11.11.11

Открой моё сердце #41: Bye...

"Miks sa nii kauaks temaga jäid?"
"Sest sina ei läinud ära, kui ma ütlesin, et armastan sind,"
"Aga sa armastad mind, aga talle meeldid,"

"Jason, mis sul viga on? Kuidas oleks see välja näinud, kui ma oleks sealt lihtsalt minema kõndinud?! Sellest oleks vaid rohkem probleeme tulnud."
"Või kas ikka oleks?"

Vaatasin poisile etteheitvalt otsa. "Jah, oleks,"
"Või kas ikka..?"
"Jah," laususin sama tungivalt.

"Ma ei tunne sind ära," raputas ta pead, kui oli mulle altkulmu pilgu saatnud.
Tahtsin talle juba vastata samamoodi, nagu tema mulle kunagi oli vastanud, ent lõin sellele siis käega - see poleks niikuinii tõsi olnud .. Ei, miks ei oleks? Ma ei tunne end isegi.

Ta uuris pinevalt mu nägu ja muigas siis. "Tahad öelda, et ma ei ole sind kunagi õieti tundnudki?"
"Tahtsin. Ent ma kasutan su väljendeid niigi liiga palju."

"Jajah, tõsi ta on. Ju need on nii geniaalsed."
"Ja sina oled ikka nii ego,"

"Niimoodi sa siis minust arvadki?"
"Tegelikult mitte,"

Jason näris mõtlikult huult. "Ütle mulle siiski, miks sa temaga välja läksid,"
"Mul on kahju," vastasin ma hoopis, tõrjudes kõrvale plaani rääkida talle kõigest.

"Ma tean," Ta nõjatus mulle lähemale, kuid..
"Ma ei mõelnud seda, Jason," laususin kalgilt.

Ta paistis olevat mu toonist üllatunud. "Mida? Mida sa selle all mõtled?"
"See peab lõppema, Jason," mu silmad jälgisid merd. Ma teadsin, et vesi oli väga soe, kuid kujutasin selle asemel hoopis Põhjamaade merd või Põhja-Jäämerd, mis oleks sama külm kui mu hääl praegu.

"Mis peab lõppema?" ei saanud ta endiselt pihta.
"Meie peame lõppema,"


„Sa tahad .. lahku minna?“
"Sa said sellest kiiresti aru,"

Ta turtsatas, kuigi ma teadsin, et tegelikult tahaks ta siin kõik puruks peksta.
Selle üürikese aja jooksul olin ma teda tundma õppinud. „Anna andeks, Jason,“ sosistasin vaid.
„Kas sa ütleksid mulle vähemalt põhjuse?“ küsis ta suletud silmadega.
„Ma...“

„Sa ju ikka tead, et sa ei pea, kas pole?“ segas ta vahele.
Ma tean, Jason, kuid seekord ma tahan.

*Jason oli alati öelnud, et kui ma midagi enda teada tahan jätta, et siis ma võin seda teha. Samas .. vahel rakendas ta seda ka enda suhtes. Pigem enamasti.

See meenutas mulle üht lõiku ühest järjejutust, mida ma kunagi lugesin: "Kas sa oleksid nõus sellega, kui me lihtsalt oleks koos? Ei mingeid küsimusi, ei mingeid ootusi teineteise suhtes, ei mingeid suuri tundeid. Mis sa arvad?"

Kuigi ma teadsin, et see pole päris see, kas või selle pärast, et meil mõlemal olid tunded.

Või vähemalt...

Ma ei tahtnud lõpuni mõelda.*
„Siis räägi,“ Ta silmad püsisid endiselt suletult.
„Ma .. see on raske. Sest ma ju ikkagist armastan sind. Lihtsalt .. ma ei tea. Midagi juhtus. Mitte meie vahel, vaid minuga. Ma ei tunne enam nii, kuis tundsin varem. Selles suhtes, et ma ikka veel armastan sind, kuid .. midagi on nüüd teisiti.“ vuristasin lõpu kiiresti suust välja, et olla kindel, et ma seda siiski ütlen. Sõnad olid otsa saanud ja vaatasin Jasonile otsa, oodates tema reaktsiooni.

Tema silmad olid mõne hetke veel suletud. Kui ta need avas...

Jasoni silmad olid nii kurvad, kui ühe inimese silmad olla saavad. Kuid ta oskas seda oskuslikult ära peita – ta lihtsalt „muutis“ need külmaks nagu jää.

Nagu minu hääl. Ja minu silmad.

Selle erinevusega, et ta ei teadnud, et ma suudan teda nüüd läbi näha. Et ma tean, mida ta tunneb ja nii. Ta ei teadnud seda.

 Ei saanud teada.

Kuid ma ei olnud ka kindel, kas ta suutis minust läbi näha.
„Eks see siis ongi läbi. Jake sai, mis tahtis.“ sõnas ta sama külmalt, kui tahtis olla.

Selle vahega, et ma teadsin, et selle taga on põhjatu kurbus.
"Jake .. ei. Ta ei puutu siia. Siin on peidus midagi enamat." Shit. Mulle tuli midagi pähe. „Jason?“ küsisin ettevaatlikult.
Ta vaatas mulle otsa, oodates.

„Kas ma võin midagi paluda?“ küsisin ma.
See meenutab mulle minevikku. Siis, kui me kõigest rääkisime msnis ja ma temalt asju nii hoolikalt küsisin.

Ta kehitas õlgu. „Kui see on see, mida ma teha saan,“
Liigutasin end talle lähemale. „Suudle mind,“
Ta silmad suurenesid. „Miks sa seda tahad?“

„Sest ma armastan sind endiselt, vaatamata kõigele,“
Ja ta tõesti täitis mu soovi. Lähenes mulle aeglaselt - justkui arvates, et ma palun tal peatuda.

Kuid ma ei palu...
Või siis oli see eelmäng... mitte selles mõttes siiski - ja suudles mind, pannes sellesse suudluse kõik oma tunded. Ja neis ei peitunud ei viha ega külmust, mida ta proovis näidata. Ei, selles olid hoopis hoolivus, õrnus ja .. armastus.

Lõpuks ta eemaldus. „Sa ei oska hinnata seda, mis sul on, enne kui sa selle igaveseks kaotanud oled,“ ütles ta, tõusis ja läks. Lihtsalt läks, kordagi tagasi pööramata.

Ja miks ta olekski pidanud?

Tundsin valutorget südames.
Kas ma tõesti lootsin, et see läheb lihtsalt? Kas ma tõesti fucking arvasin, et kui ma teesklen jäisust oma hääles ja silmades - ma pole küll kunagi hea näitleja olnud, kuid seekord see õnnestus.

* Selles 'tunnetesegaduses' ma isegi ei hakanud tagasi kerima seda, mis just juhtunud olin. Hiljem süüdistasin ja vihkasin end selle eest tuhandeid kordi. Kui ma vaid oleks õigupoolest kuulanud, mis ta ütles... *

Märkamatult enesele olin nutma hakanud.
Ma ju armastan sind... 

Ma ei saanud aru, mis mul viga on. Ma tõesti armastasin Jasonit rohkem kui kedagi teist, kuid ometi .. ma olin käitunud nagu viimane idioot.

Miks ma arvan, et meie plaan, minu ja Jake'i plaan päästab midagi? Miks see töötab? Ma ei usu, et .. nojah, võib-olla kui Zack saab teada, et Jason on nüüd vaba, siis ta on õnnelik. Hõõrub rõõmust isegi käsi kokku. Aga mina .. aga tema. Ma ei anna endale kunagi andeks, et ma seda nüüd tegin. Ja Jason ei anna mulle samuti kunagi andeks.

Palju õnne, Caroline Forbz, te saate auhinna „Oskus haiget teha just nendele inimestele, keda armastad kõige rohkem“. Congratulations.

Proovisin kätega pisaraid pühkida, kuid neid tuli aina juurde ja juurde. Lõpuks ma ei vaevunud seda tegema, niikuinii kedagi polnud. Nagu ma ütlesin varem - normaalsed inimesed magavad kell 2 öösel.

Väljas aga sadas vihma. Ma teadsin, et praegu oli seal külmemaks läinud, kuid seda külmust, jäisust tundsin ma enda sees. Sest, kuigi ma proovisin vastupidist väita, tundsin, et olin äsja sooritanud oma elu suurima vea.

Kas selline oligi mu õnn? Pool aastat ja aitab? Mõttetu. Ja miks ma üldse halan praegu? Ma ju ise ütlesin talle, et aitab. Et see peab lõppema. Ja nüüd istun siin ja halan oma üürikesest õnnest. Ma olen hale. Siiski olen.

***

Järgmisel hommikul, umbes kell 7

"Caro? Caro, ärka üles!" Michelle'i hääl oli meeleheitlik.
"Ah?" küsisin end kergitades. "Millest selline kära?"


"Vaata ennast," Ta ulatus mulle taskupeegli.
"Oh," laususin vaid. Mu põskedel olid mustad triibud, ripsmetušist.


"Kas sa nutsid?" küsis Cassie.
"Miks sa nutsid?" segas Alasia vahele.


Üks hetk ja eelmise öö sündmused tungisid mu ajju.
"Ei, ei," sosistasin ma, tundes taas pisaraid põskedel.


"Kullake, mis juhtus?" sekkus taas Michelle.
Tüdrukud kogunesid mu voodi juurde.


"Ma jätsin Jasoni maha,"
Hetk oli kajutis vaikus.


"Mida helli, Caro?!" karjatas seejärel Chan.
"Täpselt?!" nõustusid temaga Cassie ja Alasia.
"Kas see on mingi haige nali või?" küsis Michelle.

"Ei, see on tõsi,"
"MIKS?!"

"Sest .. sest .. nii oli vaja," piiksatasin ma, talitsedes end nüüd. Ma ei tahtnud rohkem pisaraid.
"Mida?!"

"Te olite nagu eluarmas paar. Sa armastad teda, meeldid talle. Mis sul viga on?" vadistas Chantal ärritatult.
"Nii oli vaja," kordasin põikpäiselt.

"Okei," Micha tõusis otsustavalt püsti, "okei. See on sinu valik. Kui sa arvad, et nii on õige, siis see on sinu valik. Meie ei saa siin midagi teha."
Saates veel ühe ärritunud pilgu minu poole, suundus ta pisikesse vannituppa.

Ülejäänud kolm vaatasid mind kui segast.
"Vaata, et sa seda hiljem ei kahetse," sõnas Cassie.

***

Hiljem samal päeval, bussis

Tee koju oli .. vaikne. Liiga vaikne. Nagu, ma mõtlen, buss oli loomulikult kära täis - kõik vadistasid meie 'suurepärasest' reisist.

Ent ma ei kuulnud neid. Ma olin justkui eraldatud, paralleelses maailmas. Vaim, deemon, hing, mis iganes.

Järsku kuulsime kõik mikrofonist häält (teate ju küll neid mikrofone, mis bussis on). Ma tõesti lootsin, et keegi poistest kavatseb midagi toredat rääkida nagu meie eelmisel reisil, kuid ei, loomulikult ma eksisin. Ent loota ju võis.

"Tähelepanu, meie armsad klassikaaslased," Tundsin kohe ära Zacki hääle ja mu kõhus hakkas keerama.

See ei ole ju nii, nagu ma arvan, ega? Ta ei oleks nii...

"Meil on täna värsked uudised, kes tahab kuulda?"
"Zack, ma ei soovitaks sul..." alustas Jasoni hääl kuskilt bussi tagant, kuid Zack (talle omase ülbe maneeriga) ignoreeris seda.

"Tahad Jason ise uudiseid edastada? Oleks pidanud varem mõtlema selle peale. Aga hea, et sa endast märku andsid, nüüd kõik teavad, kus sa oled."

"Äkki sa lähed juba teema juurde?" küsis Maria ärritunult.
"No muidugi, mu kallis," vastas nimetatu sarkastiliselt. "Pommuudised - meie klassi kuum paar läks lahku! Tänan tähelepanu eest."

Ja siis pani ta lihtsalt mikrofoni tagasi ning kõnnis uhkel sammul oma kohale, justkui oleks nüüd teatanud ma ei tea mis hirmsa uudise.
Kui ta meist möödus, saatis ta mulle oma bossiliku üleoleva pilgu, a'la "Ma olen sust alati üle,"

Tahtsin talle vastata, kuid minu imeks, vastas talle Michelle. Imeks, sest tüdrukud olid hommikust saati mind pmst ignoreerinud. Ta sõnad kõlasid piisavalt vaikselt, et George (kes muuseas oli kogu selle aja istunud üllatunult esireas, teadmata, kuidas reageerida) ei kuuleks, kuid meie ümber istuvad inimesed ja loomulikult Zack ise kuuleks: "Persepea," urises ta.

Oleksin sellel kohal naernud, kui mul nutumaik suus poleks olnud. Michelle polnud kunagi niimoodi väljendunud. Järelikult ta tõesti hoolis minu tunnetest antud hetkel.

Üle bussi tõusis sumin, kui kõik olid Zacki 'uudist' kuulnud. Kuid - mis neile auks tuleb panna - nad tegid seda piisavalt vaikselt ja see lõppes suhteliselt kiiresti.
Tahtsin Zackile keelt näidata, näitamaks, et tema plaan ei töötanud, kuid see olnuks liiga lapsik.

"Ära muretse, Caro," lausus Chantal, nõjatudes mulle lähemale, et keegi ei kuuleks. "See tüüp on lihtsalt üks ilge sitapea, vaat, mis ma sulle ütlen. Sa ei peaks temale tähelepanu pöörama."
"Ma tean. Lihtsalt .. ma ei arvanud, et ta on nii hull."

"Inimestele meeldib meid üllatada, kas tead," lausus Michelle, kes istus meie ees.
"Aitäh," sosistasin neile. "Te olete parimad."

Nad naeratasid mulle vastu. Micha ja Cassie pöördusid taas ette vaatama ning ma valmistusin juba maastikut silmitsema, kui Chantali sõnad mu kõrva juures kõlasid: "Kui kindel sa selles oled, Caro?"
„Ma ei tea, Chan, ma ei tea kunagi midagi,“
„Miks sa otsustasid nii?“ küsis ta siis.

"Ma ei tea. See tundus hetkel õige olevat."
"Aga praegu?"


"Aga praegu enam mitte,"
"Ja mis nüüd saab?"

"Ruutvõrrand," laususin irooniselt.
Ta turtsatas, et mahendada pingelist olukorda. "Ilmselgelt. Nii et sul on mitu valikut?"
Noogutasin. "Nullkohti on liiga palju. Ma ei tea, mida teha."
"Aga samas, sa tead, et pead, õigus?"

"Jah, ja tean, et pean seda tegema kiiresti.“
Selles olin ma enam kui kindel.

***

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar