20.08.13

Varjud minevikust #2: muutunud elu, muutumata mina

Jason, 5 aastat tagasi

Ja ongi kõik. Kool on läbi, see peatükk elus on läbi - mis ootab meid ees? Maffia on läbi... Wow.
Veel mõned kuud tagasi ei suutnud ma ettegi kujutada, et see oleks üldse võimalik. Samas poleks ma suutnud ettegi kujutada ohtu, millesse Caro end seab, et mind "päästa", ja kuidas ta seda teeb...

Ignoreerisin direktori juttu ja raputasin mineviku vihaga pead.
Tüdruk, ma armastan sind ka, aga ma ei luba sul enda eluga minu pärast riskida. Mina võin riskida su pärast, aga sina, mu ingel, pead kenasti käituma ja ellu jääma. Minu pärast...
Ma võpatasin end mõtetest välja, kui üle saali kostis: "Caroline Forbz," ning kõigi pilgud mu inglile pöördusid.

Vaatasin ringi ning tundsin samal ajal uhkust ja armukadedust.
Caro oli tol päeval nii ilus. Kleit, mille ta oli alles eelmine nädal hankinud, tõi esile tema karamellise naha ning tema kenad vormid.
Kõigi pilgud seirasid teda kadedusega.

Tõepoolest, mitte kõik ei saa sellist iludust endale. Sa oled paganama õnnelik tüüp, Lockwood. Austa seda.

*

Õhtu lõpuks jällegi olin ma väsinud sellest, et pean kutte vihase pilguga jõllitama, et nad Carot näljaselt ei vaataks. Ma sain aru küll, et ta oli nii paganama ilus. Nii paganama ilus selles kleidis. Ja ka kõigis teistes kleitides. Ja riietes. Ja ilma. Eriti ilma.
Tänud jumalale muidugi, et nemad seda ei tea.

Siiski, käed pigistusid automaatselt rusikasse, kui ma selle peale mõtlesin. Selle peale, mida nemad mõtlevad.
Saatsin jälle ärritunud pilgu üle saali. Mulle tuli meelde, kuidas Brenda kord oli kord öelnud, et vihkab mu silmi, sest need söövad inimeste hinge.

Well, antud olukorras suhteliselt lubat.. Kuradi värdjas.
Minus pulbitses viha. Vähe sellest, et teised kutid vaatasid Carot. Nüüd aga nägin, kuidas tema mu inglit vaatab. See pilk ajas mu samaaegselt kettasse ja segadusse.

Ma armastasin Carot rohkem kui kedagi teist siin maailmas. Ma isegi ei olnud kedagi teist varem nii armastanud.
Mitte et mul oleks väga võimalust olnud...
Kuid kui praegugi oleks, poleks see midagi muutnud.
Oli ainult tema.

Kuid see pilk, mis tema talle saatis. Ma teadsin, et võisin Carot vaadata kogu oma armastuse ja imetlusega, mis tema vastu tundsin, kuid teadsin ka, et mu pilk poleks kaugeltki suutnud edastada seda, mida Jake'i oma tegi.

Nad ei vahetanud üksteisega ühtegi sõna, seda ma nägin. Ja nägin ka seda, kuidas Caro endiselt seal seisis, käed rippus, kui Jake temast mööda tuhises. Tüdruku nägu ma ei näinud, kuna ta seisis mu poole seljaga.

Ma ei riskinud sinna kohe minna. Ma ei tea, miks. Vajasin õhku.
Toetasin end külmale rõdupiiret ja hingasin mõned korrad sügavalt sisse ja välja. Tõsi oli siiski see, et mina armastasin, vajasin ja tahtsin vaid teda. Sama kehtis ka tema kohta, ma teadsin. Ja nii see jäi. Alati ja igavesti.

Äkiline kummide vihisemine sundis mind pead tõstma. Must auto kihutas minema. Oli pime, kuid maffiaelu oli õpetanud mind olema tähelepanelik, ka pilkases pimeduses.
Südames käis läbi jõnksatus, kui ma numbrimärgi ära tundsin.
Sinna ta siis sõitis. Minu jaoks on see elu nüüd muidugi läbi. Mitte ealeski ei lähe ma sinna  tagasi.

Hüvasti, Evans. Ma loodan, et nüüd oled sa läinud igaveseks. Hüvasti, maffia, mu endine eluarmastus. Sina oled küll läinud igaveseks. Tervist, mu kallis. Tervist, Caro. Tere, mu eluarm.

***

Olevik

Minevikku on raske unustada. Sellest ei saa lihtsalt lahti öelda või nupule vahutada ja poof! see on läinud. Ma ei suudaks kunagi unustada kõike, mis ma teinud olin. Kõik elud, mis ma hävitanud olin. See oli võimatu. Ja ma teadsin, et see jääb mind elu lõpuni piinama.

Kui sa ei saa midagi niisama lihtsalt unustada, pead sa leidma midagi, mis seda sinu asemel teeb. Mul oli Caro ja see oli juba suur eelis.
Ma mäletan aega, kui me olime temaga veidi liiga erinevad, et ma oleks uskunud, et me oleks kokku sobinud. Kuid ajapikku me sulandusime kokku. Me õppisime mõlemad ära teineteise veidrad kombed ja kuidas nendega toime tulla.

Näiteks .. mäletate seda Jasonit, kes klubitamist vihkas? Caroline uskus siiralt, et mulle hakkas äkki klubitamine ja pidutsemine meeldima. Meie igat nädalavahetust alustas jooming mingis klubis. Jajah, ma mäletan ka seda, kui Caro oli korralik paitüdruk, kes alkoholi võttis vaid veidi. Noh .. me kõik muutume, eks ole.

Ainult et ta eksis. Asi oli lihtsalt selles, et ma tahtsin ta õnnelikuks teha. Ta jumaldas seda. Ning mina leidsin, et võin selle tema pärast ära ka kannatada. Tegelikkuses ma aga endiselt vihkasin seda.
Jajah, ma tean, et valetamine ei ole hea. Kuid see tegi ta nii õnnelikuks .. ma tean, et kui ma oleks talle öelnud, et ma vihkan seda, oleks ta täpipealt selle jätnud.

Ma ei teadnudki alguses, et see teda niivõrd õnnelikuks teeb. Kuid siin kehtib vist ütles: isu kasvab süües. Mida rohkem me klubimaailma sukeldusime, seda rohkem see teda enda poole tõmbas. Ta .. muutus pööraseks. Ta tahtis kogu aeg proovida midagi uut. Ma mõtlen tõepoolest igas valdkonnas. Ja ma kuidagi ei .. tähendab, ma suhtusin sellesse skeptiliselt. See Caro oli mulle võõras.

Ärge nüüd palun, jumala eest, arvake, et ma armastasin teda vähem. Muidugi mitte! Carot vähem armastada tundus ja oli võimatu. Ma armastasin iga tema osa. Iga molekuli. Iga aatomit. Isegi kui ta nii segaseks ära läks.

Lihtsalt .. ta ei meenutanud enam seda tüdrukut, kelle kohta ma mõtlesin, et ta on nii süütu, nii .. rikkumata, et ma ei saa tema ellu tulla ja kõike ära rikkuda. Mitte et ma praegu seda rikkuda tahaks.
Ainult et kogu see pöörasus .. see polnud päris see. Ma polnud kunagi päriselt selline olnud. Ning ma ei saanud sellest aru. Nii et ma ei teadnud ka, mida teha.
Otsustasin lihtsalt vooluga kaasa minna ja vaadata, kuhu see meid viib.