29.06.11

Открой моё сердце #22: Sa teed ju nalja, eks?

"Ei, seda kohe kindlasti mitte. Ei!"
"Miks mitte, Caro? Vaata ennast ja ütle, kas sa ei vääriks poiste tähelepanu?"
"Kas sa tead seda, et kui ma olengi väärinud poiste tähelepanu, siis ainult koledate poiste? Va. sina muidugi."
"Koledate?"
"Jah. Kui sa neid näeksid, siis sa saaks ka aru. Tegelt mõndasid oled sa näinud küll."
"Kes?"
"Aidan, Toby, Spencer"
Ta noogutas iga nime peale, justkui neid silme ette manades ja hinnates. "Sa mu vaeseke... Aga see ei muuda tõsiasja, et sa võid meeldida Zackile .. või on tema ka kole?"
"Michelle arvab temast paremini kui mina, ütleksin ma. Ta ei vaimusta mind."
"Ja me kõik teame ka miks,"
"Sa räägid juba nagu Cassie,"
"Tuttavad siiski. Mõnes mõttes."
"Nii et sa tead?"
"Et minu ema ja ta tädi on sõbrannad? Jah, me kohtusime kunagi ühel kokkusaamisel."
"Mh?"
"Ma ei mäleta, oli mingi sõbrannade kokkusaamine,"
"Õigus jaa, Cassie rääkis mulle. Aga endiselt. Mina ja Zack? Ei ole võimalik."
"Ära välista .. kuigi vaevalt et tal erilisi šansse on,"
"Jah, ta ei meeldi mulle,"
"Seda ka, aga .. ma ei annakski sind talle,"
"Olen ma mingi kaup või?"
"Ma mõtlesin..."
"Ma tean, ma niisama narrisin,"
"Oh, sind!"
"Ära tee, ära tee!" naersin ma, kui ta mind kõditama hakkas.
Vähkresin tema kõrval diivanil, sest ma kohutavalt kardan kõdi. Järsku oli ta nägu väga lähedal.
"Sa ei pääse sellest nii kergelt," sõnasin ma peale pikka-pikka suudlust.
"Ma juba lootsin,"
"Sa oled alati selle peale lootnud. Ja tegelikult võitnud."
"Sa ei ole oma uudishimu lõplikult talitseda suutnud,"
"Ei, nii hea ma selles veel pole... On seda praegu vaja?"
"Ma ei ütleks, et sa oleksid valesid või üleliigseid küsimusi küsinud,"
"Nii et ma võin jätkata?"
"Ma arvasin, et sul lõppesid küsimused,"
"Ei, ma lihtsalt pole kindel, kui õige oleks neid küsida,"
"Miks mitte?"
"Sest ma ei usu, et sa mäletad meie vestlusi... Või mäletad?"
Jasoni näol oli suur-suur irve. "Kui sa tahad öelda, et ainult tüdrukud mäletavad kõike, mida poisid on neile kunagi öelnud, siis sa eksid. Mina mäletan vägagi hästi kõike, millest me rääkinud oleme."
"Tegelt?"
"Mhm,"
"Wow. Ma poleks kunagi arvanud."
"Sest ma olen poiss?"
"Sest sa oled Jason,"
"See kõlab nagu mingi solvang,"
"Ei. See kõlab nagu elustiil."
Jasoni kume naer täitis toa. "Võib-olla,"
"Kindlalt,"
"Kas sa šerbetti tahad?"
"Sa veel küsid," Kergitasin end küünarnukkide väele, et diivanilt maha ronida.
Tema käed mu pihal takistasid mind. "Kuhu nüüd?"
"Kas sa ei peaks šerbeti järele minema?"
"Selle pärast ma küsingi,"
"Mul on vannituppa vaja,"
"Okei," Ta suudles mind veel kord põsele, vabastades mu piha.
Liikusin vannituppa samal ajal, kui tema läks kööki meie magustoidu järele.
Tuli vilgatas korra ähvardavalt ja kustus siis.

***

Katus. Esimesel silmapilgul tundus, et ma olen täiesti tundmatus kohas. Kuid siis sain aru.
Melbourne.
Ma olen seal paar korda olen - Melbourne on väga ilus.
Aga miks ma siin olen? Ja kas ma just ei olnud Jasoni juures vannitoas.
Järsku mul selgines. Ma olen ju Crown Casino tipus... Oota, MIDA?
Probleem on selles, et ma kardan kohati kõrgust. Kohati, sest näiteks mingi tavalise elumaja katusel on okei olla, aga .. Crown Casino on liiast.

***

Hoidsin ärevalt hingates vannitoa seinast kinni.
Valgus on tagasi. "Jason?"
Poisi nägu oli segaduses ja mures. "Sa karjusid ja ma..." Ta tegi kätega umbmääraseid liigutusi.
"Ma .. karjusin?" Karjumise kohta ma tõesti ei mäletanud.
"Mis juhtus?"
Ma rääkisin, nagu keegi oleks seda teinud minu eest - nii kindlalt kõlas mu jutt. "Midagi juhtub. Me peame eemale hoidma kõrgusest."
"Mida?" Jasoni ilme jäi endiselt segaseks ja hirmunuks.
"Ma pean .. istuma,"
Poiss võttis mu edasiste küsimusteta sülle ja viis elutuppa. Laua peal ootas juba sidrunišerbett.
"Räägi nüüd, mis juhtus, miks sa karjusid?"
Tegin veel ühe sügava hingetõmbe. Imelikul kombel jäi mul nüüd kogu aeg õhku väheseks. "Mul oli midagi nägemuse-sarnast. Jah, just nii. Ma olin Crown Casino katusel. Päris tipus."
"Crown Casino?"
"Melbourne'is,"
"Jah, jah, ma tean. Ma lihtsalt..." Ta raputas pead. "Räägi edasi."
"Ma ei ole päris kindel, aga ma tundsin kohutavat hirmu. Nagu sellist eelaimdust, et midagi hirmsat juhtub. Ja point on selles, et mitte just Crownis, aga .. üldse kuskil kõrguses. Nagu mingi teise maja katusel."
"Et nagu .. keegi hüppab sealt alla?"
"Mitte lihtsalt keegi." Ma vaatasin Jasonile hirmust suurte silmadega otsa. "Keegi meist."

Melbourne
Crown Casino

24.06.11

Открой моё сердце #21: Новый поворот

"Ee..." ei olnud ma selliseks küsimuseks valmis, "Ma mõtlen, et ehk sa alustaksid algusest?"
"Ühel augustikuu hommikul..."
Sain aru, kuhu ta sihib. "Ei, ei, ma ei mõtle nii algusest. Sa veel räägi mulle .. eostamisest, noh. Ma mõtlen..." Kui algust ma tegelikult tahan?
"Naah, ma just tahtsin sulle kogu oma eluloo ära rääkida..." 
"Kunagi hiljem." vastasin, et varuda veits aega. Kas ma tahan tema ja ta tüdruku koosveedetud ajast kuulda? Ei. Peale lahkuminekut? Mitte päris. Alates lahkuminekust. Jah. "Ma usun, et lahkuminekust saati oleks .. tore." Tahtsin end lüüa. Tore?!
"Sa kohe oskad. Võtab ühe valusaimatest perioodidest mu elus."
"Sa ju tead, et sa ei pea..." alustasin ma, kuid kuna tegu oli Jasoni enda lausega, teadis ta lõppu minutagi suurepäraselt.
"Aga ma tahan," väitis ta.
"Siis olen ma täiesti kuuldel," sättisin ma end mõnusamalt istuma.
Tema aga raputas pead. "Kas sa tahad, et kogu mu vaev läheks rappa?" osutas ta isuäratavale lasagnele.
Ja kes see ütles, et ta ei oska süüa teha? "Aga sa pärast escape'id jälle. Ja ma lubasin emale keskööks kodus olla."
"Homme on laupäev," tuletas ta meelde.
"Ja Jake'i pidu. Kuhu ma vaevalt et pääsen, kui jälle kauemaks jään. Ma ei tohtinud üldse terve nädal välja saada. Aga moosisin teda sellega, et meil ju iga nädal pidu ei korraldata."
"Ohjah. Ma oletan, et siis on meil 4 tundi?"
"Sinnakanti,"
"Siis sööme praegu lasagnet, ma räägin sulle peale seda nii paljust kui jõuan, siis šerbett ja jälle rääkimine. Ja keskööks oled kodus."
Noogutasin. "Ma usun, et see sobib,"

***

"Ma ei räägiks oma endisest suhtest, sest, tead küll, isiklik siiski. Pealegi pole seal midagi tähtsat."
"Miks siis 'vaheaeg'?"
"Ma ju ütlesin - on asju, mille tegemist tüdruk segaks,"
"Ja praegu ma ei sega?"
"Ma proovin hakkama saada,"
"Nii et ma tõesti ei sega?"
"Ei, nagu ma kunagi ütlesin .. oled sa väikseim mu muredest."
"Olen ma mure?"
"Ei. Kas sa tahad edasi kuulata või me jääme edasi arutama, kes sa mulle oled?"
Põrnitsesin lauda. Tegelikult tahtsin ma mõlemat, kuid vaikisin.
"Oletan, et see oli esimene. Niisiis. Omg, ma ei oska ise midagi rääkida. Küsi midagi."
"Ja kui ma küsin vale küsimuse?"
"Võin sind lohutada sellega, et nüüd on valede küsimuste piir langenud, nii et sul on suurem tõenäosus küsida õige küsimus,"
"Lohutab tõesti.Olgu, olgu." Jasoni pilk andis märku, et pole mõtet venitada niigi vähest aega. "Mis tegevused need on siis, mida ma pidavat segama?"
"Töö,"
Kergitasin kulmu.
Jason raputas pead. "Sa ei saa sellest aru,"
"Jason." Mulle ei meeldinud, kui ta rääkis nii. "Oota. Ma pole ju ikka veel küsinud, kus ja kellena sa töötad?"
"Kuller," kõlas lühike vastus.
Imelik tunne käis seest läbi. Nagu mingi deja vu või midagi. Ignoreerisin seda. "Ikkagist, kuidas ma segaks sind su töös?"
Jason vaatas mulle tõsiselt otsa. "Ma töötan osalise tööajaga ning saan seega ka vähem raha,"
"Oh,"
"Aga see on parim, mida ma endale praegu lubada saan. Pealegi," Ta tõmbas mu endale veelgi tugevamini kaissu, "mul on sinuga parem, kui et ma peaks töötama terve tööaja ja olema sinuta."
"Awwi," sõnasin taas ja ta suudles mu pealage.
"Tahad veel midagi teada?"
"Mis Zackil viga on?"
"Jälle see .. ma ütlesin ju, et küsi ise ta käest. Ma ei loe ta mõtteid ju."
"Aga sa oled tema sõber! Tema parim sõber. Miks ta teeb sulle nii?"
"Ma ei ole ta parim sõber. Ja tema ei ole minu oma. Me oleme lihtsalt sõbrad. Ja miks ta teeb? No mina ei tea - endal naist ei ole, siis on vaja teise omaga teematseda."
"Teematseda?"
"Aru sa ju said,"
"Jep, seda küll. Aga ikkagist. Ma ei tea, mulle tundub see nii imelik."
"Kas sa pole mõelnud näiteks sellele, et..." Jason kohmetus.
"Millele?" tundsin ma huvi.
"Noh, ma ei ole päris kindel, mis sa arvad sellest,"
Lõin käega. "Räägi ikka. Ma tahan teada, millega see lõppeb."
"Nohjah. Oled sa mõelnud, et Zack käitub nii, sest .. sest sa meeldid talle?"

20.06.11

Открой моё сердце #20

"Ma ju ütlesin sulle, et tuleb lasta tal endal sul järel joosta,"
"Ma tean, ema, selle pärast ma nii tegingi,"
"Õpid," Ta pilgutas mulle silma.
"Ojaa,"
"Vajad siis uut kleiti?"
"Kleiti? Ma mõtlesin panna teksad ja..."
"Oo ei, sa pead ikkagist ilus välja nägema täna. Ma võin sind meikida ja soengu teha, kui tahad." *Mu ema töötab kosmeetikuna.*
"See oleks tore." naeratasin ma talle, "Kleidi kohta .. ma vaatan, kas mul on midagi."
Mul oli. Vaatasime emaga kõik mu kleidid üle - mida mul on õigupoolest väga palju -, kuni leidsime sobiva.
"Ei ole väga pidulik, aga ka mitte päris tavaline. Mis sa arvad?"
Keerutasin end peegli ees. "Mulle meeldib,"
Kleit oli must-valge täpiline, rinna alt kinnituva musta vööga, samuti mustade volangide ja rüüsidega. Ema tegi kleidi juurde sobiva maniküüri, meigi ja soengu. Olin valmis minekuks.
"Tänks, emme," sosistasin, kallistades teda hüvastijätuks.
"Palun-palun. Ja vaata, et sa siis..."
"Jah, ema, me ei tee rumalusi," Tahtsin sinna lisada 'veel', kuid mõtlesin ümber. See on nüüd küll isiklik.
"Tore. No tsau siis."
"Tsau,"
Loomulikult ei pidanud ma kogu teed ise maha kõndima, isa oli seekord isegi (!) nõus mind kohale viima.
"Lõbutsege siis hästi," sõnas ta hüvastijätuks.
"Seda kindlasti,"

***

"Hei, sa tulidki,"
"Muidugi ma tulin. Kuidas sa siis veel ennast tõestada saad, kui ma tulnud poleks?"
Jason, nagu tõeline džentelmen, riputas mu mantli kappi. Poisi silmad libisesid üle mu kleidi.
"Meeldib?" keerutasin ma end tema ees.
"Sa näed selles suurepärane välja," Ta suudles mind põsele.
Olin valmis juba tema järgmiseks kommentaariks, kui köögist tulev kõrbelõhn sundis mind seda katkestama. "Sul kõrbeb midagi,"
Jasoni silmad suurenesid ning ta tormas kööki. Hoidsin tagasi tahtmise naerma hakata. Ta ju siiski esimest korda...
Pesin vannitoas käsi, siis liikusin kööki, et vaesele poisile kuidagi abiks olla.
"Noh, kiamaniere iri?"
"Eh... malbona," tunnistas ta.
"Kust ma põlle saan?"
"Mitte nii halvasti. Tegelt ka, sa ei pea..."
"Kust ma põlle saan?" küsisin juba tungivamalt.
Ta osutas. "Vaata, et sa oma ilusat kleiti ära ei riku,"
Mulle meeldis tema hoolivus. "Mis teil nende põlledega on?" Osutasin kõigepealt tema omale, siis sellele, mida ise selga ajasin.
"Emale lähevad igasugu quiote'id peale,"
"Jah, väga naljakas. Niisiis, mis söögiks on?"
"Lasagne, šerbett,"
"Sa teed nalja," Jasoni visadus üllatas mind.
"Nope. Ja paistab, et ma valisin õigesti."
"Oojaa. Niisiis, milles sul abi vaja on?"
"Šerbett oleks vaja uuesti läbi segada, et kristalle ei tekiks,"
Võtsin külmikust ülimaitsva idamaise maiuse ning segasin seda. Ausalt öeldes polnud ma kunagi varem šerbetti teinud, kuid peale selle nägemist tekkis kohe tahtmine proovida.
"Nii," sõnasin, kui šerbett oli tagasi sügavkülmas, "ootan edasisi käske, masterchef."
"Seda on liiga palju öeldud, aga tänan,"
Vehkisin kätega, näitamaks, et ootan edasisi käske.
Jason kehitas õlgu. "Mul on kõik valmis." naeratas ta mulle oma säravat naeratust, "Palun lauda."
Ta võttis mul käest ja viis nende ilusasse elutuppa, kuhu ta oli täna loonud vägagi romantilise atmosfääri küünaldega.
"Paistab, et sul on tõesti tüdrukutega kogemusi," mainisin ma ta eelmist elu.
Jasoni ilme muutus veidi tõsisemaks. "Meil polnud midagi sellist,"
"Miks mitte? Oh, sorry, ma jälle..."
"Ei ole midagi. Sa peaksidki veidi rohkem minust teada saama."
Mu silmad läksid suureks. "Sa tõesti oled valmis rääkima?"
Ta käed libisesid mu pihale. "Mitte kõike, aga siiski. Sa oled seda väärt. Muidugi tahaks ka mina sinust rohkem teada saada."
Jasoni kaisus oli taaskord mõnus olla. See pani unustama kõik - mineviku, oleviku, tuleviku. Kogu mu piina, kui ma ootasin .. Stopp. Ma olen praegu olevikus, mitte ootavas minevikus. "Ma ei usu, et minus midagi nii huvitavat on,"
"Või kas ei ole?"
"Mitte midagi sellist, mis võiks sinul olla,"
"Iga elulugu on eriline ning sa ei saa öelda, et üks on huvitavam kui teine,"
"Või kas ei saa?"
"Ei," oli ta enda vastuses kindel.
Kergitasin silmad - Jason oli minust ligi 10 cm pikem.
"Räägime söögi ajal. Mademoiselle." Jason ootab tooli taga, kuni ma sellel istun.
"Ära eputa, ma käin ka pransas, eks ole,"
"Või kas käid?"
"Jason!"
Tema lõbus naer täitis toa. "Sorry, aga see on nii addicting,"
"Ma tean,"
Siis Jason tõsines, muutes kardinaalselt teemat. "Niisiis, alustame algusest, mis? Mida sa täpsemalt teada tahad?"

19.06.11

Открой моё сердце #19: Ka mina oskan salakaval olla ;)

"Tänks, et saatsid," ütlesin Jake'ile koduukse ees.
"Alati palun. Jalutame mõni kord veel?"
"Suurema hea meelega," vastasin naeratades. Ma olin õnnelik, et olin saanud endale uue sõbra.
"Tore." Jake'ile tõesti meeldis mu vastus, "Näeme siis koolis! Ja ülehomsel peol." Ta pilgutas mulle silma.
"Ootan pikisilmi. Tsauki!"
Läksin oma tuppa, et õppida jälle veidi füüsikat. Siis sirutasin end peale pikka istumist, mõtiskledes, mida võiks veel teha. Olin kodus jälle üksi - vennal oli tantsutrenn, kuhu ka vanemad seekord koos sõitsid.
Ma võinuks kasutada aega ära netis kolamiseks, valetades pärast, et lugesin sellel ajal või õppisin - mu emal oli pidevalt see mure, et ma istun väga kaua arvuti taga ja rikun oma silmad ära, kuigi ma tegelikult ei istunud kaua. Mul oli isegi raamat laenutatud. Kuid "Beautiful Creatures" mind praegu ei köitnud.
Siis tuli mulle meelde, et mul on "Harry Potteri" viimasest filmist veel mingid 45 minutit vaatamata, kuna ma ei olnud ikka veel viitsinud seda vaadata.
C'mon, mingi 7 filmi, isegi 8. Hulluks võib minna, kui kõik ära vaadata.
Kuid praegu tundus see ainukese talutava variandina.


***

Lõuna. Sagin ümberringi.
Kui tavaline. Igav. Oh.
Mida teevad kõik koolilõunal? Jah, muidugi - viimased kuulujutud (aka kes, kellega, millal, kus jne.); osa muidugi kasutab seda teisiti ära... (aka vaata, või parem kuula, ette, kuhu sa lähed, et mitte kellelegi peale sattuda).
Lärm kasvas järjekordselt ümber pea, kuid ma peaaegu ei kuulnud seda. See oli mulle rohkem taustaks. Sõin oma Caesarit kanaga, olles tegelikult kuskil mujal. Jake'i sõnad olid mind pannud veel sügavamalt mõtlema.
"Maa kutsub Caroline'i," kutsus Michelle, kuid seekord olin ma selleks täiesti valmis.
"Ma olen täiesti olemas," sõnasin naeratades, kui olin suutäie imemaitsvat salatit alla neelanud.
"Vähemalt hea, et sina meil veel siin oled," jätkas ta.
Sain vihjest aru, kuid ei hakanud seda kommenteerima. Ma tahaks sind näha, kui sul keegi lõpuks on... Näiteks Craig.
"Ah, Micha, las nad olla," pomises Cassie, kes ei suutnud Micha öeldut siiski tähele panemata jätta.
"Einoh, muidugi,"
"Naah, Micha, isegi mina sain üle," ütlesin talle.
"Oh issand! Siis ma pean küll üle saama." teeskles Michelle ülemäärast šokiseisundit.
"Täpselt," pomisesin ma.
Kuulsime selja tagant köhatust, mille peale terve meie laud - ehk siis mina, Cassie, Micha, Alasia, Analeigh ja Hannah - pead pöörasime.
"Kas me saaksime rääkida, Caro?"
Prunditasin huuli. "Millest sa rääkida tahad?"
"Tead küll, mu käitumine..."
Tundsin tüdrukute uudishimulikke pilke meil.
"Olgu," Vaatasin oma salatitaldrikusse - Caesar oli edukalt ära söödud. Ka apelsinimahla olin ära joonud.
Jah, meie koolisöökla on tõesti kadestamist väärt.
Tõusin püsti ning kõndisin Jasoni järel sööklast välja, tee peal prügi ära visates.
"Niisiis?" küsisin kohe, kui olime ohutus kauguses, kohendades kotti õlal. See sobis väga hästi mu tänase rõivastuse juurde: beeži tuunika, tumehallide teksaste ja kingadega.
"Ma palun taaskord andeks," sõnas Jason täiesti siiralt, vaadates mulle silma.
"Seekord on sul vähemalt põhjust," ei suutnud ma õelutsemast jätta.
See riivas poissi, seda oli näha tema küürusolekust. "Sa oled väga pahane?"
Tegelikult olin ma rohkem hirmul kui pahane. Ma polnud kunagi Jasonit sellisena näinud. Ristasin käed. "Olen,"
"Mida ma tegema peaks, et sa ei oleks?" Jason võttis mu käed enda pihkudesse.
Vaatasin neid mõne hetke, kuid tõmbasin siis tagasi, ristates taas rinnal.
Jason ohkas. "Õhtusöök täna 'Abla's?"
Suu vajus lahti. "Sa teed nalja,"
Jasoni suule ilmus lai muie. "Oletan, et see oli 'jah',"
"See ei..."
"Broneerin laua 8ks,"
"Mul on parem mõte,"
Jason vaatas mulle kahtlustavalt, kuid ootusärevalt otsa.
Muigasin - mu plaan oli õnnestunud. Ta lootis, et saab mu usalduse linna kalleima restoraniga tagasi võita. Sorry, kallis, aga mul on su jaoks midagi paremat. Issand, ma kõlan nii .. bitchilikult. "Kas sa ei tahaks ise õhtusöögi valmistada?"
"Sa teed nalja,"
Gotcha. "Ma olen kindel, et peale seda ma enam küll pahane ei oleks," laususin mõtlikult.
Nägin Jasoni kohmetumist. Jah, meie klassi poisid tõesti ei oska süüa teha. Mitte keegi. That's the point. "Olgu, kell kaheksa minu juures?" täpsustas poiss.
"Ja ei mingit sohitegemist!"
"Ma luban,"
"Tore," olin ma oma mõttega rahul. Suudlesin teda hüvastijätuks põsele, sest praegu algasid meil erinevad tunnid - käsitöö ja tööõpetus.
Lehvitasin talle veel ja samal ajal tulid tüdrukud mu juurde.
"Noh, mis teema on?" uuris kohe Alasia.
Ei näe mingit muret mitterääkimises. "Läksime temaga veits tülli, nüüd proovib mu usaldust tagasi võita,"
"Mis ülesande sa talle andsid siis?"
Järgnes naerupahvak mu poolt, sest mulle ikka kuradima meeldis mu plaan. "Ta tahtis mu 'Abla'sse viia..."
"Ei ole võimalik!" hüüatas Cassie.
"See on ju linna kalleim restoran," lisas Alasia.
"Jah, aga ma ütlesin talle ära,"
"Sa oled hull!" sõnas Michelle.
Isegi tema? Wow. "Ma mõtlesin välja midagi paremat,"
"Mis saab olla parem 'Abla'st?" mõtiskles Hannah.
"Kas keegi meie klassi poistest oskab süüa teha?" pöördusin eelkõige Analeigh poole. Ta lihtsalt suhtles kogu klassiga.
"1. tasemel enamasti. Võileivad, praetud muna .. mitte midagi erilist,"
"Täpselt. Nii et..."
"Sa käskisid tal endal õhtusöögi valmistada? Sa oled geenius, Caro," hüüatas Analeigh.
"Või kas olen?" küsisin suure muigega.
"Kes veel mõtleks sellise välja? Ma läheks küll 'Abla'sse kohe." sõnas Hannah.
"Ma küll mitte," oli tüüpiline Micha vastus.
Meie kõik ülejäänud pööritasime silmi.
"Lähme käskasse nüüd," kutsusin ma.

17.06.11

Открой моё сердце #18: Avameelitsused

"Sa ei öelnud eelmine kord, miks sulle metsas jalutada meeldib," alustas Jake otsekohe vestlust.
"Sa ei küsinud." põiklesin esialgu vastusest kõrvale. "Ma ise ka ei tea. Mulle meeldib mere ääres ka käia. Mu arust saab siin rahulikult olla, inimestele ei meeldi eriti käia kuskil mahajäetud kohas. Mina aga eelistan vahel üksindust."
"Vahel?"
"Jasoniga on tore,"
"Jah, seda muidugi,"
"Ja sina?"
"Ah?"
"Miks sulle metsas jalutada meeldib?"
"Ma oletan, et sa märkasid, mis seltskonnaga ma suhtlen?"
See on ju ilmselge. "Seda on kõik märganud,"
"Jah, täpselt. Aga tegelikult ma ei ole selline. Ma olen pigem .. Jasoni-taoline."
"Aga sa..."
"Jah, ma tean. Lihtsalt .. seekord tuli jälle nii välja, et olime mingi hetk ühes seltskonnas ja nad kohe otsustasid, et ma olen kutt, kellele meeldib seltskond, peod jne. Tegelikult aga mitte. Ma käin vahel kuskil tšillimas, kuigi suurema hea meelega istuks kodus või .. oleks siin."
"Miks sa siis ei näita neile oma tegelikku palet?" Kokkusattumus? Jälle? Ei.
"Seda nimetatakse: 'oma kohta klassis',"
"See ei ole seletus." vaidlesin ma vastu, "Jasonil näiteks on oma positsioon klassis. Kuigi ta ei kuulu teie .. gängi." Ma ei suutnud vastu panna kiusatusele kasutada nende endi väljendeid.
Ka Jake'ile ei jäänud see märkamata. "Jääb kergesti külge, mis? Aga sellest .. oled sa kuulnud, mida Jasonist räägitakse?"
Raputasin aeglaselt pead. *Ma teadsin ainult seda, mida mu sõbrannad temast arvavad.*
"No vot, selle pärast sa nii räägidki,"
"Mida siis?" tahtsin ma kangesti teada.
"Ma parem ei..."
"Palun?"
"Oled sa kindel?"
"Ma ei tea... Kas midagi väga hirmsat?"
"Otsusta ära, kas tahad või ei,"
"Olgu," hingasin sügavalt hinge, "räägi."
"Jason on suht kinnine inimene. Oletan, et sa tead seda juba. Ta proovib tihtipeale jätta muljet, et temagi on üks meist. Et käib ikka pidudel ja nii. Kuid see on ju ilmselge, et see on vaid klišee. Vähemalt mina näen seda, sest ma olen ju ise samasugune. Selle erinevusega, et ma näitlen paremini. Äh, tunnista üles, et näitlen." lausus ta mu grimassi peale.
Kehitasin nõutult õlgu. Mul polnud millelegi vastu vaielda - Jake sai oma rolliga liiga hästi hakkama, pettis meid kõiki ära.
"Isegi kui teised ei näe seda klišeed, teavad nad, et Jasonile see kõik ei istu. Ning see, et ta on kogu aeg nii üksik .. ma mõtlen, kuni seniajani olnud, siis on temast vägagi huvitavad kuulujutud liikvel."
Vaatasin talle ootusärevalt otsa, kuid ta vaikis. Otsustas, kas jätkata või mitte. Kuulmata mingit vastuväidet, sõnas ta aeglaselt: "Olgu. Aga sa ise tahtsid seda."
Ei, ei, ei. Shut up, shut up, shut up! Ära kasuta minu väljendeid. Okei, ja mina siis tohin... Whatever, jätka.
Muidugi ei kuulnud Jake sellest mitte midagi. "Osa pakub, et tal on mingi narko- või muu kriminaalne äri..." alustas ta.
Mu kulmud lendasid peaaegu et juuksepiirini. "Aga see on naeruväärne,"
"Või kas on?" kasutas Jake järjekordset klassi siseväljendit.
Ma ei öelnud midagi ning ta jätkas.
"Twilighti-fännid muidugi salamisi loodavad, et ta on mingi vampiir-libahunt,"
Turtsatasin. Osalt selle pärast, et ma ise mõtlesin samamoodi. Ainult et tõesti naljaga, kui pähe enam midagi paremat ei tulnud. "On veel midagi?"
"Sul on sellest vähe? Ja seegi teeb sulle nalja?"
Nüüd ei suutnud ma enam naeru kinni pidada. "Kuule, tõesti. Jason ei tegele mingi krimiga, eks. Ja vampiir-libahunt? Me elame siiski normaalses maailmas."
Ma ei lisanud, mida sellest tegelikult arvasin.
"Normaalses maailmas?"
"Jah. Muidugi, ma muidugi usun, et fännid oleks väga õnnelikud, kui siin meil vampiirid, libahundid, haldjad, inglid ja ma ei tea, mis imeelukad veel ringi luusiks, kuid siiski .. selline on meie tavaline karm reaalsus. Aga sa ei vastanud."
"Einoh. Ma räägin: kas üleloomulik või krimi,"
"Ja tõesti ei midagi muud?"
"Nope... Mida sa lootsid?"
"Noh .. ma ise ju ka täpselt ei tea. Aga ma tean, et selline ta on. Ega kõik ei peagi olema mingid .. pidupanijad 24/7."
"Mis vihje see veel oli?"
"See ei olnud vihje,"
"Minu arust oli,"
"Mis vihje?"
"Ah, vht pole,"
"No sorry, pikad juhtmed. Aga tõesti. Jason lihtsalt on vaikne inimene, kes on pigem omaette." Kehitasin õlgu. Oot. Mis ajast ma kellegagi peale tüdrukute Jasonit arutan? Shut the hell up, Caroline.
"Jah, ma tean,"
"Miks sa siis neile midagi ei ütle?"
"Inimesed usuvad meeleldi seda, mida nad tahavad,"
Selle vastu ei olnud mul tõesti midagi öelda.

15.06.11

Открой моё сердце #17: Selles peab olema midagi enamat

"Ära tee, Angel,"
Kuid Angel jätkas mu togimist oma pisikese käpaga. Ta vihkas, kui ma nutsin.
Vähemalt üks tark loom, kes teab, et enamik inimesi ei vääri su pisaraid. Need, aga, kes väärivad, ei aja sind kunagi nutma. Seda rääkisin ma endale alati, kui keegi mind nutma ajas. Ja tõde oli, et Jason mitte kunagi. Tänaseni...
"Olgu, olgu." andsin alla. Tõusin istukile ning pühkisin pisarad. "Aitab nutust, jah?"
See vastus rahuldas Angelit. Ta istus mu sülle vägagi rahuloleva ilmega. Kahjuks aga ei saanud ma teda praegu süles hoida. Ma pidin jälle minema.
*Vanasti, kui ma tahtsin üksi olla, läksin ma lihtsalt rõdule või siis istusin oma toas kõrvaklappidega. Peale seda, kui mu ellu tuli Jason, vajasin ma rohkem vaba ruumi. Ma ei tea, millest see tingitud oli, kuid nii see oli. Tegelikult oli see ju kasulik. Ma hakkasin rohkem väljas käima, värsket õhku hingama. Ja ma tundsin ennast vabalt. Kas siis metsas või mere ääres.*
Panin selga mugavamad riided: vahetasin uued teksad vanade vastu, panin selga teise pluusi ja loomulikult panin selga normaalsemad saapad, gooti sinised, mida ma tavaliselt metsa minnes jalga panin, - mitte 12 cm-sed, mis mul päeval jalas olid. Peale panin oma sügisjope, lisaks kindad ja mütsi. Olin valmis minekuks.
"Kuhu nüüd?" küsis ema, kes parajasti kuivatas käsi - pesi vist nõusid või midagi.
"Jalutama lähen," vastasin, korrastades peegli ees mütsi.
"See on hea, see on hea,"
"Ma lähen nüüd, tsauka!"
Ootamata ema vastust, astusin välja. Väljas oli taas hämarik.
See muutub traditsiooniks juba. Paras "Twilght"i mängimine. Muigasin oma tobeduse üle. Mulle küll meeldis "Twilight", kuid ise ma küll ei tahaks seal osaleda. Piisab mulle mu enda "muinasjutust".
Tahes-tahtmata hakkasin mõtlema eelmisele jalutuskäigule. Ma ei olnud kindel, kas ma tahan Jake'ige jälle kokku saada. Miks? Sest ma kartsin. Kartsin, et .. et ta meeldib mulle ikka veel.
*Jason oli mulle meeldinud juba kaks aastat, läks kolmas. See oli omapärane. Varem ma käisin teises koolis, kus mul just eriti ei vedanud. Ma mõtlen, et ei saanud klassikaaslastega läbi ning olin seetõttu langenud narrimise ohvriks. Ma isegi ei teadnud lõpuni, miks. Lihtsalt ei meeldinud ja kõik. Ei tahtnud nende tavade järgi olla. Aga see selleks. Tulin uude kooli, et saada rahu, alustada uut elu. Kooli valik oli osutunud lihtsaks - tundsin siit Cassiet ja Chantali, nii et .. see oli edukas. Aga see koht, et tulin, et alustada uut elu ja .. kohe falling in love. See oligi omapärane ja isegi naljakas. Cassie ja Chan naersid kogu aeg, et ma ikka oskan. Olin nendega nõus. Tahtsin vaid uut algust, mitte .. jah, mitte kedagi, kellesse armuda. Ja kõige nõmedam oligi see, et alguses ei osanud ma üldse midagi teha. Nagu tõesti, ma tulen uude klassi ja kohe hakkab mulle keegi meeldima. See isegi kõlab kahtlaselt, veel vähem, kui sa sellesse segatud oled.
Kuid aegamööda kõik kuidagi läks. Koolis rääkisime me Jasoniga vähe, meie kohta teadsid ainult kõige lähedasemad (ma mõtlen, et nad teadsid, et meil on teema). Msn'is võisime me tõesti rääkida aga tunde. Mulle meeldis see, kuigi ma tahtsin sellist asja päriselus. Digataalajastu noh. Tasapisi hakkasime suhtlema ka koolis, gümnaasiumis klass muutus kokkuhoidvamaks ja avatumaks.
Aegamööda ma väsisin. Mulle ei meeldinud ikka veel oodata. C'mon, kaks, kolm aastat siiski. See käis närvidele, kuidas inimene teab, et meeldib sulle (armastusest ma ei rääkinud talle, ta oleks mu hullumajja saatnud, raudselt), ja lihtsalt on. Pealegi, isegi Chan ja Cassie - need, kes toetasid seda .. tegevust - ütlesid, et peaks ta "jätma". Chan mitte nii väga, sest tema arust oleksime me isiiski hea paar. Cassie aga reaalselt soovitas leida kellegi teise, kuigi ka tema oli seda meelt, et me oleks koos armsad.
Ja ma leidsin... Taaskord klassist *facepalm*. Seekordseks ohvriks osutus Jake. Ma imestasin enda üle, kuidas ma sain valida järgmiseks crushiks kellegi, kes oli Jasonist nii erinev.
Jason - vaikne, endassetõmbunud, teda ümbritsevad kindlad inimesed, keda ta usaldab.
Jake - suhtleb peaaegu et kogu klassiga, omab suurt sõpruskonda, avatud, peod ja muud värgib, suhtleb Cyle'i gängiga. (Nagu ennist mainitud, on Cyle klassi, ja ühtlasi ka kooli, juhtiva seltskonna liige, kui mitte liider. Või siis üks neist.)
Häh, Jake'i iseloomustus on isegi suurem. Aga jah, nad suhtlevad ka, kuid .. nad on siiski pmst täielikud vastandid. Cassie ütles selle kohta: "Aga see ongi hea, et sa valisid sellise inimese. Sa peadki vaheldust saama." Selle kohta veel nii palju, et ta lisas ka, et kuni ma ootan Jasonit (kuna ma ei suutnud temast lahti lasta), võin ju seni Jake'i tundma õppida, et siis oleks kergem valida.
Kuid Jason rikkus mu plaanid. Heas mõttes. Valis minu eest. Ainult et .. küsimused, mis olid varem, jäid endiselt õhku rippuma ja .. ma ei olnud endiselt kindel, kas Jake meeldib mulle või mitte.
Asi on selles, et kui Jason mulle meeldima hakkas, lootsin, ma (nagu temagi), et see läheb üle. Ei läinud. Veel rohkem, ma ei oleks kunagi arvanud, et hakkan teda armastama. Aga Jake'i puhul .. ma olin kindel, et see poiss poeb mu südamesse sama sügavale kui Jason. Ning ma kartsin seda, sest polnud kindel, kas tahan seda. Aga, samas, ma ei suutnud teda ka lihtsalt lahti lasta.*
Sammud mu selja taga katkestasid mu järjekordseid mõtisklusi. *Nii juhtus mul alati - vajusin sügavale mõttesse, st. -, kui ma mp3-e kaasa ei võtnud. Polnud segajat ning mõtted läksid vallale.*
"Kas sa jälitad mind?" küsisin, kui olin end ümber pööranud.
"Tahtsin just sama küsida,"
"Nalja teed? Ma olen teist korda metsas ja teist korda kohtan ma sind."
"Sa varastad jälle mu sõnu,"
"Ma ei loe su mõtteid," sõnasin kahtluste hajutamiseks.
"Tore oleks,"
"Miks?"
"Mu mõtted poleks su jaoks .. meeldivad,"
Ma ei tahtnud rohkem teada. "Okei," Siis tuli mulle meelde, et Jasongi oli kunagi nii öelnud. Jälle sarnasused. Juudas küll! Ja mina veel mõtlesin, et nad on nii erinevad.
Ta astus mulle lähemale. Tundsin taaskord, kuidas süda ootuses kiiremini põksuma hakkas. Ei, jäta järele, jäta järele! Sisemuses toimus võitlus.
"Kardad?" küsis ta.
Oletan, et kuulis mu ärevaid südametukseid. "Ei," valetasin, sest mingi hirm mul sees siiski oli. Mitte et ta teeb minuga midagi, vaid .. midagi väga imelikku. Ma isegi ei osanud seletada.
"Kas sa tead, et valetada ei ole ilus?"
Jäin vahele? Nope. "Ma ei..."
Ta katkestas mind. "Seda on näha su silmadest, et sa kardad. Mida sa kardad?" Andmata mulle aega vastamiseks, jätkas ta: "Kas mind? Kardad, et ma teen sulle midagi?"
"Ei," vastasin ma täiesti ausalt, sest vähemalt selles olin kindel - ma ei kartnud Jake'i ega seda, et ta teeb mulle midagi. See oli hoopis teistsugune hirm.
"Mida sa siis kardad? Või äkki keda?" Jake ei jätnud järele.
"Ma ei tea," tunnistasin taaskord.
"Proovi sellest mitte mõelda. Hirmust, ma mõtlen." soovitas Jake.
Lasin end vabaks, proovides mitte mõelda mitte millestki.
Hingasin sügavalt sisse. "See aitab,"
"Ma tean. Kasutan alati sama tehnikat."
"Kui sul hirm on?" Raske oli ette kujutada, et Jake midagi kardab.
"Ma ei karda midagi. Eriti. Ma kasutan seda näiteks, kui mul on vaja maha rahuneda või midagi."
"Selge,"
"Oled sa veel kaua siin?"
"Ma alles tulin. Vist. Mis kell on?"
"16:02,"
"Siis ma olen siin kõigest pool tundi. Ja ma oletan, et olen siin veel vähemalt sama kaua."
"Siis on hea,"
Ma otsustasin, et ei juhtu midagi halba, kui ma Jake'iga aega veedan. Ma ju ei seganud Jasoni suhtlemist erinevate tüdrukutega. Pealegi, see ei olnud mingi kohting või midagi. "Aga seekord sind keegi ei sega?"
"Mh?"
"Noh, see telefonikõne..." alustasin ma aralt, meenutades Jake'i käitumist eelmine kord.
Jake'i nägu muutus. "Ei, enam nad meid ei sega," vastas ta häälega, mis ei lubanud enam mingit küsimist sellel teemal.
Ma ei kavatsenudki seda teemat arendada. "Siis on hea," vastasin tema enda sõnadega ja me suundusime metsasügavusse.

Открой моё сердце #16: Jealousy or...?

"Mis Jake tahtis sinust?" küsis Jason, kui me koos koju jalutasime. Olime täna otsustanud taaskord ilma nautida ja lihtsalt jalutada.
2 km - tühine maa.
"Kutsus laupäevasele peole," vastasin lihtsalt, eeldades, et Jason teab sellest juba.
"Peole?"
No või siis mitte. "Sa ei tea?" imestasin ma.
"Tean küll." hajutas Jason mu kahtlused, "Ma mõtlen, miks ta isiklikult kutsus sind?"
"Mida?" vaatasin ma talle suurte silmadega otsustada. Mis see siis nüüd on?
"Ma küsisin, miks..."
"Ma kuulsin küll." segasin talle vahele, "Miks ta ei võiks? See on ju tema pidu."
"Nojah, aga..."
"Aga?"
"Ei midagi," pomises Jason.
"Kas sa armukadetsed?" nügisin ma tema külge.
Tema suule ilmus kutsumata muie. "Võib-olla,"
"Ei või olla!" teesklesin ma, "Jason ja armukadetseb."
"Miks ma ei võiks?" küsis ta seepeale.
Kehitasin õlgu. "Pole nagu sinu ala,"
"Sa ei tea, mis on minu ala," Ta ütles seda küll naljaga, kuid ma lihtsalt ei suutnud vastu panna selle sees paiknevale tõele.
"Jah, muidugi," lõin ma silmad maha.
"Caro, mis juhtus?" Jason oli nagu alati liigagi tähelepanelik.
"Ei midagi, ei midagi," muutsin kiiresti oma tuju paremuse poole. Ta lubas, et räägib. Ta täidab oma lubaduse. Jätame selle praegu.
"Aga tegelt?"
"Aga tegelt nii ongi," ütlesin lõpetuseks.
"Nii et sa ei räägi mulle?"
"Ei," vastasin järsult. Talitsesin oma keelt, et mitte lisada "nagu sinagi". Polnud ju vaja järjekordset 'tüli'.
"Okei," teeskles Jason ükskõiksust, kuigi ma teadsin, et tegelikult teda huvitab.
*Alati oli huvitanud, lihtsalt mina olin sellest alati valesti aru saanud. Tema tavalised "okei"d msn'is olidki vaid mask, millega ta proovis varjata oma hoolivust. Miks? Sest ta oli Jason, kellel oli nii mõndagi varjata. Mitte midagi kriminaalset, muidugi mitte, kuid ta lihtsalt tahtis, et nii oleks. Mitte avada end inimestele liiga palju, et nad seda siis sinu vastu kasutada ei saaks. Nii ütles tema. Nii ütlesin mina. Kuigi vahel tahtsin ma, et ta räägiks rohkem. Mind ju nii huvitas see kõik. Kuid olin õppinud taltsutama uudishimu. Nagu temagi.
Nüüd olin aga saanud juurde veel ühe omaduse. Olles kõrval inimesega, kes peidab pidevalt oma tõelisi tundeid, tuligi õppida teda lugema. Ja ma tegin seda. mitte küll lõpuni, sest siis oleks ma pidanud lugema tema mõtteid. Ei, ma lihtsalt õppisin teda rohkem tundma, nagu suhte puhul õige ongi. Ma õppisin aru saama, mida ta endas peidab, kui ütleb, et see oli 'ei midagi'. Ja just sellepärast tundsin ennast teistsugusena, erilisena. Ma olin kindel, et iga tüdruk ei hakkaks Jasonit taluma, sest ta oli nii saladuslik. Nad ei saanuks aru, mida ta peidab ja leiaks endale kellegi lihtsama. Mina aga .. mulle meeldisid saladused. Veel rohkem meeldis mulle aga neist aru saada.*
"Tegelt ka, midagi ei juhtunud," ütlesin ma peale pikka mõttepausi.
"Jah, jah, muidugi," porises Jason ikka veel.
Ma peatusin, tõmmates teda varrukast, et ka tema peatuks.
"Mida on?"
"Kas sind tõesti nii väga huvitab?" küsisin otse välja.
Ta sulges silmad. "Jah," vastas ta, avades need taas.
"Olgu," Nüüd oli minu kord silmi sulgeda ja seejärel avada. "aga sa ise tahtsid seda."
Ta vaatas mulle endiselt pinevalt otsa. Ootas vastust, ütlemata midagi.
"Sa ütlesid, et ma ei tea, mis on sinu ala. Sa mõtlesid seda naljaga, ma märkasin seda. Aga ma ise ei võtnud seda naljaga."
"Mis mõttes?"
"Otseses. Ma ei teagi, mis on sinu ala. Ma ei tea sinust suuremat osa."
"Jah, aga..."
"Jah, aga. Sa lubasid, ma tean küll. Aga sa tahtsid ka seda teada, nii et..." Kehitasin nõutult õlgu.
Jason vaikis, kuid ma sain taaskord aru, millest ta mõtles.
"Sa ise tahtsid seda," kordasin kangekaelselt, kuigi sain aru, et tegelikult poleks pidanud kiusatusele järele andma ja talle kõigest rääkima. Järgmisel hetkel kahetsesin seda veelgi.
"Ma olen kursis sellega, mida ma tahtsin!" käratas ta.
Taganesin. Mis neil mõlemal viga on?!
Erinevalt Jake'ist aga püsis Jason endises olekus. Ma kartsin temaga jääda. Ma tahtsin siit minema. Ohutusse kaugusesse.
Õnneks oli mu majani vaid km joosta. Ma pistsin jooksu. Enda õnneks samme ma selja taga ei kuulnud.

***

Jäin seisma vaid koduukse ees. Hingeldasin, kuna ei olnud harjunud jooksmisega. Mulle ei istunud sport. Ja jooksmine kontsadega? Ma ei kavatsenud harjutada stilettojooksuks.
Olin endiselt kohkunud Jasoni äkilisest vihast. Ma isegi ei öelnud talle midagi. Mainisin vaid, et ta ise tahtis .. või siis hõõrusin nina alla. Õhku jäi väheseks. Ei, ei, ta ei võinud sellest niimoodi aru saada. Ei võinud, see ei oleks Jason. Ent mis tal siis viga on?!
Toetades vastu ust, vajusin mööda seda ukseesisele. Katsin silmad kätega. Ma lihtsalt ei suuda.
*Ma lootsin millelegi erilisele, kui ta mulle lõpuks 'jah' ütles. See tähendas mulle ometigi nii palju... Ma lootsin, et ta lõpuks avab end mulle. Mitte täielikult, muidugi, kuid vähemalt midagi. Vähemalt tähtsama. Või ta ei pea seda tähtsaks? Ta ei tohi nii teha. Kuid küsimused jäid... Vastuseid mu küsimustele ei tulnud juurde.*
Tõusin püsti, sest esiteks, ei tahtnud rikkuda oma ilusaid teksaseid ja mantlit, ning teiseks, ma jõudsin järeldusele, et pole mõtet mõelda sellest, millest ma ikkagist aru ei saa. Vähemalt üksi.
Tegin seda õigel ajal, sest kohe avati uks ja lävel seisis mu ema.
"Caroline," pomises mu ema üllatunult, "sa tulid täna vara."
"Saksa keel jäi ära," vastasin lihtsalt.
"Okei,"
Ma kõndisin rahulikult tuppa, näitamata välja oma tegelikke tundeid. Nii olin ma teinud juba ammu. Võtsin jalast saapad, riputasin kappi mütsi, salli ja mantli. Sõrmhaaval võtsin ära kindad.
Ema oli suundunud kööki, nii et ta ei märganud mu viivitamist.
"Sööma tuled?" hüüdis ta.
"Jah,"
Ema oli teinud Pasta Carbonara't. Sõin kiiresti ära, et joosta probleemide eest oma tuppa. Õnneks ei pärinud ema täna, kuidas koolis läks ja nii.
Vaevalt olin jõudnud oma tuppa ja sulgenud ukse, kui vajusin voodisse ja puhkesin nutma.
Ma ei täitnudki oma lubadust.

14.06.11

Открой моё сердце #15

"Ja siis ma tegin endale ise piletid ja õppisin nende järgi ja aitas ka..." Michelle muudkui rääkis ja rääkis, märkamatagi, et ma ei kuula teda.
Mu mõtted olid endiselt metsas, Jake'iga.
"Caro?" Keegi - oletasin, et Michelle - viibutas kätt mu silme ees. "Kuuled sa mind üldse?"
Tegelikult ma kuulasin tema juttu poole kõrvaga küll. "Ah?" sõnasin kogemata.
"Mida oligi tarvis tõestada..." porises Michelle enesele nina alla, "Ma lootsin, et vähemalt peale seda, kui te käima hakkate, rahuned sa maha. EI, ikka sa mõtled temast. Oh jessas küll!"
"Micha, oled sa kunagi armunud olnud?" küsis Cassie äkki, takistades Michelle edasisi porisemisi ja minu vastamist.
"Ei, ja ei kavatsegi olla," vastas Micha liigagi kiiresti ja liigagi järsult.
"Ja oletame, et Craigi enam ei ole, eks?" küsis Chan teemat jätkates, mille eest ma olin talle tänulik.
Vähemalt Chantal teab, mida ma tunnen =)
Michelle'ile ei meeldinud ei see tema ega loomulikult see, et me suunasime selle talle. "Ta ei meeldinudki mulle õieti!"
"Mhm, mhm," mõmisesime me kõik salapäraselt.
Imelikul kombel Michelle isegi ei hakanud vastu ajama midagi, ta lihtsalt istus seal ja põrnitses lauda.
Ma teadsin, et Craig meeldib talle ikka veel...
"Olgu, Micha, ära solvu nüüd," ütlesin talle lohutavalt.
Ja seekord ta tõesti sulas. Unustades oma tavalise oleku ja muu, vajus ta mulle õlale.
"Kas seda on tõesti nii näha?" uuris ta vaikselt, kuid me teadsime, et küsimus oli suunatud meile kõigile.
"Noh, sa oled Caro kergemas vormis," seletas Alasia.
Muigasin selle võrdluse üle. Sest loomulikult on tal õigus. 
"Juudas! Olen või?"
"Ta tahtis öelda, et sa ei vatra nii palju Jasonist," seletasin.
"Ega..." avas suu Cassie, kuid raputasin kiiresti pead. Ma teadsin, et Michelle ei peaks teadma 'veel ühest'.
Õnneks oli ta nii obsessed oma murega, et ei pannud seda tähele. Lõppkokkuvõttes oli meil 15 minuti pärast ka mata kt.
Otsustasin teema mujale viia. "Matat ka õppisite? Ära ütle, Chan." naeratasin siis sõbrannale.
"Jah, muidugi," porises ta, teeseldes solvunut.
"Oota korra." sõnasin suus avanud Alasiale, "Tegelikult ma soovin, et sa oleks õppinud. Kes mind siis aitama hakkab?"
Mind ei häirinud, et meie mataõpetaja, härra Cobe, oli siinsamas klassis. Ta teadis vägagi hästi, et eespingis olijad ei spikerda. Ja tagapinkides olijatele oli ta niigi piisavalt öelnud: "Teil läheb seda tarkust vaja, mitte minul.", mis oligi ju tõsi.
See tõi Chani teeseldud solvumisest tagasi teesklemata rõõmu, mis alati temaga oli.
Ja miks tal ei olekski põhjust olla rõõmus? 
"Aga," Ma tõstsin nimetissõrme püsti. "ma segasin su teile vahele."
"Einoh, ega siin polegi eriti midagi öelda. Vaatasin valemid üle ja aitab kah." ütles Michelle.
Alasia ja Cassie olid hoolsamad - nemad olid koguni ülesandeid lahendanud. Nii olin ma kindel, et nad saavad viied.
Alati said. 

***

Mata töö oli lihtne.
Läksime viiekesi klassist välja, arutades vastuseid ja lahenduskäike, kui keegi tõmbas mind uksel sõbrannadest kõrvale.
Alguses ma panustasin Jasoni peale, kuid kaotasin oma panused, sest mu ees seisis Jake.
"Hei,"
"Hei," sõnasin vastu, korrastades oma pluusi, mis oli veidi üles tõusnud äkilisest pöördumisest.
"Mida sa laupäeval teed?" küsis ta ootamatult.
"Pole veel midagi plaaninud..." Tõmbasin silmad pilukile. "Mis siis?"
"Minu pool on üks pidu..." Ta andis mulle aega asja seedimiseks. "Oleksid huvitatud?"
Mõtlesin veel hetkeks järele. "Kes veel tulevad?"
"See on klassipidu, nii et suurem osa,"
"Kas sa neile oled öelnud?" küsisin, osutades sõbrannadele.
"Ma tahtsin kõigepealt sulle öelda, et sa nad kutsuks..."
Ma olin otsustanud. "Tundub põnev, oleme kohal,"
"Suurepärane," näitas Jake välja ehk liiga suurt entusiasmi, kuid ma lõin käega.
Pilgutasin talle silma. "Me tuleme, ma luban!"

***

"Mida ta tahtis?" uuris kohe Alasia, kui olin jõudnud emakeele klassi juurde.
Nad jälle mõtlevad üle. 
"Pidu, laupäeval, Jake'i pool," ütlesin katkendlikult.
"Ja mis ajast sa erikutse saad?" küsis Michelle kahtlustavalt.
Kehitasin õlgu. "I have no idea... No mis te arvate?" Ma tahtsin kiiremini nende arvamust teada, sest viimasel ajal mulle hakkasid peod meeldima ja ma tahtsin neil võimalikult palju käia.
"Tulen," vastas Alasia viivitamatult.
Naeratasin talle. Tema muidugi tuleb. 
"Mina ka," oli ka Cassie käsi.
"Chan?"
"Vaevalt et..."
"Ohjah. Kas sa vähemalt ühele peole võid tulla?"
"Mis ma seal ikka teen? Vaatan, nagu inimesed end täis joovad ja laamendama hakkavad? Või tõmbavad end täis ja suitsetavad vessarit? Mõttetu."
Pööritasin silmi. Tavaline Chantal. Muidugi. Mida ma olingi lootnud?
"Michelle?" küsis Cassie.
Michelle mõtles millegi üle väga pingsalt. Ma polnud teda eriti näinudki nii.
"Meil on ju eksam," sõnas ta lõpuks.
"Hakkad siis varem õppima?" pakkusin, kuigi mulle tuli endalegi meelde, et meil on ju eksam teisipäeval. Vot, täpselt, siis on ju kaks päeva õppimiseks. "See on ju teisipäeval. Sul on kaks päeva."
"Ma ei tea..."
"Kus Jake elab üldse?" küsis Alasia.
"Minu lähedal," vastasin kiiresti, saades alles hiljem aru, kuidas see kõlanud oli.
"Ja kust küll sina tead?" uuris Cassie naerma hakates.
"Facebook?" pakkusin huupi. Ma tõesti loodan, et nad ei ole stalkerid.
"Ei ole tähele pannud,"
Vedas läbi.
"Noh, mis te arvate siis?" pärisin uuesti, nende ümber hüplema hakates.
"Mõni eriti hüperaktiivne." tähendas Analeigh, kes meie juurde tuli, "Mis teoksil?"
"Räägime Jake'i peost,"
"Näh, ma tahtsin ise teile rääkida. Kust teate juba?"
"Jake ise rääkis,"
"Ookkeii," venitas Analeigh.
"Tuled ikka?" nõudsin ka temalt vastust.
"Muidugi! Kes siis veel toitu tegema hakkab?" lausus Analeigh mõtlikult ja samas oma tavapärase entusiasmiga.
"Seda muidugi," nõustusime temaga.

13.06.11

Открой моё сердце #14: Dogs Unleashed

Mets oli täis igasugu sabinaid ja krõbinaid nagu tavaliselt ning otse loomulikult saladusi. Kõndisin vaikides, kuulates kõrvaklappidega muusikat - olin viimasel hetkel mp3 kaasa haaranud. Selleta ei lähe ma tavaliselt kuskile.
Evanescence - Haunted. Veits  creepy sellise retke jaoks.  
Klõpsasin nuppu ja otsekohe kostis mu klappidest hoopis Tokio Hoteli "Dogs Unleashed".
See nüüd on küll parem praegu. Õigupoolsest .. parim =) 

"Don't wanna run on your command
Don't wanna keep on comin' back
Don't wanna swallow all your lies
Wanna feel alive 
 
Don't wanna hold on to your truth
Don't wanna keep on lovin' you
Don't wanna look through jaded eyes
Wanna feel alive

We are dogs unleashed
You and I
We are dogs unleashed
You and I

We are dogs unleashed
Out of control
Full of dreams
Nobody knows
 
Unleashed
 
Dyin' to escape
We don't wanna suffocate

We are dogs unleashed
We are dogs unleashed
We are dogs unleashed

Tonight
Tonight

We gonna scratch
We gonna bite
We turn your game into a fight
 
We're howlin'
To the moon at night
Tonight
 
We are dogs unleashed
You and I
We are dogs unleashed
You and I
 
Unleashed
 
Dyin' to escape
We don't wanna suffocate

We are dogs unleashed
We are dogs unleashed
We are dogs unleashed
 
Touch me
Treat me
Love me
Feed me
 
Touch me
Treat me
Love me
Feed me
 
Touch me
Treat me
Love me
Feed me
 
Tonight

We are dogs unleashed
We are dogs unleashed
Full of dreams
Nobody knows 
 
Unleashed  
Dyin' to escape 
We don't wanna suffocate 

We are dogs unleashed
We are dogs unleashed
We are dogs unleashed

Tonight
Tonight"
 
"Päris hästi laulad," kuulsin mõnesekundilise pausi ajal, kui mp3 lugu vahetab.
Võpatades pöörasin end ümber ja...
"Oi," Silusin lahtitulnud salgu kõrva taha. "tsau .. Jake. Sa ka .. siin?" Olin üllatunud. Tõenäoliselt meeldivalt.
"Jeah, mõtlesin ka välja tulla,"
"Ja kui tihti sa .. mõtled nii välja tulla?" küsisin, jälgides samal ajal tema lähenemist.
"Sõltub." vastas ta saladuslikult, "Ja sina?"
Närisin alahuult. "Kui tahtmine tuleb?"
Mis mul õigupoolest viga on? Ma tundsin end nii imelikult. See on kõigest .. Jake. Miks ma tunnen end nagu nurka aetud loom? 
"Tule," Jake viipas käega meie ümber laiuvale metsale. "jalutame."
Surusin alla soovi põgeneda tema eest nii kaugele kui võimalik ja järgnesin talle.
Rahune, see on kõigest Jake. Jah, ta meeldis sulle, kuid sul on nüüd Jason, keda sa oled alati armastanud. Ja ei, Jake ei poe enam su südamesse samamoodi. Unusta see kõik. 
"Niisiis." alustas Jake. Märkasin, et ta erineb päris palju oma tavalisest olekust, kuid samas on aldis vestlust alustama. "Mis sa teed siis metsas?"
"Tuli isu jalutada," vastasin napisõnaliselt, keerates kõrvaklappide juhet ümber mp3-e. Ma ei teadnud ikka veel, kuidas peaksin praegu käituma.
"Ja kui tihti sul .. tuleb isu jalutada? Sellises pimedas salapärases kohas nagu seda on Goolengook?"
Kehitasin õlgu, salamisi rõõmustades. Nii et ma polegi ainuke, kes peab metsi saladuslikeks paikadeks? Tore. "Mulle meeldivad metsad,"
Jake noogutas. Oletasin, et iseendale.
Nüüd oli minu kord küsida. "Ja sina?"
"Noh." Jake kõhkles. See on nüüd küll midagi uut. "Mul oli millegipärast täna tunne, et ma pean siia tulema .. ja ma ei kahetse seda."
Ta ütles seda sellise entusiasmiga, et ma punastasin ja pöörasin pea kõrvale. "Tunne?"
"Noh, jah. Tead küll, õppisin füüsikat ja siis tuli mõte jalutama minna."
"Aga see oli sul mõte siis ju,"
"Ei," Jake raputas pead. "see oli mõtteks liiga tungiv, et olla pelgalt mõte. Mul oligi kohati tunne, et keegi käsib mul minna."
"Huvitav," oli ainuke, mis ma suutsin välja öelda. Järjekindel mõte? Hmm. 
"Aga noh, paistab, et see 'keegi' tahtis, et mul täna ikka hästi läheks..."
Ma võpatasin, kuid Jake jätkas oma juttu, nii et ei pannud seda tähele.
"...et see 'keegi' tahtis, et mul täna ikka hästi läheks...", "...tundub, et keegi on mulle tulevikus head kohta hoidnud..." Ei! Ei ole lihtsalt võimalik. Kuidas..? Ma... "Vabandust?"
Mõtlen sellest hiljem.
"Caro .. Caroline." lausus Jake pehmelt ja küünitas mu juuste poole. Olin üllatusest täiesti paigale tardunud. "Tuleb olla tähelepanelikum. Kõigest leht." Ta lehvitas lehte mu silme ees.
Leht. Jah, leht. Ja mina mõtlesin .. Mõtle vähem. Naeratasin poisile kelmikalt. "Leht. Muidugi. Sorry, olin oma mõtetes." Siis kirtsutasin nägu, mõeldes, kuidas see kõlanud oli.
Kas ma tõesti ütlesin just Jake'ile, et olin oma mõtetes? Seda saab nii erinevalt mõista ju .. ja kindlasti peab ta mind nüüd imelikuks ja...
"Ei ole midagi." sõnas Jake mu imestuseks, "Kõigil juhtub."
"Kõigil?" olin üllatanud. Taaskord, "Ka sinul?"
"Muidugi. Kas sa pole siis märganud?"
*Tegelikult olin küll. Jake võis lihtsalt lamaskleda pingil, nagu seda tegid paljud teised poisid koolis, kuid tema pilk oli kuskil kaugemal kui tema telefoniekraan. Ta võis seda küll vaadata, kuid eksles ilmselgelt kuskil mujal. Või vähemalt mulle ilmselgelt. Teistel oli suht suva, kus teised on, kui nad neid vaid kuulavad. Näiteks Michelle ei pannud kunagi tähele, kes mida ütles või tegi jne. Erinevalt minust. Ma võisin kuulata, mida teised räägivad, märgata, kuidas keegi tahab kellelegi jälle mingit vempu teha ja nii. Aga ootan'd korraks. Praegu olen ma metsas. Ja Jake ootab mu vastust.* "Ma ei tea." proovisin kõlada võimalikult ükskõikselt, "Ma märkan erinevaid asju."
Vedas vist läbi.
"Näiteks?"
Või siis mitte päris.
"Paljud on oma mõtetes." vastasin lihtsalt, "Ma ei jälgi ju igaüht."
Nii, väga hea. Las mõtleb, et ma ei vahi teda. Oot, ma ju tegelikult ei vahigi. Okei, las mõtleb, et mind ei huvita. Jah, nii on kõige õigem.
Jake turtsatas. "Nojah, seda muidugi,"
Siis tuli mulle pähe üks küsimus. "Oota korra .. miks sa siin oled?"
"Tulin jalutama, ma ju ütlesin," ei saanud Jake aru.
"Ma mõtlesin, et just siia. Sa ei ela ju siin .. või elad?"
Tänase päevani ma polnud tõesti mõelnud, kus Jake elab.
"Seal," Ta osutas mu majast vasakule, "Forest Road 17."
Ahhetasin. "Sa elad ju vaid 5 maja minust edasi. Või tagasi. Mu majanumber on 7."
"7 .. hmm, õnnenumber," pomises Jake endamisi.
Kergitasin kulmu, kuid ei öelnud midagi.
Rääkimist jätkas Jake. "Käime juba peaaegu et pool aastat ühes klassis ja ei teagi,"
Kehitasin õlgu. "Pole nii palju suhelnud lihtsalt,"
"Ehk peaks hakkama?" pakkus Jake.
Mulle see idee meeldis. "Nõus," naeratasin ma Jake'ile.
"Siis on tore,"
Ta tahtis veel midagi lisada, kuid tema telefonihelin katkestas meie juttu.
"Jah? - Ei. - Kodus. - Kohe praegu või? - Olgu, tulen." lõpus ta juba tõesti urises.
Ta vajutas vihaselt punast nuppu oma LG-l.
"Probleemid?" küsisin aralt.
"Ära topi oma nina mu asjadesse!" karjus Jake mu peale, nii et taganesin. Siis, saades aru oma veast, ütles ta: "Sorry, nad ajavad mu endast välja. Sõbrad?" Ta sirutas minu poole oma väikese sõrme.
Vaatasin teda kartlikult. Ma isegi ei hakanud küsima, kes on 'nad'.
"Ma ei tee sulle haiget," lubas poiss.
Noogutasin aeglaselt nõusoleku märgiks, sest olin endiselt ehmunud tema äkilisusest, kuid võtsin siiski poisi väikesest sõrmest enda omaga kinni. "Sõbrad," pomisesin nõusoleku märgiks.
Ta naeratas mulle. "Ma pean minema nüüd. Tsau."
Ja siis pistis ta jooksu majade poole.
Imelik.
Vaatasin telefonilt kella. See näitas juba kuut.
Nojah, eks peab siis koju minema.

***

Ülejäänud peret veel kodus polnud - sõitsid tõenäoliselt veel vanaema ja vanaisa juurde.
Õigupoolest oligi mul nii parem. Saan rahus olla ja .. Jasoniga rääkida, kes msnis kirjutas.
"Hei,"
"Jou," 
"Mis teed kah?"
"Õppisin füsat, matat, siis läksin metsa jalutama..." Kas see oli piisavalt tähtis, et talle rääkida? 
"Sooh,"
"Ise?"
"Töö, füsa, veel mingid kodused. Veel mingeid uudiseid?"
Jah. "Ei,"
Ma ei rääkinud Jasonile Jake'ist. Esiteks, me lihtsalt kohtusime metsas ja rääkisime.
Ja mu süda peksis meeletult, nagu varem Jasoni läheduses. EI.
Teiseks, Jason ei olnud täitnud ikka veel oma lubadust. Vot kui võtab vaevaks, siis vaatame.
Järsku kadus mul tahe ükskõik kellega rääkida, isegi Jasoniga. Tahtsin minna elutuppa ja vaadata mingit filmi.
"Kle, ma pean minema nüüd .. Ema tahab abi köögis =)" Olin õnnelik, et olen praegu kodus ja räägin temaga msnis. Nii oli kergem valetada.
Jälle ma kasutan tema väljendeid.
":( Nojah, ega's midagi. Pärast räägime?"
":( Muidugi :)"
"Tore,"
"Tsauki .. kallis :*,"
"Ma püüdsin selle kinni ja panin tasku ;) Tsau, kiisu, jään igatsema."
Ja ta nimetab mind jälle kiisuks. Nojah, mind on nüüd paljud kutsunud lihtsalt "Feliseks", kuid tema ..
*Kunagi ma just selle pärast valisingi endale ladinakeelse nime, et muukeelsed nimed tundusid liiga tavalised ja nõmedad. Mingid kiisud, kittyd. Õõh. Felis aga oli piisavalt omapärane.*
Tegin endale piparmünditeed ja kerisin diivanile kerra. Piparmünditee rahustas mind, peletades tekkinud hirmud ja kahtlused ning sain rahulikult nautida "Beastly"t.

11.06.11

Открой моё сердце #12: Secrets


"Mis küsimus see selline on?" kortsutas poiss veel rohkem kulmu.
"Täiesti tavaline küsimus,"
"Ei. See on kahtlane."
Pööritasin silmi. "See oleks tavaline, kui sa oleks tavaline. Kuid sa ei ole."
Ta ei vaielnud sellele vastu.
Muidugi mitte. Kui palju kordi ta seda mulle korrutanud oli? Muigasin mõrult iseenda küsimuse peale.
"Mida sa teada tahad?"
"Kõike," vastasin mõtlemata.
"'Kõike' on lai mõiste,"
"Ma tahan teada, millega sa vahepeal tegelenud oled, miks ma ootama pidin, kõik need su saladused ja nii edasi." selgitasin ma, kuna olin sellele kaua mõelnud.
"Caro..." alustas ta tüdinult.
"Palun?" anusin ma nüüd. Mu kindlus hakkas kaduma, sest Jasoni hääl oli lihtsalt nii kindel.
Justkui oleks ta saanud mu kindluse endale...
"Ma ei saa,"
"Miks?"
"Sest .. see on nii arusaamatu su jaoks. Sa ei saaks sellest lihtsalt aru."
"Kas ma äkki võin ise otsustada, millest saan ja millest mitte?"
"Ei, selles ongi point. See on liiga raske."
"Jason..."
"Palun?" Ta piidles mind oma armsate silmadega.
"Oh,"
„Pealegi, meil kõigil on saladusi, kas pole?“
Mõtlesin hetkeks järele. „Vähemalt minul pole sinu ees saladusi, mis sind öösiti üles ärataksid ja muidu piinaksid.“
„Mu saladused piinavad ja äratavad sind?“
„Jah,“ Ma ei mõelnud sellele, et tegelikult tema saladused ei äratanud mind, vaid hoopis ei lasknud magama jääda. Sellel polnud tähtsust.
„Tead. Ma vist tean, milles on asi. Ma lihtsalt pole veel harjunud, et pole enam üksi. Üksi oma saladustega. Et nüüd oled mul sina.“ Ta tõmbas mind endale lähemale. „Ma luban, et võtan end kokku ja räägin sulle. Kuid mitte kohe, mitte praegu. Veidi hiljem.“
„Lubad?“ Ma vaatasin talle taas silma, et veenduda tema sõnade tõelisuses.
„Jah. Ma ei valetaks sulle.“
„Siis on hea,“
Jason tõmbas mu enesele sülle. „Hea on pigem see, et me oleme nüüd koos,“
„Arvad?“
„Ma olen selles liigagi kindel,“
Ning, justkui selle kõige kinnituseks, suudles ta mind.
Olin õnnelik, et olin täna jalga pannud püksid, sest .. nojah, see, kuidas ma istusin Jasonil süles .. seelik .. ohjah.
*Samas, ma ju olin sellest nii palju mõelnud. Aga mõelnud siis, kui midagi polnud veel. Praegu oli kõik teistmoodi. Praegu oli kõik reaalselt.*
„Mmhh... ma võiksin niimoodi istuda terve igaviku,“ sosistas Jason mu huulte vastas naudinguga.
„Ma tean. Mina ka.“ sosistasin talle vastu, hakates oma pead tema rinnale asetama. Kuid ta kergitas selle tagasi, suudeldes üha uuesti ja uuesti.
Mõne hetke pärast lamasime teineteise kõrval kividel, tihedasti üksteise vastas.
*Kes olekski võinud arvata, et minu vaikne Jason võiks olla tegelikult nii .. armastusväärne? Mul tõesti ei tulnud paremat sõna.*
„Sa võtsid kõik nii kergesti vastu...“ mõtiskles Jason, tõstatades taas endise teema.
„Mis mul veel üle jääb?“ sõnasin kerge ärritusega.
Poiss tõstis oma käe, paitades hellalt mu põske. „Ma luban sulle, et räägin sulle kõigest. Niipea kui saan.“
„Millal?“ ei jätnud ma järele.
„Kas see tõesti tähendab sulle nii palju?“
„Ma lihtsalt .. ei suuda ka nüüd elada teadmatuses. Ma pidin seda niigi tegema piisavalt kaua. Miks ma pean ka praegu kannatama?“
Ma teadsin, et see paneb Jasoni mõtlema. Lõppkokkuvõttes ei meeldinud kellelgi tunda endal süütunnet. Kuid ma teadsin ka, et poleks tegelikult tohtinud Jasonit niimoodi mõjutada. See oli ju minust nii .. egoistlik ja üldse. Kole.
Jason vaikis. Ta käsi peatus mu põsel ja ta võttis selle üldse ära.
Tundsin end nüüd sitasti. „Anna andeks,“ sosistasin talle, kuigi teadsin, kui debiilselt see kõlab.
No eks ole. Kõigepealt ma nõuan talt selgitusi ja panen süüd tundma, siis palun enda käitumise pärast vabandust. Kui ajuvaba ma küll olen!
Jason tõusis istukile, mina tema järel. Küünitasin ta õla poole.
„Anna andeks.“ ütlesin nüüd valjemalt, „Ma poleks pidanud end taaskord sinu asjadesse segama ja selle pärast sind veel süüdi tundma panema.“
Jason vaikis endiselt, vaadates metsapimedusse. Videvik oli sujuvalt üle läinud pimeduseks.
Poiss hakkas midagi ütlema, kuid mu „Strange“ katkestas teda.
„Oh .. shit,“
Võtsin kõne vastu. „Jah?“ vastasin tüdinult.
„Kas sa kavatsed nüüd teise päeva ka kuskil veeta?“
„Ema, ma olen Jasoniga,“
„Caroline!“
Me ei tegele millegi sellisega,
„No mina ju ei tea,“
„Kuule, ausalt, ma tulen varsti koju. Me oleme .. Vapianos.“
„Eh .. olgu. Aga nüüd ei saa terve nädal kuskile välja. Praegu on kool, muuseas.“
„Olgu, olgu. Tsau.“ Pööritasin silmi.
Ootamata tema vastust, vajutasin punasele nupule. Siis vajusin tagasi kivile, mis oli nüüd juba külmaks tõmbunud. Kuid ma ei hoolinud sellest. Pealegi, mu pikk kampsun kaitses mu selga külma eest.
Sulgesin silmad. Kui need taas avasin, oli Jason mu kohale kummardunud ja vaatas mulle pingsalt silma.
„Probleemid?“
Kehitasin ükskõikselt õlgu. Õigupoolest mul oligi ükskõik. „Ei saa enam öösiti väljas luusida, tänase ja eilse pärast,“
Oletan, et siis peaks praegust targasti kasutama,“
Tema 'targasti' tähendas meie järjekordset suudlemist.
*Mitte et see mulle ei meeldiks. Ei, see oli nii suurepärane. Ma ju sain ikkagist iga korraga täita oma kaheaastaseid soove. Lihtsalt .. ma poleks arvanud, et see nii lihtne on. Et Jason ise kogu aeg suudleb mind ja hoolib nii palju ja nii edasi. See rõõmustas mind.*
Naeratasin ta huulte vastas, kui ta me taaskord lõpetanud olime. „Nii oleks võinud kogu aeg olla...“
„Oleks...“ nõustus ta.
Ohkasin siis, sest tuli meelde ema käsk. „Ma pean...“
Ta surus sõrme mu suule. „Ma tean,“
Poiss tõusis püsti ja selle asemel, et mind aidata, võttis ta mu sülle.
„Ah, ma olen raske ju. Pane mind maha!“
„Ei, ma tahan sind kanda,“ vastas ta mu vingerdustele tema süles.
„Okei, okei,“ nõustusin, seda tema raudsest haardest oli suht võimatu välja saada.
Siit oli sõitu vaid 10 minutit, nii et ma jõudsin koju liigagi kiiresti.
Suudlesin veel rutakalt Jasonit ja jooksin siis  mööda jalgrada koju.
Seal võttis mind vastu ema, kes küll algul õiendas natuke, et ma taaskord olin kauaks välja jäänud, kuid ta siiski usaldas Jasonit, nii et jättis pragamise.
Haarasin köögist veel kohukese, sest viimati olin söönud peale sõitu. Siis suundusin oma tuppa, kus võtsin Angeli sülle ja läksin taaskord välja värsket õhku hingama.

Открой моё сердце #11: Who are You, My Love?

"See tundub päris äge olevat,"
"See ongi. Sellepärast ma sellega tegelengi."
"Jeah. Peaks ka."
"Kohe ahvid mind, jah?" mõtlesin ma loomulikult naljaga.
"Hah, kes see siin ahvimisest räägib..." tuletas ta mulle meelde.
Punastasin ja pöörasin pea ära. Jah, muidugi.
"Hei," Jason küünitas mu poole, "ma ju mõtlesin seda ainult naljaga."
Vaatasin talle otsa, et ta saaks käe tagasi roolile panna. "Ma tean,"
Ta naeratas mulle ja vaatas taas teele.
Meil ei olnud kaua sõita, kuid ma siiski suutsin mõttesse jääda.
Millega ma kõik selle olen õigupoolest ära teeninud? Mina, kes ma vahepeal isegi "jätsin" Jasoni "maha". Ja nüüd ta tuleb ja .. ütleb, et ta tõesti tahab mind. Ei mingit aega, ei midagi. Ning ma isegi ei pea nüüd enam mõtlema, mis tal õigupoolest viga on. Sest ta on ju täiesti normaalne inimene. Mitte mingi üleloomulik olend, nagu ma mõni aeg arvasin.
*Asi oli selles, et ma lihtsalt lugesin siis igast "Twilighti" ja "hush,hushi" ja "Wicked Lovelyd" ja mida iganes veel ja mingil ajal kadus mul piir reaalsuse ja kujuteldava maailma vahel ära - kuigi ma endiselt usun igasugu müütilisi asju - ning mõtlesin, et ehk Jasonilgi on mingi taoline saladus - aka ta on vampiir või midagi. See kõlab pööraselt, ma tean - ning selle eest ta mind hoiabki. Kuid ta siiski polnud.*
Samas, ma ei tea endiselt palju asju tema kohta. Muidugi, tavalisi asju, nagu .. lemmikjäätis ja muu jama, kuid ma ei tea, kes ta tegelikult on. Ta ei ole mulle rääkinud tegelikest põhjustest, miks ma ootama pidin. Nt. mida ta tegi sel ajal ja nii. Ma tahaks ju nii väga teada .. kuid see poiss on lihtsalt selline saladus.
Mu mõtted rändasid taas müütilisuse peale. Isegi Edward ja Patch ja muud tegelased rääkisid oma armastatuile, kes nad on jne. Okei, Jason ei armasta mind tegelikult .. veel. Ma ei suutnud seda lisamata jätta. Kuid ikkagist .. neil kõigil oli see nii kerge. Bella sai kiiresti Edwardi loomusele jälile. Elena Stefani omale. Nora .. nojah, temal tuli pingutada. Kuid nad teadsid. Ja mina mitte.
"Caro-kiisu, millest sa mõtled?"
Kuradi Edward Cullen. Õõh, mine ära, Twilightimaania. "Eh .. ma niisama," proovisin ma välja vingerdada.
"Näh, räägi ikka. Mul muidu igav autot juhtida." palus Jason.
Nojah, sa ise tahtsid seda. "Peatu," käskisin ma.
"Mida?" ei saanud ta kohe pihta.
Nojah, me olime siiski metsateel. "Ma tahan metsa jalutama minna. Peatu, palun." proovisin pehmemalt temaga rääkida.
"Ee .. okei?" Jason oli endiselt üllatunud, kuid täitis mu palve.
Õnneks oli siin mingi vaiksem metsatee, kuhu sai parkida.
"Mida nüüd?" küsis ta, kui ma olin kiiresti autost välja lipsanud.
"Tule," kutsusin teda endale järgnema, liikudes vägagi sihikindlalt metsasügavikku.
Muidugi sihikindlalt. Meri ja mets olid mu poolt liigagi hästi läbi käidud.
"Caro, äkki sa räägid mulle, mis toimub?" Kuulsin Jasoni samme enda taga, kuigi tema hääl oli täis kahtlust ja imestust.
Ma ise ju ka imestaks. "Ära küsi midagi. Lihtsalt tule." käskisin.
Jäime vait. Päike hakkas loojuma ning metsa kohale laskus hämarik.
*Tavaliselt ma poleks siin. Tegelt poleks üldse. Ma küll jumaldasin loodust, eriti merd ja metsa, kuid ma ei teadnud kõiki nende saladusi ega julgenud päris peale videvikku metsa minna, kuigi kodu ja üldse linn olid lähedal. Ma ei usaldanud neid lõpuni, kui võib nii öelda.*
"Caro?" Jason oli endiselt segaduses.
"Me jõudsime kohale," sosistasin ma. Ma jumaldasin seda kohta. Siin oli kõik nii mõnusalt sammaldunud. Ja vanad puud ja üldse .. ilus.
Jason vaatas kahtlevalt ringi. "Kui tihti sa .. käid sellistes .. kohtades?"
"Kui tuju tuleb," vastasin.
Poiss kõndis minuni ja seisis mu ette. "Tahad sa seletada, mis toimub?"
Istusin kivile ja patsutasin kohta enda kõrval, et ta mu kõrvale istuks.
"Räägi," käskis ta.
Turtsatasin mõttes. Kas ta ka peale mu küsimust on nii pealetükkiv? Kuid vastus oli teada. Loomulikult ei. Kuid kas tasub üldse siis küsida? Ma ju isegi ei tea, kuidas ta reageerib. Kuid ka see vastus oli otsustatud. See kõik ongi otsustatud. *Imelik oli mõelda, et ma otsustasin selle vaevalt 20-minutilise sõidu ajal. Kuid viimasel ajal mu elu oligi ettearvamatu.*
"Caroline?" Jason oli ilmselgelt endast välja minemas mu vaikimise ja salatsemise peale.
"Olgu. Tahad tõesti teada? Hästi. Vasta mu küsimusele." jäin siis vait, oodates tema reaktsiooni.
Ta kortsutas mu kindluse peale kulmu, kuid ütles siiski: "Küsi,"
Vaatasin talle sügavale silma. Need mõnusad soojad pruunid silmad, mis mulle alati meeldisid. "Olgu. Kui sa selles juba nii kindel oled..."
"Ma olen, Caro, ma olen," tundsin poisi hääles juba varjamata viha.
Ohkasin viimast korda. "Kes sa oled, Jason? Kes sa tegelikult oled?"


***

10.06.11

Открой моё сердце #10: Drive


„Tegelt?“
„Jah,“
„Sa teed nalja,“
„Ei!“
„Teed küll,“
„C'mon, Jason, mis siin imelikku on?“
„Sina ja mootorrattad .. ei lähe kokku?“
„Näh, miks mitte?“
„No kas või see, et kui msnis käis mootorrataste arutlus, siis sa küll eriti öelda ei osanud,“
„Äkki just selle pärast ma hakkasingi mootorrattasõiduga tegelema?“
Ta seedis mu sõnu. „Aga tegelikult?“
„Noh, muidugi polnud see momentne otsus... Ma tahtsin ammu mootorrattasõitu õppida ja lõpuks avanes mul võimalus.“
„Päris huvitav,“
„Tahad ka proovida äkki?“
„Ma ei tea .. tegelt peaks mu arust just olema, et poiss veab oma tüdrukut, mitte tüdruk poissi,“
„Ah, see on tüüpiline stereotüüp. Pealegi on sul teisi andeid. Vaata, kui hästi sa kitarri mängid.“
„Õps ütles, et ma mängin mustalt,“
„Minu jaoks küll mitte. Pealegi oskad sa mängida trumme ja klaverit. Ja olgugi et mustalt, minu jaoks suurepäraselt.“
„Tänks,“
„Sinu esperanto- ja joonistamisoskustest ma ei hakka rääkimagi,“
„Mis ajal teema minule suundus?“
„Ma ei tea,“ hakkasin naerma.
*Peale Alasia juures toimunud pidu oli mul vaid tund, et jõuda kodus käia ja siis mootorrattatrenni minna. Kuna Jason sellest veel ei teadnud - c'mon, me olime käinud ainult nädala - otsustasin ta kaasa kutsuda. Tema aga ei suutnud aru saada, kuidas lähevad kokku mootorrattad ja mina. Äkki ma olengi tomboy?*
"Igatahes. Räägi mulle sellest." ütles ta, pöörates pea tagasi teele. *Jason oli parajasti autoroolis. Ta pakkus, et võib oma autoga mu ära viia. Kui armas temast.*
"Noh, ma hakkasin suvel tegelema sellega, peale töölkäimist,"
"Sa käisid tööl?"
"Yep, Deja Vu lounge'is,"
"Huvitav,"
"Väga. Niisiis. Ma tahtsin ammu mootorrattaga sõitma hakata, aga vanemad olid vastu, sest, tead küll, need mootorrattaõnnetused .. ei ole just kõige .. ellujätvamad. Aga lõpuks sain ma nad nõusse. Pealegi, ütlesin, et maksan alguses ise enda eest, nii et vähemalt selle pärast nad ei pidanud muretsema. Ja nii see saigi alguse."
"Nii et nüüd oled sa päriselt ka motochick?"
"Jason!" lõin teda õrnalt vastu õlga, naerdes.
"Ise sa panid niisuguse allkirja feissi,"
"Ma tean, ma tean,"
"Siia?"
"Jah, pööra paremale,"

***

"No tere, tere," sõnas mu sõiduõpetaja, härra Cole.
"Tere,"
"Vaatan, et tõid meile pealtvaatajaid," ta osutas Jasoni peale.
"Jah, see on mu poiss Jason. Ja see on mu sõiduõpetaja härra Cole."
Nad surusid kätt.
"Niisiis." ütles Cole, "Täna on sul praktikatund."
Noogutasin elavalt. "Jah,"
"No mine pane end valmis siis,"
Läksin riietusruumi, kus panin selga jaki, jalga püksid ja saapad ning kätte kindad. Kiivri panin alati vahetult enne sõitu.
"Wow," sõnas Jason, kui olin täies rüüs välja tulnud, "sa oled kohe nagu mingi Charlie ingel või midagi."
Cole hakkas naerma. "Selline tunne, et ta näeb sind esimest korda,"
Ma punastasin. "Nojah, muidugi. Ma tahan sõitma minna juba." Suudlesin Jasonit põsele ja mu trenn võis alata.

***


Caroline'i mootorrattas

09.06.11

Открой моё сердце #9: Popular

"Oih," kohmetusin ma, saates mõttes vihase pilgu Alasiale. Iseenesest polnud ta ju süüdi, kuid.. "sorry. Ma pidasin sind teiseks inimeseks."
Jake ei vastanud midagi, kallutas vaid mõtlikult pead. Siis, silmitsedes mu siidrit, ütles ta: "Ma ei leia su joomises midagi halba,"
Kuulsin tüdrukuid mu selja taga itsitamas. "Seda on .. tore teada,"
Jake naeratas mulle armsalt ja läks siis teiste poiste juurde diivanile.
Pöörasin end kiiresti ümber. "Mis see just oli, Alasia?"
"Ah?" teeskles ta teadmatust, ise naerust vappudes.
"Tead küll. See pilk, mis sul tähendab Jasoni lähedalolu... See oli Jake ju!"
Ta viibutas sõrme. "See pole Jason-on-lähedal-pilk. See on su-crush-on-lähedal-pilk."
"Aah, ta pole mu crush!"
"Võta vaiksemaks veits," soovitas Chantal, vaadates Jake'i poole.
Saatsin tüdrukule kas-ta-vaatab-meid-pilgu. Chan noogutas.
"Shit,"
"Igatahes. Vht pole. Midagi ju ei juhtunud. Mis sa endast nii välja lähed?" sekkus Cassie.
"Ma ka ei saa aru," sõnas Analeigh, kes oli Hannah'ga ikka veel siin.
Ups. "Eh, ma ei tea, sorry. See tuli ootamatult ja..." Mulle tuli idee. "Ma usun, et siin on veits alkoholil ka oma roll."
"Nojah, muidugi,"
"Unustame ära, eks?" proovisin kõiki lepitada.
Tüdrukud noogutasid.

***
Meid oli jäänud juba vaid kaheksa. Vaid mina, Jason, Josh, Brittany, Analeigh, Alex, Zack ja Alasia. Ah jaa,  - Alasia vend Mike samuti. Mina olin hõivanud Jasoniga ühe diivani, Jasoni pea mu süles. Alex istus Zacki ja Brittanyga teisel, kusjuures mõlemad poisid olid näos väga kaamed. Alasia vend Mike soovitas neil vetsu minna, et nad elutuppa ei oksendaks. Alex tundis end selleks liiga halvasti, et üldse paigalt liikuda. Mul hakkas temast isegi kahju. Mike tõi talle igaks juhuks kausi.
"Rääkige midagi huvitavat," sõnas meie hostess.
"Stop, don't say that it's impossible, 'Cause I know it's possible." hakkasin nalja pärast laulma.
"Though I know you never look my way. I can say you will one day, I can say you will one day." jätkas Jason naerdes.
"I will be popular, I will be popular
I'm gonna get there, popular
My body wants you, girl
My body wants you, girl
I'll get you when I'm popular

I put my hands up in the light
You see me dancing for my life
I will be popular, I will be popular
I'm gonna get there, popular

Spread the news, I'm gonna take the fight
For the spotlight, day and night
I can take this to the number one
Be someone before you're gone
Be someone before you're gone

I will be popular, I will be popular
I'm gonna get there, popular
My body wants you girl
My body wants you girl
I'll get you when I'm popular

I put my hands up in the light
You see me dancing for my life
I will be popular, I will be popular
I'm gonna get there, popular

Oh pop... oh pop... oh popular
Oh pop... oh pop... oh popular
Oh pop... oh pop... oh popular
Oh, oh...

I will be popular, I will be popular
I'm gonna get there
My body wants you, girl
My body wants you, girl
I'll get you when I'm popular

I put my hands up in the light
You see me dancing for my life
I will be popular, I will be popular
Popular

Oh pop... oh pop... oh popular
Oh, oh..."
"Wuu," lõpetas Analeigh.
Meie laulu ja naeru oli täis kogu maja, nii et ma ei kuulnudki oma telefonist
kostvat "Ready, Set, Go"-d.
"Caro, su telefon heliseb," sõnas Jason, kes oli telefonile kõige lähemal.
Poiss tõstis oma pea mu sülest, nii et sain püsti tõusta ja rääkima minna.
"Jah?"
"Noor daam, millal sa koju suvatsed tulla?" kõlas mu ema karm hääl.
"Äkki ma saan täna siia jääda?"
Vaikus. "Palju teid on seal?"
"8,"
"Ma ei tea .. ma ei taha, et sa jääd,"
"Miks mitte?"
"Noh, poisid, värgid,"
"Ema!"
"Pealegi, eelmine kord..."
"Ema," ütlesin taas tõsiselt, "see oli lihtsalt nali. Pealegi, Josh ei meeldi mulle.
Vähemalt poisi mõttes."
"Ma ei tea..."
"Palun?"
Vaikus.
"C'mon, keegi ei vägista mind ära. Alasia, Brittany ja Analeigh on samuti siin."
"Kes poistest on?" kostis vaid ema raudne vastus.
"Zack, Alex, Josh, Jason ja Mike,"
"Mike?"
"Alasia vend, ja ära ütle, et sa tahad tema autobiograafiat. Ema, c'mon, ma
oleks muidu peorikkuja."
"Olgu,"
"Tegelt?"
"Jah,"
"Jippiii!"
"Aga ära siis rumalusi tee," ei suutnud ema siiki lisamata jätta.
"Ei, ei tee. Tänud! Ööd!" vadistasin kiiresti ja läksin hüpeldes teiste juurde.
"Saadki jääda?" rõõmustasid Analeigh ja Alasia.
Noogutasin elavalt ja küsisin teistelt: "Kes veel jääb?"
"Mina," vastas Brittany ja sirutas end, "ei viitsi koju minna."
Pöördusin poiste poole.
"Ma jään ka," sõnas Josh.
"Ma oletan, et Zack ja Alec siit eriti ei liigu .. Jason?" 
"Ma ei jäta sind üksi siia,"
Naeratasin. "Äh, ärge tehke sellist nägu," ütlesin teistele.
"Mina vaatan ainult igatsusega." selgitas Brittany, "Igatsen Ray'd." *Ray on
Brittany poiss.*
"Nojah, siis küll. Ma lihtsalt .. tunnen end ebamugavalt."
Brittany viipas käega. "Sa ei pea. Me kõik teame, mis tunne on olla .. kellegagi,
kellest hoolid."
Naeratasin. *Mulle küll meeldis Brittany, kuid ma poleks kunagi arvanud, et just
tema hakkaks mulle seletama, et ma ei pea kohmetuma ja nii ..
Lõppkokkuvõttes oli ta Cyle'i ja nende gängis. Ja Jake'i omas ka.* "Tänks, Britt,"
 
*** 


Mingid probleemid Brittany Snow pildi laadimisel, nii et: http://www.bloody-disgusting.com/photosizer/upload/brittany-snow042110.jpg
Alex (Adam Lambert)

08.06.11

Открой моё сердце - Tegelased #2: Klass

*Pics from http://www.studentsoftheworld.info/sites/misc/13111.php
Zack (Alex Pettifer
Cyle (Josh Hutcherson)


Hannah (Avril Lavigne)
Analeigh (Tipton)

Brenda (Hilary Duff)

Drake (Ryan Scheckler) - from http://au.youth.yahoo.com/girlfriend/boyfriend/galleries/g/-/6762355/1/ryan-sheckler-pics-gallery/
Sheena (Jamie Spears)

Josh, Charles, Ed, Doug (NLT)