11.02.16

SL #60 Epiloog: Ta vedas mu läbi põrgu ja ma nimetasin seda armastuseks

Mul on alati olnud raskusi inimeste usaldamisega, kuid Jake'i sõnad sööbisid end minusse ja ma lihtsalt allusin sellele tundele, et ta jätab selle olukorra meie teada. Analeigh ja Jason olid ka muidugi asi, kuid Jason ütles mulle kord, et ta ei hoolinud kuulujuttudest, ning vaatamata sellele, et ta oli täisväärtuslik persevest, ei uskunud ma, et ta läheb ja kuulutab kõigile, kuidas ta kedagi teist suudles ja haletsusväärse Caroline'i südame murdis. Ja Analeigh .. ausalt öeldes ei hoolinud ma enam, mida Analeigh tegi. Ta sai midagi, mida ma olin ligi poolteist aastat oodanud. Ma töötasin selle nimel, et ühel päeval, võib-olla, ütleb see külma südamega müstiline noormees mulle jah. Ning siis ilmub ühel päeval su ellu Duracelli jänes Analeigh ja saab kõik endale.
Kui meeleheitlik sa vahel võid olla...

Kes on eales kedagi kogu südamest armastanud, saab minust aru.
Ma vihkasin teda tol hetkel nii paganama palju. Ta oli alati nii palju panustanud sellele, et mind lähedal hoida ning seejärel tegi kõik, et mind hävitada. Iga kuradima kord.
Ta oli oma impeeriumi mitu aastat ehitanud ja ma kergemeelselt allusin talle. Ma olin omalt poolt purustanud kõik oma seinad ning ta sisenes mu maailma sügavustesse, kuni oli vallutanud kõik ning jõudnud sügavikku. Ma lasin tal seda kõike teha ning täiesti vabatahtlikult. Ma arvasin, et tal on üllad eesmärgid. Iga kuradima kord ma uskusin ja andsin talle kõik andeks. Ning nüüd ma olin kuri.

Ma olin kuri enda peale, sest ma olin tal lasknud seda teha. Ma olin tal lasknud mängida oma tunnete, aju ja südamega. Ma olin niivõrd kuri tema peale, sest ta oli seda teinud. Mis kuradi normaalne inimene teeb nii? Kui pagana hull sa pead peast olema? Kui väga pead sa mitte hoolima? Ning otseloomulikult olin ma vihane kogu maailma peale, sest see juhtus. Isegi kui kellelgi teisel polnud selles mitte mingit rolli. Ma ei tea, mis fucking kokkusattumus see olema pidi, et kõik sedasi läks.

Ma lahkusin Alasia juurest varahommikul. Ma ei öelnud kellelegi midagi, ma lihtsalt läksin. Ma usaldasin pimesi Jake'i väidet, et ta ei poeta kellelegi sõnakestki. Kõigest oli lihtsalt nii pohhui...
Oma sõbrannad pidin ma tõenäoliselt niikuinii asjadega kurssi viima, kuid ma teen seda mingil hetkel, kui valmis olen. Põhimõtteliselt, kui ma väga oleksin tahtnud, oleksin võinud jalga lasta ka oma linnakodust ning sõita oma tädi juurde maale. Tädi ei oleks mult midagi küsinud, ta oleks lihtsalt lasknud mul jääda ning rääkida talle alles siis, kui ma olen valmis. Mitte nagu mu ema.

Oh, jumal. Mu vanemad. Ma ei suuda kogu seda aega normaalselt naeratada ja olla.
Otsus oli tehtud kiiremini, kui ma jõudsin mõtet lõpuni viia. Urgitsesin ühe käega taskust oma telefoni. Teine käsi toetas mu megalt rasket kotti. Üks asi, mis kunagi ei muutunud, oli see, et ma reisisin alati kümnekordse koguse riiete ja muude tarvikutega kui mul muidu vaja läks. Kui ma läksin kuskile paariks päevaks, võtsin ma asju nädala jagu.
Kunagi ei tea, mis riiete tuju täpselt vaja läheb ju.

"Care! Tsau, kullake, kuidas sul läheb?" mu tädi rõõmus hääl täitis toru ja ma naeratasin üle pika aja. Kohendasin kotti õlal ning ohkasin õndsalt.
Osadel inimestel on oma vanematega vedanud ning nende vanemad on need inimesed, kelle juurde nad alati oma hädadega lähevad. Mul ei olnud. Vähemalt emaga mitte. Ka isa ei olnud aga päris see inimene, kelle juurde ma oma armuprobleemidega läheks.
Osadel on jällegi sellised vanavanemad, kes on igati toetavad ja armastavad. Minul oli selleks inimeseks tädi. Oma varajasest lapsepõlvest olen ma nii mitu korda soovinud, et just tema oleks mu ema. Ta oli niivõrd avatud ja armastav ja kuulav ja .. inimene. Ta ei kritiseerinud mu igat liigutust, otsust, sõna. Ta oli mu jaoks olemas, kui ma teda vajasin. Ja vähemalt oli ta mu ristiema ja üks mu lähedasemaid inimesi.

"Ma mõtlesin, et kas ma võiksin sinu juurde tulla?" sõnasin torusse ning libistasin silmad üle bussiplaani. Bussini oli pool tundi, nii et mul oli järjekordselt vedanud.
Vähemalt millegagi.
"Jaa, loomulikult, sa veel küsid. Vea end nüüd kiiresti siia," Tädi sädistas torus ja see peaaegu aitas mul vajuda unustusse.
Rääkisime läbi pisidetailid ning lõpuks sain ma ka bussi peale. Otsustasin kodust läbi käia ja paariks nädalaks tädi juurde ära minna. See muidugi eeldas emale helistamist, milleks ma pidin end viie minuti jagu ette valmistama, sest ma teadsin, mis pasarahe sealt tuleb.

Nagu ma oodanud olingi, pidin ma pool maja ära koristama, kõik nõud ära pesema, terve hunniku asju veel tegema .. ja seda kõike vaatamata sellele, et mu ema ei käinud tööl ning oma vaba aja kulutas oma ema juures. Ja siis ta ütleb mulle, et ma sittagi ei tee. Nii kuradima silmakirjalik.

*

Mida lähemale me Orbostile jõudsime, seda tormisemaks ilm muutus.
Võib-olla mitte nii suur vedamine, siiski. Kogu aeg ei saagi ju vedada.
Ma astusin bussi pealt maha ning needsin maapõhja, et mu maja asus nii lambises kohas. Kuradima megalt raske kott ja vihmaga kõndimine, kui meeldiv.

Ja ometigi, kui tuul ja külm vihm mind piitsutasid - see ei olnud tegelikult üldse ebameeldiv. Ma avastasin, et ma ei hooli sellest enam. Mitte miski ega keegi ei suutnud mulle põhjustada suuremat valu. Ega nad ilmaasjata ei ütle, et see, keda sa kõige rohkem armastad, teeb sulle ka kõige rohkem haiget. Mitte millelgi polnud enam tähendust.

Mu juuksed olid läbimärjad ja kleepusid mu näo külge, kuid mõte tädi nägemisest tegi mind rõõmsaks ning ma rühkisin vapralt edasi.
Kõige nõmedam oli see, et ma ei teadnud isegi, mis juhtunud oli. See oli olnud justkui paganama muinasjutt. Just kui Apollo Bay oli olnud võluv kuningriik, kus oli kõik võimalik - vikerkaared ja ükssarvikud - ning siis olime me sealt jalga lasknud ja karm nõid oli kõik enda kontrolli alla saadud. Või siis võlur.

Paganama Merlin. Ei, oota, Merlin oli ju hea. Kuradima Voldemort.
Kujutasin ette Zacki ilma ninata ja tahtmatult hakkasin naerma. Kuid heatahtliku õnneliku naeru asemel, mida inimesed mulle sagedasti mainisd, oli mu seest pääsenud maailma naer, millest on välja imetud viimnegi kui õnnetera.

*

Koju jõudes olin ma taaskord heas tujus, kuna kedagi polnud. Selles suhtes, et isa kodus olemine oli alati meeldiv ja tore, kuid ta oli enamuse ajast tööl. Sain temaga aega veeta vaid õhtuti või nädalavahetustel. Ema kasutas igat viimastki kui hetke mu tegemiste kritiseerimiseks. Tema eest põgeneda oli võrdlemisi võimatu.

Otsustasin kohe majapidamistöödega ühele poole saada, et siis kiiresti duši alt läbi käia ja kiiresti pakkida ning ära minna.

Kui ma siis paari tunni pärast higise ja väsinuna oma tuppa jõudsin, avastasin, mitte just üllatusega, tuhat vastamata kõnet ja sõnumit. See polnud hetk, kui ma soovisin sellega tegeleda.
Ja siis tuli see kõik tagasi. See kõik tuli piltidena ja tabas mind kui kuul pähe. Ainult et valu oli südames ja iga hetk, iga sõna, iga puudutus oli mul meeles justkui see oleks just toimunud. Mälust tormasid läbi pildid algusest lõpuni.
"Ei, palun, ei," Ma ei olnud kindel, kas sõnad kõlasid mu peas või ma ütlesin need valjusti välja.

Kui ma oleksin olnud kuskil filmis või sarjas, oleks ma selle vaasi haaranud ja vastu seina lennutanud. Samas, eelmine kord see hästi ei lõppenud. Ma ei lennutanud küll vaasi, vaid oma kätt, kuid siiski. Ma ei olnud valmis sinna veel kord minema. Ma ei olnud valmis laskma tal enda tervis perse keerata. Ma võisin perse keerata kõik tema sõnad ja antud lubadused, kuid ma ei andnud talle oma hinge.
Keri perse, Jason.

***

Alates sellest ajast, kui ma olin suuteline aru saama sõnadest ja lausetest, juba siis oli mu emal mu jaoks varus terve hunnik hoiatusi ja keelde. Kui ma olin viis ja me olime mu tädi juures, keelas ta mul jalutama minna, sest mind võidi ära röövida või siis võisin ma ära eksida. Üks kord ma siiski tegin seda ning sain pärast karistada. Mida rohkem ma kasvasin ja arenesin, seda rohkemate ja rohkemate asjade eest ta mind hoiatas. Ma sain hoiatatud narko, kondoomita seksi, vägistamise, valede inimeste usaldamise eest. Kuid siiski, vaatamata kõigele sellele ei hoiatanud ta mind kunagi selle eest, kuidas tema tuleb mu ellu nagu tornaado ja keerab kõik persse. Iga asi, mida ma seniajani teadsin, ei omanud enam tähtusust.

Ma olin end peitnud oma personaalsesse vannituppa tädi majas. Ta ei küsinud midagi, lihtsalt lasi mul olla. Seda ma hindasin ta juures kõrgelt ja olin väga tänulik, et tädil oli mingitki aimu inimeste eraelust.

Ma piidlesin oma illusiooni peeglist ning uurisin detailselt kõiki oma kehajooni. Vaatamata kiusamisele põhikoolis, suutsin ma jääda õnnelikuks. Mul oli pere ja mu vanad sõbrad. Ja nüüd olin ma kondiline kogu, kes oli ülepeakaela armunud debiili, kes mängis mu südame, pea ja tunnetega.
Kuidas ma isegi jõudsin siia?
Ma ei pidanud armuma, ma tahtsin ainult uut elu alustada. Ja siiski, kuidagi...

"Tal ei ole seda võimu mu üle," sõnasin kangekaelselt oma peegelpildile. Klomp mu kurgus kasvas, pitsitades oma sõrmi tihedamini selle ümber kokku. "Tal ei ole,"
Mu hing esitas reekviemi, kui ma sooisin, et ma oleks võimeline nutma.
Kuid kogu selle aja jooksul, mis ma temasse armunud olin, ei suutnud ma kunagi tema pärast nutta, kui soovisin. Tänane öö oli esimene kord, kui ma suutsin ja ma olin välja nutnud nende pooleteiseaasta pisarad.

Ma olin sõnumid üle vaadanud, kuid ei neile ega ühelegi kõnele ma ei vastanud. Ma vajasin alati aega, kui midagi hullu juhtus. Ma ei saanud asjadest lihtsalt üle. Ning seekord ma olin kodust ära jooksnud, et Chan ega teised ei oleks saanud mulle appi tulla, nagu eelmine kord. Ma tõsiselt lootsin, et nad ei lähe mu vanemate koju.
Ma teadsin, et vastamata sõnumid ja mitte reageerimine tegi tegelikult neile väga haiget. Ma tegin alati inimestele haiget, kui ma põgenesin., ja ometigi oli see minu viis asjadega hakkama saamiseks. Pealegi, seekord see polnud nende asi - see puudutas mind, liigselt palju, ja ma võisin olla isekas.

Lasin silmad taaskord üle sõnumite. Alasia oli kirjutanud, et Jason on imelik.
Oo, kas tõesti? Ta ei ole ainult imelik, vaid ka ilge persevest, Alasia.
Otseloomulikult oli Analeigh ka Alasiale juhtunust pihtinud. Ma ei saanud teda loomulikult süüdistada, kuna see puudutas otseselt teda, ning kui mul poleks tundeid, oleks mul ka võrdlemisi pohhui. Ning ega tema tõenäoliselt ei teadnud ka.

Neiu oli öelnud, et niipea, kui ma Jake'iga jalga olin lasknud, oli Jason muutunud külmaks ja ükskõikseks tema suhtes. Tema kõrgeausus blond printsess polnud nähtavasti saanud piisavalt tähelepanu.
Kui kuradi kurb.
Alasia ise kirjutas, et ta polnud veel kellelegi rääkinud, kuna tahtsis selle minuga läbi rääkida.

Ma vihkasin seda kutti nii kuradima palju ja ometigi oli mingi tuli mu sees, mis vaikselt tahtis edasi põleda. Ma teadsin, et teda see kuidagi ei puuduta. Ta võis teeselda, et see tegi midagi, kuid see oli kõik vaid näitemäng.
Sina oled alati korras, aga mina, mis saab minust?
Ega keegi ei tea, kas kuskil on 112 hingehaavade jaoks?
Ma olin nii väsinud sellest armuloost, mida pole kunagi olnud.

***

Jason

Aju saatis välja signaale, et kui ma varsti ei lõpeta, siis ma varisen kokku.
Väga hea. Kas sa siis ei saa aru, et ma seda proovingi saavutada? nähvasin mu alateadvus ajule. See ongi plaan. Enesehävitus on väga hea plaan.
Kolmeminutiline planking andis endast tunda igas atatomis mu kehas ja ma teadsin, et ma lihtsalt prantsatan varsti põrandale ega jaksa end tõenäoliselt enam liigutada.
See poleks iseenesest halvim juht, kuid iga hetk võis keegi kuskilt sisse sadada ning ma ei olnud valmis andma selgitusi.

Ma ei olnud valmis selgitama, miks lisaks higile voolavad mu silmist pisarad. Ma ei olnud valmis selgitama purunenud peeglit seinal. Ma ei olnud valmis, et keegi selgitaks mulle seda valu mu hinges ja südames.
Ja ometigi ma tahtsin rääkida talle. Ma tahtsin talle rääkida kõike. Aga ma ei saanud talle isegi kõige labasemat seletust enam anda. Ta ei saaks aru. Ta ei tohiks teadagi. Ja ometi ma nii väga tahtsin kas või proovida.

Ma teadsin, et vihkas mind tol hetkel nii kuradima palju. Muidugi vihkas. Hurmavast printsist oli saanud midagi kohutavat. Üks paras koletis.
Kui ma järele mõtlesin, siis tegelikult olin see koletis kogu selle aja. See, mis toimus, oli vaid teesklus, see oli neetud vale. Hetkeks suutis Caro mu panna uskuma, et ma pole. Caro pani mu uskuma, et mul on tegelikult lootust, et ma saan midagi teha. Kui vale see kõik on..
Ma vedasin teda alt nii mitu tuhat korda ja ometiti otsustas ta iga kord mu eest võidelda. See habras neidis tegi kõik endast võimaliku, et jääda mu ellu ning jätkata selles urgitsemist. Seekord ma polnud enam isegi vastu.

Kui vanasti olid tüdrukud mu elus vaid meelelahutuseks, peale selle ühe, siis Caro suutis minus taastada usu. Ma arvasin, et ma ei suuda seda enam kunagi tunda, kuid ta taastas mu usu ellu ja inimestesse. Ta näitas mulle valgust samal ajal, kui mina näitasin talle kas ust või pimedust.
Kui väga saab üks inimene armastada, et püüdelda taolise ambitsioonikusega kellegi poole, kes teda järjekordselt vaid eemale lükkab?

Sa ei vääri teda. Sa võid teda armastada, kuid sa ei vääri teda. See pole päris.
Tõsiasi oli see, et Caro armastastas mind õndsalt ja mina armastasin teda egoistlikult. Mul oli vaja egolaksu ja päästmist. Ma tahtsin, et ta jääks mu ellu lihtsalt selleks, et mind päästa. Mulle tegelikult meeldis, et ta proovis ja proovis isegi, kui ma talle koguaeg vastupidist tõestasin.
Tal oli vaja kedagi, kes temast hooliks, kuid ta ei tunnistaks seda kunagi. Ja mina ütlesin talle otse, et ta peab mul sabas jooksma, kui üldse mingit lootust tahab.
Wow. Milline türapea ma olen.

Ma olin peaaegu valmis sellest tundest lahti laskma, kui saali uks läks lahti ja sisse astus tema. 
Minu kuradima vedamine.
Pildid Jake'ist ja Caroline'ist seal, meie kohal, täitsid mu pea ja ma olin raevunud. Silme eest viskas punaseks ja ma proovisin end veenda, et õudukatest nähtud stseenid kellegi südame ja muude siseorganite väljarebimisest, mis sulandusid kokku Jake'iga, ei olnud hea mõte.
Aga võib-olla siiski...
Ta rikub ta ära. Ta hävitab ta, sosistas mu alateadvus, kallates õli tulle. Ei.

Pulss oli saavutanud veelgi kiirema tempo ja ma tegelikult olin tänulik, et olin plankingut teinud. Lõppkokkuvõttes, kui mul tõepoolest oleks olnud jaksu Jake'ile vähemalt molli andnud, siis ma oleks seda teinud ja alles siis kahetsenud. Sest nagu, kui mingi fuckboy tuleb ja saab su tüdruku enda valdusesse, siis molliandmine on vähim, mida sa teha saad.
Kogusin kokku kogu oma jõu - nii vaimse kui ka füüsilise - ning vedasin end sealt ruumist välja.

Ma olin egoistlik ja sisendasin endale, et Jake oleks veel halvem Carole kui mina. See ajas mind nii vihaseks, kuid ma olin kõik niivõrd perse keeranud, et ta oli otsustanud oma usalduse anda inimese kätte, keda ta tavajuhul poleks kunagi usaldanud. Jake oli ta jaoks halb. Ka mina olin. Aga ma olin piisavalt egoistlik, et jätkata oma tegevusi. Ma ei saanud talle näidata, et ma hoolin temast.

Ma ei tahtnud enam üksi olla, kuid ta ei tohtinud teada saada.Ma armastasin teda nii kuradima palju ja ka sellest ei tohi ta kunagi teada saada. Ma olin ta kaotanud. See oli lõpp.

09.01.16

MOA/SL #59: Sa keerasid kõik persse ja mina vabandasin

Jason

Ma tahtsin teda hoida selle eest. Ma tahtsin teda eelkõige hoida enda eest. Ma ei tahtnud talle haiget teha. Ma tahtsin .. Ma tahtsin, et ta poleks minusse armunud. See tegi kõik nii kuradi keeruliseks. Kuidas sa käsid inimesel endasse mitte armuda?
Kuradima tunded. Miks meil need isegi olemas on? Miks me peame armuma?

Caro oli haavatav. Ta oli õrnahingeline ja ta oli kergesti purunev. Ma ei julgenud teda puudutada, kartuses, et ta puruneb kildudeks. Ja ometi ma tegin seda ja see kõik algas. Caro oli tunnetekeeris.
Enne teda ma ei osanud tunda. Ja siis tuli meie klassi ingel. Juhtus ime, mida ma poleks kunagi osanud ei oodata ega soovidagi.

Caro tegi mind inimeseks, ta õpetas mind tundma ja võib-olla kohati mitte nii metsik olema. Kogu fassaad, mis oli Zacki poolt üles ehitatud, lagunes tema läheduses. Ja seda oli keerulisem üles ehitada, kui ma arvasin. Siiski, tema ümber ma proovisin seda üleval hoida, et mitte talle liialt lootust anda. Mitte et see kordagi töötaks..

Ma lükkasin ta eemale iga kord, kui ta liiga lähedale tuli, ja ometi ei suutnud vastu panna tema tagasisaamisele iga kord, kui tundus, et ta andis alla. Ja ta jäi minuga iga kord. Iga kord ta valis minu. Isegi, kui ma ütlesin talle, et ta peaks mind kolm aastat ootama. Ta ütles jah, iga kuradima kord. Ja ma tegin talle haiget. Iga kuradima kord.
Ning võib-olla seekord, see oli viimane kord. See oli see viimane piisk karikasse, mida ta enam välja ei kannatanud või siis ei suutnud enam kannatada. Ikkagi ka südamel on oma piirid.

Nüüd oli Caro oli temaga ja tüdruk mu käte vahel tundus nüüd mõttetuna. Ma tahtsin ta lihtsalt kõrvale visata. Analeigh käed olid endiselt mu kaela ümber ja ma ei näinud ta nägu, et tema täpset reaktsiooni juhtunule näha. Tundus, nagu ta keha rappuks, kuid mind tõesti ei huvitanud. Ma olin tõepoolest niivõrd südametu.

Mu süda veritses Caro järele. Ma tahtsin Analeigh kõrvale heita ja Carole järele joosta. Ja mida ma oleksin saanud teha? Ta nägi seda, mida ma tahtsin, et ta olekski näinud, ja tagasiteed polnud. Lõppkokkuvõttes see oligi see, mida ta nägema pidi. Ma ei olnud ta jaoks hea, mitte ükski raas.
Raev pulbitses mu sees - enda, maailma, Caro, Analeigh, Jake'i vastu.
Jake - Jake ajas mind kõige rohkem närvi. Jake ei olnud ta jaoks parem kui mina ja ometi oli ta täna õhtul temaga.
Ja eile minuga.

Caro ei saanud aru, et osad inimesed polnud mõeldud koos olema. Ta lootis südamest, et tal oli minuga lootust. Ta uskus kogu oma olemusega meisse ja polnud midagi, mis tema lootusi purustada suudaks. Selle hetkeni.
Ma tahtsin Jake'ile järgi joosta ja talle molli anda.

Ja ometigi...
"Jason," sosistas Analeight, tuues mu Maa peale tagasi. Ma tõepoolest olin juba unustanud, et ta seal oli.
"Jah?" mühatasin ma talle vastuseks.
"Seda, et ..," neiu õrnad käed sirutusid mu näo poole ning ma ei suutnud vastu panna. Raputasin pead ning võtsin ta käed omadesse, eemaldades need täielikult mu kehalt.

Kunagi ammu ma oleks olnud meelitatud selle poolt. Naised mu küljes rippumas ja valmis tegema ükskõik, mida iganes ma neile ütlen. Oma noorele vanusele vaatamata olin ma suutnud ringkonnas ja tegelikult ka tavaelus saavutada naiste populaarsuse. Ükski neist polnud oluline. Ükski neist ei hoolinud mu hingest, mu silmadest, mu mõtetest. Ükski neist polnud tema.

Ma olin taaskord unustanud neidise olemasolu.
"See oli lihtsalt suudlus, Analeigh," ütlesin ma ja vaatasin talle otsa.
Ei kübetki emotsiooni ja seda temalt. Analeigh oli nagu Duracelli jänes - ta kargas kogu aeg ringi, oli äärmiselt jutukas ja vahel ka üleliia emotsionaalne. Ning tol hetkel, kui sa ootaks talt reaktsiooni, siis ta vaatas mulle oma siniste silmadega tuimalt otsa.
Hämmastav.

"Ma tean," ta kulmud kohtusid ninajuurel, kui ta mulle otsa vaatas. Ta hammustas ühte oma lopsakasse huulde ja ma mõtlesin, kui pagana seksikaks oleks ma seda kunagi pidanud. Ja ometi kõik, mis mul silme ees oli, oli Caro nägu. Tema tormivärvi silmad, mis tol hetkel väljendasid niivõrd palju viha ja vaenu, et seda oli võimatu sõnadesse panna. Tema nägu oli täis valu ning pitsitus mu enda südame ümber andis mulle teada, et see vihkab mind sama palju kui Caroline tol hetkel. Aju saatis välja signaale, et mis kuradit toimub ja miks olin selle valu põhjustajaks mina.

Ma mõtlesin, kas ma peaks tegema seda, mis mu sügavamates süngemates mälusoppides ringi luuras. Zackile oleks see kindlasti rõõmu pakkunud ja tõestanud, et ma ei hoolinud Caroline'ist mitte üks raas. See oleks tegelikult olnud see, mida mul vaja oleks. Imago mõttes.
Kuid ka Caro oleks teada saanud. Analeigh suur suu, millele ma suudaks veel nii mõningaid ülesandeid välja mõelda, ning ka Zacki vajadus ennast tõestada tooks uudise kiiresti päevavalgele ning ma ei suutnud Carole veel rohkem valu tekitada.

Endast oli mul pohhui. Ma ei suudaks rohkem hoolida, kas ma magasin kellegagi, kelle vastu mul tundeid pole ja kellel tõenäoliselt minu vastu olid. Ta oleks mu jaoks olnud vaid järjekordne tähelepanu kõrvelejuhtimise vahend. Aitaks juhtida tähelepanu kõrvale tegelikkest probleemidest. Ja siiski .. enam ei olnud see kõik nii suvaline ega pealesurutud. Elul tundus tegelikult mõtet olevat.

Keha muutus jahedamaks. Ma olin nähtavasti olnud liiga kaua mõtetes ja Analeigh tegi sellest omad järeldused.
Huvitav, kas ta ka mõtles korraks..?
Samas, parem ongi, et tema tegi selle otsuse.
Enamasti mulle meeldis otsuseid ise teha. Kuid seekord .. Caro lahkus ja tegi ühe otsuse. Siis lahkus ka Analeigh, võttes mu viimse inimlikkuse raasu endaga kaasa.

***

Caro

Vanasti ma mõtlesin tihti, kuidas bioloogid põhejndavad südame murdumist. Sest tegelikult see on ju rohkem mäng emotsioonide peale. Siis leidsin mingi hetk tõestuse, et südamemurdumine on tegelikult ka bioloogiline protsess.
Südamekõõlused võivad mõnikord sügava emotsionaalse trauma tagajärjel murduda, põhjusetades südame deformeerumise, mis omakorda tähendab seda, et süda ei suuda normaalselt verd pumbata, tuletas mu aju mulle meelde. Järjekordne asi, mida ma olen õppinud kuskilt mujalt kui koolist. Ehk siis põhimõtteliselt sa sured ära. Kui tore.

Nende aastate jooksul oli mul tunne, et ma oleks pidanud nii mitu korda juba ära surema selle valu kätte. Ma ei saa aru, kuidas ma end nii väga sellesse kõigesse mässisin. Ning vahepeal oli mul isegi tunne, kas ma ei sooviks pigem oma vanasse kooli tagasi minema ja olema täiesti üksi selle asemel, et taluda taolist piina.

Võib-olla kõlan liiga dramaatiliselt. Ma ei oleks üldse tohtinud end kellegagi nii väga siduda. Emotsionaalne seos kellegagi on lihtsalt halb. Eriti kui sa sellest midagi ei saa. Iseenest kohati see oli isegi seda väärt. Kogu valu ja vahepeal isegi alandamist. See tunne, mis ma sealt sain ..

Tegelikult sa ei vaja teist inimest, et elada. Sul ei ole vaja kedagi, et elementaarselt funktsioneerida - sa saad hingata ja magada ja süüa ja käia ja olla ilma kellegi teiseta. Ja siiski..
Ja siiski tahame me kedagi enda kõrvale. Me anname oma elule ise mõtte, kuid meil on ka kindel koht kellegi jaoks, kes annaks meile turvatunnet, et me ei jää üksi. Miks me kõik kardame nii väga üksi olla?

Ma mõtlen tihti selle peale, mitu osa meist meie tegeliku terviku moodustab. Sest nagu, meil on see osa, mis me maailmale näitame, see, mis me näitame tuttavatele, lähemaile inimestele, iseendale .. ja tuhat muud nüanssi veel juurde.

Ning siis sa näed, kuidas su pagana eluarmastus kaanib teist neidist. Nagu kuradima täismahuliselt kaanib. Ja siis see neidis on enda küüned ta kaela sisse löönud ja ma mõtlesin hetkeks, kas Jasoni pea otsast ära ei tule.
Mitte et ma kaebaks. Võib-olla Analeigh veits tõmbleks, kui verd näeks. Ta tundub täpselt selline, kes verd nähes sitaks üle mängiks.
Ma olen pürginud selle poole oma poolteist aastat ja siis tuleb mingi lits ja saab Jasoni endale. Ma kuradima vihkan ennast. Miks ma pidin üldse kunagi armuma sellesse väärastunud idiooti? Miks?

Võib-olla ma hetkeks unustasin hingamise. Võib-olla see hetk ei olnud nii väga isegi hetk enam. Valu rinnus kasvas ja kasvas ja ma mõtlesin veel kord, kas ma tegelikult saaksin olla see südamemurdumise juht ning surra sellesse valusse. Mitte et saatus kordagi nii armuline oleks olnud. Loomulikult mitte.
Mitte kunagi sulle, Caro. Otseloomulikult.

Jake, kellelt ma ei oleks kunagi oodanud inimlikku oodanud - tol hetkel mitte vähemalt -, võttis ohjad enda kätte. Võib-olla ta isegi teadis mu tunnetest Jasoni vastu. Siiski, kogu klass vohas kuulujuttudest, kui nad kõik mu blogis ringi tatsasid. Ja ma usun, et see laienes ka uuele klassile. Nii et mingisugusel tasandil kõik teadsid, et ma olen hullunud ühe inimese pärast, keda nad kõik nii kindlakäeliselt tahtsid tuvastada.

Ma teadsin, et ta vaatas mind, kuid ma ei olnud suuteline reageerima. Keha oli tardunud ühte poosi ning ei allunud käskudele. Õigemini polnud, millele alluda - ka aju oli oma tegevuse lõpetanud. Kogu organism oli hetkeks jääs.
Välismaailm jätkas tegevust aegluubis - Jasoni ja Analeigh huuled aeglaselt üksteise vastas liikumas, Jake'i silmad, mis läksid suuremaks, ning seejärel piidlesid ainisilmi mind. Tajusin kuumust ja märgust oma põskedel ning võib-olla, võib-olla ahmisin ma liiga valjusti õhku sisse.

Ma ei saa kindlalt väita, kuid võimalik, et Jake kiristas hambaid.
Kui imelik, tabas aju ühe mõtte, kuid see ei jõudnud kuskile. Lihtsalt oligi ühel kohal paigal, kuni see õhku haihtus.
Mu õlgade ümber tekkis inimkeha soojus, mille ma hiljem registreerisin kui Jake'i käed. Ta pani oma käe ümber mu õlgade ning ma lasin tal seda teha. Ta oleks võinud hetkel ükskõik mida teha ja ma ei oleks vastu. Kogu ümbritsevast maailmast oli tol hetkel kopp ees.

Jake köhatas valjusti ning tundus, et ma vist lõpuks jõudsin Maale tagasi. Ma ei saa kindlalt öelda. Tajusin, et Jake'i huuled olid mu kõrva ääres, kui mu silmad vaid ainiti paarikest mu ees piidlesid.
"Tule," sosistas ta ning ma allusin, kui ta mind enda järel kaasa tõmbas.
Me möödusime Jasonist ja Analeigh'st, kes tolleks hetkeks olid üksteise nägude söömise lõpetanud ning Analeigh vist isegi oli olukorrast rabatud. Ma ei usu küll, et ta kaks punkti üksteisega ühendas. See polnud talle tol hetkel kasulik.

Elu hakkas taaskord kiiresti müttama ning ma tajusin, kuidas Jake Jasonit tugevalt õlaga müksas.
Okei..
Ma ei teadnud, kuhu kutt mind tõmbas ning ega ma väga ei hoolinud ka.

***

Elu mu ümber jätkas oma tegevust täie rauaga ning siin ma olin, nutmas Jake'i ees, usaldades end tema kätesse, mis ehk polnud kõige targem otsus, kuid sõda oli kaotatud ja mitte millelgi polnud enam tähtsust.
Ma ei rääkinud talle Jasonist. Ma ei tahtnud, et ta teaks. Ta võis teha omad järeldused ja sellest piisaks, kuid mul ei olnud plaanis oma kõige salajasemaid mõtteid talle teadmiseks teha. Ma kartsin, et ta võib neid kurjasti ära kasutada ning parem oli, kui ta ei teadnud.

Nüüd, kui ma olin oma tunnetuse tagasi saanud, jooksid ka mu mõtted edasi täie hooga.
Iga sõna oli vale, hullem kui eelmine. Iga kuradima ülestunnistus. Miks ma üldse arvasin, et ma saan midagi muuta, et mul üldse on mingitki tähtsust?
Kogu oma olekuga andis Jason iga kord teada, et ma ei tähenda ta jaoks midagi. Ja ometigi, iga kord olin ma seal, iga kord olin ma loll kutsikas, kes tal ustavalt järel jooksis. Täpselt nii nagu ta ise ütles kunagi.
"Sa võid mul sabas käia, kuni ma suhteks valmis olen," Ja siis ta ütles ka "ära kunagi ütle kunagi" ja proovi sa siin aru saada, mida inimene tahab sinust.

Ta ei lubanud mulle midagi. Ta lihtsalt ütles, et mina võin see tagajooksik olla. Ma võin hoida oma distantsi, olla ta vari, et ta saaks tunda end kui kuningas, naised sabas jooksmas, ning andmas mõttetuid lubadusi. Ja ma lootsin, ma kuradima sukeldusin sellesse paska täielikult, sest ma usaldasin teda. Kui suur usaldus sul saab inimese vastu olla, et sa annad sõna otseses mõttes endast kõik, et saada üks kuradima naeratus vastuseks.
Kuid lõppkokkuvõttes ma ju nägin seda kõike tulemas, eks ole? Ta tõepoolest ei lubanud mulle midagi. Lõppude lõpuks, võib-olla oli see kõik vaid mu kujutlusvõime.

Iga kord, kui ma arvasin, et ta ei hooli, tõestas ta vastupidist. Täiesti tõsiselt, iga kord, kui ma olin valmis loobuma, oli ta seal, et mind "tagasi võita". Siiski, niipea kui ma uskusin, et ta hoolis, näitas ta taaskord oma tõelist mittehoolivat palet. Ma pidin vaid olema võidetud trofeede hulgas. Otseloomulikult.

See oli vaid mäng ta jaoks, kuradi mäng. See ei tähendanud talle sittagi. Ma ei olnud isegi kindel, mida ta minust tahtis. Ma olen kuulnud, et on inimesi, kes mängivad süütusemänge. Teate küll, võtavad süütud tüdrukud ette ning seejärel meelitavad nad oma lõksudesse, et tüdrukud magaks nendega ja võib-olla isegi armuvad kiskjasse, olles pelgalt vallutus, trofee kuttide riiulitel.

Jason ei olnud midagi sinna lähedalegi. Jason isegi ei tahtnud mind. Ta tahtis mängida tunnete mängu.
Ma naeratasin Jake'ile ja ta naeratas mulle vastu. Ta oli nii ilus. Ja ma mõtlesin, kas ehk oleks isegi kergem olnud lihtsalt see üks kord temaga magada ja asjaga ühele poole saada.
"Ma olen nüüd korras," sõnasin talle laialt naeratades. Ma mõtlesin, kas ta küsib, mis mul viga oli. Selles suhtes, et jaa, ma olin täiesti päri mõttega, et ta teeb omad järeldused ning ei tüüta mind selle teemaga enam. Samas, ma ei tahtnud, et see kuskile leviks.

Ma vaatasin Jake'i silmadesse ning miski ütles mulle, et tal ei ole plaanis seda edasi levitada. Vahepeal sa lihtsalt tead, et sa võid end inimesele usaldada, et ta väärib seda.
Oota korra, Caro. Me olime selles olukorras juba päris mitu korda, äkki me seekord ei tee seda viga?
"Tead, sa, nagu, võid arvata, et ma olen mängur või fuckboy või asi ja ma tegelikult olen. Aga mul on inimlik pool ka tegelikult olemas. Ja ma ei küsi küsimusi ega räägi sellest kellelegi,"
Karp jäi lahti, otseloomulikult. Lihtsalt vahepeal sa loodad midagi väga palju ja siis see juhtub ning selle asemel, et seda hinnata, mõtled sa hoopis, kuidas see tegelikult juhtus. Pärast Jasonit ei uskunud ma enam kokkusattumustesse. Sellel polnud mõtet, kui ma tahtsin ja tegin kõik endast võimaliku, et kindlat asja teha või vastupidi - vältida, ja siis juhtus kõik risti vastupidi ning selle põhjustajaks oli Jason, ilmselgelt.

Tolleks hetkeks ma olin lihtsalt nii väsinud kõigest. Jason ja tema pidevalt muutuvad tujud tegid mu elu hullemaks kui "Santa Barbara". See kõik oli nii paganama häiriv. Millega ma selle ära teeninud olin? Enda arust olin eelmises koolis piisavalt saanud. Samas, võib-olla olin ma eelmises elus üleliia halb inimene, nii et ma tol hetkel täiel määral selle eest tasusin. Ja noh, olgem ausad, need hetked, kus ta tegelikult mind kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas tegi, oli palju. Karma on asi.
Kuradile kõigega.

Sülitasin kõigele laialt. Persse Jason, persse Analeigh, persse armastus. Las lihtsalt olla see hetk, siin ja praegu. Kogu maailm oli mu ees avatud.
Toetasin pea poisi õlale ning sulgesin silmad. Siin ja praegu ja ma ei vaja armastust. Tunnetan vaikselt Jake'i kehasoojust enda vastas. Ta on soe. Ta on mõnus.
Jake toetab oma pea vastu minu oma ja ma soovin, et sellest piisaks. Ma soovin, et ma ei oleks nii ülepeakaela armunud mingisse täisväärtuslikku debiili. Ma soovin, et ma ei oleks pidevalt nii kuradima kiindunud ega looks inimestega võimatuid sidemeid. Nagu, parem oleks lihtsalt olla südametu või üksik hunt, et mitte haiget saada.

Lühidalt kokku võttes  - ma tahtsin surra.

22.12.15

SL #58: Ootamatu pööre

"Aga ma poleks arvanudki, et sulle seda ka meeldib teha," kallutasin pead, pigem enda isikliku teatraalsuse huvides. Pimedus oli kõik neelanud ja vaevalt ta seda üldse nägi.
Kui selle peale nüüd mõelda, siis on see vägagi irooniline. Tol hetkel, tõesti, ei teadnud ma, mis Jake'is peitub. Kõik, mis ma Jake'is nägin, oli mängur. Puhastverd mängur.

Ma ei plaaninud temasse kunagi armuda. Mitte kunagi. Tolleks hetkeks, tõsi küll, olin seda juba teinud. Ent mu arvamus temast oli kõigutamatu, kuna ta seda kogu oma olekuga näitas. Samuti proovisin ma kõigest jõust tahtele vastu panna.

Tolleks hetkeks see, mis ma Jake'i vastu tundsin, oli kõigest iha. Seda oli võimatu mitte tunda. Tal oli suurepärane keha, huumorisoon, ta oli .. temaga ju oleks võinud käia, kui ta oleks olnud teistsugune. Ning ma teadsin, et ma tahaksin temaga magada. Ega ma vist tol ajal ei tahtnudki temaga midagi muud.

Ma tean, et kui ta oleks mulle tol hetkel öelnud, et lähme kuskile, siis ma oleks tõenäoliselt ka läinud. Võib-olla oleks ma end pärast halvasti tundnud. Noh, vähemalt mõne aja pärast. Kohe pärast oleks küll hea tunne olnud. Ma polnud seda mitte kellegagi kunagi varem teinud. Ja ma teadsin, et see oleks olnud suurepärane. Tema poolt. Ma ei kujutanud üldse ette, kuidas esimesed korrad on. Pealegi polnud mu enesehinnang tol hetkel just kõige parem.

Filmid olid mulle sisendanud üht, kuid Google väitis midagi muud. Kuid ma olin unistaja. Olin alati olnud. Ja ma unistasin, et kui see juhtub Jake'iga, siis kõik läheb nagu filmis. Filmis .. ehk siis põhimõtteliselt olin ma talle põnev, sest ma olin süütu. See on alati ju nii tore kassi-hiire mäng.

Jasoniga .. noh, Jasoniga ma tahtsin ka magada, loomulikult. Aga Jasoni mõttemaailm kütkestas mind. Ma olin huvitatud ka tema vaimsest poolest, mitte ainult füüsilisest. Ma tahtsin õppida teda tundma - tema maneere, tema mõtteid, tema .. ma tahtsin teda üleni. Jasonis oli sügavust, mida ma nii väga soovisin tundma õppida.

Jake'iga lähemalt tutvudes sain ma ikkagi aru, et ka temas oli midagi .. inimlikku. Ta actually oskas mõelda ja tunda. Mitte et mängurid poleks olnud inimesed või midagi. Aga neil oli inimlikkust märksa vähem, sest miks sa pead inimesel niimoodi haiget tegema? Siin me võime muidugi vaidlema hakata mõrvarite, pedofiilide, vägistajate jne teemal, kuid ei, pigem hetkel mitte.

Ja ma sain aru, et ma tahan ka Jake'i tundma õppida. Mulle meeldis, kui inimesed end mulle avasid. Ma soovisin nii väga uurida inimese mõttemaailma. Kui sa õpid inimest tundma, tema mõtte-, tunde- ja emotsioonimaailma .. see tunne on võrratu.

Ma ei teinud seda selleks, et seda pärast kellelegi levitada. Mulle lihtsalt meeldis olla koguja. Teiste inimeste seikluste koguja.

Jake istus mu kõrvale.
OMG, miks. Kuidas? Miks alati mina? Mida sa tahad minust? Palun ära loe mu mõtteid.
Mõtted mu peas jooksid kohutavalt kiiresti ringi, tekitades paraja segaduse. Need põrkasid üksteise sisse, moodustades seal paraja pudru.
Hingasin sügavalt sisse ja proovisin rakendada loogikat.

Loogiline mõte oleks olnud, et ta tahab mind voodisse vedada. Nagu ma enne mainisingi - kassi-hiire mäng. Kui läheneda asjale filmide kohalt, siis olin ma kihlvedu. Noh, teate küll neid kihlvedusid, kus kuumad populaarsed kutid veavad kihla, kes mitu, millal ja keda täpsemalt voodisse saab.
Õelad mängud, Printsessi päevikud, misiganes sealt veel tuleb. Ma tean ju küll.
Kihlveod klassi vaiksemate tüdrukute peale on ju kõige paremad.

Inimestel on meie elus suur roll. Me kõik vajame kedagi. Ka mängus me ei taju, mis päriselt toimub. Me usume, et see on päriselt. Et just sina oled see kena tagasihoidlik neiu, keda ta tahab. Ja teie vahel juhtub midagi. See midagi on armastus. Sest ta ju äkki otsustas sinu vastu huvi tunda. Pärast kõiki neid aastaid. Ja tegelikult nägi ta sind juba algusest peale. Ning siis sa muudad ta heaks inimeseks.
Hui.
See ei juhtu kunagi nii. Mitte kunagi.

*

Jake

See tüdruk tekitas minus midagi, mida teised polnud suutnud. Mitte keegi, mitte kunagi varem. See oli hämmastav tunne, kuid ma ei julgenud välja öelda, mis see olla võis. Või pigem kohe kindlasti oli.
Mehed peavad olema mehelikud, ei mingeid tunnete väljanäitamist, eks ole. Seda on igale mehele lapsest saati pähe tagutud. Ning noh, maffias pole üldse mingeid tundeid.

See oli lihtsatlt nii kuradima irooniline. Igas pagana filmis mingi populaarne kutt armub vaiksesse tüdrukusse ning nad näitavad seda nii kuradima romantiseeritult. Elu ei toimi nii. Ainuke asi, mida tean, on see, et see tekitab vaid draamat. Palju mõttetut draamat. Meil oli juba midagi isegi alustatud. Ma kõndisin noateral.

Ma teadsin ka, et Zack on asju tähele pannud. Mina olin tähele pannud Jasonit. Ma nägin, kuidas ta tüdrukut vaatas, kui arvas, et keegi ei näe.
Tõsiselt hea lootus sul seal.
Jasoni pilk tekitas minus nii palju negatiivseid emotsioone, mida ma mäletan ähmaselt oma eelmisest elust. Sellest, mis oli enne. Enne teda. Enne seda neiut, kes tuli mu rahulikku ellu ja keeras kõik pea peale.
Ma olin need tunded unustanud.

Kuid olla Caroline'iga siin, selle järve kaldal, kahekesi, eemal kõikidest teistest .. ma teadsin, et keegi ei tule siia. Esiteks oli juba piisavalt hilja, et kõik oleks kas liiga täis või magaks, ning teiseks enamus inimesi ei olnud huvitatud. Kurb, aga tõsi.

Siin, tema kõrval olles, lõi see kõik uuesti lõkkele. Tuli mu rinnus põles üha suurema leegiga.
Türa.
Ma vihkasin neid tundeid. Ma ei tahtnud neid tunda. Ma ei tahtnud, et see kõik uuesti tagasi tuleks. Ma ei tahtnud...

Liigutasin end õige natuke talle lähemale. Väljas oli jahe ning tal polnud pusa, kuid ta nahk oli soe. Kui tegu oleks olnud tavalise olukorraga, oleksin lihtsalt järginud oma tavapärast liginemistaktikat. Ent see oli Caro. Temaga oli kõik teistsugune.

Caro oli .. ta oli justkui pisike ingel. Väikest kasvu, kuid hakkamist täis. Ta silmad olid alati sära täis. Kõige rohkem muidugi siis, kui ta Jasonit vaatas. Ta arvas, et keegi ei pane tähele, kuid muidugi olin ma välja koolitatud. Ma panin kõike tähele. Võib-olla oli see isegi liiga palju. Vahepeal oleks olnud tore lihtsalt rahulikult olla.

See tegi haiget ja ma vihkasin seda. Vihkasin seda nii kuradima palju. Ma ei tulnud sinna, et üldse midagi tunda. Ma tulin kooli, sest nii oli vaja. Tõenäoliselt oleks ma ilma hakkama saanud. Kool oli mu jaoks igav. Ma ei õppinud mitte midagi uut. Mul läks okeilt. Ma oleksin võinud kõik viied saada, kuid jumal, keda see üldse kotib. Parema meelega teeks midagi muud.

Ja siis Caro jälle vaatas mind. Ta oli nii armas ja ta oli siinsamas mu kõrval. Nii väike ja nii ebareaalne. Ja ometigi oli ta just siinsamas. Ma olin nii süvenenud oma mõtteisse, et ei teadnud üldsegi, kui palju aega möödunud oli. Mulle tundus, et ta juba ootab selgitust, miks ma siia tulin.
Ee .. jah, tõepoolest.

Olin mõttelõnga kaotanud. Kõik mõtted olid nii koos omadega, et ma ei saanud hetkeks isegi aru, kes ma olen.
Hinga sisse. Lugesin viieni. Välja.
Sa oled Jake.

Ärevushäired olid jätnud oma jäljed. Õnneks ka väljapääsu. Pöörasin end Caroline'i poole ja taas kaotasin end. Talle otsa vaadates tabas mind esimese hooga üllatus.
Ma kujutan seda endale ette, eks.
Ta vaatas mind oma suurte tormiste sinakas-hallide silmadega, mis olid lihtsalt nii ligitõmbavad.  Ning seekord särasid samamoodi nagu siis, kui ta lummavalt Jasonit vaatas.
Sa vana. Ma olen armunud. Ma olen nii putsis. 

*

Jason

See jõeäärne tšillimine Caroga oli äärmiselt mõnus. Kogu see värk Apollo Bays .. see oli erinev. Ma tundsin end vabalt. Ma võisin üle pika aja olla mina ise. See oli absoluutselt suurepärane tunne.
Ma julgesin rohkem. Ma olin rohkem. Zacki polnud siin.

Ma soovisin, et saaksin lõpetada. Temaga koos olles tundsin ma end suurepäraselt. Mu elu oli täielik laevavrakk ning ta oli päike, mis paistis läbi pilude. Caroline oli jalustrabav, nii otseses kui ka kaudses mõttes. Ma ei teadnud, kuidas ta seda teeb. Kuid ma nii väga tahtsin seda teada.

Sa ei ole ta jaoks hea, Jason.
Otseloomulikult on mu sarkastiline ja ennasttäis alateadvus siin. Just sellel kõige ebasobivamal hetkel. Nagu ei, tänan, ma ei soovi seda nõuannet.
Ma tean, et ma ei ole ta jaoks hea. Fuck, kuidas ma isegi saaksin olla.
Caroline vajab oma ellu kedagi, kes oleks ta jaoks olemas. Tal ei ole vaja kedagi, kelle elu nii perses oleks omadega.
Nop, sa ei ole ta jaoks hea, Jason.

Vaiksed hääled rebisid mu mõtetest välja.
Mida v***?
See oli mina ja Caro koht, miks sealt hääled tulevad?
Sa olid seal üks kord, meenutab mulle mu alateadvus, kuid ma lükkan need mõtted eemale.
Ei, päriselt, mida kuradit?
Kui ma lõpuks näen, mis toimub, kaotan ma kontrolli. Silme eest läheb mustaks.

***

Caroline

Jake muudkui jõllitas mind.
Okei, well, ma tõesti juba ei tea, mida teha.
Hingasin sügavalt sisse, lugesin viieni, ning hingasin välja. Tol hetkel ma ei teadnud veel, et mul on ärevushäired, kuigi vaikselt andsid need endast teada.
Jake'i jõllitamine ei teinud seda just kergemaks.

"Mul on kindlasti väga palju lootust kedagi ära tappa minu kehaehitusega," nendin ma ilmselget ta eelnevalt öeldud väitele.
"Ma usun, et see on õpitav," sõnas Jake ja ma mõtlesin, et mida kuradit. Tol hetkel ma ei tahtnud veel olla badass, see juhtus palju hiljem, peale gümnat ja nii edasi ja seda mõjutas mitu erisugust põhjust ja nüüd ma tõttan jälle ette.
Igastahes tol hetkel see ei olnud absoluutselt loogiline, miks ta seda ütles.

"Ee .. jah, võib-olla. Võib-olla peaks, võib-olla mitte. Keegi ei tea. Võiks ju iseenesest," Ma tajusin, kuidas ma mõttetult vatrama hakkasin. Seda juhtus vahepeal. Ma hakkasin millestki rääkima, see tuntud säde silmis, ja nii see läks, teate küll. Jäin vait.
"No enesekaitse on alati hea, Parem kellelgi kõri läbi lõigata, kui seda sul tehakse,"

Um, Jake hakkab kuskile kahtlastesse kohtadesse oma jutuga tüürima. Nagu, mis sellel tüübil viga on? 
Pea pöördub automaatselt selja taha, kui vaikne sahin mu ihukarvad püsti tõstab. Näen silmanurgast, et ka Jake pöördus vaatama.
Mu silmanägemine muutub teravamaks ja ma nii väga soovin, et ma oleks pime. See vaatepilt murrab mu südame.

22.05.14

MNLS/SL #56: Come and Get It

"Gee, don't splash at me!"
I stopped immediately and gave the guy a look. "Maybe you gonna run and tell mommy?"
He glared at me.

I narrowed my eyes and readied myself for a new wave. Because since when abide by the rules? "It's just water, J,"
"I've got lenses," He stated seriously.
Whatevs. "Okay," I raised my hands in surrender. "Be like that then. Fine," I crossed hands on my chest and gave him my best glare.

"Really, Caro?"
I turned at Ian with surprise, raising my brows.
"You're gonna?" He smirked with challenge.
Ogh, how I loved Ian. He was so cute and so caring! And for sure he was a feeling person. I mean, in his case you didn't have to doubt as about some people here...

Water filled my mouth so a scream didn't follow as I was dragged in the depth of the lake.
"You fucking bastard!" I screeched as I emerged. I whipped my hair back. Can imagine it didn't exactly look like in the advertisements.

"And you!" I flicked my finger at Ian, who was still laughing with Jason.
Still, I couldn't hold back laugh nor a smile - guys will be forever guys and I'll still forever choose them over girls. I've counted more than enough reasons.

"You know what, people, I'm gonna drown you right here, right now with all your lenses and stuff," I said dead serious and submerged.
I had a genius plan going on in my head but I feared whether I was crossing the line or not.
YOLO, I thought then. We live only once. Let my life be once an American teenage movie then.

"You didn't,"
Two boys looked at with dead serious, but not totally angry glares.
Not totally angry.. But c'mon, it was fair enough. I mean, prank vs prank. Fair deal.
"You just didn't do it,"
"What did you do?" Analeigh butted in.

I've noticed a couple of minute ago already that girl keeps a track on me, Jason and Ian.
Sure, honey. Took your toys away. So sad.
Jason and Ian exchanged a certain look. Their completely shocked expressions were filled with guile.
Ugh-oh, that's gonna end bad. But oh, it was so worth it.

You wanna know what I did? Wanna really know, what I did? Oh, oh, you're so gonna laugh. I'm not sure whether you have made any bets by now.
Anyways, less words, more action. So what I did. I tore down their swimming pants. Under the water. Lol?
It's pretty nice you can't see clearly down there.. Or, well, I dunno. Wait, what, did I just turn into Michelle? Gosh. Pervert Caro. How fantastic.

"We're doing that,"
"We're so doing that," I heard guys saying and looked at them with slight fear.
What are they about to do? Oh no, no, no, no, not that. Please?

The problem was, I wasn't the best swimmer. I mean, I could keep afloat for a while, but if you asked me to swim longer distance, I'd fail. I just didn't have enough physical strength. I wanted, of course, to be physically strong, but I didn't have enough willpower to make me - Am lazy, I know right.

Anyways. All that thinking made me forget my surroundings. And gave a chance to guys to remove my bra, thank you very much.
"Fuck you," I gnarled under my nose as they happily swam away with my top cover.
I squinted my eyes at them. "At least I let them hang on your legs,"

"Take over from here, J," Ian said and put bikini top on Jason's shoulder.
Holy shit, you kidding? Now this became serious.
"Give them to me," I said, secretly gladdened we weren't in, like, a transparent lake.
"Now this is awkward," He told me and tilted his head.

At that very moment I didn't really feel that it was what-the-hell situation. It didn't feel like I'd spent year and a half waiting for him while he kept sending mixed signals. It was .. the other life. It felt as Apollo Bay wasn't just some other town. It felt like it was some parallel universe where miracles were possible.


***

When we came back to the shore after a long swim, wet and tired, everyone were surprised we hadn't actually drowned or something. Others would of course, too, go for a swim, but only we spend two hours in the other state. Just the two of us, I mean. Even Ian had got out before us.
Oh yes .. I can already imagine all the juicy details we've given them to gossip about. At least no one knows what actually happened there.
Analeigh? She disappeared somewhere after realizing no one pays her any attention really.

Lying down on the blanket I saw Annetté and Sofia sending us a glance and then exchanging another one between each other.
I remembered how girls had just had a really bad fight just when I came to their class and would not talk till the end of 9th grade. One time, however, there was some really juicy piece of gossip going around, so they were besties again.
Gossip does some magic, doesn't it?

"We were just about to go to eat," Ian informed and smiled at us guilefully.
Oh, Ian..
"How cute," Jason almost cooed. "Did you wait for .. us specifically?"
I can't explain how his voice emphasized "us" exactly. It wasn't bad or anything, it was .. hmm, he, like, tasted the word on his tongue or something? Like how it would sound.
For me, "we" always sounded mysteriously.

"You have to visit Steffani," Alasia said and winked at me.
"Steffani is here?" Jason seemed to be all ears now.
Meh? "Steffani?" I asked curiously. Should I be jealous that Jason knows? LOL, Caro, stop. I shook this stupidity out of my head. Sometimes I can be so silly.

"It's a pizza restaurant. They have, like," Jason made this bellissimo finger movement. "Best pizzas in the world," He finished with muah on his lips.
Wait what. "Um .. okay?"

It seemed that I had shocked Jason with my coldness towards the pizza. He looked at me with squinted eyes. "How dare you, Caro? It's, like, pizza," He made an accent on the word, like it was something magical.
Now please don't get me wrong. It wasn't like I didn't like pizzas, okay. Pizzas were good. But as much as the other foods (I liked)
Oh gosh, now that was so logical.

Anyway, yeah, I didn't really share opinion of tumblrarians and Jason that pizza was life. And no, you can't marry a pizza. Sorry.

SL #57: sa pead otsustama

Palun ärge vaadake mind. Palun? Oh jumal, miks ma pidin midagi ütlema?!
Pitsatükk oli endiselt poolel teel mu suhu ning ma arvan, et see muutus juba suhteliselt kärsituks. Silmitsesin närviliselt mind vahtivat kaaskonda.
Olime lahkunud umbes 12-liikmelise seltskonnaga, nii et pidime jagunema kaheks laudkonnaks. Minu omas oli Jason - suuuuuuur üllatus -, Ian, Maria, Hayley ja Gus. Ja nad kõik jõllitasid mind nii suure huviga, nagu mingit tundmatut looma. 

Holy crap noh. Köhatasin mitmetähenduslikult. Ma ei tea, kas te olete kunagi proovinud süüa nii, et teid jõllitab terve laudkond. Ma ei julgenud vaadata taha, sest kartsin, ega ometi ka teised meie grupist mind jõllita.
Sest, nagu, mu elu ei ole piisav seebikas.
Samas, järeldades naerust, sain aru, et need inimesed vähemalt naudivad end.
Wow, indeed. Vähemalt keegi tegeleb oma eluga.

Lõpuks nad siiski asusid ka oma pitsade kallale. Need polnud vist enam piisavalt kuumad, mis söömise alati meeldivamaks teeb, ning ma tundsin sellest mingit kahtlast rõõmu. Justkui oleks olnud see karistus, et nad nii hukkamõistvalt mind piidlesid.
Ei, no päriselt ka. Mida inimesed nii väga nüüd pitsas leiavad?


Samas, ega see nüüd nii hull ka polnud. Pitsa, ma mõtlen.
Kindlasti ei tekkinud mul sellest mingit joovastust, aga siiski.
Nagu alati, lõpuni ma seda süüa ei jõudnud ning see läks jagamisele.
Sest mehed, ilmselgelt, söövad väga palju.

Pärast üpriski mõnusat lõunasööki asusime lõpuks ometi tagasi. Teekond ei olnud nüüd ka niivõrd lühike, kuid kui sul on ülimalt meeldiv seltskond ja sa tegeled kogu aja endale kõhulihaste tekitamisega, siis see läheb väga kiiresti.

Tänase päeva mõte oli juba rohkem pidutseda. Järgneval õhtul pidime sellest pisikesest paradiisist lahkuda ja see oli ju vaja korralikult ära tähistada.
Mitte et ma seda päriselt teha kavatsesin. Ma ei pidanud jooma, et segaseks muutuda. Ma olin niigi täiskohaga segane.

*

Kortsutasin kulmu selle telgi suunas, millest juba pikemat aega jutt käis.
Colleen ja Jake ühes telgis. Joshi telgis, kui lubate mainida. Ta oli, kergelt öeldes, ärritunud. Ütles, et ei julge pärast nende väljatulekut siseneda.
Nojah, vaikne võis ju seal olla, aga kunagi ei tea.

Ma isegi ei ole kindel, miks ma nii tundsin. Ma mõtlen, et c'mon, ma olin lõpuks ometi Jasoniga. Sellest suhtes, et lõpuks ometi sain ma temaga aega veeta ja tundus, et ka tema nautis seda. Võib-olla mitte just nii palju, kui mina, kuid siiski. Kes üldse naudiks minusuguse segasega ajaveetmist?
Tean juba, et mu sõbrannad lihtsalt peksaks mind seepeale veidi aega. Kuid siiski. Mõelge selle üle järele. Arvestades meie klassi ja üldse ülejäänusid inimesi polnud ma kohe kindlasti kõige meeldivam kaaslane.
Oeh.

Igatahes rääkides telgist.
Colleen, kes muidu oli korralik ja vaikne tütarlaps, oli oma kind-of parimast sõbrannast Juliast eemale saanud ja äkki tuli välja, et ta polnudki nii korralik ja vaikne. Ta oli end mõnusalt täis kaaninud ja hakkas ennast nüüd Jake'ile külge ajama.
Okei, olgem ausad, kes ei ajaks end Jake'ile külge? Sa isegi ei pidanud täis olema selleks.
Jake oli tükike koorekihist. Ja ma ütleks, et kuumim tükike. Kindlasti tõstab oluliselt tema väärtus see, et ta polnud nii idioot, kui enamus sinna kuuluvaid. "Nii idioot" tähendab seda, et ta oleks võinud oma talentidele ka palju parema kasutamise leida. Aga eks igaühel omad eelistused.

Ma kujutan ette, et ma polnud kindlasti ainuke, kes armukade oli. Juba teiste tüdrukute pilkudest oli näha, et nad ei ole just väga olukorra poolt.
Ja siis kadus see "paarikene" - öelge seda nii sisisevalt kui võimalik - Joshi telki.
Ma usun, et võib väita, et tol hetkel oli ainult Josh vihasem, kui enamus kohalolnud tüdrukutest.

"Ma arvasin, et sa ei ole mitmemehepidaja," kostis häält mu kõrvalt.
Pöörasin pea lõbustatud Alasia poole. "Ja mina arvasin, et Michelle'i-taolistele kommentaaride peale ei saa mitte solvuda,"
"Well, tundub, et me mõlemad eksisime,"

"Ah," Hingasin sügavamalt sisse. "Ma ei tea, miks ma nii tunnen. See on nagu .. jaa, sul on täiega õigus, eks. Ma olen siin Jasoniga ja näib, et me naudime teineteise seltsi .. aga ma vist olen juba hakanud Jake'i crushima..,"
"Ma ei ütleks, et oled hakanud. Sa oled temast juba sees,"
"Ma tean," sõnasin läbi hammaste. "Aga me ei räägi sellest,"

"Ilmselgelt me peame sellest rääkima," sõnas Alasia teadlikult. "Sest, kas tead, kui sa oled korraga armunud kahte poissi .. siis see ei lõppe hästi,"
"Aga ma ei ole," väitsin ma põikpäiselt. Ma tegelikult ka ei olnud. Võib ka olla see, et ma lihtsalt tahtsin seda uskuda. Ma ei teadnud.
"Keda sa rohkem tahad?"

Jasonit, oli automaatne reaktsioon. Kuid miks ma siis endiselt mõtlesin ka Jake'ist?
"Alasia," ütlesin ma täiesti tõsiselt ja tüdruk elavnes. Ta juba ootas tõsist jutuajamist. "Ma arvan, et meil on vaja kõigil tähelepanu kõrvale ajada. Too kõlarid välja,"

*

Hiljem tol õhtul, või pigem juba ööl, sirutasin ma taas järve äärest jalad välja ja mõtlesin järele.
Tantsimine tõepoolest tegi kõik paremaks. Muidugi teeb. Sa tõmbled muusika rütmis nagu oskad ja kedagi ei huvita, sest tänapäeval ei oska enam keegi õigupoolest tantsida. Ja isegi kui keegi ongi käinud ballitantsus, siis see enam nii populaarne pole. Ja tegelikult vahepeal ongi hea ennast täiesti vabaks lasta.

Tantsimine oli mu alkohol, mu narkots. Ma ei vajanud neid. Ma elasin end teistmoodi välja. Kirjutamise, blogimise, tantsimisega.
Mu pisike kamp parimaid sõbrannasid oli mulle palju tähtsam kui suur seltskond tähtsusetuid tegelasi. Ma üldse ei saanud aru inimestest, kellel pidi olema hiiglaslik haarem, ja nendega siis sai kõigiga läbi käidud-magatud ning loomulikult draamatsetud.
Palju tähtsam mu arust oli omada tõelisi südamelähedasi sõpru, keda võisid usaldada.

Tume järvevesi oli vägagi rahustav.
Ka see oli minu mõnuaine.
Loodus. Müstika. Paralleelmaailmad.
Ma teadsin, et oli liiga väljaspool meie pärismaailma. Kuid see oli see, mis mulle sobis. Ma ei tahtnud, et keegi muudaks mu arvamust. Ma teadsin, et nad kõik pidasid mind veidrikuks ja tobedaks. Kuid ma ei hoolinud. Niikaua, kuni ma võisin seda endale hoida ja keegi seda ära ei võtnud, oli kõik hästi.

Lehtede sahin mu selja taga äratas mind mu mõtetest.
Vaatasin järsult selja taha.
Pimedus neelas enamuse, kuid ma nägin kuju.
Ma oleksin ju võinud karta, kuid miks?
Kui see oleks keegi, kes tahtis mind tappa, siis poleks karjumine ja hirm aidanud. Tol hetkel polnud ma veel nugade kuninganna.
Ja kui see oli sõber, olnuks karjumine ja hirm olnud tobe.

"Mulle meeldib see, kuidas sulle meeldib end alati öösiti ära peita. Ma ei saa aru, kas sina ise tahad kedagi ära tappa või sa lihtsalt ootad, kuni keegi sul kõri läbi lõikab,"
Kallutasin pead. Ma poleks kunagi arvanud, et see tõepoolest juhtub.

28.10.13

Varjud minevikust #3: paha tüdruk Caroline

Caro, 5 aastat tagasi

Õõh, kutid? Äkki te sulgeks oma koogiaugud, aitäh?!
Näppisin närviliselt ja ärritunult kleidi alumist osa. Ma ei suutnud taluda mõtet, et inimesed mind jõllitavad. Ma mõtlen, jah, Jason võis rääkida mida iganes, olgu ma siis "ilus" ja "kuum" ja ma ei tea, mida iganes veel, aga ei! Lihtsalt ei.

Ausalt? Te lihtsalt ei kujuta ette. Päriselt. Te reaalselt ei kujuta ette, kui nõme see olla võis.
Mida teised arvasid? Järeldusi on kerge teha. Kannad seelikut - otsid poiste tähelepanu. Selles suhtes, et ega kedagi eriti ei huvita su sisemaailm, sest miks peaks?

Tegelikult ma ei ole selline. Mind huvitab. Ma võiksin kuulata erinevate inimeste elulugusid, kui nad vaid vaevuks neid rääkima. Inimeste probleem on usaldamatus - mitte et ma ütleks, et põhjuseta, kuid samas, kes selle loonud on? Inimesed ise, kas pole? - ning nad vaatavad sulle viltu otsa, kui sa midagi nende elust teada tahad.

Ma ei unusta kunagi, sõltumata sellest, mis minuga juhtub, kuidas ma paari-kolme kuti südamed murdsin. Aga hei, mis mul üle jäi?!
Ühest küljest võin ma süüdistada inimesi, kes teistele ära ütlevad. Ma süüdistan täiega neid, kes teevad seda eriti õelalt. Ja siis arvan, et ma ise kunagi niimoodi ei tee.

Juhtus midagi .. mitte just kõige meeldivamat. Kellelgi oli ülimalt ükskõik, et mul on kutt.
Keegi lihtsalt otsustas, et kõigi ees minu ette põlvili laskuda on ülimalt romantiline, nunnu ja äge.
Arvake mida? See võiks olla. Kui tüdruk on õige.

Ma täiesti rahulikult jalutasin mööda tantsusaali. Tähendab, rahulikult ei ole võib-olla just kõige parem väljend tolle olukorra kirjeldamiseks. Olin vaevalt kümme minutit tagasi kokku põrganud Jake'iga ning see ei olnud mulle just kõige paremini mõjunud.

Sest ilmselgelt mul polnud ilma selletagi piisavalt muretsemist!
Ma olin, nagu eelnevalt mainitud, inimene, kes .. on huvitatud teistest. Ma ei saa lihtsalt üle, kui ma äkki pean hülgama inimesed, keda ma olen nii pikka aega tundnud, kes on mulle olnud teise pere eest ja erinevalt, kuid siiski midagi, tähendavad.

Tõsi, paljud saavad sellest üle. Ülikool, töö, mis iganes - ja kellel oma endisi klassikaaslasi vaja on? Inimesed unustavad kiiresti.
Kuid mitte mina. Mul oli kaks äärmust: ma kas unustasin kohe või jäin seda heietama elu lõpuni (niivõrd-kuivõrd, ma vist olen veel liiga noor, et seda väita).

Niisiis. Kõigepealt pidin ma üle saama sellest, et ma tõenäoliselt ei näe neid inimesi enam kunagi. Siis pidin ma mõtlema, mida oma eluga edasi peale hakata, sest mul polnud õrna aimugi, mida ma elus teha tahan, ometigi mu vanemad pidasid aasta vahele jätmist peaaegu et võrdväärseks inimese tapmisega.
Haha .. kullakesed .. kui te vaid teaks.

Neelasin sapi alla ja hoidusin end väristamast.
Rõve.
Ma ei olnud tegelikult isegi kindel, mille kohta see täpselt käis.

Jake...
Jake'iga oli jällegi see lugu, et ma endiselt polnud talle andestanud. Ühet küljest ma teadsin, et ma ei pea viha igavesti, sest sellel lihtsalt polnud mõtet. Siis aga, ta oli mulle väga haiget teinud ja oma armid jätnud ning ma ei olnud kindel, kui palju võiks see aega võtta, et ma talle andestaks.

Kõige nõmedam selle puhul oli see, et kui ta mind nüüd iga päev koolis selle märg-koer-ukse-taga-pilguga, ja ma pidin tuimalt pea eemale pöörama, sest ma teadsin, et võiksin ise nutma hakata. Ja siis ma oleksingi talle andeks andnud. Ning kuigi ma teadsin, et ma ei ole see inimene, ei tahtnud ma tunduda nii .. kerglane. Võib-olla ma isegi ise ei tahtnud talle andeks anda.

Ja lõpetame mu õhtu kenasti sellega, et laskume mu ette põlvili, sest me mõtlesime, et meeldime sulle, kuna sa olid meiega natuke liiga sõbralik.
Okei. See oli nüüd mõrd Caro. Vabandust.
Ei, tegelikult teate mida? Ma ei mõelnud seda tõsiselt. Ma tõepoolest ei vabanda. Mul ei ole kahju. Ning vabandada selle pärast ei kavatse ma samuti mitte.

Igatahes. Mis just seal juhtus, et mind täiesti äärmise piirini viia?
Viimane kooliaasta. Me oleme ise jumalad, meil on rebased .. terve hulk igasugu balle, pidusid, muid põnevaid õhtuid... Ilmselge, et ka viimasel kooliaastal on võimalik juurde saada uusi tutvusi kas või omaenda lennust, kelle olemasolust sul aimugi polnud lihtsalt seetõttu, et polnud puutepunkti.

Ma iseenesest arvan, et see võibki olla üks 12. klassi põhieesmärk - muuta inimesed üksteise vastu sallivamaks ja sõbralikumaks.
Kuid, nagu näha, on mõnede jaoks see sõbralikki pool liiga .. liiga palju.

Ma tutvusin rebastenädala jooksul uute kuttidega. Vnoh, ütleme nii, et üks neist tahtis mulle oma käpad külge ajada juba varem, aga ma ütlesin talle ära - karmilt, tean, aga lõppkokkuvõttes .. lõppkokkuvõttes mul jällegist ei olnud üldsegi häbi ega kahju. Ma arvan, et tegelikult mu tee mõrra poole hakkas pihta just kuskil 11. klassi teise veerandi ajal, seda siis asjaolude tõttu. Mjah.

Oodake üks hetk. Kas ma ütlesin üks neist? Ma olin ainuke tüdruk grupis. Ning vaatamata sellele, et seal oli ka Jason, oli neid mürakarusid üks viis tükki.
Juba meie tutvumisõhtu oli omamoodi koerustükk. Mie grupp oli emo-gooti-punk ning mina olin oma rebasele valinud välja emo stiili, kuna see alati mind kütkestanud on, nii et mul olid kaasas meikimisasjad ja must küünelakk.

Ootate, kus nali tuleb? Nali tuleb seal, et kui me rebased olid ära läinud peale reeglite pealelugemist, olid jumalad juba liialt täis, et mäletada, et nende rebasteaeg oli möödas. Mina kui tüdruk olin valitud selle õhtu meigikunstnikuks ja küüntevärvijaks. Nad põhimõtteliselt võtsid end järjekorda, et ma neil küüned mustaks värviks. Ma ei tee nalja.

Minu meigil niivõrd ei vedanud. Kutid leidsid, et nad on meistrid meikimise alal. Nii et kulmudel kasutati kulmukoorutaja (autor: st ripsmekoolutajat), lauvärvidega tehti võimas zombie-meik (st sellega polnud koos mitte ainult liikuvad laud, vaid ka täielikult kulmualune osa) ja, noh, meigipliiats oli pigem markeri rollis, sest sellega joonistati nägu täis.
Lõbus, eks?

Ma ei hakka väitma, et ma ise nüüd üldse joonud polnud. Kuid siiski jätkus mul piisavalt mõistust, et normaalselt käituda.
Välja arvatud üks moment...

Juba pelgalt tähelepanu, mis kogu õhtu/öö mulle suunatud oli, ajas Jasoni kergelt öeldes endast välja. Ta juba ei tundnud end kõige paremini, sest kõik olid talle vastumeelselt täis ning ignoreerisid moraalsusnorme, ning siis veel see, kuidas nad minuga käitusid - liiga sõbralikult.

Ja siis suutsin ma kõik veel hullemaks teha, kui "mängisin" ühe tüübiga mängu kes-enne-silmi pilutab. See juhtus nii, et üks tüüp - seesama krutskite ja etteastega - hakkas mind lampi jõllitama ja ma küsisin, kui kaua ta seda teha suudab. Igavesti, oli too vastanud ja ma, nalja - või pigem idiootsuse - pärast tegin talle väljakutse üksteisele otsa vaadata nii kaua, kuni keegi pilgutab.

Mäng kestis kaks tundi. Mina oma naiselike võludega - ... - läbisin selle niisama. Tegelikult see lõppeski siis, kui ma ütlesin talle, et ta pilgutas - mis sest, et ta oli eelnevalt mitu korda pilgutanud. Tegelikult see tüüp ikka oskas sind jõllitada. Ta suudab vist kõige kauem silmi pilgutamata hoida inimestest, keda ma tean. Fantastiline.
Kui vaid.

Ma ei hülga inimesi. Mis sest et ma just nendega tutvusin - kui ma nendega veel mõne aja mõnel määral kokku puutun, siis ei ole ju vaja endast halba muljet jätta.
Ning võib-olla see ongi mu probleem. See, et ma olen inimeste vastu niivõrd hea ja usaldav.
Me suhtlesime. Kuni osa hakkas ise eemalduma. Ma ei sundinud end peale. Ma lihtsalt ei tahtnud olla see, kes esimesena alla annab.

Ja millega see kõik tipneb? See kõik lõppeb kenasti sellega, et inimene otsustab, et mul on ka tema vastu tunded - mis sest, et mul poiss-sõber on, eks? -, ning otsustab, et on ülimalt nunnu teha selline kena žest nagu seda on põlvili kohtingule kutsumine.
Okei, ma ei väida, et see seda poleks .. aga kordan end: te peate kindlad olema, kellele te seda teete, jumal hoidku!

Raputasin nuttes pead. See kõik tuli liiga korraga ning ma ei suutnud sellega toime tulla. Ma ütlesin talle ära - ilmselgelt - kõigi ees. Ja siis ma jalutasin sealt minema.

Kunagi tulevikus ütleb mulle Jake, et ma olen ise kõikide juurest ära läinud. Isegi siis, kui ma jalutasin minema inimeste juurest, kes mind solvasid ja minuga valesti käitusid. Jamh .. ma just ise ütlesin, et ma "jalutasin minema", aga .. Tegelikult tal polnud õigus. Osad hülgasid ka minu.

***

Olevik

Ma võisin endiselt vahepeal heietama jääda. Jõllitada pimedust ilma, et mul oleks kindel jälgimisobjekt olnud, ja lihtsalt mõelda.
Jah, mu probleem oli ülemõtlemine. 

Mäletate aega, mil Jason vihkas klubitamist ja pidutsemist? Hiljem olen ma mõelnud, kuidas see talle külge ei hakanud. Ma mõtlen, maffia, eriti veel Orbosti allrühm, mis oligi ju klubi maskeeringuga - tegelikult on see enamiku maffiajõukude kattevari -, ning neil on kogu aeg mingid kokkusaamised - aka siis peod.

Igatahes, see Jason oli kusagile peitu pugenud. Peaaegu et iga reede me võtsime mõned shotid ja läksime linna peale. Nagu teismelised jõnglased.
Või siis pigem nagu need Caro ja Jason, keda ma arvasin, et ei saa kunagi tundma.
Ma ei saanud sellest kunagi lõpuni aru. Tähendab, endast sain - ma tahtsin võtta noorusest kõike, kui mul just polnud võimalust igavesti nooreks jääda -, aga kohe kindlasti mitte temast.

Mingi hetk ta lihtsalt läks minu kutsete ja palvetega kaasa ning .. nii me lõpetasime. Ent tõsiasi oli see, et meie vana Jason polnud päriselt lahkunud, kuigi vahest uskus seda ka tema.
Ma nägin küll, kuidas see kõik talle mõjus. Ta endiselt vihkas seda. Ent ta ei öelnud mulle kunagi midagi. Ta võib-olla arvas, et ma endiselt ei oska seda teha. Endiselt ei oska inimesi lugeda. Ta eksis. Ma olin väga muutunud.

Ning kuigi ta võib-olla leidis, et ma arvasin, et muutus temagi, siis tegelikkuses läksin ma ta valega kaasa pelgalt seetõttu, et aru saada, miks ta seda teeb.
Üks punkt võis olla see, et ta armastas mind väga ega tahtnud pidevate äraütlemistega haiget teha. Kuid siinkohal väidaksin vastu, kuna ega minagi talle kogu aeg "jah" ei öelnud, suhtes tuleb jõuda konsensusele ning sedasi oleks ta võinud "jah" öelda ka varem.
Jason oli mu jaoks alatiseks müsteeriumiks.

Ning siis olid unenäod. Unenäod kui mineviku peeglid. Ma nägin teda.
Ma olin arvanud, et olen Jake'i unustanud. Selles suhtes, et ma isegi ei pidanud nüüd nii väga pingutama. Ülikool ja töö ja armastav elukaaslane .. elu oli enam-vähem perfektne ja mineviku varjud mind ei kiusanud.

Ning siis äkki ühel hetkel hakkasin ma unes nägema sähvatusi. Vaadake, kui tavaliselt sa unenägude kohta tead, et need on enam-vähem võimatud - selles suhtes, et sa oled ise peategelane ning mõni olukord võib tõepoolest pentsik tunduda -, siis nende puhul ma teadsin, et see kõik toimub päriselt.
See oli Jake praegu.

Ei midagi sellist nagu varem. Ta oli külmavereline ja ükskõikne. Ta ei olnud püsiv või armuandev. Ta oli eemalolev, eemalolev sellest maailmast. Ta oli läinud.
Täpselt samamoodi olin minagi eksinud.

Ma arvan, et tol hetkel just nende, tegelikult minu poolt kontrollimatute, sündmuste tõttu tundsin ma ennast veel halvemini kui teatud inimeste murdmise pärast. Tegelikult oleks ju pidanud olema vastupidi: mida sa kontrollida saad, selle pärast võid ka end halvasti tunda - kui see just midagi halba oli. Aga noh, ma olin eluaeg imelik olnud.
Lihtsalt .. ma tundsin, justkui oleks Jasonit mingil määral petnud ning samas ei saanud ka sinna midagi parata...

Siiski, ka kogu selle segaduse keskel oli õnneks midagi, mis jäi samaks: ma endiselt armastasin veeta aega looduses, võimalusel loomadega. Ma nautisin istumist meie pisikese maja terrassil, fliisidesse mähitult, et nautida näpistavaid, kuid vaikseid ja rahulikke öid.

Mäletasin lapsepõlves, kuidas sama tegin, selle erinevusega küll, et kuulasin seda vaikust ning näiteks koerte ulgumine tõstis mu suunurgad, sest mulle meeldis mõelda, et need olid hundid. Või siis libahundid.
Ütlen teile saladuskatte all, et tegelikult jäin ma endiselt selleks rumalaks plikaks, kellele meeldis uskuda, et müstilised elukad on olemas. Sest miks mitte?

29.09.13

SL #56: Tule ja võta

"Wee, ära pritsi mind!"
Jätsin silmapilk järele ja vaatasin kutile otsa. "Äkki jooksed veel emmele ka kaebama?"
Ta jõllitas mind.

Kissitasin ta poole silmi ja valmistusin uueks laineks. Sest mis ajast ma kellegi sõna kuulan, ah? "See on kõigest vesi, J,"
"Mul on läätsed," sõnas ta tõsiselt.
Midaiganes. "Okei," Tõstsin käed alistuseks üles. "Ole siis selline. Fain," Ristasin käed rinnal ja jõllitasin teda.

"Ausalt, Caro?"
Pöördusin Ianile imestunult otsa vaatama, kergitades ta poole kulme.
"Jätad nii kergesti diili katki?" Ta muigas väljakutsuvalt.
Oeh, kuidas ma Ianit armastasin. Ta oli nii armas ja nii hooliv! Ja kohe kindlasti oli ta väga tundeline. Selles suhtes, et tema puhul polnud kunagi kahtlusi, nagu mõne puhul...

Vesi täitis mu suu, nii et karjatust ei järgnenud, kui mind järvepõhja tiriti.
"Kuradi värdjas!" karjatasin ma, kui olin taas veepinnale tõusnud. Lennutasin juuksed taha. Kujutan ette, et see ei näinud just väga reklaamilik välja.

"Ja sina!" osutasin sõrmega Iani peale, kes endiselt veel Jasoniga naeris.
Siiski ei suutnud ma ka ise ei naeru ega naeratust tagasi hoida - poisid on siiski poisid ning endiselt valin ma nemad tüdrukute asemel. Põhjusi olen loendanud juba küll ja küll.

"Teate, et ma uputan teid koos teie läätsede ja värkidega ära praegu," sõnasin surmtõsiselt ja sukeldusin.
Mul valitses peas geniaalne plaan, kuid ma kartsin, ega ma liiga kaugele ei lähe.
YOLO, mõtlesin siis. Elame vaid kord. Las mu elu olla siis see üks kord Ameerika teismelistefilm.

"Sa ei teinud seda,"
Kaks kutti jõllitasid mind surmtõsiste, kuid mitte just täielikult vihaste pilkudega.
Mitte päris vihaste.. Aga c'mon, see oli aus! Selles suhtes, et koerustükk versus koerustükk. Aus diil.
"Sa just ei teinud teda,"
"Mida sa tegid?" torkas Analeigh vahele.

Olin juba mõned minutid tagasi tähele pannud, et tüdruk jälgib mind, Jasonit ja Ianit pahuralt.
Muidugi, kullake. Võtsin su mängukannid ära. Nii kurb.
Jason ja Ian vahetasid teatud pilgu. Nende täielikult šokeeritud pilgud vahetusid salakavalusega.
Ugh-oh, see lõppeb halvasti. Aga oi, see oli seda väärt.

Tahate teada, mis ma tegin? Tahate ausalt teada, mida ma tegin? Oi, oi, te naerate. Ma ei tea, kas te olete selleks ajaks juba mingeid pakkumisi teinud.
Igastahes, vähem juttu, rohkem tegu. Mida ma ka tegin. Ma kiskusin nende ujukad alla. Vee all. Lol?
Küll on tore, et seal pole hästi näha.. Vnoh, ma ka ei tea. Oeh, kas ma just muutusin Michelle'iks? Issand. Pervert Caro. Kui fantastiline.

"Me teeme seda,"
"Me teeme seda," kuulsin poisse ütlemas ja vaatasin neid kergelt aukartusega.
Mida nad nüüd teha kavatsevad? Oh ei, ei, ei, ei, mitte seda. Palun?

Probleem oli selles, et ma polnud just parim ujuja. Tähendab, ma suutsin mõnda aega vee peal püsida, kuid kui mult oleks nõutud ujumist pikemal vahemaal, poleks ma hakkama saanud. Mul ei olnud lihtsalt seda füüsilist püsivust. Ma tahtsin muidugi kohutavalt, et ma olnuks füüsiliselt tugev, ent mul ei jätkunud jõudu end sundida - olen laisk, tean.

Igastahes. Kogu see mõtlemine võttis mu radarilt maha. Ja andis poistele võimaluse vabastada mind rinnahoidjatest, tänan teid väga.
"Minge perse," porisesin endale nina alla, kui nad mu ülaosa kattega õnnelikult eemale ujusid.
Kissitasin nende poole silmi. "Ma vähemalt jätsin need teile jalga,"

"Võta siit üle, J," sõnas Ian ning pani mu bikiinide ülaosa Jasoni õlale.
Holy shit, tõsiselt? Nüüd see muutus juba tõsiseks.
"Anna need siia," sõnasin ma, olles õnnelik selle üle, et me ei olnud mingis läbipaistvas järves.
"See on nüüd küll piinlik," sõnas ta ja kallutas pead.

Tol hetkel ei olnud lõpuni tajumist, et see oli päriselt täiesti mida-kuradit-situatsioon. Ei tundunud, justkui ma oleks poolteist aastat veetnud teda oodates, samal ajal kui tema kahemõttelisi signaale saatis. See oli .. teine elu. Tundus, et Apollo Bay polnud lihtsalt mõni teine linn. Tundus, nagu see oleks paralleelmaailm, kus imed olid võimalikud.


***

Kui me peale pikka ujumist märgade ja väsinutena kaldale jõudsime, olid kõik imestunud, et me üldse veel ära uppunud ei ole. Vahepeal käisid teised ka vees, kuid paar tundi veetsime teises olekus ainult meie. Kahekesi, ma mõtlen. Isegi Ian oli enne meid välja roninud.
Ohjah .. kujutan ette, et me oleme andnud nüüd piisavalt põnevaid detaile meie arutamiseks. Vähemalt ei teadnud keegi, mis seal vahepeal juhtus.
Analeigh? Ta kadus kuskile ära, kui nägi, et talle tähelepanu ei pöörata.

Rätikule heites nägin, kuidas Annetté ja Sofia meie poole pilgu saatsid ning siis ühe teadva omavahel vahetasid.
Mäletasin, kuidas tüdrukud olid minu tulekul klassi ägedasti tülli läinud ega suhelnud 9. klassi lõpuni. Mingi hetk aga oli meil eriti kuum kuulujututeema, nii et nad olid taas paremad sõbrannad.
Kuulujutud teevad imesid, kas pole?

"Me kavatsesime just sööma minna," teatas Ian ning naeratas meile salakavalalt.
Oh, Ian..
"Kui armas," Jason peaaegu et kussutas. "Kas te ootasime .. meid spetsiaalselt või?"
Ma ei oska täpselt seletada, mis nõksu ta hääl sõna "meie" juures tegi. See ei olnud halvustav või midagi, see oli .. hmm, ta nagu maitses seda sõna keelel, teate? Nagu et kuidas see kõlab.
Minu jaoks kõlas "meie" alati salapäraselt.

"Te peate Steffanis ära käima," sõnas Alasia ja pilgutas mulle silma.
"Steffani on siin?" Jason tundus nüüd tõsiselt huvitatud.
Meh? "Steffani?" küsisin uudishimulikult. Peaksin ma armukadedust tundma, et Jason teab? LOL, Caro, lõpeta. Raputasin iseenda lolluse peale pead. Küll ma võin vahel ikka tobe olla.

"See pitsarestoran. Neil on nagu," Jason liigutas tegi seda bellissimo sõrmeliigutust. "Maailma parimad pitsad," Ta tegi lõpetuseks huultega muah.
Oota mida. "Um .. okei?"

Tundus, et Jasonit šokeeris mu külmemapoolne suhtumine pitsadesse. Ta vaatas mind kissis silmadega. "Kuidas sa võid, Caro? See on, nagu, pitsa," Ta toonitas sõna, justkui see oleks midagi eriliselt maagilist.
Ärge nüüd palun minust valesti aru saage. Mitte et mulle ei maitsenud pitsad, eks. Pitsad on head. Aga samamoodi on ka kõik teised toidud (mis mulle maitsevad).
Oh jumal, see oli nüüd nii loogiline.

Igatahes jah, ma tõepoolest ei jaganud tumblrarianide ja Jasoni arvamust, et pitsa on elu. Ning ei, sa ei saa abielluda pitsaga. Sorri.