20.08.13

Shadows from the Past #2: changed life, changeless me

Jason, 5 years ago

So this is it. School's out, that chapter of our lives is over  - what is waiting ahead? Mafia's over... Wow.
Just a couple of months ago I couldn't even imagine for it to be possible. At the same time, I couldn't even imagine the danger Caro would drag herself in to "save" me and how she'd do that...

I ignored headmaster's speech and shook my head with anger of the past.
Girl, I love you too, but I won't let you risk your life for me. I can risk for you, but you, my angel, have to be a good girl and stay alive. For me...
I jerked out of my thoughts as, "Caroline Forbz," shot through the hall, and everyone's eyes turned at my angel.

I looked around and felt as pride as well as jealousy at the same time.
Caro was so beautiful on that day. The dress she'd got just a couple of days before brought out her caramel skin and gorgeous curves.
Everyone was looking at her with envy.

True, not everyone can get a beauty like her. You're damn lucky guy, Lockwood. Respect it.

*

By the end of the evening I was tired of having to glare at guys with anger, so they wouldn't monitor her with their hungry eyes. Yes, I got it: she was so god damn beautiful. So god damn beautiful in that dress. And in other dresses. And without. Especially without.
Thank god, tho, they don't know it.

Notwithstanding, my hands would automatically clenched into fists as I thought about it. About what they were imagining.
I sent another annoyed glance over the hall. I remembered how Brenda had once said that she hated my eyes because they eat out people's souls.

Well, it's pretty accurate in the situa.. Fucking bastard.
Anger was overflowing within me. Not did only other guys gaze at Caro. Now I could see how he would look at my angel. That look made me angry and confused at the same time.

I loved Caro more than anyone else in that world. I even had never loved anyone like that before.
Not that I would have that much of chance...
But even if I had then, it wouldn't have changed anything.
There was only her.

But the look he sent her. I knew I could look at Caro with all my love and adoration I felt for her, but I also knew my look wouldn't be even close to what Jake's did.

They didn't change a word, I saw that. And I also saw how Caro remained her, hands by her sides, after Jake had skirred by her. I didn't see girl's face, however, as she stood with her back at me.

I didn't risk going there immediately. I don't know why. I needed air.
I leaned on the cold balcony railing and breathed in and out deeply for several times. The truth was, I loved, needed and wanted only her. The same applied to her, I knew. And that's how it was. Forever and always.

Sudden puling of tires made me raise my head. A black car sped away. It was dark, but mafia life had thought me to be careful, even in pitch black.
A jolt went through my heart as I made out the numberplate.
That's where he goes now. For me, it's of course over now. Never will I ever go back there.

Farewell, Evans. I hope you're now gone for good. Farewell, mafia, previous love of my life. Now you're gone for good, for sure. Hello, my dear. Hey, Caro. Greetings, love of my life.

***

Present time

It's hard to forget the past. You can't just deny it or press the button and poof! it's gone. I will never be able to forget everything I'd done. All the lives I'd destroyed. It was impossible. And I know it's gonna hunt me till my last days.

When (if) you can't just forget something, you gotta find something that will do it instead of you. I had Caro and that was pretty much of advantage.
I remember the time I and her were a bit too different that I'd believe we could tie in with. But by time passing, we collided. We learnt each others' weird habits and how to cope with them.

For instance .. do you remember Jason, who hated clubbing? Caroline believed sincerely that I suddenly started liking clubbing and partying. Our each weekend began with getting drunk in some club. Yeah, I remember that time too, when Caro was a good girl that drank very little alcohol. Well .. we all change, don't we?

Only that she was wrong. It was just that I wanted to make her happy. She adored it. And I realized that I can handle it for her. In reality I still hated it.
Yeah, I know lying is not good. But it made her so happy .. I know that had I told her I hate her, she would have stopped immediately.

I didn't even know in the beginning she would be so happy because of it. But as they say: the more you eat, the more you want. The more we submerged in that club world, the more it pulled her toward itself. She .. became wild. She'd always want to try something new. I mean, in every subject. And I didn't .. I mean, I was skeptical about it all. That Caro was a stranger to me.

Now, please, for the love of gods, don't you dare to think I loved her less. Of course not! To love Caro less felt and was impossible. I loved every piece of her. Every molecule. Every atom. Even after she'd gone so wild.

Just that .. she didn't have much resemblance with a girl I thought was so innocent, so .. pure, that I couldn't just come into her life and ruin it all. Not that I would want to ruin it all now.
Only that that whole wildness .. it wasn't exactly that. I have never really been like that. And I didn't understand it. So I didn't know what to do.
I decided to follow the flow and watch where it leads us.

Varjud minevikust #2: muutunud elu, muutumata mina

Jason, 5 aastat tagasi

Ja ongi kõik. Kool on läbi, see peatükk elus on läbi - mis ootab meid ees? Maffia on läbi... Wow.
Veel mõned kuud tagasi ei suutnud ma ettegi kujutada, et see oleks üldse võimalik. Samas poleks ma suutnud ettegi kujutada ohtu, millesse Caro end seab, et mind "päästa", ja kuidas ta seda teeb...

Ignoreerisin direktori juttu ja raputasin mineviku vihaga pead.
Tüdruk, ma armastan sind ka, aga ma ei luba sul enda eluga minu pärast riskida. Mina võin riskida su pärast, aga sina, mu ingel, pead kenasti käituma ja ellu jääma. Minu pärast...
Ma võpatasin end mõtetest välja, kui üle saali kostis: "Caroline Forbz," ning kõigi pilgud mu inglile pöördusid.

Vaatasin ringi ning tundsin samal ajal uhkust ja armukadedust.
Caro oli tol päeval nii ilus. Kleit, mille ta oli alles eelmine nädal hankinud, tõi esile tema karamellise naha ning tema kenad vormid.
Kõigi pilgud seirasid teda kadedusega.

Tõepoolest, mitte kõik ei saa sellist iludust endale. Sa oled paganama õnnelik tüüp, Lockwood. Austa seda.

*

Õhtu lõpuks jällegi olin ma väsinud sellest, et pean kutte vihase pilguga jõllitama, et nad Carot näljaselt ei vaataks. Ma sain aru küll, et ta oli nii paganama ilus. Nii paganama ilus selles kleidis. Ja ka kõigis teistes kleitides. Ja riietes. Ja ilma. Eriti ilma.
Tänud jumalale muidugi, et nemad seda ei tea.

Siiski, käed pigistusid automaatselt rusikasse, kui ma selle peale mõtlesin. Selle peale, mida nemad mõtlevad.
Saatsin jälle ärritunud pilgu üle saali. Mulle tuli meelde, kuidas Brenda kord oli kord öelnud, et vihkab mu silmi, sest need söövad inimeste hinge.

Well, antud olukorras suhteliselt lubat.. Kuradi värdjas.
Minus pulbitses viha. Vähe sellest, et teised kutid vaatasid Carot. Nüüd aga nägin, kuidas tema mu inglit vaatab. See pilk ajas mu samaaegselt kettasse ja segadusse.

Ma armastasin Carot rohkem kui kedagi teist siin maailmas. Ma isegi ei olnud kedagi teist varem nii armastanud.
Mitte et mul oleks väga võimalust olnud...
Kuid kui praegugi oleks, poleks see midagi muutnud.
Oli ainult tema.

Kuid see pilk, mis tema talle saatis. Ma teadsin, et võisin Carot vaadata kogu oma armastuse ja imetlusega, mis tema vastu tundsin, kuid teadsin ka, et mu pilk poleks kaugeltki suutnud edastada seda, mida Jake'i oma tegi.

Nad ei vahetanud üksteisega ühtegi sõna, seda ma nägin. Ja nägin ka seda, kuidas Caro endiselt seal seisis, käed rippus, kui Jake temast mööda tuhises. Tüdruku nägu ma ei näinud, kuna ta seisis mu poole seljaga.

Ma ei riskinud sinna kohe minna. Ma ei tea, miks. Vajasin õhku.
Toetasin end külmale rõdupiiret ja hingasin mõned korrad sügavalt sisse ja välja. Tõsi oli siiski see, et mina armastasin, vajasin ja tahtsin vaid teda. Sama kehtis ka tema kohta, ma teadsin. Ja nii see jäi. Alati ja igavesti.

Äkiline kummide vihisemine sundis mind pead tõstma. Must auto kihutas minema. Oli pime, kuid maffiaelu oli õpetanud mind olema tähelepanelik, ka pilkases pimeduses.
Südames käis läbi jõnksatus, kui ma numbrimärgi ära tundsin.
Sinna ta siis sõitis. Minu jaoks on see elu nüüd muidugi läbi. Mitte ealeski ei lähe ma sinna  tagasi.

Hüvasti, Evans. Ma loodan, et nüüd oled sa läinud igaveseks. Hüvasti, maffia, mu endine eluarmastus. Sina oled küll läinud igaveseks. Tervist, mu kallis. Tervist, Caro. Tere, mu eluarm.

***

Olevik

Minevikku on raske unustada. Sellest ei saa lihtsalt lahti öelda või nupule vahutada ja poof! see on läinud. Ma ei suudaks kunagi unustada kõike, mis ma teinud olin. Kõik elud, mis ma hävitanud olin. See oli võimatu. Ja ma teadsin, et see jääb mind elu lõpuni piinama.

Kui sa ei saa midagi niisama lihtsalt unustada, pead sa leidma midagi, mis seda sinu asemel teeb. Mul oli Caro ja see oli juba suur eelis.
Ma mäletan aega, kui me olime temaga veidi liiga erinevad, et ma oleks uskunud, et me oleks kokku sobinud. Kuid ajapikku me sulandusime kokku. Me õppisime mõlemad ära teineteise veidrad kombed ja kuidas nendega toime tulla.

Näiteks .. mäletate seda Jasonit, kes klubitamist vihkas? Caroline uskus siiralt, et mulle hakkas äkki klubitamine ja pidutsemine meeldima. Meie igat nädalavahetust alustas jooming mingis klubis. Jajah, ma mäletan ka seda, kui Caro oli korralik paitüdruk, kes alkoholi võttis vaid veidi. Noh .. me kõik muutume, eks ole.

Ainult et ta eksis. Asi oli lihtsalt selles, et ma tahtsin ta õnnelikuks teha. Ta jumaldas seda. Ning mina leidsin, et võin selle tema pärast ära ka kannatada. Tegelikkuses ma aga endiselt vihkasin seda.
Jajah, ma tean, et valetamine ei ole hea. Kuid see tegi ta nii õnnelikuks .. ma tean, et kui ma oleks talle öelnud, et ma vihkan seda, oleks ta täpipealt selle jätnud.

Ma ei teadnudki alguses, et see teda niivõrd õnnelikuks teeb. Kuid siin kehtib vist ütles: isu kasvab süües. Mida rohkem me klubimaailma sukeldusime, seda rohkem see teda enda poole tõmbas. Ta .. muutus pööraseks. Ta tahtis kogu aeg proovida midagi uut. Ma mõtlen tõepoolest igas valdkonnas. Ja ma kuidagi ei .. tähendab, ma suhtusin sellesse skeptiliselt. See Caro oli mulle võõras.

Ärge nüüd palun, jumala eest, arvake, et ma armastasin teda vähem. Muidugi mitte! Carot vähem armastada tundus ja oli võimatu. Ma armastasin iga tema osa. Iga molekuli. Iga aatomit. Isegi kui ta nii segaseks ära läks.

Lihtsalt .. ta ei meenutanud enam seda tüdrukut, kelle kohta ma mõtlesin, et ta on nii süütu, nii .. rikkumata, et ma ei saa tema ellu tulla ja kõike ära rikkuda. Mitte et ma praegu seda rikkuda tahaks.
Ainult et kogu see pöörasus .. see polnud päris see. Ma polnud kunagi päriselt selline olnud. Ning ma ei saanud sellest aru. Nii et ma ei teadnud ka, mida teha.
Otsustasin lihtsalt vooluga kaasa minna ja vaadata, kuhu see meid viib.

15.08.13

ÄKAM #27: kui see pole minu elu, pole midagi kaotada

Mu pea käis ringi. See, mis Saleisha oli rääkinud .. see polnud lihtsalt võimalik! Kuidas, kuradi pärast, oli võimalik, et ta ajas Liami ja Cameroni sassi?!
Sirutasin käe jäise vee järele ning proovisin ignoreerida seda, et nägin ühe klaasi asemel kolm. Võtnud lonksu vett, panin sõrmed oimukohtadele ja vaatasin oma parimat sõbrannat, kes praegu tundus küll mingit jama ajavat.

"Niisiis sa proovid mulle väita, et ma käin Liamiga? Ja et ta pole kooli suurim mängur?"
Saleisha raputas pead. "Ta oli, mäletad? Aga tänu sinule ta muutus, tõepoolest muutus. Roxy, kuule .. äkki sa peaks .. noh, tead küll..," Ta tegi peaga umbmäärase liigutuse.
Fokuseerisin oma silmad talle. "Peaksin mida?"

"Noh .. näiteks .. kellegi, ütleme, asjatundjaga rääkima?" Ta naeratas aralt.
Suurepärane. Lihtsalt kuradima suurepärane. Mu parim sõbranna arvab, et ma olen segane. Ma vist isegi nõustun selle eelmise värgiga, kui nad kõik arvasid, et ma olen liiga "avameelne". Pehmelt öeldes.
"Sal .. ma olen korras. Lihtsalt .. midagi tundub paigast ära olevat. Ja ma ei saa midagi aru,"

Lühidalt Saleisha jutust: kui teda uskuda, siis oli hoopis Cammy see kõige hullem mängur. Tal oli küll tantsuklubi, kuid ta oli selle 2 aastat tagasi maha müünud ning tegelenud siis eiteamillega. Nii ka juhtus, et ma väidetavalt olin ühel peol temaga maganud, käies ise samal ajal Liamiga, ning jäänud uskuma tema "paska", lõpetades seejärel kõik Liamiga ja joostes Cameronil järel nagu truu koer kunagi. Kuid pikapeale sain ma aru, mis mees on Cameron Shonery (loe: ma avastasin ta täpselt samamoodi nagu Liamigi), ning jätsin ta maha. Liam aga, kes oli mind väidetavalt kogu selle aja endiselt armastanud, oli mulle toeks ja nii me lõpetasimegi taaskord koos. Cam kadus aga kus seda ja  teist.

Ja noh .. teate küll .. see tundus kuidagi ebaloogiline. Kohati oli tunne, nagu ma oleks mõne aja vahele jätnud - käisin Marsil tõenäoliselt - ning siis tagasi tulnud, kuid elu oli minuta juba jõudnud muutuda. Või siis olin hoopis mina elanud unenäos kogu selle aja ja nüüd ärkasin päriselt üles...

Ainult et see endiselt polnud loogiline, sest Cam polnud kunagi päriselt mängur olnudki .. minu tobe aju arvas, et on, aga polnud ju! Ja Liam .. oli raske uskuda, et ta muutub, kuigi, ma ei tea...

Ma ei teadnud, mida teha. Ma ei suutnud lihtsalt nii heast peast seda kõike aktsepteerida, eriti kui ma olin kõik hoopis teistmoodi läbi elanud - vähemalt mina olin selles kindel. Ma ei saaks ju lihtsalt niisama joosta Liami käte vahele, kui ma olin kindel, et ta oli endiselt mängur JA mind petnud, ning unustada Cammy pehmed juuksed, hoolivad silmad, magusad huuled, õrnad puudutused...

Raputasin meeleheitlikult pead.
Cammyst mõtlemine ei muuda tõsiasja,et kõik on pea peale pööratud. Peab olema midagi muud .. midagi muud.
"Sal, ma ee .. pean minema," ütlesin kiirustades ja tõusin ropsuga püsti.
Tüdruk vaatas mind murelikul pilgul. "Kindel, et sa ei taha, et ma kaasa tuleks või midagi?"

Raputasin hoogsalt pead ja naeratasin oma parimale sõbrannale, keda ma nii väga armastasin. "Minuga on kõik hästi. Küll ma selle kõik korda ajan,"
Tormasin kohvikust välja ja teadsin, et ka vaatamata oma lubadusele, jäi Saleisha mind vaatama eriti murelikul pilgul.

***

Peale paari kõnet kodus sain aru, et Saleisha ei valetanud. Muidugi, kujutan ette, et selle "teise" Roxana Grande jaoks võis ju olla suhteliselt piinlik olukord, kui ta "kallim" Liam Hormshot toru võtab, kutsudes teda musikeseks ja puha, ning ta telefoni sõnaga "iuu" kõrvast eemale viib.
Anna andeks, Rox, kui seal veel üks olema peaks. Aga ma tahaks teada, mida sa sel juhul mu Cammyga tegid.

Oota, mida kuradit? Kas ma just saatsin telepaatilisi sõnumeid oma "kaksikule"? Mida kuradit. Wow. Whoa, whoa, whoa, aeg maha. Ma olen tõesti segaseks läinud.
Viskasin selle paganama telefoni ilastava Liamiga voodile ja langesin rätsepistes põrandale.
Oli vaja midagi teha.

*

Mediteerimine pole üldse nii tobe, kui inimesed arvavad, et see on. Ausalt ka. Inimesed on paganama kinni oma eelarvamustes. Ja tavalistes muidu arvamustes.
Meditatsioon aitab vabastada meeled. Viib su eemale meie muserdatud maailmast. Tšakrade avamine võib küll olla ohtlik, kui sa sellega algul tegemist teeb - sa ei tohi unustada neid sulgeda -, kuid lõpuks tagab see suurepärase enesetunde.

Ma olin kuulnud, et läbi meditatsiooni saab kohtuda ka näiteks oma kaitsevaimuga. Seda ma eriti ei uskunud. Ma olin ajaga kaasaskäiv inimene ning mulle oli juba pähe hakanud arvamus, et müüdid ei ole tegelikkus.
Arvamus. Jah, ma olen ka selle küüsi langenud. Nojah. Las ta olla.

Hingasin sügavalt välja. Mul polnud ammu aega mediteerimiseks olnud. Kuid see oli nii paganama hea asi. Ma ei tea, kuidas see töötab, kuid see töötab ja ikka aitab ka.
Üks ühe haaval vabastasin oma meeled ja avasin tšakrad. Hingamine oli ühtlustunud ja muutunud sügavamaks. Ma juba võisin tunda, kuidas ma suudan juba veidi rahuneda.

Loomulikult, kogu see olukord ei andnud mulle põrmugi rahu. See polnud ei loogiline ega normaalne. Samal ajal kui Saleisha proovis mind veenda ühes, teadsin ma midagi muud. Ma mäletasin midagi muud.

Mälestustega - vähemalt minul - on nii, et kui sa hakkad neid meelde tuletama, siis on nad hägused, ning sa vahel jäädki mõtlema, kas sündmus üldse toimus või ei.
Antud juhul küll olin kindel, et Cammy polnud unenägu. Ja Liam polnud ka unenägu. Mul peaks olema liigagi hästi arenenud kujutlusvõime, et ma oleksin suutnud endale välja mõelda kogu teise elu.

Cammy puudutused ja suudlused ning Liami pettused ja teised kutid ja...
Tegelikult ka. Olin just oma mõtteid edasi arendamas, kui mu pähe kargas eelviimase lause viimane osa.
Mõelda kogu teise elu...

See viis mu mõtteni.
Kui see pole elu, mida ma tunnen, siis pole mul ka midagi kaotada.
Avasin silmad ja naeratasin õelalt. Suutsin endale peeglis isegi kuradisarved ette kujutada.

by `DanielaUhlig