Sulistasime rannas päris hulk aega. Vesi oli väga soe - ega ta muud ei saakski olla, me oleme Austraalias siiski.
11, nagu plaanitud oligi, alustasime oma sõitu Triabunnasse. Bussisõit oli lõbus nagu alati. C'mon, see ei saagi igav olla, kui sul on kaasas kogu su klass. Vnoh, mitte kogu, aga siiski.
Eelmises koolis käisid mulle 'populaarsete' "tõde või tegu"-mängud hullult närvidele, kuna .. nojah, mina olin see, kes alati naerualuseks sattus (= kellele alati pidi keegi midagi .. kahtlast tegema. Mitte et ma laseks või midagi. Okei, aitab sellest, see rikub tuju).
Praegu aga jälgisin huviga, kes mida tegema pidi, mõnikord ka ise mängust osa võttes.
***
Sorrellis ja Triabunnas veetsime vaid umbes pool tundi erinevalt Port Arturist. Seal külastasime vanglat ja kindlasti Surnute saart. Seal oli väga ilus. 3 tundi sõitu ja me olimegi Hobartis, Tasmaania pealinnas. Muuseumidele ütlesime kindla 'ei', selle asemel käisime hoopis Bonorongi metsiku looduse pargis, kus võisime kohata koaalasid, vombateid, kängurusid... Käisime ka Wellingtoni mäe otsas ja Cadbury šokolaadivabrikus.
Peale seda oli meile antud vaba aeg kella seitsmeni, kui pidime Kuninglikku Teatrisse minema, kus meid ootas mustkunstietendus.
"Kuhu suundume siis?" päris Michelle, kui meile olid kaardid kätte jagatud ja me kõik enam vähem gruppidesse jaotunud olime.
Näiteks Cole&Co. asusid kohe poode ründama. Peab ju endale mingid ägedad bokserid ostma. Ma räägin tõsiselt - eelmine kord nad tõesti tegid seda. Poisid, ma mõtlen.
Mul oli juba algselt idee, et siin pean ma kindlasti külastama Kuninglikku Botaanikaaeda, mis pidi olema lihtsalt gorgeous - paremat sõna lihtsalt ei ole.
"Kas me võiks botaanikaaeda minna?" küsisin kogu seltskonna käest, kelleks olime meie Jasoniga, Micha ja Craig, Chantal, Cassie, Alasia, Ian (üks Jasoni parimatest sõpradest), Mark ja Dean, kes suhtlevad samuti Jasoniga ning mõtlesid meiega kaasa tulla.
Mulle see väljavaade meeldis, kuna ma teadsin, et poisid meeldivad Chanile (Mark), Cassiele (Dean) ja Alasiale (Ian). Tundus küll suhteliselt imelik, et selline seltskond meil välja kujunes, kuid kes teab - äkki tüdrukud meeldivad neile ka? :) Või siis on see kokkusattumus .. kuigi ma ei usu kokkusattumustesse.
"Kas me jõuame pärast šoppamas ka ära käia?" küsis Alasia.
"Muidugi." vastasin ma, "Meil on 4 tundi aega teatrini, kui me mingi 1,5 h oleme botaanikaaias, siis me ju jõuame, eks ole?" küsisin pigem tüdrukute kui poiste käest.
Õigesti mõtlesin.
"Õõh, ma ei saa aru, kui palju te šopata suudate," kostis Jason mokaotsast, kuid me kõik kuulsime teda ja loomulikult olid poisid temaga nõus.
"Ära muretse, mees, me käime söömas nii kaua," lohutas teda Mark.
Pööritasin naljaga silmi. Tüdrukud ja šoppamine, poisid ja söök. Muidugi.
"Ongi, Jason, jõuate ära käia küll,"
Jason vaatas mulle otsa ja küsis siis naeru tagasi hoides. "Sa ei mõtle ometi toda korda?"
Vastuse asemel hakkasin naerma, nakatades ka teda. Teised vaatasid meid nagu poolearulisi.
Hoidsin veidi naeru kinni, seletades: "Eelmine suvi .. Sarah' juurde minek .. Cassie oli ka kaasas .. ning teie kaks." Viimane oli adresseeritud poistele.
Cassie'le, Ianile, Markile ja Deanile tuli see samuti meelde ja me hakkasime kõik koos naerma.
Nüüd vaatasid Chan, Micha, Craig ja Alasia meid kui poolearulisi, kuid ma tõesti ei suutnud naeru tagasi hoida. Lõpuks me siiski rahunesime ja alustasime oma teekonda botaanikaaeda.
*Tegu oli eelmise aasta suve algusega, kui Sarah korraldas enda juures väikese viibimise, kuhu terve klass kutsutud oli. Mina ja Cassie sattusime Jasoni, Iani, Marki ja Deaniga ühe bussi peale.
Tuletan meelde, et me ei käinud Jasoniga siis, kuid ma olin superõnnelik sellise võimaluse üle .. Pealegi me veetsime koos palju aega ja sõitsime tagasi samas seltskonnas jällegi.
Aga point oli praegu selles, et meil oli Sarah'ga kokku lepitud, et kõik kohaletulnud jätavad asjad tema koju ja siis lähevad randa, et pärast tagasi 'koju' minna, grillida jne.
Selline oli plaan. Poistel aga läks poolel teel kõht tühjaks ja me läksime sööma, lootes siiski, et jõuame randa küll... Ha-ha, me veetsime mäkis kaks tundi. Ning jõudsime tagasi enne neid.*
***
"Uuh, mul pole ammu sellist šopingutuuri olnud," sosistas Cassie mu kõrvalt.
Sosistas, sest tegelikult pidi kohe algama teatrietendus ning me ei tahtnud teisi segada. Mis sest, et nii eest kui ka tagant olime ümbritsetud oma rahvaga. Näiteks Brenda ja Sheena tahtsid kindlasti kuulata.
"Jaa, mul ka," vastasin talle.
Meil oli õigus - me vist ostsime Eliz Malli tühjaks. Ma räägin tõsiselt. Meil kõigil oli vähemalt kümme kotti käes.
Poisid veetsid selle aja Starbucksis. Mitte et nad sealt eriti midagi süüa saaks, kuid salatit, kohvi ja erinevaid saiakesi nad nosisid küll.
Ka botaanikaaias oli väga tore. Loodus ongi tore. Ja ilus.
"Ma usun, et kutid söövad pärast hotelli tühjaks," sosistas meile Micha.
"Kindlasti," vastasin ma.
"Mis asja te arutate siin?" küsis Jason, kes istus minust paremal.
"Tüdrukute asju," vastasin mokaotsast.
Siis kostis meie tagant üks kuri "ššš". Pöörasin end veits ümber, leides sealt Cyle'i, Willi ja Tyleri, teised istusid liiga kaugel, et neid vaadata. Jake'i ma nende hulgas imelikul kombel ei märganudki, mis iseenesest oli veits imelik, kuid samas, nagu ma juba ütlesin - teised istusid kaugemal ja neid ma ei näinud.
Pööritasin silmi.
Nagu, seriously, nemad tahavad etendust kuulata?! Kolm haha-d neli korda, ausalt.
Enne kui ma jõudsid mingi teravuse välja mõelda, vastas Jason minu eest: "Ära muretse, Cy, me ei hakka segama teie teatrielamust,"
Turtsatasin ning pöörasin end ümber, ignoreerides kõiki. Mind valdas äkiline väsimus.
Muidugi ei hakanud ma mõtlema mingit hullu teooriat, mis mul võib nüüd viga olla, kuna vastus oli ilmselge - meie šopingutuur.
***
Mustkunstietendus oli .. tore. Ei, tegelt ka, heidame kõrvale arusaama, et mustkunst on vaid väikestele. Ei ole põrmugi nii ja .. no ütleme seda ka, et meie taga pmst istusidki väiksed lapsed.
Igatahes, kui rääkida etendusest, siis see ei olnudki mõeldud lastele. Seal olid tüüpilised lendamis-saagimistrikid (antud juhul mõtlen seda, kui kast pooleks saagitakse), kadumisvärgid, ent samas ka võib-olla mitte nõrganärviliste jaoks pea-jäsemete otsast ärasaagimise trikid. Ei olnud just kõige meeldivam nähtus, kuid õnneks - peale paari "õudusfilmi" vaatamist - suhtun ma sellesse taluvalt. Mitte et see mulle meeldiks, kuid vähemalt ei aja oksele ega ehmata ära.
Peale etendust sõitsime siis hotelli, nagu plaan oligi, et hommikul pmst tagasisõitu alustada. Pmst, sest pool saart on meil avastamata ja me sõidame nkn teist teed pidi, kui siia tulime. Tagasiteel ootavad meid Queenstown (enne seda võib-olla Tarraleah ~pooleks tunniks), Eldon Peak (mis iseenesest pole linn, kuid siiski märgiks eraldi ära), Zeehan ja Rosebery - jällegi pool tundi kummagi jaoks, Black Bluff (mis pole taaspuhku linn) ning tõenäoliselt sõidame ka Loode-Tasmaaniasse, kuhu jäävad Wynyard, Stanley ja Marrawah.
Siis sama teed tagasi, tee peal Burnie'sse ja Ulverstone'i, sealt Devonporti ja koju...
27.09.11
02.09.11
Открой моё сердце #36: Плохая девочка
Ma tahtsin veel. Seda asja, mida Jake mulle andis.
Oota, mis ajast ma siuke alkohoolik olen? Ma jälestan viina. J-ä-l-e-s-t-a-n. Mis mulle sisse on läinud?
Jäin keset tantsuplatsi poolel teel seisma.
Ei. Ma ei tohi minna. Ma vajan Jasonit, kõlas mu peas.
Täpselt.
Vaatasin enese ümber, kuid nägin kõiki muid peale Jasoni.
Kus kuradi kohas ta on?
Just siis libistas keegi oma käed mu puusadele ning ma olin tõesti valmis virutama, kui see keegi sundis mind muusika rütmis endaga kaasa liikuma, kuid ümber pöörates oligi seal Jason.
"Ma otsisin sind," sõnasime ühel ajal.
Naeratasin ja jätkasin: "Ma ei tahaks küll jälle su raha raisata, aga mul on õudne joogijanu." Tegin kutsikanäo pähe. Või vähemalt nii palju kui mul see õnnestus.
Ta naeris selle üle.
Mis tõestab, et ei õnnestunud.
"Tule," sõnas ta, võttes mul käest ja juhtides rahvast läbi.
"Mida sa soovid?" ulatas ta mulle menüü.
Alustaks sellest, et vähemalt täna ma enam ei joo alkoholi. "Um.." Ma piilusin menüüsse, otsides kohe välja lehekülje alkoholivabade kokteilidega. Õnneks siin oli selline lehekülg.
"Üks Virgin Cuba Libre, palun," laususin, pannes menüü käest.
"Ja Vodka Fizz, apelsinimahlaga," lisas Jason, mille peale ma teda imestunult vaatasin.
"Mida?" küsis ta, nõjatudes seksikalt baariletile.
Ma ei märganudki, kui seksikalt ta täna riides oli. Mustad teksad, valge T-särk ja selle peale nahast mootorratturi jakk.
Urra-urra. "Vodka Fizz? Sulle ju ei maitse viin?"
"Ma ei taha mitte midagi mittealkohoolset," vastas ta mõtlikult.
"Mm .. selle pärast kohe nii kange kraam?"
Ta muigas. "Pole see nii kange midagi,"
Kehitasin õlgu. "Pole minu jaoks,"
Jason lasi minustki pilgu üle. "Sa näed täna väga ilus välja," sosistas ta.
Muigasin. "Sa ka,"
Jason tõmbas keelega üle huulte, mis tekitas minus iha.
Ma tahan...
Samal hetkel pandi meie ette kokteilid. Noogutasime tänutäheks.
Segasin kõrrega oma jooki, hammustades huulde ja tuletades meelde oma endiseid mõtteid.
Nägin silmanurgast, kuidas Jason mind silmitseb. Jõin veidi oma Virginit, mis oli mõnusalt külm.
"Tead," alustas Jason, mille tõttu vaatasin talle samuti otsa, "mul on praegu hull tahtmine siit jalga lasta."
Nojah, paistab, et...
"Hotelli, koos sinuga," jätkas ta, liigutades oma kulme üles-alla.
Nii et ma pole ainuke oma .. um .. mõtetega. Võtsin veel lonksu. "Tead, ma olen sinuga täiesti nõus," sosistasin mänglevalt.
"Siis me laseme siit jalga," Ta tegi oma joogile lõpu peale, kuid tundus ikka olevat kaine. Täiesti kaine.
Jõin samuti joogi lõpuni, ronisin toolilt maha ja me läksime käsikäes minema.
***
Ainuke probleem oli koha leidmisega. Ma ei usu, et Micha, Alasia, Cassie ja Chan meid hommikul leides eriti õnnelikud oleks. Zack ja teised Jasoni toakaaslased samuti.
Kuigi ei, Zack oleks küll. Siis oleks ju jälle, mida levitada -.- Idioot selline.
Mm... Ja kui nüüd motelli minna, siis .. ma ei tea. Mõnes mõttes on see ainuke loogiline variant, samas me peaks mingi .. 7ks tagasi hotelli jõudma, et hommikust süüa ja et ei tunduks kahtlane, et me justkui kuskil olime. Muidugi märkavad teised meie äraolemist .. põhiline, et õpetajad ei märkaks.
Samas, paistis, et vaid minul olid kahtlused selle koha pealt, Jason ei paistnud eriti mures olevat, kuna ta viis mind kindlalt mööda tänavaid edasi kuskile.
See 'kuskile' tähendas tegelikult Swansea Beach Chaletit. Erinevalt meie Waterloo Innist olid siin väikesed mõnusad majakesed.
Taaskord maksis Jason - paistab, et neil on Jake'iga midagi rohkemat ühist, kui ma arvasin. Ja ma tegelt peaks Jasonile selle kõik tagasi maksma... Mitte et ta laseks või midagi. Suva.
Sisenesime tuppa, jättes tule välja.
C'mon, kellel seda veel vaja on?
Siit oli ilus vaade Jubilee rannale, mitte et mul oleks erilist aega seda imetleda.
Hommikul, jõudsin ma veel mõelda, samal ajal kui maailm keerles vaid minu ja Jasoni ümber.
Kui egoistlik.
***
Ärkamine oli .. mõnus.
Mõelge nüüd ise - kui te olete oma armastatu kaisus sellises suurepärases kohas peale sellist kirglikku ööd...
Keerasin teise külje, avastades mittemagava Jasoni.
"Hommikust, iludus," sosistas ta, kinkides mulle ühe suudluse ning 'joostes' oma sõrmedega mööda mu kätt üles-alla.
"Hommikust sullegi," vastasin talle.
"Kuidas sa magasid?" küsis ta.
Hoidsin naeru kinni. "No ülejäänud aja .. hästi,"
Ta naeratas. "Nii et kõik on hästi?"
Raputasin pead, jälgides tema nägu, mis muutus õnnelikust murelikust.
"Mis viga? Kas sa said haiget või midagi?" Ta tahtis jätkata, kuid ma surusin sõrme ta suule.
"Hästi on vähe öeldud. Ma ütleks, et kõik on suurepärane, ideaalne, perfektne."
Tema nägu oli taas õnnelik .. ja salakaval. "Ära mind enam kunagi nii ehmata,"
"Ma luban,"
"Lubad?"
Noogutasin elavalt. "Mis kell on?"
Ta pööras end, et urgitseda põrandal vedelevatest teksadest välja oma telefon.
"Um, c'mon, ma ei ärka kunagi nii vara," sõnas ta, kui oli ära vaadanud.
Ma ei viitsinud oodata, kuni ta ütleb, mis kell siis on, nii et piilusin üle ta õla. Kell oli alles 5.
"Wow .. see on varajane," laususin ma.
"Kahtlaselt varajane küll,"
"Aga see-eest me jõuame hotelli tagasi õigeks ajaks,"
"Tahad juba tagasi?" küsis Jason kahemõtteliselt.
"Um ... mitte päris, aga ma tahaks ujuma minna. Vaata, kui kena ilm väljas on,"
Väljas paistis päike ja oli umbes 15 kraadi - aga praegu oli varahommik, nii et...
"Siis me jõuaks sööma ja nii. Või mis sa arvad?"
Jason vajus tagasi padjale. "Ma veedaks meeleldi aega sinuga veel. Aga kui sa tahad..."
Kõrgusin tema kohal. "Me võime veel siin ju olla. Mingi tunnikese või nii." muigasin ma.
***
Tunni aja pärast kõndisime me juba käsikäes tagasi Waterloosse. Pidime alustama oma sõitu Triabunnasse 11 paiku, nii et meil on 7st aega 4 tundi, seega jõuame rahulikult ujumas käia.
Läksime oma tubadesse. Chantal, Michelle, Alasia ja Cassie olid sügavas unes, nii et ma võtsin vaikselt oma kohvri ja läksin sellega vannituppa, et riided ära vahetada, kerge meik teha (mis minu puhul tähendas kõigest ripsmetušši, huulepulka/-läiget ja vahel ka lauvärve/lainerit).
Kammisin juuksed läbi ja tegin endale punupatsi. Panin selga valged bikiinid, erksinised lühkarid, valge babydolli ning värvilised sandaalid. Avastasin, et olin veel kaasa võtnud oma erilise unenäopüüdjaga käevõru. Panin sellegi kätte.
Kell oli pool kuus, nii et otsustasin tüdrukuid äratama minna, kuna nad tõenäoliselt tahavad samuti ujuma minna.
Väljusin vannitoast. Chantal ja Cassie olid juba ärganud, mis tähendas, et nad tõenäoliselt hakkavad mind pommitama küsimustega 3, 2...
"Kus sa öö otsa olid? Me muretsesime juba." alustas Chantal.
"Beach Chalet," vastasin nagu muuseas.
"Mida sa seal tegid?"
"Ma .. me .. noh, teate küll. Me olime Jasoniga seal."
Nad noogutasid arusaavalt.
Ma võin kihla vedada, et nad teadsid seda. Jasoni kohta vähemalt.
"Küülikud sellised," porises Michelle oma voodist, kuid tavapärase solvumise asemel hakkasin ma vaikselt naerma.
"Jajah, muidugi. Teine kord kõigest ju." Ma teadsin, kui palju ma neile rääkida võin.
"Ikkagist." Micha ringutas ja tõusis istuli, "Oli tore?"
Ta on viimasel ajal nii muutunud. On palju vähem negatiivsem. "Oli," naeratasin ma, kui see kõik meelde tuli.
"Beach Chalet..." lausus Cassie unistastavalt, "See on üliäge koht ju."
"Mhm. Otse rannas." nõustus Chantal.
"Oh, aitäh, et meelde tuletasid. Kas te randa tahate minna?"
"Muidugi," elavnesid nad.
"Okei, me lähme nüüd Jasoniga hommikust sööma, peske ära ja tulge ka järele."
"Ok, davai,"
Mõtlesin veel, et äkki peaks õpetajate käest ka küsima, kuid siis tuli meelde, et meil pole enam a)põhikool ega b)mingi ülihooliv õpetaja. Meie klassijuhataja lubas meil teha pmst kõike, kui see just ebaseaduslik polnud. Ja kuna meil 11ni aega oli, siis randaminek polnud kindlasti ebaseaduslik. Kui me õigeks ajaks tagasi jõuame.
Oota, mis ajast ma siuke alkohoolik olen? Ma jälestan viina. J-ä-l-e-s-t-a-n. Mis mulle sisse on läinud?
Jäin keset tantsuplatsi poolel teel seisma.
Ei. Ma ei tohi minna. Ma vajan Jasonit, kõlas mu peas.
Täpselt.
Vaatasin enese ümber, kuid nägin kõiki muid peale Jasoni.
Kus kuradi kohas ta on?
Just siis libistas keegi oma käed mu puusadele ning ma olin tõesti valmis virutama, kui see keegi sundis mind muusika rütmis endaga kaasa liikuma, kuid ümber pöörates oligi seal Jason.
"Ma otsisin sind," sõnasime ühel ajal.
Naeratasin ja jätkasin: "Ma ei tahaks küll jälle su raha raisata, aga mul on õudne joogijanu." Tegin kutsikanäo pähe. Või vähemalt nii palju kui mul see õnnestus.
Ta naeris selle üle.
Mis tõestab, et ei õnnestunud.
"Tule," sõnas ta, võttes mul käest ja juhtides rahvast läbi.
"Mida sa soovid?" ulatas ta mulle menüü.
Alustaks sellest, et vähemalt täna ma enam ei joo alkoholi. "Um.." Ma piilusin menüüsse, otsides kohe välja lehekülje alkoholivabade kokteilidega. Õnneks siin oli selline lehekülg.
"Üks Virgin Cuba Libre, palun," laususin, pannes menüü käest.
"Ja Vodka Fizz, apelsinimahlaga," lisas Jason, mille peale ma teda imestunult vaatasin.
"Mida?" küsis ta, nõjatudes seksikalt baariletile.
Ma ei märganudki, kui seksikalt ta täna riides oli. Mustad teksad, valge T-särk ja selle peale nahast mootorratturi jakk.
Urra-urra. "Vodka Fizz? Sulle ju ei maitse viin?"
"Ma ei taha mitte midagi mittealkohoolset," vastas ta mõtlikult.
"Mm .. selle pärast kohe nii kange kraam?"
Ta muigas. "Pole see nii kange midagi,"
Kehitasin õlgu. "Pole minu jaoks,"
Jason lasi minustki pilgu üle. "Sa näed täna väga ilus välja," sosistas ta.
Muigasin. "Sa ka,"
Jason tõmbas keelega üle huulte, mis tekitas minus iha.
Ma tahan...
Samal hetkel pandi meie ette kokteilid. Noogutasime tänutäheks.
Segasin kõrrega oma jooki, hammustades huulde ja tuletades meelde oma endiseid mõtteid.
Nägin silmanurgast, kuidas Jason mind silmitseb. Jõin veidi oma Virginit, mis oli mõnusalt külm.
"Tead," alustas Jason, mille tõttu vaatasin talle samuti otsa, "mul on praegu hull tahtmine siit jalga lasta."
Nojah, paistab, et...
"Hotelli, koos sinuga," jätkas ta, liigutades oma kulme üles-alla.
Nii et ma pole ainuke oma .. um .. mõtetega. Võtsin veel lonksu. "Tead, ma olen sinuga täiesti nõus," sosistasin mänglevalt.
"Siis me laseme siit jalga," Ta tegi oma joogile lõpu peale, kuid tundus ikka olevat kaine. Täiesti kaine.
Jõin samuti joogi lõpuni, ronisin toolilt maha ja me läksime käsikäes minema.
***
Ainuke probleem oli koha leidmisega. Ma ei usu, et Micha, Alasia, Cassie ja Chan meid hommikul leides eriti õnnelikud oleks. Zack ja teised Jasoni toakaaslased samuti.
Kuigi ei, Zack oleks küll. Siis oleks ju jälle, mida levitada -.- Idioot selline.
Mm... Ja kui nüüd motelli minna, siis .. ma ei tea. Mõnes mõttes on see ainuke loogiline variant, samas me peaks mingi .. 7ks tagasi hotelli jõudma, et hommikust süüa ja et ei tunduks kahtlane, et me justkui kuskil olime. Muidugi märkavad teised meie äraolemist .. põhiline, et õpetajad ei märkaks.
Samas, paistis, et vaid minul olid kahtlused selle koha pealt, Jason ei paistnud eriti mures olevat, kuna ta viis mind kindlalt mööda tänavaid edasi kuskile.
See 'kuskile' tähendas tegelikult Swansea Beach Chaletit. Erinevalt meie Waterloo Innist olid siin väikesed mõnusad majakesed.
Taaskord maksis Jason - paistab, et neil on Jake'iga midagi rohkemat ühist, kui ma arvasin. Ja ma tegelt peaks Jasonile selle kõik tagasi maksma... Mitte et ta laseks või midagi. Suva.
Sisenesime tuppa, jättes tule välja.
C'mon, kellel seda veel vaja on?
Siit oli ilus vaade Jubilee rannale, mitte et mul oleks erilist aega seda imetleda.
Hommikul, jõudsin ma veel mõelda, samal ajal kui maailm keerles vaid minu ja Jasoni ümber.
Kui egoistlik.
***
Ты опять увлечен чередою событий Этот глобус в руках твоих жаждет открытий Повторится вновь история No regrets, no glory Неистовый свет, мой повелитель Моя колыбель - твоя, обитель И ты уже решил, что будет делать всё наверняка Плохая девочка Неистовый свет, мой повелитель Моя колыбель - твоя, обитель И ты уже решил, что будет делать всё наверняка Плохая девочка Ты на теле моём зажигаешь вулканы Я взрываться вот так никогда не устану Повторится вновь история No regrets, no glory Неистовый свет, мой повелитель Моя колыбель - твоя, обитель И ты уже решил, что будет делать всё наверняка Плохая девочка Неистовый свет, мой повелитель Моя колыбель - твоя, обитель И ты уже решил, что будет делать всё наверняка Плохая девочка
***
Ärkamine oli .. mõnus.
Mõelge nüüd ise - kui te olete oma armastatu kaisus sellises suurepärases kohas peale sellist kirglikku ööd...
Keerasin teise külje, avastades mittemagava Jasoni.
"Hommikust, iludus," sosistas ta, kinkides mulle ühe suudluse ning 'joostes' oma sõrmedega mööda mu kätt üles-alla.
"Hommikust sullegi," vastasin talle.
"Kuidas sa magasid?" küsis ta.
Hoidsin naeru kinni. "No ülejäänud aja .. hästi,"
Ta naeratas. "Nii et kõik on hästi?"
Raputasin pead, jälgides tema nägu, mis muutus õnnelikust murelikust.
"Mis viga? Kas sa said haiget või midagi?" Ta tahtis jätkata, kuid ma surusin sõrme ta suule.
"Hästi on vähe öeldud. Ma ütleks, et kõik on suurepärane, ideaalne, perfektne."
Tema nägu oli taas õnnelik .. ja salakaval. "Ära mind enam kunagi nii ehmata,"
"Ma luban,"
"Lubad?"
Noogutasin elavalt. "Mis kell on?"
Ta pööras end, et urgitseda põrandal vedelevatest teksadest välja oma telefon.
"Um, c'mon, ma ei ärka kunagi nii vara," sõnas ta, kui oli ära vaadanud.
Ma ei viitsinud oodata, kuni ta ütleb, mis kell siis on, nii et piilusin üle ta õla. Kell oli alles 5.
"Wow .. see on varajane," laususin ma.
"Kahtlaselt varajane küll,"
"Aga see-eest me jõuame hotelli tagasi õigeks ajaks,"
"Tahad juba tagasi?" küsis Jason kahemõtteliselt.
"Um ... mitte päris, aga ma tahaks ujuma minna. Vaata, kui kena ilm väljas on,"
Väljas paistis päike ja oli umbes 15 kraadi - aga praegu oli varahommik, nii et...
"Siis me jõuaks sööma ja nii. Või mis sa arvad?"
Jason vajus tagasi padjale. "Ma veedaks meeleldi aega sinuga veel. Aga kui sa tahad..."
Kõrgusin tema kohal. "Me võime veel siin ju olla. Mingi tunnikese või nii." muigasin ma.
***
Tunni aja pärast kõndisime me juba käsikäes tagasi Waterloosse. Pidime alustama oma sõitu Triabunnasse 11 paiku, nii et meil on 7st aega 4 tundi, seega jõuame rahulikult ujumas käia.
Läksime oma tubadesse. Chantal, Michelle, Alasia ja Cassie olid sügavas unes, nii et ma võtsin vaikselt oma kohvri ja läksin sellega vannituppa, et riided ära vahetada, kerge meik teha (mis minu puhul tähendas kõigest ripsmetušši, huulepulka/-läiget ja vahel ka lauvärve/lainerit).
Kammisin juuksed läbi ja tegin endale punupatsi. Panin selga valged bikiinid, erksinised lühkarid, valge babydolli ning värvilised sandaalid. Avastasin, et olin veel kaasa võtnud oma erilise unenäopüüdjaga käevõru. Panin sellegi kätte.
Kell oli pool kuus, nii et otsustasin tüdrukuid äratama minna, kuna nad tõenäoliselt tahavad samuti ujuma minna.
Väljusin vannitoast. Chantal ja Cassie olid juba ärganud, mis tähendas, et nad tõenäoliselt hakkavad mind pommitama küsimustega 3, 2...
"Kus sa öö otsa olid? Me muretsesime juba." alustas Chantal.
"Beach Chalet," vastasin nagu muuseas.
"Mida sa seal tegid?"
"Ma .. me .. noh, teate küll. Me olime Jasoniga seal."
Nad noogutasid arusaavalt.
Ma võin kihla vedada, et nad teadsid seda. Jasoni kohta vähemalt.
"Küülikud sellised," porises Michelle oma voodist, kuid tavapärase solvumise asemel hakkasin ma vaikselt naerma.
"Jajah, muidugi. Teine kord kõigest ju." Ma teadsin, kui palju ma neile rääkida võin.
"Ikkagist." Micha ringutas ja tõusis istuli, "Oli tore?"
Ta on viimasel ajal nii muutunud. On palju vähem negatiivsem. "Oli," naeratasin ma, kui see kõik meelde tuli.
"Beach Chalet..." lausus Cassie unistastavalt, "See on üliäge koht ju."
"Mhm. Otse rannas." nõustus Chantal.
"Oh, aitäh, et meelde tuletasid. Kas te randa tahate minna?"
"Muidugi," elavnesid nad.
"Okei, me lähme nüüd Jasoniga hommikust sööma, peske ära ja tulge ka järele."
"Ok, davai,"
Mõtlesin veel, et äkki peaks õpetajate käest ka küsima, kuid siis tuli meelde, et meil pole enam a)põhikool ega b)mingi ülihooliv õpetaja. Meie klassijuhataja lubas meil teha pmst kõike, kui see just ebaseaduslik polnud. Ja kuna meil 11ni aega oli, siis randaminek polnud kindlasti ebaseaduslik. Kui me õigeks ajaks tagasi jõuame.
Tellimine:
Postitused (Atom)