"Mis küsimus see selline on?" kortsutas poiss veel rohkem kulmu.
"Täiesti tavaline küsimus,""Ei. See on kahtlane."
Pööritasin silmi. "See oleks tavaline, kui sa oleks tavaline. Kuid sa ei ole."
Ta ei vaielnud sellele vastu.
Muidugi mitte. Kui palju kordi ta seda mulle korrutanud oli? Muigasin mõrult iseenda küsimuse peale.
"Mida sa teada tahad?"
"Kõike," vastasin mõtlemata.
"'Kõike' on lai mõiste,"
"Ma tahan teada, millega sa vahepeal tegelenud oled, miks ma ootama pidin, kõik need su saladused ja nii edasi." selgitasin ma, kuna olin sellele kaua mõelnud.
"Caro..." alustas ta tüdinult.
"Palun?" anusin ma nüüd. Mu kindlus hakkas kaduma, sest Jasoni hääl oli lihtsalt nii kindel.
Justkui oleks ta saanud mu kindluse endale...
"Ma ei saa,"
"Miks?"
"Sest .. see on nii arusaamatu su jaoks. Sa ei saaks sellest lihtsalt aru."
"Kas ma äkki võin ise otsustada, millest saan ja millest mitte?"
"Ei, selles ongi point. See on liiga raske."
"Jason..."
"Palun?" Ta piidles mind oma armsate silmadega.
"Oh,"
„Pealegi, meil kõigil on saladusi, kas pole?“
Mõtlesin hetkeks järele. „Vähemalt minul pole sinu ees saladusi, mis sind öösiti üles ärataksid ja muidu piinaksid.“
„Mu saladused piinavad ja äratavad sind?“
„Jah,“ Ma ei mõelnud sellele, et tegelikult tema saladused ei äratanud mind, vaid hoopis ei lasknud magama jääda. Sellel polnud tähtsust.
„Tead. Ma vist tean, milles on asi. Ma lihtsalt pole veel harjunud, et pole enam üksi. Üksi oma saladustega. Et nüüd oled mul sina.“ Ta tõmbas mind endale lähemale. „Ma luban, et võtan end kokku ja räägin sulle. Kuid mitte kohe, mitte praegu. Veidi hiljem.“
„Lubad?“ Ma vaatasin talle taas silma, et veenduda tema sõnade tõelisuses.
„Jah. Ma ei valetaks sulle.“
„Siis on hea,“
Jason tõmbas mu enesele sülle. „Hea on pigem see, et me oleme nüüd koos,“
„Arvad?“
„Ma olen selles liigagi kindel,“
Ning, justkui selle kõige kinnituseks, suudles ta mind.
Olin õnnelik, et olin täna jalga pannud püksid, sest .. nojah, see, kuidas ma istusin Jasonil süles .. seelik .. ohjah.
*Samas, ma ju olin sellest nii palju mõelnud. Aga mõelnud siis, kui midagi polnud veel. Praegu oli kõik teistmoodi. Praegu oli kõik reaalselt.*
„Mmhh... ma võiksin niimoodi istuda terve igaviku,“ sosistas Jason mu huulte vastas naudinguga.
„Ma tean. Mina ka.“ sosistasin talle vastu, hakates oma pead tema rinnale asetama. Kuid ta kergitas selle tagasi, suudeldes üha uuesti ja uuesti.
Mõne hetke pärast lamasime teineteise kõrval kividel, tihedasti üksteise vastas.
*Kes olekski võinud arvata, et minu vaikne Jason võiks olla tegelikult nii .. armastusväärne? Mul tõesti ei tulnud paremat sõna.*
„Sa võtsid kõik nii kergesti vastu...“ mõtiskles Jason, tõstatades taas endise teema.
„Mis mul veel üle jääb?“ sõnasin kerge ärritusega.
Poiss tõstis oma käe, paitades hellalt mu põske. „Ma luban sulle, et räägin sulle kõigest. Niipea kui saan.“
„Millal?“ ei jätnud ma järele.
„Kas see tõesti tähendab sulle nii palju?“
„Ma lihtsalt .. ei suuda ka nüüd elada teadmatuses. Ma pidin seda niigi tegema piisavalt kaua. Miks ma pean ka praegu kannatama?“
Ma teadsin, et see paneb Jasoni mõtlema. Lõppkokkuvõttes ei meeldinud kellelgi tunda endal süütunnet. Kuid ma teadsin ka, et poleks tegelikult tohtinud Jasonit niimoodi mõjutada. See oli ju minust nii .. egoistlik ja üldse. Kole.Jason vaikis. Ta käsi peatus mu põsel ja ta võttis selle üldse ära.
Tundsin end nüüd sitasti. „Anna andeks,“ sosistasin talle, kuigi teadsin, kui debiilselt see kõlab.
No eks ole. Kõigepealt ma nõuan talt selgitusi ja panen süüd tundma, siis palun enda käitumise pärast vabandust. Kui ajuvaba ma küll olen!Jason tõusis istukile, mina tema järel. Küünitasin ta õla poole.
„Anna andeks.“ ütlesin nüüd valjemalt, „Ma poleks pidanud end taaskord sinu asjadesse segama ja selle pärast sind veel süüdi tundma panema.“
Jason vaikis endiselt, vaadates metsapimedusse. Videvik oli sujuvalt üle läinud pimeduseks.
Poiss hakkas midagi ütlema, kuid mu „Strange“ katkestas teda.
„Oh .. shit,“
Võtsin kõne vastu. „Jah?“ vastasin tüdinult.
„Kas sa kavatsed nüüd teise päeva ka kuskil veeta?“
„Ema, ma olen Jasoniga,“
„Caroline!“
„Me ei tegele millegi sellisega,“„No mina ju ei tea,“
„Kuule, ausalt, ma tulen varsti koju. Me oleme .. Vapianos.“
„Eh .. olgu. Aga nüüd ei saa terve nädal kuskile välja. Praegu on kool, muuseas.“
„Olgu, olgu. Tsau.“ Pööritasin silmi.
Ootamata tema vastust, vajutasin punasele nupule. Siis vajusin tagasi kivile, mis oli nüüd juba külmaks tõmbunud. Kuid ma ei hoolinud sellest. Pealegi, mu pikk kampsun kaitses mu selga külma eest.Sulgesin silmad. Kui need taas avasin, oli Jason mu kohale kummardunud ja vaatas mulle pingsalt silma.
„Probleemid?“
Kehitasin ükskõikselt õlgu. Õigupoolest mul oligi ükskõik. „Ei saa enam öösiti väljas luusida, tänase ja eilse pärast,“„Oletan, et siis peaks praegust targasti kasutama,“
Tema 'targasti' tähendas meie järjekordset suudlemist.
*Mitte et see mulle ei meeldiks. Ei, see oli nii suurepärane. Ma ju sain ikkagist iga korraga täita oma kaheaastaseid soove. Lihtsalt .. ma poleks arvanud, et see nii lihtne on. Et Jason ise kogu aeg suudleb mind ja hoolib nii palju ja nii edasi. See rõõmustas mind.*
Naeratasin ta huulte vastas, kui ta me taaskord lõpetanud olime. „Nii oleks võinud kogu aeg olla...“
„Oleks...“ nõustus ta.
Ohkasin siis, sest tuli meelde ema käsk. „Ma pean...“
Ta surus sõrme mu suule. „Ma tean,“
Poiss tõusis püsti ja selle asemel, et mind aidata, võttis ta mu sülle.
„Ah, ma olen raske ju. Pane mind maha!“
„Ei, ma tahan sind kanda,“ vastas ta mu vingerdustele tema süles.
„Okei, okei,“ nõustusin, seda tema raudsest haardest oli suht võimatu välja saada.
Siit oli sõitu vaid 10 minutit, nii et ma jõudsin koju liigagi kiiresti.
Suudlesin veel rutakalt Jasonit ja jooksin siis mööda jalgrada koju.
Seal võttis mind vastu ema, kes küll algul õiendas natuke, et ma taaskord olin kauaks välja jäänud, kuid ta siiski usaldas Jasonit, nii et jättis pragamise.
Haarasin köögist veel kohukese, sest viimati olin söönud peale sõitu. Siis suundusin oma tuppa, kus võtsin Angeli sülle ja läksin taaskord välja värsket õhku hingama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar