Caroline
Vaadates oma käsi, avastasin, et need värisevad. Mu sees karjus kõik juba pikka aega: "Ohtlik! Ohtlik! Ohtlik!", kuid rumal, nagu ma taolistes situatsioonides olin, ei pannud ma seda tähele.
Ja lollisti tegin.
"Sa muudkui kordad ühte ja sedasama," pomises Jake.
"Sest see on tõsi ja sa tead seda, kuid ei taha seda kuulda,"
"Ei taha," nõustus ta.
"Jake, me ei saa koos olla. Ma ei taha sinuga koos olla." laususin kindlalt. Oli vaja lõpetada see jutuajamine.
"Ohjah," ohkas poiss.
"Ma .. lähen nüüd," ütlesin ma, tõustes püsti, saadetuna tema pilgust.
"Jajah," pomises ta, kuid ta pilk eksles endiselt minul.
"Näeme siis..." Tundsin end alaarenenuna või midagi. Selles suhtes, et no kes veel taipab sellises situatsioonis öelda "näeme siis"?!
Igatahes, otsustasin sellele enam mitte tähelepanu pöörata, sest ma tõesti ei teadnud, mida teha. Mul polnud kunagi poistega probleeme olnud. Ja nüüd äkki kaks tükki korraga.
Oh...
Silmanurgast märkasin mingit liikumist. End kiiresti sinnapoole pöörates nägin mingit kuju majanurga taha kaduvat. Pimeduses polnud eriti aru saada, kes see on, kuid mu mõistus urises mulle nime ette.
Zack.
Otsustasin seekord mõistuse häält kuulata, kuigi polnud üldsegi kindel, kust see kõik tuli.
***
Jason
Hilja läks, hilja läks .. aga siiski läks.
Silme ees jooksid siiani äsjanähtud juhtum, justkui ma vaataks mingit filmi.
Siin Jake proovib teda suudelda, kuid Caro tõukab ta eemale, samas jääb endiselt istuma ja Jake'iga juttu puhuma.
"Õõh.." urisesin.
Hetkeks mõtlesin, kui tore oleks olla mingi ebaloomulik olend, et saaks muunduda ja veits ringi joosta, et end maha rahustada.
See oli tobe, jah.
"Oled mingi üleloomulik olend või?"
"Võib ka nii öelda,"
Üldsegi mitte õigel hetkel kerkis mu mällu väga ammune vestlus Caroga. See oli veel siis, kui .. ma alles mõtlesin, kuidas temast lahti saada.
Nagu, ei, mitte päris lahti saada .. ma lihtsalt ei tahtnud, et ta kannataks minuga. Ma teadsin, kui palju probleeme tekitanuks minuga koos olemine ja .. nii. Ma olen liiga raske isiksus. Liiga teistsugune.
Kuid siin ma nüüd olen.
Tegelikult sain ma pika peale aru, et ta tunneb mu vastu midagi enamat kui lihtsalt meeldimine. Ent .. ma ei suutnud. Paljugi ei suutnud tegelikult. Ma ei suutnud talle 'ei' öelda, kuid ma ei suutnud ka öelda, et tunnen ta vastu midagi.
Nagu ma ütlesin - raske isiksus.
Proovisin vaikselt ust avada, kuid Zack ei maganud ja teised olid kuskil ära - ehk endiselt lõkke ääres.
Zack, urises mu mõistus.
Tol hetkel, kui ta mulle tööd pakkus, ei osanud ma ka arvata mitte, kuhu ma end mässin. Ning nüüd oli liiga hilja, et lahkuda.
Pealegi, ma olin Laskur...
***
Caroline
Tahtsin siseneda vaikselt ja märkamatult, kuid feilisin. Ja mitte enda tobeduse pärast - või kas mitte? -, vaid hoopis sellepärast, et tüdrukud ootasid mu aruannet.
Tahtsin väga tugevasti silmi pööritada ja nad kõik Kuu peale saata - nagu oleks Micha teinud -, kuid .. jah, ma ütlen ausalt - ma pole kunagi olnud see inimene, kes oma tunded vaid enesele hoiaks. Ma tahtsin juhtunud kellegagi arutada ja nõu küsida ning kes oleks parem kui BBFF-id?
Seega, jah, "enda tobeduse pärast" on suhteline mõiste.
"Niisiis?" küsijaks oli Cassie, kuid kõikide näod olid elevil. Kõigi, va. minu oma.
Ohkasin ja vajusin raskelt voodile, haarates tugevasti voodiriietest, et mitte kukkuda, mõeldes sellele .. loole.
Siiski, otsustasin end mitte piinata neile otsa vaatamisega ja vajusin selili pehmele voodile, alustades oma juttu.
***
"See on .. huvitav," lausus Chantal mõtlikult, katkestades tekkinud vaikuse.
Õhk vihises mu hammaste vahelt välja. "Ma ei ütleks, et see päris 'huvitav' on. Kuidas kellelegi."
Tundsin endal tema pilku. "Sorry,"
Viipasin käega. "Sa ei ole süüdi,"
"Ja mida sa nüüd teha kavatsed?" sekkus Alasia. "Ei saa seda ju nii jätta."
Tõmbasin end järsu tõmbega istuli, olles nüüd valmis neile otsa valmis.
"Ma ütlesin talle, et ma ei saa temaga koos olla. Ma armastan Jasonit."
"Ja ta teab sellest?" küsis Micha.
"Kumb neist?" kissitasin silmi, tundes end petjana.
"Jason," pööritas ta silmi.
"Muidugi," laususin mõtlematult, taibates alles siis, mis selle taga oli.
"Ja tema sind?" küsis Cassie.
Pöörasin pilgu alla, vedades jooni mööda valget voodilina.
"Ta ei ole veel valmis..." sõnasin vaikselt, kuid siiski, et nad kuuleks.
Kartsin juba midagi hullu nagu "OMG, mis ajast tüdruk esimesena seda ütleb?" jne, kui mu tähelepanu pöördus Alasiale, kui ta ütles: "Sellega on väike probla," Ta näris huult.
Pöörasin talle oma uudishimuliku pilgu, samal ajal tundes midagi hirmulaadset. "Mida sa sellega mõtled?"
Tema asemel vastas Cassie. "Ta käis siin, kui sa .. temaga olid,"
Mis ajast Jake'i nimi tabuks muutus? käis mu peast läbi kiire mõte, kuid ignoreerisin seda. "Oh..." Vajusin taas voodile.
"Ta tõi su rahakoti," jätkas tüdruk ning viskas selle minu kätte. Vnoh, proovis visata, sest ma ju lamasin voodil. Kiisukotike maandus mu padjal.
"Ta kinkis selle mulle, kui meil kaks kuud täis said..." Pisarad hägustasid mu silmavaadet, mis oli pimeduse tõttu niigi halb.
Põlesid ju vaid öökapil olevad kaks lampi.
Äkiline mõte jahmatas mind. "Mis te talle ütlesite?"
"Et sul oli vaja üksi olla," pahvatas Micha kohe.
"Ainult et..." Chantal kohmetus, olemata kindel, kas ta peaks jätkama.
"Ta ei lahkunud just eriti kindla olekuga," lõpetas ta eest Cassie.
Väike vaikus laskus meie vahele, kuni ma mõtlesin kõigele, mis võis juhtuda.
See ei saanud olla tema. Seal, majanurga taga. Ei, see ei saanud olla tema. See on vaid süütunne.
"Fuck," sosistasin siiski.
Tüdrukud vahetasid mureliku pilgu, kuid ei söandanud enam midagi öelda.
Tegelikult .. parem oligi.
Vahetamata enam ühtegi sõna, vahetasin riided ja heitsin magama. Lootusega, et nad ei kuulnud mu summutatud nuukseid ega näinud pisaramärga nägu.
***
Järgmise päeva öösel laeval
"Hei," kostus mu selja tagant.
Pöörasin end ümber. "Hei," Ta suudles mind pealaele. "Miks sa ei maga?"
Jason kehitas õlgu. "Und ei olnud. Ja sina?" Ta maandus minu kõrvale.
"Sama,"
Väliselt oli kõik nagu alati, ent ometi karjus mu sees kõik jälle: "Ohtlik! Ohtlik! Ohtlik!" Kahjuks ei osanud ma seda tol hetkel kuidagi siduda eelmisel õhtul juhtunuga.
Kahjuks mitte.
"Ma .. nägin eile midagi," alustas Jason, lõhkudes meie vahele laskunud vaikuse - mis viimasel ajal nende vaikustega on pidevalt?!, "mida ma poleks pidanud nägema."
Mu pilk klaasistus - mu silmad piidlesid endiselt vett, kui ei näinud seda.
"Mida sa nägid?" proovisin kõlada ükskõikselt, kuigi mu instinktid alustasid häirekella löömist nüüd juba 500%-liselt.
"Said oma rahakoti kätte?" Jason vältis otsest küsimusele vastamist.
Ütlesin 'otsest', sest midagi mu sees plõksatas neid sõnu kuuldes ja aju ütles vastuse ette: "Ta teab."
Ei, parandasin end kohe, ta ei saa.
"Jaa..." venitasin, ajades minema halva eelaimduse ning meenutades samal ajal õhtul juhtunut.
"Kus sa olid?"
Imestasin Jasoni kannatuse üle. Ilmselgelt oli ta aru saanud, et ma polnud lihtsalt väljas. Pähe tuli tundmatu, keda ma õhtul märkasin - see oli tema, kas pole?
Kartsin, et mul oli eelneval päeval siiski õigus olnud...
Ja ometi säilitas poiss külma närvi ega karjunud mu peale...
Äkkmõte lõi mul silme eest mustaks, muutes ka hingamise katkendlikuks.
Kui palju ta võis näha?
Tundsin endal Jasoni pilku, kuid jätkasin mere vaatamist, kuigi see ei pakkunud mulle juba pikemat aega huvi.
"Mul oli vaja üksi olla," Vale.
"Kuid sa ei olnud üksi," Õige.
Nii et ta siiski teab. Mul oli õigus. "Ei," otsustasin rääkida tõtt.
"Miks sa temaga välja läksid?" Jasoni hääles oli kuulda valu, kuid - mis mind hämmastas - selles puudus süüdistamine.
"Ta pidi mulle ütlema midagi .. huvitavat," Loll, loll, loll!
"Ja mida ta sulle siis ütles?"
Nüüd või mitte kunagi. "Ma ei tea, kas Zacki kohta öeldu on tõsi, Jason, ent ühele inimesele peale sinu meeldin ma veel. Jake ütles, et ma meeldin talle."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar