31.07.12

SL #33 : See kõik on vaid mäng

Jason

See on masendav. Ma ei tohiks temast nii palju mõelda. Miks ma temast üldse mõtlen, jälle? Oh.
Ja sealt ta tuli.
Ma võinuks ju arvata.

Tegelikult arvasin ma, et ta muudab oma rutiini tulla eriti vara, et "veeta minuga hommikul rohkem aega".
Nähtavasti ma alahindasin teda.

Ta tuli uhkel sammul, kõrvaklapid peast, nagu ei märkakski mind. Viimase hetkeni. Siis tõstis ta silmad järsult, puurides nendega hetkeks, vaid hetkeks, minu omi. Siis klõbistas ta kontsadega oma nagini ning askeldas seal, nagu mind polekski olemas.
Ei ainsatki pilku, ei midagi.

Ma kõndisin temast mööda, kuid just siis pidi ta end ümber pöörama. Ma teadsin, et praegu ta ei teinud seda üldsegi meelega, kuid ikkagi see .. see elektrilöök, mis tekkis, kui tema käsi puudutas mu õlga...

Jason Lockwood, jäta kohe järele.
Ta saatis mulle pilgu, kuid ei öelnud midagi. Seejärel läks minema, ignoreerides mind taas.
Külmavärin käis mu südame alt läbi. Tema ükskõiksus tegi haiget .. isegi kui ma teadsin, et mina olin selle põhjustanud.

Fuck that.
Kaua ma üksi olema ei pidanud - oot, ma olin endiselt garderoobis? WTF?

"Hei," tema juba flirtiv toon ajas mind juba närvi. Esimesest helist, esimesest momendist.
Kas kuskil ämbrit on läheduses? Mul on vaja oksendada.
"Hei," pigistasin läbi hammaste, kuid proovisin, et see kõlanuks siiski sõbralikult.
Kui sa tahad mängida seda mängu, Caroline, siis mängime seda.

***


"Räägitakse, et 'Kuninga kõne' pidi hea film olema.." Analeigh saatis mulle omaarust eriti võrgutava pilgu.
Tahtsin kulme kergitada, kuid tema silmad skaneerisid iga sentimeetrit mu näost, nii et ta oleks seda kohe märganud.
Oh god, kui pealetükkiv üks tšikk olla saab?

"'Musta luike' olen ma juba näinud .. mis sa arvad?"
Tore, ma pean vastama sellele, ma oletan. "Hmm," teesklesin, et mõtlen hullult järele.
Analeigh tegi mulle kutsikasilmi .. ei, tegelikult ta punnitas oma silmi, nii et nägi pigem välja nagu kärnkonn. 
Küll ma olen õel.

"'Must Luik' oli päris hea .. väga hea isegi,"
Ma tegelikult ei kavatsenud rääkida Analeigh'le, kui palju see film mind mõjutas.
"'Kuninga kõne' .. las ma mõtlen. Millal sa minna tahad?" küsisin ning saatsin vargsi pilgu üle Analeigh õla Caroline'i poole.
Hetkel ta mind ei vaadanud, kuid ma olin kindel, et ta juba märkas .. meid.
"No ma mõtlesin .. äkki homme õhtul?"

Kerisin mõttes oma plaane reede õhtuks .. Zack polnud mulle midagi öelnud, nii et õhtu pidi vaba olema.
Naeratasin sellele ma-tahan-kogu-tähelepanu-endale-tüdrukule. "Reede õhtul sobib,"
"Oh, tore,"

Reede õhtu. Kõlab nagu kohting. Argh.
Nägin, et ta kavatses veel midagi öelda, kuid ma olin tema flirtivast suminast juba väsinud. Naersin talle näkku - ta ju ütles midagi, kas pole? Loodame, et see oli nali - ning vingerdasin end pingile.
Oh ei, mitte jälle, pööritasin mõttes silmi, sest seal sattusin järgmise mulle vastiku inimese ohvriks.

"Noh, mees, juba uus tšikk silmapiiril," Laskmata mul jätkata - ja milleks, õigupoolest, olekski tal vaja mu arvamust? -, sõnas Zack: "Pole paha. Sellega pole vähemalt nii palju jändamist. Sam ütles, et päris hea teine,"
Kus mu okseämber jäigi?

Kehitasin õlgu. "Norm,"
Ta virutas mulle rusikaga vastu õlga. "Õige mees oled,"
Õige mees? Ei tea küll kust otsast..

***

"Pakkidel on kirjas, kus need olema peavad ja mis kell, nagu tavaliselt,"
Zack saatis mulle pilgu ja ma noogutasin.
Ma teadsin, et ainuke, mida ma saaksin praegu normaalselt teha,on töö. Et just praegu, kui ma olin vihane, saan ma täiesti 100%-liselt keskenduda ja pühenduda.

Sa sõidad kiirteel, viies stuffi ükskõik kuhu iganes seda vaja on, sa ei mõtle .. okei, tegelikult mõtled küll. Jah, mõtled ikka küll.
Loota ju võis, et Caro jätaks mu pea, kui ma olen tööl .. varem ma olin tööl alati üksi, kuid nüüd ei teinud ta seda enam kunagi. Ma võisin teha ükskõik mida, ükskõik kus, ükskõik millal .. ta oli endiselt seal .. siin, kindlas kohas mu peas, justkui ta oleks sinna kolinud ja endale eraldi toa saanud.

Ma ei oskaks vist isegi vastata, kas see pigem häiris mind või isegi meeldis mulle. See oli nagu .. ühest küljest, sa tahad olla üksi. Et keegi sind ei häiriks, ei käiks närvidele .. kuid samas tunned sa, justkui on sul alati tugi olemas. Nagu .. meil ei olnud Caroga midagi tõsist - siis mitte -, kuid ma teadsin, et võisin toetuda talle juba siis.

Ta andis seda mulle kogu aeg mõista, nii sõnade, tegudega kui ka .. pilkudega. Kogu oma olekuga. Ta tahtis, et ma tema peale toetuksin.
Ja tõsi oli, ma tahtsin seda ise ka. Tema kõrval olin ma peale Ade'i kõige rohkem see, kes ma tegelikult olin. Ma ei pidanud teekslema või olema keegi teine. Ma võisin olla mina ise ja see oli mu jaoks väga tähtis.

Ainult et see tobe tüli .. see tobe tüli, milles ma ise nii väga süüdi olin .. see oli kõik ära rikkunud. See oli purustanud kõik selle .. toetuse ja muu. Miski polnud nagu endiselt ja esimest korda elus ma kahetsesin seda.

(fotod: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/?action=view&current=fb0d2040.pbw&ps=1&t=1343767155)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar