Okei, see ON häiriv. Pidin ma Michaga tulema üldse siia? Ugh...
Tähendab, asi oli selles, et Michal oli vaja raamat tagastada. Ja ma läksin temaga niisama heast peast kaasa, kuna söögivahetunnis pole sul ngn midagi paremat teha.
Ja - tänud, saatusele .. või Universumile .. või kellele iganes - olid seal ka Jason koos Iani ja Joshiga.
Ma seisin Micha kõrval, kuni ta raamatut ära andis, kuid peale seda me .. ma ei tea, kuidagi lihtsalt jäime sinna.
Ja ükskõik kuhu ma liikusin, oli Jason mul pmst sabas: läksin ühe raamaturiiuli juurde, tema on kõrval, seisin Joshi selja taga, et vaadata, mida ta loeb, jälle oli Jasonil vaja seal olla!
See kõlas juba paranoiliselt .. aga ta tõepoolest tegi seda.
Jäta mind rahule, J, ma olen su peale endiselt pahane.
Oojaa, ma olin ta peale pahane. Sellepärast jätkasin oma tee-ta-armukadedaks-tehnikat.
No olgu, kunagi ei saa kindel olla, et ta tegelikult ka on armukade .. kui ma isegi ei meeldi talle .. vist. Mis sest et kogu ta käitumine tõestab vastupidist. Uh-oh.
Pmst .. ma endiselt proovisin rääkida Jake'iga, kuid .. noh, ütleme nii, et tundus, et see tõepoolest oli mingi mäng, mis ta eelmisel päeval tegi. Või siis ma jälle mõtlesin üle.
Aga ei sellel päeval ega ka järgnevatel - no olgu peale, ütlen ära, et me ei rääkinud temaga kuni meie klassi lõpureisini ehk .. mõned kuud - meie teed enam ei ristunud.
Ma nägin küll, et ta vahel vaatas mind .. me lihtsalt seisime teineteisel pool koridori ja põrnitsesime üksteist, kuid ei midagi muud.
Järsku hakkasin ma mõtlema, et äkki Jake tõepoolest polegi midagi muud kui mängur koorekihist, kes ei tee muud kui paneb pidusid pmst iga päev? Ja mitte ainult pidusid...
Iu. See oli rõve.
Ent ma pidin kogu aeg teesklema, et kõik on korras. Et miski pole juhtunud, mis iganes .. kannatas mu sisemus.
Ühesõnaga, päeva lõpuks olin ma õnnelik, et ma saan viimaks ära joosta. Muidu ma oleksin mere äärde läinud, nagu eelnevad kaks päeva, kuid täna pidi Jason minema koju oma bussiga - kusiganes ta siis kaks eelnevat päeva kolas - ning ma ei tahtnud temaga liituda. Nii et seekord otsustasin liituda metsaga.
***
Mul ei ole enam kedagi järel. Ma olen selles täiesti üksi.
Üksindus mõjus mulle harva hästi, nagu te võisite juba märgata. Kuid probleem oli selles, et ma tahtsingi kogu aeg üksi olla .. sest isegi kui see mõjus laastavalt, oli see ainuke võimalus, kui ma ei pidanud kellelegi midagi seletama. Vähemalt selle eest võisin ma üksindusele tänulik olla.
Ohtlik aga oli see palju rohkem. Mäletate ju, kuidas ma murdusin eelmise suve alguses? No vot .. murdumist küll ei toimunud .. aga mõtlemisruumi oli liiga palju. Ma võisin jõuda kõige segastemale järeldustele või jääda mõtlema mingit kindlat mälestust...
Näiteks olin ma vägagi kindel, et ei saa sellega hakkama. Iseenesest mul oli potentsiaali olla tugev ja ma olingi tugev .. aga sa ei saa olla liiga tugev liiga pikka aega. Seega ma teadsin, et nädalat Jasonita - teoreetiliselt - ma välja ei kannata.
Esiteks, mälestusi oli liiga palju. Teiseks, kuidas sa unustad kedagi, kellega sul on nii palju elu seotud?
Miks sa nii saladuslik oled? - Mis mõttes? - Otseses. Umbes .. põhimõte rääkida võimalikult vähe või midagi. - Ma ei taha sellele vastata.
Arvate, et mind ei häirinud, et ta ei rääkinud mulle paljusid asju oma elust? Muidugi häiris. Ta ajas mind sellega hulluks - halvas mõttes, siinkohal -, kuid keegi ei räägi sulle kunagi täielikult oma elulugu, kas pole? Pealegi poleks tal mingit põhjust seda teha, sest me isegi ei käinud...
Aitäh. - Pole täna väärt. - Eks ma siis ütlen homme uuesti
On see piisav seletamaks, miks ma armastasin teda? Ta võis olla täielik debiilik, kuid rohkema osa ajast oli ta tore, sõbralik, ajas mind naerma, aitas mind...
Ma ei igatse kedagi teist nii palju, kui ma igatsen sind. Ma tahan, et sa näeksid, et ma ei ole korras. Ainult et .. ma proovin ja proovin, aga midagi ei muutu. Sa ei taha mind endiselt.
Ühepoolne armastus on raske asi, muidugi. Aga see endiselt hoiab sind elusana. Armastus toidab sind.
See on nagu .. ma armastan sind väga. Aga ma ei taha sind armastada, sest ma tean, milline sa olla võid. Ma ei taha kõndida mööda sama teed. Sest siis me teeme samu vigu. Samas, on miski, mis hoiab mind endiselt su juures. Ma olen segaduses.
***
Ma veetsin metsas kaks päeva peale kooli. Ja nagu ma ütlesin, muudab see su täiesti segaseks. Nii et kui ma üks päev mõtlen, kui palju ma teda armastan, siis järgmine päev mõtlen ma selle peale, kui palju haiget ta mulle teeb.
Aga mis siis, kui ma ei ütle seekord "hei"? Kui ma ei vasta sulle? Kui ma jätan sinu mõtisklema, mida sa valesti tegid?
Jah, siis oled just sina seekord see, kes tunneb end sitasti.
Kui lugema hakata, siis muidugi olin mina see, kes esimesena temaga rääkima hakkas enamasti. Kuid lõpuks sai ta asjale pihta ja tegi seda isegi.
Tähendab, asi oli selles, et Michal oli vaja raamat tagastada. Ja ma läksin temaga niisama heast peast kaasa, kuna söögivahetunnis pole sul ngn midagi paremat teha.
Ja - tänud, saatusele .. või Universumile .. või kellele iganes - olid seal ka Jason koos Iani ja Joshiga.
Ma seisin Micha kõrval, kuni ta raamatut ära andis, kuid peale seda me .. ma ei tea, kuidagi lihtsalt jäime sinna.
Ja ükskõik kuhu ma liikusin, oli Jason mul pmst sabas: läksin ühe raamaturiiuli juurde, tema on kõrval, seisin Joshi selja taga, et vaadata, mida ta loeb, jälle oli Jasonil vaja seal olla!
See kõlas juba paranoiliselt .. aga ta tõepoolest tegi seda.
Jäta mind rahule, J, ma olen su peale endiselt pahane.
Oojaa, ma olin ta peale pahane. Sellepärast jätkasin oma tee-ta-armukadedaks-tehnikat.
No olgu, kunagi ei saa kindel olla, et ta tegelikult ka on armukade .. kui ma isegi ei meeldi talle .. vist. Mis sest et kogu ta käitumine tõestab vastupidist. Uh-oh.
Pmst .. ma endiselt proovisin rääkida Jake'iga, kuid .. noh, ütleme nii, et tundus, et see tõepoolest oli mingi mäng, mis ta eelmisel päeval tegi. Või siis ma jälle mõtlesin üle.
Aga ei sellel päeval ega ka järgnevatel - no olgu peale, ütlen ära, et me ei rääkinud temaga kuni meie klassi lõpureisini ehk .. mõned kuud - meie teed enam ei ristunud.
Ma nägin küll, et ta vahel vaatas mind .. me lihtsalt seisime teineteisel pool koridori ja põrnitsesime üksteist, kuid ei midagi muud.
Järsku hakkasin ma mõtlema, et äkki Jake tõepoolest polegi midagi muud kui mängur koorekihist, kes ei tee muud kui paneb pidusid pmst iga päev? Ja mitte ainult pidusid...
Iu. See oli rõve.
Ent ma pidin kogu aeg teesklema, et kõik on korras. Et miski pole juhtunud, mis iganes .. kannatas mu sisemus.
Ühesõnaga, päeva lõpuks olin ma õnnelik, et ma saan viimaks ära joosta. Muidu ma oleksin mere äärde läinud, nagu eelnevad kaks päeva, kuid täna pidi Jason minema koju oma bussiga - kusiganes ta siis kaks eelnevat päeva kolas - ning ma ei tahtnud temaga liituda. Nii et seekord otsustasin liituda metsaga.
***
Mul ei ole enam kedagi järel. Ma olen selles täiesti üksi.
Üksindus mõjus mulle harva hästi, nagu te võisite juba märgata. Kuid probleem oli selles, et ma tahtsingi kogu aeg üksi olla .. sest isegi kui see mõjus laastavalt, oli see ainuke võimalus, kui ma ei pidanud kellelegi midagi seletama. Vähemalt selle eest võisin ma üksindusele tänulik olla.
Ohtlik aga oli see palju rohkem. Mäletate ju, kuidas ma murdusin eelmise suve alguses? No vot .. murdumist küll ei toimunud .. aga mõtlemisruumi oli liiga palju. Ma võisin jõuda kõige segastemale järeldustele või jääda mõtlema mingit kindlat mälestust...
Näiteks olin ma vägagi kindel, et ei saa sellega hakkama. Iseenesest mul oli potentsiaali olla tugev ja ma olingi tugev .. aga sa ei saa olla liiga tugev liiga pikka aega. Seega ma teadsin, et nädalat Jasonita - teoreetiliselt - ma välja ei kannata.
Esiteks, mälestusi oli liiga palju. Teiseks, kuidas sa unustad kedagi, kellega sul on nii palju elu seotud?
Miks sa nii saladuslik oled? - Mis mõttes? - Otseses. Umbes .. põhimõte rääkida võimalikult vähe või midagi. - Ma ei taha sellele vastata.
Arvate, et mind ei häirinud, et ta ei rääkinud mulle paljusid asju oma elust? Muidugi häiris. Ta ajas mind sellega hulluks - halvas mõttes, siinkohal -, kuid keegi ei räägi sulle kunagi täielikult oma elulugu, kas pole? Pealegi poleks tal mingit põhjust seda teha, sest me isegi ei käinud...
Aitäh. - Pole täna väärt. - Eks ma siis ütlen homme uuesti
On see piisav seletamaks, miks ma armastasin teda? Ta võis olla täielik debiilik, kuid rohkema osa ajast oli ta tore, sõbralik, ajas mind naerma, aitas mind...
Ma ei igatse kedagi teist nii palju, kui ma igatsen sind. Ma tahan, et sa näeksid, et ma ei ole korras. Ainult et .. ma proovin ja proovin, aga midagi ei muutu. Sa ei taha mind endiselt.
Kõik
ütlevad, et armastus teeb haiget, kuid see pole tõsi. Üksindus teeb
haiget. Äraütlemine teeb haiget. Kellegi kaotamine teeb haiget. Kõik
ajavad need tunded sassi armastusega, kuid tegelikkuses on armastus
maailmas ainuke asi, mis ravib valu ja paneb meid taas end suurepäraselt
tundma.
Ühepoolne armastus on raske asi, muidugi. Aga see endiselt hoiab sind elusana. Armastus toidab sind.
See on nagu .. ma armastan sind väga. Aga ma ei taha sind armastada, sest ma tean, milline sa olla võid. Ma ei taha kõndida mööda sama teed. Sest siis me teeme samu vigu. Samas, on miski, mis hoiab mind endiselt su juures. Ma olen segaduses.
***
Ma veetsin metsas kaks päeva peale kooli. Ja nagu ma ütlesin, muudab see su täiesti segaseks. Nii et kui ma üks päev mõtlen, kui palju ma teda armastan, siis järgmine päev mõtlen ma selle peale, kui palju haiget ta mulle teeb.
Aga mis siis, kui ma ei ütle seekord "hei"? Kui ma ei vasta sulle? Kui ma jätan sinu mõtisklema, mida sa valesti tegid?
Jah, siis oled just sina seekord see, kes tunneb end sitasti.
Kui lugema hakata, siis muidugi olin mina see, kes esimesena temaga rääkima hakkas enamasti. Kuid lõpuks sai ta asjale pihta ja tegi seda isegi.
Ühel päeval armastad sa mind, nagu mina armastasin sind. Ühel päeval mõtled sa minust, nagu mina mõtlesin sinust. Ühel päeval nutad sa mu pärast, nagu mina nutsin sinu pärast. Ühel päeval sa tahad mind, aga mina ei taha sind.
Ainult et seda päeva ei juhtu kunagi.
Jah, ma arvasin, et suudan teda kompenseerida Jake'iga, aga see oleks võimatu. Ma vajasin teda endiselt. Endiselt, alati ja igavesti.
Ma hoolin liiga palju sellest, kes minust põrmugi ei hooli. "Vana" tema oleks hoolinud .. aga midagi juhtus. Millegipärast on ta taas eemalolev.
Nüüd on tal minust (taas) ükskõik. Samal ajal kui mina olen katki, on temaga kõik korras.
Tegelikult ma ei teadnud, kas see oli tõsi või mitte. Ma tahtsin loota, et mitte, aga .. ta ei teinud ühtegi katset minuga ühendust võtta. Kõik, mida ta tegi, oli endiselt Analeigh'ga suhtlemine. Ja, uskuge mind, tal võiks olla aimu, et see teeb mulle haiget.
Sest vanasti suhtles ta minuga nii.
Praegu aga oleks ta öelnud midagi sellist: "Ta hoolib ja see on tema probleem," ja see olekski, sest mina olin see, kes uskus teda. Kes uskus, et ma võiksin talle meeldida...
Pisarad on südame sõnad, mida huuled ei suuda edastada.
Mu pisarad segunesid vihmaga, mis nagu oavarrest äkki sadama hakkas. Mul polnud aga kavatsestki koju minna. Mulle meeldis vihm.
Lasin sellel enda riided täiesti läbi vettida.
Loodan, et keegi nüüd ei näe mind. Mu ripsmetušš on raudselt laiali läinud.
See suutis mu isegi naeratama panna.
Hetke pärast tunded kadusid.
Ma vihkan seda tunnet, kui sul pole ühtegi emotsiooni. Kui sa tunned end tühjalt. Sa ei ole õnnelik, sa ei ole kurb. Sa oled eimiski. Su mõtted käivad ringiratast, kuid sa ei tunne midagi.
Jah, tõenäoliselt just siis jõudsin ma järeldusele, et peaksin minema koju, sest muidu oleks üksindus mu täiesti hulluks teinud. Vähemalt oli seal Angel.
Ma tahan end täis juua. Ma ei taha enam midagi tunda. Ma ei taha enam põrmugi hoolida, mõtlesin ma, kui olin riided vahetanud.
Kuid just siis, kui ma tõesti kavatsesin baarikapi kallale minna, kõlas uksekell.
Kurat küll.
(A/N: fotod)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar