"Mis Jake tahtis sinust?" küsis Jason, kui me koos koju jalutasime. Olime täna otsustanud taaskord ilma nautida ja lihtsalt jalutada.
2 km - tühine maa.
"Kutsus laupäevasele peole," vastasin lihtsalt, eeldades, et Jason teab sellest juba.
"Peole?"
No või siis mitte. "Sa ei tea?" imestasin ma.
"Tean küll." hajutas Jason mu kahtlused, "Ma mõtlen, miks ta isiklikult kutsus sind?"
"Mida?" vaatasin ma talle suurte silmadega otsustada. Mis see siis nüüd on?
"Ma küsisin, miks..."
"Ma kuulsin küll." segasin talle vahele, "Miks ta ei võiks? See on ju tema pidu."
"Nojah, aga..."
"Aga?"
"Ei midagi," pomises Jason.
"Kas sa armukadetsed?" nügisin ma tema külge.
Tema suule ilmus kutsumata muie. "Võib-olla,"
"Ei või olla!" teesklesin ma, "Jason ja armukadetseb."
"Miks ma ei võiks?" küsis ta seepeale.
Kehitasin õlgu. "Pole nagu sinu ala,"
"Sa ei tea, mis on minu ala," Ta ütles seda küll naljaga, kuid ma lihtsalt ei suutnud vastu panna selle sees paiknevale tõele.
"Jah, muidugi," lõin ma silmad maha.
"Caro, mis juhtus?" Jason oli nagu alati liigagi tähelepanelik.
"Ei midagi, ei midagi," muutsin kiiresti oma tuju paremuse poole. Ta lubas, et räägib. Ta täidab oma lubaduse. Jätame selle praegu.
"Aga tegelt?"
"Aga tegelt nii ongi," ütlesin lõpetuseks.
"Nii et sa ei räägi mulle?"
"Ei," vastasin järsult. Talitsesin oma keelt, et mitte lisada "nagu sinagi". Polnud ju vaja järjekordset 'tüli'.
"Okei," teeskles Jason ükskõiksust, kuigi ma teadsin, et tegelikult teda huvitab.
*Alati oli huvitanud, lihtsalt mina olin sellest alati valesti aru saanud. Tema tavalised "okei"d msn'is olidki vaid mask, millega ta proovis varjata oma hoolivust. Miks? Sest ta oli Jason, kellel oli nii mõndagi varjata. Mitte midagi kriminaalset, muidugi mitte, kuid ta lihtsalt tahtis, et nii oleks. Mitte avada end inimestele liiga palju, et nad seda siis sinu vastu kasutada ei saaks. Nii ütles tema. Nii ütlesin mina. Kuigi vahel tahtsin ma, et ta räägiks rohkem. Mind ju nii huvitas see kõik. Kuid olin õppinud taltsutama uudishimu. Nagu temagi.
Nüüd olin aga saanud juurde veel ühe omaduse. Olles kõrval inimesega, kes peidab pidevalt oma tõelisi tundeid, tuligi õppida teda lugema. Ja ma tegin seda. mitte küll lõpuni, sest siis oleks ma pidanud lugema tema mõtteid. Ei, ma lihtsalt õppisin teda rohkem tundma, nagu suhte puhul õige ongi. Ma õppisin aru saama, mida ta endas peidab, kui ütleb, et see oli 'ei midagi'. Ja just sellepärast tundsin ennast teistsugusena, erilisena. Ma olin kindel, et iga tüdruk ei hakkaks Jasonit taluma, sest ta oli nii saladuslik. Nad ei saanuks aru, mida ta peidab ja leiaks endale kellegi lihtsama. Mina aga .. mulle meeldisid saladused. Veel rohkem meeldis mulle aga neist aru saada.*
"Tegelt ka, midagi ei juhtunud," ütlesin ma peale pikka mõttepausi.
"Jah, jah, muidugi," porises Jason ikka veel.
Ma peatusin, tõmmates teda varrukast, et ka tema peatuks.
"Mida on?"
"Kas sind tõesti nii väga huvitab?" küsisin otse välja.
Ta sulges silmad. "Jah," vastas ta, avades need taas.
"Olgu," Nüüd oli minu kord silmi sulgeda ja seejärel avada. "aga sa ise tahtsid seda."
Ta vaatas mulle endiselt pinevalt otsa. Ootas vastust, ütlemata midagi.
"Sa ütlesid, et ma ei tea, mis on sinu ala. Sa mõtlesid seda naljaga, ma märkasin seda. Aga ma ise ei võtnud seda naljaga."
"Mis mõttes?"
"Otseses. Ma ei teagi, mis on sinu ala. Ma ei tea sinust suuremat osa."
"Jah, aga..."
"Jah, aga. Sa lubasid, ma tean küll. Aga sa tahtsid ka seda teada, nii et..." Kehitasin nõutult õlgu.
Jason vaikis, kuid ma sain taaskord aru, millest ta mõtles.
"Sa ise tahtsid seda," kordasin kangekaelselt, kuigi sain aru, et tegelikult poleks pidanud kiusatusele järele andma ja talle kõigest rääkima. Järgmisel hetkel kahetsesin seda veelgi.
"Ma olen kursis sellega, mida ma tahtsin!" käratas ta.
Taganesin. Mis neil mõlemal viga on?!
Erinevalt Jake'ist aga püsis Jason endises olekus. Ma kartsin temaga jääda. Ma tahtsin siit minema. Ohutusse kaugusesse.
Õnneks oli mu majani vaid km joosta. Ma pistsin jooksu. Enda õnneks samme ma selja taga ei kuulnud.
***
Jäin seisma vaid koduukse ees. Hingeldasin, kuna ei olnud harjunud jooksmisega. Mulle ei istunud sport. Ja jooksmine kontsadega? Ma ei kavatsenud harjutada stilettojooksuks.
Olin endiselt kohkunud Jasoni äkilisest vihast. Ma isegi ei öelnud talle midagi. Mainisin vaid, et ta ise tahtis .. või siis hõõrusin nina alla. Õhku jäi väheseks. Ei, ei, ta ei võinud sellest niimoodi aru saada. Ei võinud, see ei oleks Jason. Ent mis tal siis viga on?!
Toetades vastu ust, vajusin mööda seda ukseesisele. Katsin silmad kätega. Ma lihtsalt ei suuda.
*Ma lootsin millelegi erilisele, kui ta mulle lõpuks 'jah' ütles. See tähendas mulle ometigi nii palju... Ma lootsin, et ta lõpuks avab end mulle. Mitte täielikult, muidugi, kuid vähemalt midagi. Vähemalt tähtsama. Või ta ei pea seda tähtsaks? Ta ei tohi nii teha. Kuid küsimused jäid... Vastuseid mu küsimustele ei tulnud juurde.*
Tõusin püsti, sest esiteks, ei tahtnud rikkuda oma ilusaid teksaseid ja mantlit, ning teiseks, ma jõudsin järeldusele, et pole mõtet mõelda sellest, millest ma ikkagist aru ei saa. Vähemalt üksi.
Tegin seda õigel ajal, sest kohe avati uks ja lävel seisis mu ema.
"Caroline," pomises mu ema üllatunult, "sa tulid täna vara."
"Saksa keel jäi ära," vastasin lihtsalt.
"Okei,"
Ma kõndisin rahulikult tuppa, näitamata välja oma tegelikke tundeid. Nii olin ma teinud juba ammu. Võtsin jalast saapad, riputasin kappi mütsi, salli ja mantli. Sõrmhaaval võtsin ära kindad.
Ema oli suundunud kööki, nii et ta ei märganud mu viivitamist.
"Sööma tuled?" hüüdis ta.
"Jah,"
Ema oli teinud Pasta Carbonara't. Sõin kiiresti ära, et joosta probleemide eest oma tuppa. Õnneks ei pärinud ema täna, kuidas koolis läks ja nii.
Vaevalt olin jõudnud oma tuppa ja sulgenud ukse, kui vajusin voodisse ja puhkesin nutma.
Ma ei täitnudki oma lubadust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar