SL #35: Emme, ta on armunud kriminaali

 Jason

Hingasin sügavalt sisse-välja.
Ma olin harjunud oma tavapärase tööga, kuid igal reeglil on erandeid. Ma võisin olla juht, kes tavaliselt annab käske, kuid kui boss ütleb, et sa lähed ja teed selle ära, siis sul pole valikut.

Narko laialivedamine oli okei. Sa sõidad rahulikult kohta, uurid ümbrust - sellega on tavaliselt kõik okei - ja lihtsalt annad tellijale kauba, saades raha vastu.
Aga kui sulle öeldakse, et sa pead sõitma ning selle ja selle tüübi maha laskma, siis sa ei ole just eriti rahulik...

Hea oli, et ma töötasin alati üksi. Olnuks ma sõdur, oleks mul alati keegi kaasas .. või mina oleksin kellelgi kaasas.
Kuid ma olin caporegime ja see muutis asja olulisemalt lihtsamaks, niivõrd kui see maffias võimalik oli.

Ja miks see mind just siis õnnelikuks tegi, et ma üksi olin .. ma poleks talunud, et keegi mu olekut oleks näinud. Närvilist, eemalolevat .. kahtlast.
Caro oli endiselt seal. Enam mitte mu peas: nüüd oli ta läinud kaugemale.

Ma isegi ei pidanud temast mõtlema: tundus, nagu ta jälgiks igat mu sammu või oleks minuga sealsamas autos...
Sa oled hulluks läinud, Jason. Teda ei ole siin.

Caroline'i rõõmus naer kajas mu kõrvus. See naer .. mida kuulsid Jake'i kõrvad, kui ta midagi ilgelt vaimukat tüdrukule rääkis.
Tüdruk näis siis nii õnnelik .. ainult et kui ta silmad hetkeks, vaid hetkeks, mind piidlesid, lugesin neist välja .. süütunde äkki?

Kuid miks peaks ta tundma end süüdi? Eriti minu ees? Ma olen talle eikeegi...
Ainult et tunnistada seda endale tekitas kahtlast valu mu rinnas. Sest tema ilmselgelt oli keegi mulle .. isegi kui ma seda välja ei näidanud.

***

Keskendusin sisse- ja väljahingamistele. Südame tuksumise rütm rahustas mind ja rahu oli just see, mida tol hetkel vajasin.

Et kuidas on võimalik üldse enne inimese tapmist rahulik olla või? No ma ei tea .. võib-olla on maffia lihtsalt midagi sellist, kus sa õpidki kõige pöörasemad asjad ära. Emotsioonide ja tunnete kontroll on tegelikult isegi päris hea ja kasulik asi.

"Okei, ma olen valmis," pomisesin vaikselt ning avasin autoukse.
Lubage lisada veel üks punkt üksinda töötamise positiivsete asjade juurde.

Öö oli pime, täpselt selline, nagu ma vajasin, et liikuda vaikselt ja märkamatult. Sulgesin vaikselt autoukse ning liikusin maja poole.
Oli üks neist harvadest hetkedest, kui ma ei tundnud midagi. Tõenäoliselt oli see põhjustatud sellest, et ma ei lasknud endal enam mõelda.

Mitte nüüd täiesti, aga .. ma ei lasknud enam endal mõelda Carost. Ma blokeerisin teda kõigest jõust, kuigi ta oli väga pealetükkiv. Ma teadsin, et kui kas või hetkeks lasen lõdvaks, on ta kohe seal, mu peas, ning siis ei suuda ma kedagi täna öösel tappa...

Kõik tuled olid kustutatud ning imelikul kombel ei põlenud ka kaks lähemat tänavatuld.
Zack? käis mu peast läbi uitmõte ning see ei tundunudki enam nii imelik.

Piidlesin ülemise korruse aknaid, proovides välja arvestada kõige lähem tee. Tagahoovist vaadates leidsin, et üks aken on avatud. Järelikult oli see magamistuba. Ööd Austraalias on siiski palavad.

Ülesronimine osutus lihtsamaks kui ma arvasin, seda sellepärast, et majal oli taga veranda, mille katusele oli liigagi lihtne ronida. Isegi kui seda pidi tegema võimalikult vaikselt.
Uskuge mind, ma oskasin olla vaikne, kui seda vaja oli.

Upitasin end aknalauale - samuti vaikselt - ning avastasin, et ei eksinudki oma oletustes: see oli tõepoolest magamistuba. Ja voodis magas keegi.
Ronisin läbi akna tuppa, jälgides igat sammu hoolikalt.

See on tema, sosistas mu aju. Ma teadsin seda küll.
Viimane hingetõmme enne otsustavat hetke ja...

Mu aju saatis hulga ebatsensuurseid väljendeid, mida suu küll ei edastanud, kuna mul oli selletagi tegemist.
"Sa väike litapoeg selline," sisistas mees, kes mu just jalust maha löönud oli.
Tema käes olev pesapallikurikas ei paistnud mulle just eriti kutsuvana.

Kobasin revolvri järele, kuid kukkumisel oli see kuskile voodi alla või kuhuiganes ära kadunud.
Nagu mul niigi vähe probleeme poleks.

"Mööda läks," sisistasin ärritunult ja ärritavalt, kui pesapallikurikas vaevalt 10 cm kaugusel mu peast põrandasse sügava augu tekitas.
"Kas sa tõesti tahaksid nii väga mu ajusid oma põrandal näha?" küsisin, kui veeretasin end järgmise löögi eest kõrvale.

"Kaua sa nüüd keerutad siin?" karjus ta.
Proovisin tõusta, kuid ta astus mu jalale.
Oh, shit.

Urisesin, ignoreerides valu. Just täna olin otsustanud, et mul ei olnud nuga vaja.
Mitte et mul oleks midagi läbilõigatud kõride vastu .. filmides, mitte päriselus.
Tõmbasin järsult jala enda poole, põhjustades mehe - misiganes ta nimi oli - kukkumise. Kurikas veeres ohutusse kaugusesse ning mul oli mõni mikrosekund oma revolvri leidmiseks.
Roomasin kiiresti voodini ning siis selle alla, et pesapallikurikas minu selja asemel voodit tabaks.

"Tule sealt välja, väike värdjas,"
Üksteisele järgnevad hoobid ütlesid mulle, et see siiski ei ole hea idee.
Vajutasin päästikule ja kuul tabas ta jalga.
5 tükki veel.

Ta urahtas ning vajus põlvedele, et mind voodi all tabada.
Täiuslik moment.
Kuul tabas teda täpselt laupa ning ta vajus põrandale. Kurikas vajus ta käest ning lebas nüüd täiesti ohutuna oma omaniku kõrval.

Veeretasin end voodi alt teiselt poolt välja ning rapsisin riided tolmust puhtaks.
Heitsin veel viimase pilgu tapetud mehele, kes nüüd täiesti ohutult põrandal lebas. Veri voolas mööda tema nägu põrandale, moodustades ta pea alla väikese loigu.

Kuulatasin, kuid ei kuulnud midagi: ei kellegi karjumist, rabelemist ega politseisireene. Ega siis ilmaasjata ole mind õpetatud tegutsema vaikselt ning ka summuti on asja pärast.

Mission complete, mõtlesin omaette, käivitades autot ja suundumas kuskile, kus ma võisin nüüd oma energia taastada ja sisendada endale, et ma just ei sooritanud kriminaalkuritegu, mille eest mind vangi võidakse panna.

Igavesed valed.

***

Ma olen tobe praegu.
Irooniline oli mõelda, et ma nüüd tõepoolest kohtan Caro siin, metsasügavuses.
Muidugi ma teadsin, et talle meeldib metsas ja mere ääres jalutada, kuid hilisõhtul vihmaga? See kõlas pigem minulikult.

Läbi vihmamadina suutsin siiski eristada kellegi sammud. Keegi oli mulle ohtlikult lähedal.
Kobasin püstolit oma vööl ning jätsin käe sinna, hiilides vaikselt - tänud vihmale! - jämedama puu juurde, et sealt segajat paremini jälgida.

Oh.. Universum, ma muidugi tean, kuidas see kõik töötab, aga mitte nii otseselt, eks!?
Caroline tantsiskles vihma käes, justkui oleks kõige parem ilm üldse.
Äkki ma alahindasin teda ja ta pole nii plikalik, kui ma arvasin? Hmm..

Tüdruk pöördus minu poole  ja ma nägin musti triipe ta põskedel. Kortsutasin kulmu.
Kas ta nutab/nuttis või on see kõik vihma süü? Raske öelda.
Aga kui nuttis? Kas mina põhjustasin selle?
Caroline ei näinud mind endiselt, pöördus vaid ümber ning hetke viivitades hakkas kõndima.

Tema äkiline nägemine pani mu südame meeletult tuksuma. Mu aju ka: see oli nüüd täidetud miljoni mõttega.
Ma igatsesin teda. Tol hetkel oleksin andnud kõik, et talle järele joosta ja oma käed ümber panna.
Ma tahtsin teda tagasi, niivõrd kui me "koos" olime.
Ma armastasin teda, see oli endiselt kindel, kuigi ma ei tahtnud seda lõpuni tunnistada.

Ainult et kellesse tema armunud on?
Ta on armunud kriminaali.

(fotod)