake mulle endiselt otsa ja mina säilitasin poker face'i, kuigi nägin, et nüüd vaatab mind ka Jason.
Seejärel sai see olend noormehe seljal tõenäoliselt taas elu sisse ja hakkas siputama, sest Jake ei naeratanud enam, vaid pööras pead ja hakkas käega mööda selga kobama.

Lõpuks võis mu naer vabadusse pääseda ning lisaks minu heledale naerule täitis õhku ka Jasoni sügav naer.
Tõenäoliselt keegi teine ei olnud meie väikest vahejuhtumit märganud, sest nad vaatasid meid kolme, nagu me oleks äsja taevast alla kukkunud.

Läbi naeru nägin Cyle'i silmi, mis Jasonit jälgisid. Neis helkis mitmetähenduslik helk, mis sundis mind naeru vaikselt lõpetama.
Kas Cyle võis aimata? küsimusele ei saanud ma kunagi vastust, sest kuigi ma ei arvanud, et Cyle võiks olla just kõige parem inimene, tuli välja, et tal oli piisavalt palju taktitunnet, et teiste inimeste eraellu oma nina mitte toppida.

SL #49: vastupandamatu

Jasoni headus jätkus pikemat aega. Peale hommikusööki oli aeg teele asuda ning siis ma siiski loovutasin tema pusa talle - õues oli veel jahedavõitu. Hommikuti ikka juhtub, isegi Austraalias.

Kui me kõndisime, oli ta kergelt liiga lähedal. Ning ta käsi puudutas kogemata mu reit. Täiesti kogemata, jajah. Ja teate? Ma suutsin vahepeal sellega juba ära harjuda ära harjuda: peale tantsu oli see kuidagi loomulik ega põhjustanud midagi. Ent nüüd tuli see tunne tagasi. See, kui ta mind puudutas ning mu keha läbis kuumalaine ja seal kohas, kus me kehad kokku puutusid, oli epitsenter. Ning see oli ikka kuradima meeldiv.

Mis mind veel selle juures rõõmustas oli see, kuidas ta pidas Ianit, kes minust paremal kõndis, täiesti loomulikuks. Ta tundis end tema kõrval vabalt. Mitte nagu siis, kui ta Zacki kõrval oli. Tahtmatult pani see mind jälle mõtlema, miks ta siiski Zackiga rohkem suhtleb.

"Selles suhtes, et parem on näiteks kaheteistkümnese bussiga minna, kuna sinna on mingi kaks tundi sõita. Poole ühesega võib ka, aga ma arvan, et me lähme kaheteistkümnesega. Või mis sa arvad, Jason?"
"Mhm," venitas Jason, vaadates ise vaid mind.

Ma ei ole kunagi seda tundnud. Kõik, kes on armunud olnud, teavad, kuidas su armastatu on võimeline sind vaatama sellise pilguga, et sa punastad ja tahad silmad ära pöörata. Mul polnud seda aga kunagi varem juhtunud! Ma võisin tunda end ebamugavalt ega suutnud normaalselt rääkida, kuid Jason polnud kunagi mind punastama pannud pelgalt oma pilguga. See võis põhjustatud olla tema sõnadest või puudutustest, aga mitte pilgust. Ja siis äkki .. äkki ta vaatas mind just selle pilguga ja ma tundsin, kuidas ta silmad vaatavad mitte pelgalt minu omadesse, vaid ka mu hinge. See põhjustas puna tekke põskedele ning ma pöörasin silmad kõrvale.

Nägin silmanurgast, kuidas ta muigas.
"Tähendab, jah, lähme kell kaksteist. Caro?"
"Jah?" küsisin ma justkui uneseisundist välja tulles.
"Alasia pool suve alguse tähistamine. Kolmandal jaanuaril kell kaksteist," seletas Jason endiselt muiates.

"Aa, õigus," ütlesin ma ja virutasin endale mõttes vastu pead: nagu tegelikult ka, Caroline? Tahad sa tõepoolest nende mõlema ees oma marki täis teha? Oh sind. "Jaja, mul endal oli ka plaanis kell kaksteist minna," Nägin, kuidas Ian proovis üha rohkem laienevat naeratust peita. Jason seda teha muidugi ei kavatsenudki.
"Tore. Siis on meil tüdruk ka seltskonnas,"
"On keegi veel?"
"Ed peaks tulema, Dec ja Rob,"
"Oh, okei," Jälle mina ja mehed.

*

Üldiselt mulle meeldib bussiga sõita. Aga kui sa reisi alguses otsustasid, et ei taha istuda, ning juhiks osutus tegelane "Kiiretest ja vihastest" - vähemalt võin ma kihla vedada, et ta kohe kindlasti tahtis sinna kandideerida -, mis kulmineerub sellega, et sa pidevalt oma armastatule otsa lendad, siis see .. ei, minugipoolest on see suurepärane, aga samal ajal kahtlane ning mõnes mõttes ka ebamugav. Ma mõtlen, sa ei saa ju kogu aeg seda bussijuhi süüks panna, isegi kui see tõsi on. Arvestades veel juurde, kui "arusaavaid" pilke saadab su armastatu sõber.

"Äkki me .. istuks?" pakkusin ma justkui muuseas kuttidele ise hoolikalt postist kinni hoides, mis - nagu eelnevad ebasoovitud katsed näitasid - ei olnud just eriti tõhus.
"Ma arvan, et see oleks mõistlik,"
Jason pöördus ümber ja liikus vabade istmete poole.

"Oh, mu jumal," pomisesin ma väsinult ja ka natuke ärritunult, kui buss taaskord üles hüppas, nii et ma põhimõtteliselt oleksin pidanud bussi etteotsa lennanud. Tasakaalu säilitamiseks haarasin kinni Jasoni pusast.
Ta võpatas, kuid ei öelnud midagi. Järgnev oleks pidanud nii mind kui ka Ianit šokeerima, ent viimasel ajal oli see juba tavaliseks muutunud, nii et ma proovisin värinaid rahulikuks suruda - ei, ma ka ei tea, kuidas midagi sisemist rahustada -, kui ta oma käe taha sirutas, selle mu talje ümber libistas ning enda ette tõmbas, et ma akna poole istuks.

Jumala eest.
Poiss haaras postist ja lennutas end minu kõrvale.
Ilmselgelt.
Ian istus meie ette, tehes mulle nägusid - alguses jälle neid "mõistvaid" ning siis katsetades.

"Ära .. ära palun tee seda nägu," palusin ma naerupahvakute vahel ise kõhust kinni hoides. Ianil oli viimasel ajal komme, või pigem katsetus, et ta proovis vaadata inimesel tuima näoga otsa ning mitte reageerida tema näoilmele. Lõpuks ta muidugi naeris ka, aga muutus osavamaks iga korraga.

"Aga jah, head päeva teile siis," ütles ta vaid talle omase viisakusega, kui mõne peatuse varem maha läks.
Lehvitasin talle vaid mulle omase flirtimislaadse lehvitamisviisiga - see kõlas imelikult, loodan, et saite aru. See oli selline kerge sõrmede liigutamine.

"Räägi mulle endast," lausus Jason äkki.
"Misasja?" pöörasin oma lõbustatud näo ta suunas.
"Mis sa edasi teha plaanid?" ütles ta lihtsustatud, mitte jasoni keeles.
Kehitasin õlgu. "Lähen koju eeldatavasti, mis siis?"

"Sa ju ka ei söönud midagi eriti?" jätkas ta mu küsitlemist.
"Põhimõtteliselt küll," ütlesin aeglaselt, endal süda puperdamas. Kui see on kutse sööma minna, siis ma olen kõikide jäsemete, elundite ja muude kehaosadega poolt. Isegi kui see kõlab eriti kahtlaselt.
"Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki sa tahaksid minuga liituda - mul oli plaanis midagi süüa kuskil,"

"Mina olen vaid poolt,"
"Okei," sõnas ta ja ma ristasin sõrmed, et see ei oleks tema lõplik sõna. Õnneks ei olnud: "Mis sa süüa tahad?"
"Midagi hiinapärast tahaks," sõnasin ma, mõeldes ise.


"Hiina köök? Ära palun ütle, et sulle ka meeldivad need rõvedad sushi'd,"
"Jason, tobu, see on jaapani oma,"
"Ah?"
"No sina peaksid teadma, sina oled ju nende 'väikeste kollaste inimeste maal' käinud,"

"Sa oled ikka kohutavalt rassistlik, tead sa seda,"
"Ega mina seda esimesena ei öelnud, hah. Unustasid ära, kuidas sa seda mulle ütlesid?"
"Mina?! Ausalt või?" Ta irvitas. "Ma ei saanud sellist asja öelda!"
"Mitte täpselt nii, aga midagi sellist oli,"

"Hmm," Jason tegi mõtliku näo pähe. "Tõenäoliselt ma ütlesin lause: 'Mõnus on käia maal, kus inimesed on sinust peajagu lühemad,'"
"Eh .. võimalik," vastasin naeratades, mõtiskledes ise, et ta tõepoolest mäletas midagi ka meie vestlusest. Ma ei ole ainuke, yay.
Ta naeratas ja raputas pead.

"Okei, hiina. Põhja-, Lõuna-, Ida-, Lääne-Hiina?"
Vaatasin talle lõpeta-oma-teadlikkuse-näitamine. "Lihtsalt Hiina. Sa ei pea siin targutama,"
"Aga ma tahan," sõnas ta jonnakalt ning prunditas alumist huult.
Ja jälle ma teadsin, et mu kõlav naer oli põhjuseks, miks kõik inimesed bussis - õnneks mitte bussijuht - meid jälle jõllitasid.
"Ja sulle teadmiseks: mulle ei maitse sushi,"

*


"Kas sa ei leia, et me võiks sööma minna välja hoopis? Ma mõtlen, võtame toidu kaasa ja..." küsis Jason äkki, kui me järjekorras seisime juba
"Lähme mere äärde," laususin entusiastlikult. Ma isegi ei mõelnud selle peale, et see kõlas juba algusest peale nagu kohting ning kui mere äärde minna, on see seda veel rohkem. Lihtsalt vahel tõepoolest ei tasu nii palju mõelda. Kuigi tegelikult oli tal õigus küll: jahe hommik oli muutunud palavaks keskpäevaks.

Ta muigas ning hetkeks läbis mu pea mõte, et ta on viimasel ajal ikka kuradima palju naeratanud. See oli tore, et ma .. et ma panin ta naeratama. Ma vähemalt arvan - loodan -, et see olin mina.
"Ma teadsin, et sa seda pakud. Mina olen nõus, täna on suurepärane ilm,"


"Nii, mida teile?" küsis teenindaja viisakalt ning naeratas. Mitte seda jaa-tere-mu-boss-sunnib-mind-naeratama, vaid ehedalt. Sellised teenindajad on alati kõige paremad.
Jason kergitas mu suunas kulmu.
"Nuudlid sealihaga palun,"
"Vürtsikad friikartulid ja Gan Bian kana. Palun,"

"Mis teeb kokku .. oh, vabadust. Midagi juua?"
"Cola Light ja Cola Zero," sõnas Jason enne, kui ma jõudsin suugi lahti teha, ning pilgutas mulle meelalt silma.
Ole õnnelik, et me rahvarikkas kohas oleme, muidu oleks su riided läinud juba.

"Nii. See on siis 10 dollarit," sõnas teenindaja ja naeratas meile.
"Um..." alustasin ma, kuid Jason võttis mu randmest, kui ma hakkasin rahakotti kotis otsima.
"Ma maksan," sõnas ta mulle.
Ee .. okei?

Ta võttis kotikesed toiduga ning ulatas ühe neist mulle.
"Millest äkki selline lahkus?" ei suutnud ma küsimata jätta.
"Hmm," mõmises ta. "Ma ei tea, mul on lihtsalt hea tuju,"
"Okei," laususin ma ja itsitasin.


*

Muidugi, see on täiesti normaalne. Täiesti normaalne on istuda paganama rannas ja näida möödujatele nagu mingi paarikene. Oojaa, täiesti normaalne on seda teha oma armastatuga, kes käitub absoluutselt mittetemalikult, kuna et ta on muidu eemalehoidev ega näita erilisi kiindumuse märke. Täiesti normaalne on...

"Caro?" murdis Jasoni hääl mu mõtetesse ning ma pilgutasin ta poole arusaamatult silmi. "Sa tundud nii mõttes .. ma ütleks isegi, et pinges. Ütle mulle, mis sind vaevab,"
Muigasin ta terapeudi hääle peale. "Lihtsalt .. mõtlen,"
"Millest?"
"Mis vastust sa ootad?"

"Paku,"
"Ma tean, et sa tead,"
"Katseta mind,"
"Oh, okei," Tõstsin käed alistuse märgiks üles. "Ma pole ikka veel aru saanud sinu fantastilisest käitumisest täna,"

"Fantastilisest?"
"No sa oled täna nii .. hea,"
"Arvad sa, et ma olen halb inimene?"
"Ei, aga .. sa ei ole muidu nii vaba. Sa eelistad minust eemale hoida ja .. vahel on selline tunne, nagu sa arvad, et sa võid mulle mingit ohtu põhjustada või midagi .. ah, ma ei tea,"

Ta vaatas mulle tõsiselt otsa. "Aga äkki mina olengi sulle ohtlik," Ta pistis friikartuli suhu, kallutas pead ning vaatas mind mõtlikult.
Võtsin lonksu Coca-Colast. "Jason, sa ei saa mulle ohtlik olla. Kust otsast sa äkki nüüd mulle oht oled?" Ainult et tegelikult oli ta mu mõtlema pannud küll. Ma ei tea kuidas, aga miski mu sees ütles, et see võib tõsi olla. Ma küll ei saanud aru, kuidas tavaline teismeline seda olla võiks, aga ma olin õppinud oma sisetunnet usaldama. Mitte et ma talle seda tunnistaksin muidugi.

***

Jason

Miks ta nii paganama nutikas on? See on nagu .. oh.
Tegelikult pidin endale tunnistama, et see oli ikka kuradima meeldiv. Istuda rannas, kuulata lainete kohisemist ning teha seda kõike koos temaga. See tundus mõnusa pärastlõunase piknikuga ja seda tüdrukuga, keda ma armastasin.

Vaadata tema kuldseid sädelevaid juukseid ja säravaid silmi, kuulata tema helisevat häält ja naeru, lihtsalt nautida aega temaga .. see oli tõepoolest täiesti fantastiline. Ta pani mu unustama, kes ma tegelikult olin, ning esimest korda elus ma olin selle üle õnnelik. Ma mõtlen, tema kõrval võisin ma olla täiesti mina ise, mitte see külmavereline mafiooso, kes ma olema pidin.
Ning siis sain ma aru, et Caroline on see üks ja ainus, kellega ma koos olla tahan.