Mets oli täis igasugu sabinaid ja krõbinaid nagu tavaliselt ning otse loomulikult saladusi. Kõndisin vaikides, kuulates kõrvaklappidega muusikat - olin viimasel hetkel mp3 kaasa haaranud. Selleta ei lähe ma tavaliselt kuskile.
Evanescence - Haunted. Veits creepy sellise retke jaoks.
Klõpsasin nuppu ja otsekohe kostis mu klappidest hoopis Tokio Hoteli "Dogs Unleashed".
See nüüd on küll parem praegu. Õigupoolsest .. parim =)
"Don't wanna run on your command Don't wanna keep on comin' back Don't wanna swallow all your lies Wanna feel alive
Don't wanna hold on to your truth
Don't wanna keep on lovin' you
Don't wanna look through jaded eyes
Wanna feel alive
We are dogs unleashed
You and I
We are dogs unleashed
You and I
We are dogs unleashed
Out of control
Full of dreams
Nobody knows
Unleashed
Dyin' to escape
We don't wanna suffocate
We are dogs unleashed
We are dogs unleashed
We are dogs unleashed
Tonight
Tonight
We gonna scratch
We gonna bite
We turn your game into a fight
We're howlin'
To the moon at night
Tonight
We are dogs unleashed
You and I
We are dogs unleashed
You and I
Unleashed
Dyin' to escape
We don't wanna suffocate
We are dogs unleashed
We are dogs unleashed
We are dogs unleashed
Touch me Treat me Love me Feed me
Touch me
Treat me
Love me
Feed me
Touch me
Treat me
Love me
Feed me
Tonight
We are dogs unleashed We are dogs unleashed Full of dreams Nobody knows
Unleashed
Dyin' to escape We don't wanna suffocate
We are dogs unleashed We are dogs unleashed We are dogs unleashed Tonight
Tonight"
"Päris hästi laulad," kuulsin mõnesekundilise pausi ajal, kui mp3 lugu vahetab.
Võpatades pöörasin end ümber ja...
"Oi," Silusin lahtitulnud salgu kõrva taha. "tsau .. Jake. Sa ka .. siin?" Olin üllatunud. Tõenäoliselt meeldivalt.
"Jeah, mõtlesin ka välja tulla,"
"Ja kui tihti sa .. mõtled nii välja tulla?" küsisin, jälgides samal ajal tema lähenemist.
"Sõltub." vastas ta saladuslikult, "Ja sina?"
Närisin alahuult. "Kui tahtmine tuleb?"
Mis mul õigupoolest viga on? Ma tundsin end nii imelikult. See on kõigest .. Jake. Miks ma tunnen end nagu nurka aetud loom?
"Tule," Jake viipas käega meie ümber laiuvale metsale. "jalutame."
Surusin alla soovi põgeneda tema eest nii kaugele kui võimalik ja järgnesin talle.
Rahune, see on kõigest Jake. Jah, ta meeldis sulle, kuid sul on nüüd Jason, keda sa oled alati armastanud. Ja ei, Jake ei poe enam su südamesse samamoodi. Unusta see kõik.
"Niisiis." alustas Jake. Märkasin, et ta erineb päris palju oma tavalisest olekust, kuid samas on aldis vestlust alustama. "Mis sa teed siis metsas?"
"Tuli isu jalutada," vastasin napisõnaliselt, keerates kõrvaklappide juhet ümber mp3-e. Ma ei teadnud ikka veel, kuidas peaksin praegu käituma.
"Ja kui tihti sul .. tuleb isu jalutada? Sellises pimedas salapärases kohas nagu seda on Goolengook?"
Kehitasin õlgu, salamisi rõõmustades. Nii et ma polegi ainuke, kes peab metsi saladuslikeks paikadeks? Tore. "Mulle meeldivad metsad,"
Jake noogutas. Oletasin, et iseendale.
Nüüd oli minu kord küsida. "Ja sina?"
"Noh." Jake kõhkles. See on nüüd küll midagi uut. "Mul oli millegipärast täna tunne, et ma pean siia tulema .. ja ma ei kahetse seda."
Ta ütles seda sellise entusiasmiga, et ma punastasin ja pöörasin pea kõrvale. "Tunne?"
"Noh, jah. Tead küll, õppisin füüsikat ja siis tuli mõte jalutama minna."
"Aga see oli sul mõte siis ju,"
"Ei," Jake raputas pead. "see oli mõtteks liiga tungiv, et olla pelgalt mõte. Mul oligi kohati tunne, et keegi käsib mul minna."
"Huvitav," oli ainuke, mis ma suutsin välja öelda. Järjekindel mõte? Hmm.
"Aga noh, paistab, et see 'keegi' tahtis, et mul täna ikka hästi läheks..."
Ma võpatasin, kuid Jake jätkas oma juttu, nii et ei pannud seda tähele.
"...et see 'keegi' tahtis, et mul täna ikka hästi läheks...", "...tundub, et keegi on mulle tulevikus head kohta hoidnud..." Ei! Ei ole lihtsalt võimalik. Kuidas..? Ma... "Vabandust?"
Mõtlen sellest hiljem.
"Caro .. Caroline." lausus Jake pehmelt ja küünitas mu juuste poole. Olin üllatusest täiesti paigale tardunud. "Tuleb olla tähelepanelikum. Kõigest leht." Ta lehvitas lehte mu silme ees.
Leht. Jah, leht. Ja mina mõtlesin .. Mõtle vähem. Naeratasin poisile kelmikalt. "Leht. Muidugi. Sorry, olin oma mõtetes." Siis kirtsutasin nägu, mõeldes, kuidas see kõlanud oli.
Kas ma tõesti ütlesin just Jake'ile, et olin oma mõtetes? Seda saab nii erinevalt mõista ju .. ja kindlasti peab ta mind nüüd imelikuks ja...
"Ei ole midagi." sõnas Jake mu imestuseks, "Kõigil juhtub."
"Kõigil?" olin üllatanud. Taaskord, "Ka sinul?"
"Muidugi. Kas sa pole siis märganud?"
*Tegelikult olin küll. Jake võis lihtsalt lamaskleda pingil, nagu seda tegid paljud teised poisid koolis, kuid tema pilk oli kuskil kaugemal kui tema telefoniekraan. Ta võis seda küll vaadata, kuid eksles ilmselgelt kuskil mujal. Või vähemalt mulle ilmselgelt. Teistel oli suht suva, kus teised on, kui nad neid vaid kuulavad. Näiteks Michelle ei pannud kunagi tähele, kes mida ütles või tegi jne. Erinevalt minust. Ma võisin kuulata, mida teised räägivad, märgata, kuidas keegi tahab kellelegi jälle mingit vempu teha ja nii. Aga ootan'd korraks. Praegu olen ma metsas. Ja Jake ootab mu vastust.* "Ma ei tea." proovisin kõlada võimalikult ükskõikselt, "Ma märkan erinevaid asju."
Vedas vist läbi.
"Näiteks?"
Või siis mitte päris.
"Paljud on oma mõtetes." vastasin lihtsalt, "Ma ei jälgi ju igaüht."
Nii, väga hea. Las mõtleb, et ma ei vahi teda. Oot, ma ju tegelikult ei vahigi. Okei, las mõtleb, et mind ei huvita. Jah, nii on kõige õigem.
Jake turtsatas. "Nojah, seda muidugi,"
Siis tuli mulle pähe üks küsimus. "Oota korra .. miks sa siin oled?"
"Tulin jalutama, ma ju ütlesin," ei saanud Jake aru.
"Ma mõtlesin, et just siia. Sa ei ela ju siin .. või elad?"
Tänase päevani ma polnud tõesti mõelnud, kus Jake elab.
"Seal," Ta osutas mu majast vasakule, "Forest Road 17."
Ahhetasin. "Sa elad ju vaid 5 maja minust edasi. Või tagasi. Mu majanumber on 7."
"7 .. hmm, õnnenumber," pomises Jake endamisi.
Kergitasin kulmu, kuid ei öelnud midagi.
Rääkimist jätkas Jake. "Käime juba peaaegu et pool aastat ühes klassis ja ei teagi,"
Kehitasin õlgu. "Pole nii palju suhelnud lihtsalt,"
"Ehk peaks hakkama?" pakkus Jake.
Mulle see idee meeldis. "Nõus," naeratasin ma Jake'ile.
"Siis on tore,"
Ta tahtis veel midagi lisada, kuid tema telefonihelin katkestas meie juttu.
"Jah? - Ei. - Kodus. - Kohe praegu või? - Olgu, tulen." lõpus ta juba tõesti urises.
Ta vajutas vihaselt punast nuppu oma LG-l.
"Probleemid?" küsisin aralt.
"Ära topi oma nina mu asjadesse!" karjus Jake mu peale, nii et taganesin. Siis, saades aru oma veast, ütles ta: "Sorry, nad ajavad mu endast välja. Sõbrad?" Ta sirutas minu poole oma väikese sõrme.
Vaatasin teda kartlikult. Ma isegi ei hakanud küsima, kes on 'nad'.
"Ma ei tee sulle haiget," lubas poiss.
Noogutasin aeglaselt nõusoleku märgiks, sest olin endiselt ehmunud tema äkilisusest, kuid võtsin siiski poisi väikesest sõrmest enda omaga kinni. "Sõbrad," pomisesin nõusoleku märgiks.
Ta naeratas mulle. "Ma pean minema nüüd. Tsau."
Ja siis pistis ta jooksu majade poole.
Imelik.
Vaatasin telefonilt kella. See näitas juba kuut.
Nojah, eks peab siis koju minema.
Siis tuli mulle pähe üks küsimus. "Oota korra .. miks sa siin oled?"
"Tulin jalutama, ma ju ütlesin," ei saanud Jake aru.
"Ma mõtlesin, et just siia. Sa ei ela ju siin .. või elad?"
Tänase päevani ma polnud tõesti mõelnud, kus Jake elab.
"Seal," Ta osutas mu majast vasakule, "Forest Road 17."
Ahhetasin. "Sa elad ju vaid 5 maja minust edasi. Või tagasi. Mu majanumber on 7."
"7 .. hmm, õnnenumber," pomises Jake endamisi.
Kergitasin kulmu, kuid ei öelnud midagi.
Rääkimist jätkas Jake. "Käime juba peaaegu et pool aastat ühes klassis ja ei teagi,"
Kehitasin õlgu. "Pole nii palju suhelnud lihtsalt,"
"Ehk peaks hakkama?" pakkus Jake.
Mulle see idee meeldis. "Nõus," naeratasin ma Jake'ile.
"Siis on tore,"
Ta tahtis veel midagi lisada, kuid tema telefonihelin katkestas meie juttu.
"Jah? - Ei. - Kodus. - Kohe praegu või? - Olgu, tulen." lõpus ta juba tõesti urises.
Ta vajutas vihaselt punast nuppu oma LG-l.
"Probleemid?" küsisin aralt.
"Ära topi oma nina mu asjadesse!" karjus Jake mu peale, nii et taganesin. Siis, saades aru oma veast, ütles ta: "Sorry, nad ajavad mu endast välja. Sõbrad?" Ta sirutas minu poole oma väikese sõrme.
Vaatasin teda kartlikult. Ma isegi ei hakanud küsima, kes on 'nad'.
"Ma ei tee sulle haiget," lubas poiss.
Noogutasin aeglaselt nõusoleku märgiks, sest olin endiselt ehmunud tema äkilisusest, kuid võtsin siiski poisi väikesest sõrmest enda omaga kinni. "Sõbrad," pomisesin nõusoleku märgiks.
Ta naeratas mulle. "Ma pean minema nüüd. Tsau."
Ja siis pistis ta jooksu majade poole.
Imelik.
Vaatasin telefonilt kella. See näitas juba kuut.
Nojah, eks peab siis koju minema.
***
Ülejäänud peret veel kodus polnud - sõitsid tõenäoliselt veel vanaema ja vanaisa juurde.
Õigupoolest oligi mul nii parem. Saan rahus olla ja .. Jasoniga rääkida, kes msnis kirjutas.
"Hei,"
"Jou,"
"Mis teed kah?"
"Õppisin füsat, matat, siis läksin metsa jalutama..." Kas see oli piisavalt tähtis, et talle rääkida?
"Sooh,"
"Ise?"
"Töö, füsa, veel mingid kodused. Veel mingeid uudiseid?"
Jah. "Ei,"
Ülejäänud peret veel kodus polnud - sõitsid tõenäoliselt veel vanaema ja vanaisa juurde.
Õigupoolest oligi mul nii parem. Saan rahus olla ja .. Jasoniga rääkida, kes msnis kirjutas.
"Hei,"
"Jou,"
"Mis teed kah?"
"Õppisin füsat, matat, siis läksin metsa jalutama..." Kas see oli piisavalt tähtis, et talle rääkida?
"Sooh,"
"Ise?"
"Töö, füsa, veel mingid kodused. Veel mingeid uudiseid?"
Jah. "Ei,"
Ma ei rääkinud Jasonile Jake'ist. Esiteks, me lihtsalt kohtusime metsas ja rääkisime.
Ja mu süda peksis meeletult, nagu varem Jasoni läheduses. EI.
Teiseks, Jason ei olnud täitnud ikka veel oma lubadust. Vot kui võtab vaevaks, siis vaatame.
Järsku kadus mul tahe ükskõik kellega rääkida, isegi Jasoniga. Tahtsin minna elutuppa ja vaadata mingit filmi.
"Kle, ma pean minema nüüd .. Ema tahab abi köögis =)" Olin õnnelik, et olen praegu kodus ja räägin temaga msnis. Nii oli kergem valetada.
Jälle ma kasutan tema väljendeid.
":( Nojah, ega's midagi. Pärast räägime?"
":( Muidugi :)"
"Tore,"
"Tsauki .. kallis :*,"
"Ma püüdsin selle kinni ja panin tasku ;) Tsau, kiisu, jään igatsema."
Ja ta nimetab mind jälle kiisuks. Nojah, mind on nüüd paljud kutsunud lihtsalt "Feliseks", kuid tema ..
*Kunagi ma just selle pärast valisingi endale ladinakeelse nime, et muukeelsed nimed tundusid liiga tavalised ja nõmedad. Mingid kiisud, kittyd. Õõh. Felis aga oli piisavalt omapärane.*
Tegin endale piparmünditeed ja kerisin diivanile kerra. Piparmünditee rahustas mind, peletades tekkinud hirmud ja kahtlused ning sain rahulikult nautida "Beastly"t.
Järsku kadus mul tahe ükskõik kellega rääkida, isegi Jasoniga. Tahtsin minna elutuppa ja vaadata mingit filmi.
"Kle, ma pean minema nüüd .. Ema tahab abi köögis =)" Olin õnnelik, et olen praegu kodus ja räägin temaga msnis. Nii oli kergem valetada.
Jälle ma kasutan tema väljendeid.
":( Nojah, ega's midagi. Pärast räägime?"
":( Muidugi :)"
"Tore,"
"Tsauki .. kallis :*,"
"Ma püüdsin selle kinni ja panin tasku ;) Tsau, kiisu, jään igatsema."
Ja ta nimetab mind jälle kiisuks. Nojah, mind on nüüd paljud kutsunud lihtsalt "Feliseks", kuid tema ..
*Kunagi ma just selle pärast valisingi endale ladinakeelse nime, et muukeelsed nimed tundusid liiga tavalised ja nõmedad. Mingid kiisud, kittyd. Õõh. Felis aga oli piisavalt omapärane.*
Tegin endale piparmünditeed ja kerisin diivanile kerra. Piparmünditee rahustas mind, peletades tekkinud hirmud ja kahtlused ning sain rahulikult nautida "Beastly"t.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar