"Ära tee, Angel,"
Kuid Angel jätkas mu togimist oma pisikese käpaga. Ta vihkas, kui ma nutsin.
Vähemalt üks tark loom, kes teab, et enamik inimesi ei vääri su pisaraid. Need, aga, kes väärivad, ei aja sind kunagi nutma. Seda rääkisin ma endale alati, kui keegi mind nutma ajas. Ja tõde oli, et Jason mitte kunagi. Tänaseni...
"Olgu, olgu." andsin alla. Tõusin istukile ning pühkisin pisarad. "Aitab nutust, jah?"
See vastus rahuldas Angelit. Ta istus mu sülle vägagi rahuloleva ilmega. Kahjuks aga ei saanud ma teda praegu süles hoida. Ma pidin jälle minema.
*Vanasti, kui ma tahtsin üksi olla, läksin ma lihtsalt rõdule või siis istusin oma toas kõrvaklappidega. Peale seda, kui mu ellu tuli Jason, vajasin ma rohkem vaba ruumi. Ma ei tea, millest see tingitud oli, kuid nii see oli. Tegelikult oli see ju kasulik. Ma hakkasin rohkem väljas käima, värsket õhku hingama. Ja ma tundsin ennast vabalt. Kas siis metsas või mere ääres.*
Panin selga mugavamad riided: vahetasin uued teksad vanade vastu, panin selga teise pluusi ja loomulikult panin selga normaalsemad saapad, gooti sinised, mida ma tavaliselt metsa minnes jalga panin, - mitte 12 cm-sed, mis mul päeval jalas olid. Peale panin oma sügisjope, lisaks kindad ja mütsi. Olin valmis minekuks.
"Kuhu nüüd?" küsis ema, kes parajasti kuivatas käsi - pesi vist nõusid või midagi.
"Jalutama lähen," vastasin, korrastades peegli ees mütsi.
"See on hea, see on hea,"
"Ma lähen nüüd, tsauka!"
Ootamata ema vastust, astusin välja. Väljas oli taas hämarik.
See muutub traditsiooniks juba. Paras "Twilght"i mängimine. Muigasin oma tobeduse üle. Mulle küll meeldis "Twilight", kuid ise ma küll ei tahaks seal osaleda. Piisab mulle mu enda "muinasjutust".
Tahes-tahtmata hakkasin mõtlema eelmisele jalutuskäigule. Ma ei olnud kindel, kas ma tahan Jake'ige jälle kokku saada. Miks? Sest ma kartsin. Kartsin, et .. et ta meeldib mulle ikka veel.
*Jason oli mulle meeldinud juba kaks aastat, läks kolmas. See oli omapärane. Varem ma käisin teises koolis, kus mul just eriti ei vedanud. Ma mõtlen, et ei saanud klassikaaslastega läbi ning olin seetõttu langenud narrimise ohvriks. Ma isegi ei teadnud lõpuni, miks. Lihtsalt ei meeldinud ja kõik. Ei tahtnud nende tavade järgi olla. Aga see selleks. Tulin uude kooli, et saada rahu, alustada uut elu. Kooli valik oli osutunud lihtsaks - tundsin siit Cassiet ja Chantali, nii et .. see oli edukas. Aga see koht, et tulin, et alustada uut elu ja .. kohe falling in love. See oligi omapärane ja isegi naljakas. Cassie ja Chan naersid kogu aeg, et ma ikka oskan. Olin nendega nõus. Tahtsin vaid uut algust, mitte .. jah, mitte kedagi, kellesse armuda. Ja kõige nõmedam oligi see, et alguses ei osanud ma üldse midagi teha. Nagu tõesti, ma tulen uude klassi ja kohe hakkab mulle keegi meeldima. See isegi kõlab kahtlaselt, veel vähem, kui sa sellesse segatud oled.
Kuid aegamööda kõik kuidagi läks. Koolis rääkisime me Jasoniga vähe, meie kohta teadsid ainult kõige lähedasemad (ma mõtlen, et nad teadsid, et meil on teema). Msn'is võisime me tõesti rääkida aga tunde. Mulle meeldis see, kuigi ma tahtsin sellist asja päriselus. Digataalajastu noh. Tasapisi hakkasime suhtlema ka koolis, gümnaasiumis klass muutus kokkuhoidvamaks ja avatumaks.
Aegamööda ma väsisin. Mulle ei meeldinud ikka veel oodata. C'mon, kaks, kolm aastat siiski. See käis närvidele, kuidas inimene teab, et meeldib sulle (armastusest ma ei rääkinud talle, ta oleks mu hullumajja saatnud, raudselt), ja lihtsalt on. Pealegi, isegi Chan ja Cassie - need, kes toetasid seda .. tegevust - ütlesid, et peaks ta "jätma". Chan mitte nii väga, sest tema arust oleksime me isiiski hea paar. Cassie aga reaalselt soovitas leida kellegi teise, kuigi ka tema oli seda meelt, et me oleks koos armsad.
Ja ma leidsin... Taaskord klassist *facepalm*. Seekordseks ohvriks osutus Jake. Ma imestasin enda üle, kuidas ma sain valida järgmiseks crushiks kellegi, kes oli Jasonist nii erinev.
Jason - vaikne, endassetõmbunud, teda ümbritsevad kindlad inimesed, keda ta usaldab.
Jake - suhtleb peaaegu et kogu klassiga, omab suurt sõpruskonda, avatud, peod ja muud värgib, suhtleb Cyle'i gängiga. (Nagu ennist mainitud, on Cyle klassi, ja ühtlasi ka kooli, juhtiva seltskonna liige, kui mitte liider. Või siis üks neist.)
Häh, Jake'i iseloomustus on isegi suurem. Aga jah, nad suhtlevad ka, kuid .. nad on siiski pmst täielikud vastandid. Cassie ütles selle kohta: "Aga see ongi hea, et sa valisid sellise inimese. Sa peadki vaheldust saama." Selle kohta veel nii palju, et ta lisas ka, et kuni ma ootan Jasonit (kuna ma ei suutnud temast lahti lasta), võin ju seni Jake'i tundma õppida, et siis oleks kergem valida.
Kuid Jason rikkus mu plaanid. Heas mõttes. Valis minu eest. Ainult et .. küsimused, mis olid varem, jäid endiselt õhku rippuma ja .. ma ei olnud endiselt kindel, kas Jake meeldib mulle või mitte.
Asi on selles, et kui Jason mulle meeldima hakkas, lootsin, ma (nagu temagi), et see läheb üle. Ei läinud. Veel rohkem, ma ei oleks kunagi arvanud, et hakkan teda armastama. Aga Jake'i puhul .. ma olin kindel, et see poiss poeb mu südamesse sama sügavale kui Jason. Ning ma kartsin seda, sest polnud kindel, kas tahan seda. Aga, samas, ma ei suutnud teda ka lihtsalt lahti lasta.*
Sammud mu selja taga katkestasid mu järjekordseid mõtisklusi. *Nii juhtus mul alati - vajusin sügavale mõttesse, st. -, kui ma mp3-e kaasa ei võtnud. Polnud segajat ning mõtted läksid vallale.*
"Kas sa jälitad mind?" küsisin, kui olin end ümber pööranud.
"Tahtsin just sama küsida,"
"Nalja teed? Ma olen teist korda metsas ja teist korda kohtan ma sind."
"Sa varastad jälle mu sõnu,"
"Ma ei loe su mõtteid," sõnasin kahtluste hajutamiseks.
"Tore oleks,"
"Miks?"
"Mu mõtted poleks su jaoks .. meeldivad,"
Ma ei tahtnud rohkem teada. "Okei," Siis tuli mulle meelde, et Jasongi oli kunagi nii öelnud. Jälle sarnasused. Juudas küll! Ja mina veel mõtlesin, et nad on nii erinevad.
Ta astus mulle lähemale. Tundsin taaskord, kuidas süda ootuses kiiremini põksuma hakkas. Ei, jäta järele, jäta järele! Sisemuses toimus võitlus.
"Kardad?" küsis ta.
Oletan, et kuulis mu ärevaid südametukseid. "Ei," valetasin, sest mingi hirm mul sees siiski oli. Mitte et ta teeb minuga midagi, vaid .. midagi väga imelikku. Ma isegi ei osanud seletada.
"Kas sa tead, et valetada ei ole ilus?"
Jäin vahele? Nope. "Ma ei..."
Ta katkestas mind. "Seda on näha su silmadest, et sa kardad. Mida sa kardad?" Andmata mulle aega vastamiseks, jätkas ta: "Kas mind? Kardad, et ma teen sulle midagi?"
"Ei," vastasin ma täiesti ausalt, sest vähemalt selles olin kindel - ma ei kartnud Jake'i ega seda, et ta teeb mulle midagi. See oli hoopis teistsugune hirm.
"Mida sa siis kardad? Või äkki keda?" Jake ei jätnud järele.
"Ma ei tea," tunnistasin taaskord.
"Proovi sellest mitte mõelda. Hirmust, ma mõtlen." soovitas Jake.
Lasin end vabaks, proovides mitte mõelda mitte millestki.
Hingasin sügavalt sisse. "See aitab,"
"Ma tean. Kasutan alati sama tehnikat."
"Kui sul hirm on?" Raske oli ette kujutada, et Jake midagi kardab.
"Ma ei karda midagi. Eriti. Ma kasutan seda näiteks, kui mul on vaja maha rahuneda või midagi."
"Selge,"
"Oled sa veel kaua siin?"
"Ma alles tulin. Vist. Mis kell on?"
"16:02,"
"Siis ma olen siin kõigest pool tundi. Ja ma oletan, et olen siin veel vähemalt sama kaua."
"Siis on hea,"
Ma otsustasin, et ei juhtu midagi halba, kui ma Jake'iga aega veedan. Ma ju ei seganud Jasoni suhtlemist erinevate tüdrukutega. Pealegi, see ei olnud mingi kohting või midagi. "Aga seekord sind keegi ei sega?"
"Mh?"
"Noh, see telefonikõne..." alustasin ma aralt, meenutades Jake'i käitumist eelmine kord.
Jake'i nägu muutus. "Ei, enam nad meid ei sega," vastas ta häälega, mis ei lubanud enam mingit küsimist sellel teemal.
Ma ei kavatsenudki seda teemat arendada. "Siis on hea," vastasin tema enda sõnadega ja me suundusime metsasügavusse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar