"Ja siis ma tegin endale ise piletid ja õppisin nende järgi ja aitas ka..." Michelle muudkui rääkis ja rääkis, märkamatagi, et ma ei kuula teda.
Mu mõtted olid endiselt metsas, Jake'iga.
"Caro?" Keegi - oletasin, et Michelle - viibutas kätt mu silme ees. "Kuuled sa mind üldse?"
Tegelikult ma kuulasin tema juttu poole kõrvaga küll. "Ah?" sõnasin kogemata.
"Mida oligi tarvis tõestada..." porises Michelle enesele nina alla, "Ma lootsin, et vähemalt peale seda, kui te käima hakkate, rahuned sa maha. EI, ikka sa mõtled temast. Oh jessas küll!"
"Micha, oled sa kunagi armunud olnud?" küsis Cassie äkki, takistades Michelle edasisi porisemisi ja minu vastamist.
"Ei, ja ei kavatsegi olla," vastas Micha liigagi kiiresti ja liigagi järsult.
"Ja oletame, et Craigi enam ei ole, eks?" küsis Chan teemat jätkates, mille eest ma olin talle tänulik.
Vähemalt Chantal teab, mida ma tunnen =)
Michelle'ile ei meeldinud ei see tema ega loomulikult see, et me suunasime selle talle. "Ta ei meeldinudki mulle õieti!"
"Mhm, mhm," mõmisesime me kõik salapäraselt.
Imelikul kombel Michelle isegi ei hakanud vastu ajama midagi, ta lihtsalt istus seal ja põrnitses lauda.
Ma teadsin, et Craig meeldib talle ikka veel...
"Olgu, Micha, ära solvu nüüd," ütlesin talle lohutavalt.
Ja seekord ta tõesti sulas. Unustades oma tavalise oleku ja muu, vajus ta mulle õlale.
"Kas seda on tõesti nii näha?" uuris ta vaikselt, kuid me teadsime, et küsimus oli suunatud meile kõigile.
"Noh, sa oled Caro kergemas vormis," seletas Alasia.
Muigasin selle võrdluse üle. Sest loomulikult on tal õigus.
"Juudas! Olen või?"
"Ta tahtis öelda, et sa ei vatra nii palju Jasonist," seletasin.
"Ega..." avas suu Cassie, kuid raputasin kiiresti pead. Ma teadsin, et Michelle ei peaks teadma 'veel ühest'.
Õnneks oli ta nii obsessed oma murega, et ei pannud seda tähele. Lõppkokkuvõttes oli meil 15 minuti pärast ka mata kt.
Otsustasin teema mujale viia. "Matat ka õppisite? Ära ütle, Chan." naeratasin siis sõbrannale.
"Jah, muidugi," porises ta, teeseldes solvunut.
"Oota korra." sõnasin suus avanud Alasiale, "Tegelikult ma soovin, et sa oleks õppinud. Kes mind siis aitama hakkab?"
Mind ei häirinud, et meie mataõpetaja, härra Cobe, oli siinsamas klassis. Ta teadis vägagi hästi, et eespingis olijad ei spikerda. Ja tagapinkides olijatele oli ta niigi piisavalt öelnud: "Teil läheb seda tarkust vaja, mitte minul.", mis oligi ju tõsi.
See tõi Chani teeseldud solvumisest tagasi teesklemata rõõmu, mis alati temaga oli.
Ja miks tal ei olekski põhjust olla rõõmus?
"Aga," Ma tõstsin nimetissõrme püsti. "ma segasin su teile vahele."
"Einoh, ega siin polegi eriti midagi öelda. Vaatasin valemid üle ja aitab kah." ütles Michelle.
Alasia ja Cassie olid hoolsamad - nemad olid koguni ülesandeid lahendanud. Nii olin ma kindel, et nad saavad viied.
Alati said.
***
Mata töö oli lihtne.
Läksime viiekesi klassist välja, arutades vastuseid ja lahenduskäike, kui keegi tõmbas mind uksel sõbrannadest kõrvale.
Alguses ma panustasin Jasoni peale, kuid kaotasin oma panused, sest mu ees seisis Jake.
"Hei,"
"Hei," sõnasin vastu, korrastades oma pluusi, mis oli veidi üles tõusnud äkilisest pöördumisest.
"Mida sa laupäeval teed?" küsis ta ootamatult.
"Pole veel midagi plaaninud..." Tõmbasin silmad pilukile. "Mis siis?"
"Minu pool on üks pidu..." Ta andis mulle aega asja seedimiseks. "Oleksid huvitatud?"
Mõtlesin veel hetkeks järele. "Kes veel tulevad?"
"See on klassipidu, nii et suurem osa,"
"Kas sa neile oled öelnud?" küsisin, osutades sõbrannadele.
"Ma tahtsin kõigepealt sulle öelda, et sa nad kutsuks..."
Ma olin otsustanud. "Tundub põnev, oleme kohal,"
"Suurepärane," näitas Jake välja ehk liiga suurt entusiasmi, kuid ma lõin käega.
Pilgutasin talle silma. "Me tuleme, ma luban!"
***
"Mida ta tahtis?" uuris kohe Alasia, kui olin jõudnud emakeele klassi juurde.
Nad jälle mõtlevad üle.
"Pidu, laupäeval, Jake'i pool," ütlesin katkendlikult.
"Ja mis ajast sa erikutse saad?" küsis Michelle kahtlustavalt.
Kehitasin õlgu. "I have no idea... No mis te arvate?" Ma tahtsin kiiremini nende arvamust teada, sest viimasel ajal mulle hakkasid peod meeldima ja ma tahtsin neil võimalikult palju käia.
"Tulen," vastas Alasia viivitamatult.
Naeratasin talle. Tema muidugi tuleb.
"Mina ka," oli ka Cassie käsi.
"Chan?"
"Vaevalt et..."
"Ohjah. Kas sa vähemalt ühele peole võid tulla?"
"Mis ma seal ikka teen? Vaatan, nagu inimesed end täis joovad ja laamendama hakkavad? Või tõmbavad end täis ja suitsetavad vessarit? Mõttetu."
Pööritasin silmi. Tavaline Chantal. Muidugi. Mida ma olingi lootnud?
"Michelle?" küsis Cassie.
Michelle mõtles millegi üle väga pingsalt. Ma polnud teda eriti näinudki nii.
"Meil on ju eksam," sõnas ta lõpuks.
"Hakkad siis varem õppima?" pakkusin, kuigi mulle tuli endalegi meelde, et meil on ju eksam teisipäeval. Vot, täpselt, siis on ju kaks päeva õppimiseks. "See on ju teisipäeval. Sul on kaks päeva."
"Ma ei tea..."
"Kus Jake elab üldse?" küsis Alasia.
"Minu lähedal," vastasin kiiresti, saades alles hiljem aru, kuidas see kõlanud oli.
"Ja kust küll sina tead?" uuris Cassie naerma hakates.
"Facebook?" pakkusin huupi. Ma tõesti loodan, et nad ei ole stalkerid.
"Ei ole tähele pannud,"
Vedas läbi.
"Noh, mis te arvate siis?" pärisin uuesti, nende ümber hüplema hakates.
"Mõni eriti hüperaktiivne." tähendas Analeigh, kes meie juurde tuli, "Mis teoksil?"
"Räägime Jake'i peost,"
"Näh, ma tahtsin ise teile rääkida. Kust teate juba?"
"Jake ise rääkis,"
"Ookkeii," venitas Analeigh.
"Tuled ikka?" nõudsin ka temalt vastust.
"Muidugi! Kes siis veel toitu tegema hakkab?" lausus Analeigh mõtlikult ja samas oma tavapärase entusiasmiga.
"Seda muidugi," nõustusime temaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar