22.08.12

SL #38: Tõesti, süda? Me teeme seda uuesti?

"Las ma arvan. Sa tulid vabandama,"
"Jah. Mul on kahju,"
"'Mul on kahju' ei ole piisav. Järgmine kord, kui sa mu juurde tuled, ei pruugi mind enam siin olla,"
"Sa tahad mind tundma õppida. Nii et ma mõtlesin, et enne kui kõik täiesti ära rikun, näitan sulle, kes ma tegelikult olen. Kui esiteks pean ma vabandama. Vabandust, et ma sind nii alt vedasin,"

Arvate, et mul oli kerge seal seista, kuri nägu peas, kui ta .. kui ta seisis seal nagu mõni märg koer, kes kellegi ukse taga kuiva kohta palub. Antud juhul siis minu rõduukse taga ja minu tuppa.
Muidugi ei olnud. Alustades sellest, et ma ei suutnud kunagi tema peale päriselt vihastada, ja lõpetades sellega, kuidas ta seal oli.

Aga ma pidin, eks? Ma ei saanud kogu aeg olla see ainuke inimene, kes hoolib ja armastab ning seetõttu laseb endast kogu aeg üle astuda. Ma pidin näitama sellele egoistlikule poisile, kuidas see tundub.

"Mille eest sa vabandad? Et sa panin mu tundma, nagu ma oleks eimiski? Et sa ajasid mu nutma? Et ma mõtlesin pidevalt, mida ma jälle valesti tegin? Et sa lihtsalt .. teesklesid, et sind huvitab? Teesklesid, et ma .. meeldin sulle? Nagu mul oleks tõepoolest võimalust? Sul on kahju?! Ma ei tea, mille eest sa vabandan. Mina peaksin vabandama, sest ajasin oma ootused üles, ma .. ugh. Pealegi, sa ei saa tagasi võtta seda, mida sa juba ütlesid,"

"Ma olin vihane ja ma käitusin mõtlemata, ütlesin mõttetuid asju,"
"Tavaliselt tõde räägitaksegi, kui ollakse vihane. Just siis saame kogu tõe teada,"
"Oled sa mu peale vihane?"

"Olen ma su peale vihane? See on sinu suurim mure peale kogu mu maailma hävitamist? Vihane mille eest? Et sa murdsid mu südame? Või valede eest? Võib-olla sellepärast, et ma usaldasin sind ja sa ütled mulle, et mul pole põhjust ärritunud olla? Olen ma vihane? Ei, pigem olen ma katki. Ma proovin kõigest lahti öelda, kuid see ei tähenda, et see oleks lihtne. Ega et see ei teeks haiget.Ma ei ole vihane, ma sain haiget. Märka erinevust," Drama queen.

Ja see oli moment, kui Jason Lockwood suutis mind taas üllatada millegi .. millegi täiesti teistsugusega. Ta kallistas mind.
Ma peitsin oma näo tema õlga. Mu käed leidsid tee ta kaelani, sulgudes seal, ning mul oli antud juhul suva nii tema ooteajast kui ka minu lubadusest mitte peale pressida. Lõppkokkuvõttes oli tema see, kes mind esimesena kallistas!

Ainuke, millest ma suutsin mõelda, oli see, kui palju ma teda vajasin. Tema käsi mu ümber, tema tugevat kallistust ja sosistamisi, et kõik saab korda.
Ma olin põhimõtteliselt juba unustanud, et hetk tagasi olin täielik drama queen ja tema peale eriti vihane ja...

"Mul on lihtsalt liiga palju tegemist oma elu rikkumisega, et kedagi lähemalt tundma õppida." pomises ta, laskmata minust lahti. "Sa oled üks neist vähestest inimestest, keda ma usaldan. Ma ei .."
"Kuid sa ei lase mind lähedale,"
"Caroline..." alustas ta, kuid ma segasin julmalt vahele: "Mis? Kas ma eksin?"

Ta ohkas. Liiga sügavalt ja see pani mu end veidi süüdi tundma. "Ei, sul on õigus,"
Ta vaikis hetke. "On sinuga kõik hästi?"
"Mitte päris,"

"See on raske. Sest ma ei saa kellelegi end avada, kellelegi rääkida,"
"Sul olin mina,"
"'Olin' kõlab liiga masendavalt. Kuid ma arvan, et see on õigustatud. Ma ei tee muud kui sulle haiget kogu aeg. Ma lükkan sind alati eemale,"

"Ma ei jäta sind kunagi, isegi kui sina seda pidevalt teed. Kui kõik on halvasti, olen ma siin. Kui kõik on suurepärane, olen ma siin. Kui sa oled segaduses, olen ma siin.Kui sa lükkad mind eemale, olen ma siin. Ja isegi kui ma olen läinud, olen ma sinu jaoks alati siin, igavesti," Tõesti, süda? Me teeme seda uuesti?  "Sest kui me lõpetame armastusse uskumist, milleks me siis elame?"

Ta võpatas sõna "armastus" juures.

''Ütle midagi. Monoloog sakib. Mu vanemad arvavad niigi, et ma olen hull,"
"Miks?"
Whoa, sa vastasid. "Kuna räägin iseendaga,''
Ta turtsatas. "Ma räägin ka," Siis muutus ta taas tõsiseks. "Tahad teada, miks ma jätsin su üksi? Sest ma hoolin sinu tunnetest rohkem kui enda omadest,"

"Mida see tähendama peaks?" sosistasin.
"On inimesi, kes .. segavad,"
"Zack," sisistasin vaikselt.
Jason noogutas pead. "Tema ka, aga neid on veel,"
"Ent sa meeldid mulle,"

"Parem oleks, kui mitte,"
"Tead, mis sakib valesse kutti armumise puhul? Sa armud ikkagi, sest loodad, et ta on teistsugune,"
"Ma tean. Ning ega ma praegu nii enam väga tahagi, et see muutuks. Keegi ei ole eales pannud mind tundma nii nagu sina. Ma tean, et sa väärid paremat. Ja mulle tundub, et peale kõike, mis juhtus, sa vihkad mind,"

"Peale kõike seda, mida sa mulle põhjustasid, peaksin ma sind tõepoolest vihkama. Kuid ainus, mida ma tahan, on olla sinuga. Ning seda ma kõige rohkem vihkangi. Et ei vihka sind, isegi mitte ligilähedalegi, isegi mitte natuke. Isegi mitte üldse."

"Selle pärast ma muretsengi. Ma arvasin, et kui annan sulle aega, saad sa minust üle, ega ma ei põhjusta sulle nii palju haiget,"
"Miks sa ei lase inimestel näha head endas?"
"Mida sa täpsemalt silmas pead?" imestas ta mu äkilise teemamuutuse üle.

"Miks sa ei lase inimestel seda külge endast näha? Hoolivat, head külge?"
"Sest kui inimesed näevad head, nad eeldavad head. Mina aga ei taha elada kellegi ootuste järgi. Kuid ma ei tahtnud sind alt vedada. Ma ei taha sinu ootuseid purustada. Ma tahtsin .. oh,"

"Jason?" lükkasin end kergelt eemale - te ei kujuta ette, kui palju pingutust see mult nõudis - ning vaatasin talle otsa.
"Ühest küljest ma tahan sind kaitsta. Kuid teisest .. vahel mulle tundub, et suurim oht olen mina ise,"
"Jason .. ainust ohtu põhjustad sa mulle siis, kui teed mulle põhjuseta haiget,"
"Mul on kahju,"

"Palun, ära vabanda," Panin käed kummalegi poole tema nägu, et ta mulle otsa vaataks. "Sa said aru, mida ma sulle ütlesin?"
Ta noogutas pead ja ma kallistasin teda uuesti. "Siis ei ole enam miski tähtis,"

Oli veel asju, mida ma tahtsin talle rääkida. Ent ma teadsin, et need teevad talle haiget. Nii et ma matsin need enda sisse, lastes neil haiget teha endale.

(Fotod)

20.08.12

MNLS #14: Sometimes I try too much


"HEEY. I need you a lot. Do we have any instruction to our biology synopsis? And .. what else has happened? No one was online today. I thought, something had happened. I mean .. maybe you changed your plans about the talk with you-know-who and did that. Because he wasn't online, too."

A bit crazy, right? Well, that was Chantal. As I've already told ya, she had lots of Olympiads and stuff, so she may have missed tons of interesting thing. I don't exactly thing biology was that interesting. But if you don't understand that "hanged your plans about the talk with you-know-who and did that", then I'm here to tell you.

So, the thing was, lately I was thinking a lot about Jason and what should I do about him. Let's pretend he knows. Why is he all shut up then? Waiting for me to talk to him 'bout that? Yeah, that was exactly what I was about to do. Because when Chan said, "He knows you like him, but because of some reason (he's not ready or whatever) he doesn't want anything right now,", I thought that I have to know for sure. So we were all about how and when I should do that.

"Firstly, yes, of course I and Jason were on a date. And the rest were watching us, right (you wish, Caro),"
"Not bad, not bad,"

"Secondly, I'll take my bio notebook with me tomorrow and you can write it down,"
"Ooh .. is it that long?"
"No, I'm just not in the writing mood,"
"Okay, that's comforting, I guess,"

"Btw, you see .. he's online now :D"
 "That's what I was talking about. Oh, right. He doesn't have the instructions, too... I'm totally just sayin' xD"
"Mhm, mhm... Okay, I'll do it then. We haven't talked for a lifetime. Oh .. sorry."
"Ah?"

"You know. I scan it for him and you have to write it down :$"
"I understand, so I cannot be mad at you, okay. A year before you I was just like you. Oo .. thanks for sending that."

"I guess, if I'm willing to scan it for him, I share it with you as well. And, um .. you could send him, too,"
"No, no. You better :D"
"Um .. I'm not sure. It's like: 'How do you know?' 'Chantal told me,' 'Ehm, okay, why would she tell you that?'"

"'Because she thought you'll need that.' And I'm doing that as trying to be good .. partly :D I think you should use that. Really."
"Emm .. okay?"
"I guess I lost you here. Okay. Actually, when we talked the last time he told me he doesn't want me to affect anything. So I'm trying not to .. a bit :D Just encouraging you at times and sharing information you would use, etc. But DON'T .. tell him .. that now,

* Interim comment: Chantal "beat out of me" Jason's MSN and started talking to him there (about me, of course). She told me soon, though. It was peculiar 'adventure' ofc.

I really do like when Jason starts the convos (he hasn't done it recently, though), so I was pretty surprised when he wrote me "hey" (dunno where he lost his 'mornin'(g)'). And then there was "so .. talk" after a second and I went all WTF.

I complained to Chantal and she admitted she 'has a talk' with Jason and how she just a moment ago told him that I really want to talk to him - guess that was because I was torturing her to death with my "oh my god, I'm dying to talk to him" -, so Jason decided I know all that and .. cool, isn't it? *

"I still don't understand anything,"
"Well, me almost either. I have no idea what is he up to. He has two 'things' I actually understood. First, no one must get to know. Second, everything must follow the stream. From which I concluded, he doesn't want me to affect anything. Maybe it was a polite way to say "leave me/us alone". But I'm trying no to get on his nerves. Just in case. NOR affect anything."

"Em .. okay. What were you talking about when he said that?"
"You obviously, duh. Is it that hard to guess? Told ya. He know much more you could think,"
"That was the thing you mentioned yesterday, but couldn't tell me?"
"Kinda. But it seems I can't shut up in that case. Don't tell him, okay?"

"No, ofc not. I'm just about switching to his convo and write: 'You know what? Chan just told me something really interesting,' Sure."
"No, really. He knows a lot. And we have discussed you and that you like him. He knew that before,"

"Before? How much before?"
"Before I started talking to him."
"Wow,"
"I wouldn't say that. It's quite .. seeable :D"

"Yeah, right. Uhm .. has he asked why I'd gotten on his bus that much?" Do you remember my sea madness? You could only get there with Jason's bus :D Oh, okay, you can see me through. There were actually 2 more busses, but because of 'certain reasons' I only drove with that one.
"No, he hasn't. I asked what he thought while seeing you on his bus. But you know, he couldn't have asked. He can't. I think he likes you, but he doesn't want anyone to know. And if he had asked, it would show his interest."

"Seems logical. And he said?"
"'Thought that's the tough bitch, her own bus was just in the stop", 'I don't exactly remember when she left' and 'I was too much in my own bubble'. Sounded like a protest. I mean .. like he actually does like you .. but it's just my assumption, okay?"

"Bitch? Seriously? Thanks, honey. I'm gonna beat you up tomorrow,"
"Don't overreact :D You'd regret it later,"
"Right .. later I'd cry in the hospital and promised to beat up his beater. Suicide is not nice, though."
"Yeah,"

"Wait .. how would he know which buss I go by?"
"That was that weird moment, too,"
"Anything else?"
"I guess, I've already spitted out too much..."

"Pweaase? If I make puppy eyes? Although, I won't prolly succeed?"
"Okay. One more thing. I explained why I'm talking to him. Told him I want to help. He said he doesn't need my help now. Maybe later. I didn't like that part,"

"Help?"
"I firstly thought he says 'no' and I gotta comfort you. That's why it wasn't good. But the second option was even weirder. He likes you, but he doesn't want anything now. Later, and that's when I need to help him."

"Freaking bastard!"
"Yeah .. oh, and he also has principle 'the later, the better'. So he won't do 'the first step'. I know, it's cute when a guy does that. But they're too damn arrogant, so they don't,"

"Kinda like that. Hey, let's talk for another half an hour, I'm going to bake some muffins then,"
You know when people bring sweets for their birthday? I decided to go farther and bring muffins. Sorry, me :D

"Nah. I won't get any :("
"Where will you be this time? :("
"Actually, I just won't have enough time to study for environment otherwise. Don't tell anyone,"
"Ugh-oh. I gotta sit alone again :/ But okay, I won't"


"You don't have to actually.."
"Yeah, right, he allows me to sit with him,"
"No one knows until you try :D"
"Well, he can't simply punch me away. In general, 'cause one does not simply beats a girl and then again, 'cause he may not harm my feelings. But I gotta go now,"

"Okay, see ya later,"
"Yep,"


***

2 hours later

"Are you there?"
"Figures. Because when you are about to bake ninety muffins, it's hard to be around,"
"NINETY?! What will you do with that many?"
"There had to be less at first .. I guess, I added something too much. Or maybe I'm trying to impress someone with my cooking skills,"

"Ehm .. okay :D It's quite .. interesting from your point. Tell me what was in esperanto's test,"
But as I wrote: "How could I tie the bow to the right muffin?" at the same time, it turned out to be completely different as it supposed to be.
"I don't believe it's possible. But if you get him a really cute muffin, it'll work good, too,"
"I'd rather do this way. One certain muffin (with a bow). Someone's about to take that and I yell: 'Damn you! It's Special One!'"

"Muffin with a heart? :D Or you can add a letter to his. Everyone's eating silently and suddely: 'Ouch!' 'What happened?' 'I cut my tongue with paper,' 'WTH?!'"
"I like that WTH in the end :D He could wish me happy birthday..."
"I'm gonna try something .. oh, I know!"
"Tell me!"

"You didn't tell me about esperanto, so I gotta ask him .. And I mention that I can't ask you a you're too busy baking 90 muffins for your b-day,"
"Cute,"
"The bad side is, he won't answer,"
"Indeed. He doesn't run around, panicking: 'OMG!? 90 muffins? What should I get her?' He'll answer sometime. You know that."

"Already did."
"Soo?"
"He didn't comment on that one, so my theory might be right. Not 100%. About 65?"
"It seems goods,"

"Not much, but over a half,"
"Enough for me :D Well, I g2g now. Maybe you can torture him a bit ;)"
"No, torturing is your profession. See you later,"

In reality, 90 muffins is way too much. But as it turned out later, they worked hell good.

MNLS #13: Why are you so mysterious all the time?


Even though, we talked a lot in MSN, it was still problematic to socialize at school. Not only because  of that blog scandal. I was just too damn cowardly and as it came out in the future, he was, too. But I didn't know it then, so let's skip from here.

Chantal encouraged me all the time to say at least "hey" to him, but .. agh, I don't know. Nonetheless, I was such a coward, I understood very well how stupid it was. I mean, one "hey" is nothing special, right? Although, if you are in love, you understand how hard it is, to make the "first move".

Being more exact  - you're next to him, a wave of heat goes through your body, your palms are sweating and if, in addition, you want to say smth, then your voice is shaking or you can't say anything at all. Sounds familiar, doesn't it? That was the problem for me in these two and a half years. No, actually, not that much. One and a half, I guess, because thanks to the things that happened in high school, I got over it. Well, again I'm going to the future. Sorry, I won't do it anymore.

Anyway. The first time I actually said "hey" was planned by me and Chantal the previous evening. How she (Chantal) comes to meet me and we simply go there and I say "hey" as I pass by. It really does sound simply, doesn't it?

Post-factum .. it was fail. I mean, I passed by, straight as a ruler, (he was sitting on the bench with some guys from 7th grade or whatever) and I just told him "hey" without even looking. That's why he actually looked at me like I was an alien, I guess. The others were with WTF-was-that-faces as well. But at least I did that!

***

Betwixt, we practiced that a bit and we succeeded in the end. It was good in the cloakroom as you just come and do it. And after some time, he learned doing that firstly, too. Depends, who opened one's mouth at first.

The funniest moment was, when we had our esperanto lesson in the new classroom and besides Chantal, there was Dean sitting on the bench. It was weird, 'cause usually I and Jason (or Chantal, if she wasn't somewhere around) were the only people who was there so early - half 8. He, because he lived farther and didn't want to come by bass, and I, 'cause .. oh, okay, admit it - because I knew exactly when he arrives at school and started coming at this time, too.

It does sound strange when I say we never really talked then, right? I actually hoped a lot we will, that's why I came that early. But we never did. We simply sat next to each other. One who is madly in love with the other, and the other who knows that, but keeps silent. Even if you don't count this, we could talk, right? Maybe there was something wrong with us...

Anyway, typical me started worrying what's wrong, why he's not there yet. He was never late nor came to school later. And I haven't heard/seen he was gone on vacation or anything. I say "seen" 'cause instead of being a normal human being and just ask him, I, at first, stalked him on FaceBook or where ever or listened carefully to people's talking when he was telling someone 'bout that (which actually makes me a stalker as he was somewhere in the other side of the classroom). And only after that, when I knew things, I talked about that with him in MSN. Sounds creepy, right?

I sighed silently to myself - don't forget that all my worries and stuff went only through my head and lasted for only a couple of seconds, so no one could actually saw any difference - and sat next to Chantal. There was room for two more people on the bench.

Happily, Jason was there after five minutes, so that storm inside me could peacefully die down, and I could smile brightly and tell him "hey". Moreover, my smile was even more bright as he sat besides us. Okay, he sat next to Dean at first.

"At first" 'cause .. another five minutes passed and there were more people, and I suddenly registered some moving from side-glance. Side-glance as I obviously couldn't do that at school, to simply glare at Jason. Of course I wanted to...
As I turned my head, so I could see what the heck was going on there, I saw Jason had shifted just next to me.

And that was strange because a) if someone would have liked to sat down, he had to move to Dean's side (on principle, though, I'd like if he had moved to my side) and b) because no one had sat down. Oh, don't get me wrong: I totally enjoyed that. I just want to say, I could never do that. Why I even mentioned that, was because I tried to understand him. Ta ei olnud mulle üldse midagi öelnud oma He'd never told me about his feelings, but sometimes he did things that make me feel like he knows. And then again, the ones that broke these hopes

But it wasn't the only "interesting thing", the fun wasn't over yet. As I'd already said, we had esperanto in the new class (another lesson was in the class where I sat next to Jason). The new classroom was alike the other one, though, it was about two times smaller that that one. It also had a long row of tables, but instead of two rows, there was only one. Four pair of tables were across with the long row - two on the each side of the teacher's table.

I and Chantal got quickly in class as the teacher opened the door and sat at the end of the row.
So we can enjoy the sunlight here
We watched as the others chose their seats - especially Jason, as you could have guessed.

Let the fun begin now. He entered the class and had a lot of choices left - he could have sat on the other side of the row or there, in the second row of two tables as the first one was occupied by Cyle and Jamie.
But what does Jason do? He enters the class, looks around for a second - my cute supernatural being - and starts walking towards us with huge steps, followed by Dean.

And as next to me sits Chantal and next to her Cecily, Jason chooses the table which is just across me. Which means, he sits almost next to me, if it wasn't for that one table between us.

If there wouldn't have been anyone in the classroom, I and Chantal would have died laughing hysterically. Although, the others' presence didn't mean we could just make a poker face. We had to turn around several times, to the wall, to calm down. Which didn't as well mean we would have been calm. We had these big grins on our faces for half of the lesson. Well, at least no one noticed .. except Jason. 'Cause when I looked at him (about 10 times maybe?), I saw a cute mysterious smile on his face that drove me crazy. Drives. And of course he caught my looks. Or he was the one who was looking at me.

However, esperanto wasn't the end of the fun that day. Lately, I'd noticed Jason peeks more and more at me. It always brought a smile to my face and gave me hope he actually does like me.

Usually I would have sat with Chantal in the last row by the door and had an amazing view at Jason, who sat in the last but one row by the windows, so no one could have ever noticed my glaring at him. But today I sat with Cassie who was before us as Chantal had her Olympiad stuff again.

I would have said that one does not simply glare from the parallel desk as lots of people would notice, but after he looked at me at least five times, I dropped my argument. And thanks to all his glaring I learned how to smile.

Another thing most of people can't understand. I mean, smiling should be as easy as you say "hey". It wasn't about being a coward, mostly because of the way he watched me .. I didn't give a damn in the world. There was no one but us, me and him. And his green eyes I could look into for hours.

Even though, once I said I never knew when I started loving him, I may say it could have been the moment. It all began with his deep looks.

***


Jason

They say, looks are the first love letters. And as Caro looks at me .. oh, how I wish that was not true .. but I'm afraid she is in love with me a bit too much. A lot more she could have been.

Even if I really wanted to know how it feels, to be loved, I also knew how dangerous it was for her. Though, I wanted to try. And at the same time I mustn't.

I checked her blog every day and understood how much she actually cared about me and .. loved me - no matter how weird that sounds. I wanted to tell her what I feel for her, but I was .. a damn coward. I know, it sounds funny from my, mafioso's, mouth - especially as I have to get rid of people at times -, but that was true.

Maybe the thing was, I never felt anything like that for any girl and didn't know what to with that luck. I mean, yes, my heart told me I gotta talk with her about that as it was the only right way, but then again my mind told it may be right, but also so damn dangerous at the same time.

Not only because of that blog scandal, which faded away surprisingly fast -  fuck yeah, Zack -, but .. well, yeah, Zack was in. I didn't mean he could do something at school again, no - I was scared of something way more dangerous. I was scared he could harm Caro. If you ask now, why he should, here's an easy answer - as soon as he understands that I feel smth for Caro, he would think it interferes my work as it is that feelings' stuff, so he could do whatever the fuck he pleases to her. He could simply get rid of her or he could send someone who would hit on her. I wasn't sure which was worse.

That's why I hadn't any choice but ignore the girl. Sometimes I just didn't reply to her MSN messages, though, I was dying to talk to her. She was just that person I could trust. I had never talked to anyone in my life as with her. It was all so special. And I hurt her. I hated myself for that.

And then again I had enough courage to glare at her. I know she was so strong inside, but she felt fragile from the outside. Someone who can easily break if you are too tough with her. I wanted to protect her even more

These morning moments .. I got that quickly she was so early at school just because of me, and I guessed, she craves for talking with me. I really did want to talk to her, talk in real life. However, as I said before - I was scared and was afraid Zack would find out.

Sometimes I thought I was not much different from Zack in that case. That I'm as heartless and egoistic as he was. Because hurting someone who cares about you so much and loves you with her whole existence is bullshit. I could have at least told her everything. But I wasn't sure how well she can pretend, so yeah...

So I hadn't much choice but turn off my feelings. I had to remain emotionless. That was another thing I hated about myself. And you cannot keep too much anger in you 'cause it may destroy you. Happily I had lots of work to do .. and well, yes, that's where I sent all my anger - at the innocent people who were our targets.

17.08.12

SL #37: Tüdrukud .. miks nad kõik nii väga tahavad mulle ajusid pähe panna?

Jason
"Jason!"
Palun mitte jälle. "Mine ära, Ade!" karjusin vastu.
"Jessas, kogu linn ei pea seda kuulma," pomises Ade, tirides kõrvaklapid mu peast.
"Hei!"
"Palju parem, aga võiksid veel vaiksemaks võtta,"

Pöörasin end toolil ringi, toetasin kukla kätele ja põrnitsesin oma õde.
"Mida sa tahad?"
"Meil on vaja rääkida," alustas ta ja võttis voodil istet. "Ei,väike täpsustus: sul on vaja rääkida,"
"Mul ei ole vaja kellegagi rääkida,"

"Probleemi eiramine seda ära ei lahenda," sõnas tüdruk ja ristas käed.
Tegin seda samuti ja prunditasin huuli.
Paar minutit vahtisime teineteisega tõtt.

Kui ma endiselt midagi ei öelnud, levis üle Ade'i näo mesimagus naeratus, ta tõusis püsti ja astus mulle sammu lähemale.
"Kui sa järgneva minuti jooksul rääkima ei hakka, kustutan ma su arvutist kõik su mängud ära,"
Kergitasin kulmu. "Sa ei teeks seda,"

"Sa kahtled minus? Tõesti?"
Tegelikult ta võis seda teha küll. Ent ma ei kavatsenud alla anda.
"Ma hakkasin rääkima,"

"Ma hoiatasin sind," sõnas ta, kui minut oli tõenäoliselt läbi saanud.
"Kuidas sa seletad kellelegi midagi, millest sa ei isegi aru ei saa?" andsin alla, kui ta taas lähemale hakkas kõndima.
Lõppkokkuvõttes teadsin ma ju väga hästi, et ainult Ade saakski mind aidata.
Mitte et ma kunagi oleksin tema abi läinud paluma... "Palju sa kuulsid?" küsisin, kui tüdruk taas voodile istus.

"Suht algusest,"
Needsin end vaikselt nina alla.
"Kui sa lubad mul öelda..." alustas ta, kuid ma segasin vahele: "Nagu sa vajaksid luba,"
Ta mõõtis mind mõrvaripilguga.

Täpselt nagu Caro.
Selle erinevusega, et Adrianna pilk oli teeseldud, vist. Caro oleks tahtnud mind aga reaalselt ära tappa.
Oli ka mille eest...

"Mida ma tahtsin öelda, enne kui mu jutule väga ebaviisakalt vahele segati-" pilk "-sa ei saa nii teha. Sa ei tohi lasta Zackil kõik ära rikkuda,"
"Kõik?"
"Sinu ja Caro..."
"Ära ütle 'suhe'. Palun ära tee sina ka seda mulle,"

"Olgu. Ärgu siis olgu suhe. Misiganes teil Caroga siis on..."
"Ta korraldas draama tühjast asjast,"
Tõepoolest, ma täiesti niisama karjusin tema peale ja ta sai selle peale vihaseks. On tõesti tühiasi. Kes meist nüüd drama queen on?

Ade kergitas kulmu.
"Jah, ma tean, et olen tõbras," porisesin vaikselt.
Ta naeratas, kuid see ei peegeldunud ei tema silmades ega ka hääles: "Tore, et sa sellest ise ka aru saad,"
"Mida ma üldse teha saan? Ta isegi ei räägi enam minuga... tundub, nagu .. nagu ta vihkaks mind,"

See tekitas uskumatut valu rinnas. Pelgalt mõte sellest, et ta võiks mind vihata... See oli hullem kui ükskõik milline valu, mida ma varem tundnud olin.

"Muidugi ta ei räägi sinuga! Ega tema seda kõike ei alustanud. Ning muuseas, et te, poisid, teaks: vaikime on meie puhul kõige valjem appihüüe. Me loodame, et see on märge. See on umbes nagu .. kui ma ütlen "ära muretse", siis just see on hetk häirekella lüüa. Sest tõsi on, kui me oleme vihased või ärritunud, me lihtsalt sulgume endasse. Nagu keegi oleks tunded välja lülitanud. Teiste juuresolekul me naeratame .. lihtsalt selleks, et vältida küsimusi. Aga päeva lõpuks oleme ikka need, kes me oleme," Adrianna saatis mu poole mitmetähendusliku pilgu. "Kõige hullem on öösel, kui me oleme täiesti üksi. Siis me murdume."

Ta jäi hetkeks vait, nagu mõtleks millegi üle järele. Mina mõtlesin ka tema öeldu üle järele ega öelnud midagi.
"See on suht kohutav tegelikult. Me ootame, kuni te esimese sammu teete, et asja parandada, kuid teie kangekaelsuse tõttu võib see venida, ja me tegelikult ei märkagi, kuidas see meid aeglaselt hävitab. Meie põhiline viga on see, et kui me armume, siis me armume liiga sügavalt. Ja seda ma sulle ütlen, Jason, et sul on sõrme ümber üks suurepärane tüdruk, kellega sa pead ka vastavalt käituma. Sest kui sina ei käitu temaga õigesti, siis teeb seda keegi teine,"

Ma ei öelnud endiselt midagi. Ma ei suutnud. Kõik see, mida ta rääkis .. see oli nii võõras. Ma olin kutt ja ma ei saanud aru, kuidas ma peaksin kõigele sellele pihta saama, mida ma peaksin tegema ja nii.. Meil oli asi lihtsam .. kuni minu ja tüdruku vahel midagi pole, ei ole ma kohustatud talle midagi ütlema.
Daah, miks ma peaksin?

Aga kui Ade mainis "kedagi teist", läksid mu käed automaatselt rusikatesse. Lihtsalt sellepärast, et ma ei kannataks mõtet Carost kellegi teise käte vahel...

Adrianna vaatas mind hukkamõistvalt: "Oh, sa ei ütle midagi. Jah, sul tõesti pole õrna aimugi, kuidas ta end tunneb. Me oskame enam-vähem kõik emotsioone hästi teeselda, kas pole?"
"Lihtsalt mõelda, mida ma talle kõike põhjustan .. kui see on kõik tõesti nii, nagu sa räägid .. ma ei vääri teda. Ma isegi ei tohi peale sellist käitumist teda igatseda,"
"Mitte seda. Noh, jah, sa käitud vahel küll nagu viimane idioot, aga sa siiski armastad teda,"

"Ma ei armasta teda,"
"Sa ei saa igavesti oma tunnete eest ära joosta, suur venna. Ja sa ei tohi mängida tema tunnetega. Homne päev pole alati garanteeritud. Mitte et see Caro puhul kehtiks .. ta armastab sind nagunii..."
"Ta ei armasta mind,"

"Võib-olla ta naerab-" Ah?! "-võib-olla ta nutab. Ja võib-olla sa üllatud, kui kuuled, mida ta tegelikult tunneb. Jason, kallis, emotsioonide teesklemine,"
"See ei saa ikkagi tõsi olla,"
"Mu arust ei saa tõsi olla, et mu vend on mafiooso,"

"See on teine asi," sõnasin läbi hammaste.
"Mõned ilmselged asjad ei muutu .. kunagi,"
"Mida iganes,"
"Kui sa jätkad inimeste eemaletõukamist, siis sa jäädki üksi,"

Ouch. "Ei huvita," Vale.
"Huvitab küll,"
Kas ma olen Ade'ile tõesti nii läbinähtav? "Aga ma pean teesklema, et ei huvita,"

Ade raputas metsikult pead. "Sa ei saa igavesti nii teha, Jason. Sa pead vahel teiste tunnete peale ka mõtlema. Sest sa ei saa olla inimeste lähedane, kui sa isegi ei proovi neist aru saada,"
"Ma ei saa midagi teha, kui Zack mulle kuklasse hingab!" hingeldasin talle vastuseks.
Olin tige nagu härg, kelle nina ees muudkui raputatakse seda kuradima rätikut.
"Jäta Zack, persse see Zack! Mõtle iseendale .. mida sina tahad?"

See ei olnud küsimus, kuid mu aju vastas meeleldi...
Raputasin pead, et liiga meelitavast kujutluspildist vabaneda.
"Ma ei saa aru, mida sa tahad minust. Kord sa räägid, et ma peaksin mõtlema iseenda peale, ja järgmine hetk sa ütled, et pean arvestama teistega..."
"Caro teeb sind õnnelikuks ja sa pead arvestama tema tunnetega,"

"Caro, ta .. ta on hooliv. Ja kannatlik. Isetu. Ja ta tekitab minust tahtmise end muuta .. paremaks muuta. See ei ole see, mida ma peale Jade'i tahtsin.."
"Siis on enam kui selge, et teie kaks peate koos olema. Ta teeb su õnnelikuks. Et sa elad, olemas oled .. kuhu sa lähed?"
"Mul on vaja veidi maha jahtuda. Ja ma pean mõtlema,"

***

Kiirus. Ma armastasin seda. Ja Caro armastas samuti...
Ma ei saanud teda peast enam üldse välja. Isegi seal mitte. Isegi mitte kiirteel, kus polnud ühtki autot, ja ma muudkui lisasin kiirust.
Ta oli tuimalt mu pea okupeerinud ega kavatsenudki sealt välja tulla.

See tundus omajagu jonnimisena: ma ei jäta sind rahule enne, kui sa mu ees vabandad.
Midagi sellist, mida Caro öelda võiks.
Ja ma teadsin, et ei suuda talle vastu panna. Ei oma põhimõtete ega ka suurepärase enesekontrolliga. Temaga see kõik lihtsalt .. kadus. Nagu seda polekski kunagi olnud.

Ma lootsin vabaneda mõtetest, temast, kuid see ei õnnestunud. Ma suutsin nii enda mõtetes kinni olla, et olin juba Orbostis tagasi. Sellel kindlal teel, mis viis ühe kindla maja juurde, kus elas üks kindel tüdruk, kellega mul oli üks kindel asi ajada.

***

Caroline

Jumal küll. Mulle ka meeldib street racing, aga see ei tähenda, et te peaks siin ringi sõitma kell 11 õhtul. Gaash.

Tahtsin rõduust sulgeda küll, kuid see tähendaks seda, et tuba oleks muutunud umbseks, ma poleks saanud nautida täiskuud ja värsket õhku...
Nii et ma jäin paigale. Kõhuli voodile, Angel soojendamas mu külge - mitte et see vajalik olnuks 25-kraadise soojusega.. -, silmad arvutiekraanil.

Ma igatsesin Jasonit. Teda polnud jälle msnis ja .. tegelikult oli see imelik küll. Tunda tema lähedust läbi msni. Aga ma olingi segane..
Kogu nädal, mis me ei rääkinud, ei tähendanud üldsegi seda, et ma temast mõelnud poleks .. ta oli endiselt kinni mu peas ega kavatsenud sealt lahkuda.

See oli küll alati nii olnud, aga meie .. tüli puhul muutus veelgi intensiivsemaks, lihtsalt sellepärast, et me ei suhelnud üldse. See on nagu .. nagu kui sa oled alkohoolik ja sa ei joo pikka aega. Või ahelsuitsetaja ja ei suitseta pikka aega. Või narkomaan ega tarbi midagi pikka aega. Või magusaarmastaja, kes ei ole magusat pikka aega saanud. Mis iganes.

Aga tõsi oli, et ma olin silmaga nähtavalt ja südamega tuntavalt Jasonist sees. Nagu täiega sees. Ma ei olnud temast kergelt sisse võetud, ta ei olnud lihtsalt mu crush ja ma pelgalt ei armastanud teda. Ma olin temast sõltuvuses. Ta oli mu alkohol, suits, narkootikum .. nimetage kuidas tahes.
 Aga kui te ta mult ära võtate, siis mind ka pole enam.

Pealegi, tüdrukud olid mulle suhteliselt selgeks teinud, et Jason OLI mu eluarmastus ja et ma peaksin päästma mis iganes meil oli.
Ainult et miks peaksin mina jälle olema see, kes esimese sammu teeb?

Äkiline liikumine rõdul pani mu võpatama.
Kell on 11, kogu maja magab juba ja keegi laamendab mu rõdul. Kõlab toredalt.
Angel sisistas, kui ma üles tõusin, kuid järgnes mulle siiski.
Mu arust on ka suht tore minna rõdule, kus keegi on, olles vaid avara T-särgi ja aluspükste väel. Mm .. iga tüdruku unistus.

Tippisin vaikselt ukseni ja piilusin välja. Kuid kedagi polnud.
"Caroline," sosistas ta vaikselt, kuid põhjustas siiski mu karjatasime - lühiaegse küll, sest käsi mu suul takistas seda. "Šš .. see olen .. mina," hingeldas ta mu kõrva.
Sulgesin suu ja ta võttis käe selle pealt ära.
"Jason," sosistasin vastu ja pöörasin end ümber.

(photos: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/Alustame%20tyliga%20ja%20tyli%20ise/?action=view&current=bf579af6.pbw&ps=1&t=1343739212)

SL #36: Kõik saab korda?

"Mida te siin teete?" Põrnitsesin nelja tüdrukut oma lävel.
"Me .. tulime sind abistama,"
"Abistama?" kergitasin kulmu.
Nad vaatasid üksteisele otsa.
"Minuga saab kõik korda. Parandus: minuga on kõik korras,"
"Kuule, me lihtsalt tahtsime ühe kerge tüdrukuteõhtu korraldada," lausus Chantal pehmelt ja kergitas magamiskotti.
Ohkasin. "Okei, tulge sisse,"
Muidugi tahtsin ma üksi olla. Aga sa ei saada lihtsalt oma tahte pärast sõbrannad öösel minema. 

"Caro, sa peaksid vähemalt endale tunnistama, et sa ei ole korras," ütles Chantal, kui nad olid asjad ära pannud.
"Kuidas te teada saite?" küsisin alistudes, sulgedes silmad.
"Seda on lihtsalt näha, kuidas sa Jasonit vaatad ja ..."

"Mind praegu enam isegi ei huvita .. Jason ja .. kõik muu, temaga seonduv,"
"See on see, milles sa end veenda proovid. Aga me mõlemad teame, et see pole tõsi,"
"Me oleme liiga erinevad .. ta ise ütles seda. Ja inimesed nagu mina ei kuulu kokku sellistega nagu tema. Ja pealegi .. ma ei igatse teda,"
"Kui palju kordi suudad sa teeselda naeratust, kui kõik su sõbrannad räägivad oma poistest/crushidest, ning öelda, et ilma temata on sul hea? Sa käitud, nagu kõik oleks korras, kuid tõsi on, et sa võitled pisaratega, et need ei voolaks mööda su põski. Kõigil on oma murdumispunkt, nii et sa pead tunnistama, et ei suuda temata olla .. et sa igatsed teda .. ja lihtsalt nuta. Usu mind, see on täiesti okei. Just sinu toetuseks me siin olemegi,"

"Äkki ma peaksin õppima, kuidas mitte nii väga .. kiinduda?"
"Ma ei usu, et sa saad sinna midagi parata. Isegi, kui üldse tagasi minna 'vana' armastuse juurde on tobe. See on nagu raamatu ülelugemine, kui sa tead juba, kuidas kõik lõppeb,"
"Kas tead, et ma loen oma kahte lemmik raamatusaagat pidevalt üle?"
Alasia saatis mulle väsinud pilgu.

"Ma tean," lasin pea norgu. "Aga see on nagu .. kui sa juba ükskord kedagi armastad, armastad sa teda kogu aeg. Pole vahet, mis teie vahel juhtus. Sa armastasid teda varem, armastad praegu ja armastad alati. Võib-olla mitte enam nii, et .. te olete kokku loodud või midagi, aga sa armastad teda endiselt samamoodi. See on kas see, et sa armastasid teda ja jäädki, või, et sa polegi teda kunagi armastanud. Minu puhul esimene variant. Kuigi .. ma loodan ikkagist seda 'koos igaveseks' värki. Ma ei kujuta ette oma elu ilma temata. Ma armastan teda vaatamata kõigele edasi. Isegi kui see hävitab mu,"

"See kõlab nii ilastavalt armastuslooliselt," sõnas Michelle.
"Oh, jää vait!" kõlasid tema poole sisinemised kohe kolmelt poolt.
"Leia endale keegi, kes ei karda tunnistada, et ta igatseb sind. Keegi, kes teab, et sa ei ole perfektne, kuid käitub sinuga, nagu oleksid. Kelle suurimaks kartuseks on sind kaotada. Kes annab sulle oma südame. Keegi, kes ütleb, et armastad sind, ega näita vastupidist,"

"Ära lase tal mängida sinu tunnetega. Sa väärid kedagi, kes jääb kindlaks sellele, mida ütleb, kes ei jäta sind kahtlema. Kedagi, kes sinust hooliks ega teeks sulle haiget,"
"Aga kõik teevad üksteisele haiget. Tahes või tahtmata,"
"Jah, aga see kisub juba üle piiride. Ta ju teab, mida sa tema vastu tunneb,"
"Sellepärast ma ei saagi temast lahti lasta,"
"Sa lihtsalt ei taha," pomises Micha ja teised kuidagi enam-vähem noogutasid päid.
"Ei! Kuulake, ma proovin teile seletada. See on umbes nagu .. ma kuulen tema nime ja mul tekib südames kohe selline uhkusetunne, et ta meeldib mulle ja nii. Ja viimasel ajal on sellele lisandunud iha. Ausalt ka. Mul tekib varsti enda talitsemisega raskusi. Ning ma kasutan koolis tema nime nii harva. Mul on midagi kartuse sarnast, et keegi kuuleb ühte kindlat varjundit minu toonis ja hakkab midagi aimama. Või siis tema kuuleb ja hakkab mõtlema, millest ma räägin,"

"Seda esimest tunnet ma tean. Iha .. see on huvitav. Arvestades, et te ei ole ikka veel päris koos ja et ta pole sulle tegelikult isegi otse öelnud, et sa talle meeldid. Ma mõtlen .. kuidas see iha on? Mida sa teha tahaksid siis temaga? Ja nime harva kasutada on võimalik .. Kuigi oleks parem muidugi paranoiast üle saada..."

"Iha nagu .. ugh, ma ei oska päris hästi seletada. Lihtsalt iha, et ma tahan teda. Kuid samas ma ei taha, et ta end minu nimel ohverdaks, kui see talle vastumeelt on,"
"Muidugi .. suudad sa veel vastu pidada?"
"Mis mul muud üle jääb? Kaotada ma teda ei taha. ei saa, ei suuda. Lihtsalt .. kui imelik ka see ei tundu - ma tõepoolest armastan teda.. Ja iga päevaga üha rohkem. "

"See ei ole üldse imelik.Ta on sulle juba terve igaviku meeldinud ja sellised tunded suhtlemise suurenemise ja ajaga ainult süvenevad. See on nagu see, et mida kauem sa oma tundeid kellegi eest varjad, seda rohkem sa temasse armud .. ning ta ei tea vist päris, et sa teda just armastad. Ja kui sa said teada ka, et tal tegelikult on teine põhjus sinu mitte välja kutsumiseks, mitte see, et sa talle ei meeldiks, siis..."

"Ei, lihtsalt .. paljud ütlevad, et armastus tuleb aastatega, aga .. ma tean, et see on nii. Eelmisel sügisel sai kiindumusest meeldivus ja kuskil detsembris armastus. Alasia ju ütles ka, et ma olen talle nii palju võimalusi andnud ja ta pole neid kasutanud .. aga ma ei tea," naeratasin kurvalt tüdrukule.
"Ma ei suuda sind kaugjuhtimise teel juhendada,"
"Ah?"

"Ma ei ole seal. Ma ei tea, kuidas olukord on. Ei ole olemas universaalset lahendit. See on umbes nagu... Sul on üks ruutfunktsiooni graafik, ütleme. See oled sina. Siis on teine ruutfunktsiooni graafik, see on tema. Teil on kaks lõikepunkti. Ma ei tea, missugune on lahend. Selle jaoks on veel mõnd joont vaja, mis läbiks neist ainult üht lõikepunkti. Aga asi on veel keerulisem, sest te ei ole ruutfunktsiooni graafikud, vaid keerulisemad asjad, lõikepunkte on palju-palju. Ja need ei pruugi üldse teie olla, aga sajad asjaolud,"

"Oh .. god. See kõik on nii segane. Nii et ma ei tohi teda võrgutada?"
"Seda ma ei öelnud. Võrgutada võid sa teda küll, palju tahad," Chantal naeris vaikselt. "Aga ära tee seda liiga ilmselgelt .. nagu mitte meelega või nii,"
"Võrgutada mitte meelega? 'Oih, ma kogemata, vabandust,'"
Nüüd naersime juba kõik.

"Asi on tegelikult nii, et .. mäletad, kui ta üks kord ütles sulle, et tal pole põhjust teeselda sulle enda olekut? Et ta ei püüa sinuga koos olles olla keegi, kes ta ei ole,"
"Jah..."
"Järelikult midagi on. Sest sa ju tead küll, et ta proovib alati olla suurem kala, kes ta on,"

* Tuletasin meelde, mida Chantal oli tol korral öelnud: "Ta proovib gruppi sulanduda. Tal on vajadus ka kuskile kuuluda. Ta kahjuks ainult ei saa aru, et on olemas ka normaalseid inimesi, kellele enda tõestamiseks ei pea ta lahedat tüüpi mängima. Aga ta on kinni nendes kuradi stereotüüpides.Ta proovib ennast näidata lahedamana kui ta on,"
"Nagu nad kõik," vastasin talle tookord.

"Suurema kalana kui ta on ka.Nagu nad kõik .. Noh, seda ma mõtlesingi.Ta kurat ei saa aru, et see on niivõrd .. loll tegevus. Ma ei usu tegelikult, et sa ka päriselt teda täitsa ära tabanud oled. Jah, üpris palju, ja ta näitab sulle rohkem ennast ka, aga .. jah. Ei tule välja. Bluffimises on ta hea, aga suuremad kalad saavad aru. Näiteks mina ja Ed. Aga see on loll sellepärast, et tegelikult pole sul erilist mõtet seda üritada teha endast suuremate kaladega ja endast väiksematest oled sa suurem kala nii või naa. Aga kui kõik nii teevad, siis on see ellujäämiseks vajalik. Miks ta siis üldse seda kõike teeb? Et teda imelikuks ei peetaks." *

"Sa ju tead, et isegi kui miski ei juhtu just praegusel hetkel, ei tähenda, et see ei juhtu kunagi," tõi Chantal mind taas mõttelõngast välja.
"Aga, Chan, millal siis? Nii palju aega on möödunud juba .. Ja see Analeigh ka veel.."

"Tead, mis Ed ütles? See on normaalne. Ega ma ka flirtijaid /otse/ kuu peale ei saada, ikka ringiga.' Ja mina ütlen: 'Elliptilist trajektoori mööda, on kõige efektiivsem.'"
"Chantal, kas saaks antud juhul kergemat sõnakasutust, palun?" lausus Cassie ohates.
"No ma arvan, et te võiks lihtsalt ära leppida," ütles Micha äkki minu - ja tegelikult ka kõikide teiste - üllatuseks. "Lihtsalt vabandage ja..."

"Ma ei kavatse vabandada. Miks, kuradi pärast, peaksin ma vabandama millegi eest, mida ma isegi ei teinud?"
"Vabandamine ei pruugi alati tähendada seda, et sa oled süüdi. See tähendab, et sa väärtustad teie .. suhet, nimetame seda hetkel nii, rohkem kui oma ego," "Temal on suur ego. Ja antud juhul peaks ta sellest aru saama,"
 
"Ma ei saa aru, kuidas poisid saavad teha nii palju õelaid asju ja isegi mitte hoolida," raputas Alasia pead.
"Teate, on midagi, mida te võiks teada," alustas Cassie kohmetunult.
Suunasime oma uudishimulikud silmad talle.

"Jasoni ema käis meil üks päev .. niisama külas. Mingi hetk neil läks teema laste ehk siis minu ja Jasoni peale. Ning siis hakkas ta ema üks hetk ohkama, et küll ma olen hea tüdruk, aga Jason käib kogu aeg kuskil, jääb hilja välja, on muidu saladuslik, ei räägi midagi..."

"Sorry, aga ma ei kuulnud mitte midagi uut. Ma tean, et ta teeb seda kõike,"
"Jah, aga ta ütles, et viimasel ajal jääb ta üha tihedamini välja ning käib kogu aeg tusaselt ringi ja nii,"
Kergitasin kulmu. "Analeigh on liiga pealetükkiv?"

"Sa oled nii armukade, Caro," 
"Armukadedus on minu eriala,"
"Ei, aga tegelt .. kas võib olla, et ta tõepoolest tunneb su vastu midagi ja on väga endast väljas, et te tülis olete?"
Kehitasin õlgu. "Ma ei tea ju. Me ei räägi enam üldse,"

"Äkki pead sa tal minna laskma .. nagu tuulduda või nii? Sest alles siis sa näed, kas sellel on mõtet või mitte,"
"Lihtsalt ära mõtle .. kui see tundub õige, siis see on,"
"See kõik oli lihtsam enne tüli," ohkasin ma.
"See on see, mida sa saad, lastes südamel võita,"

"Mu süda on alati rumal olnud,"
"Te peate selle siiski korda ajama,"
"Jah, te olete koos liiga head,"
Muigasin. "Me pole ju päriselt koos,"

"Miski ütleb mulle, et küll üks päev olete,"
Nad naeratasid mulle.
"Ma ei saa midagi teha, kui ma ei tea viga,"
"Sa lihtsalt pead välja nuputama, miks ta on selline,"

"Jah, tõenäoliselt,"
"Ma näen, et sa  tunned end palju paremini,"
See oli tõsi. Tüdrukud  tõesti oskasid mu tuju paremaks teha. Ma tundsin end nii Jasoni kui ka kõige muu suhtes paremini. Ma tundsin, et saan hakkama. Kõigega.
"Ma tõesti tunnengi end paremini,"

Nad naeratasid endaga rahulolevalt. Arvan, et neile oli see täiesti lubatud.
"Kuidas oleks sellega, et me nüüd vaataks midagi?" pakkus Micha.
Noogutasin pead. "Aga midagi mitte romantilist, eks?"
Micha noogutas pead. "Aitab romantikast tõepoolest,"

(Fotod

 Ja veel üks "matemaatiline lahend" :P

14.08.12

ÄKAM #17: kisub kuumaks

"Hmm .. kas sa ei leia, et see on um .. liiga..?" Sal kallutas mõtlikult pead, otsides sobivat metafoori.
"Liiga mis?" Keerutasin end peegli ees. Tegelikult ma teadsin küll, et see kleit on liiga... "Paljastav, lühike ja avatud?"

Saleisha noogutas innukalt pead. "Tead ju küll, millised nad on ja kui väga nad selliseid kleite "armastavad"," Tüdruk tegi sõrmedega jutumärgid sõna "armastavad" juures. "Sa võid talle valearusaama anda .. ja kui sa ta "maha jätad",-" järjekordsed jutumärgid "-võib ta agressiivseks muutuda,"

"Hmm," pomisesin mõtlikult ja vaatasin veel kord kleiti.
See oli üks väga ilus kleit. Et mu nahk oli mõnusat kreemikat tooni ja juuksed pruunid, sobis mulle väga hästi tumesinine. Voogav samet kallistas mu keha, tekitades oivalise vaatepildi. Kleit ulatus mulle poolde reide ning selle ülaosa paljastas veidi liiga palju mu rindu.

"Pealegi, kui Cameron sind näeb, siis ta ei lase sind mingi hinna eest sellele koht .. umisele," Nähtavasti tahtis tüdruk öelda "kohtingule", kuid see oleks vale olnud.
"Miks Cameron peaks mind nägema? Nad Adamiga vaatavad täna jalkat ju,"
Nägin peeglist, kuidas Saleisha huulde hammustas.

"Sal?" küsisin tõsiselt, käed puusas, ja pöörasin end ümber, et talle otsa vaadata.
"No nad .. tulevad siia vaatama," ütles ta kiiresti.
"Millal?" hingeldasin.
"10 minuti pärast peaks siin olema..." alustas ta, kuid helises uksekell.

"Kurat küll," pomisesin vaikselt omaette ja see oli kõige süütum väljenditest, mis veel mu suust tulid.
"Ma teen ise lahti," sõnas Sal vabandavalt ja lippas toast välja.

Raputasin vihaselt pead, sest teadsin vägagi hästi, et otse loomulikult ei lase Cam mind selles kleidi välja.
Kuid see oli nii sobiv!

Minu plaan seisnes nimelt selles, et ma tahtsin poisse taas - viimane kord ju siiski - ninapidi vedada. A'la ma tulen ülivõrgutavas kleidis - mul oli ka Aidani jaoks juba kleit välja valitud - ja nad on megalt kindlad: "Jess, see öö ma lõpuks saan tema pükstesse pugeda," ja siis hops!: "Sorry, poiss, ma jätan su maha,"

Kõlab ju hästi, eks?
Ent Cam ei saaks sellest aru. Kui juba Sal ei saanud...
Oh, ei.
Mu magamistoa uks avanes.
 

"Oled sa riides?" Cam piilus sisse.
"Kas see takistaks sind, kui ma poleks?" küsisin võrgutavalt. Ma vähemalt loodan, et see kõlas võrgutavalt.
Ta nägu oli muigvel. "Kindlasti mitte," sõnas ta mänglevalt, kuid tõsines sekundiga, sisenedes mu tuppa.

"Ja kuhu sa selliselt minna kavatsed, noor leedi?"
"Oh, palun, ära ole nii tõsine. Sa kõlad täpselt nagu mu isa. Ta samuti..." proovisin teemat kõrvale viia, kuid see ebaõnnestus, kuna Cam segas vahele: "Vahet pole, kuidas ma kõlan. Sa ei lähe sellisena kuskile,"
"Aga..."

"Ei mingit aga, Rox,"
"Sa ei oma mind," torisesin ma ja ristasin käed rinnal.
Cami ilme muutus pehmemaks. "Ei," lausus ta.
"Cammy, ära,"

Seekord olin katkestatud tema suudlusega.
"Cam, ma ei .. mm," Cameroni huuled mu kaelal tegid rääkimise hulga raskemaks ning pragamise asemel kostis mu suust oie.
Mu keha läbis kuumalaine ning mu käed leidsin automaatselt kõigepealt poisi kaela, siis aga roomasid ta seljale.

Ma proovisin edutult midagi öelda, kui Cammy huuled mu kaelalt ja rinnalt - ma ju ütlesin, et kleit oli paljastav - taas mu huulteni jõudsid. Tema käed libisesid kõigepealt seljalt tagumikule, pigistades seda mõne hetke, siis reiteni. Ta tõstis mu üles ja kandis voodini.

Arvate, et ma mõtlesin veel mingist kohtingust? Muidugi mitte! Kellel seda paganama kohtingut seal veel vaja oli?!
Mu huuled vastasid ahnelt noormehe omadele ning meie mõlema käed roomasid mööda kehi, mida nad juba niigi hästi tundsid.

"Cam," alustasin järjekordset õnnetut katset vabaneda.
Ta käed olid jõudnud kleidi alla ning ta proovis mu keha sellest vabastada.
Vabastada .. kui suurepäraselt see kõlab.

Kuid kuskil mälusopis - kuskil seal, seitsme kire ja iha taga, kus oli veel natukenegi kainet mõistust säilinud - tuksus endiselt meeldetuletus Jackist ja temaga lahkuminekust ja...
"Cameron," laususin sügavate hingetõmmete vahel.
Mitu minutit ma õigupoolest juba hapnikuta olin? 1, 2? 4?

"Saleisha ja Adam on ju siinsamas,"
Ma mõtlen .. jah, me olime parimad sõbrannad ja rääkisime igasugustest asjadest, kuid ma poleks siiski nii egoistlik, et rahuldada oma ihasid samal ajal, kui Sal on kuuldekauguses.
Öelge mida tahes, aga see on ebaeetiline.

Cam jättis mu kaela korraks rahule - kahju küll - ning kuulatas.
Ah..?
"Kas sa kuuled midagi?" küsis ta siis.
"Umm .. mida ma kuulma peaksin?" esitasin vastuküsimuse.

"Vaikust,"
"Vaikust? Mida sa..?" Ent siis sain ma pihta. Cammy rääkis sedasorti vaikusest, kui teises toas nahistatakse vaikselt omaette.
"Oh," pomisesin ma.
Cameroni näol oli võidurõõmus naeratus. "Näed? Tähendab - kuuled? Neil on samuti tegemist,"

"Aga, Cam," alustasin ma taas, seekord tõsisemate plaanidega, vaaatamata tema kuumadele huultele mu kaela vastas ning mu autopiloodil olevatele kätele ta suurepäraselt vormitud kõhulihaste vastas.
Millal jõudis ta särk põrandale külla minna? Okei, võtame nüüd asja tõsiselt. "Cam, tõepoolest,"
Proovisin nüüd poissi enda pealt maha lükata, kuid ta jäi paigale nagu kivikuju.

"Cam, kui sa jätkad selle hetke edasilükkamist, siis me ei saa kunagi ametlikult kohtamas käia,"
"Kas sa ei saaks teda näiteks homme maha jätta?" pakkus Cam sellise häälega, nagu me räägiks .. maasikatemüügist.
"Cam," urisesin nõudlikult.
Ma-pean-minema-nõudlikult, mitte saame-neist-mõttetutest-riietest-lahti-nõudlikult.

Ta urahtas mulle vastuseks ja veeretas end mu pealt kõrvale, jättes raudse haardega käe mu kõhule, et ma põgeneda ei saaks.
"See on tobe," ütles ta ja ristas käed kuklal.
"Anna andeks," laususin vaikselt.

Ta silmad vihisesid mu näole, ent mu silmad ajasid taga mu sõrme, mis mööda Cammy ideaalset kõhtu ringi ajas.
Kui ma ei vastanud, võttis Cam mu käe ning tõstis huultele, seda õrnalt suudeldes.

"Ma .. hmm,"
"Baby girl, mille eest sa vabandad?"
Naeratasin tema poolt antud hüüdnime peale. "Ma .. noh. Kui ma poleks kogu selle asjaga jamama hakanud, poleks mul praegu põhjust ära joosta,

"Ma ei ole su peale pahane .. pealegi, sa võid lihtsalt talle helistada või sõnumi saata,"
"Ma ei taha tema usaldusega mängida,"
Cameron kergitas kulme.
"Noh, tead küll .. tal on restoran broneeritud ja nii .. Kui ma nüüd äkki ära ütlen..."

"Hmm," norsatas ta. "Kaua sul läheb?"
Võtsin oma käe ära ning tõusin istukile, kartuses, et kui jään kauemaks talle liiga lähedale, siis ma tõepoolest ei lähe kuskile.
"Ma arvan, et et oleks ebaviisakas viieks minutiks tulla, oma lahkumisavaldusest teatada ja ära minna,"

"Ebaviisakas, aga talle vääriline," pistis Cam vahele ja hõivas voodil võimalikult palju ruumi, kui ma püsti tõusin ja peegli juurde tatsasin.
"Tund, kaks," ütlesin asjalikult, siludes kleiti ja korrastades juukseid.
"Liiga kaua," urises ta. Jälle.

Vaatasin talle altkulmu otsa. "On valikut?"
"Jah, ma tulen sinuga kaasa,"
Kergitasin kulme. "Ei,"
"Aga see on parim ajavõitmiseks,

"Ei ja ma ei pane seda kleiti selga,"
Ta mõtles hetke järele. "Ei ja ma valin sulle ise riietuse,"
Pööritasin silmi ning juhtusin kella vaatama.
"Kurat küll, Cam. Ma pean viie minuti pärast kohal olema!"

"Ma ei lase sind selles kleidis kiskja juurde!" poolkarjatas ta voodist välja karates.
Ohkasin sügavalt, kuid teadsin, et pean lõpuni välja minema. Haarasin poisil lõuast.
"Kuula mind nüüd, härra Üleperemehetsev-Poiss-sõber, ma olen pooleteise tunni pärast tagasi siin. Kui sa tahad, siis ilma kleidita. Aga praegu ma lähen nii, kui sa ei taha, et ma juba siin ja praegu lahti riietuksin,"

Tema silmad sädelesid taas. "Lubad?"
"Kuidas siis?"
"Mulle meeldib sult ise riideid seljast võtta, kas tead,"
Tegin teadjapilgu pähe. "Ahsoo," Siis tuli mulle meelde, et ma olen juba hiljaks jäänud.

Põrgusse.
Suudlesin taas Cameroni - jah, pikalt - ning haarasin jaki.
"Ära unusta oma lubadust," Ta pilgutas mulle salapäraselt silma.
Naeratasin talle vastu. "Ma täidan oma lubadusi,"

12.08.12

ÄKAM #16: Endiselt hirmul

"Ma ju ütlesin, et te armastate üksteist!" kiljatas Saleisha taas.
Ta oli seda teinud iga viie minuti järel, kui ma talle Jaapanis juhtunust rääkisin.
"Ja te lõpus olete koos," laulis ta ja keerutas mööda tuba ringi.

"Kas mul on ainult tunne või sa oledki õnnelikum kui mina," küsisin muiates.
"Võimalik," lausus ta ja tantsiskles peegli juurde.
"Tegelikult oled küll," ütlesin järsku kurvalt, üllatades sellega isegi ennast.
Muidugi võisin ma Saleishat usaldada, aga...

"Ah? Mis meeleolu see veel on?"
Tüdruk pöördus järsult ümber ja jäi mind jõllitama.
Hammustasin huulde ja vedasin näpuga mööda voodipesu mustrit ringe.
"Noh?" küsis ta, maandudes mu kõrvale.

"Jack .. Aidan .. mul on vaja nendest lahti saada,"
"Oh..."
Noogutasin pead. "See on nii rumal .. ma praegu isegi ei suuda enam meelde tuletada, mida kavatsesin nendega saavutada .. praegu ma küll enam midagi sellist välja ei mõtleks,"

"Hmm. Ma arvan, et see on tingitud sellest, et Liam tegi sulle väga haiget siis .. ja sa tahtsid oma kättemaksu ja nii," lausus Sal mõtlikult.
"Jah," vastasin hajameelselt.
"Kuid praegu on sul Cameron, kes sind armastab,"

"See on ka .. kahtlane,"
"Ah?" Tüdruk kortsutas kulmu. "Mida sa ajad?"
"Noh .. kuidas seda nüüd öelda. Okei, esiteks seda, et sina seda muidugi ei usu ja nimetad mind hullumeelseks. Aga tegelikult .. ma arvan, et ma lihtsalt kardan,"
"Kardad mida?"

"Ma kardan, et ta on siiski mängur,"
"Aga miks? Ja sa tõesti oled hullumeelne,"
"Ta on ilus, tark, suurepärase kehaga, tal on tüdrukud ümber..."
"Tal on ainult üks tüdruk ja see oled sina," lausus Saleisha tähtsalt. "Miks sa arvad, et ilus, tark ja suurepärase kehaga kutt peab ilmtingimata mängur olema?"

"Sest .. vaata Liamit, Aidanit, Jacki ja teisi. Kas nemad siis pole?"
"Kas sa oled neile kordki elus silma vaadanud?" küsis tüdruk tõsiselt.
"Jah..." vastasin, saamata aru, kuhu ta jõuda tahab.
"Ja mida sa seal näed?"

"Hmm," Kortsutasin kulme. "Et nad on endaga rahul, ennasttäis alfa-isased, kes teavad täpselt, kui kuumad nad on ja mida sellega saada võivad?"
Sal tõstis pöidla üles. "Õige. Ja mida sa näed Cammy silmis?"
Ma isegi ei oleks märganud, et mu suunurgad üles kerkivad, kui mu vastas poleks peeglit.

"Armastust..." laususin unelevalt.
Saleisha naeratas mulle laialt ja soojalt. "Kas see pole piisav tõestus?"
"Aga mis siis, kui ta seda teeskleb?"
"Rox .. kas sa oled kunagi proovinud midagi teeselda?"

"Muidugi olen-"
Ta lehvitas käega, segades vahele: "Silmadega,"
"Ah?"
"Tead küll .. proovinud silmadega väljendada midagi teistsugust,"

"Hmm..."
"Mina kui su parim sõbranna võin sind veenda, et isegi kui su huuled ja käitumine proovisid näidata midagi muud, on just silmad need, mille järgi olen ma alati aru saanud, mida sa tegelikult tunned,"
"Ehk sa tahad öelda, et..?"
"Et silmad on kõige tõetruumad organid .. kui kahtled milleski, vaata inimesele silma ja sa ei kahtle enam,"

"Mm..."
"Veel kahtlusi?"
"Ma ei ole kindel..."
"Oh, Roxy..."

"Okei, tegelikult ma arvan, et see võib tõsi olla isegi,"
"Mitte 'ei või', vaid ongi. Ära lase kahtlustel ära rikkuda teie suhte ideaalsus,"
"Ideaalsus?"
"Jah, te näete nii armsad välja! Te olete justkui teineteisele loodud!"

"Mm .. aitäh .. ma arvan,"
Ta naeratas mulle laialt. "Mul on hea meel sind üle pika aja taas õnnelikuna näha,"
"Jah, seda on hea tunda,"
"Aga ma pean siiski küsima,"

"Jah?"
"Mida sa täpselt Jacki ja Aidani suhtes teha kavatsed?"
"Mm .. no ma ütlesin neile, et tahan nendega privaatselt kokku saada peale reisi - sellepärast neid polnud lennujaamas täna -, sest mul on neile midagi "hirmus tähtsat" vaja öelda,"

"Noh, jah,"
Raputasin taas pead ning vajusin selili voodile. "Ma olin ikka nii loll,"
"Ära muretse, sa saad hakkama,"
"Arvad?"

"Muidugi. Sa oled tugev. Kui sa juba selle ideega lagedale tulid, siis kindlasti nuputad sa välja, kuidas see muuta taas enda kasuks,"
"Hmm,"
"Kindlasti saad,"
Naeratasin oma parimale sõbrannale. "Ma usun sind,"

Minu uskumus küll ei aidanud palju...

11.08.12

MNLS #12: We're not together but you care

Jason

Wow. This girl really amazes me. I thought she'll be angry or at least sad but no. It's like all are talking about her personal life and she doesn't even give a shit. At least that's what she shows. But still. She's stronger than I thought. I wish I was that strong.

I know what you'll say. That I actually am. Physically - yes. But mentally? Well .. I guess, too. Maybe stronger than an average person. Being emotionally controlled acquires to be strong. Though, it's a different thing. Emotions are in charge but it's more about feelings. And in that case...

When I firstly heard how they're talking about her personal life (she and Chantal were somewhere away), I got strangely angry. I mean, I never liked gossip and it drove me insane when someone started spreading them, but there was something else. I wanted to make them shut up. Where did they got that right to gossip about here?

I felt that protection instinct in me again.
But why? I couldn't have been .. no, I couldn't have been.
We're again in the same point. I liked Caro, yes, but I also knew I couldn't have been in love with here. Or haven't I?

If talking about that in the future, I wasn't exactly sure when that happened. I only knew I have to pretend. A lot and very long. Of course I had no idea then what will happen in the future.

But what angered me the most, was what Zack was talking.
Did I really say "angered"? Mm...
When before I was talking about silencing people, I meant with words. In Zack's case .. well, let's say, firstly I'd have liked to beat him up, then bury and, if possible, let somekind of bastards in that freaking soil, so they could .. Oh, sorry, got on that horror movies' tune again.

It got me totally mad he could have done smth like that. Yes , he was a cold fish without a heart, but still - why? The answer was pretty easy actually - he wanted fast popularity and a gossip like that was a good way.

Where did I stop? Right. That girl was a tough one.
I'd really like to knew how she got that. She seems fragile from the outside, but is really strong one inside. Not every person is simply that strong. I mean, not everyone would be so immune to that kind of things.

People who like attention would have obviously enjoyed that, and talked about that whenever possible. What Caro did, was ignoring when people started talking about it near her or, when someone asked her face to face, she gave a really sharp answer, without giving out any information.
It must be Micha who taught her that...

We talked everyday in MSN - irl would have been too dangerous -, so I could understand how is she. She seemed to cope with things pretty well, though, she was tired in the end. And of course these convos were good for us to get to know each other.

***





Caro 

OMG, seriously. They're still not tired? It' like .. three weeks for now and they're still talking .. Ah, right, not all the nominees are analyzed and discussed.

Not that there were that many nominees, thank you very much. But they still discussed who could it be - Cyle or Jason, Jason or Cyle ?
What was Cyle: he was "hot" (he actually did, but I wasn't interested), popular and all the girls had to be in love with him. Jason was supported by Zack's theory and his mysterious being, 'cause as they had figured out by 1,5 years, I liked mysterious things.

Whatever.
Positive things about it? He talked to me almost every day. In MSN, but still. As I understood, it was a little "masquerade" not to add fuel to the fire
Chantal thought he was also making sure if I'm alright. That he knows the truth - the thing I was one moment so sure about, and the next I was all in doubts - and worries about me.

I didn't know that. Jason was just so .. different and I never knew what he can do next, though, Chan said he's pretty easy to analyze - it's good to own that kind of besties, right? Anyway, it wasn't easy for me. And I didn't knew what this guy - Cassie used that phrase - had in mind. I didn't know if he liked me, if he felt anything for me. But one thing was more than certain - even if he didn't like me romantic way, he kinda wanted to protect me.
Else he wouldn't talk to me, right?

You know what's funny? That I discussed with the guy I felt smth for, what exactly I felt. So it's like, I tell him how things are and he pretends not to know they're all about him. Under the question mark, but 60% of me thinks he knows.

He asked me why I even made that blog and I told him that I wanted that certain person to know, but never wanted to tell him face to face. He said I shouldn't tell if he's a stranger as it - supposedly from his own experience, hell how I'd like to hear more about that - can scare him. I told him then it's not the stranger. Then he said: "You can guess that. You wouldn't leave a mark if he was," So I don't know.

I asked his assumptions and he said he wouldn't tell me. But as I said no one would ever know until I tell them, he answered: "You never know," and once again I was pretty sure he knows.
But it's strange... How can he discuss these things with me when he knows? I mean, he could tell me about him or anything .. maybe he wants me to tell my feelings straightly in his face, so he can be sure? Mm...

Another interesting thing was, when I told him, I don't understand at all why did they offer Cyle, he answered: "They simply take a pretty guy and offer him," Oh, boy, if only you knew what I think of you .. Cyle is nothing compared to you.

***

It ended quite quickly actually. Zack run out of arguments and the whole things lie aside. In the end Dacid asked me on Friday: "Now tell me who is this lucky one?"

He could see anger in my face for a second, but just for a second as I reminded myself once more that I by myself wanted to play along. I even liked that in some case.
"Why would you even think there's someone?" I tilted my head thoughtfully, challenging him.
"What do you mean? There definitely gotta be someone. Why would you write these things then?"

"Maybe I just write things I want to feel? Or what do you think?"
Cassie was behind David and she showed me thumbs up, as my play was really truthful.
Yess, at least now I know how to pretend pretend. I wasn't sure which were the proportions between sarcasm and truth in this sentence.

"Egh..." As you could have guessed, David's little brain run out of the arguments.
Of course, my dear, you don't have any Zack here, who would tell you what to say. "Right. Anyway, these are just my fantasies, if you'd like to know. You may tell others, too. And you shouldn't have bring Jason in..." I stopped in the middle of the sentence, but David didn't seem to notice - he was thinking 'bout my first three sentences.

"Well, I'll go then," I motioned to Cassie with my head that I'll be waiting for her outside as I needed some fresh air. It was because just mentioning Jason's name sent a wave of heat over my body. It was hard, yes.

When Cassie was outside, she firstly praised my arguments which finally overcame Zack's in her opinion, and added: "When you left, I decided to ask David who he thinks this "mysterious guy" is. At first he was still said it's Cyle, but then I asked straightly if he wanted to be him, and he answered, half-seriously: "Yes," Can you imagine that?"
"Haha, he really did that?"

"I'm totally serious .. Don't you think they-" they = "the popular gang" "-make out with those who are easily to get, but in reality they fall in love with .. girls like we are? You know, who are more or less well-behaved and nerdy,"
I understood what she meant as I was thinking about that by myself a lot. "I believe so, Cassie. Even the players want to actually feel, they're not only after the pleasure,"

"But .. how are you?"
Because of this blog scandal the girls haven't asked about us lately and I didn't importune as I didn't want to be pushy.
"We .. how should I put it. Figures. He seemed to be interesting in things. We discussed them every day,"

"Wait, what? With the one you like about the one you like and what you feel?"
"Kinda. Even though we all thought he knows, he always pretended not to when I wrote about that,"

"Oh, girl friend .. you know how to choose a really wondrous strange guy,"
And this guy was wondrous as well as in the past as in the future.

MNLS #11: Whoa, we're famous



Jason, about half of a school year

For fuck's sake, don't let her fall in love with me! Please, don't let her fall in love. Please...
But I knew that it was already to late for that. Caroline has fallen in love with me, not asking me if I wanted that or not. I'd prefer she didn't. 
Though, it would be interesting to get to know how it feels .. when someone is in love with you. Truly in love.

'Cause I knew too well that Jade wasn't in love with me, her kisses-hugs were simply things-to-do-in-relationship, and sex was just because of the pleasure.
So now I regret that. Maybe I shouldn't have ever started?

Another punch in the boxing bag. Actually I was pretty happy Zack had got a gym here.
At least you you can get away from your thoughts and so. For instance, getting rid of your anger was a good thing.

Talking about Caro again .. ugh. The first reason I was angry at myself, was because I actually knew I liked her, too. No, I didn't start falling in love with her yet - let's stress out the word "yet" -, but you never know when things can happen. Moreover, Jade was kind of Zack's friend, so she knew about all this mafia stuff, and I actually didn't care if she's in danger or not. But in Caro's case I had this very certain feeling, that I have to protect her. I wanted to protect her from everything.

And .. as you could see from her being and talking, she had fallen for me, hard.
So if I simply say "no" to her, it would hurt her really bad and I couldn't bear if she was broken.
Not because I didn't like that lovey-dovey stuff, but 'cause I wanted to protect her. And who would I have been if I hurt her by myself?

"Whoa, it seems someone has something on one's heart,"
Zack had entered the gym unnoticed.
Speak of the devil and he's just here. Good I didn't say anything out loud.

"Well, tell me then,"
You think he actually cared? Hell he did. He just wanted to know something he could threat me with or made a fool of me later. As I'd said before, Zack had no feelings and he didn't give a shit about anything nor anyone.The only things he cared about were money, girls with who he could spend time when he wanted to and his good position in the Assassins.
Guess that's all.

Instead of answering I just punched the bag once again. You get rid of anger and get in shape as well - what a fantastic combination.

"Hey, what's with that Caro chick?" Zack asked suddenly.
My eyes were wide open and I was glad I had my back at him at the moment.
My brain sent lots of dirty language through itself, which I won't speak out loud, but though How the hell he knows 'bout that? was hammering through my head.

Even though, I sometimes though why I joined that very dangerous "profession", mafia had taught me lots of things. As well as I was always in shape and knew what to do in different situations, I also knew how to pretend and control my emotions in need. This was what I needed the most then.

I left the bag alone and leaned on the bar counter.
"What are you talking about?" I asked carelessly, taking a sip from the bottle of water I took with me. I furrowed my brows.
"Nah, ya know. At school, she looks at you with such a loving gaze..." Zack wiggled his brows.

Nonetheless, I couldn't read anyone's mind, I knew too well what "the boss" was thinking about.
The second thing he is interested of.

"What are you talking about? There's nothing between us," Shit, I gotta do something. He mustn't get it, he must not.
"That's what you think. Girls like this have already planned your wedding, ya know," He had that look in his eyes like he knew what he was talking about

Not that he wasn't right - sorry, girls.
Of course I knew that Caro tends to fantasize a lot. You could see that from her girl friends' looks as well as from the personal messages in MSN.
But Zack was too wrong person to know that. And I had suddenly an urge to punch that stupid grin off his face.

Protection, my subconsciousness suggested, but I already knew it. Please don't tell me I start to fall in love with her
"Don't be a fool, she sure doesn't. How could she even like me? Look at me - somekind of a loner in black clothes who is always writing something in his laptop. I don't even have a bad boy imago."

"Whatever you think, Jason. I've been in touch with many different girls-" In touch .. literally .. OMG, why did I even think about that?! "-and I know when they have something serious on their minds. But it's not even important,"
I uplifted my brows as trying to tell I didn't understand what he was talking about.

"As she's already in love with you, you don't have to chase her. I know you'd just broken up with Jade..." His voice assumed that I and Jade actually meant something to each other. "I think you need a break. You look tired."
"You want to give me a break?" I asked, though I knew he didn't mean that. In mafia, you don't get a break.

"No, you idiot. You should get that girl between your sheets,"

***

Caro, after a couple of weeks

"I'm not kidding, Caro. They were talking about that for the whole French lesson,"
"Yeah, they did that so much it was getting on my nerves in the end,"

I turned my sullen gaze at Micha who ignored that, as always. When Cassie reported things in their best light, it was Micha who just had to say smth venomous.
Never add your blog link anywhere. It may be really dangerous.

"Why do they even care? So what if I have a blog where I post different thinks? So what?"
"You see, we haven't had any gossip lately. So that's what they need,"
"And it's not like you post "different things" there. You write about your feelings,"
"Not a single name was mentioned,"

"It can't hold them back, right?"
"I've never liked Zack," I muttered.
"Um, yeah, he's "helping" a lot. He mentioned you'd added Jason in MSN and so on,"
"If being honest, I liked Cyle's thing more. At least it was all made up,"

"Yeah," Of course I knew Chan wanted to help me - she just didn't know what to say anymore.
"But look at the bright side. You're now the famous one in our class," Micha said sharply again.

"Very funny," I muttered.

* Let's take a step back 'cause I can bet you don't understand what's happening. If you do, I summon the whole story briefly to verify your thoughts.
As I, Jason and Chantal weren't attending French, we didn't know anything what happened there. Okay, you may not count Jason - I have no idea why I even mentioned him -, 'cause he knew that pretty soon.

Anyway. Zack started to suspect. I mean, in Jason's case.
I'd really like to know how he did that.
I also had a blog where I posted my thoughts at times. Yesterday there was 100 page views. I was so happy... Now I know.

Everyone was interested in my personal life.
It wasn't a big surprise actually that they took it in hands as not every person writes about their feelings in a blog, right?
It all began a couple of weeks ago. Then they thought I like Cyle. Cute, isn't it? Mostly 'cause  he's Don Juan here.

No way I'd like him.
Then Zack decided to pour oil on the fire (when they all started to shut up) and proposed it can be Jaon. As I heard from Michelle and Cassie, he told totally wrong things, but they seemed believable to others.

So here I am now, famous Caroline Forbz, from 9th grade, who is in love with Jason Lockwood.
Actually I didn't understand at all why they were gossiping. So what I like him? There are lots of dating couples in our school, but no one's gossiping about them.
Maybe it was because of my blog. Or, as Chantal said, there hadn't been any gossip for a long time. *

"You know what?" I said after "waking up" from my thoughts. Their heads jerked at me. "If they really want a gossip, let them talk. And we'll simply play along." 

SL #35: Emme, ta on armunud kriminaali

 Jason

Hingasin sügavalt sisse-välja.
Ma olin harjunud oma tavapärase tööga, kuid igal reeglil on erandeid. Ma võisin olla juht, kes tavaliselt annab käske, kuid kui boss ütleb, et sa lähed ja teed selle ära, siis sul pole valikut.

Narko laialivedamine oli okei. Sa sõidad rahulikult kohta, uurid ümbrust - sellega on tavaliselt kõik okei - ja lihtsalt annad tellijale kauba, saades raha vastu.
Aga kui sulle öeldakse, et sa pead sõitma ning selle ja selle tüübi maha laskma, siis sa ei ole just eriti rahulik...

Hea oli, et ma töötasin alati üksi. Olnuks ma sõdur, oleks mul alati keegi kaasas .. või mina oleksin kellelgi kaasas.
Kuid ma olin caporegime ja see muutis asja olulisemalt lihtsamaks, niivõrd kui see maffias võimalik oli.

Ja miks see mind just siis õnnelikuks tegi, et ma üksi olin .. ma poleks talunud, et keegi mu olekut oleks näinud. Närvilist, eemalolevat .. kahtlast.
Caro oli endiselt seal. Enam mitte mu peas: nüüd oli ta läinud kaugemale.

Ma isegi ei pidanud temast mõtlema: tundus, nagu ta jälgiks igat mu sammu või oleks minuga sealsamas autos...
Sa oled hulluks läinud, Jason. Teda ei ole siin.

Caroline'i rõõmus naer kajas mu kõrvus. See naer .. mida kuulsid Jake'i kõrvad, kui ta midagi ilgelt vaimukat tüdrukule rääkis.
Tüdruk näis siis nii õnnelik .. ainult et kui ta silmad hetkeks, vaid hetkeks, mind piidlesid, lugesin neist välja .. süütunde äkki?

Kuid miks peaks ta tundma end süüdi? Eriti minu ees? Ma olen talle eikeegi...
Ainult et tunnistada seda endale tekitas kahtlast valu mu rinnas. Sest tema ilmselgelt oli keegi mulle .. isegi kui ma seda välja ei näidanud.

***

Keskendusin sisse- ja väljahingamistele. Südame tuksumise rütm rahustas mind ja rahu oli just see, mida tol hetkel vajasin.

Et kuidas on võimalik üldse enne inimese tapmist rahulik olla või? No ma ei tea .. võib-olla on maffia lihtsalt midagi sellist, kus sa õpidki kõige pöörasemad asjad ära. Emotsioonide ja tunnete kontroll on tegelikult isegi päris hea ja kasulik asi.

"Okei, ma olen valmis," pomisesin vaikselt ning avasin autoukse.
Lubage lisada veel üks punkt üksinda töötamise positiivsete asjade juurde.

Öö oli pime, täpselt selline, nagu ma vajasin, et liikuda vaikselt ja märkamatult. Sulgesin vaikselt autoukse ning liikusin maja poole.
Oli üks neist harvadest hetkedest, kui ma ei tundnud midagi. Tõenäoliselt oli see põhjustatud sellest, et ma ei lasknud endal enam mõelda.

Mitte nüüd täiesti, aga .. ma ei lasknud enam endal mõelda Carost. Ma blokeerisin teda kõigest jõust, kuigi ta oli väga pealetükkiv. Ma teadsin, et kui kas või hetkeks lasen lõdvaks, on ta kohe seal, mu peas, ning siis ei suuda ma kedagi täna öösel tappa...

Kõik tuled olid kustutatud ning imelikul kombel ei põlenud ka kaks lähemat tänavatuld.
Zack? käis mu peast läbi uitmõte ning see ei tundunudki enam nii imelik.

Piidlesin ülemise korruse aknaid, proovides välja arvestada kõige lähem tee. Tagahoovist vaadates leidsin, et üks aken on avatud. Järelikult oli see magamistuba. Ööd Austraalias on siiski palavad.

Ülesronimine osutus lihtsamaks kui ma arvasin, seda sellepärast, et majal oli taga veranda, mille katusele oli liigagi lihtne ronida. Isegi kui seda pidi tegema võimalikult vaikselt.
Uskuge mind, ma oskasin olla vaikne, kui seda vaja oli.

Upitasin end aknalauale - samuti vaikselt - ning avastasin, et ei eksinudki oma oletustes: see oli tõepoolest magamistuba. Ja voodis magas keegi.
Ronisin läbi akna tuppa, jälgides igat sammu hoolikalt.

See on tema, sosistas mu aju. Ma teadsin seda küll.
Viimane hingetõmme enne otsustavat hetke ja...

Mu aju saatis hulga ebatsensuurseid väljendeid, mida suu küll ei edastanud, kuna mul oli selletagi tegemist.
"Sa väike litapoeg selline," sisistas mees, kes mu just jalust maha löönud oli.
Tema käes olev pesapallikurikas ei paistnud mulle just eriti kutsuvana.

Kobasin revolvri järele, kuid kukkumisel oli see kuskile voodi alla või kuhuiganes ära kadunud.
Nagu mul niigi vähe probleeme poleks.

"Mööda läks," sisistasin ärritunult ja ärritavalt, kui pesapallikurikas vaevalt 10 cm kaugusel mu peast põrandasse sügava augu tekitas.
"Kas sa tõesti tahaksid nii väga mu ajusid oma põrandal näha?" küsisin, kui veeretasin end järgmise löögi eest kõrvale.

"Kaua sa nüüd keerutad siin?" karjus ta.
Proovisin tõusta, kuid ta astus mu jalale.
Oh, shit.

Urisesin, ignoreerides valu. Just täna olin otsustanud, et mul ei olnud nuga vaja.
Mitte et mul oleks midagi läbilõigatud kõride vastu .. filmides, mitte päriselus.
Tõmbasin järsult jala enda poole, põhjustades mehe - misiganes ta nimi oli - kukkumise. Kurikas veeres ohutusse kaugusesse ning mul oli mõni mikrosekund oma revolvri leidmiseks.
Roomasin kiiresti voodini ning siis selle alla, et pesapallikurikas minu selja asemel voodit tabaks.

"Tule sealt välja, väike värdjas,"
Üksteisele järgnevad hoobid ütlesid mulle, et see siiski ei ole hea idee.
Vajutasin päästikule ja kuul tabas ta jalga.
5 tükki veel.

Ta urahtas ning vajus põlvedele, et mind voodi all tabada.
Täiuslik moment.
Kuul tabas teda täpselt laupa ning ta vajus põrandale. Kurikas vajus ta käest ning lebas nüüd täiesti ohutuna oma omaniku kõrval.

Veeretasin end voodi alt teiselt poolt välja ning rapsisin riided tolmust puhtaks.
Heitsin veel viimase pilgu tapetud mehele, kes nüüd täiesti ohutult põrandal lebas. Veri voolas mööda tema nägu põrandale, moodustades ta pea alla väikese loigu.

Kuulatasin, kuid ei kuulnud midagi: ei kellegi karjumist, rabelemist ega politseisireene. Ega siis ilmaasjata ole mind õpetatud tegutsema vaikselt ning ka summuti on asja pärast.

Mission complete, mõtlesin omaette, käivitades autot ja suundumas kuskile, kus ma võisin nüüd oma energia taastada ja sisendada endale, et ma just ei sooritanud kriminaalkuritegu, mille eest mind vangi võidakse panna.

Igavesed valed.

***

Ma olen tobe praegu.
Irooniline oli mõelda, et ma nüüd tõepoolest kohtan Caro siin, metsasügavuses.
Muidugi ma teadsin, et talle meeldib metsas ja mere ääres jalutada, kuid hilisõhtul vihmaga? See kõlas pigem minulikult.

Läbi vihmamadina suutsin siiski eristada kellegi sammud. Keegi oli mulle ohtlikult lähedal.
Kobasin püstolit oma vööl ning jätsin käe sinna, hiilides vaikselt - tänud vihmale! - jämedama puu juurde, et sealt segajat paremini jälgida.

Oh.. Universum, ma muidugi tean, kuidas see kõik töötab, aga mitte nii otseselt, eks!?
Caroline tantsiskles vihma käes, justkui oleks kõige parem ilm üldse.
Äkki ma alahindasin teda ja ta pole nii plikalik, kui ma arvasin? Hmm..

Tüdruk pöördus minu poole  ja ma nägin musti triipe ta põskedel. Kortsutasin kulmu.
Kas ta nutab/nuttis või on see kõik vihma süü? Raske öelda.
Aga kui nuttis? Kas mina põhjustasin selle?
Caroline ei näinud mind endiselt, pöördus vaid ümber ning hetke viivitades hakkas kõndima.

Tema äkiline nägemine pani mu südame meeletult tuksuma. Mu aju ka: see oli nüüd täidetud miljoni mõttega.
Ma igatsesin teda. Tol hetkel oleksin andnud kõik, et talle järele joosta ja oma käed ümber panna.
Ma tahtsin teda tagasi, niivõrd kui me "koos" olime.
Ma armastasin teda, see oli endiselt kindel, kuigi ma ei tahtnud seda lõpuni tunnistada.

Ainult et kellesse tema armunud on?
Ta on armunud kriminaali.

(fotod)

07.08.12

SL #34: Valu muudab inimesi

Okei, see ON häiriv. Pidin ma Michaga tulema üldse siia? Ugh...

Tähendab, asi oli selles, et Michal oli vaja raamat tagastada. Ja ma läksin temaga niisama heast peast kaasa, kuna söögivahetunnis pole sul ngn midagi paremat teha.
Ja - tänud, saatusele .. või Universumile .. või kellele iganes - olid seal ka Jason koos Iani ja Joshiga.

Ma seisin Micha kõrval, kuni ta raamatut ära andis, kuid peale seda me .. ma ei tea, kuidagi lihtsalt jäime sinna.
Ja ükskõik kuhu ma liikusin, oli Jason mul pmst sabas: läksin ühe raamaturiiuli juurde, tema on kõrval, seisin Joshi selja taga, et vaadata, mida ta loeb, jälle oli Jasonil vaja seal olla!

See kõlas juba paranoiliselt .. aga ta tõepoolest tegi seda.
Jäta mind rahule, J, ma olen su peale endiselt pahane.
Oojaa, ma olin ta peale pahane. Sellepärast jätkasin oma tee-ta-armukadedaks-tehnikat.
No olgu, kunagi ei saa kindel olla, et ta tegelikult ka on armukade .. kui ma isegi ei meeldi talle .. vist. Mis sest et kogu ta käitumine tõestab vastupidist. Uh-oh.
 
Pmst .. ma endiselt proovisin rääkida Jake'iga, kuid .. noh, ütleme nii, et tundus, et see tõepoolest oli mingi mäng, mis ta eelmisel päeval tegi. Või siis ma jälle mõtlesin üle.
Aga ei sellel päeval ega ka järgnevatel - no olgu peale, ütlen ära, et me ei rääkinud temaga kuni meie klassi lõpureisini ehk .. mõned kuud - meie teed enam ei ristunud.

Ma nägin küll, et ta vahel vaatas mind .. me lihtsalt seisime teineteisel pool koridori ja põrnitsesime üksteist, kuid ei midagi muud.
Järsku hakkasin ma mõtlema, et äkki Jake tõepoolest polegi midagi muud kui mängur koorekihist, kes ei tee muud kui paneb pidusid pmst iga päev? Ja mitte ainult pidusid...
Iu. See oli rõve.

Ent ma pidin kogu aeg teesklema, et kõik on korras. Et miski pole juhtunud, mis iganes .. kannatas mu sisemus.

Ühesõnaga, päeva lõpuks olin ma õnnelik, et ma saan viimaks ära joosta. Muidu ma oleksin mere äärde läinud, nagu eelnevad kaks päeva, kuid täna pidi Jason minema koju oma bussiga - kusiganes ta siis kaks eelnevat päeva kolas - ning ma ei tahtnud temaga liituda. Nii et seekord otsustasin liituda metsaga.

***

Mul ei ole enam kedagi järel. Ma olen selles täiesti üksi.
 
Üksindus mõjus mulle harva hästi, nagu te võisite juba märgata. Kuid probleem oli selles, et ma tahtsingi kogu aeg üksi olla .. sest isegi kui see mõjus laastavalt, oli see ainuke võimalus, kui ma ei pidanud kellelegi midagi seletama. Vähemalt selle eest võisin ma üksindusele tänulik olla.

Ohtlik aga oli see palju rohkem. Mäletate ju, kuidas ma murdusin eelmise suve alguses? No vot .. murdumist küll ei toimunud .. aga mõtlemisruumi oli liiga palju. Ma võisin jõuda kõige segastemale järeldustele või jääda mõtlema mingit kindlat mälestust...

Näiteks olin ma vägagi kindel, et ei saa sellega hakkama. Iseenesest mul oli potentsiaali olla tugev ja ma olingi tugev .. aga sa ei saa olla liiga tugev liiga pikka aega. Seega ma teadsin, et nädalat Jasonita - teoreetiliselt - ma välja ei kannata.
Esiteks, mälestusi oli liiga palju. Teiseks, kuidas sa unustad kedagi, kellega sul on nii palju elu seotud?

Miks sa nii saladuslik oled? - Mis mõttes? - Otseses. Umbes .. põhimõte rääkida võimalikult vähe või midagi. - Ma ei taha sellele vastata.

Arvate, et mind ei häirinud, et ta ei rääkinud mulle paljusid asju oma elust? Muidugi häiris. Ta ajas mind sellega hulluks - halvas mõttes, siinkohal -, kuid keegi ei räägi sulle kunagi täielikult oma elulugu, kas pole? Pealegi poleks tal mingit põhjust seda teha, sest me isegi ei käinud...

Aitäh. - Pole täna väärt. - Eks ma siis ütlen homme uuesti 

On see piisav seletamaks, miks ma armastasin teda? Ta võis olla täielik debiilik, kuid rohkema osa ajast oli ta tore, sõbralik, ajas mind naerma, aitas mind...

Ma ei igatse kedagi teist nii palju, kui ma igatsen sind. Ma tahan, et sa näeksid, et ma ei ole korras. Ainult et .. ma proovin ja proovin, aga midagi ei muutu. Sa ei taha mind endiselt.
Kõik ütlevad, et armastus teeb haiget, kuid see pole tõsi. Üksindus teeb haiget. Äraütlemine teeb haiget. Kellegi kaotamine teeb haiget. Kõik ajavad need tunded sassi armastusega, kuid tegelikkuses on armastus maailmas ainuke asi, mis ravib valu ja paneb meid taas end suurepäraselt tundma.

Ühepoolne armastus on raske asi, muidugi. Aga see endiselt hoiab sind elusana. Armastus toidab sind.

See on nagu .. ma armastan sind väga. Aga ma ei taha sind armastada, sest ma tean, milline sa olla võid. Ma ei taha kõndida mööda sama teed. Sest siis me teeme samu vigu. Samas, on miski, mis hoiab mind endiselt su juures. Ma olen segaduses.

***

Ma veetsin metsas kaks päeva peale kooli. Ja nagu ma ütlesin, muudab see su täiesti segaseks. Nii et kui ma üks päev mõtlen, kui palju ma teda armastan, siis järgmine päev mõtlen ma selle peale, kui palju haiget ta mulle teeb.


Aga mis siis, kui ma ei ütle seekord "hei"? Kui ma ei vasta sulle? Kui ma jätan sinu mõtisklema, mida sa valesti tegid?
Jah, siis oled just sina seekord see, kes tunneb end sitasti. 

Kui lugema hakata, siis muidugi olin mina see, kes esimesena temaga rääkima hakkas enamasti. Kuid lõpuks sai ta asjale pihta ja tegi seda isegi. 

Ühel päeval armastad sa mind, nagu mina armastasin sind. Ühel päeval mõtled sa minust, nagu mina mõtlesin sinust. Ühel päeval nutad sa mu pärast, nagu mina nutsin sinu pärast. Ühel päeval sa tahad mind, aga mina ei taha sind.
Ainult et seda päeva ei juhtu kunagi. 

Jah, ma arvasin, et suudan teda kompenseerida Jake'iga, aga see oleks võimatu. Ma vajasin teda endiselt. Endiselt, alati ja igavesti.


Ma hoolin liiga palju sellest, kes minust põrmugi ei hooli. "Vana" tema oleks hoolinud .. aga midagi juhtus. Millegipärast on ta taas eemalolev.
Nüüd on tal minust (taas) ükskõik. Samal ajal kui mina olen katki, on temaga kõik korras.

Tegelikult ma ei teadnud, kas see oli tõsi või mitte. Ma tahtsin loota, et mitte, aga .. ta ei teinud ühtegi katset minuga ühendust võtta. Kõik, mida ta tegi, oli endiselt Analeigh'ga suhtlemine. Ja, uskuge mind, tal võiks olla aimu, et see teeb mulle haiget.
Sest vanasti suhtles ta minuga nii.


Praegu aga oleks ta öelnud midagi sellist: "Ta hoolib ja see on tema probleem," ja see olekski, sest mina olin see, kes uskus teda. Kes uskus, et ma võiksin talle meeldida...


Pisarad on südame sõnad, mida huuled ei suuda edastada.

Mu pisarad segunesid vihmaga, mis nagu oavarrest äkki sadama hakkas. Mul polnud aga kavatsestki koju minna. Mulle meeldis vihm.
Lasin sellel enda riided täiesti läbi vettida.

Loodan, et keegi nüüd ei näe mind. Mu ripsmetušš on raudselt laiali läinud.
See suutis mu isegi naeratama panna.
Hetke pärast tunded kadusid. 

Ma vihkan seda tunnet, kui sul pole ühtegi emotsiooni. Kui sa tunned end tühjalt. Sa ei ole õnnelik, sa ei ole kurb. Sa oled eimiski. Su mõtted käivad ringiratast, kuid sa ei tunne midagi. 

Jah, tõenäoliselt just siis jõudsin ma järeldusele, et peaksin minema koju, sest muidu oleks üksindus mu täiesti hulluks teinud. Vähemalt oli seal Angel.

Ma tahan end täis juua. Ma ei taha enam midagi tunda. Ma ei taha enam põrmugi hoolida, mõtlesin ma, kui olin riided vahetanud.

Kuid just siis, kui ma tõesti kavatsesin baarikapi kallale minna, kõlas uksekell.
Kurat küll.

(A/N: fotod)