Jason valis vaatamiseks "Red Riding Hood"i, kuna ma keeldusin vaatamast midagi väga romantilist (nt. "Beastly", kuigi selle peab ka ära vaatama). Ma lihtsalt tahtsin meie esimeseks päriskohtinguks midagi erilist. Mitte kohe romance, romance, romance. Kuigi, ei saa ju nüüd väita, et "Red Riding Hood" polnud romantiline, aga seal oli rohkem teema selle libahundiga, mitte Peteri ja Valerie suhtega.
Peale kino (nii kell 22 ;)) otsustasime veel natuke mööda vanalinna jalutada, kuna õhtu oli soe ja oleks vale sellisel õhtul raisku lasta minna. Me kõndisime taaskord vaikuses, mis nüüd hakkas mulle meeldima. *Nüüd = peale seda, kui minu ja Jasoni vahel kõik selgines*
"Caro?" katkestas Jason lõpuks vaikuse.
Pöörasin end uudishimulikult tema poole.
"Anna andeks,"
Üllatusin. "Mille eest, Jason?"
Ta raputas pead. "Kõige eest,"
"Millest sa räägid?" ei saanud ma ikka veel aru.
"Caroline. Kas mitte mina ei olnud see, kes sul oodata lasi?"
"Aga.."."
"Ma lugesin iga kord vägagi põhjalikult seda, mida sa msni kirjutasid, proovides aru saada, mida ma taaskord valesti olin teinud. Ja ma ei suuda ikka veel uskuda, et ma lihtsalt lasin sul nii kaua piinelda. Kui ma sinu asemel oleks, poleks ma endale üldse võimalust andnud. Karistuseks valu eest."
Võpatasin tahtmatult. *Jason ütles täpselt seda, mida oli mulle öelnud Alasia. "Kui ta nüüd ka tuleks, saadaks ma ta küll pikalt." Ja mina .. mina olin siis lihtsalt mina. Ütlesin, et sõltub tema kavatsustest. And here I am now.* "Jason, ära räägi nii,"
"Aga see on tõsi," vaidles ta vastu.
"Ja see ajab mulle hirmu nahka," vastasin vaikselt.
"Anna andeks," ütles ta taas.
"Jason!" sõnasin juba vihasemalt.
"Olgu, olgu, jätan järele." kostis ta leplikult ja tõmbas mind endale lähemale, "Külm ei ole?" osutas ta mu hallile tuunikale, teksaretuusidele ja hallidele baleriinadele.
Raputasin pead. "Nope, täitsa soe on,"
Ta vaatas mind korra kahtlaselt, justkui kinnitades endale, et mul tõepoolest pole külm. Siis pööras ta silmad taas ette.
"Muuseas. Sorry, et ma nüüd taas seda teemat tõstatan, aga..." alustas ta.
"Jah?" küsisin uudishimulikult. Lihtsalt küsida lõpetatud teema kohta .. peaks proovima kunagi. *Sellepärast, et mul on nii palju küsimusi juba lõpetatud teemade kohta, kuid ma ei julge neid kunagi taaskord alustada. Jason just näitas, et selles pole midagi imelikku.*
Ta kõhkles.
"Jason, meie vahel ei tohiks saladusi olla. Sa võid küsida."
Ta muigas, kui ma mainisin sõna 'saladusi'. "Kui ma vaid võiksin .. jah, kunagi ma räägin. Aga igatahes. Sul oli kunagi msni kirjutatud midagi sellist: "Nüüd see siis juhtus .. Sisemus on jagunenud teie vahel..." Oli vist midagi sellist?" vaatas ta küsivalt mu poole.
Võpatasin tahtmatult, kuid ei hakanud seda lahti seletama. "See .. ee .. ei midagi,"
Ta kergitas kulmu. "Meie vahel ei tohi saladusi olla?" kordas ta mu lauset.
Ohkasin tahtmatult. "Ja kuhu kadus see: "Sa ei pea rääkima tegelt."?"
"Sinnasamasse, kuhu mu mõtlemisaeg ja põhimõtted ja meie mõlema single olek,"
"Ohjah. Olgu," võtsin end siis kokku - kui pole saladusi, siis pole -, "ma räägin sulle siis. Ma lihtsalt .. eh, mulle hakkas meeldima veel keegi."
"Veel keegi? Nagu peale minu?"
"Jah,"
"Wowh," Jason paistis olevat üllatunud.
Nojah, ma ka oleks, kui ma Jason oleks. Mina ja kaks poissi? Veits imelik tõesti. Hoidsin hinge kinni, paludes Jumalat, et ta ei küsiks seda...
Damn, ta siiski tegi seda.
"Kes?"
Hammustasin huulde. "Kas sa tõesti tahad teada?"
Ta noogutas tõsiselt. "Ma olen su poiss. Muidugi tahan ma teada teistest." Seda viimast mõtles ta naljaga, sest ta nägu venis muigvele.
Lõin teda vastu õlga. Õrnalt. "Mul ei ole kedagi teist!" protestisin ma.
"Äh, ära põe, ma ka ei põe," sõnas ta, korrates Cyle'i lauset. *Cyle on üks meie klassivendadest.*
Naeratasin taas tahtmatult. "Ma ei põegi, kas tead,"
"Noh, räägi nüüd," käskis Jason.
Ma lootsin, et unustasid juba. "Jake," vastasin siis kiiresti.
"Tegelt?"
Noogutasin. "Mis tal siis viga on?"
"Einoh, midagi pole. Lihtsalt .. naljakas on, kuidas sa valisid enda järgmiseks 'ohvriks' kellegi, kellega ma esperantos ja matas istun."
"Ohvri?" küsisin kerge solvumisega. Loomulikult mõtles ta seda samuti naljana.
"Unusta ära. Ma ei mõelnud seda nii."
"Ma tean. Aga ikkagist."
"Nojah. Lihtsalt .. tundub suht huvitav, kuidas sa valisid järgmiseks kutiks kellegi, kes on minust nii erinev."
"Jah, Jake on tõesti sinust väga erinev. Aga .. kas me peame rääkima sellest, mis on juba läbi?"
"Kindel?" Kas see oli nüüd armukadedus? :D Aww.
*Ma tegelikult polnud.* Kuid ma ei ütle seda. "Muidugi. Esiteks, ma olen nüüd sinuga. Teiseks, esimese punkti tõttu pole vaja ka kedagi teist."
Ta suudles mind põsele. "See on sinust küll armas,"
Me läksime edasi, mõlemad naeratamas. Kuid sees .. minu sees .. lõi häirekell.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar