SL #37: Tüdrukud .. miks nad kõik nii väga tahavad mulle ajusid pähe panna?

Jason
"Jason!"
Palun mitte jälle. "Mine ära, Ade!" karjusin vastu.
"Jessas, kogu linn ei pea seda kuulma," pomises Ade, tirides kõrvaklapid mu peast.
"Hei!"
"Palju parem, aga võiksid veel vaiksemaks võtta,"

Pöörasin end toolil ringi, toetasin kukla kätele ja põrnitsesin oma õde.
"Mida sa tahad?"
"Meil on vaja rääkida," alustas ta ja võttis voodil istet. "Ei,väike täpsustus: sul on vaja rääkida,"
"Mul ei ole vaja kellegagi rääkida,"

"Probleemi eiramine seda ära ei lahenda," sõnas tüdruk ja ristas käed.
Tegin seda samuti ja prunditasin huuli.
Paar minutit vahtisime teineteisega tõtt.

Kui ma endiselt midagi ei öelnud, levis üle Ade'i näo mesimagus naeratus, ta tõusis püsti ja astus mulle sammu lähemale.
"Kui sa järgneva minuti jooksul rääkima ei hakka, kustutan ma su arvutist kõik su mängud ära,"
Kergitasin kulmu. "Sa ei teeks seda,"

"Sa kahtled minus? Tõesti?"
Tegelikult ta võis seda teha küll. Ent ma ei kavatsenud alla anda.
"Ma hakkasin rääkima,"

"Ma hoiatasin sind," sõnas ta, kui minut oli tõenäoliselt läbi saanud.
"Kuidas sa seletad kellelegi midagi, millest sa ei isegi aru ei saa?" andsin alla, kui ta taas lähemale hakkas kõndima.
Lõppkokkuvõttes teadsin ma ju väga hästi, et ainult Ade saakski mind aidata.
Mitte et ma kunagi oleksin tema abi läinud paluma... "Palju sa kuulsid?" küsisin, kui tüdruk taas voodile istus.

"Suht algusest,"
Needsin end vaikselt nina alla.
"Kui sa lubad mul öelda..." alustas ta, kuid ma segasin vahele: "Nagu sa vajaksid luba,"
Ta mõõtis mind mõrvaripilguga.

Täpselt nagu Caro.
Selle erinevusega, et Adrianna pilk oli teeseldud, vist. Caro oleks tahtnud mind aga reaalselt ära tappa.
Oli ka mille eest...

"Mida ma tahtsin öelda, enne kui mu jutule väga ebaviisakalt vahele segati-" pilk "-sa ei saa nii teha. Sa ei tohi lasta Zackil kõik ära rikkuda,"
"Kõik?"
"Sinu ja Caro..."
"Ära ütle 'suhe'. Palun ära tee sina ka seda mulle,"

"Olgu. Ärgu siis olgu suhe. Misiganes teil Caroga siis on..."
"Ta korraldas draama tühjast asjast,"
Tõepoolest, ma täiesti niisama karjusin tema peale ja ta sai selle peale vihaseks. On tõesti tühiasi. Kes meist nüüd drama queen on?

Ade kergitas kulmu.
"Jah, ma tean, et olen tõbras," porisesin vaikselt.
Ta naeratas, kuid see ei peegeldunud ei tema silmades ega ka hääles: "Tore, et sa sellest ise ka aru saad,"
"Mida ma üldse teha saan? Ta isegi ei räägi enam minuga... tundub, nagu .. nagu ta vihkaks mind,"

See tekitas uskumatut valu rinnas. Pelgalt mõte sellest, et ta võiks mind vihata... See oli hullem kui ükskõik milline valu, mida ma varem tundnud olin.

"Muidugi ta ei räägi sinuga! Ega tema seda kõike ei alustanud. Ning muuseas, et te, poisid, teaks: vaikime on meie puhul kõige valjem appihüüe. Me loodame, et see on märge. See on umbes nagu .. kui ma ütlen "ära muretse", siis just see on hetk häirekella lüüa. Sest tõsi on, kui me oleme vihased või ärritunud, me lihtsalt sulgume endasse. Nagu keegi oleks tunded välja lülitanud. Teiste juuresolekul me naeratame .. lihtsalt selleks, et vältida küsimusi. Aga päeva lõpuks oleme ikka need, kes me oleme," Adrianna saatis mu poole mitmetähendusliku pilgu. "Kõige hullem on öösel, kui me oleme täiesti üksi. Siis me murdume."

Ta jäi hetkeks vait, nagu mõtleks millegi üle järele. Mina mõtlesin ka tema öeldu üle järele ega öelnud midagi.
"See on suht kohutav tegelikult. Me ootame, kuni te esimese sammu teete, et asja parandada, kuid teie kangekaelsuse tõttu võib see venida, ja me tegelikult ei märkagi, kuidas see meid aeglaselt hävitab. Meie põhiline viga on see, et kui me armume, siis me armume liiga sügavalt. Ja seda ma sulle ütlen, Jason, et sul on sõrme ümber üks suurepärane tüdruk, kellega sa pead ka vastavalt käituma. Sest kui sina ei käitu temaga õigesti, siis teeb seda keegi teine,"

Ma ei öelnud endiselt midagi. Ma ei suutnud. Kõik see, mida ta rääkis .. see oli nii võõras. Ma olin kutt ja ma ei saanud aru, kuidas ma peaksin kõigele sellele pihta saama, mida ma peaksin tegema ja nii.. Meil oli asi lihtsam .. kuni minu ja tüdruku vahel midagi pole, ei ole ma kohustatud talle midagi ütlema.
Daah, miks ma peaksin?

Aga kui Ade mainis "kedagi teist", läksid mu käed automaatselt rusikatesse. Lihtsalt sellepärast, et ma ei kannataks mõtet Carost kellegi teise käte vahel...

Adrianna vaatas mind hukkamõistvalt: "Oh, sa ei ütle midagi. Jah, sul tõesti pole õrna aimugi, kuidas ta end tunneb. Me oskame enam-vähem kõik emotsioone hästi teeselda, kas pole?"
"Lihtsalt mõelda, mida ma talle kõike põhjustan .. kui see on kõik tõesti nii, nagu sa räägid .. ma ei vääri teda. Ma isegi ei tohi peale sellist käitumist teda igatseda,"
"Mitte seda. Noh, jah, sa käitud vahel küll nagu viimane idioot, aga sa siiski armastad teda,"

"Ma ei armasta teda,"
"Sa ei saa igavesti oma tunnete eest ära joosta, suur venna. Ja sa ei tohi mängida tema tunnetega. Homne päev pole alati garanteeritud. Mitte et see Caro puhul kehtiks .. ta armastab sind nagunii..."
"Ta ei armasta mind,"

"Võib-olla ta naerab-" Ah?! "-võib-olla ta nutab. Ja võib-olla sa üllatud, kui kuuled, mida ta tegelikult tunneb. Jason, kallis, emotsioonide teesklemine,"
"See ei saa ikkagi tõsi olla,"
"Mu arust ei saa tõsi olla, et mu vend on mafiooso,"

"See on teine asi," sõnasin läbi hammaste.
"Mõned ilmselged asjad ei muutu .. kunagi,"
"Mida iganes,"
"Kui sa jätkad inimeste eemaletõukamist, siis sa jäädki üksi,"

Ouch. "Ei huvita," Vale.
"Huvitab küll,"
Kas ma olen Ade'ile tõesti nii läbinähtav? "Aga ma pean teesklema, et ei huvita,"

Ade raputas metsikult pead. "Sa ei saa igavesti nii teha, Jason. Sa pead vahel teiste tunnete peale ka mõtlema. Sest sa ei saa olla inimeste lähedane, kui sa isegi ei proovi neist aru saada,"
"Ma ei saa midagi teha, kui Zack mulle kuklasse hingab!" hingeldasin talle vastuseks.
Olin tige nagu härg, kelle nina ees muudkui raputatakse seda kuradima rätikut.
"Jäta Zack, persse see Zack! Mõtle iseendale .. mida sina tahad?"

See ei olnud küsimus, kuid mu aju vastas meeleldi...
Raputasin pead, et liiga meelitavast kujutluspildist vabaneda.
"Ma ei saa aru, mida sa tahad minust. Kord sa räägid, et ma peaksin mõtlema iseenda peale, ja järgmine hetk sa ütled, et pean arvestama teistega..."
"Caro teeb sind õnnelikuks ja sa pead arvestama tema tunnetega,"

"Caro, ta .. ta on hooliv. Ja kannatlik. Isetu. Ja ta tekitab minust tahtmise end muuta .. paremaks muuta. See ei ole see, mida ma peale Jade'i tahtsin.."
"Siis on enam kui selge, et teie kaks peate koos olema. Ta teeb su õnnelikuks. Et sa elad, olemas oled .. kuhu sa lähed?"
"Mul on vaja veidi maha jahtuda. Ja ma pean mõtlema,"

***

Kiirus. Ma armastasin seda. Ja Caro armastas samuti...
Ma ei saanud teda peast enam üldse välja. Isegi seal mitte. Isegi mitte kiirteel, kus polnud ühtki autot, ja ma muudkui lisasin kiirust.
Ta oli tuimalt mu pea okupeerinud ega kavatsenudki sealt välja tulla.

See tundus omajagu jonnimisena: ma ei jäta sind rahule enne, kui sa mu ees vabandad.
Midagi sellist, mida Caro öelda võiks.
Ja ma teadsin, et ei suuda talle vastu panna. Ei oma põhimõtete ega ka suurepärase enesekontrolliga. Temaga see kõik lihtsalt .. kadus. Nagu seda polekski kunagi olnud.

Ma lootsin vabaneda mõtetest, temast, kuid see ei õnnestunud. Ma suutsin nii enda mõtetes kinni olla, et olin juba Orbostis tagasi. Sellel kindlal teel, mis viis ühe kindla maja juurde, kus elas üks kindel tüdruk, kellega mul oli üks kindel asi ajada.

***

Caroline

Jumal küll. Mulle ka meeldib street racing, aga see ei tähenda, et te peaks siin ringi sõitma kell 11 õhtul. Gaash.

Tahtsin rõduust sulgeda küll, kuid see tähendaks seda, et tuba oleks muutunud umbseks, ma poleks saanud nautida täiskuud ja värsket õhku...
Nii et ma jäin paigale. Kõhuli voodile, Angel soojendamas mu külge - mitte et see vajalik olnuks 25-kraadise soojusega.. -, silmad arvutiekraanil.

Ma igatsesin Jasonit. Teda polnud jälle msnis ja .. tegelikult oli see imelik küll. Tunda tema lähedust läbi msni. Aga ma olingi segane..
Kogu nädal, mis me ei rääkinud, ei tähendanud üldsegi seda, et ma temast mõelnud poleks .. ta oli endiselt kinni mu peas ega kavatsenud sealt lahkuda.

See oli küll alati nii olnud, aga meie .. tüli puhul muutus veelgi intensiivsemaks, lihtsalt sellepärast, et me ei suhelnud üldse. See on nagu .. nagu kui sa oled alkohoolik ja sa ei joo pikka aega. Või ahelsuitsetaja ja ei suitseta pikka aega. Või narkomaan ega tarbi midagi pikka aega. Või magusaarmastaja, kes ei ole magusat pikka aega saanud. Mis iganes.

Aga tõsi oli, et ma olin silmaga nähtavalt ja südamega tuntavalt Jasonist sees. Nagu täiega sees. Ma ei olnud temast kergelt sisse võetud, ta ei olnud lihtsalt mu crush ja ma pelgalt ei armastanud teda. Ma olin temast sõltuvuses. Ta oli mu alkohol, suits, narkootikum .. nimetage kuidas tahes.
 Aga kui te ta mult ära võtate, siis mind ka pole enam.

Pealegi, tüdrukud olid mulle suhteliselt selgeks teinud, et Jason OLI mu eluarmastus ja et ma peaksin päästma mis iganes meil oli.
Ainult et miks peaksin mina jälle olema see, kes esimese sammu teeb?

Äkiline liikumine rõdul pani mu võpatama.
Kell on 11, kogu maja magab juba ja keegi laamendab mu rõdul. Kõlab toredalt.
Angel sisistas, kui ma üles tõusin, kuid järgnes mulle siiski.
Mu arust on ka suht tore minna rõdule, kus keegi on, olles vaid avara T-särgi ja aluspükste väel. Mm .. iga tüdruku unistus.

Tippisin vaikselt ukseni ja piilusin välja. Kuid kedagi polnud.
"Caroline," sosistas ta vaikselt, kuid põhjustas siiski mu karjatasime - lühiaegse küll, sest käsi mu suul takistas seda. "Šš .. see olen .. mina," hingeldas ta mu kõrva.
Sulgesin suu ja ta võttis käe selle pealt ära.
"Jason," sosistasin vastu ja pöörasin end ümber.

(photos: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/Alustame%20tyliga%20ja%20tyli%20ise/?action=view&current=bf579af6.pbw&ps=1&t=1343739212)