"Ca... Car... Caro," pobisesin ma, andmata endale aru, miks ma tema nime üldse mainisin.
"Ei, kõigest Ade," Tüdruku hääl oli pehme ja mulle tundus, et ta naeratas neid sõnu öeldes.
Avasin vaevaliselt silmad. Ade oli see tõesti.
"Hei,"
"Hei, kuidas sa end tunned?" küsis Ade hoolivalt.
Tahtsin õlgu kehitada, kuid pelgalt õlgade liigutamine tegi põrguvalu. "Valus on,"
"Oh, Jason, millest sa üldse mõtlesid?" alustas Ade.
"Ma ei tea, Ade. See tundus tol hetkel nii..."
"Oo, ära ütle 'õige'. Caro oleks äärepealt..."
"Caro.."
"Jah," ta tegi mõtliku pausi. "Sa mainisid teda enne, muuseas."
"See oli vale,"
"Pigem tähendab see lihtsalt, et sa armastad teda,"
"Ma ei armasta teda," valetasin, pöörates pea ära.
"Muidugi armastad. Ja tema armastab sind."
"Ta ei armasta mind,"
"Ah, ära käitu nagu väike laps. Kui ta ei armastaks sind, poleks ta sulle järele läinud ega sind surema jätnud. Teiseks, ta veetis kogu oma päeva siin, kui sa nokaudis olid."
"Kus ta siis praegu on?"
"Ma saatsin ta koju. Ta veetis siin kogu öö ja hommikupooliku..."
"Miks ta hoolib?" pobisesin rohkem endale kui Adriannale.
"Sest ta armastab sind, Jason,"
"Miks ta siis oli Jake'iga?
Ade kohmetus. "Sellest räägib ta sulle ise. Aga usu mind, ta armastab sind. Ja sina armastad teda."
Kiristasin hambaid. Ma ei saanud sellele vastu vaielda, sest .. noh, see oli tõsi. Vähemalt minu kohta. Caro kohta .. noh, ma tegelikult arvasin, et ta armastab mind ka. Aga see ei muutnud tõsiasja, et ta magas Jake'iga ja jättis mu tema pärast maha.
Oi kuidas ma tahan tema õigustamist kuulda.
"No näed, tubli poiss, said aru küll," rääkis Ade minuga kui väikse lapsega.
Muigasin tahtmatult.
"Nii, aga nüüd ma pean minema. Pealegi, varsti tuleb Caro sind vaatama..."
"Ma ei ole veel valmis teda nägema,"
"Ma tean, kuid sa pead. Ta tahab sinuga rääkida."
"Kas rääkimiseks pole liiga hilja?"
"Äh, ära alusta jälle,"
"Okei, okei. Eks ma siis kuulan, mis tal mulle öelda on."
"Tubli poiss," kordas ta taas.
"Ah, mine nüüd,"
***
Caro
Lamasin juba pikemat aega voodil, Angel kaisus, ja mõtlesin. Mõtlesin .. no suht kõigest. Väntasin peas kogu oma armuloo, alates algusest.
Kui ma uude kooli tulin, tundusid mulle kõik poisid ühesugused, ning ma uskusin, et ei jäta nende nimesid kunagi meelde. Pealegi, et need oli osadel suht sarnased ka. Natukese aja pärast suutsin siiski eraldada 'koorekihi' omad, tavalised, nohikud, erakud, jne. jne.
Veidi aja pärast .. nojah, neist kõigist eraldus Jason. Ma ei ole veel tänasenigi kindel, kuidas see juhtus ja miks see juhtus, kuid ühel hetkel see lihtsalt juhtus ja .. noh, ta hakkas mulle meeldima.
Ma ei mäleta täpset päeva, kuid ma mäletan juba seda aega, kui ma armunud olin. Ja armusin ma temasse üsna peagi peale meeldimist. Muidugi ei saanud ma kohe sellest aru, aga kui ma juba suht stalkisin teda netis ja jälgisin tundides ja vahetundides ning mõtisklesin, kuidas temaga ühte rühma saada (kui me mingit rühmatööd tegime), siis .. jah, siis sain ma sellele pihta.
Kui päris aus olla, siis ma tahtsin, et see kõik lõppeks. Ma tulin uude kooli, et uuesti alustada, mitte .. armuda või veel midagi. Aga noh, armastuse vastu ei saa.
Kuid see kõik ei olnud tol hetkel üldsegi tähtis. Ma ei kerinud kogu lugu tagasi. Mu pähe tulid vaid kindlad momendid. Enamasti head.
Näiteks. Esimene kord, kui me temaga rääkisime. Kui ma temaga julgesin rääkida.
See oli kord, kui ma juhtusin olema õigel ajal õiges kohas. Pidin kooli kauemaks jääma, et teha oma füüsika järeltöö, kuna .. jah, olen siis aus - füüsikas pole ma just kõige andekam. Igatahes, jutu juurde tagasi.
***
Kõndisin mööda tühje koolikoridore, trepist alla, mind saatmas vaid mu enda kajavad sammud, kui ma kuulsin seda. See oli kõige ilusam kitarrimäng, mida ma eales kuulnud olin. Ja see oli üks mu lemmiklugudest - Nazarethi "Love Hurts"i. Poisihääl laulis peale ka.
"Some fools think of happiness
Blissfulness, togetherness
Some fools fool themselves I guess
They're not foolin' me"
Tippisin ettevaatlikult ja vaikselt seina taha, et ta mind ei näeks. Alles siis sain ma aru, kes seda lugu mängib.
Süda hakkas taguma märgatavalt kiiremini. Jason.
"I know it isn't true, I know it isn't true
Love is just a lie
Made to make you blue
Love hurts......ooh, ooh love hurts
ooh, ooh love hurts"
Tal on imeline hääl, mõtlesin ma, püsides endiselt peidus.
Kuid, nagu kõik head asjad, lõppes lugu paari hetke pärast.
Tõmbasin hinge, sest olin lugu kuulates mõned hingetõmbed vahele jätnud.
Minu puhul tüüpiline.
Piilusin seina tagant ja .. sattusin tema pilgu otsa.
Kohmetusin, lüües pilgu maha.
"Kuidas oli siis?" küsis ta, pannes kitarri enda kõrvale.
"See oli imeline..." ütlesin imetleval häälel, otsekui hõljuksin pilvedes. Armas, nüüd ma jätan endast veel hullu mulje ka.
"Tõesti ?" imestas ta.
"Kindla peale. Miks sa küsid?"
"No .. muusikakoolis öeldi, et see on kohutav. Et ma mängin mustalt ja värki."
"Tegelt? Ma küll ei ütleks."
"Miks sa seda seina taga kuulasid?" muutis ta teemat.
Saatsin talle juhmi pilgu.
"Noh, tead küll, sa oleks võinud välja ka tulla - ma ei hammusta,"
"Ma ei mõelnud selle peale kuidagi..." kokutasin vastuseks.
***
Too kord oli imeline.
Võib öelda, et see oli üks neist tasemetest, mida ma kunagi temaga suhtlemisel ületasin. Neid oli muidugi veel piisavalt.
***
Kunagi ma kutsusin ta isegi kinno. Tegelikult pidin ma "Noorkuud" minema Cassie'ga vaatama, kuid ta ütles, et kui ma selle poisi nõusse saan, siis ta läheb Erini ja Laureniga.
Ma totaalselt värisesin arvuti taga, kui kirjutasin talle, et me võiks koos kinno minna. Kahjuks polnud sellel põhjust - ta oli juba kellegagi kokku leppinud ja see teine polnud keeldunud, nii et...
***
Ühiskasulik töö.
Ma valisin nimme sellise asja, kuhu ta elu sees ei läheks (kunstiklassi koristamine) - ma veel spetsiaalselt vaatasin, et ta poleks end sinna märkinud. Mitte et ma ei tahtnud temaga koos olla, aga .. no ma arvasin juba siis, et äkki ta taipab midagi, ja see oleks kahtlust juurde lisanud.
Kui mina end kirja panin, oli ta hoopis laudade ühest klassist teise valinud. Kui mina end kirja panin...
Kui ma paari nädala pärast kunstiklassi ilmusin, oli tema seal ja kritseldas parajasti mingit joonistust.
Oo, kas ma tõesti julgesin öelda kritseldas?! Ta joonistab superilusaid pilte.
Igatahes, õpetajat parajasti klassis ei olnud, seega oli iseenesestmõistetav kas või paar sõna vahetada.
"Kunstiring?" küsisin, tammudes ukse juures.
"Um, ei," Ta lisas pildile mõned triibud. "Ühiskasulik töö."
Püüdsin elu sees suud kinni hoida. Pliiats, mida ma käes veeretasin, kukkus põrandale.
Jason vaatas minu poole, kulm kergitatud.
Punastasin kergelt, peites end laua alla, et pliiats lauale panna.
Mida kuradit? Mida ta siin teeb? Ta ju oli laudade vedamises... "Sa kuskil mujal ei olnud? Kui ma end kirja panin, polnud klassi koristamises kedagi peale minu..." püüdsin kõlada võimalikult tavaliselt, veenvalt.
Ma ei oska öelda, kas ma feilisin või mitte.
"Oh," lausus ta hooletult, pöördudes taas oma töö poole. "Mõned asjad tulid ette. Ja järele oli jäänud kas liuvälja hooldamine, söökla koristamine või kunstiklassi koristamine."
"Ahsoo," vedasin lauale närviliselt sõrmega ringe. "Mida sa seal üldse joonistad?"
"Tule ja vaata," ütles ta kavala muigega.
Kergitasin mõttes kulmu. Mida see muie tähendas?
Kõndisin ebalevate sammudega tema laua juurde.
"Wow," suutsin vaid öelda. Esiteks selle tõttu, et Jasoni joonistatud hunt oli kui foto - see oli nii tõetruu. Ja teiseks .. tema lähedus saatis mu kehasse suurel hulgal elektrilaengut.
Jason muigas taas kavalalt. "Meeldib, jah?"
"See on suurepärane,"
"Ah, ns, igapäevane värk,"
"Nalja teed? Ma sooviks, et mul kas või midagi hundisarnast tuleks, kui ma pliiatsi kätte võtan. Ainuke, mis mul hästi välja tuleb, on liblikatiivad."
"Ka saavutus,"
"Hah,"
***
Jah, tookord oli ka lõbus.
Ma jumaldasin neid momente, kui juhtus midagi toredat, mida võisime jagada vaid meie kahekesi. Ja neid momente oli nii palju.
Siis ma taipasin.
Need momendid ei olnud ilmaasjata. Ma ei oodanud teda kaks aastat selleks, et nüüd vaenlastena lahku minna.
Otsus oli tehtud.
Ma armastan teda.
Haarasin mantli, mootorratta võtmed ja suundusin haiglasse.
***
Jason
Vaatamata sellele, et ma seda tunnistada ei tahtnud, tahtsin ma, et Caro tuleks kiiremini. Ma siiski armastasin teda.
Vaatamata sellele, et ta oli maganud Jake'iga, kes oli mulle sõber siiski. Vaatamata sellele, et ta tundmatul põhjusel mu maha jättis, et olla Jake'iga. Vaatamata .. vaatamata kõigele, noh.
Järsku hakkasid masinad piiksuma. Tundsin kohutavat uimasust ja suikusin unne, kuid kuskil mälusopis kõlasid endiselt mu mõtted: Ma saan sellest välja. Ma ronin sellest välja. Ma teen selle ära .. Caro nimel.
Have I told you how good it feels to be me,
when I'm in you?
I can only stay clean
when you are around.
Don't let me fall.
If I close my eyes forever,
would it ease the pain?
Could I breathe again?
Maybe I'm addicted,
I'm out of control,
but you're the drug
that keeps me from dying.
Maybe I'm a liar,
but all I really know is
you're the only reason I'm trying.
I am wasted away,
I made a million mistakes.
Am I too late?
There is a storm in my head;
it rains on my bed
when you are not here.
I'm not afraid of dying,
but I am afraid of losing you.
Maybe I'm addicted,
I'm out of control,
but you're the drug
that keeps me from dying.
Maybe I'm a liar,
but all I really know is
you're the only reason I'm trying.
When you're lying next to me
love is going through to me.
Oh it's beautiful.
Everything is clear to me
'till I hit reality
and I lose it all...
I lose it all...
I lose it all.
I lose it all...
Nah nah nah
nah nah nah....
Nah nah nah nah nah nah.....
nah nah nah nah nah nah....
You're the only reason,
Yeah, you're the only reason I'm trying,
Oh, I'm trying, I'm trying, I'm trying,
Don't want to lose it all,
Don't want to lose it all,
I'm trying, I'm trying..
I'm trying ...
Yeah, you know I'm addicted,
You know I'm addicted,
Yeah, you know I'm addicted....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar