"Sa ei öelnud eelmine kord, miks sulle metsas jalutada meeldib," alustas Jake otsekohe vestlust.
"Sa ei küsinud." põiklesin esialgu vastusest kõrvale. "Ma ise ka ei tea. Mulle meeldib mere ääres ka käia. Mu arust saab siin rahulikult olla, inimestele ei meeldi eriti käia kuskil mahajäetud kohas. Mina aga eelistan vahel üksindust."
"Vahel?"
"Jasoniga on tore,"
"Jah, seda muidugi,"
"Ja sina?"
"Ah?"
"Miks sulle metsas jalutada meeldib?"
"Ma oletan, et sa märkasid, mis seltskonnaga ma suhtlen?"
See on ju ilmselge. "Seda on kõik märganud,"
"Jah, täpselt. Aga tegelikult ma ei ole selline. Ma olen pigem .. Jasoni-taoline."
"Aga sa..."
"Jah, ma tean. Lihtsalt .. seekord tuli jälle nii välja, et olime mingi hetk ühes seltskonnas ja nad kohe otsustasid, et ma olen kutt, kellele meeldib seltskond, peod jne. Tegelikult aga mitte. Ma käin vahel kuskil tšillimas, kuigi suurema hea meelega istuks kodus või .. oleks siin."
"Miks sa siis ei näita neile oma tegelikku palet?" Kokkusattumus? Jälle? Ei.
"Seda nimetatakse: 'oma kohta klassis',"
"See ei ole seletus." vaidlesin ma vastu, "Jasonil näiteks on oma positsioon klassis. Kuigi ta ei kuulu teie .. gängi." Ma ei suutnud vastu panna kiusatusele kasutada nende endi väljendeid.
Ka Jake'ile ei jäänud see märkamata. "Jääb kergesti külge, mis? Aga sellest .. oled sa kuulnud, mida Jasonist räägitakse?"
Raputasin aeglaselt pead. *Ma teadsin ainult seda, mida mu sõbrannad temast arvavad.*
"No vot, selle pärast sa nii räägidki,"
"Mida siis?" tahtsin ma kangesti teada.
"Ma parem ei..."
"Palun?"
"Oled sa kindel?"
"Ma ei tea... Kas midagi väga hirmsat?"
"Otsusta ära, kas tahad või ei,"
"Olgu," hingasin sügavalt hinge, "räägi."
"Jason on suht kinnine inimene. Oletan, et sa tead seda juba. Ta proovib tihtipeale jätta muljet, et temagi on üks meist. Et käib ikka pidudel ja nii. Kuid see on ju ilmselge, et see on vaid klišee. Vähemalt mina näen seda, sest ma olen ju ise samasugune. Selle erinevusega, et ma näitlen paremini. Äh, tunnista üles, et näitlen." lausus ta mu grimassi peale.
Kehitasin nõutult õlgu. Mul polnud millelegi vastu vaielda - Jake sai oma rolliga liiga hästi hakkama, pettis meid kõiki ära.
"Isegi kui teised ei näe seda klišeed, teavad nad, et Jasonile see kõik ei istu. Ning see, et ta on kogu aeg nii üksik .. ma mõtlen, kuni seniajani olnud, siis on temast vägagi huvitavad kuulujutud liikvel."
Vaatasin talle ootusärevalt otsa, kuid ta vaikis. Otsustas, kas jätkata või mitte. Kuulmata mingit vastuväidet, sõnas ta aeglaselt: "Olgu. Aga sa ise tahtsid seda."
Ei, ei, ei. Shut up, shut up, shut up! Ära kasuta minu väljendeid. Okei, ja mina siis tohin... Whatever, jätka.
Muidugi ei kuulnud Jake sellest mitte midagi. "Osa pakub, et tal on mingi narko- või muu kriminaalne äri..." alustas ta.
Mu kulmud lendasid peaaegu et juuksepiirini. "Aga see on naeruväärne,"
"Või kas on?" kasutas Jake järjekordset klassi siseväljendit.
Ma ei öelnud midagi ning ta jätkas.
"Twilighti-fännid muidugi salamisi loodavad, et ta on mingi vampiir-libahunt,"
Turtsatasin. Osalt selle pärast, et ma ise mõtlesin samamoodi. Ainult et tõesti naljaga, kui pähe enam midagi paremat ei tulnud. "On veel midagi?"
"Sul on sellest vähe? Ja seegi teeb sulle nalja?"
Nüüd ei suutnud ma enam naeru kinni pidada. "Kuule, tõesti. Jason ei tegele mingi krimiga, eks. Ja vampiir-libahunt? Me elame siiski normaalses maailmas."
Ma ei lisanud, mida sellest tegelikult arvasin.
"Normaalses maailmas?"
"Jah. Muidugi, ma muidugi usun, et fännid oleks väga õnnelikud, kui siin meil vampiirid, libahundid, haldjad, inglid ja ma ei tea, mis imeelukad veel ringi luusiks, kuid siiski .. selline on meie tavaline karm reaalsus. Aga sa ei vastanud."
"Einoh. Ma räägin: kas üleloomulik või krimi,"
"Ja tõesti ei midagi muud?"
"Nope... Mida sa lootsid?"
"Noh .. ma ise ju ka täpselt ei tea. Aga ma tean, et selline ta on. Ega kõik ei peagi olema mingid .. pidupanijad 24/7."
"Mis vihje see veel oli?"
"See ei olnud vihje,"
"Minu arust oli,"
"Mis vihje?"
"Ah, vht pole,"
"No sorry, pikad juhtmed. Aga tõesti. Jason lihtsalt on vaikne inimene, kes on pigem omaette." Kehitasin õlgu. Oot. Mis ajast ma kellegagi peale tüdrukute Jasonit arutan? Shut the hell up, Caroline.
"Jah, ma tean,"
"Miks sa siis neile midagi ei ütle?"
"Inimesed usuvad meeleldi seda, mida nad tahavad,"
Selle vastu ei olnud mul tõesti midagi öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar