"Tänks, et saatsid," ütlesin Jake'ile koduukse ees.
"Alati palun. Jalutame mõni kord veel?"
"Suurema hea meelega," vastasin naeratades. Ma olin õnnelik, et olin saanud endale uue sõbra.
"Tore." Jake'ile tõesti meeldis mu vastus, "Näeme siis koolis! Ja ülehomsel peol." Ta pilgutas mulle silma.
"Ootan pikisilmi. Tsauki!"
Läksin oma tuppa, et õppida jälle veidi füüsikat. Siis sirutasin end peale pikka istumist, mõtiskledes, mida võiks veel teha. Olin kodus jälle üksi - vennal oli tantsutrenn, kuhu ka vanemad seekord koos sõitsid.
Ma võinuks kasutada aega ära netis kolamiseks, valetades pärast, et lugesin sellel ajal või õppisin - mu emal oli pidevalt see mure, et ma istun väga kaua arvuti taga ja rikun oma silmad ära, kuigi ma tegelikult ei istunud kaua. Mul oli isegi raamat laenutatud. Kuid "Beautiful Creatures" mind praegu ei köitnud.
Siis tuli mulle meelde, et mul on "Harry Potteri" viimasest filmist veel mingid 45 minutit vaatamata, kuna ma ei olnud ikka veel viitsinud seda vaadata.
C'mon, mingi 7 filmi, isegi 8. Hulluks võib minna, kui kõik ära vaadata.
Kuid praegu tundus see ainukese talutava variandina.
***
Lõuna. Sagin ümberringi.
Kui tavaline. Igav. Oh.
Mida teevad kõik koolilõunal? Jah, muidugi - viimased kuulujutud (aka kes, kellega, millal, kus jne.); osa muidugi kasutab seda teisiti ära... (aka vaata, või parem kuula, ette, kuhu sa lähed, et mitte kellelegi peale sattuda).
Lärm kasvas järjekordselt ümber pea, kuid ma peaaegu ei kuulnud seda. See oli mulle rohkem taustaks. Sõin oma Caesarit kanaga, olles tegelikult kuskil mujal. Jake'i sõnad olid mind pannud veel sügavamalt mõtlema.
"Maa kutsub Caroline'i," kutsus Michelle, kuid seekord olin ma selleks täiesti valmis.
"Ma olen täiesti olemas," sõnasin naeratades, kui olin suutäie imemaitsvat salatit alla neelanud.
"Vähemalt hea, et sina meil veel siin oled," jätkas ta.
Sain vihjest aru, kuid ei hakanud seda kommenteerima. Ma tahaks sind näha, kui sul keegi lõpuks on... Näiteks Craig.
"Ah, Micha, las nad olla," pomises Cassie, kes ei suutnud Micha öeldut siiski tähele panemata jätta.
"Einoh, muidugi,"
"Naah, Micha, isegi mina sain üle," ütlesin talle.
"Oh issand! Siis ma pean küll üle saama." teeskles Michelle ülemäärast šokiseisundit.
"Täpselt," pomisesin ma.
Kuulsime selja tagant köhatust, mille peale terve meie laud - ehk siis mina, Cassie, Micha, Alasia, Analeigh ja Hannah - pead pöörasime.
"Kas me saaksime rääkida, Caro?"
Prunditasin huuli. "Millest sa rääkida tahad?"
"Tead küll, mu käitumine..."
Tundsin tüdrukute uudishimulikke pilke meil.
"Olgu," Vaatasin oma salatitaldrikusse - Caesar oli edukalt ära söödud. Ka apelsinimahla olin ära joonud.
Jah, meie koolisöökla on tõesti kadestamist väärt.
Tõusin püsti ning kõndisin Jasoni järel sööklast välja, tee peal prügi ära visates.
"Niisiis?" küsisin kohe, kui olime ohutus kauguses, kohendades kotti õlal. See sobis väga hästi mu tänase rõivastuse juurde: beeži tuunika, tumehallide teksaste ja kingadega.
"Ma palun taaskord andeks," sõnas Jason täiesti siiralt, vaadates mulle silma.
"Seekord on sul vähemalt põhjust," ei suutnud ma õelutsemast jätta.
See riivas poissi, seda oli näha tema küürusolekust. "Sa oled väga pahane?"
Tegelikult olin ma rohkem hirmul kui pahane. Ma polnud kunagi Jasonit sellisena näinud. Ristasin käed. "Olen,"
"Mida ma tegema peaks, et sa ei oleks?" Jason võttis mu käed enda pihkudesse.
Vaatasin neid mõne hetke, kuid tõmbasin siis tagasi, ristates taas rinnal.
Jason ohkas. "Õhtusöök täna 'Abla's?"
Suu vajus lahti. "Sa teed nalja,"
Jasoni suule ilmus lai muie. "Oletan, et see oli 'jah',"
"See ei..."
"Broneerin laua 8ks,"
"Mul on parem mõte,"
Jason vaatas mulle kahtlustavalt, kuid ootusärevalt otsa.
Muigasin - mu plaan oli õnnestunud. Ta lootis, et saab mu usalduse linna kalleima restoraniga tagasi võita. Sorry, kallis, aga mul on su jaoks midagi paremat. Issand, ma kõlan nii .. bitchilikult. "Kas sa ei tahaks ise õhtusöögi valmistada?"
"Sa teed nalja,"
Gotcha. "Ma olen kindel, et peale seda ma enam küll pahane ei oleks," laususin mõtlikult.
Nägin Jasoni kohmetumist. Jah, meie klassi poisid tõesti ei oska süüa teha. Mitte keegi. That's the point. "Olgu, kell kaheksa minu juures?" täpsustas poiss.
"Ja ei mingit sohitegemist!"
"Ma luban,"
"Tore," olin ma oma mõttega rahul. Suudlesin teda hüvastijätuks põsele, sest praegu algasid meil erinevad tunnid - käsitöö ja tööõpetus.
Lehvitasin talle veel ja samal ajal tulid tüdrukud mu juurde.
"Noh, mis teema on?" uuris kohe Alasia.
Ei näe mingit muret mitterääkimises. "Läksime temaga veits tülli, nüüd proovib mu usaldust tagasi võita,"
"Mis ülesande sa talle andsid siis?"
Järgnes naerupahvak mu poolt, sest mulle ikka kuradima meeldis mu plaan. "Ta tahtis mu 'Abla'sse viia..."
"Ei ole võimalik!" hüüatas Cassie.
"See on ju linna kalleim restoran," lisas Alasia.
"Jah, aga ma ütlesin talle ära,"
"Sa oled hull!" sõnas Michelle.
Isegi tema? Wow. "Ma mõtlesin välja midagi paremat,"
"Mis saab olla parem 'Abla'st?" mõtiskles Hannah.
"Kas keegi meie klassi poistest oskab süüa teha?" pöördusin eelkõige Analeigh poole. Ta lihtsalt suhtles kogu klassiga.
"1. tasemel enamasti. Võileivad, praetud muna .. mitte midagi erilist,"
"Täpselt. Nii et..."
"Sa käskisid tal endal õhtusöögi valmistada? Sa oled geenius, Caro," hüüatas Analeigh.
"Või kas olen?" küsisin suure muigega.
"Kes veel mõtleks sellise välja? Ma läheks küll 'Abla'sse kohe." sõnas Hannah.
"Ma küll mitte," oli tüüpiline Micha vastus.
Meie kõik ülejäänud pööritasime silmi.
"Lähme käskasse nüüd," kutsusin ma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar