Kui me kõndisime, oli ta kergelt liiga lähedal. Ning ta käsi puudutas kogemata mu reit. Täiesti kogemata, jajah. Ja teate? Ma suutsin vahepeal sellega juba ära harjuda ära harjuda: peale tantsu oli see kuidagi loomulik ega põhjustanud midagi. Ent nüüd tuli see tunne tagasi. See, kui ta mind puudutas ning mu keha läbis kuumalaine ja seal kohas, kus me kehad kokku puutusid, oli epitsenter. Ning see oli ikka kuradima meeldiv.
Mis mind veel selle juures rõõmustas oli see, kuidas ta pidas Ianit, kes minust paremal kõndis, täiesti loomulikuks. Ta tundis end tema kõrval vabalt. Mitte nagu siis, kui ta Zacki kõrval oli. Tahtmatult pani see mind jälle mõtlema, miks ta siiski Zackiga rohkem suhtleb.
"Selles suhtes, et parem on näiteks kaheteistkümnese bussiga minna, kuna sinna on mingi kaks tundi sõita. Poole ühesega võib ka, aga ma arvan, et me lähme kaheteistkümnesega. Või mis sa arvad, Jason?"
"Mhm," venitas Jason, vaadates ise vaid mind.
Ma ei ole kunagi seda tundnud. Kõik, kes on armunud olnud, teavad, kuidas su armastatu on võimeline sind vaatama sellise pilguga, et sa punastad ja tahad silmad ära pöörata. Mul polnud seda aga kunagi varem juhtunud! Ma võisin tunda end ebamugavalt ega suutnud normaalselt rääkida, kuid Jason polnud kunagi mind punastama pannud pelgalt oma pilguga. See võis põhjustatud olla tema sõnadest või puudutustest, aga mitte pilgust. Ja siis äkki .. äkki ta vaatas mind just selle pilguga ja ma tundsin, kuidas ta silmad vaatavad mitte pelgalt minu omadesse, vaid ka mu hinge. See põhjustas puna tekke põskedele ning ma pöörasin silmad kõrvale.
Nägin silmanurgast, kuidas ta muigas.
"Tähendab, jah, lähme kell kaksteist. Caro?"
"Jah?" küsisin ma justkui uneseisundist välja tulles.
"Alasia pool suve alguse tähistamine. Kolmandal jaanuaril kell kaksteist," seletas Jason endiselt muiates.
"Aa, õigus," ütlesin ma ja virutasin endale mõttes vastu pead: nagu tegelikult ka, Caroline? Tahad sa tõepoolest nende mõlema ees oma marki täis teha? Oh sind. "Jaja, mul endal oli ka plaanis kell kaksteist minna," Nägin, kuidas Ian proovis üha rohkem laienevat naeratust peita. Jason seda teha muidugi ei kavatsenudki.
"Tore. Siis on meil tüdruk ka seltskonnas,"
"On keegi veel?"
"Ed peaks tulema, Dec ja Rob,"
"Oh, okei," Jälle mina ja mehed.
*
Üldiselt mulle meeldib bussiga sõita. Aga kui sa reisi alguses otsustasid, et ei taha istuda, ning juhiks osutus tegelane "Kiiretest ja vihastest" - vähemalt võin ma kihla vedada, et ta kohe kindlasti tahtis sinna kandideerida -, mis kulmineerub sellega, et sa pidevalt oma armastatule otsa lendad, siis see .. ei, minugipoolest on see suurepärane, aga samal ajal kahtlane ning mõnes mõttes ka ebamugav. Ma mõtlen, sa ei saa ju kogu aeg seda bussijuhi süüks panna, isegi kui see tõsi on. Arvestades veel juurde, kui "arusaavaid" pilke saadab su armastatu sõber.
"Äkki me .. istuks?" pakkusin ma justkui muuseas kuttidele ise hoolikalt postist kinni hoides, mis - nagu eelnevad ebasoovitud katsed näitasid - ei olnud just eriti tõhus.
"Ma arvan, et see oleks mõistlik,"
Jason pöördus ümber ja liikus vabade istmete poole.
"Oh, mu jumal," pomisesin ma väsinult ja ka natuke ärritunult, kui buss taaskord üles hüppas, nii et ma põhimõtteliselt oleksin pidanud bussi etteotsa lennanud. Tasakaalu säilitamiseks haarasin kinni Jasoni pusast.
Ta võpatas, kuid ei öelnud midagi. Järgnev oleks pidanud nii mind kui ka Ianit šokeerima, ent viimasel ajal oli see juba tavaliseks muutunud, nii et ma proovisin värinaid rahulikuks suruda - ei, ma ka ei tea, kuidas midagi sisemist rahustada -, kui ta oma käe taha sirutas, selle mu talje ümber libistas ning enda ette tõmbas, et ma akna poole istuks.
Jumala eest.
Poiss haaras postist ja lennutas end minu kõrvale.
Ilmselgelt.
Ian istus meie ette, tehes mulle nägusid - alguses jälle neid "mõistvaid" ning siis katsetades.
"Ära .. ära palun tee seda nägu," palusin ma naerupahvakute vahel ise kõhust kinni hoides. Ianil oli viimasel ajal komme, või pigem katsetus, et ta proovis vaadata inimesel tuima näoga otsa ning mitte reageerida tema näoilmele. Lõpuks ta muidugi naeris ka, aga muutus osavamaks iga korraga.
"Aga jah, head päeva teile siis," ütles ta vaid talle omase viisakusega, kui mõne peatuse varem maha läks.
Lehvitasin talle vaid mulle omase flirtimislaadse lehvitamisviisiga - see kõlas imelikult, loodan, et saite aru. See oli selline kerge sõrmede liigutamine.
"Räägi mulle endast," lausus Jason äkki.
"Misasja?" pöörasin oma lõbustatud näo ta suunas.
"Mis sa edasi teha plaanid?" ütles ta lihtsustatud, mitte jasoni keeles.
Kehitasin õlgu. "Lähen koju eeldatavasti, mis siis?"
"Sa ju ka ei söönud midagi eriti?" jätkas ta mu küsitlemist.
"Põhimõtteliselt küll," ütlesin aeglaselt, endal süda puperdamas. Kui see on kutse sööma minna, siis ma olen kõikide jäsemete, elundite ja muude kehaosadega poolt. Isegi kui see kõlab eriti kahtlaselt.
"Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki sa tahaksid minuga liituda - mul oli plaanis midagi süüa kuskil,"
"Mina olen vaid poolt,"
"Okei," sõnas ta ja ma ristasin sõrmed, et see ei oleks tema lõplik sõna. Õnneks ei olnud: "Mis sa süüa tahad?"
"Midagi hiinapärast tahaks," sõnasin ma, mõeldes ise.
"Hiina köök? Ära palun ütle, et sulle ka meeldivad need rõvedad sushi'd,"
"Jason, tobu, see on jaapani oma,"
"Ah?"
"No sina peaksid teadma, sina oled ju nende 'väikeste kollaste inimeste maal' käinud,"
"Sa oled ikka kohutavalt rassistlik, tead sa seda,"
"Ega mina seda esimesena ei öelnud, hah. Unustasid ära, kuidas sa seda mulle ütlesid?"
"Mina?! Ausalt või?" Ta irvitas. "Ma ei saanud sellist asja öelda!"
"Mitte täpselt nii, aga midagi sellist oli,"
"Hmm," Jason tegi mõtliku näo pähe. "Tõenäoliselt ma ütlesin lause: 'Mõnus on käia maal, kus inimesed on sinust peajagu lühemad,'"
"Eh .. võimalik," vastasin naeratades, mõtiskledes ise, et ta tõepoolest mäletas midagi ka meie vestlusest. Ma ei ole ainuke, yay.
Ta naeratas ja raputas pead.
"Okei, hiina. Põhja-, Lõuna-, Ida-, Lääne-Hiina?"
Vaatasin talle lõpeta-oma-teadlikkuse-näitamine. "Lihtsalt Hiina. Sa ei pea siin targutama,"
"Aga ma tahan," sõnas ta jonnakalt ning prunditas alumist huult.
Ja jälle ma teadsin, et mu kõlav naer oli põhjuseks, miks kõik inimesed bussis - õnneks mitte bussijuht - meid jälle jõllitasid.
"Ja sulle teadmiseks: mulle ei maitse sushi,"
*
"Kas sa ei leia, et me võiks sööma minna välja hoopis? Ma mõtlen, võtame toidu kaasa ja..." küsis Jason äkki, kui me järjekorras seisime juba
"Lähme mere äärde," laususin entusiastlikult. Ma isegi ei mõelnud selle peale, et see kõlas juba algusest peale nagu kohting ning kui mere äärde minna, on see seda veel rohkem. Lihtsalt vahel tõepoolest ei tasu nii palju mõelda. Kuigi tegelikult oli tal õigus küll: jahe hommik oli muutunud palavaks keskpäevaks.
Ta muigas ning hetkeks läbis mu pea mõte, et ta on viimasel ajal ikka kuradima palju naeratanud. See oli tore, et ma .. et ma panin ta naeratama. Ma vähemalt arvan - loodan -, et see olin mina.
"Ma teadsin, et sa seda pakud. Mina olen nõus, täna on suurepärane ilm,"
"Nii, mida teile?" küsis teenindaja viisakalt ning naeratas. Mitte seda jaa-tere-mu-boss-sunnib-mind-naeratama, vaid ehedalt. Sellised teenindajad on alati kõige paremad.
Jason kergitas mu suunas kulmu.
"Nuudlid sealihaga palun,"
"Vürtsikad friikartulid ja Gan Bian kana. Palun,"
"Mis teeb kokku .. oh, vabadust. Midagi juua?"
"Cola Light ja Cola Zero," sõnas Jason enne, kui ma jõudsin suugi lahti teha, ning pilgutas mulle meelalt silma.
Ole õnnelik, et me rahvarikkas kohas oleme, muidu oleks su riided läinud juba.
"Nii. See on siis 10 dollarit," sõnas teenindaja ja naeratas meile.
"Um..." alustasin ma, kuid Jason võttis mu randmest, kui ma hakkasin rahakotti kotis otsima.
"Ma maksan," sõnas ta mulle.
Ee .. okei?
Ta võttis kotikesed toiduga ning ulatas ühe neist mulle.
"Millest äkki selline lahkus?" ei suutnud ma küsimata jätta.
"Hmm," mõmises ta. "Ma ei tea, mul on lihtsalt hea tuju,"
"Okei," laususin ma ja itsitasin.
*
Muidugi, see on täiesti normaalne. Täiesti normaalne on istuda paganama rannas ja näida möödujatele nagu mingi paarikene. Oojaa, täiesti normaalne on seda teha oma armastatuga, kes käitub absoluutselt mittetemalikult, kuna et ta on muidu eemalehoidev ega näita erilisi kiindumuse märke. Täiesti normaalne on...
"Caro?" murdis Jasoni hääl mu mõtetesse ning ma pilgutasin ta poole arusaamatult silmi. "Sa tundud nii mõttes .. ma ütleks isegi, et pinges. Ütle mulle, mis sind vaevab,"
Muigasin ta terapeudi hääle peale. "Lihtsalt .. mõtlen,"
"Millest?"
"Mis vastust sa ootad?"
"Paku,"
"Ma tean, et sa tead,"
"Katseta mind,"
"Oh, okei," Tõstsin käed alistuse märgiks üles. "Ma pole ikka veel aru saanud sinu fantastilisest käitumisest täna,"
"Fantastilisest?"
"No sa oled täna nii .. hea,"
"Arvad sa, et ma olen halb inimene?"
"Ei, aga .. sa ei ole muidu nii vaba. Sa eelistad minust eemale hoida ja .. vahel on selline tunne, nagu sa arvad, et sa võid mulle mingit ohtu põhjustada või midagi .. ah, ma ei tea,"
Ta vaatas mulle tõsiselt otsa. "Aga äkki mina olengi sulle ohtlik," Ta pistis friikartuli suhu, kallutas pead ning vaatas mind mõtlikult.
Võtsin lonksu Coca-Colast. "Jason, sa ei saa mulle ohtlik olla. Kust otsast sa äkki nüüd mulle oht oled?" Ainult et tegelikult oli ta mu mõtlema pannud küll. Ma ei tea kuidas, aga miski mu sees ütles, et see võib tõsi olla. Ma küll ei saanud aru, kuidas tavaline teismeline seda olla võiks, aga ma olin õppinud oma sisetunnet usaldama. Mitte et ma talle seda tunnistaksin muidugi.
***
Jason
Miks ta nii paganama nutikas on? See on nagu .. oh.
Tegelikult pidin endale tunnistama, et see oli ikka kuradima meeldiv. Istuda rannas, kuulata lainete kohisemist ning teha seda kõike koos temaga. See tundus mõnusa pärastlõunase piknikuga ja seda tüdrukuga, keda ma armastasin.
Vaadata tema kuldseid sädelevaid juukseid ja säravaid silmi, kuulata tema helisevat häält ja naeru, lihtsalt nautida aega temaga .. see oli tõepoolest täiesti fantastiline. Ta pani mu unustama, kes ma tegelikult olin, ning esimest korda elus ma olin selle üle õnnelik. Ma mõtlen, tema kõrval võisin ma olla täiesti mina ise, mitte see külmavereline mafiooso, kes ma olema pidin.
Ning siis sain ma aru, et Caroline on see üks ja ainus, kellega ma koos olla tahan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar