"See ongi. Sellepärast ma sellega tegelengi."
"Jeah. Peaks ka."
"Kohe ahvid mind, jah?" mõtlesin ma loomulikult naljaga.
"Hah, kes see siin ahvimisest räägib..." tuletas ta mulle meelde.
Punastasin ja pöörasin pea ära. Jah, muidugi.
"Hei," Jason küünitas mu poole, "ma ju mõtlesin seda ainult naljaga."
Vaatasin talle otsa, et ta saaks käe tagasi roolile panna. "Ma tean,"
Ta naeratas mulle ja vaatas taas teele.
Meil ei olnud kaua sõita, kuid ma siiski suutsin mõttesse jääda.
Millega ma kõik selle olen õigupoolest ära teeninud? Mina, kes ma vahepeal isegi "jätsin" Jasoni "maha". Ja nüüd ta tuleb ja .. ütleb, et ta tõesti tahab mind. Ei mingit aega, ei midagi. Ning ma isegi ei pea nüüd enam mõtlema, mis tal õigupoolest viga on. Sest ta on ju täiesti normaalne inimene. Mitte mingi üleloomulik olend, nagu ma mõni aeg arvasin.
*Asi oli selles, et ma lihtsalt lugesin siis igast "Twilighti" ja "hush,hushi" ja "Wicked Lovelyd" ja mida iganes veel ja mingil ajal kadus mul piir reaalsuse ja kujuteldava maailma vahel ära - kuigi ma endiselt usun igasugu müütilisi asju - ning mõtlesin, et ehk Jasonilgi on mingi taoline saladus - aka ta on vampiir või midagi. See kõlab pööraselt, ma tean - ning selle eest ta mind hoiabki. Kuid ta siiski polnud.*
Samas, ma ei tea endiselt palju asju tema kohta. Muidugi, tavalisi asju, nagu .. lemmikjäätis ja muu jama, kuid ma ei tea, kes ta tegelikult on. Ta ei ole mulle rääkinud tegelikest põhjustest, miks ma ootama pidin. Nt. mida ta tegi sel ajal ja nii. Ma tahaks ju nii väga teada .. kuid see poiss on lihtsalt selline saladus.
Mu mõtted rändasid taas müütilisuse peale. Isegi Edward ja Patch ja muud tegelased rääkisid oma armastatuile, kes nad on jne. Okei, Jason ei armasta mind tegelikult .. veel. Ma ei suutnud seda lisamata jätta. Kuid ikkagist .. neil kõigil oli see nii kerge. Bella sai kiiresti Edwardi loomusele jälile. Elena Stefani omale. Nora .. nojah, temal tuli pingutada. Kuid nad teadsid. Ja mina mitte.
"Caro-kiisu, millest sa mõtled?"
Kuradi Edward Cullen. Õõh, mine ära, Twilightimaania. "Eh .. ma niisama," proovisin ma välja vingerdada.
"Näh, räägi ikka. Mul muidu igav autot juhtida." palus Jason.
Nojah, sa ise tahtsid seda. "Peatu," käskisin ma.
"Mida?" ei saanud ta kohe pihta.
Nojah, me olime siiski metsateel. "Ma tahan metsa jalutama minna. Peatu, palun." proovisin pehmemalt temaga rääkida.
"Ee .. okei?" Jason oli endiselt üllatunud, kuid täitis mu palve.
Õnneks oli siin mingi vaiksem metsatee, kuhu sai parkida.
"Mida nüüd?" küsis ta, kui ma olin kiiresti autost välja lipsanud.
"Tule," kutsusin teda endale järgnema, liikudes vägagi sihikindlalt metsasügavikku.
Muidugi sihikindlalt. Meri ja mets olid mu poolt liigagi hästi läbi käidud.
"Caro, äkki sa räägid mulle, mis toimub?" Kuulsin Jasoni samme enda taga, kuigi tema hääl oli täis kahtlust ja imestust.
Ma ise ju ka imestaks. "Ära küsi midagi. Lihtsalt tule." käskisin.
Jäime vait. Päike hakkas loojuma ning metsa kohale laskus hämarik.
*Tavaliselt ma poleks siin. Tegelt poleks üldse. Ma küll jumaldasin loodust, eriti merd ja metsa, kuid ma ei teadnud kõiki nende saladusi ega julgenud päris peale videvikku metsa minna, kuigi kodu ja üldse linn olid lähedal. Ma ei usaldanud neid lõpuni, kui võib nii öelda.*
"Caro?" Jason oli endiselt segaduses.
"Me jõudsime kohale," sosistasin ma. Ma jumaldasin seda kohta. Siin oli kõik nii mõnusalt sammaldunud. Ja vanad puud ja üldse .. ilus.
Jason vaatas kahtlevalt ringi. "Kui tihti sa .. käid sellistes .. kohtades?"
"Kui tuju tuleb," vastasin.
Poiss kõndis minuni ja seisis mu ette. "Tahad sa seletada, mis toimub?"
Istusin kivile ja patsutasin kohta enda kõrval, et ta mu kõrvale istuks.
"Räägi," käskis ta.
Turtsatasin mõttes. Kas ta ka peale mu küsimust on nii pealetükkiv? Kuid vastus oli teada. Loomulikult ei. Kuid kas tasub üldse siis küsida? Ma ju isegi ei tea, kuidas ta reageerib. Kuid ka see vastus oli otsustatud. See kõik ongi otsustatud. *Imelik oli mõelda, et ma otsustasin selle vaevalt 20-minutilise sõidu ajal. Kuid viimasel ajal mu elu oligi ettearvamatu.*
"Caroline?" Jason oli ilmselgelt endast välja minemas mu vaikimise ja salatsemise peale.
"Olgu. Tahad tõesti teada? Hästi. Vasta mu küsimusele." jäin siis vait, oodates tema reaktsiooni.
Ta kortsutas mu kindluse peale kulmu, kuid ütles siiski: "Küsi,"
Vaatasin talle sügavale silma. Need mõnusad soojad pruunid silmad, mis mulle alati meeldisid. "Olgu. Kui sa selles juba nii kindel oled..."
"Ma olen, Caro, ma olen," tundsin poisi hääles juba varjamata viha.
Ohkasin viimast korda. "Kes sa oled, Jason? Kes sa tegelikult oled?"
***
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar