"Ee..." ei olnud ma selliseks küsimuseks valmis, "Ma mõtlen, et ehk sa alustaksid algusest?"
"Ühel augustikuu hommikul..."
Sain aru, kuhu ta sihib. "Ei, ei, ma ei mõtle nii algusest. Sa veel räägi mulle .. eostamisest, noh. Ma mõtlen..." Kui algust ma tegelikult tahan?
"Naah, ma just tahtsin sulle kogu oma eluloo ära rääkida..."
"Kunagi hiljem." vastasin, et varuda veits aega. Kas ma tahan tema ja ta tüdruku koosveedetud ajast kuulda? Ei. Peale lahkuminekut? Mitte päris. Alates lahkuminekust. Jah. "Ma usun, et lahkuminekust saati oleks .. tore." Tahtsin end lüüa. Tore?!
"Sa kohe oskad. Võtab ühe valusaimatest perioodidest mu elus."
"Sa ju tead, et sa ei pea..." alustasin ma, kuid kuna tegu oli Jasoni enda lausega, teadis ta lõppu minutagi suurepäraselt.
"Aga ma tahan," väitis ta.
"Siis olen ma täiesti kuuldel," sättisin ma end mõnusamalt istuma.
Tema aga raputas pead. "Kas sa tahad, et kogu mu vaev läheks rappa?" osutas ta isuäratavale lasagnele.
Ja kes see ütles, et ta ei oska süüa teha? "Aga sa pärast escape'id jälle. Ja ma lubasin emale keskööks kodus olla."
"Homme on laupäev," tuletas ta meelde.
"Ja Jake'i pidu. Kuhu ma vaevalt et pääsen, kui jälle kauemaks jään. Ma ei tohtinud üldse terve nädal välja saada. Aga moosisin teda sellega, et meil ju iga nädal pidu ei korraldata."
"Ohjah. Ma oletan, et siis on meil 4 tundi?"
"Sinnakanti,"
"Siis sööme praegu lasagnet, ma räägin sulle peale seda nii paljust kui jõuan, siis šerbett ja jälle rääkimine. Ja keskööks oled kodus."
Noogutasin. "Ma usun, et see sobib,"
***
"Ma ei räägiks oma endisest suhtest, sest, tead küll, isiklik siiski. Pealegi pole seal midagi tähtsat."
"Miks siis 'vaheaeg'?"
"Ma ju ütlesin - on asju, mille tegemist tüdruk segaks,"
"Ja praegu ma ei sega?"
"Ma proovin hakkama saada,"
"Nii et ma tõesti ei sega?"
"Ei, nagu ma kunagi ütlesin .. oled sa väikseim mu muredest."
"Olen ma mure?"
"Ei. Kas sa tahad edasi kuulata või me jääme edasi arutama, kes sa mulle oled?"
Põrnitsesin lauda. Tegelikult tahtsin ma mõlemat, kuid vaikisin.
"Oletan, et see oli esimene. Niisiis. Omg, ma ei oska ise midagi rääkida. Küsi midagi."
"Ja kui ma küsin vale küsimuse?"
"Võin sind lohutada sellega, et nüüd on valede küsimuste piir langenud, nii et sul on suurem tõenäosus küsida õige küsimus,"
"Lohutab tõesti.Olgu, olgu." Jasoni pilk andis märku, et pole mõtet venitada niigi vähest aega. "Mis tegevused need on siis, mida ma pidavat segama?"
"Töö,"
Kergitasin kulmu.
Jason raputas pead. "Sa ei saa sellest aru,"
"Jason." Mulle ei meeldinud, kui ta rääkis nii. "Oota. Ma pole ju ikka veel küsinud, kus ja kellena sa töötad?"
"Kuller," kõlas lühike vastus.
Imelik tunne käis seest läbi. Nagu mingi deja vu või midagi. Ignoreerisin seda. "Ikkagist, kuidas ma segaks sind su töös?"
Jason vaatas mulle tõsiselt otsa. "Ma töötan osalise tööajaga ning saan seega ka vähem raha,"
"Oh,"
"Aga see on parim, mida ma endale praegu lubada saan. Pealegi," Ta tõmbas mu endale veelgi tugevamini kaissu, "mul on sinuga parem, kui et ma peaks töötama terve tööaja ja olema sinuta."
"Awwi," sõnasin taas ja ta suudles mu pealage.
"Tahad veel midagi teada?"
"Mis Zackil viga on?"
"Jälle see .. ma ütlesin ju, et küsi ise ta käest. Ma ei loe ta mõtteid ju."
"Aga sa oled tema sõber! Tema parim sõber. Miks ta teeb sulle nii?"
"Ma ei ole ta parim sõber. Ja tema ei ole minu oma. Me oleme lihtsalt sõbrad. Ja miks ta teeb? No mina ei tea - endal naist ei ole, siis on vaja teise omaga teematseda."
"Teematseda?"
"Aru sa ju said,"
"Jep, seda küll. Aga ikkagist. Ma ei tea, mulle tundub see nii imelik."
"Kas sa pole mõelnud näiteks sellele, et..." Jason kohmetus.
"Millele?" tundsin ma huvi.
"Noh, ma ei ole päris kindel, mis sa arvad sellest,"
Lõin käega. "Räägi ikka. Ma tahan teada, millega see lõppeb."
"Nohjah. Oled sa mõelnud, et Zack käitub nii, sest .. sest sa meeldid talle?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar