30.09.12

SL #39: Klassi kokkutulek

Inimesed üha tulid ja tulid, kuid teda polnud endiselt.

"Ära jõllita, Caro" sosistas Michelle mu kõrval ja imelikul kombel kõlas see täiesti heatahtlikult. "Keegi võib märgata,"
Ning ma sain aru, et lõpuks jõudis ka temani asjaolu, et Jason OLI mu eluarmastus ja miski ei muuda seda.

Micha ei uskunud sedasorti asjadesse. Võib-olla selle pärast me paukusimegi nii palju. Ta ei saanud aru, kuidas sa saad tuimalt ühe inimese küljes rippuda, isegi kui ta sulle midagi vastu ei anna. Kuidas sa teda siis üldse armastada saad. Ja kuidas sa üleüldse saad armastada kedagi, kellega sa pole kunagi päriselt koos olnudki.
Ent mingi hetk jõuab selline arusaam igaüheni. Kõik võtab aega. Eriti õige inimese leidmine.

Ning kui ma uuesti end ümber pöörasin, leidsin selle õige inimese vastu seina toetamas ja ma olin nähtavasti nii süvenenud oma mõtetesse, et ei kuulnudki ukse paukumist ega tema, Edi ja Dougi sisenemist.
Pidu võttis mu jaoks teise pöörde ja seda sellepärast, et Jason suutis mu näole manada naeratuse.
Kuidas see tal õnnestus? Ta isegi ei proovi. Ta isegi ei tea.

Jason vaatas mulle otsa. Kui ta seal sedasi vastu seina toetas, seljas mustad teksad ja must pusa - nagu alati -, meenutas ta mulle paha poissi rohkem kui kunagi varem. Tema karamellivärvi salgud olid ta silmadel, kuid ta ei kavatsenudki neid eemale lükata, mistõttu tekkis mul endal see tahtmine. Ta naeratas mulle armsalt, liikus siis Dougi ja Edi järel teiste juurde ning prantsatas diivanile Joshi, Drake'i, Dougi ja kõikide teiste Monopoly mängivate inimeste sekka ning ma mõtlesin hetkeks taas suurte ja väikeste kalade peale.
Aga kui ma nägin teda naeratamas, kusjuures ka silmadega, mõtlesin ma, et äkki seekord ta tõepoolest tahab õnnelik olla, teiste keskel.

Keskendusin taas koogile. Seda oli palju lõbusam teha, kui ma teadsin, et Jason oli siin ja ta saab seda hiljem kaeda.
"Caro," sõnas äkki Alasia imeliku häälega. "Miks sa irvitad nii, nagu oleks just tapnud oma vihavaenlase?"
Proovisin manada näole tüdrukulikuma naeratuse. "On nii parem?"

Tüdruk raputas pead. "Sa ei vastanud,"
Nookasin peaga diivanite vahel kohvilaua poole ning ta pöördus sinna. Siis ilmus ka tema näole särav naeratus.
"Nüüd ma saan aru,"

Vaatasin talle mitmetähenduslikult otsa.
"Kas see tõesti on nii?"
"Mis?" ei saanud ma esimese hooga aru.
"Ma mõtlen .. kuidas see töötab? Kuidas see üldse võimalik on? Et ta lihtsalt on ja sa oled samal ajal seitsmendas taevas. Te pole isegi koos või midagi,"

"Seda on raske seletada," laususin ma, lõpetades koogiga ning asetades selle külmikusse. Kehitasin õlgu. "Ma ei tea. See lihtsalt töötab nii."
"See on nii imelik,"
"On,"

"Aga samas .. sa oled enamuse ajast nii õnnelik ja ma arvan, et see võib isegi tore olla,"
"Enamuse ajast - jah. Aga vahel on sellised momendid..." Mu mõtted tormasid juba automaatselt hilisete sündmuste peale. Tüdrukud teadsid, et me oleme ära leppinud, kuid ma polnud veel kellelegi neist rääkinud, kuidas see täpselt toimus. Mu jaoks oli see midagi intiimset ning imelikul kombel polnud mul tahtmistki sellest kellelegi rääkida - ma mõtlen, minu puhul ma rääkisin ju tüdrukutele kõigest. 

"Ma olen õnnelik, et te lõpuks ära leppisite,"
Jah, seda küll, aga siiski .. nende momentide ajal .. sa tunned end nii surnult. Sa tahadki olla surnud, sest see on nii kohutav," Mu nägu muutus süngeks, kui ma tuletasin meelde detsembrikuud.
Alasia noogutas mõistvalt pead. "Kuid .. sa oled ju endiselt siin, eks? Ja sa oled rõõmus .. see pole ju mask, ega?"

Naeratasin tüdrukule soojalt. "Jah, nüüd on kõik hästi," Lasin silmadel korraks Jasonile rännata ja leidsin teda ennast vaatamas. See tõi mu näole naeratuse ja ma suunasin selle talle. Ta naeratas mulle vastu.
"Ma olen kindel, et see enam ei kordu. Me lahendasime selle kõik ära,"
Alasia püüdis mu pilgu ja naeratas rahulolevalt. "Ma näen. Kas te olete nüüd..?"

Mu naeratus muutus veidi kurvaks. "Ei," vastasin võib-olla pisut teravamalt, kui olin tegelikult tahtnud.
"Sorry, ma ei..."
"Ei, mina peaksin vabandama," Pöörasin oma pilgu taas tüdrukule. "Ma lihtsalt .. noh, tead küll, kui kinnisidee see mulle on,"

Alasia naeratas mulle taas. "Ma arvan, et sa peaksid sinna minema," Ta osutas peaga diivanite poole, kus poisid endiselt Monopoly mängisid.
Kergitasin mänglevalt kulmu. "Ei tea miks,"
Ta kehitas süütult õlgu. "Ma arvan, et talle meeldiks see,"

Raputasin pead. "See, et me oma asjad selgeks rääkisime, taaskord, ei tähenda, et ta äkki enda .. huvi? rohkem näitama hakkaks,"
"No ei tea midagi .. jõllitab ta sind küll huviga,"
"Tõesti?!" poolhüüatasin ma ja tahtsin juba ümber pöörata, kui Alasia mu käest haaras.

"Lihtsalt mine sinna. Ära näita, et sa oled sama huvitatud. Tead ju küll, kuidas nendega on," Ta pilgutas mulle salakavalalt silma.
Naeratasin talle kavalalt. "Okei,"

Pöörasin end sihikindlalt ümber ning märkasin, kuidas Jason pead lauale pööras.
Nii et Alasial oli õigus, mis? Poleks tõepoolest arvanud...
Potsatasin kott-tooli, mis oli diagonaalis diivaniga, millel istus Jason. Ta vaatas mulle korraks otsa, tema silmis salapärane helk, millest ma kohe kuidagi ei suutnud aru saada, ning keskendus siis taas mängule.

5 minuti pärast, mis ma poiste seltskonnas viibisin - jah, ma vahel eelistan 99% poiste seltskondi, kus 1% tüdruk olen mina -, sain aru, et neil käib mingi eriti kahtlane mäng, kus nad proovivad Dougi kaotama panna.
Poisid...

Jälgisin lummatult mängulauda, sest nii põnev oli vaadata, kuidas kutid omavahel mingeid asju klaarivad ja naeravad...
Jake'i käsi sirutus minust mõnekümne sentimeetri kaugusel ning ma praktiliselt hüpatasin oma kohal. Sirutasin end seljal ning sulgesin korraks silmad. Kui ma need hetk hiljem avasin, avastasin enda kohalt väljasirutunud Jasoni.

Jälgisin teda päranisilmi, kuni ta midagi lauale asetas - ma mõtlen, olge nüüd, millal ma pidin veel tähele panema, kui minust 10 cm kaugusel on Jasoni sixpack ja teisel pool Jake'i käsi?! -, ning siis tagasi istus, seekord ka tema silmad minu omadel, kusjuures istus ta Jake'i kõrvale diivanile, sest Drake oli kuskile ära läinud.
Mida helli toimub, tõepoolest?

Äkki tiris Jason endal pusa seljas, jäädes vaid T-särgi väele. Sellel oli kirjutatud mingi .. "Fuck..." sarnast, aga ma ei saanud ju pikaks jõllitama jääda, et seda välja selgitada. Niigi jäin teist korda 5 minuti jooksul vaatama tema suurepäraseid kõhulihaseid.

"Mike, kas sul kitarri on?" pöördus Jason äkki poisi poole.
Too noogutas ning läks ülakorrusele, kus olid magamistoad, sellele järele.
Mida ta teha kavatseb? Piidlesin Jasonit ning ta näol oli salakaval naeratus. Hmm...

"Näe, võta," Mike ulatas Jasonile kitarri, kes selle hea meelega vastu võttis ning "tänks" pomises.
Ta seadistas seda veits ning lasi paar korda sõrmed üle keelte. Kui ta sellega ühele poole sai, hakkas ta mängima.

Jasoni sõrmede all moodustus kitarriversioon "Mad Worldist". Ma ei olnud meie klassi kunagi nii vaiksetena kuulnud. Kogu sumin peatus sekundil, kui Jasoni sõrmed puudutasid kitarrikeeli, ning kõik, kus iganes nad ka ei olnud ja mida iganes nad ka ei teinud, pöörasid oma pead ja jäid noormeest põrnitsema.

Nägin tema huuli liikumas, kuid ta ei laulnud valjusti.
"And I find it kinda funny,
I find it kinda sad.
The dreams in which I'm dying
Are the best I've ever had."

Laulsin talle mõttes kaasa, sest just tema oli see, kes minuga seda lugu kunagi jagas. See oli kurb, jah, aga samas mõtlemapanev, ning meile Jasoniga meeldis igasuguste asjade üle mõtiskleda.
Kui ta lõpetas, valitses paar sekundit toas vaikus, kuid siis hakkasid kõik metsikult plaksutama.

Ma olin õnnelik. Esiteks, ma olin ümbritsetud oma armsa klassiga ning meil kõigil oli hea olla. Teiseks, me Jasoniga olime taas sõbrad. Ning võib-olla isegi rohkem kui sõbrad... Ning kolmandaks, ma sain täidetud ühe oma ammuse soovi - kuulata Jasonit live versioonis. Ning see oli suurepärane, eks!